3-13-1246/13

18.05.2009 võttis FIE XXX pindalatoetuse taotlusega nr 11009740508 ja sellele lisatud loomade karjatamise toetuse kohustuse võtmise kinnitusega viieaastase loomade karjatamise kohustuse, mida pidi täitma kuni 20. maini 2014. 2012. aastal ei ole FIE XXX loomade karjatamise toetust taotlenud.

12.05.2012 esitas OÜ XXX pindalatoetuse taotluse nr 11012110705, milles taotles muuhulgas loomade karjatamise toetust 15-le veisele ja 11-le lambale.

21.05.2012 esitasid FIE XXX ja OÜ XXX avalduse loomade karjatamise kohustuse üleandmiseks.

28.01.2013 tegi PRIA otsuse nr 12-6/127, millega jättis 2012. aasta eest OÜ-le XXX loomade karjatamise toetuse maksmata, kuna nii lammaste kui ka veiste loomagrupis oli üledeklareerimine toimunud rohkem kui kolme looma suhtes ning taotlusel märgitud loomade arvu ja kindlaksmääratud loomade arvu erinevus ületas 50% kindlaksmääratud loomade arvust. Ühtlasi oli kindlaksmääratud loomühikute koguarv väiksem kui 2 ühikut. Sama otsusega kohaldati OÜ XXX suhtes seoses üledeklareerimisega ka nn tuleviku sanktsiooni.

25.01.2013 tegi PRIA otsuse nr 12-6/106, millega lõpetas FIE XXX loomade karjatamise toetuse kohustuse ennetähtaegselt ning nõudis 2009., 2010. ja 2011. kohustuseaastal makstud toetuse tagasi.

21.02.2013 esitas OÜ Saare Veisekasvatus vaide PRIA 25.01.2013 otsuse nr 12-6/106 peale.

21.02.2013 esitas OÜ XXX vaide PRIA 28.01.2013 otsuse nr 12-6/127 peale. Kuna vaidlustatud otsuste 12-6/106 ja 12-6/127 faktilised asjaolud kattusid, siis vaided liideti ja lahendati koos.

08.05.2013 vaideotsusega nr 12-4/249 jättis PRIA esitatud vaided rahuldamata, selgitades kaebajatele, et vaide esitamisel on OÜ Saare Veisekasvatus eksinud vaide esitaja isikus ja vaide lahendamisel lähtuti otsusega nr 12-6/106 kohustatud isikust (FIE XXX).

Kaebuse kohaselt on PRIA rikkunud mitmel viisil hea halduse tava, mis rikub kaebajate põhiseaduslikke õigusi. Kaebajad leiavad, et asjaolu, et loomad ei olnud ettenähtud perioodil korrektselt ümberregistreeritud, on otseselt tulenev PRIA ametniku puudulikust informatsioonist ning tegemata tööst. Kaebajad on seisukohal, et PRIA poolne toetusest ilma jätmine ja eelnevate toetuste tagasinõudmine nende enda poolt tekitatud vea ja tegemata töö tõttu ei ole mõistlik ning on vastuolus hea halduse tavaga.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei piisa loomade karjatamise kohustuse üleandmiseks vaid vajalike dokumentide esitamisest, vaid kui abisaaja annab kohustuse kehtivuse ajal kohustuse teisele isikule üle, siis võib teine isik kohustuse kehtivalt üle võtta. Samas kui kohustust kehtivalt üle ei võeta, on abisaaja kohustatud tagastama ka eelnevatel aastatel makstud toetuse. Antud juhul võttis FIE XXX loomade karjatamise kohustuse 18.05.2009 ja pidi võetud kohustust täitma kuni 20. maini 2014, kuid 21.05.2012 esitas ta PRIA-le avalduse loomade karjatamise kohustuse üleandmiseks OÜ-le XXX. PRIA tegi OÜ XXX taotluse menetlemisel kindlaks, et OÜ-l XXX puudusid ajavahemikul 2. maist kuni 31. augustini toetuse saamiseks vajalikud lambad ja veised, seega kohustust üle ei võetud ja abisaaja oli tulenevalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 44 lõike 1 kohaselt kohustatud tagastama ka eelnevatel aastatel makstud toetuse.

Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Kohus ei saa nõustuda kaebajate väitega, et PRIA on rikkunud mitmel viisil hea halduse tava, mis rikub kaebajate põhiseaduslikke õigusi.

Vaidlust ei ole selles, et FIE XXX võttis 18.05.2009 esitatud pindalatoetuse taotlusega nr 11009740508 ja sellele lisatud loomade karjatamise toetuse kohustuse võtmise kinnitusega viieaastase loomade karjatamise kohustuse (tl 31-41). Loomade karjatamise toetuse saamiseks vajalikud toetusõiguslikkuse nõuded on sätestatud põllumajandusministri 23.04.2010 määruses nr 47 „Loomade karjatamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi Määrus nr 47). Määruse nr 47 § 14 lõikest 1 tulenevalt pidi FIE XXX võetud kohustust täitma kuni 20. maini 2014.

Kuid asja materjalidest nähtuvalt tahtis FIE XXX loomade karjatamise kohustuse üle anda OÜ-le XXX, mille kohta esitasid kaebajad 21.05.2012 vastustajale karjatamise kohustuse ülemineku avalduse (tl 75).

Kohustuse ülevõtmise mõtteks on jätkata kohustust kohustuse üleandjaga samadel alustel. Kuna loomade karjatamise toetuse saamiseks esitatavad nõuded tulenevalt Määrusest nr 47, siis kehtivad ka kohustuse ülevõtja suhtes samad, Määrusest nr 47 tulenevad nõuded. See tähendab, et kohustuse ülevõtja peab jätkama viieaastast kohustust samadel alustel nagu üleandja, esitades igal kohustuseaastal loomade karjatamise taotluse ning taotledes toetust vähemalt kahe loomühiku ulatuses.

Kohustuse ülevõtjale laieneb muuhulgas ka Määruse nr 47 § 3 lõikest 2 tulenev kohustus. Määruse nr 47 § 3 lg 2 kohaselt võib toetust taotleda veise, lamba, kitse ja hobuse kohta, keda taotleja peab vähemalt 2. maist kuni 31. augustini. Veis, lammas ja kits on taotleja nimele registreeritud põllumajandusloomade registris vähemalt 2. maist kuni 31. augustini, nõuetekohaselt identifitseeritud ning looma üle peetakse nõuetekohast arvestust.

Seega lähtub PRIA loomade karjatamise toetuse taotluse kontrollimisel ja toetuse määramisel põllumajandusloomade registri andmetest. Toetuse saamise eelduseks on aga fakt, et taotlusele märgitavad loomad on 2. maist kuni 31. augustini ka taotleja nimele põllumajandusloomade registris registreeritud.

Vaidlust ei ole selles, et XXX esitas 12.05.2012 pindalatoetuse taotluse nr 11012110705 (tl 42-73), millel taotles muuhulgas loomade karjatamise toetust 15-le veisele ja 11-le lambale (tl 74-75).

Põllumajandusloomade registri administratiivse pidamisperioodi kontrolli raames tuvastas PRIA, et 02.05.2012 ega ka 31.08.2012 seisuga ei olnud OÜ XXX nimele põllumajandusloomade registris taotlusele märgitud loomi registreeritud. Kuna OÜ XXX nimele ei olnud pidamisperioodi vältel põllumajandusloomade registris ei taotlusele märgitud arvul loomi ega üldse loomi registreeritud ja sellega oli täitmata Määruse nr 47 § 3 lõikes 2 nimetatud toetusõiguslikkuse nõue, siis jättis kohtu arvates vastustaja OÜ XXX taotluse õigustatult rahuldamata.

Kohustus esitada põllumajandusloomade registrile andmed loomapidaja muutumisest ei ole seotud ainult kohustuse üleandmisega, vaid tuleneb põllumajandusloomade pidamisega seonduvatest õigusaktidest ning reguleerib ka paljusid muid loomade ning loomatervishoiuga seotud aspekte. Loomatauditõrje seaduse § 11 lõike 2 ja põllumajandusministri 01.01.2010 määruse nr 128 § 2 punktidest 2 ja 4 tulenevalt on lambad ja veised identifitseerimisele kuuluvad põllumajandusloomad, kelle pidamisest on isikul kohustus riiki põllumajandusloomade registri vahendusel teavitada. Põllumajandusloomade registrisse kantakse Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määruse nr 184 § 8 lõike 1 punktist 1 tulenevalt muuhulgas andmed loomapidaja nime, elu- või asukoha, aadressi, isiku- või registrikoodi ja sidevahendite kohta. Sama määruse § 14 lõike 1 kohaselt tuleb põllumajandusloomade registrit teavitada seitsme päeva jooksul pärast looma märgistamist, Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse toimetamisest või registrisse kantavate andmete muutumise päevast. Seega oleksid kaebaja pidanud põllumajandusloomade registrit teavitama seitsme päeva jooksul peale seda, kui loomad olid liikunud FIE XXX karjast OÜ XXX karja, kuna antud toiminguga muutusid loomapidaja andmed. Kohustuse teavitada põllumajandusloomade registrit loomi puudutavate andmete muutumisest võtab isik siis, kui ta alustab selliste loomade pidamist, kelle registreerimiskohustuse on riik seadusandluses ette näinud. Asja materjalidest nähtuvalt tegeles FIE XXX enne kohustuse üleandmist loomapidamisega mitu aastat, mistõttu ei saa kaebaja väita, et loomapidamisega seonduv seadusandlus oli tema jaoks võõras ning et ta vajas seadusest tulenevate nõuete mõistmiseks PRIA teenistuja abi.

Kuna ühestki seadusest ei tulene PRIA ametnikule kohustust kontrollida, kas kohustuse ülevõtja nimele on põllumajandusloomade registris loomi registreeritud või mitte, siis on kaebajate väide, nagu oleks loomade registreerimata jäämises süüdi PRIA ametnik, kohtu arvates asjakohatu.

Kohus ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et kuna nad esitasid loomade karjatamise kohustuse ülemineku avalduse 21.05.2012, siis oleks kuni 31.08.2012 saanud teha täiendavaid toiminguid ja kõrvaldada taotluses kõik negatiivsed tagajärjed, kuid vastustaja võttis neilt võimaluse õigeaegselt puudujääke likvideerida ning enda õiguse eest seista. Kohustuse ülevõtmise tähtaega reguleerivad Määruse nr 47 § 11 lõige 2 ja § 6 lõige 1, mille kohaselt teavitab kohustuse ülevõtja PRIA-t kohustuse ülevõtmisest ajavahemikul 2. maist kuni 21. maini. Määruse nr 47 § 3 lg-st 2 tulenevalt kestab karjatatavate loomade pidamisperiood 2. maist kuni 31. augustini, mis tähendab, et taotlusele märgitavad loomad oleksid kogu pidamisperioodi vältel pidanud olema põllumajandusloomade registris OÜ XXX nimele registreeritud, kuid OÜ XXX nimel loomi ei olnud. Seega ei oleks OÜ-le XXX olenemata sellest, kas PRIA oleks kaebajaid peale kohustuse ülevõtmise avalduse esitamist loomade ümberregistreerimise vajadusest teavitanud või mitte, siiski toetust määranud, kuna rikutud on Määruse nr 47 § 3 lõikes 2 sätestatud toetusõiguslikkuse nõuet ja OÜ XXX pole kohustust kehtivalt üle võtnud.

Loomade karjatamise kohustuse ülevõtmist reguleerivad Määruse nr 47 § 10 lg 1 ning komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 44 lg 1, millest tuleneb, et kui abisaaja annab kohustuse kehtivuse ajal kohustuse teisele isikule üle, siis võib teine isik kohustuse kehtivalt üle võtta. Sama artikli sama lõike teine lause sätestab, et juhul kui kohustust üle ei võeta, on abisaaja kohustatud tagastama ka eelnevatel aastatel makstud toetuse. Kuna kohustust ei jätkatud üleandjaga samadel alustel, siis lõpetati kohustus ennetähtaegselt ja komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 artikli 44 lõikest 1 tulenevalt esitati FIE XXX vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 99 lõikele 3 tagasinõue 2009., 2010. ja 2011. aasta eest makstud toetuse osas kohtu hinnangul põhjendatult.

Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vaidlustatud PRIA haldusaktide tühistamiseks puudub alus, järelikult jätab kohus FIE XXX ja OÜ XXX kaebuse rahuldamata.

Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende enda kanda.