2-06-9959/175 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-06-9959

Tsiviilasi

Vladimir Raštšektajevi hagi OÜ Narva Hambapolikliinik

vastu mittevaralise kahju ja tervisekahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8365,37 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. septembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Raštšektajev’i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. september 2013.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Vladimir

Raštšektajev

(IK: XXXX), esindaja advokaat Margus Kiir

Vastustaja

(kostja):

OÜ

Narva

Hambakliinik

(RK: 10896747), esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Viru Maakohtu 28. septembri 2012.a

otsuse resolutsioon.

2. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

ringkonnakohtu otsuses märgitule.

3. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotamise

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

maakohtus

kantud

menetluskulud

%

ulatuses

Vladimir Raštšektajevi kanda ja 50 % ulatuses OÜ Narva

Hambapolikliinik kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud50 %

ulatuses Vladimir Raštšektajevi kanda ja 50 % ulatuses

OÜ Narva Hambapolikliinik kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vladimir Raštšektajev (hageja) esitas 25. aprillil 2006 hagiavalduse OÜ Narva

Hambakliinik (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 25. aprillil 2007 hagiavalduse

sama kostja vastu tervisekahju hüvitamiseks. Viru Maakohus liitis 28. juuni 2007 määrusega

hagid ühte menetlusse.

Hagiavalduste kohaselt pöördus hageja 2003 juulis kostja poole 36. hamba ravimiseks. Arst

teostas hammaste kanalite ravi. Kuu aja pärast tekkis suur valu 36. ja 46. hambas.

5. jaanuaril 2004 plommiti 46. hammas seoses välja kukkunud plommiga. Hambavalu

vähenes, kuid tekkisid valud selja ja neerude piirkonnas, hingamishäired ning üldine füüsiline

ebamugavus. 2004. a juunis viidi läbi röntgenoloogilised uuringud. Röntgenipilt näitas, et 36.

hambas toimus põletikuline protsess, mida ravida ei olnud võimalik. Põletikuga seoses

pöördus hageja 26. juunil 2004 kirjaga OÜ Narva Hambakliinik juhataja Kristel Urmi poole.

19. juuli 2004 kirjas tegi K. Urm ettepaneku hammast koheselt mitte eemaldada, vaid teha

seda juhul, kui tekivad veel mingid probleemid. Kuna hammas sel hetkel ei valutanud,

nõustus hageja sellega. K. Urm eitas, et hageja tervisehäired võiksid olla seotud hamba all

oleva põletikuga. Septembris sai hageja muudest allikatest teada, et põletikud võivad esile

kutsuda muid haigusi. Hageja lasi hamba 27. septembril OÜ-s Narva Hambakliinik

eemaldada. Pärast hamba eemaldamist põletiku ajal tekkinud tervisehädad ei kadunud.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteeti hindava ekspertiisikomisjoni 7. oktoobri 2004 otsusega on

arsti süü tuvastatud selles, et ravi käigus ei tehtud röntgenülesvõtet. Ekspertiisikomisjoni

otsust, nagu ka ekspertiisi läbiviimist, peab hageja ebaseaduslikuks. Tervisekaitseameti

ekspert Piret Väli arvamuse kohaselt põhjustab põletik kahju tervisele. Arst A. Zaharova ja

peaarst K. Urm, tehes hagejale ettepaneku mitte eemaldada kroonilise põletikuga hammast,

soovisid kahjustada hageja tervist. Spetsialistina teadsid nad, et hageja hambas on

nakkuskolle ning olid juba põletiku avastamise hetkel kohustatud tegema ettepaneku hamba

eemaldamiseks. Käitumises avaldub ka vastuolu arsti-eetikaga ning tegemist on süüliselt ja

tahtlikult hageja tervisele kahju tekitamisega.

Peaarst K. Urmi ja arsti A. Zaharova poolt on olemas süüline käitumine hageja suhtes ka

46. hambaga seoses. Ambulatoorses kaardis on kirjas, et alates 1986.a oli 46. hammas

“surnud” 26. juunil 2004.a saatis hageja kirja peaarstile K. Urmile, kus näitas ära, et alates

2003.a juulist oli hagejal valu 46. hambas, mis kadus ära hambaplommi vahetusega.

Informatsioon sellest, et „surnud” hammas valutab, andis alust oletada põletiku olemasolu

selles. Ambulatoorsele kannete ja hageja kaebuste alusel olid kostja arstid kohustatud tegema

hagejale ettepaneku röntgenoloogilisteks uuringuteks. Arst A. Zahharova süü 36. hamba

kaotuses on tõendatud K. Urmi 19. juuli 2004 kirjaga. Kirjas on tehtud ettepanek polikliinikus

implantaadi siirdamiseks, ravikulude hüvitamiseks, samuti vabandatakse hambaravi tagajärjel

ilmnenud tüsistustega ebamugavuste tekitamise eest. Hageja on ravikulude eest osalise

hüvitise saanud, kuid implantaadi siirdamist peab võimatuks arstide suhtes usalduse

kaotamise tõttu.

Probleem hammastega ning suutmatusega probleemi lahendada on otseses seoses kostja

tegevusega või tegevusetusega. Eelkõige on kostja hooletult suhtunud diagnoosimisse, kuna ei

ole välja selgitanud ravi vajavate põletike olemasolu (sh ei tehtud ka õigeaegselt

röntgenuuringuid või ei suunanud patsienti neid tegema). Ka kostja ravitoimingud on olnud

hooletud, kuna hammaste plommimisel on jäetud põletik ravimata ning ravides täideti

juurekanalid vaid osaliselt. Eeltoodu tulemiks oli kahe hamba kaotus ning hageja poolt

füüsilise valu sundtalumine. Lisaks on hagejal tänaseks pöördumatud kroonilised haigused.

Eeltoodu kogumis on põhjustanud hagejale mittevaralist kahju, mis seisneb hagejale

põhjustatud füüsilises ja hingelises valus, elukorralduse pöördumatus muutuses ning

kannatustes ning asjaolus, et hageja peab elu lõpuni elama tekitatud tervislike probleemidega

teadmises, et seisund ei ole parandatav. Hageja elukorralduse muutumine ei võimalda tal

edaspidi ka töist tulu teenida ning tema kogu tegevus seisnebki ainult terviseprobleemidega

tegelemises (oluline töövõime kaotus). Valud neerude ja maksa piirkonnas ei kadunud ära

hamba eemaldamisega, vaid jäid alles ja muutuvad järjest tugevamaks. Hamba puudumine ja

valud tõid kaasa hageja elu taseme languse ja füüsilise mugavuse kaotuse. Teadmine, et kostja

arstid kasutasid küüniliselt ära hageja, kui patsiendi, usaldust ja teostasid vastutustundetut

ravi, tekitab hagejale psüühilisi kannatusi. Selle aja jooksul tekkis hagejal hüpertoonia, mida

enne põletikku ei olnud. Hageja tervisele tekitatud kahju tõi kaasa füüsilise, varalise,

sotsiaalse ja hingelise heaolu kaotuse.

Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 75 000 kr (4793,37 eurot) ja varalise

kahju hüvitamist summas 145 000 kr (9267,19 eurot). Kahju seisneb hagejale 2003.a alanud

ja seni jätkuvates füüsilistes piinades: kaotatud tervis, elatustaseme langus, valude

leevendamiseks kulutatud aeg, kaotatud kodurahu. Samuti põletikuga esilekutsutud haiguste

meditsiiniliste uuringute eest tasutud rahasumma ja kaotatud hamba asemele implantaadi

siirdamise maksumus (20 000 kr).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja vastuse kohaselt

ravis vastustaja end arst-stomatoloogi A. Zahharova juures alates 1986.a märtsist. 18 aasta

vältel oli hageja hambaravi kvaliteediga rahul ega esitanud pretensioone. 23. juulil 2003

hageja pöördus vastustaja stomatoloogi A. Zahharova poole 36 hamba kroonilise pulpiidi

ravimiseks. Tavaliselt sellisel juhul hammas eemaldatakse, kuid arst otsustas siiski ravi

kasuks. 10. juunil 2004 pöördus hageja uuesti arsti poole seoses sama hamba valuga. Arst

suunas hageja röntgenisse ja tasus ise röntgenogrammi eest. Röntgenipildiga tuvastati

36. hamba luukudedes muutused, mis ei teki 11 kuu jooksul. Hagejale soovitati hammas

eemaldada, kui valu peaks uuesti ilmnema. Hamba jätkuv ravi ei olnud võimalik. Kostja

hüvitas hagejale ravile kulutatud 495 kr ning nõustus polikliinikus oma kulul implantaati

asetama, kuid hageja keeldus sellest.

Hambaravi erialakomisjoni liige P. Väli 9. oktoobri 2006 otsuse kohaselt „on hamba D36

eemaldamisega 2004.aastal põletikukolle likvideeritud. Järelikult ei ole 36. hamba

haigestumine aluseks hageja loetletud teistele haigustele. Kuna 36 hamba haigestumine

toimus enne hageja ravi algust ja läbis normaalse raviprotsessi.“ Vastustaja esindajate tegudes

puudub süüline käitumine hageja suhtes. Seda kinnitab ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi

ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 eksperthinnang. Ekspertkomisjon ei tuvastanud

põhjuslikku seost ega süülisust vastustaja käitumise ja saabunud tagajärje vahel.

A. Zahharova hambaravi osutamine hagejale oli tavaline kutsealane tegevus hammaste ravil.

Ekspertkomisjoni hinnangut hageja ei vaidlustanud ja see jõustus.

Ekslik on hageja väide, et kostja arstid olid kohustatud temale selgitama vajadust 46. hamba

röntgenoloogiliseks uuringuks, kui hageja ise nõustus 46. hamba raviga ega nõudnud röntgeni

uuringut. Hageja psüühilised kannatused ei ole piisavalt tõendatud.

3. Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt ei vasta tõele, et hageja oli A. Zahharova patsient

18 aastat. Alates 1986 aastast kuni 2000 aastani (14 aastat) ei pöördunud hageja A. Zahharova

poole ja ravis end teiste arstide juures.

Ebaõige on kostja väide, et hageja pole oma väiteid tõendanud. Põletik kahjustab neerusid ja

maksa, soodustab kahjustuste (laikude) tekkimist veresoontele, kahjustab arteriaalset

vereringesüsteemi. See on üldtuntud meditsiiniline fakt, mis vastavalt TsMS § 94 lg-le 1 ei

vaja tõendamist. Kostja on oma ala spetsialist, mistõttu on kohatud kostja väited, et hageja

pidi kostjalt nõudma uuringutele suunamist või muid toiminguid.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 28. septembri 2012 otsusega hagi osaliselt. Kohus rahuldas

osaliselt mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks mittevaralise

kahju hüvitisena välja 1 000 eurot. Tervisekahju hüvitamise nõude osas jättis kohus hagi

täielikult rahuldamata. Hageja menetluskulud jäid 93% ulatuses tema enda kanda ja 7%

ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud 7% tema enda kanda ja 93% ulatuses hageja

kanda.

Otsuse põhjendustes märkis kohus, et hageja varalise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata.

19. juuli 2004 vastuses (I. kd, tl 14) vabandas kostja hageja ees talle tekitatud ebameeldivuste

pärast, mis on tekkinud A. Zahharova hambaravi tüsistustena, tunnistades sellega oma süüd.

Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seose olemasolu kostja tegevuse (tegevusetuse) ja

hagejal tekkinud terviserikke vahel. P. Välja arvamus (I. köide, tl 62) ei saa olla tõendiks et

hagejal just arvamuses nimetatud tervisehäired tekkisid. Asjaolu, et hageja ei pöördunud

aastaid arsti poole kõrge vererõhu probleemidega, ei tähenda, et neid ei olnud. Asjatundja

arvamuse kohaselt (nt. http://www.nooruse.ee/Tiiu_Jaanson/sud_ver/hpertooniatbi.html)

võivad hüpertooniatõvel kaebused pikka aega puududa ja haigus avastatakse juhuslikult.

36. hamba ravikulud on kostja hagejale hüvitanud. Samuti kostja pakkus hagejale implantaadi

paigutamist kostja poolt ja arvelt, millest hageja loobus.

Järgnevalt analüüsis kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 130 lg 2 tulenevalt

eeldatakse tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu. 36. ja 46.

hammaste ravimine oli kostja poolt teostatud ebaõigesti. On üldteatud fakt, et hambavalu on

raske kannatada ja see võib tingida elukorralduse muutmist. Pikaajaline hambavalu ja sellest

tingitud heaolu langus annavad alust eeldada hagejal mittevaralise kahju olemasolu. Kohus

hindas kahju tekitamise asjaolusid (pikaajaline hambavalu), kahju ulatust iseloomu (kahe

hamba terviserike) ja kostja suhtumist kannatanusse (palus vabandust hageja ees, maksis välja

hamba ravile kuulutatud summad ja pakkus oma raha eest implantaadi paigutamist) ning ka

seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (inimese heaolu langemine seoses

tervise rikkumisega) ja milline võib olla ajavahemik, mille vältel isikul esineb heaolu langus

(36. hamba puhul kuni 2004.a augustini ja 46. hamba puhul kuni 2007.aastani). Kõigest

ülaltoodust lähtudes pidas kohus õiglaseks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 1 000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. V. Raštšektajev esitas Viru Maakohtu 28. septembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellant taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tühistatud osas uue otsuse tegemist,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 4793,37 eurot ja

tervisekahju eest hüvitisena 4572 eurot. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda

või alternatiivselt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on kohus tõendamiskoormise valesti jaotanud. VÕS § 770 lg-st 4 tulenevalt on

tõendamiskoormis üheselt pandud teenuseosutajale. Vastustaja ei ole aga tõendanud, et

kahjulik tagajärg ei ole tehtud vigadega seoses. Apellant pöördus vastustaja poole hammaste

ravimiseks – nn tavapärane plommimine ja närvide suretus. Arst ei pidanud vajalikuks teha

röntgeniülesvõtet (mis on ka diagnoosiveaks) ning seoses puuduliku raviga tekkisid põletikud

või jäeti nende olemasolu tuvastamata. Hambavaluga tagasipöördumisel soovitati apellandil

tarvitada kaltsiumit ja loputada valutavaid hambaid. Tekkinud kahju oli välditav kohaste

ravitoimingutega ning hilisemad väited, et tõenäoliselt oli kahju juba tekkinud, on

põhjendamatud. Tervishoiuameti 30. aprilli 2007 kirjas on rõhutatud, et eksperdid ei

tuvastanud põletike esinemist hammaste loožis. Selleks ajaks ei olnud tehtud ühtegi vastavat

uuringut ning alles 8. mail 2007 tehti histoloogiline uuring, milline kinnitas just apellandi

väiteid ja põletiku jätkuvat olemasolu;

2) on Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 koosoleku

protokoll oletuslik ja põhineb teenuse osutaja selgitusel. Komisjonil puudusid algmaterjalid ja

röntgeniülesvõtted, seega ei saanud järeldus olla objektiivne. Komisjon on jätnud

tähelepanuta, et ravi tulemusel tekkinud tüsistused põhjustasidki hammaste kaotuse;

3) on erialaspetsialist P. Väli otsuses (I kd tlk 54, p 2 ja 3) üheselt asutud seisukohale, et

kroonilised põletikud hamba juure all võivad põhjustada põletikke teistes organites ning

nõrgestada organismi vastupanuvõimet teistele haigustele. Seega on apellant usaldusväärselt

tõendanud endal esineva tervisekahju põhjusliku seose ravivigadega. Kohtu viide asjatundja

arvamusele hüpertooniatõve sümptomitele ei ole asjakohane kuna vastavat teavet ei ole

kohtuistungil käsitletud. Hamba juure all asetsevate põletike põhjuslik seos põletikega teistes

organites ning organismi vastupanuvõime nõrgestamisega on üldtuntud asjaoluks;

4) on apellant tervisliku seisundi halvenemise osas esitanud tõendava materjalina (lisaks

apellandi vande all antud ütlustele): väljavõtte haigusloost, millest nähtub, et apellant pöördus

terviseprobleemidega 2007.a arstide poole (kõrgvererõhk, suured valud neerude piirkonnas ja

hingamishäired) korduvalt ning valud ajal, millal teostati ebaõnnestunud hambaravi; OÜ

Narva Perearstikeskus 1. juuli 2009 tõend diagnoosiga: südamekahjustusega hüpertooniatõbi,

isheemiatõbi ja kopsuhaigus; kirurg A. Šiskovi 23. septembri 2010 õiend uurimistulemustega:

maohaavandid, mao erosioon ja gastriit; perearsti väljatrükk diagnoositud haiguste ning

diagnoosimise aja kohta; 18. augusti 2008 arstliku ekspertiisi otsus nr 439017; 9. septembri

2010 arstliku ekspertiisi otsus nr 657726. Nimetatud tõenditega on apellant tõendanud, et

alates ebaõnnestunud hambaravist (eelkõige seoses põletiku kollete tekitamisega ja nende

ravimata jätmisega) on tema tervis järjepidevalt oluliselt halvenenud ning seoses raskete

tervisekahjustustega tekkis ka püsiv töövõimekaotus. Eelnevalt oli apellandi tervis

kahjustamata;

5) on kohus rõhutanud, et vastustaja hüvitas apellandile 36. hamba ravikulud ning samuti

pakkus apellandile implantaadi paigutamist vastustaja poolt ja arvelt. Apellant selgitab, et

ravikulude hüvitamisena tagastati teenustasu. Ettepanek implantaadi paigutamiseks vastustaja

poolt ja arvelt on käsitletav süü tunnistamisena. VÕS § 107 lg 1 tulenevalt on kahjustatud isik

palunud kahju hüvitamist ning heastamine ei saanud olla tulenevalt asjaoludest mõistlik

(apellant põhjendatult eeldas, et teenuse kvaliteet ei ole nõuetekohane). 46. hamba osas ei ole

vastustaja heastamist pakkunud. Seega ei ole apellandile tekitatud kahju hüvitatud ning

kahjuhüvitise nõudes on apellandi poolt ka arvestatud tagastatud teenustasu;

6) ei ole rikkumine vabandatav ning rikkumise tagajärjed olid vastustajale ettenähtavad (st

kahju tekitati raske hooletuse tagajärjel). Kahju suuruse osas on apellant esitanud maakohtule

vastavad tõendid ning arvestused (hinnakiri implantaatide paigaldamise kohta Hambakliinikus

ODE, Igemeravi kliiniku hinnakiri). Tõenditest nähtub, et käesoleval ajal on apellant sunnitud

seoses ravivigadega kahe eemaldatud hamba asendamiseks implantaatidega kandma kulusid

vähemalt summas 4572 eurot (so konsultatsioon 15x2 eurot; raviplaani koostamine 2x20

eurot, implantaadi maksumus 2x1500 eurot, juure ja igemeravi 2x200eurot (ca 2 visiiti),

tuimestus (keskm 6 eurot kord) ja luuaugmentatsioon 2x551eurot), seega otsene kahju on

summas vähemalt 4572 eurot. Seoses vahendite puudumisega vajab apellant tänaseni ravi ka

põletikukollete likvideerimiseks. Vastustaja ei ole kahju suuruse osas vastuväiteid esitanud;

7) määras maakohus õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 1 000 eurot. Ei ole selge,

millistest kriteeriumitest lähtudes kohus antud summat mõistlikuks ja õiglaseks pidas. Kohus

on hinnanud ja arvesse võtnud ainult hammastega seonduvaid ebamugavusi (kannatusi), kuid

on tähelepanuta jätnud, et apellant elab tänaseni ilma kaotatud hammasteta (ca 8 aastat) ning

krooniliste haiguste tõttu on tema elukorraldus jäädavalt muutunud. Heastamise pakkumine

on olnud näilik, kuna vastustaja ei soovinud kohtuväliselt terviserikke kõrvaldamist hüvitada,

sealhulgas ei reageeritud ka kohtumenetluse kestel tehtud pakkumisele osutada raviteenust,

mille vastutasuks hageja oli nõus nõuetest loobuma (20. novembril 2007). Hüvitis summas

4793,37 eurot on proportsionaalne ka poolte majanduslikku olukorraga ja rikkumise

raskusega ning ka tekitatud varalise kahjuga;

8) jagas maakohus menetluskulud äärmiselt ebaõiglaselt. Haginõue rahuldati 1000 euro

ulatuses, kuid menetluskuluna on apellandilt võimalik välja mõista tulenevalt kehtinud

piirmääradest ca 3500 eurot lepingulise esindaja tasu. Arvestades hagi osalist rahuldamist

ning apellandi majanduslikku seisu (apellant saab riigi õigusabi) on menetluskulude jaotus

äärmiselt ebaõiglane. Kohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel kohaldama TsMS §

162 lg-t 4. Apellant on korduvalt pakkunud kompromissi (sh 20. novembril 2007) ning antud

juhul oli igati põhjendatud kohaldada TsMS § 163 lg 2 ja jätta menetluskulud maakohtus

vastustaja kanda;

9) tegi apellant ettepaneku kompromissiks:

a) vastustaja hüvitab hagejale tekkinud mittevaralise kahju kokku summas 1000 eurot;

b) vastustaja paigaldab apellandile oma kulul implantaadid (36. ja 46. hammas).

Paigaldamisele eelnevalt teeb vastustaja nõuetekohased uuringud ja ravib nimetatud

hammaste loožidega seonduvad põletikud;

c) apellant loobub eeltoodut ületavas osas oma nõuetest;

d) menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

6. OÜ Narva Hambakliinik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastuväidete kohaselt:

1) on apellatsioonkaebuses esitatud asjaolusid, mis tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 alusel

tähelepanuta. Väide, justkui oleks vastustaja soovitanud apellandile tema valutavate

hammaste loputamist, ei vasta tõele ning on menetluses uus. Vastustaja selgitab, et apellandi

ambulatoorsest ravikaardist nähtub selgelt, et apellant 21. juuni 2004 visiidil valu ei

kaevanud, mistõttu määras arst, et hammas kuulub eemaldamisele valu tekkimisel. Samuti on

uus väide, et „vastustaja ettepanek apellandile implantaadi paigutamiseks vastustaja poolt ja

arvel on käsitletav süü tunnistamisena“;

2) on tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vaja veel mitmete eelduste täitmine, mida

peaks tõendama apellant. Apellant neid aga tõendanud ei ole, mh: tehtud on diagnoosi- või

raviviga (VÕS § 762 või § 763); patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud

tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); patsiendil on tekkinud kahju; kahju tekkis

diagnoosi või ravivea tagajärjel (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks);

3) saab Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 7. oktoobri 2004 koosoleku

protokollile nr 52 tuginedes vastustajale etteheidetavaks teoks olla vaid asjaolu, et vastustaja

ei teinud koheselt röntgenülesvõtet ega eemaldanud hambaid, vaid otsustas hammaste

ravimise kasuks olukorras, kus hamba ravimine tegelikult võimalik ei olnud. Seega ei ole

vastustaja tegevusetus põhjustanud mitte hammaste eemaldamise, vaid selle, et haige hammas

eemaldati hiljem ning vahepealsel ajal teostati apellandile kasutu ravi. Asjaolu, et apellandi

hambad lõppastmes eemaldati, ei ole seega käsitletav terviserikkena, sest VÕS § 770 lg 4

mõistes ei oleks hammaste eemaldamist ka korrektse ravi korral olnud võimalik vältida.

Seega puudub vastustaja teo/tegematajätmise ja lõppastmes ilmunud tervisekahju vahel

põhjuslik seos;

4) ei ole muude terviserikete tekkimine apellandile tõendatud. P. Väli konstateering ei saa olla

tõendiks, et just apellandil sellised terviserikked tekkisid. Ajaliselt esimene diagnoos kannab

kuupäeva 27. november 2007 kuni 5. detsember 2007. See tähendab, et diagnoos pandi

apellandile ligi kaks aastat pärast käesolevas asjas hagi esitamist ning kolm aastat pärast

väidetavaid probleeme põhjustanud 36. hamba eemaldamist. Ülejäänud haigused on

diagnoositud veel hiljem. Isegi siis, kui põhjusliku seose olemasolu teo ja kahju vahel

eeldatakse, ei saa selline eeldus kehtida juhul, kui saabunud tagajärg ei ole mõistlikult võttes

seostatav väidetavalt selle aluseks oleva teoga. Samuti ei ole apellant esitanud tõendeid selle

kohta, et nimetatud terviseprobleeme ei esinenud tal enne probleemide tekkimist hammastega.

Apellant kinnitas 7. augustil 2012 käesolevas asjas toimunud kohtuistungil hoopis (vt istungi

protokolli lk 9-10), et ta „absoluutselt mitte kunagi ei pöördunud arstide poole enne

hammastega juhtunud“. Asjaolu, et apellant arsti poole terviseprobleemidega ei pöördunud, ei

tähenda, et probleeme varem ei olnud. Seega puudub põhjuslik seos terviserikete ning

vastustaja tegevuse vahel. P. Väli 9. novembri 2006 arvamusest tuleneb, et hammas D36 on

eemaldatud 2004. aastal ja seega on antud põletikukolle likvideeritud. Seega on maakohus

õigesti järeldanud, et peale hammaste eemaldamist ei olnud apellandil enam põletikku;

5) ei ole apellant tõendanud vastustaja tegu, mis oleks saanud olla apellandi

terviseprobleemide põhjuseks. Apellant ei ole selgitanud ka seda, milline vastustaja tegu kui

ravi- või diagnoosiviga on apellandi arvates toonud kaasa kõik apellandi viidatud haigused.

Vastustajale etteheidetav tegu saab olla vaid see, et vastustaja ei eemaldanud apellandi

hammast koheselt, vaid üritas seda kasutult ravida. Samal ajal heidab apellant

apellatsioonkaebuses vastustajale ette seda, et apellant ei ravinud hambaid ning selle tagajärjel

tuli hambad eemaldada;

6) ei ole apellant tõendanud kahju tekkimist, mille eest vastutaks vastustaja. Kasutule ravile

tehtud kulutused on vastustaja apellandile juba hüvitanud. Implantaatide paigaldamisega

seonduvate kulud on apellandi poolt tõendamata, sest apellant on esitanud vaid hinnakirja,

mitte aga konkreetse pakkumise, millest nähtuks, milliseid protseduure eeldab apellandile

implantaatide paigaldamine ning millist tüüpi implantaadid talle üldse paigaldada tuleks.

Samuti ei saa aga vastustaja olla vastutav implantaatide paigaldamisega seoses tekkivate

kulude eest, sest vastustaja tegu ei ole põhjustanud apellandi hammaste eemaldamist.

Vastustaja teoks sai olla vaid see, et ta ei eemaldanud hambaid koheselt;

7) tuleneb alus maakohtus määratud menetluskulude jaotuseks TsMS § 163 lg-st 1,

võimaldades jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagi jäeti

93% ulatuses rahuldamata, oleks teistsugune menetluskulude jaotus olnud vastustaja suhtes

äärmiselt ebaõiglane;

8) on asjakohatu ka apellandi viide TsMS § 163 lg-le 2, sest apellant ei ole pakkunud sellist

kompromissi, mis vähimalgi määral sarnaneks maakohtu otsusega. Vastustaja on omapoolseid

kompromisse pakkunud apellandile nii enne hagi esitamist kui ka kohtumenetluse vältel, kuid

apellant on nendest keeldunud. Seega on menetluskulude apellandi kanda jätmine maakohtu

poolt viidatud ulatuses igal juhul põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada

maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse osas, mille kohaselt kuulus hagi mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes rahuldamisele osaliselt (summas 1 000 eurot) ning rahuldamata jäi varalise

kahju hüvitamise nõue. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 21 alusel osaliselt

muuta.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega jätab nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud 50%

ulatuses hageja kanda ja 50 % ulatuses kostja kanda.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt (s.o menetluskulude jaotamise osas).

8. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus rahuldas osaliselt V. Raštšektajevi

hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis OÜ-lt Narva Hambakliinik välja V.

Raštšektajevi kasuks hüvitise summas 1 000 eurot. TsMS § 651 lg 1 alusel ei kontrolli

ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle ning ka maakohus asus seisukohale, et kostja osutas

hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse lepingu alusel VÕS § 758 tähenduses. Hageja on

rajanud oma nõude tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega seotud asjaoludele ning

ka selgelt väljendanud, et taotleb kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tuleneva

õiguskaitsevahendina.

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-le 1 on tervishoiuteenuse osutamise

eesmärgiks leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vaidlust ei ole selles, et ka hambaravi kuulub

tervishoiuteenuste hulka. Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama VÕS § 762

järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning seda tuleb osutada

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

9. Hageja on nõudnud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega seoses kostjalt nii

talle tekitatud varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi nõuded põhinevad samadel

faktilistel asjaoludel (hageja ja kostja vahel tervishoiuteenuse osutamise lepingu olemasolu ja

selle väidetav rikkumine kostja poolt), siis on varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise

nõuete eeldused ja sellest tulenevalt ka tõendamisele kuuluvad asjaolud osaliselt erinevad.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille

esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seevastu varalise kahju

hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus.

Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on oluline asjas tuvastada, kas kostja rikkus lepingust

tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja

vastutab selle kahju tekkimise eest.

10. Hageja väitel ei osutanud kostja talle nõuetele vastavat tervishoiuteenust ja rikkus

tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et seoses 36. hamba haigestumisega kostja poole

pöördumisel 2003.a juunis ja juulis jättis kostja (hambaarst A. Zahharova isikus) tuvastamata

hagejal esinenud 36. hambaga seotud põletiku, ehkki põletik olnuks võimalik tuvastada

röntgenuuringu tegemise teel. Selle asemel teostati hagejale hambakanalite (hambajuure) ravi

ning paigaldati uus plomm. Ehkki hageja väitel hambavalud jätkusid, ei ole ta esitanud

väiteid, nagu oleks ta ka pärast ravi teostamist 2003. aasta jooksul kaebustega hambaarsti

poole pöördunud.

Kõnealuse 36. hambaga seoses suunati hageja 2004.a juunis röntgenuuringule, mille käigus

tuvastati hamba juure alune krooniline põletik. Sel ajal ei kaevanud hageja hambavalu ega

muid probleeme selle purihambaga seoses. Hageja laskis 36. hamba eemaldada augustis

(septembris) 2004, olles jõudnud seisukohale, et hambajuure alune põletik võib olla põhjuseks

hulgale teistele terviseprobleemidele, mh tuues kaasa põletikke teistes organites. Lisaks on

hageja esile toonud, et jaanuaris 2004 raviti hagejal 46. hammast, mille tulemusena mõningal

määral vähenesid 36. hambaga seotud vaevused (hambavalud). 46. hammas eemaldati 2007.

aastal pärast seda, kui ka selle hamba juure all oli histoloogilise uuringu tulemusel tuvastatud

krooniline põletik.

11. Ravivea esinemine ja ulatus.

11.1. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt on asjas "tuvastatud kostja poolt 36. ja 46. hamba

ravi ebaõige teostamine." Kostjale oli põhjust ette heita tegevusetust, mille tõttu hageja pidi

taluma pikka aega hambavalu.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004.a koosoleku protokolli nr 52

p 11.1-11.3 kohaselt (t I kd lk 25) teostati 36. hamba kroonilise pulpiidi (hambasäsipõletik)

ravi eesmärgiga säilitada hammas. Juba sel ajal tulnuks teha röntgenülesvõte, kuna

tõenäoliselt olid luukoes destruktiivsed muutused. Need tinginuksid hamba eemaldamise ja

edasisest ravist loobumise.

Seega saab kostjale ette heita tõepoolest seda, et 36. hambale ei tehtud koheselt, s.o hageja

poolsel pöördumisel 2003.a juunis-juulis, röntgenülesvõtet, mis oleks ilmselt võimaldanud

tuvastada põletiku olemasolu ning valida sellest lähtuvaid asjakohaseid ravivõtteid.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollist nähtuvalt oleks kroonilise

pulpiidi korral tulnud 36. hamba edasisest ravimisest loobuda ning hammas eemaldada.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohtadega, mille kohaselt on Tervishoiuameti

arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 07.10.2004.a protokoll oletuslik, põhinedes üksnes

teenuse osutaja selgitusel. Tegemist on ühega tõenditest, mida kohus hindab kogumis kõigi

teiste asjas esitatud tõenditega (TsMS § 232). Hageja ei ole esitanud ekspertkomisjoni

seisukohtade ümberlükkamiseks ühtegi sellist tõendit, mille põhjal oleks võimalik jõuda

järeldusele, et 2003.a juuni-juuli seisuga oleks olnud jätkuvalt võimalik 36. hammast ravida

viisil, mis võimaldanuks hamba säilitada.

11.2. Vastustaja (kostja) on menetluses olnud (püsivalt) seisukohal, et 46. hamba ebaõige ravi

osas on hageja (apellandi) etteheited põhjendamatud. Sellele seisukohale jäi vastustaja ka

ringkonnakohtu istungil.

Nõustudes vastustaja seisukohtadega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 46.

hambaga seonduvalt ei ole maakohus tegelikult rikkumist tuvastanud ega põhjendanud, milles

seisnes 46. hamba nõuetele mittevastav ravimine. Maakohtu otsus ei sisalda mõttekäiku ega

sellel põhinevat kohtu järeldust, mille kohaselt on kostja rikkunud tervishoiuteenuse

osutamise lepingut hageja 46. hamba ravimisel.

Maakohus on ravivea esinemist käsitlenud mittevaralise kahju hüvitise nõude kontekstis.

Ehkki maakohus on oma otsuse põhjendustes märkinud, et mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmisel arvestas kohus kahju ulatuse ja iseloomu kindlakstegemisel kahe hamba

terviseriketega ning ka hageja heaolu langust nii 36. kui 46. hambaga seoses, ei ole maakohus

tegelikult tuvastanud, et kostja poolt 46. hamba ravimisel oleks esinenud raviviga. Asjaolust,

et maakohus märkis 46. hambaga seonduvaid vaevusi mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaoludena, ei tulene veel iseenesest, et kohus oleks

kindlaks teinud kostja poolse rikkumise kõnealuse hamba ravimisel.

11.3. Hageja väitel tekkis valu 36. ja 46. hambas 2003.a juulikuus pärast seda, kui kostja oli

teostanud 36. hambale juurekanalite ravi. Asjas esitatud tõenditest aga ei selgu, et hageja

oleks 46. hamba probleemidega kostja poole pöördunud sellisel viisil, et kostjal oleks

pooltevahelise tervishoiuteenuse osutamise lepingu raames tekkinud võimalus ja kohustus

nimetatud hammast ravida. Hageja ambulatoorse ravikaardi väljavõttest (tõlge t I kd lk 54)

nähtub, et patsient on pöördunud kaebusega valule 36 hamba piirkonnas 10.06.2004, mille

järgselt on patsient suunatud röntgenisse. 21.06.2004.a patsiendil ravikaardi väljavõtte

kohaselt kaebusi ei esinenud, kuid röntgenuuringu tulemusena on diagnoositud luukoe

deformatsioonid 36 hamba piirkonnas. Pöördumisi kaebustega 46. hamba osas ravikaardi

väljavõttelt ei nähtu. Maakohtule 25.04.2007.a esitatud avalduses (t I kd lk 94) märgib hageja,

et saatis 26.06.2004.a kirja peaarstile K. Urm’ile, milles viitas, et alates 2003.a juulist

kannatas ta valu 46. hamba piirkonnas, mis kadus ära hambaplommi vahetusega 4. jaanuaril

2004.a. Samas kirjas viitab hageja eelkõige 36. hambaga seotud probleemidele ega esita

konkreetseid etteheiteid 46. hamba ravimata jätmise osas. Sellele kirjale on Narva

Hambapolikliiniku peaarst K. Urm vastanud 19.07.2004.a (t I kd lk 101). Peaarstile kirja

kirjutamisel ei ole ringkonnakohtu arvates tegemist tervishoiuteenuse osutaja poole

pöördumisega viisil, mille tagajärjel tekiks tervishoiuteenuse osutamise suhe VÕS §-de 758 –

759 mõttes.

Puuduvad tõendid selle kohta, et 46. hambal oleks 2003.a juuli seisuga esinenud niisuguseid

probleeme, mille kostja töötaja oleks tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise korral

pidanud tuvastama. Samuti ei ole 46. hamba nõuetele mittevastava raviga seoses pöördutud

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et vastustajale

etteheidetavaks raviveaks saab käesoleval juhul olla üksnes see, et vastustaja hambaarst A.

Zahharova ei eemaldanud 36. hammast koheselt 2003.a juunis/juulis, vaid otsustas hammast

ravida olukorras, kus ravi oli perspektiivitu. Kohaseks ravivõtteks oleks seega olnud 36.

hamba eemaldamine juba 2003.a juunis/juulis. Põhjendatuks ei saa lugeda etteheiteid kostjale

seoses 46. hamba ebaõige raviga.

12. Tervisekahju (varalise kahju) hüvitamine

12.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus jätnud

ebaõigesti rahuldamata tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud varalise

kahju hüvitamise nõude, rikkudes menetlusõiguse norme muuhulgas tõendite väära ja

ühekülgse hindamisega ning kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigusnorme. Maakohtu

otsuse põhjendustes esinevad lüngad on ringkonnakohtul võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada.

Vastavalt eelmärgitule (p 11.2 - 11.3) on maakohus tuvastanud ravivea kostja poolt osutatud

hambaraviteenuse kvaliteedis sisuliselt üksnes 36. hambaga seonduvas osas.

Nagu ringkonnakohus eelpool (p 11.3) märkis, ei ole tõendatud, et 46. hambal oleks 2003.a

juuli seisuga esinenud niisuguseid probleeme (tervisehäireid), mille kostja töötaja oleks

tervishoiuteenuse nõuetekohase osutamise korral pidanud tuvastama. Asja materjalidest

nähtuvalt pöördus hageja kostja poole 46. hamba ravimiseks 2004.a jaanuaris, mil hambale

paigaldati uus plomm (täidis). Puuduvad andmed selle kohta, nagu oleks hageja pöördunud

46. hamba ravimise eesmärgil kostja poole ka ajavahemikul pärast plommi paigaldamist kuni

histoloogilise uuringuni mais 2007, millele järgnevalt hammas 46 eemaldati.

12.2. Ringkonnakohus leiab, et kohtumenetluses on kindlaks tehtud ravivea esinemine ühe

hamba puhul, s.o 36. hambaga seonduvalt, mis seisnes perspektiivitu juureravi teostamises

olukorras, kus hammas tulnuks juba 2003.a juulikuu seisuga eemaldada. Sellele lisaks saab

tuvastatuks pidada ka diagnoosiviga, s.o niisuguse põletiku diagnoosimata jätmist 36.

hambaga seotud kudedes, mis tinginuks kõnealuse hamba kohese eemaldamise. Kohaseks

ravivõtteks oleks seega olnud 36. hamba eemaldamine juba 2003.a juunis/juulis.

Ringkonnakohus märgib ka, et otsuse, kas pärast juulis 2003.a teostatud juureravi taluda

(taastekkinud) hambavalu või pöörduda hambaarsti vastuvõtule, tegi hageja ise. Hageja ei

pöördunud pärast 2003.a juulis teostatud ravi 36. hambaga seotud kaebustega kostja poole

enne 10. juunit 2004.

12.3. Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine

ja kohtumenetluses tõendamine:

• tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763);

• patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida

(VÕS § 770 lg 4);

• patsiendil on tekkinud varaline kahju;

• kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4,

mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks).

Apellant (hageja) leiab, et raviveaga kaasnenud terviseriketeks, mille eest kostja (vastutaja)

vastutab, on (a) kahe hamba (s.o 36. ja 46. hamba) kaotus ja (b) üldise tervisliku seisundi

halvenemine

-

kõrgvererõhutõbi,

neeruvalud,

hingamishäired,

südamekahjustusega

hüpertooniatõbi, isheemiatõbi, kopsuhaigus, maohaavandid, mao erosioon ja gastriit.

12.4. VÕS § 770 lg 4 kohaselt eeldatakse olukorras, kus patsient on tõendanud diagnoosi- või

ravivea ning terviserikke, mida üldjuhul ei teki teenuse nõuetekohase osutamise korral (s.o

mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida), et kahju tekkis vea tagajärjel.

Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Tervishoiuteenuse osutaja

peab sel juhul kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et viga ja kahjulik

tagajärg ei ole omavahel põhjuslikus seoses.

Käesoleval juhul ei ole hageja kui patsient tõendanud, et tal oleks tekkinud niisugune

terviserike, mida oleks ilmselt saanud tavapärase ja nõuetele vastava raviga vältida.

Terviserike peab olema seostatav raviveaga.

Puudub igasugune alus väiteks, nagu oleks 36. hamba ja selle ümbruse kudedes esinenud

põletik tekkinud kostja ravivea tagajärjel. Arvestades asjaolu, et 2003.a juuni/juuli seisuga

oleks tulnud hagejal (apellandil) 36. hammas eemaldada, mis oleks olnud hamba ja seda

ümbritsevate kudede seisundit arvestades kohane ravivõte (vt eelpool p 11.1), ei ole võimalik

jõuda järeldusele, et õige ravi kohaldamisel, s.o hamba eemaldamisel, ei oleks hageja 36.

hambal kroonilist pulpiiti esinenud ning hammas oleks olnud võimalik säilitada. Eeltooduga

on ümber lükatud hageja (apellandi) seisukoht, et kostja poolt hambaraviteenuse osutamise

käigus tehtud diagnoosi- ja raviviga tõi talle kaasa hammaste kaotuse. Ringkonnakohus

märgib veel kord, et kuna 46. hamba osas ei ole hageja ühtki raviveana käsitletavat asjaolu

esile toonud ning selle hamba osas ei ole ravivea esinemist tuvastanud ka maakohus, siis

puudub vajadus ja võimalus hinnata kostja vastutust selle hamba kaotusega seonduvalt. Õige

on vastustaja poolt märgitu, et vastustaja (kostja) tegevusetus ei põhjustanud mitte hammaste

eemaldamist, vaid haige hammas eemaldati hiljem ning vahepealsel ajal teostati apellandile

kasutut ravi. Samuti ei ole haigete hammaste eemaldamine käsitatav hagejale terviserikke

tekitamisena.

12.5. Ringkonnakohus leiab, et hagis ja selle hilisemates täiendustes esitatud asjaoludel ei ole

hageja käesolevas asjas tõendanud, et tal tekkis niisugune terviserike, mida oleks saanud

nõuetekohase hambaravi osutamisega, s.o haige 36. hamba eemaldamise korral 2003.a juunis-

juulis, ilmselt vältida. Ei ole millegagi tõendatud, et hagejal tema väidete kohaselt tekkinud

haigusseisundid - kõrgvererõhutõbi, neeruvalud, hingamishäired, südamekahjustusega

hüpertooniatõbi, isheemiatõbi, kopsuhaigus, maohaavandid, mao erosioon ja gastriit - on

sellised, mida üldjuhul ei teki põletikulise hamba õigeaegse eemaldamise korral. Kolleegium

nõustub vastustaja seisukohaga, et ka siis, kui tuleb eeldada põhjusliku seose olemasolu teo

(ravivea) ja tekkinud kahju (tervisehäirete) vahel, ei saa selline eeldus laieneda piiramatult

igasugustele

patsiendil

pärast

puudustega

raviteenuse

osutamist

ilmnenud

terviseprobleemidele, mis ei ole tuvastatud raviveaga mõistlikult seostatavad.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga ka selles, et hagejal väidetavalt tekkinud

tervisehäired on diagnoositud alates 2007.a novembrist, s.o pärast varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamisele suunatud hagidega kohtusse pöördumist. Asjaolu, et terviseprobleemid on

diagnoositud enam kui 3 aastat pärast 36. hamba eemaldamist, ei veena selles, et

haigestumised oleksid olnud põhjustatud raviveast, s.o hamba eemaldamisega viivitamisest.

Kuna 36. hammas eemaldati 2004.a augustis, on põhjust arvata, et hamba eemaldamisega

taandus ka hammast ümbritsenud kudedes olnud põletik. Seda kinnitab nii P. Väli

09.11.2006.a konsultatiivne arvamus (t I kd lk 62) kui ka Tervishoiuameti 30.04.2007.a kiri (t

I kd lk 139), mille kohaselt eksperdid ei tuvastanud põletike esinemist väljatõmmatud hamba

loožis. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kuna 46. hammast ei olnud 30.04.2007

seisuga veel eemaldatud, siis ei saanud Tervishoiuameti selle kuupäeva kirjas olla juttu ka

selle hamba "loožist". Seetõttu ei esine vastuolu Tervishoiuameti 30.04.2007.a kirja ja

08.05.2007.a teostatud histoloogilise uuringu tulemuste vahel, millega tuvastati põletik 46.

hamba alustes kudedes.

12.6. Ebaõige on apellandi seisukoht, nagu tõendaks erialaspetsialist P. Väli arvamus (t I kd lk

54, p 2 ja 3) usaldusväärselt asjaolu, et hagejal tekkinud terviseprobleemid oleksid olnud

põhjustatud

36. hamba

õigeaegse

eemaldamata

jätmise

tõttu

kestmajäänud

hambanärvipõletikust. P. Väli arvamuses väljendatakse üldisi seoseid, mille kohaselt

kroonilised põletikud hamba juure all võivad põhjustada põletikke teistes organites ning

nõrgestada organismi vastupanuvõimet teistele haigustele. Iseenesest on õige, et hamba juurte

all olevate põletike põhjuslikku seost teistes organites tekkivate põletike ja organismi

vastupanuvõime nõrgenemisega võib pidada üldteadaolevaks. Samas ei saa olukorras, kus

kostja ravivea tõttu jäeti 36. hammas eemaldamata 2003.a suvel ja see eemaldati 2004.a

augustis, kuid hageja poolt esiletoodud muud tervisehäired ja haigestumised on diagnoositud

2007. aasta lõpus, pidada põhistatuks, et tervisehäireid põhjustas just kostja poolne raviviga.

Kolleegium märgib, et ehkki välistada ei saa hagejal terviseprobleemide tekkimist seoses 46.

hamba aluse põletikuga, mis eemaldati 2007.a, ei ole 46. hamba ravimisel tuvastatav kostja

poole raviviga ning selle hamba põletikuga kaasnenud võimalikud kahjulikud tagajärjed ei ole

omistatavad kostjale.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks vastustaja (kostja) poolt

apellandile (hagejale) 36. hamba ravikulude hüvitamine ja implantaadi paigaldamise

pakkumine käsitatav süü tunnistamisena. Kasutuks osutunud ravi eest tasutud teenustasu

tagastamine ja implantaadi paigaldamise pakkumine kauaaegsele patsiendile on vaadeldav

heas usus käitumisena hambaraviteenuse osutaja poolt.

Põhjendatud ega tõendatud ei ole ka apellatsioonkaebuses sisalduvad väited, nagu oleks

apellandile

hambaravi

osutamisel

jäetud

teostatud

ravitoimingud

nõuetekohaselt

dokumenteerimata, mis VÕS § 770 lg 3 alusel vabastaks hageja tõendamiskoormisest

tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevate asjaolude tõendamisel. Vaidlust ei ole

selles, et apellant pöördus esmalt arsti poole 13.07.2003, et ravida 36. hamba kroonilist

pulpiiti. Kehtestatud ei ole nõuet, mille kohaselt tuleks hambaravikaardile koheselt märkida

võimalus, et ravitav hammas tuleb tõenäoliselt tulevikus ikkagi eemaldada. 10.06.2004

pöördus apellant uuesti arsti poole, kaevates valu 36. hamba piirkonnas ning 21.06.2004

diagnoositi röntgenülesvõtte põhjal 36. hamba luukoe destruktsioon. Ambulatoorsel kaardil

märgitu kohaselt ei kaevanud apellant 21.06.2004.a visiidil valu, mistõttu määras arst, et

hammas kuulub eemaldamisele valu tekkimise korral.

Lisaks nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohtadega, mille kohaselt apellant (hageja) on

ise kohtumenetluse käigus avaldanud, et tema terviseprobleemide põhjused ei pruugi olla

seotud hammastega (vt maakohtu 07.08.2012.a istungi protokoll lk 10). Samuti ei ole apellant

tõendanud, et tal ei esinenud väidetavaid tervisehäireid juba 2003.-2004. aastatel, s.o enne

käesolevas menetluses kindlaks tehtud ravivea esinemist.

12.7. Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et tervishoiuteenuse

osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele

seetõttu, et hageja ei tõendanud endal niisuguse terviserikke tekkimist, mida üldjuhul ei oleks

tekkinud teenuse nõuetekohase osutamise korral ja mida oleks saanud tavapärase raviga

ilmselt vältida. Tõendatud ei ole, et hagejal alates 2007.a novembrist diagnoositud

tervisehäireid oleks saanud vältida sellega, et 36. hammas oleks eemaldatud 2003. aastal, selle

asemel, et teostada sellele hambale kasutuks osutunud juureravi.

Kuna varalise kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud, puudub

vajadus hinnata ka varalise kahju suurust, sh seda, missuguseid kulutusi tuleks teha

eemaldatud 36. ja 46. hammaste asendamiseks implantaatidega.

13. Mittevaralise kahju hüvitamine

13.1. Maakohus rahuldas mittevaralise kahju hüvitise nõude osaliselt, mille eeldusena on

kohus tuvastanud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise õiguslikud eeldused.

Nõude osalisel rahuldamisel lähtus maakohus üldteadaolevast asjaolust, et hambavalu on

raske kannatada ja see võib tingida elukorralduse muutumist.

Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, et hamba eemaldamisega viivitamisega ja

perspektiivitu ravi osutamisega kaasnes patsiendi jaoks pikaajaline hambavalu talumine, mis

on aluseks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisele. Põletikulise hamba õigeaegsel

eemaldamisel oleks põletikust tingitud valu taandunud, seega ei oleks koheselt õige ravivõtte

rakendamisel patsiendil tulnud hambavalu ja sellega kaasnevaid ebamugavusi sedavõrd pikka

aega taluda.

13.2. Apellant on vaidlustanud maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise

suuruse. Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 4793,37 eurot (75 000 krooni),

kuid maakohus mõistis hüvitisena välja 1000 eurot.

Ringkonnakohus on seisukohal, et väljamõistetud hüvitis mittevaralise kahju katteks summas

1000 eurot on käesoleval juhul kõiki asjaolusid ja rikkumise olemust ning raskusastet

arvestades mõistlik ja piisav.

Kolleegium kordab eelpool märgitut, s.o lähtuda tuleb sellest, et kohtumenetluses on kindlaks

tehtud ravivea esinemine ühe hamba puhul, s.o 36. hambaga seonduvalt. Ringkonnakohus

jääb seisukohale, et ehkki maakohtu otsuse põhjendused mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel on osaliselt vastuolulised, ei ole see toonud kaasa ebaõige kohtulahendi

tegemist.

13.3. Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, nagu pidanuks mittevaralise kahju

hüvitise suurus sõltuma ka hageja töövõime kaotusest, üldhaigestumisest ja elukorralduse

püsivast muutumisest. Need väidetavad asjaolud ei tulene kostja töötaja poolt hagejale

hambaarstiteenuse osutamisel esinenud raviveast, s.o otsustusest mitte eemaldada 36.

hammast koheselt juunis-juulis 2003, vaid püüetest teostada 36. hambale juureravi, mis osutus

tagajärjetuks.

Üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks

talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui

mittevaraline kahju. Nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka

31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise

kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise

kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb tekitatud

tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest tervisekahjustusega kaasnenud negatiivsetest

mittevaralistest tagajärgedest. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava

rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Diskretsiooni piiride rikkumisest

oleks alust rääkida juhul, kui maakohus oleks välja mõistnud ilmselgelt sümboolse hüvitise.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades rikkumise olemust ja kohtumenetluses

kindlakstehtud asjaolusid ei ole väljamõistetud hüvis mittevaralise kahju eest summas 1000

eurot ilmselgelt sümboolne. Seda saab pidada piisavaks hüvitiseks valu ja ebamugavuse

talumise eest tarbetuks osutunud hambaravi teostamise ajal ja sellele järgnevalt, kuni patsient

(hageja) ise uuesti hambaarsti vastuvõtule pöördus.

14. Menetluskulude jaotus

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud, jättes 93 %

ulatuses menetluskulud hageja kanda ja 7 % ulatuses kostja kanda.

Hagi on rahuldatud osaliselt, millisel juhul TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Seega ei ole seaduses sätestatud eeldust, et hagi osalisel rahuldamisel tuleks menetluskulud

eelistatult jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegiumi arvates on olukorras,

kus kohus rahuldas hageja nõude osaliselt mittevaralise kahju nõudes ja jättis rahuldamata

varalise kahju nõudes, põhjendatud jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda,

arvestades ka seda, et mittevaralise kahju suurust ei ole üldjuhul võimalik tõendada ning

kohus lahendab nõude diskretsiooni alusel.

Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 163 lg 1 alusel on käesoleval juhul põhjendatud jätta

menetluskulud 50 % ulatuses hageja kanda ja 50 % ulatuses kostja kanda. Menetluskulude

jaotamisel arvestab ringkonnakohus vaidluse olemust ja selle tähendust hageja jaoks.

Menetluskulude suuremas osas hageja kanda jätmine oleks kolleegiumi arvates ebaõiglane ja

ebamõistlik, arvestades muuhulgas hageja varalist ja tervislikku seisundit.

Hageja varalist seisundit on kohus kontrollinud hagejale menetlusabi ja riigi õigusabi andmise

raames. Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/