2-12-28318/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. oktoober 2013 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-28318

Tsiviilasi

I. K. hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti

kaudu) vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju

hüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9 839 eurot 54 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti

Vabariigi

(Sotsiaalkindlustusameti

kaudu)

apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti

ameti kaudu), esindaja Liina Hallik

Vastustaja (hageja): I. K. (isikukood: XXX), esindaja

advokaat Henn Koduvere

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse

resolutsiooni punktid 2a (s.o välja mõista Eesti

Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 –

01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest

tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot),

2b (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks

perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise

osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012

summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1

II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas)

tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012

kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja mõista

Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 –

31.01.2011

tervisekahju

hüvitise

osa

tasumisega

viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot).

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

rahuldamata I. K. nõue välja mõista Eesti Vabariigilt

perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 vähemmakstud

kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas

5 177,93 eurot ning viivis kuni 20.07.2012 summas

3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses

sätestatud määras tasumata põhivõlalt alates 21.07.2012

kuni

põhinõude

rahuldamiseni;

vähendada

resolutsiooni punktis 2 c I. K. kasuks perioodi

01.10.2007

–

31.01.2011

eest

väljamõistetud

tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest

viivise summat ning välja mõista viivise summas 390,86

eurot.

4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013

otsus muutmata.

5. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

„5.1. I. K. hagi rahuldada osaliselt.

5.2. Jätta rahuldamata I. K. hagi Eesti Vabariigi vastu

perioodil

01.01.2003

–

01.10.2007

hagejale

vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju

hüvitise summas 5 177,93 eurot väljamõistmiseks ning

perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise

osa tasumisega viivitamise eest viivise kuni 20.07.2012

summas 3 298,19 eurot ja edasi viivise VÕS § 113 lg-s 1

II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas)

tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012

kuni põhinõude rahuldamiseni väljamõistmiseks.

5.3. Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi

01.01.2009 - 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa

tasumisega viivitamise eest viivis summas 390,86

eurot (kolmsada üheksakümmend eurot 86

senti).

5.4. Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil

01.09.2011

–

01.07.2012

hagejale

vähemmakstud

tervisekahju hüvitis summas 1 309,22 eurot (üks

tuhat kolmsada üheksa eurot 22 senti) (summa

arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist);

5.5. Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi

01.09.2011 – 01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa

tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012

summas 49,04 eurot (nelikümmend üheksa eurot

4 senti) ja edasi viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata

põhivõlalt (1 309,22 eurot) alates 21.07.2012 kuni

põhinõude rahuldamiseni;

5.6. Välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks täiendav

tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas

119,02

eurot

kuus

(võttes

arvesse

võimalikku

indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni

hageja töövõimetuse püsimiseni“.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

58,3% ulatuses Eesti Vabariigi kanda ja 41,7% ulatuses

I. K. kanda.

Tagastada I. K. (isikukood XXX; AS SEB Pank konto

nr XXX) hagi esitamisel enamtasutud riigilõiv 500 eurot

(viissada eurot). Riigilõiv on tasutud 19.07.2012 AS SEB

Pank konto nr 102200343796011.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. I. K. (hageja) esitas 20. juulil 2012 Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista:

a) 01.01.2003–01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju

hüvitis summas 5 177,93 eurot (81 017 kr); alternatiivselt, kui kohus kohaldab hageja

nimetatud nõudele aegumist, kostjalt hageja kasuks välja mõista hagejale perioodil

01.01.2007–01.10.2007 vähemtasutud hüvitis summas 1 090,40 eurot;

b) 01.01.2003–01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (hagi esitamise hetkel on antud

viivise summa 3 298,19 eurot); alternatiivselt, kui kohus kohaldab hageja nimetatud

nõudele aegumist, kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodil 01.01.2007–01.10.2007

vähemtasutud summa (1 090,40 eurot) tasumisega viivitamise eest viivis kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis moodustab hagi

esitamise aja seisuga summa 515,91 eurot;

c) 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis

summas 949,19 eurot;

d) 01.09.2011–01.07.2012

hagejale

vähemmakstud

tervisekahju

hüvitis

summas

1 309,22 eurot (näidatud summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist);

e) 01.09.2011–01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (hagi esitamise hetkel on antud

viivise summa 49,04 eurot);

f) täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes

arvesse võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja

töövõimetuse püsimiseni.

Perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 vähemtasutud tervisekahju hüvitise nõue.

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet maksab hagejale kutsehaigusest tingitud

tervisekahju hüvitist. Lõuna Pensioniamet arvestas perioodil 01.01.2003 - 31.01.2011 hageja

igakuisest tervisekahju hüvitiselt õigusvastaselt maha hageja vanaduspensioni summa, kokku

11 579,58 euro (181 181 kr) võrra. Hageja on alates 2003 käinud vähemalt korra aastas Lõuna

Pensioniametis tervisekahju hüvitise arvutamise kohta selgitusi saamas, kus talle selgitati

suuliselt, et õigus hüvitist vähendada vanaduspensioni võrra tuleneb Vabariigi Valitsuse

10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutisest korrast“ (edaspidi ajutine kord). Sama põhjendusega vastas Lõuna Pensioniamet

hagejale ka 09.07.2010 kirjas nr 11.TA28-2/740-2. Hageja pöördus 27.10.2010 õigusabi toel

koostatud kirjaliku avaldusega Lõuna Pensionameti poole, viidates avalduses Riigikohtu

lahenditele, milles on selgelt väljendatud, et tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni

summat maha arvestada. Lõuna Pensioniamet möönis viga ja maksis 2011 veebruaris hagejale

perioodil 01.10.2007–31.01.2011 saamata jäänud hüvitise välja kokku summas 100 164 krooni

(6 401,65 eurot). Ajavahemikul 01.01.2003–01.10.2007 Lõuna Pensioniameti poolt hageja

tervisekahjuhüvitiselt kinnipeetud summa 81 017 kr (5 177,93 eurot) väljamaksmisest

Pensioniamet oma 04.02.2011 kirjas aga keeldus, põhjendades keeldumist aegumisega.

Hageja ei nõustunud aegumise kohaldamisega. Riigikohus selgitas juba 2002 (3-2-1-107-02,

3-2-1-109-02

ja

3-2-1-114-02),

et

tervisekahjuhüvitisest

vanaduspensioni

summa

mahaarvestamiseks puudub seaduslik alus. Seega oli Pensioniamet juba 2002 teadlik

tervisekahju hüvitisest vanaduspensioni summa mahaarvestamise õigusvastasusest. Hageja

arvates on olukord, kus riigiasutustele on tegelikult selge, et tervisekahju hüvitisest ei tohi

vanaduspensioni summat maha arvestada, kuid siiski jätkab vanaduspensioni summa

mahaarvestamist tervisekahju hüvitisest seni, kuni isik ei ole juriidiliselt põhjendatud kirjalikku

vastuväidet esitanud või kohtusse pöördunud, selgelt vastuolus nii põhiseaduses nimetatud

inimväärikuse kui ka sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega, Valitsuse

Asjaajamiskorras sätestatud üldtunnustatud eetikareeglitega ning hea usu põhimõttega.

TsÜS § 146 lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui

kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja nõuab kostjalt vähemtasutud hüvitise

väljamaksmist alates 2003, millest on möödas vähem kui kümme aastat, seega ei ole nõuded

aegunud. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist, kuid on tunnustanud nõudeid, mis ei olnud

aegunud hageja poolt 2010 oktoobris hageja avalduse saatmise ajal. Vastavalt TsÜS §-le 154

algab korduvate kohustuste aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega, isegi kui oletada nende vaidlusaluste nõuete osalist

aegumist vastavalt TsÜS §-le 154, oleks kõikide 2007 maksekohustuste aegumistähtaeg alanud

alles 31.12.2007 ja lõppenud 31.12.2010. Seega ei olnud 2010 oktoobris aegunud veel ükski

2007 maksekohustus ja kostja oleks pidanud hagejale maksma välja vähemalt kõik alates 2007

jaanuarist vähemtasutud summad. Kostja maksis hagejale üksnes alates 01.10.2007

vähemtasutud summad ning jättis maksmata perioodil 01.2007–09.2007 vähemtasutud summad.

Isegi kui kohus kohaldab hageja nõudele osaliselt aegumist, palus hageja kohtul kostjalt välja

mõista hagejale perioodil 01.2007 – 09.2007 vähemtasutud summad, s.o 3 x 1707 kr + 3 x 1915

kr + 3 x 2065 = 17 061 kr ehk 1 090,40 eurot. Samuti palub hageja, kohtu poolt aegumise

kohaldamisel, kohtul kostjalt välja mõista 1 090,40 eurot tasumisega viivitamise eest viivis kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis hagi esitamise aja seisuga on

515,91 eurot.

Perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise

nõue.

Lõuna Pensioniamet maksis Lõuna Pensioniameti 04.02.2011 otsuse nr 11.TA28-2/1234-2 alusel

2011 veebruaris hagejale perioodil 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitisest

vanaduspensioni suuruses mahaarvestatud hüvitise välja kokku summas 6 401,65 eurot

(100 164 krooni). Hageja saatis 27.03.2012 kostjale nõudekirja, millega nõudis kostjalt viivise

tasumist. Kostja on oma 05.04.2012 vastuskirjas märkinud, et võlgnik ei pea tasuma viivist aja

eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Hageja leidis, et kuna kostjal puudus

õigustus kohustuse täitmisest, s.o tervisekahju hüvitise maksmisest, keeldumiseks, siis on kostja

kohustatud maksma hagejale viivist.

Tervisekahju hüvitise arvestuse aluse taastamise nõue.

Kuni Lõuna Pensioniameti 24.08.2011 otsuseni nr 0013/5 maksti hagejale tervisekahju hüvitist,

mis arvestati 1980 12 kuu keskmise sissetuleku järgi ning alates 01.02.2011 oli tervisekahju

hüvitise suurus 320 eurot (5 011,76 krooni) kuus. Lõuna Pensioniameti 24.08.2011 otsusega

nr 0013/5 vähendati hageja tervisekahju hüvitise igakuist summat 200,98 euroni, s.o 119,02 euro

võrra kuus. Pensioniameti otsuses on märgitud, et hagejal tuvastati kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotus alates 11.03.1993 ning, et hageja lõpetas kutsehaiguse põhjustanud erialal

töötamise 06.06.1991, mistõttu edasiselt võetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel

arvesse töötasud, mis eelnesid 1991 juunikuule.

Tegelikult tuvastati hagejal esmaselt tööülesannete täitmisest tingitud tervisekahjustus

26.12.1980 aastal Tartu Rajooni Polikliiniku Arstliku Kontrolli Komisjoni (AKK) otsusega.

AKK otsuse alusel viidi hageja 23.01.1981 üle teisele tööle, s.o sigala kokk-katlakütjaks, ning

seetõttu ühtlasi vähenes ka hageja sissetulek. Lähtuvalt Ajutise korra p-s 11 nimetatud mõlemast

alusest, s.o töövõimetuse tekkimisest kui ka haiguse põhjustanud töö lõpetamisest, on õige

hageja tervisekahju hüvitise arvutamise aluseks võtta 1981 jaanuarile eelnenud 12 kalendrikuu

hageja keskmine sissetulek. Lõuna Pensioniametil ei olnud õiguslikku alust muuta tervisekahju

hüvitise suuruse arvestamise aluseks olevat perioodi.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt tuvastati Tartu II ATEK-i läbivaatuse akti alusel hagejal esmakordselt

kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 50% ulatuses alates 11.03.1993 ning kutsehaiguse

põhjustanud erialal töötas hageja tegelikkuses ajavahemikul 1959 - 1991. Hageja tööraamatu

kandest nähtub, et kutsehaiguse põhjustanud erialal lõpetas hageja 06.06.1991. Kutsehaiguste

Kliiniku 23.02.1993 teatise nr 199 kohaselt viibis hageja 09.02–23.02.1993 Kutsehaiguste

Kliinikus statsionaarses osakonnas, kus temal diagnoositi esmakordselt kutsehaigus. Tartu

Maakohtu 10.03.1995 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-34/95 on tuvastatud, et hagejal

diagnoositi kutsehaiguse esmakordselt 11.03.1993. Sama kohtuotsuse kohaselt põhjustas hagejal

kutsehaiguse töötamine autojuhi ja traktoristina ajavahemikul 1950–1991. Seega on hageja

kahjuhüvitise aluseks võetud periood korrektne ning hageja väide kutsehaiguse tuvastamise aja

osas ei vasta tõele.

Sotsiaalkindlustusameti halduspraktika kohaselt arvestati hüvitisest, mis oli määratud ENSV

Tsiviilkoodeksi ja ajutise korra alusel, maha seoses kutsehaigusega määratud töövõimetuse

astmele vastav pensioni osa. Riigikohtu lahendid ei ole kostjale kui haldusorganile järgimiseks

kohustuslikud. Hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise ning viivise osas esmakordselt

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti poole 27.10.2010. Pensioniamet tuli hagejale vastu

ning hüvitas hageja nõude seadusest tulenevalt 3-aastase saamata jäänud hüvitise, arvestades

seejuures TsÜS § 153 lg 1 alusel aegumise kohaldamise sätteid.

Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja viivisenõudele kohaldub aegumise säte. Seega

on hageja nõue kostja vastu perioodi 01.01.2003-01.10.2007 eest täies ulatuses aegunud.

Sotsiaalkindlustusametile on esmaseks kohustuslikuks järgimiseks sarnases tsiviilasjas

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-68-10, millest sai alguse ka varasema pensionisüsteemi osas

halduspraktika muutmine. Antud Riigikohtu otsuse alusel alustati isikute avalduste alusel ning

pensioniametites süsteemselt kahjuhüviste ümberarvestamist. Hageja esitas nõude pärast vastava

otsuse tegemist ja kostja tunnustas nõuet koheselt ning hüvitas hageja poolt 27.10.2010 saamata

jäänud hüvitise tagasiulatuvalt sama kuu algusest, millal nõue oli esitatud, kohaldades seejuures

põhjendatult TsÜS § 153 lg 1 aegumise sätteid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. märtsi 2013 otsusega hagi ja mõistis Eesti Vabariigilt I. K.

kasuks välja

a) 01.01.2003–01.10.2007 hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis

summas 5 177,93 eurot;

b) 01.01.2003–01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni

20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud

määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012

kuni põhinõude rahuldamiseni;

c) 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis summas

949,19 eurot;

d) 01.09.2011–01.07.2012 hagejale vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 1 309,22 eurot

(näidatud summa arvutamisel ei ole arvesse võetud indekseerimist);

e) 01.09.2011–01.07.2012 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni

20.07.2012 summas 49,04 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras

(EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (1 309,22 eurot) alates 21.07.2012 kuni

põhinõude rahuldamiseni;

f) täiendav tervisekahju hüvitis igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse

võimalikku indekseerimist) arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse

püsimiseni.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt Tsiviilkoodeksi (TsK) § 466 kohaselt juhul, kui

riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu

tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav

organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses.

Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et mingil perioodil töövõimetuspensioni saamine mõjutab

vanaduspensioni saamist või et juhul, kui isik on saanud töövõimetuspensioni, siis tuleks tema

saadavast tervisekahjuhüvitisest vanaduspensioni mingi osa maha arvata.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et vastavalt VÕS §-le 113 ei pea kostja tasuma viivist aja

eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Kohus leidis, et kostjal puudus

õigustus tervisekahju hüvitise maksmise kohustusest keelduda. Seetõttu on kostja kohustatud

maksma hagejale viivist perioodi 01.10.2007–31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas

viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja ei ole näidanud, millised oleksid need

erandlikud asjaolud, mille alusel tuleks lugeda hageja viivisenõue hea usu printsiibiga vastuolus

olevaks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise arvestusele, mistõttu on hageja

viivisenõue hagis nõutud summas põhjendatud.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja nõue perioodi 01.01.2003 - 01.10.2007 eest on

aegunud. Kohus leidis, et asjas kohaldub TsÜS § 153, mille järgi surma põhjustamisest,

kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise osas esmakordselt kostja poole 27.10.2010.

TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Kui

põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue.

Kohus leidis, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154

kohaldamisele ei kuulu.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja on eksinud hea usu printsiibi ja heade tavade vastu ja seega ei

ole kostjal õigust toetuda aegumisele, kuna see oleks VÕS § 6 lg 2 järgi hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu.

Kohus luges hageja vande all antud ütlustega tõendatuks, et ta käis alates 2003 vähemalt korra

aastas Lõuna Pensioniametis selgitusi küsimas tema tervisekahju hüvitise arvutamise kohta. Õige

on hageja seisukoht, et kui hageja peaks oma tervisekahjuhüvitist nõudma otseselt eraõigusliku

isiku käest, siis on mõistetav, et hageja peab ise kõrgendatud tähelepanuga kontrollima tema

nõude tasumisest keeldumise aluseid. Kohus leidis, et riigi suhtes kehtivad käesoleva vaidluse

objektiks oleva õigussuhte osas kõrgemad standardid. Hea usu põhimõttega vastuolus on

olukord, kus riigiasutus pidi olema teadlik ja ka Riigikohus oli korduvalt otsustanud, et

tervisekahju hüvitisest ei tohi vanaduspensioni summat maha arvestada, kuid riigiasutus jätkab

vanaduspensioni summa mahaarvestamist tervisekahju hüvitisest, vaatamata hageja korduvatele

selgitustele, kuni isik ei ole juriidiliselt põhjendatud kirjalikku vastuväidet esitanud või kohtusse

pöördunud.

Pooled vaidlevad ka selle üle, kas Lõuna Pensioniametil oli õiguslik alus muuta tervisekahju

hüvitise suuruse arvestamise aluseks olevat perioodi. Pensioniameti 24.08.2011 otsuses

nr 0013/5 on märgitud, et hagejal tuvastati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus alates

11.03.1993 ning et hageja lõpetas kutsehaiguse põhjustanud erialal töötamise 06.06.1991,

mistõttu edasiselt võetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel arvesse töötasud, mis

eelnesid 1991 juunikuule. Tartu II ATEK-i läbivaatuse akti kohaselt tuvastati hagejal

esmakordselt kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 50% ulatuses alates 11.03.1993.

Kohus luges hageja tervisekaardi väljavõttega tõendatuks, et 26.12.1980 tuvastati hagejal arstliku

komisjoni otsusega traktoristina töötamisest tulenev tervisekahjustus. Otsuse kohaselt tuli hageja

„viia üle tööle, kus pole raskuse tõstmist üle 10 kg, pidevat raputamist tervisliku seisundi tõttu

kaheks kuuks (vastunäidustatud töö traktoristina)“ ning hageja viidi 27.01.1981 Sootaga

sovhoosi direktori käskkirjaga nr 13-k üle teisele tööle. Seega luges kohus tõendatuks, et hagejal

tuvastati esmakordselt tööülesannete täitmisest tingitud tervisekahjustus 1980. aasta lõpus.

Kohus luges tööraamatu väljavõttega tõendatuks, et hiljem on tema uut töökohta nimetatud kord

„traktorist-söötja ja söödavalmistaja asendajaks“ ja ka kui „traktorist-söötjaks“. Kohus luges

üldteada asjaoluks selle, et traktoriga sigalakompleksis loomade söötmine toimub kaks korda

päevas ja tegemist pole pideva traktori juhtimisega.

Kohus leidis, et ajutise korraga on kooskõlas, et hageja tervisekahju hüvitise suuruse

arvestamisel on põhjendatud aluseks võtta 1981 jaanuarile eelnenud 12 kalendrikuu keskmine

sissetulek. Hageja kutsehaigus on tingitud traktoril töötamisest ning 1981 jaanuariks avaldusid

hagejal tervisehäired traktoritel töötamisest, mis takistasid edasist töötamist traktoristina. Kohus

nõustus hagejaga, et eeltoodud asjaolude olemasolu toetab ka see, et kostja on eelkirjeldatud

faktilisi asjaolusid aktsepteerinud 1994. aastal ja edasiselt kuni 24.08.2011, s.o ligikaudu

17 aastat.

Kohus asus seisukohale, et kostjal ei olnud õiguslikku alust muuta tervisekahju hüvitise suuruse

arvestamise aluseks olevat perioodi ning hageja tervisekahjustuse hüvitist vähendada. Kostja ei

ole esitanud vastuväiteid hüvitise suurusele, mistõttu maakohus hageja arvutuskäiku eraldi ei

analüüsinud. Vähem makstud hüvitis ja viivis perioodil 01.09.2011 – 01.07.2012 tuleb kostjalt

välja mõista. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendav tervisekahju hüvitis

igakuiste maksetena summas 119,02 eurot kuus (võttes arvesse võimalikku indekseerimist)

arvestusega alates 01.07.2012 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagi kulud hagi rahuldamata jätmisel pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni punkti 2 alapunktide a, b ja c osas

ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta I. K. menetluskulud I.

K. kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus jätnud menetlusnorme rikkudes kohaldamata aegumise hageja põhinõudele

perioodil 01.01.2003 kuni 01.10.2007. Asjas kohaldub TsÜS § 153, mille järgi surma

põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. Kohus on tuvastanud, et hageja pöördus nõudega saamata jäänud hüvitise osas

esmakordselt apellandi poole 27.10.2010. Kohus on apellandiga nõustunud aegumise

kohaldamise sätetes hageja põhinõudele ning nõudest tuleneva viivisenõude osas, kuid samas

eiranud faktilisi asjaolusid ja aegumise sätteid. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et riigi

suhtes kehtivad käesoleva vaidluse objektiks oleva õigussuhte osas kõrgemad standardid. Hea

usu põhimõtete vastuolu VÕS § 6 lg 2 järgi ei saa välistada aegumise sätete kohaldamist TsÜS-st

tulenevalt ning seetõttu ei lükka ümber aegumise sätteid;

2) on maakohus jätnud menetlusnorme rikkudes kohaldamata aegumise põhinõudest tulenevale

viivisele perioodil 01.01.2003 kuni 31.01.2011. Kohus on lähtunud üldisest seisukohast, et

apellant on käitunud hea usu põhimõtte vastu, kuid on jätnud põhjendamata, milles seisneb

apellandi poolt hea usu põhimõtte vastane käitumine. Apellant ei viivitanud nõude tasumisega

VÕS § 113 lg 1 mõttes, mistõttu viivisenõude esitamine hageja poolt on põhjendamatu.

Viivisenõude esitas hageja apellandile alles 27.03.2012, 17 kuud pärast apellandi poolt nõude

rahuldamist. Riigikohtu kolleegium on lahendis 3-2-1-100-07 p 16 leidnud, et põhimõtteliselt

võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja on nõude esitamisega ülearu viivitanud. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib, sõltuvalt

asjaoludest, pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine, tuua kaasa õiguse teostamise

lubamatuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-70-03 p 13). TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos

põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Seega kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka

viivisenõue. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-07. Riigikohus

on samuti leidnud, et nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast,

mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma.

5. I. K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning kõikide

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et riigiasutuse teguviis on olnud hea usu põhimõttega vastuolus

ning aegumine ei kuulu kohaldamisele VÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt. Kostja hoidis oma suuliste

selgitustega hagejat eksimuses, mis on ilmne hea usu põhimõtte rikkumine. Euroopa halduse hea

tava kohaselt oleks olnud kostja kohustus soovitada hagejal esitada oma küsimus või avaldus

kirjalikult. Apellandil oli võimalus esitada oma väiteid ja dokumente maakohtus, mida apellant

ei teinud;

2) on maakohus õigesti leidnud, et viivisenõue ei ole aegunud. Kostja rahuldas hageja nõude

osaliselt alles 2011 veebruaris ja hageja esitas kirjaliku viivisnõude 27.03.2012, seega esitas

hageja oma konkreetse viivisnõude kostjale 13 kuud, mitte 17 kuud pärast nõude osalist

rahuldamist. Viivisenõude maksmapanekuks ei määratle seadus aega, mille jooksul nõue tuleb

esitada. Ka ei ole õigusteoorias või -praktikas välja kujunenud hea usu printsiibist lähtuvat

seisukohta viivisnõude esitamise tähtaja kohta. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude

maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Nimetatud seisukohta on

väljendanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-70-09 punktis 14. Sama lahendi punktis 11 selgitab

Riigikohus: „aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele

tuginedes vaid erandlikel asjaoludel“. Kostja ei ole näidanud, millised oleksid need erandlikud

asjaolud, mille alusel tuleks lugeda hageja viivisenõue hea usu printsiibiga vastuolus olevaks;

3) on maakohus leidnud, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja

TsÜS § 154 antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Kui käesoleva vaidluse objektiks olevad

hüvitisemaksed ei aegu osamaksete kaupa, on aegumine katkenud ja aegumise kohaldamist ei ole

vajalik/võimalik üldse kaaluda. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 aegumine katkeb ja algab uuesti

kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib nõude

tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises,

tagatise andmises või muus teos. Kostja on hageja nõuet 04.02.2011 kirjaga ja samuti 2011

veebruaris osalise täitmisega tunnustanud. Seega on kostja antud asjas hageja nõuet tunnustanud

nii kirjalikult kui ka võlgnetava summa osalise tasumisega ning seeläbi on aegumine katkenud ja

aegumistähtaja uus algus on 2011 veebruaris. Järelikult hageja nõude aegumistähtaeg ei ole

lõppenud ja aegumist kohaldada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni punktid 2a (s.o välja mõista Eesti

Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007 hagejale vähemmakstud

kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot), 2b (s.o välja mõista Eesti

Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju hüvitise osa tasumisega

viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg-s

1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata põhivõlalt (5 177,93 eurot)

alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K.

kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest

viivis summas 949,19 eurot) ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldab aegumist ja

jätab rahuldamata I. K. nõude välja mõista Eesti Vabariigilt perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007

kutsehaigusest tingitud vähemmakstud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot ning viivis

sama perioodi eest; vähendab resolutsiooni punktis 2 c hageja kasuks perioodi 01.10.2007 –

31.01.2011 eest väljamõistetud tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivise

summat ning mõistab välja viivise summas 390,86 eurot.

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsus muutmata.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013 otsuse resolutsiooni

punkte 2a (s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodil 01.01.2003 – 01.10.2007

hagejale vähemmakstud kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitis summas 5 177,93 eurot), 2b

(s.o välja mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 tervisekahju

hüvitise osa tasumisega viivitamise eest viivis kuni 20.07.2012 summas 3 298,19 eurot ja edasi

viivis VÕS § 113 lg-s 1 II lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) tasumata

põhivõlalt (5 177,93 eurot) alates 21.07.2012 kuni põhinõude rahuldamiseni) ja 2 c (s.o välja

mõista Eesti Vabariigilt I. K. kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 tervisekahju hüvitise osa

tasumisega viivitamise eest viivis summas 949,19 eurot) ning ringkonnakohus kontrollibki

maakohtu otsuse seaduslikkust vaid nimetatud osas.

9. Õige on apellandi väide, et maakohus on alusetult jätnud kohaldamata aegumise hageja

nõudele perioodi 01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest vähemmakstud hüvitise summas

5 177,95 eurot väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud nõude osas kuulub

kohaldamisele aegumine ning nõue tuleb jätta rahuldamata.

Asjas kohaldub TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse

tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust

ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue ei ole

korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ning seetõttu ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 154.

Korduva kohustuse all tuleb mõelda kõiki sooritusi, mis tuleb teha mingi ajavahemiku järel

perioodiliselt, sõltumata sellest, kas kohustuse aluseks on tehing või seadus. Asja materjalide

kohaselt toimub hagejale kahju hüvitamine perioodiliste rahaliste maksetena ning tegemist on

korduvate kohustuste täitmisega.

TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumisaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks.

Aegumisaasta algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks.

Lähtudes TsÜS §-st 154 algas aegumistähtaeg hageja 2003. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2004

kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2006 kell 24.00; 2004. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2005 kell

00.00 ja lõppes 31. detsembril 2007 kell 24.00; 2005. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2006 kell

00.00 ja lõppes 31. detsembril 2008 kell 24.00; 2006. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2007 kell

00.00 ja lõppes 31. detsembril 2009 kell 24.00; 2007. aasta nõude osas 1. jaanuaril 2008 kell

00.00 ja lõppes 31. detsembril 2010 kell 24.00.

Hagi kohtusse on hageja esitanud 20.07.2012, s.o siis, kui nõue oli juba aegunud.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nõude aegumine oleks katkenud (TsÜS § 158) või

peatunud (TsÜS § 160). Nähtuvalt asja materjalidest on hageja pöördunud nõudega saamata

jäänud hüvitise ja viivise osas apellandi poole esmakordselt 27.10.2010 (tl 10). Ringkonnakohus

leiab, et hageja pöördumine kostja poole ei katkestanud hageja nõude välja mõista perioodi

01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest vähemmakstud hüvitis summas 5 177,95 eurot aegumist. Kostja

poolt veebruaris 2011 saamata jäänud hüvitise osa maksmine hagejale alates 01.10.2007 ei ole

käsitletav hüvitise nõude tunnustamisena perioodi 01.01.2003 kuni 01.10.2007 eest TsÜS § 158

mõttes, mis oleks nimetatud perioodi osas aegumise katkestanud.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et antud juhul on kostja eksinud hea usu

printsiibi ja heade tavade vastu ning seetõttu ei ole kostjal õigus tugineda nõude aegumisele.

TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Antud juhul on kostja taotlenud aegumise kohaldamist. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht,

et teatud juhtudel on võimalik lugeda aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus olevaks hea

usu põhimõttega TsÜS §138 ja VÕS § 6 mõttes ning konkreetsel juhul seda mitte kohaldada.

Samas aga on selline võimalus suur erand ning käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid

alust asuda seisukohale, et Eesti Vabariik võlgnikuna on sisuliselt õigusi kuritarvitanud ning

seetõttu on välistatud aegumisele tuginemine. Aegumise välistamiseks ei piisa sellest, et oli

olemas Riigikohtu lahendid, milles väljendatud seisukoha kohaselt ei kuulunud vanaduspension

mahaarvamisele tervisekahju hüvitisest. Kui hageja leidis, et kostja seisukoht on ebaõige ning

vanaduspension arvatakse kostja poolt ebaõigesti maha tervisekahju hüvitisest, oli tal endal

võimalik esitada vastav hagi aegumistähtaja jooksul, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja ei ole

teinud takistusi hagejale nõude maksmapanekuks ega andnud talle väärinformatsiooni.

Samuti ei ole aegumisele tuginemise keeld hea usu põhimõtte rikkumise tõttu ajaliselt piiramatu,

kuid antud juhul on hageja esitanud hagi ligikaudu poolteist aastat hiljem, kui aegus nõue

2007. aasta eest (teiste aastate eest hagi esitamisel ületatud aegumistähtaega veelgi rohkem).

11. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue.

Lähtudes TsÜS §-st 144 on aegunud ka perioodi 01.01.2003 – 01.10.2007 eest tervisekahju

hüvitise osa tasumisega viivitamise viivise nõue ja tuleb jätta rahuldamata.

12. Apellandi väite kohaselt on maakohus ebaõigesti välja mõistnud Eesti Vabariigilt I. K.

kasuks perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest tervisekahju hüvitise osa tasumisega viivitamise

eest viivise summas 949,19 eurot, kuna ka selle nõude puhul oleks tulnud kohaldada aegumist.

Samuti tugineb apellant oma vastuväites sellele, et hageja käitumine on viivise sissenõudmisel

olnud vastuolus hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et

aegumistähtaja kestel viivisenõude esitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu

lubamatu. Seega otsustamaks viidatud viivisenõude rahuldamise või mitterahuldamise üle, tuleb

kindlaks teha, kas viivisenõue oli aegunud või mitte.

Hageja nõuab hagis perioodi 01.10.2007 – 31.01.2011 eest viivise väljamõistmist. Vastava

nõude on ta kohtule esitanud 20.07.2012. Lähtudes TsÜS §-st 144 ja hagi esitamise tähtpäevast,

oli hagi esitamise ajaks aegunud viivise nõue, mis tulenes põhivõlast ajavahemikul 01.10.2007 –

31.12.2008. Lähtudes TsÜS §-st 154 algas aegumistähtaeg hageja 2007. aasta viivise nõude osas

1. jaanuaril 2008 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2010 kell 24.00; 2008. aasta nõude osas

1. jaanuaril 2009 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2011 kell 24.00. Lähtudes eeltoodust ei ole

aegunud viivise nõue ja kuulub rahuldamisele perioodi 01.01.2009 – 31.01.2011 eest summas

390,86 eurot. Viivise arvutamisel on aluseks võetud tl-l 15 olev hageja poolt esitatud tabel ning

arvestuse alguspäevaks on 01.01.2009 (viivitatud summa kuus, intressi suurus ja viivitatud

päevade arv kajastub tabelis).

13. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 3 alusel tähelepanuta vastustaja poolt

ringkonnakohtule esitatud teksti „Euroopa halduse hea tava“, tulumaksu vabastuse taotluse

vormi, rehabilitatsiooniteenuse taotluse vormi, rehabilitatsiooniteenusele sõidukulude hüvitamise

taotluse vormi ja väljavõtte Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

14. Hageja esitas maakohtule 6 nõuet, neist kuulub rahuldamisele 3,5 nõuet ja rahuldamata jääb

2,5 nõuet. Jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1),

jäävad menetluskulud maakohtus 58,3% ulatuses kostja kanda ja 41,7% ulatuses hageja kanda.

TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatusest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-13 punktis 16 asunud seisukohale, et

„TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamata jätmise korral

kannab selle esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see säte ei reguleeri

olukorda, kus apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §-st 163.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti 58,3%

ulatuses kostja kanda ja 41,7% ulatuses hageja kanda.

Hageja on esitanud taotluse hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 500 eurot tagastamiseks

ning ringkonnakohus rahuldab TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotluse ja tagastab hagejale enam

tasutud riigilõivu.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson