3-13-613/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number

3-13-613

Otsuse kuupäev

9. oktoober 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Andreas Toominga kaebus Keskkonnainspektsiooni Lõuna

regiooni Jõgevamaa büroo 14. detsembri 2012 ettekirjutuse

nr 04007512 tühistamiseks.

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Andreas Tooming

Vastustaja Keskkonnainspektsioon

Kaasatud haldusorganid: Kasepää Vallavalitsus

Keskkonnaamet

1. Jätta

rahuldamata

Andreas

Toominga

taotlus

lepitusmenetluse korraldamiseks.

2. Jätta Andreas Toominga kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 8. november 2013. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Jõgevamaa büroo 14. detsembri 2012 ettekirjutusega nr

04007512 kohustati Andreas Toomingat likvideerima Robi kinnistule (registriosa 2419935,

katastritunnus 65701:002:0489) Omedu külas Kasepää vallas Jõgevamaal Peipsi järve

ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitis ning taastama võimalikult ligilähedane ehitustegevuse eelne

olukord hiljemalt 1. maiks 2013.

8. veebruaril 2013 esitas A. Tooming Keskkonnainspektsioonile vaide ettekirjutuse peale selle

kehtetuks tunnistamiseks. 18. veebruari 2013 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.

2. A. Tooming esitas 18. märtsil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ettekirjutuse

tühistamist.

Tartu Halduskohus võttis 26. märtsi 2013 määrusega kaebuse Keskkonnainspektsiooni Lõuna

regiooni Jõgevamaa büroo 14. detsembri 2012 ettekirjutuse nr 04007512 tühistamiseks menetlusse.

3. Kaebajale kuulub Omedu külas Kasepää vallas Jõgevamaal Robi kinnistu. Kaebaja on esitanud

detailplaneeringu algatamise taotluse, mille alusel on Kasepää Vallavolikogu 30. märtsi 2007

otsusega nr 35 algatanud Robi kinnistu detailplaneeringu. Detailplaneeringu eesmärgiks oli

planeeritavale maa-alale ehitusõiguse määramine ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndi

vähendamine. 25. jaanuari 2008 otsusega nr 4 võttis Kasepää vallavolikogu planeeringu vastu.

Samal ajal oli koostamisel ka valla enda poolt algatatud Kasepää valla üldplaneering, kus oli samuti

plaanis vähendada Peipsi järve ehituskeeluvööndit antud piirkonnas. Käesolevaks ajaks on

nimetatud valla üldplaneering kooskõlastamisel.

2012. aasta kevadel otsustas kaebaja maaüksuse korrastada (puhastada võsast ja kõrgeks kasvanud

rohust). Kinnistut aastatega sinna kasvanud nõgestest ja võsast puhastades leidis kaebaja järve ning

tee vaheliselt alalt vana vundamendi, mis oli maaga tasa vajunud ja osaliselt lammutatud.

Kaebajale teadaolevalt oli tegemist endise sadamaehitise (paadikuuri/kuuri) vundamendiga. Kuna

kaebuse esitaja nägemuse kohaselt oli tegemist endise sadamaehitise taastamisega, siis asus ta

seisukohale, et ehituskeeluvööndi piirangud sellele ei kehti.

Keskkonnametist saadud info põhjal selgus, et ka Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 5 p 2 erandi

alusel ehitustegevuse läbiviimiseks on vajalik viia vastu võetud planeering vastavusse looduses

eksisteeriva olukorraga ning planeering ka kehtestada. Seetõttu asus kaebaja koheselt koostama ka

vastu võetud planeeringu täiendamise projekti, et legaliseerida vaidlusalune ehitis. Käesolevaks

ajaks on ehitustegevus kinnistul peatatud. Kaebaja on 1. veebruaril 2013 esitanud kohalikule

omavalitsusele detailplaneeringu projekti, milles on muuhulgas planeeritud ka vastav sadamaehitis,

seega on A. Tooming alustanud vaidlusaluse ehitise seadustamisega.

Kaebuse põhjendused

4. Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Jõgevamaa büroo 14. detsembri 2012 ettekirjutus on

õigusvastane. Kaebajal on planeerimismenetluses tekkinud õigustatud ootus ehituskeeluvööndi

vähendamiseks, kui asjaomased haldusorganid on väljendanud nõusolekut ehituskeeluvööndi

vähendamiseks, kuid menetlustoiminguid ei tehtud nelja aasta vältel.

LKS § 38 lg 5 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeluvöönd kehtestatud detailplaneeringuga või

kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele ning neid võib

ehitada ilma Keskkonnaameti nõusolekuta.

Kaebaja ei ole ehitustegevusega keskkonnale kahju tekitanud, seega ei ole ettekirjutus

eesmärgipärane ja proportsionaalne ning ettekirjutuse põhjendamisel on lähtutud ebaõigetest

asjaoludest.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-64-02 märkinud, et kui ehitis ei riku sealjuures kellegi teise ega

avalikke huve, ei saa vallavalitsus teha lammutusettekirjutust ainuüksi karistusena omavolilise

ehitise ehitamise eest.

Keskkonnajärelevalve seadusest (KeJS) ei tulene absoluutset kohustust igal juhul omavoliline ehitis

likvideerida. Haldusorganil on KeJS-st tulenevalt kohustus kaaluda ehitise lammutamise vajalikkust

ja möödapääsmatust, lähtudes konkreetsest ehitisest, keskkonnast, ehitise seadustamise võimalusest

jt konkreetsest asjaoludest. Ettekirjutusest ei tulene, kuidas mõjutab sadamaehitis ümbritsevat

keskkonda, mis on juba asustatud ehitistega, mis asuvad samuti ranna- ja kaldakaitse piirangu

vööndis, kuid on saanud vastava loa. Samuti ei nähtu kaalutlust selle kohta, kas ebaseadusliku

ehitatud ehitise likvideerimine võib kahjustada loodust ja keskkonda ning kumb tegevus (ehitise

likvideerimine või selle seadustamine) on loodusele ja keskkonnale kahjulikum.

Ettekirjutuse andja oletus planeeringu mittekehtestamise kohta on ennatlik. Kaebaja ei nõustu

haldusorgani seisukohaga, et ilma ehitusloata ehitatud sadamaehitist ei ole võimalik seadustada.

Keskkonnainspektsioonil oli kohustus haldusmenetlus ettekirjutuse andmiseks peatada kuni

kohaliku omavalitsuse poolt planeerimismenetluse läbiviimiseni.

Keskkonnainspektsioon on teinud ebaõige ja arusaamatu järelduse, et olemasolev ehitis ei vasta

paadikuuri tunnustele. Kohalikule omavalitsusele 1. veebruaril 2013 esitatud detailplaneeringu

projektis on selgelt ja üheselt märgitud, et tegemist on sadamaehitisega.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja peab Andreas Toominga kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu.

Kaebaja väide, et planeeringu algatamisega tekkis tal õigustatud ootus, et planeering sellisel kujul

ka kehtestatakse, on põhjendamatu.

Planeerimismenetlus viiakse läbi haldusmenetluse reeglite kohaselt. Robi kinnistul võib

ehitustingimusi seada kooskõlas LKS §-ga 40. LKS § 40 lg 3 kohaselt võib ranna ja kalda

ehituskeeluvööndi vähendamine toimuda Keskkonnaameti (KKA) nõusolekul planeerimismenetluse

käigus. Lõpliku haldusakti andmiseks tuleb haldusorganil nõuetekohane planeerimismenetlus läbi

viia, koguda selleks vajalikud tõendid ja kooskõlastused, mille tagajärjel on võimalik alles otsustada

planeeringu kehtestamise võimalikkuse üle. Seega ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust

planeeringu kehtestamise osas. Planeerimismenetluse alustamine ei tähenda, et kohalik omavalitsus

on väljendanud oma nõusolekut planeeringu kehtestamiseks.

6. Võrdsuspõhimõte tähendab, et kahte isikut võrdses olukorras tuleb kohelda võrdselt. Robi

kinnistu kõrvalkinnistuste Kolm Karu ja Siimukivi ehituskeeluvööndit on vähendatud läbi

detailplaneeringute 50. meetrile, mille tagajärjel asuvad Kolm Karu kinnistul hooned. Järelikult on

ehitamine nimetatud kinnistutel väljaspool vähendatud ehituskeeluvööndit toimunud õiguspäraselt.

Vastustaja hinnangul ei ole olukord kinnistutel võrdne, sest kaebaja on alustanud ehitamist enne

vastava õiguse saamist. Vastustaja märgib, et Kolme Karu kinnistule ehituskeeluvööndisse rajatud

hoone likvideerimiseks on Keskkonnainspektsioon koostanud 17. detsembril 2012 ettekirjutuse

ehitise likvideerimiseks.

7. Väärteomenetluses nr 940012501540 on A. Tooming menetlusaluse isikuna tunnistanud, et ehitas

Robi kinnistul saunamaja (tl 45). Vana vundamendi olemasolu ei ole tuvastatav ühegi

kaardimaterjali pealt. 2006. aastal toimunud katastriüksuse registreerimisel vana vundamenti ei

tuvastatud. Kasepää Vallavalitsus kinnitab 14. novembri 2012 kirjaga nr 7-3.2/508-1 (tl 47), et neil

puuduvad andmed varasema hoonestuse kohta kinnistul. Kinnistu suuruseks on Maa-Ameti

andmetel 6132 m². Ei ole eluliselt usutav, et nii väikese kinnistu puhul ei tuvastanud vundamendi

olemasolu litsentseeritud maamõõtja kinnistut kaardistades või kinnistu omanik ise enne 2007.

aastal detailplaneeringu taotluse esitamist. Isegi juhul, kui kinnistul oleks fikseeritud olemasolev

vundament, ei oleks A. Toomingal olnud õigust seda omavoliliselt taastama hakata ilma kehtestatud

detailplaneeringuta ja ehitusloata. LKS § 38 lg 5 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeld kehtestatud

detailplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele. Kui detailplaneeringuga kavandatakse ehitis

ehituskeeluvööndisse, peab planeerimisotsuse kontrollitavuse huvides planeeringust nähtuma,

millise LKS § 38 lg-s 5 nimetatud ehitisega tegemist on. Vastustaja hinnangul ei ole ebaselge

otstarbega ehitise puhul alust eeldada, et tegemist on LKS § 38 lg 5 alusel lubatud ehitisega.

8. A. Tooming ega Keskkonnainspektsioon ei ole pädev hindama ehitise mõju keskkonnale, vaid

tulenevalt LKS-st on selleks pädev Keskkonnaamet. 21. novembri 2012 kirjaga nr JT 6-4/12/28369-

2 on Keskkonnaamet andnud hinnangu ehitisele, leides, et ehitise säilitamine looduskaitselisest

seisukohast lähtudes ei ole antud kohas põhjendatud (tl 48). Keskkonnaõiguses on kohaldatav

ettevaatusprintsiip, mis tähendab, et ka ohu tekitamine on õigusrikkumine. Rikkumise lõpetamiseks

kohustuse seadmisel ei ole vajalik hinnata reaalse kahju tekitamist keskkonnale.

Kaalutluse, milline tegevus keskkonnale suuremat kahju tekitab, teeb Keskkonnaamet menetlusse

kaasatud haldusorganina. Kuna Keskkonnaameti arvamus on LKS alusel koostatavates

haldusmenetlustes siduva tähendusega, siis laienevad Keskkonnaametile arvamuse andmisel

haldusorgani kohustused sh uurimisprintsiip ja kaalutlemiskohustus. Keskkonnainspektsioonil

puudub õigus ettekirjutuses kaalutleda Keskkonnaameti seisukoha üle.

9. Proportsionaalse ettekirjutuse tegemiseks peab haldusorgan ettekirjutuse koostamisel kaaluma

abinõu vajalikkust, sobivust ja mõõdukust. Ettekirjutuse lk 5-6 on proportsionaalsuse põhimõtet

piisava põhjalikkusega selgitatud. Samuti on ettekirjutuses toodud tõendite hindamine, kaalutlused

ja põhjendused. Keskkonnainspektsioon on lähtunud Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast, et

kui ehitis ei riku kellegi teise ega avalikkuse huve, siis ei saa lammutusettekirjutust teha lihtsalt

karistusena omavolilise ehitamise eest. Samas kohtulahendis on Riigikohus selgitanud, et

kaalumisel tuleb arvesse võtta ehitise formaalset ja materiaalset õiguspärasust. Ettekirjutuse lk 5 on

esitatud põhjendused, miks Robi kinnistule ehitatud ehitis on õigusvastane nii materiaalses kui ka

formaalses mõttes. Ettekirjutuse tegemise eesmärk on selgitatud ettekirjutuse lk 2. Asjakohatu on

väide, et ettekirjutus on tehtud karistamise eesmärgil ja mitte looduskeskkonna kaitsmiseks.

10. A. Tooming ootamata ära planeeringu kehtestamist ning allumata Keskkonnainspektsiooni

seaduslikele korraldustele ehitustegevuse peatamise kohta, ei saa eeldada, et tema suhtes ei

rakendata seadusest tulenevaid abinõusid õigusrikkumise lõpetamiseks. Riigikohus on otsuses 3-3-

1-13-04 asunud seisukohale, et kui ehitamist soovitakse alustada alal, mille olemusega käivad

kokku inimtegevuse olulised piirangud, siis see sunnib ehitamisest huvitatud isikute õigused

esialgse õiguskaitse menetluses taanduma keskkonnakaitsega seotud huvide ees. Enne ehitustööde

alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte.

Haldusmenetluse peatamine on võimalik haldusorgani kaalutlusotsusena. Ettekirjutuse koostaja on

kogunud tõendeid peatamise aluste esinemise kohta menetluse jooksul. Kuna haldusakti andmise

ajal ei olnud planeeringu taotlust veel esitatud muudetud kujul, puudus ettekirjutuse koostajal

võimalus kaalutleda sellisel alusel menetluse peatamist. See on tõendatud Kasepää Vallavalitsuse

10.12.2012 kirjaga nr 7-1.4/550-10.

Kaebuses on esitatud seisukoht, et isik pidas korraldust ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks ja

ehitustegevuse peatamiseks soovituslikuks ning jätkas õigusrikkumist hoolimata korduvatest

korraldustest.

Sama

asjaolu

on

tõendatud

05.11.2012

ja

13.11.2012

sündmuskoha

vaatlusprotokollidega nr 940012501540 (Lisa 8, 9) ning haldusmenetluse alustamise teates (Lisa

10).

Seega jätkas Andreas Tooming haldusmenetluse läbiviimise ajal õigusrikkumist ning tema väited

ehitise lubatavuse või selle taotlemise kohta olid paljasõnalised. Püstitatud ehitis ei vasta väliselt

ilmselgelt sadamaehitise tunnustele ning kaebaja ei esitanud ka ühtegi projekti, mis oleks

võimaldanud vastupidist väita.

Kaasatud haldusorganite arvamus

11. Kasepää vallavalitsus on seisukohal, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärane ootus

planeeringu kehtestamiseks sellisel kujul nagu ta planeeringu esitas. Planeerimismenetluse

alustamine ei tähenda, et kohalik omavalitsus on väljendanud nõusolekut planeeringu

kehtestamiseks. Planeerimismenetluses tuleb koguda vajalikud tõendid ja kooskõlastused, mille

järgi on võimalik alles otsustada planeeringu kehtestamise võimalikkuse üle.

Keskkonnaamet on planeerimisseaduse § 17 lg 2 p 3 mõttes asjaomane riigiasutus, kelle pädevuses

on hinnata, kas on tegemist sadamaehitisega, mille puhul ei ole ehituskeeluvööndi vähendamine

vajalik. Väär on kaebaja seisukoht, et sadamaehituse puhul ei ole vajalik Keskkonnaametit kaasata

planeerimismenetlusse ja sadamaehitise lubamine on ainult kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Ranna kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on Keskkonnaameti pädevuses.

Kasepää vald märgib, et valla üldplaneeringu eelnõu on läbinud kooskõlastusringi ja Robi kinnistu

asub piirkonnas kus ehituskeeluvööndit vähendatakse 50 meetrile.

Kasepää Vallavalitsus esitas 21. veebruaril 2013 Robi katastriüksuse detailplaneeringu uue

lahenduse Keskkonnaametile läbivaatamiseks ja seisukoha võtmiseks, kas paadikuur ja võrgukuur

kuuluvad looduskaitseseaduse § 38 lõike 5 erandite hulka. Keskkonnaamet on 6. märtsi 2013 kirjas

nr JT 6-5/13/5155-2 kinnitanud, et Robi katastriüksusele planeeritud hooned (paadikuur ja

võrgukuur) ei kuulu looduskaitseseaduses § 38 lõikes 5 toodud erandite alla.

Kasepää Vallavalitsusel puuduvad andmed varasema hoonestuse kohta Robi katastriüksusel.

Kasepää Vallavalitsus on seisukohal, et kui paadikuur kuuluks looduskaitseseaduse § 38 lõikes 5

toodud erandite alla ei vasta olemasolev ehitis paadikuuri tunnustele, see asub veepiirist paadi

transportimiseks ebamõistlikult kaugel ja ehitisel puudub uks, millest paat sisse mahuks. Vald ei

näe võimalust Robi katastriüksusel oleva ehitise seadustamiseks.

12. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebaja on ehitanud Robi kinnistule (kinnistusraamatu

registriosa nr 2419935, katastritunnus 65701:002:0489) Peipsi järve ehituskeeluvööndisse

omavoliliselt hoone, omamata ehitusluba. Ei ole vaidlust, et Robi kinnistule ehitatud hoone on

uusehitis (rajatud on uus ehitis alates vundamendist) ja uute hoonete ehitamine on LKS § 38 lg 3

kohaselt ehituskeeluvööndis keelatud. Ehituskeeluvööndit Robi kinnistul vähendatud ei ole.

Kaebaja oli teadlik, et hoone ehitamine Robi kinnistul toimub ehituskeeluvööndis. Kaebaja on

kaebuses selgitanud ka ise, et oli teadlik, et tegevus toimub ehituskeeluvööndis ja ehitamiseks

puudus ka ehitusluba. Kaebaja kirjeldab kaebuses, et jätkas ebaseaduslikku tegevust isegi vaatamata

Keskkonnainspektsiooni korraldustele see lõpetada. Seega pidi ta ehitise püstitamisel ette nägema

võimaluse, et ehitist ei seadustata ja see tuleb likvideerida.

Robi kinnistul paiknev hoone, nimetatud paadikuur, ei ole sadamaehitis LKS ja sadamaseaduse

mõistes ja sellele ei laiene LKS § 38 lg 5 p 2 sätestatud erand. LKS § 38 lg 5 p 2 nimetatud erand

laieneb neile juhtudele, kui tegemist on sadamaseaduse kohase sadama sihtotstarbeliseks

kasutamiseks vajaliku ehitisega ehk sadamaehitisega. Iga paadikuur ei ole automaatselt

sadamaehitis.

Vastavalt sadamaseaduse § 2 p 1 on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja sadamateenuse

osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks

vajalikud ehitised; sadamal peab olema akvatoorium (§ 4 lõige 1) ning sadam peab olema kantud

sadamaregistrisse (§ 37 lõige 2). Robi kinnistul puudub sadam. Iga ranna või kaldaga piirneva

kinnistu kalda või rannaala ei ole automaatselt sadam.

Robi kinnistule ehitamisel ei kehtinud LKS § 38 lg 5 p 2 sätestatud erand, sest ehitatud hoone ei ole

sadamaehitis.

Sadamaehitise saab ehituskeeluvööndisse rajada üksnes kehtestatud detail -või üldplaneeringu

alusel. Robi kinnistule ei ole Kasepää Vallavalitsuse poolt kehtestatud detailplaneeringut, mis

võimaldaks sadamaehitiste rajamist.

Kohtu seisukoht

13. Keskkonnainspektsiooni 14. detsembri 2012 ettekirjutuse kohaselt on kaebajalt nõutud

looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuva ehitise lammutamist.

Looduskaitseseaduse § 38 lg-st 3 tulenevalt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja

rajatiste ehitamine keelatud. Peipsi järve kaldal on ehituskeeluvööndi laiuseks 100 meetrit (LKS §

38 lg 1 p 2).

Asjas ei ole vaidlust, et

a) A. Tooming püstitas 2012. aastal Robi kinnistule (kin.reg osa nr 2419935), kinnistut läbivast

teest Peipsi järve poole jäävale kinnistu osale, ehitise;

b) ehitis asub Peipsi järvele lähemal kui 50 meetrit;

c) Robi kinnistule ei ole kehtestatud detailplaneeringut ega ehituskeeluvööndi laiust vähendatud;

d) A. Tooming ei ole taotlenud Kasepää vallavalitsuselt ehitusluba ehitise püstitamiseks Robi

kinnistule.

14. detsembril 2012 tegi Keskkonnainspektsioon A. Toomingale ettekirjutuse ehitise

likvideerimiseks ning taastada ehituseelne olukord hiljemalt 1. maiks 2013. Pooled vaidlevad selle

üle, kas ettekirjutuse andmine toimus õiguspäraselt.

Kaebaja hinnangul puudub alus ettekirjutuse tegemiseks põhjusel, et püstitatud paadikuur on

sadamaehitis LKS § 38 lg 5 p 2 tähenduses; 30. märtsil 2007 Kasepää Vallavolikogu otsusega nr 35

algatatud Robi kinnistu detailplaneeringu menetluses tekkis A. Toomingal õiguspärane ootus, et

ehituskeeluvööndit vähendatakse; ettekirjutus anti enne, kui kaebajal oli võimalik ammendada

võimalused ehitise seadustamiseks.

14. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Vaidlust ei ole selles, et keskkonnajärelevalve seaduse (KejS) § 4 lg 2 p 4, § 16 lg 2 p 4 ja § 21 lg 2

p

alusel

on

Keskkonnainspektsioon

pädev

tegema

ettekirjutusi

ranna

ja

kalda

ehituskeeluvööndisse omavoliliselt püstitatud ehitiste likvideerimiseks. Kaebajale tehtud

ettekirjutus on õiguspärane juhul, kui täidetud kehtivas õiguses sätestatud tingimused ettekirjutuse

andmiseks ning ettekirjutusega kaebajale kohustuslikuna määratud abinõu on eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalne. Tulenevalt HMS §-st 54 tuleb ettekirjutuse õiguspärasust hinnata

ettekirjutuse andmise aja seisuga. Seetõttu ei muuda hiljem muutunud asjaolud haldusakti

õigusvastaseks, vaid võivad olla aluseks haldusmenetluse uuendamisele (HMS § 44) ja selle kaudu

ka haldusakti muutmisele või kehtetuks tunnistamisele (HMS § 64 jj).

15. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ehitis on formaalselt õigusvastane, sest kaebajal puudub

ehitamiseks nõutav ehitusluba (EhS § 12 lg 2). Samas on kaebaja seisukohal, et ehitis on

materiaalselt õiguspärane. Ehitise püstitamine Peipsi järve kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud,

kuna tegemist sadamaehitisega.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

16. Sadamaseaduse (SadS) § 2 p 1 järgi on sadam veesõidukite sildumiseks kohandatud ja

sadamateenuse osutamiseks kasutatav maa- ja veeala ning seal asuvad sadama sihtotstarbeliseks

kasutamiseks vajalikud ehitised. Seega on ehitis määratletav sadamaehitisena juhul, kui selle

kasutamise otstarve teenib sadamateenuse osutamise eesmärki.

Vastavalt SadS § 3 lg-le 1 käsitatakse sadamateenusena järgmisi sadamas teostatavaid tegevusi: 1)

veesõiduki sildumise võimaldamine; 2) veesõiduki lastimine ja lossimine; 3) reisijate laevale

mineku ja laevalt tuleku korraldamine; 4) veeliikluse korraldamine akvatooriumil ja sissesõiduteel;

5) veesõidukite pukseerimine ja jäämurdmine akvatooriumil.

Kaebaja väidetest ei nähtu, et ehitis oleks püstitatud mõne SadS § 3 lg-s 1 nimetatud tegevuse

teostamiseks. Kaebaja väitest, et väikesadamal ei pea akvatooriumi olema, ilmneb, et kaebaja peab

eelkõige silmas võimalust, et ehitis on vajalik sadamateenuse osutamiseks väikesadamas.

Väikesadam on sadam või sadama osa, kus osutatakse sadamateenuseid alla 24-meetrise

kogupikkusega veesõidukitele (SadS § 2 p 18). Akvatooriumita väikesadamas ei ole juba sadama

olemusest tulenevalt võimalik osutada SadS § 3 p-des 4 ja 5 nimetatud teenuseid. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja kinnistul ei ole väikesadamat ega üldse mingeid rajatisi veesõidukite sildumise

võimaldamiseks. Samuti ei ole kaebaja enne ettekirjutuse tegemist teinud toiminguid väikesadama

rajamiseks Robi kinnistule. 10. detsembri 2012 kirjas on Kasepää Vallavalitsus kinnitanud, et 2007.

aastal alustatud Robi kinnistu detailplaneeringu menetluses ei ole ette nähtud sadamaehitise rajamist

(tl 44). Olukorras, kus kinnistul ei ole sadamat ning puudub ka õiguslik alus (detailplaneering), mis

näeks ette sadama rajamise, puudub ühtlasi alus ehitise seostamiseks sadamateenuste osutamisega,

s.o määratlemiseks sadamaehitisena.

17. Kaebuses on ehitist nimetatud paadikuuriks. Kaebaja esitatud paadikuuri eelprojektist (tl 115-

124)

nähtub,

et

hoonesse

on

kavandatud

ruumid

veesõidukite

hoiustamiseks

ja

hooldamiseks/remondiks ning lisaks saunaruumid. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega

kohtumenetluses seostanud hoone funktsionaalsust SadS §-s 3 nimetatud sadamateenuste osutamise

kavatsusega. Kohtu hinnangul ei saa hoone asukohast, mõõtmetest ja ruumijaotusest teha järeldust,

et hoone oleks kavandatud sadamateenuse osutamiseks. Paadikuurina määratlemine ei tähenda

iseenesest, et ehitis oleks automaatselt käsitatav sadamaehitisena. Kuna seadus sätestab üldise keelu

ehitada Peipsi järvele lähemale kui 100 meetrit, siis tuleneb sellest eeldus, et kui LKS § 38 lg-s 5

sätestatud erandi kohaldumine ei ole selge, siis tuleb eeldada, ehitamine on keelatud.

Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuses on põhjendatult leitud, et Robi

kinnistule püstitatud ehitis ei ole sadamaehitis LKS § 38 lg 5 p 2 mõttes. Kaebaja sellekohane väide

on paljasõnaline ega tugine tegelikele asjaoludele ega Robi kinnistu kasutusele. Seega ei kohaldu

kaebaja püstitatud ehitise suhtes LKS § 38 lg-s 5 sätestatud erand ning kaebaja pidi ehitamisel

arvestama üldiste piirangutega, s.h keeluga ehitada Peipsi järve kalda ehituskeeluvööndis.

18. Kaebaja väitel oli paadikuuri püstitamine õigustatud seetõttu, et see ei ole uusehitis, vaid on

rajatud kinnistul asunud vanale vundamendile.

Kohus kaebaja seisukoha ei nõustu.

Vaatamata sellele, et vastustaja ja Keskkonnaamet on osutanud asjaolule, et tõendamata on väide

vana vundamendi paiknemisest kinnistul, ei ole kaebaja esitanud väite kinnitamiseks tõendeid. Muu

hulgas ei ole kaebaja selgitanud asjaolu, et varasema hoonestuse kohta puuduvad andmed

maakatastris ning ka 2007. aastal kaebaja esitatud detailplaneeringu taotluses. Kaebaja väide, et ta

leidis vana vundamendi kinnistu korrastamise käigus 2012. aastal, ei ole eluliselt usutav. Robi

kinnistu pindala, kuju ja seisukorda (fotod tl 53-57) silmas pidades ei saanud uusehitise mõõtmetele

vastav vundament varem tähelepanuta jääda olukorras, kus kaebaja juba 2007. aastal kavandas

kinnistule hoonestuse rajamist. Ka Kasepää Vallavalitsus on eitanud andmete olemasolu varasema

hoonestuse kohta (tl 47).

Samas nõustub kohus vastustaja ja Keskkonnaametiga, et isegi juhul, kui tõene on väide hoone

rajamisest varasemalt kinnistul asunud vundamendile, ei tulene sellest, et ehitamine toimus

õiguspäraselt. LKS § 37 lg-test 4 ja 5 ei tulene, et ehitukeeld ei laieneks varem olemas olnud

vundamendile ehitamisele. Ka sellisel juhul on tegemist hoone ehitamisega EhS tähenduses ja

seejuures kohalduvad kõik nõuded ja piirangud ehitamisele.

19. Kuna Robi kinnistule rajatud ehitis ei ole käsitatav sadamaehitisena, siis saaks ehitamist

materiaalselt õiguspäraseks pidada juhul, kui vastavalt oleks vähendatud ehituskeeluvööndit.

Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine toimub LKS § 40 lg 3 järgi üksnes Keskkonnaameti

nõusolekul. LKS § 40 lg 4 kohaselt esitab kohalik omavalitsus selleks Keskkonnaametile taotluse ja

planeerimisseaduse kohaselt vastuvõetud üldplaneeringu, kehtestatud üldplaneeringu muutmise

ettepanekut sisaldava vastuvõetud detailplaneeringu või vastuvõetud detailplaneeringu, kui

kehtestatud üldplaneering puudub. Ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine ja vähendamine jõustub

kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel (LKS § 40 lg 6). Asjas ei ole vaidlust

selles, et ettekirjutuse tegemise ajaks puudus jõustunud planeering, millega oleks kinnistul

ehituskeeluvööndit vähendatud.

Seega oli vaidlusaluse ehitise püstitamine ka selles osas sisuliselt vastuolus kehtiva õigusega.

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnainspektsioon on õiguspäraselt leidnud, et

kaebaja on Robi kinnistule ehitanud õigusvastaselt. Seejuures ei ole õigusvastasus üksnes

formaalne. Kaebaja ei oleks saanud ehitamise õigusvastasust kõrvaldada üksnes vormikohaste

lubade ja nõusolekute taotlemise kaudu.

21. Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks 2007. aastal kaebaja taotlusel alustatud Robi

kinnistu detailplaneeringu menetluses tekkinud kaebajal õiguspärane ootus ehituskeeluvööndi

vähendamiseks.

Kasepää Vallavolikogu 25. jaanuari 2008 otsusega vastu võetud Robi kinnistu detailplaneeringu

alusel keeldus Keskkonnaminister 16. oktoobri 2008 otsusega (tl 42-43) nr 16-3/15133-5 andmast

nõusolekut Robi kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks 30 meetrini. Otsust põhjendati

sellega, et planeering on vastuolus enamike ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Keskkonnaministri

keelduva otsuse tõttu ei olnud detailplaneeringu kehtestamine võimalik.

Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et pärast Keskkonnaministri otsust oleks kaebaja võtnud

samme planeeringulahenduse kooskõlla viimiseks ranna ja kalda kaitse eesmärkidega või kasutanud

õiguskaitsevahendeid Keskkonnaministri otsuse vaidlustamiseks, et saavutada ehituskeeluvööndi

vähendamine 30 meetrini.

19. juunil 2012 on Keskkonnaamet kooskõlastanud Robi kinnistu detailplaneeringu (tl 41)

märkides, et planeeringuga tehakse ettepanek vähendada ehituskeeluvööndit 60 meetrini. Kuna

ehituskeeluvööndi vähendamine on erandlik, siis peab vastavas taotluses olema selgelt põhjendatud,

miks on vajalik sellise erandi tegemine.

Kohtu hinnangul ei ole haldusorganid väljendanud selget valmisolekut ehituskeeluvööndi

vähendamiseks, millest kaebajal oleks võinud tekkida õigustatud ootus, et vastav otsustus ka

vormikohaselt vastu võetakse.

Õiguspärane ootus ei saanud kaebajal tekkida ka võrdsuspõhiõigusele tuginedes. Kaebaja väitel on

naabruses asuvatel Siimukivi ja Kolm Karu kinnistutel ehituskeeluvööndit vähendatud läbi

detailplaneeringute 50 meetrini. Kohus nõustub vastustajaga, tegemist ei ole võrreldava olukorraga.

Naaberkinnistutel ehituskeeluvööndi vähendamisest ei saa järeldada, et sama on põhjendatud ka

kaebaja kinnistu suhtes. Robi kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit vähendatud, kuid Keskkonnaamet

ei ole seda ka välistanud.

Kohus osutab siinjuures veel asjaolule, et vaidlusalune ehitis jääks ehituskeeluvööndisse ka juhul,

kui ehituskeeluvööndit vähendataks 60 meetrini. Sel juhul ulatuks ehituskeeluvöönd kinnistut läbiva

teeni, kuid ehitis asub teest Peipsi järve suunas.

22. Ettekirjutuse kohaselt on kaebajale ettekirjutuse tegemise eesmärgiks viia tegevus Robi

kinnistul seadusega kooskõlla selliselt, et ehituskeeluvööndis ei asuks ebaseaduslikke ehitisi.

Kohtu hinnangul on ettekirjutuse eesmärk kooskõlas LKS §-s 34 sätestatud ranna või kalda kaitse

eesmärgiga rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamiseks, inimtegevusest lähtuva

kahjuliku mõju piiramiseks, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamiseks ning seal vaba

liikumise ja juurdepääsu tagamiseks. Seega on ettekirjutus antud legitiimse eesmärgi saavutamiseks.

Vastav kohustus tuleneb Keskkonnainspektsioonile vahetult ka KejS §-st 4 lg 2 p 2 koostoimes § 21

lg 2 p-ga 6. Lisaks looduskaitseliste eesmärkidele saavutamisele on vastustajal kohustus tegutseda

ka seaduslikkuse tagamiseks.

23. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kaebaja tegevus ei ole keskkonnale kahju tekitanud, seega

ei ole ettekirjutus eesmärgipärane ja proportsionaalne. LKS § 38 lg 3 ega KeJS § 21 lg 2 p 6 ei sea

ehituskeelu kehtivust või ettekirjutuse tegemist sõltuvusse sellest, kas keskkonnale on kahju juba

tekkinud. Seetõttu ei olnud nimetatud asjaolu ettekirjutuse tegemiseks vaja tuvastada. Kohus osutab

siiski sellele, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmiseks pädev asutusena on

Keskkonnaamet olnud jätkuvalt seisukohal (tl 48), et Peipsi järve kaldal ehitustegevuse keelamine

on vajalik bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ka nendes kohtades, mis ei ole kaitsealuste liikide

kasvukohaks või väärtuslikuks elupaigaks.

Kaebaja tõlgendusega nõustumine viiks ebamõistliku olukorrani, kus vaatamata kalda

ehituskeeluvööndile tuleks vastustajal igakordselt koguda üksikasjalikke tõendeid, et selgitada kas

vaidlusaluses kohas ehituskeeluvööndi kehtestamine oli põhjendatud või mitte. Kehtiv õigus näeb

ette teistsuguse menetluskorra, kus kinnistu omanik saab taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist

planeeringumenetluse kaudu, kusjuures ehituskeeluvööndi vähendamise ettepanekut tuleb

põhjendada.

Tulenevalt LKS § 38 lg-st 9 ei teki isikul õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas isegi

juhul, kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-

s 38 sätestatuga. Seega ei saa õiguspärane ootus tekkida ka olukorras, kus kaebaja ei ole isegi

taotlenud kohalikult omavalituselt luba vaidlusaluse ehitise püstitamiseks.

24. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ettekirjutuses nimetatud eesmärgi saavutamiseks on kaks

võimalust – ehitise seadustamine või ehitise likvideerimine.

Kaebaja hinnangul oli likvideerimisettekirjutuse tegemine ennatlik, sest kaebajal on võimalik ehitis

seadustada.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

Ehitise seadustamine detailplaneeringu kaudu ei ole võimalik, sest planeeringuga kavandatakse

ehitukeeluvööndi vähendamine 60 meetrini ja sel juhul jääb ehitis endiselt ehituskeeluvööndisse.

Vaidlustatud ettekirjutuse andmise ajaks ei olnud kaebaja teinud toiminguid sadama rajamiseks

Robi kinnistule. Ettepaneku detailplaneeringu lahenduse muutmiseks, mis näeb ette paadi- ja

võrgukuuri rajamise esitas kaebaja Kasepää Vallavalitsusele alles 1. veebruaril 2013. Kohus

nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse andmise ajal ei pidanud vastustaja arvestama teoreetilise

võimalusega, et kaebaja võib tulevikus taotleda muudetud tingimustel detailplaneeringu

kehtestamist. Seda eriti olukorras, kus nii Keskkonnaamet (tl 48), kui Kasepää Vallavalitsus (tl 47)

olid leidnud, et ehitise püsimine ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul väljendasid mõlemad

haldusorganid sellega seisukohta, et ehitise seadustamiseks tegelikud võimalused puuduvad. 6.

märtsi 2013 kirjaga on Keskkonnaamet täiendavalt selgitanud, et kaebaja poolt detailplaneeringu

uues lahenduses ette nähtud paadi- ja võrgukuur ei ole sadamaehitised ning vaidlusaluse ehitise

seadustamine sellisel viisil ei ole võimalik.

25. Eeltoodud asjaoludel on vaidlustatud ettekirjutuses põhjendatult leitud, et ehitise likvideerimine

on taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne, sest eesmärgi saavutamiseks puuduvad teised

meetmed. Avalikku huvi looduskaitseseaduses sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja

seaduslikkuse tagamiseks ei kaalu üle A. Toominga erahuvi.

Ettekirjutus ehitise likvideerimiseks riivab intensiivselt ehitise omaniku omandiõigust. Asjas ei ole

vaidlust selles, et 2012. aasta sügisel kontrollis Keskkonnainspektsioon korduvalt Robi kinnistut.

Kinnistut kontrolliti 17. oktoobril 2012, samuti 22. ja 24. oktoobril. Vaatamata kaebajale antud

suulisele korraldusele ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamiseks jätkas kaebaja ehitamist. 25.

oktoobril 2012 alustas Keskkonnainspektsioon haldusmenetlust (tl 50) osutades vastustaja

kohustusele korraldada omavoliliste ehitiste likvideerimine. Kinnistu esmasel kontrollimisel 17.

oktoobril 2012 tehtud fotodelt (tl 55-56) nähtub, et selleks ajaks puudus pealisehitis täielikult.

Kaebaja püstitas vaidlusaluse ehitise olulises osas pärast seda, kui vastustaja ametnikud olid andnud

suulise korralduse ebaseadusliku ehitamise peatamiseks.

Seega on kaebaja käesoleval juhul ise teadlikult suurendanud võimaliku lammutusettekirjutuse

mõju ulatust oma varalisele sfäärile. Kohtu hinnangul toob nimetatud asjaolu kaasa kaebaja erahuvi

kaalukuse vähenemise.

26. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnainspektsiooni 14. detsembri 2012 ettekirjutus

nr 04007512 on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.

Kaebus jääb rahuldamata.

27. Kaebaja on taotlenud, et kohus viiks asja läbi lepitusmenetluse. Vastustaja on juba 25. märtsi

2013 seisukohas (tl 35) avaldanud, et ei nõustu lepitusmenetlusega. Silmas pidades vastustaja ja

menetlusse kaasatud haldusorganite seisukohti, samuti käesolevas otsuses esitatud kohtu seisukohta

kaebuse nõude põhjendatuse kohta ning haldusmenetluse seaduslikkuse põhimõtet, ei pea kohus

lepitusmenetluse korraldamist põhjendatuks. Kohtu hinnangul puudub vastustajal kaalutlusruum,

mille raames oleks võimalik kompromiss kaebajaga.

Taotlus lepitusmenetluse korraldamiseks jääb rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tanel Saar

kohtunik