4-13-2290/21 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. august 2013 kohtumajas Jõhvi Väärteoasja number 4-13-2290 (2440,13,001174) Kohtunik Larissa Prokopenko Kohtuistungi sekretär, tõlk Ingrid Koddo, Vaike Hanni Väärteoasi kaebemenetluses N.I kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna Kohtla-

Järve konstaablijaokskonna piirkonnavanema Juhan Reisi

04.04.2013.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,13,00174 Menetlusalune isik

Kaitsja N.I, isikukood xxx, xxx

Vladimir Prudnikov Kohtuväline menetleja Istungi toimumise aeg Ida Prefektuuri esindaja piirkonnavanem Juhan Reisi 13.08.2013 RESOLUTSIOON VTMS § §

132 p 1, 133-135 kohus

OTSUSTAS:

Jätta N.I kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri korr Kohtlaakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna Järve konstaablijaokskonna

piirkonnavanema Juhan Reisi 04.04.2013.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,13,00174 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus päeva esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsuse terviktekst 30.09.2013 on kohtu kantseleis kättesaadav

MENETLUSE KÄIK

07.03.2013 koostas piirkonnapolitseinik Vadim Toming väärteoprotokolli AB 969912 selle fakti kohta, et N.I xxx kasutas ebasündsaid väljendeid, karjus valjusti, millega rikkus avalikku korda ja teiste isikute rahu. Süütegu on tõendatud tunnistajate ütlustega (oli rikutud S.Kxxxa ja U.xxx rahu). Menetlusaluse isiku tegu on kvalifitseeritud KarS § 262 alusel.

04.04.2013 tegi Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna Kohtla Järve -

konstaablijaoskonna piirkonnavanem Juhan Reisi väärteoasjas otsuse, milles pidas tõendatuks

N.I poolt Kar

S § 2 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ja määras isikule karistusena 8

320 eurot.

0 trahviühikut summas

19.04.2013 esitas N.I kohtule kaebuse nimetatud otsuse peale.

KAEBUSE SISU

Menetlusalune isik N.I ei ole talle süüksarvatud väärtegu toime pannud. Sõnavehetusi S.Kolesnikovaga tuleb ette peaaegu iga päev ning ta ei mäleta, mis tol päevl täpselt toimus. Tegu pole avaliku kohaga, kuna tegu on kahepereelamuga, mis on ümbritsetud aiaga. U.Sxxx elab 150 . eemal ja seega ei saanud ta tema rahu rikkuda. N.I

palus tüstada 04.04.2013 otsus ning lõpetada väärteomenetlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja enda kaebuse juurde ning seletas, et ta ei ole nõus, kuna ta ei ole seda teinud. Kohtuvaidlustes palus kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kohtuväline menetleja leidis, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Menetlusalune isik N.I andis ütlusi, et ta ei ole talle süüksarvatud väärtegu toime pannud. Ta ei väljunda end kunagi ebatsensuurselt.16.02.2013 tema ja K olid õues, mid xxx agi

nende vahel ei olnud, võib olla rääkis N.I kõva häälega, ebatsensuurselt ei väljendanud. Kolesnikovaga on nendel pingelised suhted, nad elavad ühes majas, selles majas elabki 2 peret. 16.02.2013 tekkis ütlemine labida pärast. U.Sxxxon ta jaganud maad ja maja ning kui midagi välja ei tulnud, siis S ähvardas neid mehega. Nüüd kasutab ta olukorda ära. xxx

Kohus avaldas menetlusaluse ütluste usaldusväärsete kontrollimiseks KrMS § 289 alusel N.I kohtuvälises menetluses antud ütl seletas, et usi, mille kohaselt N.I politseis ütluste andmisel unustas ta, et käis väljas 16.02.2013 ja küsis Kxxxt labida kohta.

Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud hommikul läks ta ku Sxxx xxxselgitas, et xxx Ko uri puid tooma, majast väljus ja hakkas teda ebatsensuurselt sõimama. Karjus kõvasti. N.I Seda kuulus ka U.Sxxx oma hoovist, mis on 30-50 m kaugusel.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Uxx Sxxx selgitas, et ta oli is väljas puid toomas, rääk

tuttavaga juttu ja kuulus naabermaja juurest (70 m kauguselt) N.I karjumist, sõimas kedagi vihase häälega. Seda kuulis ka tema tuttav. Tema rahu oli sellega rikutud, tekkis ebameeldiv tunne.

Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseinik võttis ta avalduse Vxxx N.I kinnitas, et xxx

vastu, Kolesnikova andis ütlused, kuulas üle N.I ning tegi kõik enda poolt, et asjaolud tuvastada.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Vxxxr Moxxxy selgitas, et neid juhtumeid on neil tihti. Ta ise ei kuulnud, kuid abikaasa N.I rääkis, et N.I ja S.Kxxx vahel oli mingi ütlemine.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tunnistajad, kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendid nende kogumis, leiab, et N.I

kaebus ei ole põhjendatud.

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS - § s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. -

Kohus leiab, et pole alust kahelda tunnistaja Sxxx Kxxxja Uxxx Sxxxa te ütluste usaldusväärsuses.

Tunnistaja Kohtul on kujunenud te ütlused on veenvad ja langevad omavahel kokku. siseveendumus, et tunnistaja t e ks te ütlused saavad olla antud juhul küllaldas eks ja usaldusväärs te tõendiks.

Kohus tuletab meelde, et kohtupraktikas on käeolevaks ajaks väljakujunenuid seisukoht, et isik võib olla süüdi tunnistatud ka ainukese süütõendi alusel, peamine, et tõendi usaldusväärsus peab olema hoolikalt kontrollitud, tõend on asetatud konteksti teiste tõendite ja sündmusega tervikuna.

Tsitaat RKKKo 3-1-1- -04: - Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud.

Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis.

Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. „. Samas seisukoht on kinnitatud lahendites 3-1-1-109-10, 3-1-1-87-11, 3-1-1-15-12 p 13 tsitaat:

„kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile.

Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr , p 5.2; nr , p 11; ja nr , p 10). Ja teiseks on senises 3-1-1-85-00 3-1-1-21-09 3-1-1-109-10

kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend või -

kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.“

Kohus ei loe kaebuse esitaja ütlusi usaldusväärseteks kuna ütlusted on vastuolulised.

Kohus

avaldas usaldusväärsuse kontrollimiseks kaebuse esitaja ütlusi, mis olid antud kohtuvälises me

Kaebuse esitaja ei saanud netluses, et 16.02.2013 N.I ei käinud õues.

tõepäraselt selgitada ütluste vastuolulisuse põhjust. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et 19 päeva pärast sündmust mäletas tunnistaja sündmusi halvem kui kohtuistungi ajal, kus kinnitas, et xxx käis õues ja nägi Sxxx Kxxx. Tunnistajate S.Kxxx ja U.Sxxxütlustega kogumis on ümber lükatud menetlusaluse isiku väide, et tema ei ole ebatsensuurselt valjusti karjunud.

Tunnistajate Vxxx N.I ja Vlxxx Mxxx ütlused ei ole kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas tõenditeks, sest tunnistajad ei näinud ja ei kuulnud N.I-le süüks pandud tegevusi.

Kohus leiab, et tunnistajate S.Kxxx ja U.Sxxx et ütlustega on usaldusväärselt tõendatud asjaolud, N.I xxx

kasutas ebasündsaid väljendeid, karjus valjusti, millega rikkus avalikku korda ja S.Kxxx ja U.Sxxx rahu.

KarS § 262 moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise. Objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korra muu rikkumine. Seetõttu tuleb esmalt kontrollida, kas süüdlase käitumine vastab avaliku korra rikkumise sisalduvale süüteokoosseisule.

Kuigi KarS § 262 koosseis ei mainita otseselt avalikku kohta, on kohtupraktika seda obligatoorselt eeldanud. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Kohtupraktikas on siiski aktsepteeritud ka võimalust, et avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus, kui tüli häirib majaelanike rahu.

Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikuvahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Kuna avalikku õigusrahu rikub teatud määral aga iga süütegu, ei saa üksnes teo toimepanemine avalikus kohas veel automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise § 26 järgi, mis tõttu tuleb lisaks igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. (RKKKL 3-1-1-29-10).

Asjasse mittepuutuvate isikute või üldse õigusrahu häirimisega on tegemist siis, kui konflikti lahendamisse saavad enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandat, asjasse mittepuutuvad isikud. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse. Oluline on, kas konflikti olemus või selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et annaks alust rääkida avaliku korra raskest rikkumisest. Ainult sellisel juhul ulatub § s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra rikkumiseni, - neeldudes selles (RKKK 3-1-1-15-07).

Kohus leiab, et kriminaalasjas tuvastatud süüteo toimepanemise koht on avalikuks kohaks KarS §

262 mõttes, kuna maja hoovi ja tänavale on ligipääs erinevatel omavahel võõrastel isikutel. Tunnistaja S.Kxxx kärjus ebatsensuursete sõnadega ütlustega on tuvastatud, et N.I kõva häälega üle tänava. Tun ütlustega on tuvastatud, et nistaja Uxx Sxxx ta kuulis, et N.I

riidleb ning teda rahu oli rikutud. Kaebuse esitaja ja tunnistajad ei ole isiklikult seotud, nad on naabrid, teine teisele võõrad isikud. N.I väljendas lugupidamatust naabri SxxxKxxx suhtes ning rikkus naabri Uxxx Sxxx rahu.

Kohus leiab, et menetlusaluse isiku tegu, et ta viibides avalikus kohas kasutas ebatsensuurseis väljendeid, kahjus valjusti ning oma tegevusega rikkus avalikku korda ja teiste isikute rahu, on väärtegu ja karistatav KarS § 262 alusel.

Kohus leiab, et menetlusalune isik pani väärteo toime otsese tahtlusega, kuna vastavalt KarS § 16 lg 3 ta teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk karjus ebatsensuurselt avalikus kohas, ni seda ehk soostus sellega. ng möönis

Menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud.

Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üldkui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6:

„Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“

Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3 06): „13.1

-1-1-43- Klassikalise

arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust menetlusaluse isiku isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1:

„Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS §

56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1- 40-04 -

RT III 2004, 14, 174).“

KarS § 262 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ehk summas 4 või

00 eurot aresti.

Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 80

320 eurot, mis trahviühikut ehk summas on keskmisest määrast veidi suurem.

Kohtu hinnangul on

Kohtuliku karistuse liik ja määr määr valitud rikkumisele vastavalt. arutamise käigus ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, N.I ei ole varem väärteokorras karistatud, tegu on toime pandud otsese tahtlusega ning ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle ja mõjutatavusele.

Kohus ei näe aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel.

KOHTU MEE™ED

Menetlusaluse isiku esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 04.04.2013 otsus väärteoasjas 2440,13,001174 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko