3-13-1243/26 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1243

Otsuse kuupäev

24. september 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

A. K. i (K. ) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju

hüvitamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja A. K.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata A. K. i taotlus täiendava tõendi –

videosalvestise – kogumiseks.

2. Jätta A. K. i kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 24. oktoobril 2013. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. A. K. viibis Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Narva

arestikambris 25. märtsist 2013 kuni 28. märtsini 2013.

2. 7. juunil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse A. K. i hüvitamiskaebus Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) vastu, milles kaebaja nõuab enda Narva arestikambris õigusvastastes, inimväärikust

alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes kinnipidamise eest kahju hüvitust summas 350

eurot.

3. Tartu Halduskohus võttis 5. juuli 2013 määrusega kaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. A. K. taotleb Narva arestikambris nr 10 õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes

kinnipidamisega tekitatud kahju 350 euro hüvitamist.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kolm (3) ööpäeva Narva arestimajas inimväärikust alandavates ja

tervist kahjustavates tingimustes.

Narva arestimajas rikuti isikliku hügieeni reegleid ning ei võimaldatud hoida kambris nr 10

puhtust.

Kaebaja märgib, et pidi arestimajas magama musta ja katkise teki all, talle ei võimaldatud lina

ning padi, millel ta magas, lõhnas ebameeldivalt. Sellest tulenevalt oli A. K. il arestimajas

ebamugav magada. Kaebaja on seisukohal, et PPA tegevus põhjustas talle psüühilise häire.

5. 26. juunil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse kaebuse täiendus, milles kaebaja märgib, et tal on

HIV ja C-hepatiit, millest tulenevalt on tal vaja kinni pidada režiimist. Arestimajas viibides ei

saanud kinni pidada vajalikust unerežiimist, mis põhjustas magamatust ja loidust. Pidev

närveerimine ja magamatus tõi kaasa söögiisu kaotuse, pearingluse ja liigestes luuvalu.

Arestimajas kogetud negatiivsed emotsioonid põhjustasid immuunsüsteemi langemist.

6. Kaebaja märgib, et taotles iga päev uue voodipesu väljastamist.

Vastustaja vastuväited

7. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Kinnipeetava vabadus on allutatud seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset

piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis

on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja

vabaduste olemust.

Vastustaja on seisukohal, et kaebuses kirjeldatud olukord ei vasta tegelikele arestimaja Narva

kambri kinnipidamistingimustele.

Ühes kaebuse vastusega esitas PPA kohtule Narva arestikambri vanema 22. juuli 2013 ettekande

(tlk 43). Vastustaja märgib, et tugineb vastuses nimetatud ettekandes toodud kirjeldustele ja

selgitustele.

8. Kaebaja viibis perioodil 25. kuni 28. märts 2013 uues Narva arestimajas, mis avati märtsis

2013. Seetõttu on tegemist kaasajal kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastava arestimajaga.

9. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et arestimaja ei väljastanud talle koristusvahendeid.

Tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p-st 5 on kinnipidamisruumi kui ka kinnipeetu

enda hügieeni ja puhtuse hoidmine isiku enda kohustus. Seetõttu tuleb vastustaja hinnangul

puhastusvahendite saamiseks kinnipeetul näidata üles eelkõige enda initsiatiivi ja oma vajadustest

arestimaja ametnikule märku anda. Kambrite koristamiseks on eraldi ostetud koristusvahendid

ning olmekeemia, millega kinnipeetud saavad kambreid koristada. Koristamise vahendid ja

olmekeemia väljastatakse vastavalt kinnipeetu poolt esitatud soovi alusel.

Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole arestimaja teenistujatelt puhastusvahendeid küsinud ega

koristamise soovi avaldanud.

10. Kinnipeetute voodipesu vahetatakse arestimajas nädalas korra. Kaebajale väljastati arestimajja

võttes puhas voodipesu.

Asjaolu kohta, et arestikambri vanem möönab ettekandes, et võis juhtuda inimlik eksitus, kus

korrapidaja unustas voodipesu väljastada, märgib vastustaja, et A. K. ei ole sellele tähelepanu

pööranud ega pöördunud arestimaja ametniku või arestikambri juhtkonna poole voodipesu

saamiseks.

Kaebaja on arestimajas viibinud ka varasemalt, seega pidi ta olema tuttav arestimaja

sisekorraeeskirjaga, ning talle pidi teada olema, et probleemide lahendamiseks tuleb nendest

arestimaja töötajaid teavitada.

11. Vastustaja hinnangul on kaebaja väide, et linade puudumine ja määrdunud teki ning padja

olemasolu tõttu sai ta heita hilja magama, ilmselgelt paljasõnaline. Asjaolu, et kaebaja pidi

magama riiete ja mustade sokkidega, ei ole tingitud PPA tegevusest, vaid kaebaja enda vabast

tahtest. Kinnipeetute magamisharjumuste kontroll ei kuulu vastustaja pädevusse.

12. Kaebaja väide, et Narva arestimajas viibimise tagajärjel on tal tekkinud kahju tervisele, on

alusetu.

Narva arestimaja velskri arvestusraamatu (tlk 44) kohaselt on arestikambri velsker 25. märtsil

2013 kaebaja üle vaadanud. Kaebajal kaebusi ei esinenud.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks tema haigestumist kinnipidamise

ajal Ida Prefektuuri Narva arstimajas ja/või sealsete kinnipidamistingimuste tagajärjel. Kaebaja

esitatud 3. aprillil 2012 väljastatud tõend, millest nähtub, et HI viirus on diagnoositud 2003 aastal

ja ta põeb C hepatiiti ning ravi ei vaja, ei tõenda kaebaja väidet, et tal on tarvis kinni pidada nii

toitumise- ja unerežiimist.

A. K. ei ole arestimajas viibimise perioodil pöördunud arestimaja velskri poole kaebustega, et tal

on unehäired, söögiisu puudus, liigestes tekkinud luuvalu, pearinglus ega teiste tervisehädadega,

mida ta oma kaebuses loetleb.

13. Vastustaja viitab Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-47-08 toodud seisukohale, mille kohaselt tuleneb, et

riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks

võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis

ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks.

Samuti on Riigikohtu halduskolleegium asjas nr 3-3-1-44-06 oma otsuses rõhutanud, et rahalise

hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või

kui isik on jätnud kasutamata võimaluse kahju vältida või vähendada.

14. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaasneb vangistusega paratamatult teatud

ebamugavustunne ning väärikuse alandamisega on tegemist, kui ületatakse minimaalne raskusaste.

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset

mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti.

15. Kaebaja viibimine arestimajas ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest käitumisest ning

seetõttu vastustaja ei saa vastutada ka kaebuse esitaja mugavuste puudumise eest. Vastustaja

hinnangul arvestades isiku kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille

jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti, ei ole nimetatud keskkond ja tingimused negatiivset

mõju isiku organismile avaldanud.

Vastustaja on seisukohal, et kaebusest ei nähtu, et eraldi võetuna linade ja põrandapesu lapi

puudumine või siis kumulatsioonis muude tingimustega võisid kaebajale tuua kaasa kahju, mida

tuleks hüvitada rahaliselt. Samuti ei saa vastustaja hinnangul väita, et kaebaja kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatut taset oleks ületatud.

Kohtu seisukoht

16. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Narva arestikambris 25. märtsist kuni 28. märtsini

2013. aastal. Pooled on eri meelt selles, kas arestikambri kinnipidamistingimused olid

nõuetekohased, samuti kas kaebajale sai kinnipidamistingimustest tuleneda selliseid kahjulikke

mõjusid, mille toime hüvitamiseks oleks põhjendatud rahalise kompensatsiooni maksmine

kaebajale.

17. Kohus märgib esmalt, et vastustaja selgituse kohaselt viibis kaebaja 2013. märtsis avatud

Narva arstikambris. Seetõttu ei ole käesolevas asjas kohaldatavad õiguskantsleri raportid, mis on

koostatud Narva arestikambri kontrollimisel varasematel perioodidel. Ka kaebaja on kaebuses

esile toonud üksnes voodipesu nõuetele mittevastavuse ning kambri koristamisvõimaluse

puudumise. Seetõttu ei uuri kohus täiendavalt Narva arestikambri olmetingimusi üldiselt ning

annab hinnangu vahetult kaebuses esitatud väidetele.

18. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse

seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Kaebuse kohaselt nõuab A. K. Narva arestikambris tema inimväärikuse alandamise ja tervise

kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalist hüvitist 350 eurot.

Riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidete järgi on vastustaja

tegevusega rikutud kaebaja õigus inimväärikusele ja tervisele. Kohus otsustab kaebuse

põhjendatuse üle kummagi õigushüve võimalikku rikkumist eraldi hinnates.

19. Vangistusseaduse § 41 lg 1 järgi kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes

leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel

tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Arvestades asjaolu, et kaebaja viibis Narva arestimajas kolmel ööl, s.t lühikese ajavahemiku

jooksul, saaks kaebaja inimväärikust alandavaks pidada kaebaja isikuõiguste intensiivset riivet.

Kohtu hinnangul ka juhul, kui lugeda tõendatuks kaebaja väited selle kohta, et talle ei väljastatud

voodipesu, tekk ja padi lõhnasid ebameeldivalt ning kamber oli koristamata, ei ole nende tegurite

koosmõjus õiguste riive sedavõrd intensiivne, et sellega oleks alandatud kaebaja inimväärikust.

Kirjeldatud asjaolude esinemine võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid ei toonud kaasa

kaebaja isikuõiguste olulist kahjustamist.

20. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tulenevalt RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõttest oli

kaebajal endal kohustus juhtida Narva arestikambri ametnike tähelepanu kaebuses nimetatud

asjaoludele ning taotleda tingimuste parandamist. Narva arestikambri vanema 22. juuli 2013

ettekande (tl 43) kohaselt ei ole A. K. esitanud Narva arestikambri ametnikele ametlikke avaldusi

ega taotlusi.

RKHK selgitas 18. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused

värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida

vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse

volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse

protokollimise

korda

kehtestatud,

toimub

suulise

taotluse

protokollimine

vastavalt

haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2.

Kohtu hinnangul on arestikambri ametnikel sarnaselt kohustus protokollida ka arestikambrisse

lühiajaliselt paigutatud vangistust kandvate isikute suulised taotlused. Kaebaja kinnitusel esitas ta

arestikambri ametnikele korduvalt suuliselt taotlusi voodipesu ja puhastusvahendite saamiseks.

Taotluse alusel anti kambrisse üksnes ämber põrandapesuks. Ka selle taotluse esitamise kohta

vastustajal andmed puuduvad. Taotluse protokollimata jätmine viitab võimalusele, et vastustaja

jättis protokollimata ka kaebaja ülejäänud taotlused. Seetõttu on kohus seisukohal, et kirjalike

taotluste puudumise fakt iseenesest ei ole piisav, et ümber lükata kaebaja väidet suuliste taotluste

esitamise ja tähelepanuta jätmise kohta.

Kohus jätab siinjuures rahuldamata kaebaja taotluse videojärelevalve salvestise väljanõudmiseks.

Üksnes videosalvestise alusel, ilma audiosalvestiseta ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja esitas

vastustajale suulisi taotlusi või mitte.

21. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid,

mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Arestikambris

kinnipeetavana viibival isikul on raske või isegi võimatu esitada tõendeid tema kasutuses olnud

magamisaseme seisukorra või voodiriiete väljastamata jätmise kohta. Arestikambri pidajana lasub

vastustajal kohustus tagada kinnipidamistingimuste nõuetele vastavus. Kuna ei saa eeldada, et

kinnipeetav vastavaid tõendeid valdab, siis vaidluse korral tuleb arestikambri pidajal tõendada, et

kinnipidamistingimused vastavad nõuetele ja neist ei ole kinnipeetava kahjuks kõrvale kaldutud.

Käesolevas

asjas

seega

lasub

vastustajal

kohustus

tõendada,

et

kaebaja

väited

kinnipidamistingimuste kohta on ebaõiged.

Narva arestikambri vanema 22. juuli 2013 ettekandes mööndakse võimalust, et voodipesu jäi

kaebajale väljastamata. Silmas pidades veel, et vastustaja ei ole protokollinud kaebaja suulisi

taotlusi, on kohus seisukohal, et HKMS § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolusid hinnata vastustaja kahjuks

ning lugeda, et kaebajale ei võimaldatud arestimajas viibimise ajal voodipesu ega puhast madratsit

ja patja.

Kohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et isiku pikemaajalisel kinnipidamisel tuleb arvestada

kinnipidamistingimuste kumuleeruva mõjuga ning ka isiku õiguste väheintensiivse riive võib

kaasa tuua inimväärikuse alandamise.

22. Kaebaja väidete osas kambri puhtuse kohta nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kambri

korrashoidmine on arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p 5 kohaselt eelkõige kinnipeetava enda

kohustus. Kaebaja on küll väitnud, et ta soovis kambrit puhastada, kuid sai üksnes põranda

pesemisel kasutatava ämbri. Seega kaebaja sai tegelikult vahendeid kambri puhastamiseks. 26.

augustil kohtule esitatud täiendavas seisukohas on kaebaja möönnud, et isiklikke asju kasutades

oli võimalik kambri põrand puhastada. Kaebaja ei ole selgitanud milliseid koristus- ja

puhastusvahendeid ja milliseks otstarbeks ta veel vajas. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus

arestkambris on kinnipeetavatele kasutamiseks olemas puhastus- ja koristusvahendid, väljastati

kaebaja üksnes ämber ja keelduti muude vahendite andmisest. Seetõttu peab kohus kaebaja

sellekohaseid väiteid põhjendamatuteks.

23. Kaebaja väidab tervisekahju tekkimist Narva arestikambris vaidlusalusel ajal viibimise

tagajärjel.

Kohus leiab, et kaebaja väide ei ole põhjendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et ka juhul, kui

lugeda tõendatuks kõik kaebaja väited kinnipidamistingimuste kohta, siis Narva arestikambris

viibitud aja jooksul ei saanud tekkida püsivaid muutusi kaebaja tervislikus seisundis. Erinevalt

arestikambri ametnikele suunatud suulistest taotlustest fikseeritakse Narva arestikambris

kinnipeetavate pöördumised arstiabi saamiseks. Kaebaja ei ole arestikambris viibimise ajal

pöördunud kaebuses kirjeldatud terviseprobleemidega arstiabi saamiseks arestimaja velskri poole.

26. augustil 2013 esitatud täiendavas seisukohas selgitas kaebaja, et talle karistuseks määratud

vangistus iseenesest häirib hingelist tasakaalu ja psüühikat. Samuti selgitas kaebaja, et tema

immuunsüsteemi näitajad on 2013. aastal tehtud analüüside põhjal oluliselt halvenenud. Samas on

kaebaja keeldunud Tartu Vanglas talle pakutud ravist.

Arvestades Narva arestikambris viibitud perioodi, kaebaja väidetud minetusi kinnipidamis-

tingimustes, kaebaja enda hinnangut vangistuse mõjust kaebajale, tõendite puudumist kaebaja

terviseseisundi halvenemise kohta vahetult pärast Narva arestikambris viibimist, kuigi kohus

juhtis kaebaja tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele, on kohus seisukohal, et ei ole alust

pidada kaebaja viibimist Narva arestikambris kaebaja krooniliste haiguste ägenemise vahetuks

põhjuseks.

24. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud A. K. i nõue mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks tema

inimväärikuse alandamise ja terviskahju tekitamise eest.

A. K. i kaebus jääb rahuldamata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik