3-13-1079/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse teatavakstegemise

aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

8. oktoober 2013, Tallinn

3-13-1079

T.B.i kaebus Sisekaitseakadeemia

rektori 30. aprilli 2013 käskkirja nr 6.1-5/159 ja

Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatises nr

4.1-2/2026

sisalduva

otsuse

ning

Häirekeskuse peadirektori 7. mai 2013 kirjas

nr HK 2.-1/922 sisalduva otsuse tühistamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

Kirjalikus menetluses.

Kaebaja: T.B.

Vastustaja: Sisekaitseakadeemia

Vastustaja: Häirekeskus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.B.i kaebus osaliselt. Tühistada Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013

teatis nr 4.1-2/2026 osas, millega nõutakse T.B.ilt õppekulude hüvitamist 1744,08

eurot ületavas osas. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Sisekaitseakadeemialt T.B.i kasuks välja menetluskulud 32 senti.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse

peale

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

7. novembril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

esitada

hiljemalt

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUSED

1. 31. augustil 2012 sõlmitud stipendiumilepingu (tl. 39) kohaselt kohustus Häirekeskus

maksma T.B.ile stipendiumi ajal, mil viimase teenistussuhe on peatatud seoses õppimisega

Sisekaitseakadeemia Päästekolledži päästekoolis päästekorraldaja kutseõppes.

2. Sisekaitseakadeemia rektori 4. septembri 2012 käskkirjaga immatrikuleeriti T.B.

Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli päästekorraldaja eriala riigieelarvelisele

täiskoormusega päevaõppekohale.

3. Sisekaitseakadeemia rektori 30. aprilli 2013 käskkirjaga nr 6-1.5/159 eksmatrikuleeriti T.B.

(käskkirja resolutiivosa punkt 1) ning nõuti temalt õppekulude hüvitamist (käskkirja

resolutiivosa punkt 2). Eksmatrikuleerimise aluseks oli õpilase edasijõudmatus õppetöös,

mida põhjendatakse eelnimetatud käskkirjas sellega, et T.B. sooritas praktika negatiivsele

hindele.

4. 7. mail 2013 esitas Häirekeskus T.B.ile nõudekirja, milles teatas kohustusest

maksta vastavalt 31. augusti 2012 stipendiumilepingu punktile 5.1.1 tagasi Häirekeskuse poolt

makstud 1696,65 euro suurune stipendium.

5. 7. mail 2013 esitas Sisekaitseakadeemia T.B.ile teatise nr 4.1-2/2026 (tl. 19), mille

kohaselt on tema koolitamiseks kantud kulude suurus on kokku 1863,74 eurot, mis koosneb

õppekoha baasmaksumusest, vormiriietusest, toitlustamiskulust ning majutuskulust. Teatises

on näidatud, millisele pangakontole tuleb koolituskulud tasuda. Teatise esitamise õigusliku

alusena on märgitud siseministri 25. juuli 2007 määrus nr 61 Sisekaitseakadeemia õppekulude

arvestamise ja hüvitamise kord. (edaspidi SiMm 2007/61)

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. T.B. esitas 21. mail 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 11. juunil

2013 ning milles taotleb Sisekaitseakadeemia rektori 30. aprilli 2013 käskkirja nr 6.1-5/159 ja

Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatises nr 4.1-2/2026 sisalduva otsuse, samuti Häirekeskuse

peadirektori 7. mai 2013 kirjas nr HK 2.-1/922 sisalduva otsuse tühistamist. Kaebaja leiab, et

tema

kiirabipraktika

hindamine

mitterahuldava

hindega

ning

sellest

tulenev

eksmatrikuleerimine ei olnud põhjendatud. Kaebaja hinnangul ei vastanud praktika nõuetele

ning üksnes tema iseloomuomadused ei saa olla eksmatrikuleerimise aluseks. Kaebaja toob

välja, et ta suunati praktikale Tallinna Kiirabisse ajavahemikul 11. veebruarist kuni 17.

veebruarini 2013, ent 11. veebruaril 2013 tal praktikat läbida ei võimaldatud ning ettenähtud

40-tunnine praktikanädal võimaldati tal läbida vaid sel moel, et sõita kiirabiga kaasa kaks öist

vahetust. Kaebaja heidab ka ette, et kogu praktika vältel ei olnud tal praktikaasutuse poolt

juhendajat. Veel märgib kaebaja, et kool ei kontrollinud praktika toimumist ning tal ei olnud

võimalik saada koolipoolselt praktika kuraatorilt vastuseid oma küsimustele. Kaebaja märgib

samuti, et kokkuvõttes ei vastanud õpe üldse tema lootustele ning kooli poolt enne õppetöö

algust antud lubadustele õppetöö ja olmeküsimuste korralduse kohta koolis.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Sisekaitseakadeemia peab T.B.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et kaebaja asus õppima Sisekaitseakadeemia rektori 6.

mai 2011 käskkirjaga nr 6.1-5/128 kinnitatud päästekorraldaja õppekava alusel, mille täitmise

hulka kuulub ka praktika läbimine. Vastustaja viitab Sisekaitseakadeemia

päästekolledži

direktori poolt 7. jaanuaril 2011 kinnitatud praktika meditsiiniasutuses (RPK4103)

praktikaprogrammile ning selgitab, et kaebaja praktika hindamisel arvestati praktika juhendaja

ja praktika eest vastutava isiku hinnangut, praktika suulist kaitsmist ja praktika aruannet.

Vastustaja väitel põhines hindamismetoodika konkreetsetel hindamiskriteeriumitel, milleks

olid praktika juhendaja ja praktika eest vastutava isiku positiivsed hinnangud, praktika

aruande koostamise ja vormistamise vastavus kehtestatud nõuetele ning õpilase teadmiste

kajastatus praktika aruandes ning õpilase oskus kirjeldada töös oma seisukohti ja võimet

esitamisel neid argumenteerida. Siinjuures toob vastustaja välja, et kaebaja juhendaja Rita

Popova esitas 21. veebruaril 2013 kaebaja praktika läbimise osas negatiivse hinnangu. Samuti

märgib vastustaja, et kaebaja praktikaaruanne ei vastanud päästekolledži direktori 13.

septembri 2011 käskkirjaga nr 6.2-5/19 kinnitatud Sisekaitseakadeemia päästekolledži praktika

juhendi punktidele 3.5 ja 3.9 ning Sisekaitseakadeemia rektori 6. jaanuari 2012 käskkirjaga nr

6.1-5/1 kinnitatud Üliõpilastööde koostamise ja vormistamise juhendi punktidele 4.1, 4.5, 4.6 ja 4.7.

Vastustaja toob välja, et kaebaja praktikaaruande põhjal ei olnud võimalik hinnata õpiväljundi

õpilane mõistab kiirabi poolt antava meditsiiniabi võimalusi ja haigete hospitaliseerimise korda saavutamist,

kuna selles osas oli aruandes piirdutud üksnes lakooniliste viidetega õigusaktidele.

8. Vastustaja selgitab, et kuivõrd kaebaja ei sooritanud praktikat, kuulus ta

Sisekaitseakadeemia nõukogu 13. juuni 2012 otsusega nr 1.1-6/28 kinnitatud

Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja punkti 436.1 kohaselt eksmatrikuleerimisele

edasijõudmatuse tõttu. Kaebajalt õppekulude tagasinõudmist selgitab vastustaja viitega

rakenduskõrgkooli seaduse § 273 lg 1 punktile 2.

9. 20. septembril 2013 esitas vastustaja kohtule täiendava seletuse kaebajalt nõutavate

õppekulude suuruse kohta. Õppekoha baasmaksumuse osas selgitab vastustaja, et T.

B. immatrikuleeriti 4. septembril 2012 ja eksmatrikuleeriti 30. aprillil 2013, seega õppis

ta reaalselt 2012. õppeaastal Sisekaitseakadeemias 4 kuud ja 2013. õppeaastal 3 kuud.

Vastustaja selgitab, et 2012. aasta 4 kuu õppekoha baasmaksumus on arvestatud Vabariigi

Valitsuse 27. jaanuari 2012 määruse nr 6 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2012.

aastal“ kehtestatud kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumuse 1262 euro alusel valemi

järgi 1262 eurot jagatud õppeaasta kestusega kuudes (10) ning korrutatud reaalse õppeajaga

kuudes (4) kuud, saades seeläbi baasmaksumuse kulu 504 eurot ja 80 senti. 2013. aasta osas

on vastustaja selgituse kohaselt sarnane arvutus tehtud lähtudes Vabariigi Valitsuse 31.

jaanuari 2013 määruses nr 18 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2013. aastal“

kehtestatud kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumuse 1368 euro alusel.

10. Kaebajale 7. mail 2013 esitatud teatises märgitud vormiriietuse kulude kohta selgitab

vastustaja, et vormiriietus koosneb ühest vormiseelikust, kahest pikkade ja kahest lühikeste

varrukatega vormisärgist, vormisviitrist ja lipsust, mille maksumuseks on koos käibemaksuga

119,54 eurot. Toitlustamiskulude osas toob vastustaja välja iga kuu kohta toitlustuspäevade

arvu ning sellele vastava kulusumma, mis kokkuvõttes on 146 päeva ja 626,57 eurot, millel

lisandub praktika toiduraha 22,50 eurot. Vastustaja selgitab, et toitlustamiskulude summad

kuus on arvestatud vastavalt teenuse kasutamise päevade arvu korrutamisega alates

immatrikuleerimisest kuni 31. detsembrini 2012 vastavalt Sisekaitseakadeemia rektori 26. mai

2008 käskkirjaga nr 0-2/41, 2. juuli 2012 käskkirjaga nr 1.1-2/21 ja 28. detsembri 2012

käskkirjaga nr 1.1-2/38 kinnitatud toitlustamise päevanormi määrale 3 eurot ja 83 senti (60

krooni). Alates 1. jaanuarist 2013 kuni eksmatrikuleerimiseni aga vastavalt

Sisekaitseakadeemia rektori käskkirjaga nr 1.1-2/38 kinnitatud toitlustamise päevanormi

määra 4 eurot ja 50 alusel. Majutuskulude summa on osas viitab kaebaja Sisekaitseakadeemia

nõukogu 14. detsembri 2011 otsusega nr 1.1-6/41 kinnitatud majutuse tasumäärale 30 eurot

kuus või kui teenust on kasutatud vähem kui terve kuu, siis vastavalt kasutatud päevade

arvule arvestatuna proportsionaalselt kuutasust 30 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et T.B.i kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Rektori otsus kaebaja

eksmatrikuleerimise kohta on õiguspärane, samuti ei ole alust tühistada Häirekeskuse

nõudekirja. Sisekaitseakadeemia teatis, millega nõutakse kaebajalt õppekulude hüvitamist, on

aga osaliselt põhjendamata ning seega õigusvastane ja tuleb vastavas osas tühistada.

12. Kaebaja eksmatrikuleerimise õiguslikuks aluseks on Sisekaitseakadeemia rektori 30. aprilli

2013 käskkirja nr 6.1-5/159 kohaselt Sisekaitseakadeemia nõukogu 13. juuni 2012 otsusega nr

1.1-6/28 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja (edaspidi ÕKE) punkt 436.1,

mille kohaselt eksmatrikuleeritakse õpilane akadeemia algatusel edasijõudmatuse tõttu, kui ta

ei soorita arvestust, eksamit või praktikat ettenähtud tähtajaks ning ÕKE punkt 491, milles on

sätestatud, et praktikale suunatud, kuid seda ettenähtud tähtajaks mitte sooritanud või

negatiivsele hindele sooritanud õpilane eksmatrikuleeritakse akadeemiast õppetöös

edasijõudmatuse tõttu. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja suunati praktikale

SA-sse Tallinna Kiirabi ega ka selles, et praktikaaruande kaitsmise tulemusena (protokoll tl.

151) hinnati T.B.i praktika hindega mittearvestatud, mis on negatiivne hinne. Kuivõrd praktika

sooritamine negatiivsele hindele toob ÕKE p 436.1 ja p 491 kohaselt vääramatult ning ilma

võimaluseta seda kaalutlusõiguse alusel

otsustada,

kaasa

õpilase

eksmatrikuleerimise, taandub käesolev vaidlus lõppekokkuvõttes sellele, kas kaebaja praktika

hindamine negatiivse hindega oli õiguspärane või mitte. Leian, et otsus hinnata kaebaja sooritus

aines Prantika medistiiniasutuses (ainekood RPK4103) hindega mitterahuldav oli lõppekokkuvõttes

õige ja põhjendatud ning see õigustas ka kaebaja eksmatrikuleerimist ning temalt õppekulude

hüvitamise nõudmist.

13. Sisekaitseakadeemia Päästekolledži direktori 13. septembri 2011 käskkirjaga nr 6.2-5/19

kinnitatud Sisekaitseakadeemia Päästekolledži praktika juhendi (edaspidi praktikajuhend)

puntki 3.4 kohaselt on praktika hindamise aluseks päästeasutuse poolse juhendaja poolt

täidetud hindamisleht ning praktika aruanne. Praktikajuhendi punktis 3.11 on aga sätestatud,

et praktika loetakse sooritatuks, kui õpilane on olnud praktikal päästeasutuses õppekavas

ettenähtud mahus ning saavutanud kõik praktika õpiväljundid. Praktika õpiväljundid tuleb

praktikajuhendi punktist 1.6 tulenevalt määratleda vastava praktika programmis. Kõnealusel

juhul on praktikal RPK4103 praktika programmist (tl. 113 jj) nähtuvalt järgmised

õpiväljundid: 1) õpilane tunneb kiirabibrigaadi töökorraldust; 2) õpilane mõistab häirekeskuse ja

kiirabibrigaadide koostöö aluseid; 3) õpilane mõistab kiirabi poolt antava meditsiiniabi võimalusi ja haigete

hospitaliseerimise korda; 4) õpilane koostab nõuetekohase praktikaaruande vastavalt SKA üliõpilastööde

koostamise ja vormistamise juhendile. Eelviidatud praktikajuhendi punktist 3.11 tulenevalt on

praktika võimalik sooritatuks lugeda, kui saavutatud on kõik õpiväljundid.

14. Vastustaja selgitusest nähtuvalt hinnati kaebaja praktika hindega mittearvestatud, kuna leiti,

et kaebaja poolt koostatud praktikaaruanne ei vastanud sellele esitatud nõuetele. Seega

sisuliselt leidis komisjon kaebaja praktikat hinnates, et kaebaja ei ole saavutanud eelnimetatud

neljandat õpiväljundit ehk ei ole koostanud nõuetekohast praktikaaruannet. Selline hinnang

tuleb lugeda õigustatuks. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja praktikaaruanne ei

vastanud Sisekaitseakadeemia rektori 6. jaanuari 2012 käskkirjaga nr 6.1-5/1 kinnitatud

Sisekaitseakadeemia kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendis sätestatud nõuetele.

Vastustaja on põhjendatult viidanud näiteks sellele, et eelnimetatud dokumendis esitatud

nõuetele ei vasta kaebaja poolt esitatud praktikaaruande (tl. 168 jj) tiitelleht ja sisukord, samuti ei

vasta aruande struktuur eelnimetatud dokumendiga kehtestatud nõuetele. Neile asjaoludele,

millele viidati ka Sisekaitseakadeemia 28. mai 2013 vaideotsuses nr 6.1-19/1696, ei ole

kaebaja kohtule esitatud kaebuses iseenesest ka vastu vaielnud ega väitnud, et praktikaaruanne

tegelikult kehtestatud vorminõuete vastas. Kuna kehtestatud vorminõuetele vastava

praktikaaruande koostamine oli praktika programmi kohaselt üheks õpiväljundiks, siis on

sellise aruande koostamata jätmine või vorminõudeid eirava praktikaaruande koostamine

iseenesest alus lugeda vastav õpiväljund mittesaavutatuks.

15. Vastustaja on ka õigesti leidnud, et kaebaja koostatud praktikaaruande puudused olid

olulised, tegemist ei olnud pelgalt üksikute vormistuslike kõrvalekalletega kehtestatud

norminõuetest. Vaatluspraktika näol on tegemist õppevormiga, mille eesmärgid on sätestatud

praktika juhendi punktis 1.5 ning praktika programmis. Viimases on praktika eesmärk

sõnastatud järgmiselt: Mooduli edukal läbimisel õpilane teab erakorralise meditsiinialase töö korraldusest

kiirabis ja kinnistab teoreetilisi teadmise praktilise vaatluse kaudu. Praktikaaruande näol on tegemist

üliõpilase iseseisvalt koostatava kirjaliku tööga, mis peab praktikajuhendi punkti 3.5. kohaselt

andma ülevaate praktika käigust, ülesannete ja eesmärkide täitmisest ning praktika väljundite

saavutamisest. See tähendab, et praktikaaruandest peab nähtuma, milliseid ülesandeid õpilane

praktika jooksul täitis ja milliseid tähelepanekuid vaatluspraktika objektiks olevast tööst ja

vastava päästeorganisatsiooni töökorraldusest ta tegi. Seega saab hindamiskomisjon just

eeskätt praktikaaruande põhjal otsustada, kas praktika eesmärk ning õpiväljundid on

saavutatud. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja praktikaaruanne ei võimalda hinnata

õpiväljundi õpilane mõistab kiirabi poolt antava meditsiiniabi võimalusi ja haigete hospitaliseerimise korda.

Selle õpiväljundiga seotud küsimusi ei ole praktikaaruandes põhimõtteliselt üldse kajastatud.

Selle õpiväljundi sisuks on arusaadavalt õpilase teadmised sellest, millist laadi meditsiiniabi

suudab anda kiirabibrigaad ning kuidas, millistel tingimustel ja kelle otsusel toimub haigete

hospitaliseerimine. Kaebaja on praktikaaruandes kirjeldanud esiteks SA Tallinna Kiirabi

ajalugu ja selle organisatsiooni üldist võimekust (brigaadide arv jms). Järgnevalt on kaebaja

pealkirja Haigete transport all kajastanud SA Tallinna Kiirabi töökorraldust haigete

transportimisel ja vastava transpordi tellimisel. Edasi on kaebaja kirjeldanud kiirabibrigaadi

koosseisu ja kutsenõudeid, esitanud erinevate kiirabi töökorraldust iseloomustavate mõistete

definitsioonid (valve, väljasõit), kirjeldanud kiirabibrigaadide jaotust ja

kiirabibrigaadi juhi

õigusi ja kohustusi ning viimaks kiirabibrigaadi tegevust väljasõidueelsel ajal, sündmuskohal ja

tagasisõidul kiirabibaasi. Tegemist on lakooniliste kirjeldustega, millest ei nähtu tegelikult

üldse, kas või mida kaebaja vaatluspraktika ajal õppis tähele pani. Viidatud kirjelduste lõppu

on lisatud viide www.Riigiteataja.ee. Arusaadavalt on kaebaja kajastanud, ilma seejuures

õigusaktile täpsemalt viitamata, sotsiaalministri 19. detsembri 2001 määruses nr 131

„Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“ sätestatut, ent selle põhjal ei olnud

vastaval hindamiskomisjonil võimalik hinnata, kas kaebaja vastava õpiväljundi saavutas või

mitte. Asjaolu, et kaebaja praktikaaruanne ei vastanud ei vormistuslikult ega sisu polest

praktikaaruandele esitatud nõuetele õigustab iseenesest praktika hindamist hindega

mittearvestatud ning seega oli vastav otsus õiguspärane.

16. Märgin siiski, et nii päästekolledži tasemeõppe juhtivspetsialisti 4. aprilli 2013 ettekandes

(tl. 17) kui ka vaideotsuses (tl. 20) ning vastustaja poolt kohtule esitatud seletuses on ekslikult

leitud, nagu oleks kaebaja praktikabaasi poolse juhendaja arvamus kaebaja praktika läbimise

kohta olnud negatiivne. Kaebaja praktikabaasi poolseks juhendajaks olnud Rita Popova poolt

Sisekaitseakadeemiale 21. veebruaril 2013 esitatud kirjas (tl. 152) toodut ei saa tegelikult

käsitada juhendaja hinnanguna. Nimelt tuleneb praktikajuhendi punktist 3.4, et päästeasutuse

poolne juhendaja täidab praktikajuhendi lisas 1 toodud hindamise lehe. Selle lehe kohaselt

peab juhendaja avaldama arvamust selle kohta, kas praktikandi teoreetiline ja praktiline

ettevalmistus oli piisav tööülesannetega toimetulekuks ning tooma välja tugevad ja nõrgad

küljed, samuti tuleb hindamise lehel tuua näiteid olukordadest, kus praktikant oma tööga hästi

toime tuli või kus midagi vajaka jäi ning viimaks on võimalik esitada täiendavad

kommentaarid praktikandi töödistsipliini, töökaaslastega läbisaamise jms kohta. Antud juhul

ei vasta Rita Popova e-kirjas antud seisukoht kõige olulisemale küsimusele, mille koha

juhendaja oma arvamuse andma oleks pidanud. Nimelt ei esita R. Popova oma hinnangut

selle kohta, kas praktikandi ettevalmistus oli piisav tööülesannetega toimetulekuks, samuti ei

ole toodud näiteid sisuliste tööülesannetega toimetuleku kohta ning piirdutud on üksnes

üldise hinnanguga töössesuhtumisele ja isikuomadustele. Juhul kui Sisekaitseakadeemia

siseste õigusaktidega on kehtestatud praktikabaasi poolse juhendaja arvamuse vorm ning

küsimused, mille kohta juhendaja arvamust peab avaldama, siis saab arvamust hindamisel

arvesse võtta vaid siis, kui see tõepoolest neile küsimustele ka vastab. Antud juhul ei saa väita,

et kaebaja praktikabaasi poolne juhendaja oleks andnud negatiivse hinnangu

praktikaprogrammis loetletud õpiväljundite 1-3 saavutamise kohta. Eeltoodu ei ole käesoleval

juhul siiski oluline ega muuda kaebajale antud hinnet õigusvastaseks. Nimelt tingis kaebaja

praktika hindamise hindega mittearvestatud ainuüksi see, et saavutatud ei olnud praktika

programmis väljendatud neljas õpiväljund, st. kaebaja ei olnud koostanud nõuetekohast

praktikaaruannet. Praktikaaruande nõuetekohasuse hindamisel aga praktika programmi

kohaselt praktikabaasi poolse juhendaja arvamusega ei arvestata ning seda ei saakski teha.

Kuivõrd aga praktika eest positiivse hinde arvestatud panemine oleks võimalik olnud vaid juhul

kui kaebaja oleks saavutanud kõik õpiväljundid, siis piisab ka ühe õpiväljundi (antud juhul

õpiväljund õpilane oskab koostada nõuetekohase praktikaaruande vastavalt SKA üliõpilastööde

koostamise ja vormistamise juhendile) mittesaavutamisest, mis tingis praktika hindamise hindega

mittearvestatud.

17. Kaebuses esitatud etteheited, mis puudutavad õppetöö üldist korraldust päästekoolis,

samuti vaidlusaluse praktika korraldust, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja väide,

et tal ei võimaldatud praktikat sooritada, on vastuolus kaebaja enda seletusega selle kohta,

kuidas ta praktikal viibis ja kiirabibrigaadiga kaasa sõitis. Tehtud väljasõitude kohta on kaebaja

esitanud praktikaaruandes ka loendi. Asjaolu, et kaebajal võimaldati praktika läbida

kiirabibrigaadi öistes vahetustes ei õigusta iseenesest kuidagi nõuetele mittevastava

praktikaaruande koostamist. Mis puudutab kaebaja juhendamist praktika käigus, siis oli

toimikust nähtuvalt tegemist vaatluspraktikaga, mille kestel pidi kaebaja eeskätt vaatlema

kiirabibrigaadi tööd ja tegema selle põhjal tähelepanekuid ning järeldusi oma õpitava erialaga

(päästekorraldaja) seoses. Praktika käigus oleks kaebajal olnud võimalik küsimuste tekkimisel

pöörduda kiirabitöötajate poole, kellega ta vahetult töökontaktides oli. Juhul kui talle

tõepoolest teda huvitavat teavet ei antud või tema asjassepuutuvatele küsimustel ei vastatud

või kui kaebaja hinnangul jäid mingisugused õpiväljundid saavutama just puuduliku

juhendamise tõttu, oleks see pidanud kajastuma ka praktikaaruandes.

18. Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatise nr 4.1-2/2026 näol on tegemist haldusaktiga,

millega pannakse kaebajale kohustus tasuda 1863,74 euro suurune summa.

Sisekaitseakadeemiast eksmatrikuleeritud õpilase kohustus hüvitada õppekulud tuleneb

rakenduskõrgkooli seaduse (RaKKS) § 273 lg 1 punktist 2, milles

sätestatakse, et

sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik on kohustatud hüvitama riigi

poolt tema õpingutele tehtud õppekulud, kui ta eksmatrikuleeriti ebarahuldava õppeedukuse

tõttu. Leian, et selline kohustus laieneb ka Sisekaitseakadeemias kutseõppe õppekavade alusel

õppivatele õpilastele ega puuduta vaid neid, kes on immatrikuleeritud rakenduskõrghariduse

õppekavadele. Ebarahuldav õppeedukus on üldmõiste, mis tähistab õpitulemusi, mis

välistavad õppe jätkamise. Õpilase eksmatrikuleerimist ÕKE p 436.1 ja p 491 alusel ehk

praktika negatiivsele hindele sooritamise tõttu tuleb käsitada eksmatrikuleerimisena

ebarahuldava õppeedukuse tõttu RaKKS § 273 lg 1 p 2 tähenduses. Seega on kaebajal

seadusest tulenev kohustust õppekulud hüvitada.

19. SiMm 2007/61 § 3 lg 1 kohaselt koosnevad hüvitatavad õppekulud järgmistest

kulukomponentidest: riikliku koolitustellimuse õppekoha või koolituskoha baasmaksumus,

põhistipendiumi kulud, vormiriietuse kulud, toitlustamiskulud ja majutuskulud. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt on õppe- või koolituskoha baasmaksumuseks ülikooliseaduse §

131 lõike 3 alusel ja kooskõlas RaKKS § 27 lõikega 1 Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja

immatrikuleerimise hetkel kehtiv riikliku koolitustellimuse rakenduskõrgharidusõppe

õppekoha baasmaksumus või kutseõppeasutuse seaduse § 331 lõike 4 alusel Vabariigi

Valitsuse kinnitatud ja immatrikuleerimise hetkel kehtiv riikliku koolitustellimuse

kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus.

20. Vaidlusalusel teatisel on iseenesest olulised põhjendamispuudused ning see ei vasta

haldusmenetluse seaduse §-s 56 sätestatud haldusaktile esitatud põhjendamisnõudele. Nimelt

ei selgu teatisest, kuidas või millistest andmetest lähtudes on arvestatud õppekulud, mille

hüvitamist kaebajalt nõutakse. Need põhjenduspuudused on vastustaja aga kohtumenetluse

käigus suures osas kõrvaldanud, esitades omapoolsed selgitused ja viited Sisekaitseakadeemia

sisestele õigusaktidele, millega kehtestatu summadest lähtuvalt on

õppekulude, mille

hüvitamist kaebajalt nõutakse, suurus arvutatud. Leian, et haldusorganil on võimalik

kohtumenetluses haldusakti põhjendamispuudused kõrvaldada, kui on ilmne, et vastavad

põhjendused on haldusakti küll märkimata jäänud, ent tegelikult haldusorgan just neist

põhjendustest ja asjaoludest lähtus. Sellisel juhul tuleb haldusaktis põhjenduste esitamata

jätmist käsitada vormiveana, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Käesoleval juhul on

vastustaja poolt kohtule 20. septembril 2013 esitatud täiendavas kirjalikus seletuses toodud

põhjendused ja arvestused veenvad selles, et neist lähtuti ka vaidlusaluse teatise esitamisel.

Tegelikult tulnuks Sisekaitseakadeemial siiski vastavad arvestused ära näidata teatises, millega

isikult kulude hüvitamist nõutakse. See andnuks adressaadile kohe võimaluse kontrollida

arvestuste õigsust ning kujundada omapoolne seisukoht, kas kulude suurust tasub vaidlustada

või mitte.

21. Teatises kajastatud õppekoha baasmaksumuse arvutamisel on vastustaja õigesti lähtunud

sellest, et kaebaja õppis riigieelarvelisel õppekohal 2012. aastal jooksul 4 kuud ning 2013.

aasta jooksul 3. kuud. Enne 1. septembrit 2013 kehtinud kutseõppeasutuse seaduse § 331

kohaselt kehtestati Vabariigi Valitsus määrusega riikliku koolitustellimuse alusel

moodustatava koolituskoha baasmaksumus igaks eelarveaastaks. 2012. eelarveaastal oli vastav

baasmaksumus kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2012 määrusega nr 6

„Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2012. aastal“ ning selle kohaselt oli koolituskoha

baasmaksumuseks 1262 eurot aastas. Põhjendatuks tuleb lugeda vastustaja poolt

baasmaksumuse jagamist akadeemilisest kalendrist tuleneva 10-kuulise õppeaasta peale.

Kuivõrd kaebaja õppis Sisekaitseakadeemias 2012. eelarveaasta jooksul neli kuud kümnest, on

vastustaja õigesti arvestanud õppekoha baasmaksumuse summa 1262:10x4=504,80 eurot.

2013. aastal oli kutseõppeasutuse õppekoha baasmaksumus kehtestatud Vabariigi Valistuse

31. jaanuari 2013 määrusega nr 18 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2013. aastal“,

mille kohaselt oli koolituskoha baasmaksumuseks 1368 eurot. Kuivõrd kaebaja õppis

Sisekaitseakadeemias 2013. aastal õppeaasta 10 kuust 3 kuu vältel, siis on põhjendatult

arvutatud selle aja õppekoha baasmaksumuseks 1368:10x3= 410,40 eurot, mis teeb kogu

õppeaja baasmaksumuse summaks 504,80+410,40=915,20 eurot.

22. Vormiriietuse kulude suuruse on vastustaja oma täiendavas kirjalikus seletuses lahti

kirjutanud vormiriietuse elementide kaupa. Kaebaja ei ole iseenesest vastu vaielnud sellele, et

ta vastustaja nimetatud vormiriietuse elemente saanud ei oleks, ent vastustaja väide nende

maksumuse kohta on tõendamata. Vastustaja pole esitanud mingisuguseid andmeid, mis

võimaldaks nende maksumuses veenduda. Ei ole teada, kuidas toimub kadettidele

vormiriietuse väljastamine, ent loogiline oleks, et selle kohta koostatakse mingisugune

dokument. Selles dokumendis võiks olla märgitud ka üle antud vormiriietuse maksumus.

Selline dokument oleks sel juhul piisav tõend maksumuse kohta. Iseenesest ei ole vastustaja

kirjalikus seletuses esitatud riietusesemete hinnad kuidagi ülemäärased, ent selliste numbrite

esitamine peab tuginema mingisugustelgi tõenditel. Näiteks toitlustus- ja majutuskulude

suurus on kehtestatud Sisekaitseakadeemia siseste õigusaktidega, need õigusaktid on

kättesaadavad ning Sisekaitseakadeemialt ei saaks seda laadi vaidluses nõuda, et ta tõendaks

või põhjendaks täpsemalt, kuidas on kujunenud toitlustamise päevanormi maksumus või

majutuskulu kuumaksumus. Vormiriietuse kulu puhul pole aga vastustaja ka kohtumenetluses

viidatud ühelegi allikale, mille alusel selle summa suurus arvutatud on. Seega on nii

vaidlusaluses teatises kui ka vastustaja vastuses esitatud summa suvaline ning selle vastavust

kulu tegelikult suurusele ei ole võimalik kontrollida. Seetõttu tuleb teatis vastavas osas

tühistada.

23. Mis puudutab toitlustamiskulusid, siis on Sisekaitseakadeemia rektori 26. mai 2008

käskkirjaga nr 0-2/41 (tl. 178) kehtestatud kutseõppe õppekavade alusel õppivate õpilaste

toitlustamise päevanormiks 60 krooni, mis vastab 3,83 eurole. Rektori 28. detsembri 2012

käskkirja nr 1.1-2/38 punktist 1 tulenevalt kehtis rektori 26. mai 2008 käskkiri vastavas osas

kuni 1. jaanuarini 2013. 1. jaanuarist 2013 kehtestati toitlustamise päevanormiks rektori

28. detsembri 2012 käskkirjaga 4,50 eurot. Vastustaja on esitanud oma täiendavas kirjalikus

seletuses arvestused selle kohta, mitmel päeval kaebajat koolis toitlustati. Kaebaja ei ole sellele

vastu vaielnud ega väitnud, et toitlustamist vastustaja poolt kirjeldatud määral ei oleks

toimunud. Samuti on vastustaja nõudnud kaebajalt praktika toiduraha hüvitamist summas

22,50 eurot, mis vastab viie päeva toitlustamise päevanormi maksumusele. Kaebusest

nähtuvalt suunati kaebaja praktikale ajavahemikuks 11. veebruarist kuni 17. veebruarini, mille

hulka jäi 5 tööpäeva. Vastustaja poolt esitatud arvestuste ning rektori 2. juuli 2012 käskkirjaga

nr 1.1-2/21 (tl. 179) kinnitatud Sisekaitseakadeemia pääste ja politsei valdkondade kutseõppe

õppekavade ning politsei valdkonna rakenduskõrgharidusõppe õppekavade alusel õppivate

kadettide toitlustamise ja toitlustamise kulude katmise korra punkti 3.4 alapunkti 1 kohaselt

arvutatakse toitlustamise kulude hüvitis lähtudes ühele kadetile määratud toidurahast praktika

korral iga praktikapäeva kohta, välja arvatud nädalavahetused ja riikliku pühad. Kaebaja pole

väitnud, et talle praktika toiduraha ei makstud.

24. Majutuskulude arvestus on vaidlustatud teatise ja vastustaja täiendava seletuses toodud

selgituste valguses siiski lõppkokkuvõttes osaliselt põhjendamatu. Vastustaja on

majutuskulude arvetuse alusena viidanud Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. detsembri 2011

otsusega nr 1.1-6/41 (tl.181) kehtestatud hinnakirjale, mille kohaselt maksab õppuri

majutamine Väike-Maarjas 30 eurot kuus, kusjuures pooliku kuu puhul arvestatakse

maksumus proportsiooni alusel kuutasust. Vastustaja on täiendavas kirjalikus seletuses välja

toonud päevade arvu, mil kaebajale majutus tagatud oli. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud

ega väitnud, et talle majutus tagatud ei olnud. Seega saab päevade arvu puhul lähtuda

vastustaja täiendavas seletuses esitatust. Samas on vastustaja põhjendamatult leidnud, et 30

eurot kuus vastab 1 eurole päevas. Eelviidatud hinnakirjas on maksumus kehtestatud

kuumaksumusena ning märgitud, et pooliku kuu puhul arvestatakse maksumus proportsiooni

alusel kuutasust. Vaadeldavate kuude puhul on päevamaksumuseks 1 euro vaid nende kuude

puhul, milles on 30 päeva ehk siis septembri, novembri ja aprilli puhul. Detsembris ja

jaanuaris (mil vastustaja selgituse kohaselt ei olnud kaebajale majutus tagatud terve kuu

jooksul) on 31 päeva, seega on kuumaksumusest proportsionaalselt arvutatud majutuse

päevamaksumus 30:31=0,968 eurot. Seega ei kujune detsembrikuu majutuskulu suuruseks

mitte 21 eurot, nagu vastustaja on arvestanud, vaid 20,33 eurot ning jaanuaris mitte 25 eurot,

vaid 24,20 eurot. 2013. aasta veebruaris oli 28 päeva, mis tähendab, et majutuse

päevamaksumuseks kujunes 30:28=1,071 eurot. Seega pidanuks veebruari majutuskulu

suuruseks olema mitte 19 eurot, nagu kaebaja arvestanud on, vaid 20,35 eurot.

Seega on

vastustaja arvestanud majutuskulude suuruse detsembrikuu eest 67 senti kaebaja kahjuks,

jaanuarikuu eest 80 senti kaebaja kahjuks ning veebruarikuu eest 1 euro ja 35 senti kaebaja

kasuks. Kokkuvõttes on arvestus seega siiski 0,67+0,80-1,35=0,12 eurot kaebaja kahjuks. See

vahe ei ole summana suur, ent avaliku võimu poolt üksikisikule pandud rahaline kohustus ei

saa olla suvaline. Seetõttu tuleb vaidlusalune teatis vastavas osas tühistada.

25. Nõustuda ei saa Häirekeskuse seisukohaga, et vaidlus Häirekeskuse ja T.B.i vahel 31.

augustil 2012 sõlmitud stipendiumilepingu täitmise üle on eraõigusliku iseloomuga.

Kõnealuse lepinguga on sisuliselt antud kaebajale avalik-õigusliku iseloomuga teenistussuhtest

tulenev soodustus (stipendium) ning lepitud kokku selle soodustuse andmise tingimused ja

kord. Muuhulgas on kaebaja vastusoorituskohustuseks jätkata pärast päästekorraldaja

kutseõppe läbimist teenistussuhet Häirekeskusega 2 aasta jooksul. See kohustuski on

iseloomult avalik-õiguslik, kuna teenistussuhteid reguleerivad normid on avalik-õigusliku

iseloomuga. Seetõttu leian, et sõlmitud lepingust tekkiv suhe kaebaja ja Häirekeskuse vahel on

avalik-õigusliku iseloomuga ning lepingu pinnalt tekkiv vaidlus kuulub lahendamisele

halduskohtus.

26. Häirekeskuse 7. mai 2013 nõudekirja tühistamiseks ei ole alust. Häirekeskuse ja kaebaja

vahel 31. augustil 2012 sõlmitud lepingu punkti 5.1.1 kohaselt on kaebajal kohustus

stipendium Häirekeskusele tagastada, kui ta eksmatrikuleeritakse enne päästekorraldaja kutse

omandamist. Käesoleval juhul eksmatrikuleeriti kaebaja enne päästekorraldaja kutse

omandamist ning seega on tal kohustus stipendium tagastada. Kaebaja ei ole vastu vaielnud

Häirekeskuse 7. mai 2013 kirjas nr HK 2.-1/922 nimetatud stipendiumi summa suurusele

ega väitnud, et vastavas ulatuses ei oleks talle stipendiumi välja makstud.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalisel rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot (tl. 23).

Kaebuses esitatud kolmest nõudest kuulub vaid üks rahuldamisele osaliselt. Vaidlus

Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatise õiguspärasuse üle moodustab seega ühe kolmandiku

vaidlusest. Sisekaitseakadeemia teatisega nõuti kaebajalt 1836,74 euro suuruse summa

tasumist, kohtuotsusega tühistati see 119,54+0,12=199,66 euro ulatuses, mis vastab 6,4%

vaidlusalusest summast. Seega rahuldati kaebus eelnimetatud ühest kolmandikust vaid 6,4%

ulatuses. Ühele kolmandikule vastava menetluskulu suurus on 15:5=5 eurot ning selle

rahuldamine 6,4% ulatuses tähendab, et põhjendatud on 0,32 euro suuruse menetluskulu

väljamõistmine kaebaja kasuks. Kuna osaliselt rahuldamisele kuulus Sisekaitseakadeemia

vastu esitatud nõue, tuleb selline menetluskulu välja mõista Sisekaitseakadeemialt.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik