2-13-35545/9 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Määruse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. september 2013. a, Tallinn

kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-35545

Tsiviilasi

XXXOÜ kaebus Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni

30. aprilli 2013. aasta otsusele nr 1349-o (kaubamärk

„ABSOLUTE CHICKEN”, taotlus nr M200900432)

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX

Avaldaja lepinguline esindaja: patendivolinik Mari Must,

e-post mari.must@rln.ee

Puudutatud isik: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi

juurde moodustatud Tööstusomandi

apellatsioonikomisjoni kaudu), asukoht Tõnismägi 5A,

15191 Tallinn, e-post toak@just.ee

Puudutatud isiku lepinguline esindaja: Priit Lello,

e-post Priit.Lello@tallinnlv.ee

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XXXOÜ kaebus Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni

30. aprilli 2013. aasta otsusele nr 1349-o (kaubamärk „ABSOLUTE CHICKEN”,

taotlus nr M200900432).

2. Jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju

Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates määruse tegemisest.

Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot, kui

määruskaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, siis 250 eurot.

Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama määruskaebuse.

Kohtu selgitused

2-13-35545

2 (13)

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

määruses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn;

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee

või

veebilehe

www.e-toimik.ee

kaudu).

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva määruse peale edasi kaevates.

KOHTUMENETLUSE KÄIK

1. XXXOÜ (edaspidi „avaldaja”) esitas 30. juulil 2013 e-kirja teel kohtule kaebuse, millega

taotleb Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni (edaspidi „TOAK”) 30. aprilli 2013. aasta

otsuse nr 1349-o (edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamist ja selleks kaubamärgi

„ABSOLUTE CHICKEN” (taotlus nr M200900432, edaspidi „vaidlusalune kaubamärk”)

õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamist klassis 29 toodete kala, ulukiliha;

liha- ja kalatooted; kartulilaastud ning klassis 30 toodete pagaritooted, võileivad; täidisega

tainatooted, pelmeenid osas.

2. Kohus võttis kaebuse 6. augusti 2013. aasta määrusega menetlusse. TOAK esitas

23. augustil 2013 avalduse kohta arvamuse ja avaldaja esitas 2. septembril 2013 arvamuse

kohta oma seisukoha.

3. Kohus määras 9. septembri 2013 määrusega lahendada kaebus kirjalikus menetluses ja

andis menetlusosalistele sellega seonduvad tähtajad. Kohtu määratud tähtaja jooksul esitas

avaldaja täiendavad seisukohad.

KOHTUEELSE MENETLUSE KÄIK JA VAIDLUSTATUD OTSUS

4. Avaldaja esitas 16. aprillil 2009 Patendiametile taotluse vaidlusaluse kaubamärgi sõnalise

kaubamärgina registreerimiseks klassis 29 ja 30 loetletud teatavate kaupade suhtes.

5. Patendiameti 21. juuli 2011. aasta otsusega nr 7/M200900432 (edaspidi „Patendiameti

otsus”) rahuldati avaldaja kaubamärgi registreerimistaotlus osaliselt ja Patendiamet tegi

kaubamärgi registreerimise otsuse järgmiste kaupade suhtes:

− klass 29: liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; liha- ja kalatooted; lihaekstraktid;

konservitud, külmutatud, kuivatatud, hapendatud ja keedetud puuvili ja köögivili;

tarretised, keedised, püreed, puuviljakompotid; köögivilja- ja puuviljasalatid; kartuli-

ja puuviljalaastud; pähklid; munad, piim ja piimatooted; juust; supid; toiduõlid ja

toidurasvad;

− klass 30: kohv, tee, kakao, kakaotooted, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained,

kohvi- ja teejoogid; jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, pagaritooted, võileivad,

kondiitritooted ja maiustused, jäätis; täidisega tainatooted, pelmeenid, tainas, mesi,

siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool, sinep; äädikas, vürtsikastmed; salatikastmed;

vürtsid; maitseained; jää.

6. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 9 lg 1 p 6, § 10 lg 1 p 2 ning § 39 lg-te 2 ja 3 alusel keeldus

Patendiamet vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest järgmiste kaupade suhtes:

− klass 29: kala, ulukiliha; liha- ja kalatooted; kartulilaastud;

− klass 30: pagaritooted, võileivad; täidisega tainatooted, pelmeenid.

7. Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest KaMS § 9 lg 1 p 6 alusel

klassis 29 kaupade kala, ulukiliha ja kalatooted osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt

sõnast „chicken” nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes.

2-13-35545

3 (13)

Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 kaupade lihatooted ja kartulilaastud osas

ning klassis 30 kaupade pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja pelmeenid osas

keeldus Patendiamet KaMS § 10 lg 1 p 2 alusel põhjendusega, et puudub klassis 29

kokteilsuupistete ja kartulilaastude tähistamiseks registreeritud varasemate Ühenduse

kaubamärkide „ABSOLUT” (nr 001521681) ja „ABSOLUT” (nr 005631841, edaspidi koos

„varasemad kaubamärgid”) omaniku nõusolek.

8. Avaldaja esitas 21. septembril 2011 Patendiameti otsuse peale kaebuse TOAK-ile, kes jättis

vaidlustatud otsusega kaebuse rahuldamata ja Patendiameti otsuse muutmata. TOAK

põhjendas vaidlustatud otsust muu hulgas järgmiselt:

− Patendiameti otsus sisaldab põhjendusi, miks on Patendiamet otsustanud keelduda

vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest osade registreerimistaotluses märgitud

kaupade suhtes. Patendiameti otsuses on esitatud selgitused kaubamärgitaotluse

osalise rahuldamata jätmise kohta ja täiendavalt vastused avaldaja vastuväidetele.

Otsuse põhjendused on kontrollitavad ning need on seostatud asjakohaste

õigusnormidega, mis sisalduvad KaMS § 9 lg 1 p 6 ja § 10 lg 1 p-s 2;

− Patendiameti otsusest nähtub, miks ei ole võimalik tähise registreerimisel lähtuda sõna

„chicken” sisaldavate teiste varasemate kaubamärkide registreerimispraktikast.

Patendiamet tuvastas ekspertiisi käigus vaidlusaluse kaubamärgi osade kaupade (kala,

ulukiliha, kalatooted) puhul KaMS § 9 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguskaitset välistava

asjaolu. Kui Patendiamet on õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et Eestis kehtiva

KaMS § 9 kohaselt on kaubamärgi registreerimine välistatud absoluutsete õiguskaitset

välistavate asjaolude tõttu, siis ei ole võimalik kaubamärki registreerida põhjendusel,

et eksisteerib mitmeid teisi Euroopa Ühenduse kaubamärke, mille koosseisus on sõna

„chicken“ ja mis on registreeritud identsete või samaliigiliste kaupade suhtes.

Samasugusele kaubamärgile õiguskaitse andmisel tuleb asjakohaselt arvestada

Patendiameti asjassepuutuvat varasemat kaubamärgipraktikat, kuid seda siiski mitte

tingimusteta. Põhiseaduses tunnustatud võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõte

eeldavad, et kaubamärgi registreerimistaotluse lahendamisel on Patendiamet

kohustatud arvestama sarnaste taotluste suhtes vastu võetud otsuseid ja analüüsima,

kas on võimalik teha samasugune otsus või mitte. Kui Patendiamet otsustab kahe

samasuguse kaubamärgi registreerimistaotlused lahendada erinevalt, siis peab amet

eelnimetatud põhimõtteid järgides otsust asjakohaselt põhjendama. Vaidlusaluse

kaubamärgiga samasugust tähist Euroopa Ühenduse kaubamärgina registreeritud ei ole.

Kui kaubamärgi ekspertiisi käigus tuvastatakse tähise kuulumine mõne KaMS § 9 või

§ 10 kohaldamisalasse, siis ei ole Patendiametil õigus tähist registreerida vaatamata

sellele, et mõnele kaubamärgile on varasemalt õiguskaitse antud. KaMS §-s 9

sätestatud kaubamärgi absoluutsed keeldumisalused ei sõltu pelgalt Patendiameti või

mõne rahvusvahelise kaubamärkide registreerimiseks pädeva asutuse varasemast

otsusest, kuna sellest ei teki isikul subjektiivseid õigusi mõne teise kaubamärgi

registreerimiseks;

− Patendiameti otsuses on tuvastatud, et kaubamärk „ABSOLUTE CHICKEN” tähendab

eesti keelde tõlgituna absoluutne kana. Apellatsioonikomisjon märkis täiendavalt, et

nimetatud sõnasid võib tõlgituna mõista ka kui täielik või täiuslik kana. Kala ja kalast

valmistatud kalatooted, ulukiliha ja kanaliha on kõik lihatooted. Neid kaupu võidakse

valmistada ja pakendada sarnasel viisil, müüa ja pakkuda tarbimiseks samas

turustuskanalis ning nende sihtgrupiks on igapäevatarbija. Jaekaubanduses on levinud,

et lihatoodete letis müüakse sageli kõrvuti liha-ja kalatooteid, eriti külmtoodete letis ja

väiksemates kauplustes. TOAK möönis, et suuremates jaekaubanduskettides müüakse

lihatooteid eraldi lettides ja grupeeritult, aga see on vaid üks kaupade müügiks

2-13-35545

4 (13)

pakkumise viis. Sellises olukorras pole välistatud ja on tõenäoline, et kaupade

tavapärase turustamisviisi puhul, ja eriti siis, kui kaubad on pakendatud viisil, mis ei

võimalda koheselt aru saada pakendi sisust, võib tarbija arvata, et vaidlusaluse

kaubamärgiga tähistatud kaup on kanalihatoode. Sellest tulenevalt leidis TOAK, et

Patendiameti otsus on kooskõlas KaMS § 9 lg 1 p-ga 6;

− väljakujunenud

kohtupraktika

kohaselt

peab

asjaomaste

tähiste

visuaalse,

kontseptuaalse

ja

foneetilise

sarnasuse

osas

äravahetamise

sarnasuse,

sh

assotsieerumise tõenäosuse igakülgne hindamine rajanema üldmuljele, võttes eelkõige

arvesse kaubamärkide eristavaid ja domineerivaid elemente. Sõna „chicken” viitab

lihatoodete kontekstis kana või kanalihast valmistatud kaupadele ning osutub

kaubamärgi koosseisus eritusvõimetuks elemendiks. Sõna „absolute” ei saa pidada

klassis 29 ja 30 märgitud kaupade suhtes olemuslikult kirjeldavaks. Varasemate

kaubamärkide ainuke sõnaline element „ABSOLUT” ja vaidlusaluses kaubamärgis

kasutatud sõna „ABSOLUTE” on visuaalselt, foneetiliselt ja semantiliselt praktiliselt

identsed. Ühetäheline erinevus ei põhjusta tarbija vaatekohast nendest sõnadest

erinevalt arusaamist ega hääldamist. Võttes arvesse kaubamärkide suuri sarnasusi ja

üksikuid minimaalseid erinevusi, asus TOAK seisukohale, et varasemad kaubamärgid

ja vaidlusalune kaubamärk on väga sarnased. TOAK käsitles vaidlusaluste kaupade

sarnasusega seotud asjaolusid ning leidis, et Patendiameti otsuses on võrreldavate

kaupade samaliigilisus ja identsus tuvastatud õigesti. Kaubamärkide äravahetamiseni

sarnasuse hindamisel tuleb sedastada, et äravahetamise tõenäosusega on tegemist siis,

kui avalikkus võib arvata, et asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja seesama

ettevõtja või teatud juhtudel majanduslikult seotud ettevõtjad. Kaupade ja teenuste

kaubandusliku päritolu segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, vastavalt

asjaomase avalikkuse muljele asjaomastest tähistest ja kaupadest, ning võttes arvesse

kõiki vastavat juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige seost tähiste ning

nendega seotud kaupade või teenuste sarnasuse vahel. Võttes arvesse kaubamärkide ja

kaupade suurt sarnasust, võib avalikkus arvata, et vaidlusaluse kaubamärgiga

kaitstavad kaubad pärinevad varasemate kaubamärkide omanikult või temaga seotud

ettevõtjalt, st asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja seesama ettevõtja või

temaga majanduslikult seotud ettevõtjad. Sellest tulenevalt on kaubamärgid

äravahetamiseni sarnased, sh assotsieeruvad KaMS § 10 lg 1 p 2 tähenduses, ja

Patendiameti otsus on ka selles osas põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED, VÄITED JA SEISUKOHAD

9. Avaldaja esitas TOAK otsusele kaebuse kohtule, mille põhjendused ja väited on järgmised:

− Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 „kala,

ulukiliha, kalatooted” osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt sõnast „chicken”

nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes, aga samas on

Patendiamet varasemalt kahel juhul registreerinud sõna „kana” või „chicken”

sisaldava kaubamärgi klassis 29 kala, kalatoodete ning ulukiliha tähistamiseks. Samuti

on Patendiamet registreerinud sõna „kala” sisaldavaid kaubamärke „linnuliha”

tähistamiseks, mille kohta avaldaja esitab 15 näidet. Lisaks kehtib Eestis 25 sõna

„chicken” sisaldavat Ühenduse kombineeritud kaubamärki klassis 29 kala ja/või

kalatoodete osas. Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimismenetluse kestel on kehtivus

lõppenud kahel sõna „chicken” sisaldaval Ühenduse sõnamärgil ja kahel

kombineeritud kaubamärgil klassis 29 kala ja/või kalatoodete osas. Ulukiliha osas

kehtib Eestis 11 sõna „chicken” sisaldavat Ühenduse sõnamärki ja 28 kombineeritud

2-13-35545

5 (13)

kaubamärki. Menetluse kestel on kehtivus lõppenud kahel sõna „chicken” sisaldaval

Ühenduse sõnamärgil ja ühel kombineeritud kaubamärgil klassis 29 ulukiliha osas;

− Patendiamet keeldus vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 „lihatooted,

kartulilaastud” ja klassis 30 „pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted, pelmeenid”

osas kuna leidis, et puudub klassis 29 kokteilsuupistete ja kartulilaastude tähistamiseks

registreeritud varasemate kaubamärkide omaniku nõusolek. Haridusministeeriumi

kinnitatud koka eriala õpiku „Kulinaaria” kohaselt on kokteilsuupiste ~2 cm suurune

käsitsi valmistatud kaunistatud võileib. Samale õpikule ning selgitusele on viidanud ka

Eesti Toiduainetööstuse Liit. Kokteilsuupiste on valmistoode ning neid valmistavad ja

turustavad eelkõige catering-ettevõtted vastava tellimuse alusel. Ettevõtted, mis

tegelevad tavapäraste lihatoodete tööstusliku tootmisega kokteilsuupisteid ei tooda.

Kokteilsuupiste kui käsitsi tehtud valmistoode ei ole ühegi tavapärase lihatoote (sink,

suitsu-ja teised vorstid, suitsuliha, liha želees jne) tootmisega tegeleva ettevõtte

sortimendis. Samuti ettevõtted, kes toodavad pelmeene ja teisi täidisega taignatooteid

ei tooda tavapäraselt kokteilsuupisteid;

− neil asjaoludel väidab avaldaja esiteks, et vaidlusalune kaubamärk ei ole keeldutud

kaupade osas eksitav:

o Patendiamet ega TOAK ei ole arvestanud kõikide faktiliste asjaoludega

(esimese väite esimene osa):

kaubamärgi eksitavuse hindamisel tuleb lähtuda keskmisest mõistlikust

tarbijast, Eesti jaekaubanduspraktikast, hügieeninõuetest tulenevatest

kohustustest

kaupade

grupeerimisel

ning

toidu

märgistusele

esitatavatest nõuetest;

Vabariigi Valitsuse määruse nr 324 „Toidu märgistusele esitatavad

nõuded ja märgistamise ning muul viisil teabe edastamise kord”

(edaspidi „märgistamise kord”) § 2 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt esitatakse

toidu märgistusel nimetus, mille all toitu müüakse ja toidu koostisosade

loetelu. Vastavalt märgistamise korra § 2 lg-le 4 peab nõutav teave

olema kergesti mõistetav ja kantud silmapaistvasse kohta selgesti

loetavalt, kergesti nähtavalt ning kulumiskindlalt. Eeltoodust tulenevalt

on tootja kohustatud varustama toote selge ning üheselt arusaadava

tähistusega selle kohta, mis tootega on tegu ning millest see koosneb;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta 9. ptk p-dest 2 ja 3 tulenevate

nõuete

täitmiseks

ning

toiduainete

ristsaastumise

vältimiseks

turustatakse toorest kala ning teisi tooteid alati üksteisest eraldatult;

samuti tuleneb Eesti Kaupmeeste Liidu „Kaupluse hea hügieenitava

juhendist”, et ristsaastumise vältimiseks hoitakse toores kala ja teised

tooted, samuti toorained ning valmistooted nii transpordil, ladustamisel

kui ja väljapanemisel eraldi. Puudub alus arvata, et juhendit ei järgita;

ettevõtja ei ole liha ja kala väljapanekul ja grupeerimisel nii vaba nagu

seda on väitnud TOAK ning toodete väljapanemisel ja grupeerimisel ei

lähtu

kauplused

mitte

oma

suurusest,

turustamiseelistustest

või -strateegiast, vaid erinevatest allikatest pärit hügieeninõuetest,

millest tulenevalt ei tohi turustada kala ja liha koos või kõrvuti, vaid

eelkõige ristsaastumise vältimiseks üksteisest eraldatult;

Patendiamet ja TOAK ei arvestanud jaekaubanduspraktikaga, mille

kohaselt ka pakendatud kalatooteid ei turustata kunagi segamini

2-13-35545

6 (13)

lihatoodetega vaid alati eraldi grupeeritult kas eraldi lettides või

väiksemate kaupluste puhul sama leti eraldi osades;

keskmine mõistlik tarbija, kes soovib osta kana, ei suundu selleks

kaupluse kalaletti. Samuti on ebatõenäoline, et keskmine mõistlik

tarbija eeldab kala või kalatoodete letist toodet ostes saada kala või

kalatoodete asemel hoopis kana;

avaldaja selgitas täiendavalt, et esimese väite esimene osa ei ole niivõrd

menetluslik etteheide kuivõrd sisuline väide kõigi asjaoludega

arvestamiseks;

o puuduvad faktilised asjaolud, mis õigustaksid Patendiameti ja Siseturu

Ühtlustamise Ameti (edaspidi „OHIM”) senise praktika eiramist (esimese väite

teine osa):

Põhiseaduses (PS) tunnustatud võrdse kohtlemise (PS § 12) ja hea

halduse põhimõte (PS § 14) eeldavad, et kaubamärgi registreerimise

taotluse lahendamisel on Patendiamet kohustatud arvestama sarnaste

taotluste suhtes vastu võetud otsuseid ja analüüsima, kas on võimalik

teha samasugune otsus või mitte. Kui Patendiamet otsustab kahe

samasuguse kaubamärgi registreerimistaotlused lahendada erinevalt,

siis

peab

amet

eelnimetud

põhimõtteid

järgides

asjakohaselt

põhjendama. Senine praktika ei saa olla korduv viga;

kuigi varasematest registreeringutest ei teki taotlejale subjektiivset

õigust nõuda sarnase kaubamärgi registreerimist, ei tohi ameti praktika

kaubamärkide

registreerimisel

olla

meelevaldne.

Keeldumise

põhjendusteks ei saa olla asjaolud, mis eksisteerisid ka varasemate

otsuste tegemise ajal ega tunnused, mis on olemas nii taotletaval kui ka

varem registreeritud kaubamärkidel;

Eestis kehtivate kaubamärkide praktika kujuneb lisaks Patendiameti

tegevusele ka OHIM kaudu. Eesti turusituatsiooni ja tarbijaskonna

teadmiste hindamisel tuleb arvestada ka Ühenduse kaubamärkidega,

sest neil on Eestis samasugune õiguslik jõud nagu siseriiklikel ja

rahvusvahelistel registreeringutel. Ühenduse kaubamärgid on osa Eesti

turusituatsioonist

ning

mõjutavad

samaväärselt

siseriiklike

registreeringutega Eesti tarbijaskonna teadmisi. On õigustamatu

ignoreerida asjaolu, et Eestis kehtib ligi 50 sõna „chicken” sisaldavat

kaubamärki „kala, ulukiliha, kalatooted” tähistamiseks, lisaks neile

Patendiameti poolt registreeritud siseriiklikud sõna „kana” või

„chicken” sisaldavad kaubamärgid kala ja ulukiliha osas ning sõna

„kala” sisaldavad kaubamärgid linnu-ja ulukiliha osas;

KaMS § 9 lg 1 p 6 kohaldamise praktika saab sõltuda üksnes keskmise

tarbija arusaamast ning seega ka muutuda üksnes juhul kui

turusituatsioonis on toimunud faktilisi muutusi, mis on muutnud

keskmise tarbija arusaama. Seejuures ei saa eksisteerida abstraktset

„Patendiameti

väljakujunenud

praktikat”,

millel

puudub

seos

turusituatsiooni ja tarbija arusaamisega. Patendiameti ja TOAK

põhjendused kaubamärgi eksitavuse osas olid olemas ka siis kui

Patendiamet tegi otsused järgmiste kaubamärkide „Kanahitid” (2005. a)

ja „KENTUCKY FRIED CHICKEN” (1993. a) kohta;

2-13-35545

7 (13)

Ühenduse kaubamärkide registreerimine on samuti seotud asjaoludega

Eestis. Ühenduse kaubamärk ei ole registreeritav kui ükski

absoluutsetest keeldumise asjaoludest esineb mistahes liikmesriigis, s.h

Eestis. Ühenduse kaubamärkide registreerimise käigus on absoluutsete

õiguskaitset välistavate asjaolude kontrolli tulemusel leitud, et sõna

„chicken” kaubamärgi koosseisus ei eksita liikmesriikides tarbijaid kala,

kalatoodete ja ulukilihal kasutatuna. Ingliskeelse sõna „chicken”

kasutamine „kala, ulukiliha, kalatooted” tähistamiseks ei saa olla Eestis

eksitavam kui mistahes teises EL-i riigis, sealhulgas Suurbritannias,

kus selle sõna tähendus on üheselt mõistetav kogu elanikkonnale.

Patendiamet ega TOAK ei toonud välja ühtegi sellist erinevust, mis

põhjendaks sõna „chicken” sisaldava kaubamärgi eksitavust just Eestis;

Patendiamet ja TOAK on ebaõigesti tuginenud varasema praktika ja

käesoleva juhtumi erinevustele. Varasem identne kaubamärk välistaks

identsetel kaupadel KaMS § 10 lg 1 p 1 kohaselt täielikult kaubamärgi

registreerimise (ka varasema kaubamärgiomaniku nõusoleku korral),

mistõttu

sellist

olukorda,

kus

Patendiamet

oleks

kohustatud

kaubamärgitaotluste erinevat käsitlemist põhjendama, ei saakski

tekkida. Avaldaja viidatud kaubamärgid sisaldavad samuti sõna

„chicken” ja on registreeritud identsetele toodetele (kala ja/või

kalatooted, ulukiliha). Isegi kui nõustuda Patendiameti seisukohaga, et

kõigi varasemate kaubamärkide koosseisus on sõna „chicken”

mittedomineeriv element, vähendades seeläbi tarbija eksitusse

sattumise tõenäosust, tuleb silmas pidada, et ka vaidlusaluse

kaubamärgi koosseisus on sõna „chicken” mittedomineeriv element;

ligi

varem

registreeritud

kaubamärgist

tuleneva

praktika

mittearvestamise põhjendus ei saa olla asjaolud, mis eksisteerisid ka

varasemate otsuste tegemise ajal ega tunnused, mis eksisteerivad nii

taotletaval kui ka varem registreeritud kaubamärkidel.

− teiseks väidab avaldaja, et kaubamärgi assotsieerumine varasemate kaubamärkidega ei

ole tõenäoline:

o Patendiamet ja TOAK on omistanud sõnale „kokteilsuupiste” liiga laia

tähenduse (teise väite esimene osa):

varasemad kaubamärgid on registreeritud kaupade „cocktail snacks,

crisps”

tähistamiseks.

Patendiamet

on

neid

tõlkinud

kui

„kokteilsuupisted, krõpsud”, aga kogu oma otsuse põhjenduse samas

üles ehitanud sõnale „suupiste” ja selle tähendusele. Patendiamet ja

TOAK leidsid ebaõigesti, et sõna „kokteil” lisamine sõnale „suupiste”

ei muuda sõna tähendust ja et kokteilsuupisteteks võivad olla nii

taignatooted (poolvalmistoode), pagaritooted ja lihatooted;

kokteilsuupiste ei ole mistahes väikeseks lõigatud või lõigatav toit ja

sellega ei ole hõlmatud tooted, millest tarbijad saavad ise valmistada

kokteilsuupisteid. Samuti ei ole kokteilsuupiste tooted, mis eeldavad

enne

serveerimist

ja

söömist

täiendavat

töötlemist

keetmise,

küpsetamise vms näol. Tarbija eeldab, et kokteilsuupistena antakse talle

tooted, mis on valmis serveerimiseks. Kokteilsuupistete pakkuja võib

need lõplikult valmis teha tootmiskohas või serveerimiskohas, kuid

tellijale antakse siiski üle valmistooted. Mistahes poolvalmistooteid

nagu pelmeenid ja teised täidisega taignatooted ei ole kokteilsuupisted;

2-13-35545

8 (13)

mõiste „kokteilsuupiste” samastamine tunduvalt laiatähenduslikuma

mõistega „suupiste” on põhjendamatu ning laiendab oluliselt

varasemate kaubamärkide õiguskaitse ulatust. Kui varasemate

kaubamärkide omanik oleks soovinud saada õiguskaitset laiemale

toodete ringile kui seda on kokteilsuupisted, oleks ta vastavalt seda ka

taotlenud. Varasemate kaubamärkide omanik on ise piiranud oma

kaubamärgi õiguskaitse ulatuse kitsalt üksnes kokteilsuupistetega.

o võrreldavad kaubamärgid on semantiliselt erinevad (teise väite teine osa):

väljakujunenud

kaubamärgipraktika

kohaselt

tuleb

kaubamärgi

hindamisel lähtuda keskmise tarbija teadmistest, st ka tema

keeleoskusest. Varasemate kaubamärkide puhul ei ole tegemist

korrektse eesti, inglise ega venekeelse sõnaga. Juhul kui tegemist on

saksa ja rootsikeelse sõnaga nagu seda väidab Patendiamet, tuleb

arvestada sellega, et keskmine Eesti tarbija neid keeli ei valda;

Eesti tarbija seisukohast on varasemate kaubamärkide näol tegemist

tehissõnaga, millel puudub konkreetne tähendus ning mis võib üksnes

tekitada teatud assotsiatsioone (seos sõnaga „absoluutne”);

sõna „absoluutne” sünonüümid on „täielik, piiramatu, tingimatu,

täiuslik”, mistõttu see ei ole kohane omadussõna kana kirjeldamiseks

(erinevalt nt alkoholist). Asjaolu, et sõna „ABSOLUTE” ei moodusta

sõnaga „CHICKEN” loogilist sõnaühendit („täielik kana”), muudab

kaubamärgi vaimukaks ning tähenduslikult erinevaks lakoonilistest

tähenduseta varasematest kaubamärkidest.

o vastandatud kaubamärkide assotsieerumine või äravahetamine ei ole

tõenäoline (teise väite kolmas osa):

arvestades vastandatud kaubamärkide semantilist erinevust ning kaupu,

mille

osas

on

Patendiamet

pidanud

vajalikuks

varasemate

kaubamärkide omaniku nõusolekut, ei ole tõenäoline, et tarbija

vahetaks varasemad kaubamärgid ja vaidlusaluse kaubamärgi omavahel

ära või peaks nende sarnasuse tõttu kaubamärkidega tähistatud kaupu

pärinevaks ühelt või omavahel seotud ettevõtjatelt;

juhul kui turul välja kujunenud praktika kohaselt toodavad vastandatud

kaupu erinevad ettevõtted ning turustavad neid ka erinevate kanalite

kaudu, on kaubamärkide äravahetamise tõenäosus väiksem.

10. TOAK vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Avaldaja taotleb TOAK otsuse tühistamist, sellise kaebuse lahendab kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15¹ ja tööstusomandi õiguskorralduse

aluste seaduse (TÕAS) § 63 lg 1 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab

kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta

sätestatud erisusi. Juhindudes TsMS § 477 lg-st 7 kontrollib kohus avalduse vastavust

seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.

TsMS § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil

arutamata. Käesolevas asjas olid menetlusosalised nõus kirjaliku menetlusega. Kohus määras

menetlusosalistele tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente, ning

teatas lahendi avalikult teatavakstegemise aja.

2-13-35545

9 (13)

12. Kuna Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb kaubamärgivaidluse lahendamisel ja

siseriikliku õiguse tõlgendamisel ning kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu

tööstusomandit reguleerivate normidega (Riigikohtu 5. mai 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-29-09, p 12 teine lõik, ja selles viidatud 30. märtsi 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

4-06, p 22). KaMS-ga on Eesti õigusesse üle võetud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta

esimene

direktiiv 89/104/EMÜ

kaubamärke

käsitlevate

liikmesriikide

õigusaktide

ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), mis on asendatud

Euroopa

Parlamendi

ja

nõukogu

22. oktoobri

2008. aasta

direktiiviga 2008/95/EÜ

kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud

versioon, ELT L 299, lk 25). Lisaks sisaldab sarnast regulatsiooni ühenduse kaubamärgi

kohta nõukogu 26. veebruari 2009 määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta

(kodifitseeritud versioon, ELT L 78, lk 1), millega asendati nõukogu 20. detsembri

1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT

eriväljaanne 17/01, lk 146). Kohaldatava õiguse tõlgendamisel on asjakohane juhinduda

Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast eelviidatud liidu õiguse sätete kohta. Menetlusosalised

on dokumentides nende kohtute lahenditele ka viidanud.

13. Avaldaja esitab kaebuses sisuliselt kaks väidet. Avaldaja esimese väite kohaselt ei ole

vaidlusalune kaubamärk keeldutud kaupade osas eksitav ja teise väite kohaselt ei ole selle

assotsieerumine varasemate kaubamärkidega tõenäoline.

14. Avaldaja esimene väide on esitatud seoses sellega, et Patendiamet keeldus vaidlusaluse

kaubamärgi registreerimisest KaMS § 9 lg 1 p 6 alusel klassis 29 kaupade kala, ulukiliha ja

kalatooted osas kuna leidis, et kaubamärk on tulenevalt selles sisalduvast sõnast „CHICKEN”

nimetatud kaupade puhul tarbijaid eksitav kauba omaduste suhtes. Esimene väide koosneb

kahest osast: esiteks leiab avaldaja, et Patendiamet ega TOAK ei ole arvestanud kõikide

faktiliste asjaoludega, ning teiseks, et puuduvad faktilised asjaolud, mis õigustaksid senise

praktika eiramist.

15. Esimese väite esimeses osas leiab avaldaja sisuliselt, et kaubamärgi eksitavuse hindamisel

tuleb lähtuda keskmisest mõistlikust tarbijast, Eestis levinud jaekaubanduspraktikast,

hügieeninõuetest tulenevatest kohustustest kaupade grupeerimisel ning toidu märgistusele

esitatavatest nõuetest. TOAK märgib oma arvamuses, et kõigi nende asjaoludega on

vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud. Avaldaja viited puudutavad kala ja osalt ka

kalatoodete teistest toidukaupadest eraldi turustamist, millest kohus saab aru, et

kaubakirjelduse „ulukiliha” kohta avaldajal konkreetseid etteheiteid vaidlustatud otsusele

esimese väite esimese osa raames ei ole. Kohus ei nõustu avaldaja väitega nagu tuleneks Eesti

Kaupmeeste Liidu „Kaupluse hea hügieenitava juhendist”, et ristsaastumise vältimiseks

hoitakse toores kala ja teised tooted, samuti toorained ning valmistooted nii transpordil,

ladustamisel kui ja väljapanemisel eraldi. Samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et

viidatud juhendit tegelikult järgitakse. Sellest järeldab kohus, et tegelikkuses on võimalik ja

kohati ka tavaline, et erinevaid lihatooteid (sh kalast ja kanast) turustatakse koos või vähemalt

nii lähedase paigutusega, et keskmine tarbija ei taju nende paigutuse erinevust. Kaupade

märgistamise ja turustamise vahekorra osas on analoogia korras asjakohane Euroopa Kohtu

seisukoht, et kui toodetel on ühised objektiivsed tunnused, mis asjaomase avalikkuse

seisukohast vastavad suures osas identsetele tarbimisjuhtudele, ning neid turustatakse tihti

samade kanalite kaudu ja neile kehtivad sarnased turustusreeglid, siis võib kaubamärgiõiguse

vaatekohast olla tegemist võrreldavate toodetega (Euroopa Kohtu 14. juuli 2011. aasta otsus

liidetud kohtuasjades C-4/10 ja C-27/10: Bureau National Interprofessionnel du Cognac,

EKL 2011, lk I-6131, p 54). Sellest järeldab kohus vähemalt, et kaubamärgi eksitavuse

hindamisel ei tule analüüsida kaupade täpset paiknemist jaekaubandusettevõttes, vaid pigem

turustuskanaleid ja -reegleid. Sarnaselt ei ole määrava tähtsusega kauba markeerimisel

2-13-35545

10 (13)

esitatav täiendav teave (vrd analoogia korras eelviidatud otsuse p 59). Neil kaalutlustel leiab

kohus, et Patendiamet ja TOAK on lähtunud õigesti võrreldavate kaupade tegelikust

turustamisest samade kanalite ja reeglite järgi.

16. Esimese väite teine osa rajaneb eeldusel, et esineb varasem praktika, mis erineb

käesolevas asjas vaidlustatud otsustest. Kaebuses viidatud OHIM praktika esinemise kohta ei

ole TOAK vastuväiteid esitanud, küll aga on menetlusosalistel erinevad seisukohad vastava

praktika sarnasusest käesoleva juhtumiga ja sellest tulenevatele mõjudele. Kohus leiab, et

esimese väite teise osa hindamisel on asjakohane Üldkohtu praktika OHIM otsuste osas, mille

kohaselt varasemas otsuses esitatud õiguslikud ja faktilised asjaolud võivad endast kujutada

argumente õigusnormi rikkumisest tuleneva väite toetuseks, aga apellatsioonikodade otsuste

seaduslikkust tuleb hinnata üksnes õigusnormide alusel, mitte aga nt apellatsioonikodade

varasema otsustuspraktika põhjal (15. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-547/08:

X Technology Swiss vs. OHIM, EKL 2010, lk II-2409, p 29; 17. jaanuari 2006. aasta otsus

kohtuasjas T-398/04: Henkel vs. OHIM, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, p-d 46–48, ja

27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-106/00: Streamserve vs. OHIM, EKL 2002,

lk II-723, p 66). Sarnaselt Riigikohtu seisukohaga, et võrdsuse põhimõtte rikkumisega pole

tegemist, kui haldusorgan ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul

(6. mai 2004. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-04, p 18), ei tulene ka kaubamärkide

võimalikust ekslikust registreerimisest üldjuhul teistele taotlejatele õigust nõuda samadel

alustel oma kaubamärgi registreerimist. Peale selle peab õiguskindluse ja hea halduse

põhimõtte kohaselt iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, vältimaks

kaubamärkide alusetut registreerimist. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul.

Tähise registreerimine kaubamärgina sõltub erikriteeriumidest, mis on kohaldatavad

asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas

asjaomane tähis ei kuulu mõne keeldumispõhjuse kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu

10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-51/10: Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM,

EKL 2011, lk I-1541, p 77 ja selles viidatud 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas

C-64/02 P: OHIM vs. Erpo Möbelwerk, EKL 2004, lk I-10031, p 45, ja 9. septembri

2010. aasta otsus kohtuasjas C-265/09 P: OHIM vs. BORCO-Marken-Import Matthiesen,

EKL 2010, lk I-8265, p 45, samuti 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-218/01:

Henkel, EKL 2004, lk I-1725, p 62). Avaldaja väited käesolevas asjas vaidlustatud otsustega

lahendatud taotluse ja kaebuses viidatud varasema halduspraktika sarnasusest on jäänud

üldsõnaliseks. Kohus ei nõustu avaldaja käsitlustega, et kaubamärgi registreerimise

menetluses on tegemist sarnaste asjaoludega kas üksnes juhul kui kaubamärgid on identsed

või kui neis esineb üks ühine sõna. Need on pigem kaks äärmuslikku juhtu. TOAK on

põhjendatult eitanud vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise menetluse ja avaldaja loetletud

teiste menetluste faktiliste asjaolude sarnasust. Eelkõige tuleb kohtu hinnangul võtta arvesse

vaidlusaluse kaubamärgi absoluutsusele (täielikkusele) viitavat tähendust ja kõrvutada seda

avaldaja esitatud varasema praktika näidetega. Sellisele tunnusele vastavat varasemat

kaubamärgi ei registreerimise menetlust ole avaldaja esile toonud. Kohtu hinnangul ei tähenda

teatavat sõna (käesoleval juhul eelkõige „chicken”) sisaldava kaubamärgi registreerimine, et

samadel

alustel

tuleb

lahendada

ka

kõik

järgnevad

sama

sõna

sisaldavad

registreerimistaotlused, vaid iga taotletavat kaubamärki tuleb hinnata eraldi lähtudes eelkõige

selle

üldmuljest

ja

tarbijale

tekkivast

tähendusest.

Avaldaja

viidatud

senises

kaubamärgipraktikas pole võrreldavat juhtumit sarnase üldmulje ja tähendusega. Patendiamet

ja TOAK on õigesti hinnanud avaldaja taotlust just vaidlusaluse kaubamärgi põhjal, mis ei

anna alust senise praktika kohaldamiseks.

17. Avaldaja teine väide on esitatud seetõttu, et lisaks keeldus Patendiamet KaMS § 10 lg 1

p 2 alusel vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisest klassis 29 kaupade lihatooted ja

2-13-35545

11 (13)

kartulilaastud osas ning klassis 30 kaupade pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja

pelmeenid osas põhjendusega, et puudub klassis 29 kokteilsuupistete ja kartulilaastude

tähistamiseks registreeritud varasemate kaubamärkide omaniku nõusolek. Teine väide

koosneb kolmest osast: esiteks leiab avaldaja, et Patendiamet ja TOAK on omistanud

kaubakirjeldusele „kokteilsuupiste” liiga laia tähenduse; teiseks, et vaidlusalune kaubamärk ja

varasemad kaubamärgid on semantiliselt erinevad ning kolmandaks, et nende kaubamärkide

assotsieerumine või äravahetamine ei ole tõenäoline.

18. Teise väite esimesele osale hinnangu andmisel tuleb kohtul kontrollida, millise tähenduse

saab kaubamärgi registreerimistaotluse lahendamisel omistada konkreetsele kaubakirjeldusele,

millele õiguskaitset taotletakse või millise kirjeldusega on varasem kaubamärk õiguskaitse

saanud. KaMS § 12 lg 2 p 1 sätestab, et registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade

suhtes määratakse registrisse kantud kaupade loeteluga. Samas näevad kaks järgnevat lõiget

ette, et kaubad liigitatakse märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste

rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe alusel vastuvõetud kaupade ja teenuste

rahvusvahelise klassifikatsiooni (edaspidi „Nizza klassifikatsioon”) järgi, aga liigitus selle

klassifikatsiooni

järgi

ei

oma

tähendust

kaupade

samaliigilisuse

määratlemisel.

Menetlusosalised on põhimõtteliselt üksmeelsed, et neil kaalutlustel ei ole ühes klassis

esitatud kaubakirjelduse kontrollimisel Patendiamet piiratud kaubamärkidega, mille

registreerimisel on loetletud kaupu ainult samas klassis.

19. Avaldaja heidab Patendiametile ja TOAKile sisuliselt ette sõnale „kokteilsuupiste” liiga

laia tähenduse omistamist. Avaldaja tugineb sellele sõnale koka eriala õpikus antud

tähendusele. Kohus lahendab kaebust hagita asjana, st võib ise koguda asja lahendamiseks

tõendeid TsMS § 230 lg 3 alusel. Kohus kogus tõendeid selle kohta, millises tähenduses

Eestis sõna „kokteilisuupiste” kasutatakse. Kohtu kogutud tõenditest nähtub, et

kokteilisuupistena märgitakse lisaks võileibadele muu hulgas täidetud korvikest või tartletti,

kausikeses serveeritavat kalafileed, kurgist või muust viljast ja lihast või juustust ja marjast

koosnevat suupistet (allikas: http://www.rosenitorn.ee/avaleht/paketid/vastuvott/); viilutatud

täidetud tortillat (allikas: http://www.santamaria.ee/retseptid/texmex); pähkleid (allikas:

http://toidutare.ee/t%C3%B6%

C3%B6riistad/s%C3%B5nastik/puuviljad/13CDE/)

ja

marineeritud

grillitud

paprikat

(http://tartu.postimees.ee/040604/tartu_postimees/tarbija

/135905.php). Patendiameti otsuses viidatud „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on sõnal

„suupiste” kaks tähendust, millest esimene on toidupala, suutäis (harilikult alkohoolsete

jookide

kõrvale

pakutuna)

või

eelroog

(allikas:

http://www.eki.ee/dict/ekss

/index.cgi?Q=suupiste&F=M). Kohtu hinnangul ei ole sellises olukorras põhjendatud lähtuda

keskmise tarbija vaatekohast sõna „kokteilsuupiste” sisustamisel üksnes koka eriala õpikus

märgitust. Sõnadel võib tava- ja erialakeeles olla mõneti erinev tähendus ja keskmise tarbija

vaatekohast tuleb eelistada tavakeele tähendust. Neil kaalutlustel nõustub kohus Patendiameti

ja TOAK käsitlusega, et võrreldavad kaubad on samaliigilised.

20. Teise väite teine osa käsitleb küsimust kaubamärkide semantilisest erinevusest või

sarnasusest. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust

avalikkuse seas hinnata igakülgselt, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid

tegureid (16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-317/10 P: Union Investment Privatfonds vs.

UniCredito Italiano, EKL 2011, lk I-5471, p 45 ja selles viidatud 11. novembri 1997. aasta

otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL, EKL 1997, lk I-6191, p 22; 22. juuni 1999. aasta otsus

kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I-3819, p 18; 12. juuni

2007. aasta otsus kohtuasjas C-334/05 P: OHIM vs. Shaker, EKL 2007, lk I-4529, p 34, ja

20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-193/06 P: Nestlé vs. OHIM, p 33).

Võõrkeelsetele või tehissõnadele omistatava tähenduse puhul on asjakohane lähtuda

tähendusest, millega keskmine tarbija neid seostab (vrd Üldkohtu 23. veebruari 2006. aasta

2-13-35545

12 (13)

otsus kohtuasjas T-194/03: Il Ponte Finanziaria vs. OHIM, EKL 2006, lk II-445, p 108–110).

Sõnatüve puhul, millest on ka tarbija emakeeles olemas sõna, võib ilmselt eeldada, et tarbija

seostab sama tüvega ja oluliste erinevusteta sõna just emakeele tähendusega. Eestikeelne sõna

„absoluutne” pärineb ladina tüvest absolūtus ja tähendab tingimatu, piiramatu, sõltumatu

igasugusest suhtest, täiuslik, täielik (Vääri, E. jt. Võõrsõnade leksikon, Tallinn, Valgus, 2000,

lk 17). Kohus leiab, et keskmine tarbija loob sama sõnaga seose nii sõnadest „ABSOLUTE”

kui ka „ABSOLUT”. Neil kaalutlustel nõustub kohus Patendiameti ja TOAK käsitlusega, et

võttes arvesse kõrvutatavate kaubamärkide suuri sarnasusi ja üksikuid minimaalseid erinevusi,

tuleb asuda seisukohale, et varasemad kaubamärgid ja vaidlusalune kaubamärk on

semantiliselt väga sarnased.

21. Teise väite kolmandas osas väidab avaldaja, et vaidlusaluse kaubamärgi ja varasemate

kaubamärkide assotsieerumine ega äravahetamine ei ole tõenäone. Selleks tuleb kohtul

hinnata, kas võrreldavad tähised on sarnased, mis eeldab visuaalsete, foneetiliste ja

kontseptuaalsete sarnasuste olemasolu (vt nt Euroopa Kohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus

kohtuasjas C-552/09: Ferrero vs. OHIM, EKL 2011, lk I-2063, p 52 ning selles viidatud

23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-408/01: Adidas-Salomon ja Adidas Benelux,

EKL 2003, lk I-12537, p 28). Ka väite selle osa hindamisel on asjakohane määruse eelmises

punktis viidatud kohtupraktika (vrd ka eelmises lauses viidatud kohtuotsus Ferrero, p 56), sest

semantiline erinevus või sarnasus moodustab kontseptuaalse aspekti ühe osa. Segiajamise

tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas seda liiki kaupade või

teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna ega

uuri selle eri detaile (vt Euroopa Kohtu 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-254/09 P:

Calvin Klein Trademark Trust vs. OHIM, EKL 2010, lk I-7989, p 45 ning selles viidatud

kohtuotsused SABEL, p 23; Lloyd Schuhfabrik Meyer, p 25; Shaker, p 35s samuti 6. oktoobri

2005. aasta otsus kohtuasjas C-120/04: Medion, EKL 2005, lk I-8551, p 28, ja 23. märtsi

2006. aasta otsus kohtuasjas C-206/04 P: Mülhens vs. OHIM, EKL 2006, lk I-2717, p 19).

Euroopa Kohus on täpsustanud, et vastandatud kaubamärkide sarnasust tuleb hinnata

keskmise tarbija seisukohast, lähtudes nende kaubamärkide olemuslikest omadustest, mitte

asjaoludest, mis puudutavad kaubamärgitaotluse esitanud isiku tegevust (kohtuotsus Calvin

Klein Trademark Trust, p 46).

22. Kahe kaubamärgi vaheline sarnasus ei eelda, et nende ühine osa moodustab taotletava

kaubamärgi tervikmuljes domineeriva osa. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab

kahe kaubamärgi sarnasuse hindamine mõlema kaubamärgi hindamist tervikuna, mis ei

välista asjaolu, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase avalikkuse mällu jäänud

tervikmuljes võib teatud juhtudel domineerida üks või mitu selle koostisosa. Siiski võib

üksnes siis, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, hinnata sarnasust ainult

domineeriva osa põhjal (kohtuotsused Shaker, p-d 41 ja 42, ning Nestlé, p-d 42 ja 43, samuti

3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-498/07 P: Aceites del Sur-Coosur vs. Koipe,

EKL 2009, lk I-7371, p 62). Selles osas piisab, kui asjaomane ühine koostisosa ei ole

tähtsusetu (kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust, p 56). Käesolevas asjas ei ole

menetlusosalised väitnud, et võrreldavate märkide ühisosa „ABSOLUT” oleks tähtsusetu,

mistõttu kohus saab sellest osast märkide võrdlemisel põhimõtteliselt lähtuda, kui arvesse ei

tule võtta märke tervikuna.

23. Patendiamet ja TOAK lähtusid varasemate kaubamärkide ja vaidlusaluse kaubamärgi

võrdlemisel lisaks sellest, et vaidlusaluse kaubamärgi osa „CHICKEN” on paljude kaupade

osas eristusvõimetu tähis. Siinkohal uuritav kaebuse väide puudutab samu kaubakirjeldusi,

milles Patendiamet eristusvõimetuse tuvastas. Sarnaselt eespool märgituga on Euroopa Kohus

sedastanud, et segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine toimub arvestades eelkõige

märkide eristavaid osi (vt nt kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust, p 45). KaMS § 9 lg 1

2-13-35545

13 (13)

p 3 järgi ei saa muu hulgas õiguskaitset tähis, mis koosneb üksnes kaupade liiki, otstarvet või

teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa kirjeldavatest tähistest. Vastavalt KaMS § 9

lg-le 3 loetakse selline tähis kaubamärgi koosseisus kaubamärgi mittekaitstavaks osaks.

Avaldaja ei väida kaebuses, et vaidlusaluse kaubamärgi osa „CHICKEN” oleks kaupade

lihatooted, kartulilaastud, pagaritooted, võileivad, täidisega tainatooted ja pelmeenid puhul

eristusvõimeline. Seetõttu leiab kohus, et käesolevas osas kaubamärke võrreldes tuleb lähtuda

just sõnade „ABSOLUT” ja „ABSOLUTE” võrdlusest nagu Patendiamet ja TOAK on

põhjendatult teinud. Järelikult on õige TOAK sedastus, et vaidlusalune kaubamärk on väga

sarnane varasemate kaubamärkidega. Kõik kaubamärgid on sõnamärgid ning nende

domineerivad osad on foneetiliselt ja semantiliselt identsed ning visuaalselt väga sarnased.

Vastandatud kaubamärkidega kaitstavad kaubad on osaliselt identsed ja osaliselt

samaliigilised. Võttes arvesse kaubamärkide ja kaupade suurt sarnasust, võib avalikkus arvata,

et vaidlusaluse kaubamärgiga kaitstavad kaubad pärinevad varasemate kaubamärkide

omanikult või temaga seotud ettevõtjalt, st asjaomaseid kaupu või teenuseid pakub üks ja

seesama ettevõtja või temaga majanduslikult seotud ettevõtjad. Tarbija võib arvata, et

vaidlusalune kaubamärk on varasemate kaubamärkide edasiarendus ja kaubamärgiperekonda

kuuluv tähis. Sellest tulenevalt on kaubamärgid äravahetamiseni sarnased, sh assotsieeruvad

KaMS § 10 lg 1 p 2 tähenduses.

24. Kuna ükski avaldaja väidetest ei ole edukas, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Kohus leiab, et TOAK otsus vastab ka TÕAS nõuetele, st on vastavalt TÕAS § 59 lg 3 teisele

lausele põhjendatud ja tugineb menetluse käigus kindlakstehtud asjaoludele ning vastavalt

lg 4 p-le 6 sisaldab põhjendust.

25. Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 132 lg 1 ja § 477 lg 1 alusel 3 500 eurot. Määruse

vaidlustamisel tuleb riigilõivu tasumisel juhinduda riigilõivuseaduse § 57 lg-test 15 ja 12.

26. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 7 alusel avaldaja kanda.

27. Juhindudes KaMS § 60 lg-st 3 saadab Kohus määruse ärakirja teadmiseks Patendiametile.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik