3-12-2298/39 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2298

Haldusasi

P. P kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

kaebaja suunamiseks riigieelarvelisele ööpäevaringsele

erihooldusteenusele hiljemalt 10 päeva jooksul, arvates

käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest ning

ööpäevaringsele erihooldusteenusele mõistliku aja

jooksul

suunamata

jätmisega

põhjustatud

kahju

hüvitamise nõudes summas 5730 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – P. P, eestkostja Valga Linnavalitsus, eest-

kostja volitatud esindaja vandeadvokaat Janar Kuus

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Pille Martin

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Haldus-

kohtu 14. märtsi 2013. a otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endikanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.10.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

3-12-2298

2(9)

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus määras 02.08.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-14961 Valga Linnava-

litsuse piiratud teovõimega täisealise isiku P. P eestkostjaks.

2. Sotsiaalkindlustusamet rahuldas 16.03.2011 otsusega nr 18-2/10520 P. P taotluse ja

määras ta riigieelarvest rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele. P. P võeti ööpäe-

varingse erihooldusteenuse järjekorda ning talle väljastati järjekorra teade nr J00000515.

3. Valga Linnavalitsus tegi P. P eestkostjana 01.08.2011, 06.06.2012 ja 25.09.2012 järelpä-

rimise Sotsiaalkindlustusametile, et teada saada, millal saabub P. P reaalne võimalus ööpäeva-

ringse erihooldusteenuse saamiseks. Sotsiaalkindlustusamet teatas vastustes nimetatud järel-

pärimistele, et P. P on endiselt järjekorras, kuid hetkel puuduvad vabad kohad riiklikult rahas-

tatavale erihoolekandeteenusele.

4. P. P esitas 01.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlus-

tusameti kaudu) poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 5730 eurot. P. P täiendas

07.01.2013 kaebust nõudega Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja suunamiseks

riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusele hiljemalt 10 päeva jooksul, arvates käesolevas

asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

Kõik seadusest tulenevad tingimused ööpäevaringse erihooldusteenuse saamiseks on täidetud.

Vastustaja on teinud vastavasisulise otsuse, mille kohaselt on kaebaja alates 16.03.2011 õi-

gustatud ööpäevaringset erihooldust saama. Kaebajale on spetsiaalselt koostatud rehabilitat-

siooniplaan, millest nähtub selge vajadus erihooldusteenuse osutamise järele. See, et vastusta-

ja ei ole kaebajale taganud rehabilitatsiooniplaani täitmist, on vastuolus Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikaga.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 1123 lg 1 kohaselt paneb Sotsiaalkindlustusamet erihoo-

lekandeteenust saama õigustatud isiku tema poolt taotletud teenuse järjekorda. Seadus ei sä-

testa täpselt, kui pikk võib eelnimetatud järjekord olla, samuti ka mitte seda, millise maksi-

maalse tähtaja jooksul peaks erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule antud teenust

osutama hakkama. Nimetatud asjaolu aga ei tähenda seda, et vastustajal polegi mingit ajalist

piiri ette nähtud. Arvestades asjaolu, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse puhul on tege-

mist spetsiifilise sotsiaalteenusega, ei tohiks isiku tervist ja heaolu silmas pidades nimetatud

järjekord olla ülearu pikk, vaid mahtuma mõistliku aja raamesse. Mõistet „mõistlik aeg“ ei ole

seadusandja seejuures täpsemalt sisustanud. Olukord, kus erihoolekannet vajav isik on erihoo-

lekandeteenuse järjekorras olnud juba üle 1,5 aasta, ei ole kuidagi käsitletav mõistliku ajana.

Samuti ei pea kaebaja mõistlikuks olukorda, kus P. P on vaatamata pikale ooteajale teenuse

järjekorras kõigest 117. kohal. Arvestades asjaolu, et 2012. aasta septembriks oli kaebaja jär-

jekorrakoht tõusnud vaid 9 koha võrra, saaks sellise tempo juures eestkostetav talle määratud

sotsiaalteenusele mitte varem kui 11 aasta pärast ehk teisisõnu ajaks, mil eestkostetavale iga-

päevase elukorralduse hindamiseks ja parima toimetuleku tagamiseks koostatud rehabilitat-

siooniplaan on juba ammu lõppenud.

Vastustajale oli juba 2011. aasta märtsikuust alates teada, et eestkostetava näol leidub isik, kes

vajab erihoolekandeteenust, kuid otsustavaid samme vastava teenuse finantseerimiseks riigi-

3-12-2298

3(9)

eelarvest vastustaja paraku astunud ei ole. Kui vastustaja ei suuda ise tagada vastavate kohta-

de olemasolu, siis on ta kohustatud vastavat teenust sisse ostma või hüvitama selleks tekitatud

kulud. Vastasel korral muutuksid vastustajale seadusega pandud kohustused üksnes deklara-

tiivseteks ja isikutel puuduks igasugune kindlus selles, kas nad saavad seadusega ettenähtud

sotsiaalteenust või mitte. Selline olukord poleks aga kooskõlas põhiseadusega.

Kuna vastustaja ei ole eestkostetavale erihoolekandeteenuse osutamiseks raha eraldanud, on

kaebaja alates 08.04.2011 tema eelmise eestkostja S.-M. P poolt paigutatud tavalisele ööpäe-

varingsele hooldusele hoolekandeasutuses Paju Pansionaadid MTÜ. Antud hoolekandeteenu-

se puhul on tegemist riigi poolt mittefinantseeritava teenusega, mille kulud on eestkostetaval

tulnud omaenda rahaliste vahendite arvelt kinni maksta. Rahapuudusest tingituna on eestkos-

tetaval seejuures Paju Pansionaadid MTÜ ees tekkinud juba arvestatavas suuruses võlgnevus,

mis seab ohtu ka eestkostetavale hooldusteenuse jätkamise samas hoolekandeasutuses. Kuna

eelnimetatud kulutuste kandmine ühes võlgnevuse ja sellega seotud teenusest ilmajäämise

ohuga on otseselt tingitud vastustaja suutmatusest täita talle seadusega peale pandud kohustu-

si, taotleb kaebaja vastustaja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist. Vabariigi Valitsuse

29.01.2009 määruses nr 20 „Erihoolekandeteenuste maksimaalsed maksumused, kulude koos-

tisosad ja riigieelarvest makstava tasu maksmise täpsemad tingimused ja kord” (Kord) § 2 lg-

s 5 on kehtestatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele õigustatud isiku teenuse maksimaalne

maksumus, milleks on 382 eurot kuus. Pidades mõistlikuks teenusele suunamise ajaks kolme

kuud ja leides, et kaebaja erihoolekandeteenust oleks vastustaja pidanud finantseerima alates

2011. aasta juulist, on kaebaja hinnangul vastustaja poolt kaebajale tekitatud kahju suuruseks

2012. aasta oktoobrikuu seisuga 5730 eurot (15 kuud x 382 eurot). On ilmselge, et kui vastus-

taja oleks korrektselt täitnud talle seadusega peale pandud kohustusi, poleks kaebaja pidanud

oma rahalisi vahendeid erihooldusteenuse peale kulutama.

Kaebaja eestkostja Valga Linnavalitsus on teinud korduvaid järelepärimisi vastustajale, soo-

vides viimaselt lahendust probleemile. Kuna järelepärimised vastustajale ei andnud sisuliselt

mingisuguseid tulemusi, siis esitas kaebaja eestkostetava õiguste rikkumise osas avalduse

õiguskantslerile, kes soovitas pöörduda kohtusse. Kaebaja on täitnud riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneva muu õiguskaitsevahendi kasutamise kohustuse. Isegi siis, kui

kaebaja oleks jätnud kasutamata esmase õiguskaitseabinõu, ei tähenda see veel automaatselt

seda, et kahju hüvitamise nõue oleks välistatud. Kahju tekkimist ei oleks kaebaja saanud kui-

dagi ära hoida, sest erihoolekandeteenusele suunamisel oleks pidanud selle teenuse eest tasu-

ma lihtsalt vastustaja, mitte kaebaja. Nimelt nähtub ka vastustaja ametniku A. U poolt

15.08.2011 Valga Linnavalitsusele saadetud kirjast, et kaebaja suunatakse erihooldusteenusele

Paju Pansionaadid MTÜ-sse ehk samasse kohta, kus kaebaja oma kuludega hetkel viibib.

Seega ei oleks käesolevat vaidlust silmas pidades esmaste õiguskaitsevahendite rakendamine

kahju vältinud, sest sel juhul oleks pidanud kaebaja viibimise eest Paju Pansionaadid MTÜ-s

tasuma lihtsalt vastustaja.

Vastustaja poolt ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamata jätmise puhul on tegemist enne-

kõike vastustaja tegevusetusega, millest tulenevat kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg

2. Erinevalt RVastS § 7 lg-s 1 sätestatust ei ole seadusandja siin ette näinud kahju hüvitamise

nõude esitamisele eelnevalt primaarse õiguskaitsevahendi kasutamise kohustust.

5. Vastustaja palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Erihoolekandeteenust rahastatakse riigieelarvest (SHS § 1118) ja selle aasta eelarves on eri-

hoolekandeteenuse rahastamiseks kinnitatud 15 737 573 eurot, sh summad kohtumääruse alu-

sel erihoolekandeteenusele suunatud isikutele teenuse osutamiseks. Riigieelarve koostamine

ja muutmine ei kuulu Sotsiaalkindlustusameti pädevusse. Riigieelarve on Sotsiaalkindlustus-

ametile täitmiseks kohustuslik ja ainult riigieelarves kinnitatud summa ulatuses on Sotsiaal-

3-12-2298

4(9)

kindlustusametil võimalik erihoolekandeteenuseid rahastada. Isegi teenuse osutaja juures va-

bade kohtade olemasolul saab Sotsiaalkindlustusamet suunata isikuid teenusele kinnitatud

eelarve piirides. Seega on kaebaja erihoolekandeteenuse rahastamine väljaspool järjekordi,

kui kohus peaks vastustajat selleks kohustama, võimalik ainult mõne teise veelgi kauem järje-

korras olnud isiku arvelt.

Vastustaja väljastab isikule suunamisotsuse, kui teenuse taotleja vastab erihoolekandeteenust

saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele ja riigieelarves on teenuse osutamiseks olemas

rahalised vahendid (SHS § 1117 lg 1 p 1). Kui eelarves vastavate rahaliste vahendite puudumi-

se tõttu ei ole võimalik suunamisotsust väljastada, teavitab Sotsiaalkindlustusamet isikut taot-

luse rahuldamisest ja järjekorda võtmisest (SHS § 1117 lg 9 p 1). Erihoolekandeteenusel on

eelisjärjekord ja tavajärjekord. Eelisjärjekord moodustub tulenevalt SHS § 1123 nõuetest. Kae-

baja vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku nõuetele ja on praegu tavajärjekorras

99. kohal. Tavajärjekorras on 341 isikut, esimesed neist 2009. aastast. Eelisjärjekorras on 59

isikut. Käesoleval juhul on Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja taotluse menetlemisel ja

tema erihoolekandeteenusele suunamisel kooskõlas SHS-ga ning sellest tulenevalt ei ole Sot-

siaalkindlustusameti tegevus käsitatav õigusvastase tegevusena RVastS § 7 lg 1 mõttes.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.03.2013 otsusega P. P kaebuse ja mõistis Eesti Vaba-

riigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu P. P kasuks välja viimasele tekitatud varalise kahju

summas 5730 eurot ning kohustas Sotsiaalkindlustusametit P. P riigieelarvelisele ööpäeva-

ringsele erihooldusteenusele suunamiseks kolme kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumi-

sest. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised.

Kohus võttis 06.11.2012 määrusega kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Sotsiaalkind-

lustusameti, kuna Eesti Vabariik ei saa kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

kohaselt olla menetlusosaline. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 442 lg 1 p 1 kohaselt osa-

leb riik halduskohtumenetluses HKMS-s sätestatud korras vastustajaks oleva haldusorgani või

kaasatud haldusorgani kaudu. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohusta-

tud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega

tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusak-

ti andmata või toimingu sooritamata. Kuna käesolevas asjas vaidluse all olev küsimus – kae-

bajale ööpäevaringse erihooldusteenuse tagamine erihoolekandeasutuses – otsustatakse Sot-

siaalkindlustusameti poolt ning sellega seonduvate avalduste menetlemine kuulub Sotsiaal-

kindlustusameti pädevusse, siis ongi tema asjas vastustajaks. Seega on kahju hüvitamise nõu-

de osas vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes esindab asjas Eesti Vabariiki, ja kohustamis-

nõude osas Sotsiaalkindlustusamet tulenevalt oma pädevusest.

Puudub vaidlus, et P. P on SHS §-s 1150 sätestatud riigieelarvest rahastatavat ööpäevaringset

erihooldusteenust saama õigustatud isik. Samuti puudub vaidlus, et P. P on kantud Sotsiaal-

kindlustusameti poolt SHS § 1117 lg 9 alusel peetavasse nimekirja alates 16.03.2011 ning ca 2

aastat pärast järjekorda võtmist asub isik erihooldusteenuse tavajärjekorras 99. kohal. Lisaks

sellele on olemas veel eelisjärjekord, kus on kirjas 59 isikut. Kaebaja arvestuse kohaselt

jõuaks järjekord temani ca 11 aasta pärast, vastustaja arvestuse järgi 4 aasta pärast, õige võiks

olla 6 aastat.

SHS ega ükski alamakt ei sätesta, millise ajaperioodi jooksul on riik kohustatud isikule tema

poolt taotletud ja riigi poolt vajalikuks tunnistatud teenust osutama. Arvestades vaidluse asja-

olusid, ööpäevaringse erihooldusteenuse vajalikkust kaebajale ja vastava nõudeõiguse reali-

seerumise olulisust kaebaja jaoks, ei saa ilmselgelt pidada 6 aastat erihooldusteenuse järjekor-

ras olemist „mõistlikuks ajaks”. Kaebaja on leidnud, et selliseks mõistlikuks ajaks võiks pida-

da 3 kuud. Kohus nõustub selle hinnanguga. Riigile peab umbkaudu olema teada igal aastal

3-12-2298

5(9)

järjekorda lisanduvate isikute arv, millele vastavalt tuleb teha ka plaan nende isikute paiguta-

miseks erihoolekandeasutustesse ja vastava rahasumma planeerimine riigieelarvesse.

P. P on tulenevalt PS §-st 28, SHS § 1117 lg-st 1, SHS § 1150 lg-st 1, Sotsiaalkindlustusameti

16.03.2011 otsusest ning isikule kinnitatud rehabilitatsiooniplaanist subjektiivne õigus nõuda,

et riik osutaks talle ööpäevaringset erihooldusteenust mõistliku aja jooksul. P. P sai ülalviida-

tud õigusnormidele ja aktidele tuginedes tekkida õiguspärane ootus, et riik täidab tema õigu-

sele korrespondeeruva kohustuse mõistliku aja jooksul. Ööpäevaringse erihooldusteenuse

näol ei ole tegemist riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava

hüve või soodustusega, mida Riigikohus on kirjeldanud oma 27.12.2011 lahendi nr 3-4-1-23-

11 p-s 68, vaid riigi kohustusega anda abi vastavalt PS §-le 28.

Riigi viivitust õigustatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel ca 2 aasta

jooksul ei saa pidada mõistlikuks ajaks ning seetõttu on selline tegevusetus õigusvastane. Ar-

vestades, et P. P on piiratud teovõimega täisealine isik, kellel on diagnoositud (eestkoste mää-

ramise kohtumäärus tl 10-18) püsikululine paranoidne skisofreenia, dementsus, sõltuvus al-

koholist (käesolevalt kaine kontrollitud keskkonnas) ja täpsustamata epilepsia, ning kellel

puuduvad teda ülal pidama kohustatud lähedased ja kes on varatu, tuleb riigi ülalviidatud te-

gevusetust tema suhtes lugeda P. P subjektiivseid õigusi intensiivselt riivavaks. Seega on riigi

tegevusetus kaebaja suunamisel ööpäevaringsele erihooldusteenusele olnud õigusvastane ning

selle õigusvastase tegevusetusega on riivatud P. P subjektiivseid õigusi intensiivselt – täidetud

on RVastS § 7 lg-s 2 sätestatud eeldused.

Kuna riik on mõistliku aja jooksul jätnud täitmata oma kohustuse kaebaja ööpäevaringsele

erihooldusteenusele suunamisel, on kaebaja pidanud ise tasuma kõik tema hoolekandeasutu-

ses viibimisega seotud kulud. Asja materjalidest nähtuvalt on maha müüdud kaebaja kinnisva-

ra ja sellest saadud summa on ära kulutatud kaebaja hooldekodus viibimise tasude maksmi-

seks. Kaebaja hinnangul on vastustaja poolt kaebajale tekitatud kahju suuruseks kaebuse esi-

tamise seisuga kohtusse 5730 eurot (15 kuud ×382 eurot). Riigil tulnuks asuda kaebaja hool-

dekodus viibimist finantseerima alates juulist 2011. Põhjendatud on ka lähtumine erihooldus-

teenuse maksimaalsest maksumusest, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja olnud

MTÜ-le Paju Pansionaadid kohustatud maksma teenuse eest iga kuu kohamaksumust 512

eurot, millele lisandub tugiteenuste katteks P. P makstava puuetega inimeste sotsiaaltoetus

53,70 eurot kuus (MTÜ Paju Pansionaadid tõend tl 24-27). Tõendatud on varalise kahju tek-

kimine kaebajale, selle nõude suurus 5730 eurot ja ka asjaolu, et kahju on põhjuslikus seoses

riigi õigusvastase tegevusetusega.

RVastS § 7 lg-st 1 tulenev eelneva õiguste kaitsmise nõue on täidetud seeläbi, et Valga Lin-

navalitsus on teinud korduvaid järelepärimisi vastustajale, soovides viimaselt lahendust prob-

leemile (Valga Linnavalitsuse pöördumised 01.08.2011, 06.06.2012 ja 25.09.2012, tl 19-20 ja

tl 23). Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida, sest erihoolekandeteenusele suunamisel oleks

pidanud selle teenuse eest tasuma vastustaja, mitte kaebaja. Vastustaja ametniku A. U poolt

15.08.2011 Valga Linnavalitsusele saadetud kirjast (tl 19) nähtub, et kaebaja suunataks eri-

hooldusteenusele MTÜ-sse Paju Pansionaadid ehk samasse kohta, kus kaebaja oma kuludega

hetkel viibib. Kahju ei ole võimalik muul moel kõrvaldada, kui hüvitada tekkinud kahju kae-

bajale rahas. Edaspidise kahju tekkimise vältimiseks on kaebaja kohtule esitanud Sotsiaal-

kindlustusameti kohustamise nõude kaebaja suunamiseks riigieelarvelisele ööpäevaringsele

erihooldusteenusele.

Riigi vastutust piiravaid asjaolusid ei esine (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3). Jättes ebamõistlikult

pika tähtaja jooksul täitmata PS §-st 28 tuleneva kohustuse, ei saanud riik kuidagi eeldada, et

sellise tegevusetuse tulemus kedagi ei kahjusta. Kohus on eelnevalt analüüsinud, miks isiku

põhiõiguste tagamata jätmisel ei saa õigustuseks olla rahaliste vahendite puudus. Seega ei saa

3-12-2298

6(9)

rahaliste vahendite puudust käsitleda ka objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel RVastS §

13 lg 1 p 2 tähenduses. Kaebaja tegevusel puudub osalus kahju tekkimises ning kahju hüvita-

mine täies ulatuses on kaebaja suhtes õiglane. Kohtu arvates oleks riigil olnud võimalik kahju

tekitamist vältida oma kohustuste täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Seega on

täidetud kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning Eesti Vabariigilt Sotsiaal-

kindlustusameti kaudu tuleb kaebaja kasuks välja mõista talle riigi õigusvastase tegevusetuse-

ga tekitatud varaline kahju summas 5730 eurot.

Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse puhul on täidetud kõik kohustamiskaebuse rahul-

damise eeldused ning nõue tuleb rahuldada – Sotsiaalkindlustusametit tuleb kohustada kaeba-

ja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks kolme kuu jooksul ar-

vates kohtuotsuse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Sotsiaalkindlustusamet esitas 12.04.2013 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta P. P kaebus rahuldamata. Apellat-

sioonkaebuse põhjendused on järgmised.

P. P erihoolekandeteenuse (ööpäevaringsele erihooldusteenusele) suunamise küsimus on

käesolevaks hetkeks lahenenud, kuna 2013. a kinnitatud eelarves on suurendatud erihoolekan-

deteenuse osutamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid ja seetõttu sai võimalikuks tekkinud jär-

jekordade vähendamine. Järjekord jõudis P. P ja tal tekkis võimalus erihoolekandeteenusele

saamiseks 01.03.2013. Seisuga 06.03.2013 viibib P. P ööpäevaringsel erihooldusteenusel AS-

s Lõuna-Eesti Hooldekeskus.

Kohus on vahetanud vastustajat ilma vastavat määrust tegemata. P. P kaebuses oli määratletud

vastustajana Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kuid kohus määras menetlusse

võtmise määrusega vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti ja ei ole kohtumenetluse käigus vas-

tustajat muutnud. Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu on vastustajaks märgitud es-

makordselt kohtuotsuses. Vastustaja selgitused ja vastuväited on kaebusele esitatud ainult

Sotsiaalkindlustusameti tegevust, kohustusi ja pädevust arvestades. Samuti on vastustaja esin-

dajal volitused Sotsiaalkindlustusameti esindamiseks Sotsiaalkindlustusameti pädevuse piires.

Sotsiaalkindlustusamet väljastab isikule erihoolekandeteenusele suunamise otsuse, kui teenuse

taotleja vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele, riigieel-

arves on teenuse osutamiseks olemas rahalised vahendid ja erihoolekandeteenuse osutajal,

kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht (SHS § 1117 lg 1 p 1). Ühe

nimetatud tingimuse äralangemisel ei ole Sotsiaalkindlustusametil võimalik väljastada erihoo-

lekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust. Sellisel juhul teavitab Sotsiaalkind-

lusamet isikut taotluse rahuldamisest ja järjekorda võtmisest (SHS § 1117 lg 9 p 1). Seega iga

konkreetse erihoolekandeteenuse saamiseks tuleb Sotsiaalkindlustusametil arvestada reaalselt

eksisteerivaid järjekordi ning kõrvutada vabad kohad eelarve võimalustega, arvestades eelar-

vest tulenevaid piiranguid. Sotsiaalkindlustusamet ei nõustu kohtu seisukohaga, et mõistlik

aeg, mille jooksul tuleb isik erihoolekandeteenusele suunata, on 3 kuud. Puudub mõistlik põh-

jus lugeda erihoolekandeteenusele suunamisel mõistlikuks ajaks lühemat tähtaega kui erihoo-

lekandeteenuse vahetamisel. Erihoolekandeteenuse osutamise ennetähtaegse lõpetamise ja

teenuse vahetamise tähtajad on sätestatud SHS § 1125 lg 4 p-s 1 ja § 1129 lg-tes 3 ning 4, mille

kohaselt on tähtajaks kuni 6 kuud.

P. P taotluse menetlemisel ja tema erihoolekandeteenuse järjekorda arvamisel on Sotsiaalkind-

lustusameti tegevus kooskõlas SHS-ga ning ei ole käsitatav õigusvastase tegevusena, mis an-

naks aluse RVastS § 7 lg 1 kohaldamiseks.

3-12-2298

7(9)

Sotsiaalkindlustusamet vaidleb vastu kohtu seisukohale, et käesolevas vaidluses ei esine vas-

tutust piiravaid asjaolusid, mille alusel tuleks kahjusummat vähendada või vastutusest üldse

vabastada. Sotsiaalkindlustusamet on käitunud seadust ning hoolsust järgides temale pandud

ülesannetes ja pädevuse piirides, millest tulenevalt vabaneb Sotsiaalkindlustusamet vastutu-

sest.

8. P. P palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Sotsiaalkind-

lustusameti kanda.

Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tule-

neva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (HKMS § 18 lg 1). Samas ei ole Sotsiaalkindlus-

tusamet apellatsioonkaebuses väitnud, et vastustaja muutmisega seonduv mõjutas kuidagi

kohtu lõppjäreldusi. Seega on Sotsiaalkindlustusamet sisuliselt nõustunud kohtu järeldustega,

et kahju hüvitamise nõude osas on vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes esindab asjas Eesti

Vabariiki, ning kohustamisnõude osas on vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet tulenevalt oma

pädevusest. Sotsiaalkindlustusamet heidab kohtule ette üksnes formaalsuse täitmata jätmist,

mis aga ei saa kuidagi olla oluliseks menetlusnormi rikkumiseks. Sotsiaalkindlustusamet ei

ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et kui vastav kohtumäärus oleks tehtud, siis oleks Eesti

Vabariiki kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel esindanud mõne teise haldusorgani esindaja.

Sotsiaalkindlustusamet on sisuliselt nõustunud sellega, et tal tuleb erihoolekannet vajav isik

suunata erihoolekandeteenusele mõistliku aja jooksul. Sotsiaalkindlustusamet leiab üksnes, et

mõistlikuks ajaks tuleb pidada 6 kuud ja seda SHS § 1125 lg 4 p-le 1 ja § 1129 lg 3 p-le 4 tugi-

nedes. Sotsiaalkindlustusamet jätab nimetatud sätetele viidates märkimata olulise asjaolu, et

erihoolekandeteenuse osutaja vahetamisel võib lubada pikemat tähtaega eelkõige sellepärast,

et isik juba viibib mingil erihoolekande teenusel, kuid see teenus talle mingil põhjusel ei sobi.

Seega on erihoolekandeteenuse vahetamisel isik oluliselt paremas seisus kui isik, kes on liht-

salt järjekorras ja ei saa mitte mingisugust erihoolekandeteenust. Kohus on mõistliku aja si-

sustamisel põhjendatult leidnud, et selleks on kolm kuud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuses leitakse kõigepealt, et kohus on rikkunud vastustaja kindlaksmää-

ramisel menetlusnorme. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. HKMS § 17 lg 1 koha-

selt on halduskohtumenetluses vastustajaks Vabariigi Valitsus, peaminister, minister, riigiasu-

tus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda

nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus

või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle,

mille tuvastamist kaebuses taotletakse. HKMS § 18 lg 1 näeb ette, et vastustaja teeb vaidluse

esemest lähtudes kindlaks kohus ning menetlusosaliste vastavad seisukohad ei ole kohtule

siduvad. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kaasab kohus menetluse käigus vajadusel täienda-

va vastustaja või asendab selle. Kuna käesoleval juhul esitati kaebus Sotsiaalkindlustusameti

tegevuse vaidlustamiseks, kaasas kohus menetlusse õigesti Sotsiaalkindlustusameti. Kohus ei

ole Sotsiaalkindlustusametit asendanud Eesti Vabariigiga ega kaasanud menetlusse täiendavalt

Eesti Vabariiki, menetluses on vastustajana algusest lõpuni osalenud Sotsiaalkindlustusamet.

Õige on kohtuotsuses toodud selgitus, et HKMS kohaselt on ka kahjunõude puhul vastustajaks

mitte Eesti Vabariik vaid kahju tekitanud riigi struktuuriüksus. Sellist tõlgendust toetab

HKMS § 17 lg 3 – kuna nimetatud säte näeb ette, et kohtulahendiga või seadusega ja seaduse

andmata jätmisega tekitatud kahju eest vastutab ministeerium kui riigiasutus, võib eeldada, et

ka muu kahju puhul on vastustajaks lähtuvalt HKMS § 17 lg 1 toodud reeglist riigiasutus, kel-

le tegevusega on kaebuse esitaja väitel kahju tekitatud. Halduskohtu poolt otsuse punktis 7

käsitletud vahetegu kohustamisnõude ja kahjunõude vastustaja määratlemisel ei ole asjakoha-

3-12-2298

8(9)

ne – Sotsiaalkindlustusamet kui riigi haldusorgan tegutseb mõlemal puhul menetlusosalisena

riigi nimel, nagu selgitab ka HKMS § 15 lg 2. HKMS § 15 lg-t 2 tuleb mõista selliselt, et üks

haldusorgan ei saa õiguste rikkumist vabandada teise haldusorgani tegevuse või tegevusetuse-

ga (vt HKMS seletuskiri) ja haldusorgani tegevust tuleb kohtul hinnata kui halduse kandja

tegevust.

10. Kohus rahuldas kaebuse ja kohustas vastustajat suunama kaebaja ööpäevaringsele eri-

hooldusteenusele hiljemalt 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Halduse vastu esitatavate

nõuete rahuldamise alused reguleerib RVastS, mille § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldus-

akti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti

andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt

tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale hal-

dusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik

esitada kaebuse halduskohtule või vaide haldusorganile. Sellise kohustamiskaebuse suhtes on

kohaldatav Riigikohtu praktikas avaldatud seisukoht – kohus peab sellise kaebuse rahuldama,

kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse

esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele

veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule

võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut

võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (Riigi-

kohtu 06.03.2001 otsus nr 3-3-1-2-01, p 1).

11. Kaebaja nõudeõigus erihooldusteenusele suunamiseks tulenes Sotsiaalkindlustusameti

16.03.2011 erihoolekandeteenuse osutamise otsusest nr 18-2/10520. Nimetatud otsus on käsit-

letav eelhaldusaktina, milles tehti kindlaks et P. P on õigustatud erihooldusteenust saama

maksimaalselt kuni 05.05.2015. Arvestades seda, et kohtuotsuse tegemise ajaks oli taotluse

rahuldamisest möödunud juba kaks aastat, rahuldas kohus põhjendatult kaebuse. Sotsiaalkind-

lustusameti 15.03.2013 erihoolekandeteenuse saamise suunamisotsuse nr T00021067 kohaselt

on kaebaja suunatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele perioodiks 06.03.2013 –

05.05.2015. Seega on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks kohtuotsus kohustamisotsuse osas

sisuliselt täidetud ning kuna apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad puudutavad eelkõige

kahjunõude rahuldamist, ringkonnakohus kohustamisnõude rahuldamist rohkem ei käsitle.

12. Kohus rahuldas kaebaja kahjunõude ning mõistis vastustajalt välja kaebaja poolt nõutud

5730 eurot. Kaebaja on leidnud, et talle tekkis kahju vastustaja tegevusetuse läbi – vastustaja

ei suunanud teda ööpäevaringsele erihooldusteenusele ning kaebaja pidi seetõttu selle teenuse

eest ise maksma. Kaebaja peab tekitatud kahju võrdseks summaga, mis riik erihooldusteenu-

sele suunamata jätmise tõttu kokku hoidis. SHS § 1116 lg 5 kohaselt võib erihoolekandeteenu-

se osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, olla kuni isik-

liku rehabilitatsiooniplaani kehtivusaja lõpuni. SHS § 111 p 1 kohaselt koostatakse isikule

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-s 21 sätestatud nõuetele vastav isiklik rehabilitat-

siooniplaan kehtivusega kuus kuud kuni viis aastat. Nagu kaebaja osas koostatud otsusest sel-

gub, otsustati 11.03.2011 otsuses, et kaebaja on õigustatud saama riigieelarvest rahastatavat

erihooldusteenust tulenevalt isiklikust rehabilitatsiooniplaanist (kehtivusaeg 05.05.2010-

05.05.2015) maksimaalselt kuni 05.05.2015. Kuna kaebajat vaatamata vastuvõetud otsusele

erihooldusteenusele ei suunatud, pidi ta teenuse ise ostma ning tema omand vähenes, talle

tekkis kahju. Vastustaja tegevusetus erihooldusteenusele suunamiseks vajaliku haldusakti

andmata jätmisel rikkus kaebaja õigust saada talle 11.03.2011 otsusega vajalikuks tunnistatud

erihooldusteenust. Seega on täidetud ka RVastS § 7 lg 2 eeldus. Õiguste rikkumise ja kahju

vahel esineb põhjuslik seos – kui vastustaja oleks kaebaja õigeaegselt erihooldusteenusele

suunanud, poleks ta pidanud teenust ise ostma ning talle poleks kahju tekkinud.

3-12-2298

9(9)

13. Vaidlus menetlusosaliste vahel puudutab ka mõistlikku ajaperioodi, mille jooksul tuli

vastustajal kaebaja pärast erihoolekandeteenuse osutamise otsuse andmist teenusele suunata.

Kaebaja leidis, et mõistlik aeg on 3 kuud, vastustaja arvates ei võiks see olla lühem kui 6

kuud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja kohtu seisukohaga, et 3 kuud peaks olema käesole-

val juhul piisav aeg selleks, et haldusorgan oleks jõudnud teha vastavad ümberkorraldused

leidmaks raha õigustatud isikule teenuse pakkumiseks. Koha puudumine teenuse pakkuja juu-

res ei olnud vastustaja ja kaebaja eestkostja vahelise kirjavahetuse kohaselt käesoleval juhul

probleemiks. Kuigi õigustatud isikul on õigus valida teenusepakkuja, peab vastustaja selle

teenuse pakkuja juures vaba koha puudumise korral pakkuma õigustatud isikule vabade koh-

tade olemasolul võimalust saada teenust teise teenusepakkuja juures – SHS § 1117 lg 9 p 2.

Vastustaja piirdus kaebaja järjekorda panekul riigieelarveliste vahendite puudumise äramär-

kimisega. Vastustaja viidatud teenuse vahetamise ja lõpetamise tähtajad ei ole asjakohased,

sest nagu kaebaja õigesti märgib, on õigustatud isikule sellisel juhul teenuse saamine tagatud

ning kuuekuulise tähtaja määramisega on kaitstud üksnes õigustatud isiku õigust teenusepak-

kujat vabalt valida. Kuna teenusele määramise aluseks on isiklik rehabilitatsiooniplaan, mida

peetakse teenuse eesmärgi ja sisu kindlaks määramisel eriti oluliseks ja mis koostatakse

kuueks kuuks kuni viieks aastaks, ei ole põhjendatud selle elluviimisega viivitada, muidu on

oht, et rehabilitatsiooniplaani kehtivusaeg saab enne otsa, kui järjekord õigustatud isikuni

jõuab või lüheneb ebamõistlikult. Ka Sotsiaalhoolekandeseaduse, puuetega inimeste sotsiaal-

toetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seletuskirjas (kättesaadav aadressil

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/puudega_inimestele/erivaj

adus/seletuskirjad/SHS_seletuskiri_erihooldekande_muudatused.pdf) on SHS § 1117 lg 1 osas

märgitud, et kui SKA ei saa väljastada suunamisotsust, mille alusel isik teenust saaks, peab ta

tulenevalt § 1116 lg-st 3 tegema otsuse selle kohta, kas isik on teenuse saamiseks õigustatud

või mitte, ning isikut tuleb otsusest ka teavitada. Ka viidatud selgitus kinnitab, et seadusandja

ei pidanud võimalikuks suunamisotsuse väljastamisega pikalt viivitada pärast seda, kui isik oli

tunnistatud õigustatuks ööpäevaringset erihooldusteenust saama.

14. RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua selline olukord, milles kannatanu oleks

siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Kaebaja on tasunud erihooldusteenuse eest Paju Pansio-

naadis kokku 7131,27 eurot, võlgnevus on 2440,20 eurot. Kaebaja nõuab tasutud summade

hüvitamist 5730 euro suuruses summas, mis mahub tema poolt kantud kulutuste raamidesse.

15. Vastustaja seisukoht, et kahju tekkimist poleks olnud võimalik vältida ka avalike ülesan-

nete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides, mistõttu tuleb ta vastutusest vabastada, ei

ole põhjendatud. Vastustaja oleks pidanud võtma meetmeid, et riigi kohustuste täitmiseks

oleks eraldatud vajalikus ulatuses rahalisi vahendeid. Isegi kui Sotsiaalkindlustusamet ise ei

määra kindlaks riigieelarveliste vahendite jaotust erinevate sotsiaalvaldkondade vahel, ei saa

Sotsiaalkindlustusamet kui vastava valdkonna eest vastutav riigiasutus vabaneda vastutusest

avaliku võimu kandja tegevusetusest lähtuva kahju hüvitamisel (vt selle kohta ka käesoleva

otsuse p 9).

16. Menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning tulenevalt HKMS § 109

lg 1 jäävad need nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman