3-13-1715/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1715

Otsuse kuupäev

26. september 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

V.A.e kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 1 000 eurot

Asja läbivaatamine

lihtmenetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – V.A.

Vastustaja – Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata V.A.e kaebus.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 28. oktoobrini 2013. Tartu

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus

menetluses,

kui

apellatsioonkaebuses

ei

taotleta

selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. V.A. esitas 14. juunil 2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist

seoses tervislikel põhjustel 8. juunil 2013 toimunud intsidendiga (kukkumine), mille käigus ta sai

peatrauma.

Tartu Vangla 12. augusti 2013 otsusega nr 1-13/112-2 jäeti V.A.e kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata.

2. V. A. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt tervisekahjustuse

tekitamise eest 1000 euro suurust hüvitist.

Tartu Halduskohus võttis 19. augusti 2013 määrusega V. A.e kaebuse menetlusse.

3. Kaebaja on seisukohal, et kukkumine 8. juunil 2013 oli tingitud asjaolust, et vanglas

kinnipeetavatele pakutav toit ei vasta sotsiaalministri 31. detsembri 2002 määrusele nr 150

„Toidunormid kinnipidamisasutustes“.

Kaebaja ei soovi puuris jalutamas käia, seega ei võimalda Tartu Vangla ühte tundi värskes õhus

viibimist.

23. augustil 2013 esitatud kaebuse lisa kohaselt on vanglas pakutava toidu kaal 300 grammi,

millest poole moodustab vesi, mis ei anna organismile vajalikke aineid.

Kaebaja märgib, et on viibinud vanglas üle 10 aasta ja on selle aja jooksul pidevalt tühja kõhtu

kannatanud. Tal ei ole rahalisi vahendeid, et osta vangla poest toitu, seega peab vangla pakkuma

toitu, mis täidab kõhtu.

Tervisele mõjub halvasti ka asjaolu, et kaebaja saab päevas vaid ühe tunni puuris jalutada.

Kaebaja esitas 26. augustil 2013 kaebuse täienduse, mille kohaselt on kaebaja ka varem Tartu

Vanglas kukkunud. Esimene kord oli 3. märtsil 2013, kui kaebaja viibis üksinda kartseris. Peaga

vastu maad kukkudes, sai kaebaja pea kõvasti kannatada.

4. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja jääb 12. augusti 2013 otsuses nr 1-13/112-2 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste

juurde.

Kinnipeetavate toitlustamine toimub vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt vastavuses

elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet.

Täpsed tingimused, millele kinnipeetavate toit peab vastama sätestab sotsiaalministri määrus nr

150. Vastustaja märgib, et teadaolevalt ei ole V. A.t toitlustatud kinnipeetavate toidule kehtestatud

nõudeid rikkudes.

VangS § 55 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund

päevas. Vanglal puuduvad andmed, et esineks viiteid puudujääkidele V. A.e õiguste tagamisel.

Asjaolu, et V. A. viibis 8. juunil 2013 elukambris üksinda ja ta kukkus vastu laua nurka, välistab,

et vangla tekitas õigusvastase ja süülise tegevusega kaebajale kahju.

Kaheldav on kaebajale tekkinud kahju suur ulatus olukorras, kus ta teavitas vanglaametnikke

vigastusest kaks ja pool tundi pärast selle väidetavat tekkimist ning käis vahepealsel ajal ka

jalutuskäigul. Vangla hinnangul näitab see, et tekkinud vigastus selle tekkimise hetkel ei olnud V.

A.el väga olulise tähtsusega, mis ei ole kooskõlas taotletava suure rahalise hüvitisega.

5. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebaja väide Tartu Vangla kinnipeetavatele pakutava toidu

sotsiaalministri määrusele nr 150 mittevastavuse kohta, on paljasõnaline ja alusetu.

Tartu Vangla võimaldab kinnipeetavatele ühe tunni värskes õhus viibimist. Kaebaja on seda ka ise

kaebuses kinnitanud, avaldades kaebuses, et tema ise ei soovi jalutamas käia, kuna peab

jalutuskohta ahvipuuriks.

Vastustaja osundab, et Tartu Vanglas saavad süüdimõistetute eluhoonesse paigutatud

kinnipeetavad viibida üks tund värskes õhus maja juures olevates jalutusaedikutes, eeluuritavate

eluhoones viibivad kinnipeetavad saavad viibida üks tund värskes õhus maja juures olevates

jalutus boksides, mis on väiksemad kui jalutusaedikud. Kaebaja viibib eeluuritavate eluhoones.

Riigikohus on oma 26. mai 2008 otsuses nr 3-3-1-20-08 märkinud, et seadusest ei tulene vanglale

kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused küll aga

peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub alus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist

nõuda, kuna kukkumist ei põhjustanud ühegi vanglateenistuse ametniku vahetu tegevus. Kaebaja

on kinnitanud, et viibis 8. juunil 2013 oma kambris üksi, kui ta tualetti minnes kukkus. Kambris ei

viibinud teisi kinnipeetavaid ega ühtegi vanglateenistuse ametnikku.

8. juuni 2013 seletuses avaldas kaebaja, et voodist üles tõustes läks äkki silme eest mustaks ja

arvatavasti kukkus ta vastu laua nurka. Kindlat põhjust, millest kukkumine võis olla tingitud,

kaebaja nimetada ei osanud. 10. augustil 2013 antud seletuses arvab kaebaja, et kukkumine võis

olla põhjustatud tema madalast vereõhust ning et kukkumisi on temal esinenud varemgi. Sellest

tulenevalt peab vastustaja kaebuses toodud põhjendusi otsituteks, kuna kaebaja ei ole ise neid

koheselt kukkumise järgselt põhjusena nimetanud. Seega on alust arvata, et kaebaja on pöördunud

kohtusse lootuses saada kergelt hüvitist.

Kohtu seisukoht

6. V.A. taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 000 eurot, kuna ta kukkus

8. juunil 2013 Tartu Vangla õigusvastase tegevuse tõttu ja sai kukkumise tagajärjel peatrauma.

Tartu Vangla jättis kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et Tartu

Vangla ei ole hüvitamisele kuuluvat kahju V. A.ele tekitanud.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan

on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RvastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve.

8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et V. A.ele on tekkinud kahju sellega, et 8. juunil 2013

elukambris kaebaja kaotas teadvuse, kukkus ja sai peavigastuse. Vaidlust ei ole ka selles, et

vigastuse tekkimisel oli kaebaja kambris üksi.

Kaebaja hinnangul oli teadvuse kaotuse põhjuseks Tartu Vanglas kaebajale pakutav toit, mis ei

vasta kehtivatele nõuetele ja mida ei ole piisavalt. Toidu mittevastavus seisneb kaebaja väitel

eelkõige selles, et hommikusöögiks pakutav puder on sedavõrd vedel, et poole toidust moodustab

tegelikult vesi.

9. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja väidetu piisav, et tuvastada põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja

kaebajale tekkinud kahju vahel.

Kaebaja etteheited Tartu vanglas pakutava toidu osas on üldist laadi. Kaebaja ei ole nimetanud, et

vigastuse saamise päeval või sellele vahetult eelnenud ajal oleks pakutava toidu kogus või menüü

oluliselt kõrvale kaldunud sotsiaalministri 31. detsembri 2002 määruses nr 150 sätestatust.

Kaebaja ei ole väitnud ka alatoitumisele viitavaid kaudseid asjaolusid, näiteks kehakaalu

vähenemist vigastuse saamisele eelnenud ajal. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks taotlenud

täiendavat toitu, seda saamata. Või, et tal oleks õigus täiendavale toidule määruse nr 150 § 4 lg 2

alusel, kuid ta seda ei saa. Vastustaja selgitusel on kaebaja ise pidanud teadvuse kaotuse põhjuseks

madalat vererõhku. Kohtule 26. augustil 2013 esitatud kaebuse täienduses möönab kaebaja, et

vangituses viibimine üldiselt ei ole tema tervisele kasuks tulnud.

Kaebaja selgituse kohaselt sai ta teadvuse kaotuse tagajärjel sarnase vigastuse ka 3. märtsil 2013.

Samas ei väida kaebaja, et meditsiinitöötajad oleks tuvastanud teadvuse kaotuse seose

toitumisega.

Kohtu hinnangul ei luba terviserikke kordumine ca kolme kuu järel teha järeldust toidu ja teadvuse

kaotuse seose kohta. Alatoitumise mõju kaebaja tervisele avalduks ilmselt sagedamini.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui lugeda tõeseks kaebaja väide Tartu

Vanglas pakutav toit ei vasta sotsiaalministri 31. detsembri 2002 määruses nr 150 nõuetele, siis ei

ole see piisav, et jaatada põhjuslikku seost kaebajale tekkinud kahjuga.

10. Kaebaja on seisukohal, et talle tekkinud kahju on tingitud ka asjaolust, et talle ei võimaldata

ühte tundi viibida päevas värskes õhus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Tartu Vangla ei

ole rikkunud vangistusseaduse § 55 lõiget 2.

Vangistusseadus ega muu vangistust reguleeriv õigusakt ei täpsusta, kus või kuidas peab vangla

värskes õhus viibimist kinnipeetavale võimaldama. Õigusaktid ei pane vanglale kohustust

korraldada kinnipeetavate jalutamist.

VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas.

Kaebaja on ise kaebuses avaldanud, et iga Tartu Vangla valvur teab, et ta ei soovi nn ahvipuuris

jalutamas käia. Seega on see olnud kaebaja enda valik, et ta VangS § 55 lg 2 tulenevat õigust ei

ole realiseerinud.

Kohus leiab, et vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi sellega, et osad kinnipeetavad jalutavad

suuremas boksis kui kaebaja. Riigikohus on 26. mai 2008 otsuses haldusasjas 3-3-1-20-08 (p 24)

sedastanud, et vanglale ei tulene kohustust tagada kinnipeetavatele ühesugused kinnipidamis-

tingimused, küll aga peab tagama kinnipeetava subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. Kohtu

hinnangul on kaebajale tagatud mõistlik võimalus kasutada VangS § 55 lg 2 tulenevaid õigusi ja

erinevus jalutusbokside suuruses ei riku V. A.e subjektiivseid õigusi.

11. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tuvastatud asjaoludest ei ilmne, et Tartu Vangla oleks

põhjustanud V. A.ele kahju. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse asjaolude täiendav selgitamine

võimalik, sest puudub võimalus kaebaja väiteid kinnitavate tõendite kogumiseks.

Kaebus jääb rahuldamata.

12. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik