3-12-1766/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1766

Haldusasi

O L kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 19. juuli 2012.

a otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – O L

Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja v.adv

Andres Aavik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

O L apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta O L apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.12.2012 otsus

haldusasjas nr 3-12-1766 muutmata.

Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.10.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1766

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Advokatuuri juhatus tegi 03.04.2012 advokatuuri aukohtule ettepaneku aukohtume-

netluse algatamiseks vandeadvokaadi vanemabi O L suhtes seoses tema tegevuse peale esita-

tud kuue kaebusega. Advokatuuri aukohus algatas 09.04.2012 protokollilise otsusega O. L

suhtes aukohtumenetluse ja peatas tema kutsetegevuse alates 01.05.2012 aukohtumenetluse

ajaks.

2. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 19.07.2012 otsusega vandeadvokaadi vanemabi O.

L süüdi distsiplinaarsüütegudes, mis seisnesid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 45 lg

5 ja eetikakoodeksi § 2, § 8 lg-te 1 ja 2, § 9, § 14 lg-te 3 ja 4 ning § 20 lg 1 sätestatud nõuete

korduvas rikkumises ja määras O. Lle karistuseks advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 4

alusel advokatuurist väljaheitmise.

Otsuse kohaselt on erinevatelt isikutelt laekunud informatsiooni O. L poolt toimepandud

tööalastest minetustest. F N kaebuse kohaselt pole ta saanud õiglast ja tõhusat õigusabi. V L

heidab O. Lle ette ebakompententsust tema kaitsmisel ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrusest nähtuvalt on O. L teavitanud ringkonnakohut, et esitab kaitsealuse V Li soovil

kassatsiooni, kuid pole seda teinud. K Mi kaebuse kohaselt jättis O. L esitamata taotluse talle

elektroonilise järelevalve kohaldamiseks, kuigi selle esitamises oli kokku lepitud. Harju

Maakohus informeeris advokatuuri juhatust, et O. L pole esitanud õigeaegselt kaitseakti.

Politsei- ja Piirivalveamet edastas advokatuurile kriminaalmenetluse käigus leitud

kriminaalasja toimiku koopia, mille kahtlustatav sai oma sõnade kohaselt O. L käest

tutvumiseks. Aukohtu poole pöördus ka advokatuuri kutsesobivuskomisjoni esimees, kes

teatas, et O. L pole hoolimata korduvatest meeldetuletustest esitanud komisjonile

täiendusõppe aruannet, kuigi nende korraline hindamisperiood lõppes 31.12.2011. N Ge

kaebuse kohaselt sõlmis ta O. Lga 2011 novembris lepingu ja maksis raha, kuid sai viimane

kord advokaadiga rääkida 25.01.2012 ning pärast seda oli advokaat kadunud. Tallinna

Ringkonnakohtu 23.04.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-10-12758 kõrvaldati O. L riigi

õigusabi osutamisest S Hile ning 20.03.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-7666 taandati

O. L riigi õigusabi osutamisest U Tle. A Ra kaebuse kohaselt jättis O. L apellatsioonkaebuse

esitamata, kuigi lubas seda teha, ning kohtuotsus jõustus.

Aukohtu poolt uuritud O. L tegevus (tegu, milles seisneb väidetav süü) seisneb selles, et ta on

suhtunud kaitsetegevusse ja muudesse tööülesannetesse korduvalt äärmiselt hooletult, pole

olnud suhtlemisel klientide, kohtu ja advokatuuri organitega korrektne, on jätnud

kriminaalasja toimiku seadusevastaselt kaitsealuse kätte. Erinevad kohtud on erinevates

kriminaalasjades tuvastanud, et advokaat on õigusabi osutamisel olnud hooletu - jätnud

kaitsealuse huvides esitamata apellatsioon- või kassatsioonkaebuse, kuigi teade selle esitamise

kohta on kohtule esitatud. Advokaat võib jätta apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata

vaid juhul, kui tal on selleks kaitsealuse kirjalik nõusolek ja ta ei näe edasikaebamisel

perspektiivi. Kõnesolevatel juhtumitel on kohtud tuvastanud, et isik soovis kasutada oma

kaebeõigust, kuid advokaat jättis edasikaebused esitamata. Seega on advokaat olnud kaitsjana

hooletu ja jätnud isikud vajaliku õigusabita, mis on eriti jäme kutsealaste kohustuste

rikkumine. Kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte jätmisega rikkus O. L KrMS § 2241.

Advokaat pole täitnud kohtu nõuet, jättes esitamata selgitused oma tegevuse kohta riigi

õigusabi osutamisel, mis on käsitatav lugupidamatusavaldusena kohtu suhtes. Ühtlasi pole

advokaat suhelnud klientidega korrektselt ega olnud suhtlemisel kohtu, advokatuuri juhatuse

ja kutsesobivuskomisjoniga lugupidav ja väärikas, rikkudes sellega neid kutse-eetika nõudeid,

mis reguleerivad klientide, kolleegide ja kohtutega suhtlemist. O. L ei vasta ka advokatuuri

juhatuse ja kutsesobivuskomisjoni pöördumistele õigeaegselt ega teavita asjaoludest, mis

takistavad tal seda teha. Niisugune tegevus pole advokaadile kohane ning näitab tema

hoolimatut suhtumist oma kutsetegevuse ja advokatuuri vastu tervikuna. Sarnased kaebused ja

3-12-1766

3(9)

probleemid O. L käitumises pole esmakordsed ning tema tähelepanu on korduvalt juhitud

vajadusele olla oma tegevuses korrektsem ja tähelepanelikum. Tööalaste minetuste eest on O.

Lt distsiplinaarkorras karistatud rahatrahviga ning kuigi karistus on kustunud, näitab tema

käitumine, et ta pole karistusest järeldusi teinud. O. L on jätnud korduvalt oma kaitsealused

ilma vajaliku kaitseta, rikkudes sellega KrMS § 45 lg-t 5 ja eetikakoodeksi neid sätteid, mis

kohustavad advokaati kliendi huve parimal viisil kaitsma. Advokaadid peavad rangelt vältima

kutsealaste standardite rikkumist ja suhtuma lugupidavalt ja austusega kutse-eetika

reeglitesse. O. L on advokaadina jätnud need standardid rohkem kui korra tähelepanuta ja

neist üle astunud. Advokatuuri kui kutseühendusse ei saa kuuluda isik, kes ei austa

kutseühenduse väärtusi ja põhimõtteid ega käitu advokaadi kutsestandarditele vastavalt.

3. O. L esitas 21.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Eesti Ad-

vokatuuri

aukohtu

19.07.2012

otsus.

Vaidlustatud

otsusest

ei

selgu,

millised

distsiplinaarsüüteod on kaebaja toime pannud ja mille eest on teda karistatud. Konkreetselt on

nimetatud kriminaalasja toimiku seadusevastaselt kaitsealuse kätte jätmist, millist süütegu

pole kaebaja toime pannud. Aukohus jättis tähelepanuta, et toimiku kaitsealusele täiendavaks

tutvumiseks andmine leidis aset 2011 jaanuaris, mil KrMS § 224¹ veel ei kehtinud (jõustus

01.09.2011).

Otsuse põhjendavast osast võib tuletada, et kaebajale pannakse süüks kaitsealuse huvides

apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata jätmist, kuid otsusest ei selgu, millise kaebuse

mitteesitamist distsiplinaarsüüteona käsitletakse ning millist mitte. Tallinna Ringkonnakohtu

määruses käsitletavas kriminaalasjas nr 1-10-12758 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse

vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega samaaegselt ning kriminaalasjas nr 1-08-7666 pole

kaitsealune pärast Pärnu Maakohtu otsusega tutvumise võimalust tähtaegselt teatanud soovist

apellatsioonkaebust esitada. Perspektiivituid kaebusi esitades ja jätkuvalt menetluskulusid

kasvatades ei käituks advokaat mõistlikult ja kaitsealuse huvides. A. Ra kriminaalasjas esitas

kaebaja apellatsioonkaebuse tähtaegselt ning selle läbi vaatamata jätmisel esitas ka

määruskaebuse, kuid enne selle menetluse lõppu peatas aukohus kaebaja advokaaditegevuse

ning A. Ra taotles endale uue kaitsja. On jäetud arvestamata, et V. Li kriminaalasjas ei võtnud

Riigikohus tema kaasosalise kaitsja esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut

menetlusse ega pidanud vajalikuks ka kaitsja asendamist või uue kaitsja määramist. Asjaolu

kohta, et advokaat on jätnud kohtu nõude täitmata ja sellega avaldanud lugupidamatust kohtu

suhtes, pole kaebust esitatud ega aukohtumenetlust algatatud, mistõttu ei oleks saanud ega

tohtinud aukohus oma otsuses selle asjaolu kohta hinnangut anda. Samuti pole Tallinna

Ringkonnakohus aukohtu otsuses viidatud määruses leidnud advokaadi käitumises

lugupidamatust kohtu suhtes, vaid hooletust kriminaalasja menetlemise käigus. Aukohtu

otsuse ülejäänud osas pole käsitletud ühtegi distsiplinaarsüütegu, vaid on asutud kaebajat

iseloomustama ja hindama tema kutsesobivust, mis pole aukohtu kompetentsis. Rangeima

karistuse määramine on ilmselt põhjendamatu.

4. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ainsaks konkreetseks süüteoks on otsuses nimetatud

kriminaalasja toimiku seadusevastane kaitsealuse kätte jätmine. Vaidlustatud otsuses on

fikseeritud kõik 11 kaebaja kohta aukohtule laekunud kaebust ja pöördumist, millest on

teavitatud ka kaebajat, kes esitas oma kirjalikud selgitused ning seega oli kaebajale teada,

milliseid distsiplinaarsüütegusid aukohus menetleb. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest

kriminaalasjas nr 1-10-12758 nähtub, et kaebaja jättis täitmata oma kaitsekohustuse ja

apellatsioonkaebuse esitamata ning kohtu hinnangul näitavad kaitsja poolt nii süüdistatavale

kui

ka

ringkonnakohtule

esitatud

argumendid

jämedat

asjatundmatust.

Tallinna

Ringkonnakohtu määruse kriminaalasjas nr 1-08-7666 kohaselt nõudis kohus O. Llt selgitust

3-12-1766

4(9)

tema kaitsealuse väite kohta kokkulepitud apellatsiooni esitamata jätmisest, kuid O. L jättis

kohtu seletuskirja päringule reageerimata ning kolleegium asus seisukohale, et advokaat on

näidanud end kriminaalasja menetluse käigus hooletuna ja taandas ta riigi õigusabi

osutamisest. A. Ra kaebusest nähtub, et apellatsioonkaebus jäeti läbi vaatamata ja kohtuotsus

jõustus, sest apellatsioonkaebuse esitamisega hilineti. V. Li kaitsjana jättis kaebaja

kassatsioonkaebuse

esitamata,

ehkki

kaitsealune

seda

soovis

ja

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-7-1-1-148 kohaselt oli kaebajal kohustus osutada V. Lile

õigusabi kuni kassatsioonimenetluse lõpuni.

Aukohtule esitatud kaebustest ja kohtulahenditest nähtus, et klientidel oli praktiliselt võimatu

oma esindajat/kaitsjat leida ja temaga suhelda, kuna ta ei vastanud telefonikõnedele,

elektronkirjadele, jättis kliendid kaitseõiguseta ja oma ülesanded esindajana täitmata. Kaebaja

rikkus kutse-eetika nõudeid osas, mis puudutab suhtlemist klientide, kolleegide ja kohtuga.

Analoogiliste rikkumiste eest oli kaebajat karistatud rahatrahviga ning ehkki see karistus oli

vaidlustatud otsuse tegemise ajaks kustunud, iseloomustas see asjaolu kaebajat kui isikut, kes

polnud varasemast aukohtumenetlusest ja karistusest vajalikke järeldusi teinud. Kaebaja

advokatuurist

väljaheitmine

on

proportsionaalne

tema

poolt

toimepandud

distsiplinaarsüütegudega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.11.2012 otsusega O. L kaebuse rahuldamata ja mõistis

O. Llt välja Eesti Advokatuuri kasuks 399 eurot. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised.

Advokatuuri aukohus võib AdvS § 16 lg 2, § 20 lg 1 p-de 3 ja 4 ning kodukorra § 51 lg 5, §

513 lg 9 alusel mitu distsiplinaarsüüteo tunnustega asja ühendada ühte aukohtumenetlusse

ning teha nendes asjades omal valikul kas ühe ühise otsuse või iga asja kohta eraldi otsuse.

Seega on aukohus 7 distsiplinaarsüüteo tunnustega asja alusel 19.04.2012 kaebaja suhtes üht-

ainsat aukohtumenetlust algatades ja hiljem sellesse menetlusse veel 4 distsiplinaarsüüteo

tunnustega asja ühendades toiminud kooskõlas kodukorra sätetega. Kuna aukohus võib

aukohtumenetlust algatada ka enda algatusel, ei pea menetluse algatamiseks või juba

algatatud menetlusse hiljem laekunud asja ühendamiseks olema aukohtule esitatud kaebus

nõudega algatada aukohtumenetlust, piisab, kui aukohtule saabunud teade sisaldab

informatsiooni distsiplinaarsüüteo tunnustega teo kohta. Sellist informatsiooni sisaldavad

Harju Maakohtu kohtunik L. Pohlaku, Politsei- ja Piirivalveameti ning advokatuuri

kutsesobivuskomisjoni teated, Riigikohtu 07.03.2012 määrus, A. Ra, N. Ge, F. N, K. Mi ja V.

Li kaebused nind advokatuuri juhatusele Tallinna Ringkonnakohtu poolt riigi õigusabi

seaduse § 20 lg 31 alusel edastatud määrused kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja 1-08-7666

kaitsja O. L taandamise kohta. Aukohus on informeerinud kaebajat kõikidest tema kohta

laekunud kaebustest, kohtumäärustest ja ebakohase käitumise teadetest ning andnud selgituste

esitamise võimaluse. Kaebaja aukohtu istungitest osa võtta ei soovinud; 10.05.2012 ta teatas

lisaks, et on esitanud advokatuuri juhatusele avalduse enda advokatuurist väljaarvamiseks

ning on lõpetanud tegutsemise advokaadina ega jätka seda olenemata aukohtu tulevastest

otsustest.

Eesti Advokatuuri aukohus karistas kaebajat distsiplinaarsüütegude eest advokatuurist

väljaheitmisega (AdvS § 19 lg 2 p 4). Distsiplinaarkaristuse määramine ja valik on aukohtu

kaalutlusõigus, mille otstarbekust ei saa kohus kontrollida ega haldusorgani eest

kaalutlusõigust teostada. Kohus saab kontrollida, kas süüks pandud tegu on tõendatud ja kas

karistuse valikul/määramisel järgiti kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse,

võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul käesoleval

juhul viidatud põhimõtteid rikutud pole.

Põhjendatud pole kaebaja väide, et aukohtu otsusest ei selgu, kas ja millise asjaga seonduvalt

on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo ja millisega seonduvalt mitte. Otsusest nähtuvalt

3-12-1766

5(9)

on aukohus leidnud kaebaja süüdi olevat kõigis 11 arutusel olnud juhtumis ning pidanud

proportsionaalseks karistuseks nende eest advokatuurist väljaheitmist.

Õige on kaebaja seisukoht, et kriminaalasja nr 10230111124 toimiku koopia seadusevastaselt

kaitsealuse kätte jätmises ei saa kaebajat KrMS § 224¹ alusel süüdistada, sest see säte, mis

lubas kaitsjal temale antud toimikust koopiaid teha Ault prokuröri loal, jõustus 01.09.2011. A.

M, kelle käest kõnealune toimik leiti, mõsteti süüdi ja kohtuotsus jõustus enne viidatud sätte

jõustumist.

Ülejäänud 10 episoodis on kaebaja süü tõendamist leidnud ning vastustaja on nende

episoodide osas õigesti tuvastanud KrMS § 45 lg 5 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 2, §

8 lg-te 1 ja 2, § 9, § 14 lg-te 3 ja 4 ning § 20 lg 1 nõuete korduva rikkumise kaebaja poolt.

Kohus nõustus kaevatud otsuses selle kohta esitatud põhjendustega.

Tallinna Ringkonnakohtu määrusest kriminaalasjas nr 1-10-12758 nähtub, et kohus taandas

kaebaja, kuna advokaat jättis põhjendamatult kaitsekohustuse täitmata, mistõttu kaitsealune

minetas apellatsiooni esitamise õiguse, advokaadi argumendid oma tegemata jätmise

põhistamiseks näitasid tema jämedat asjatundmatust.

Tallinna Ringkonnakohtu määruse järgi kriminaalasjas nr 1-08-7666 nõudis kohus seoses

kaitsealuse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega O. Llt selgitust, mille

viimane lubas esitada, kuid ei teinud seda. Kohus leidis, et advokaat on näidanud end

menetluse käigus hooletuna, kuna ei vaidlustanud kohtulahendit, ehkki kaitsealune seda

soovis, ning taandas advokaadi asjast.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-7-1-1-148 kohaselt esitas kaebaja V. Li

kaitsjana 18.01.2012 ringkonnakohtule teate, et esitab kassatsiooni, kuid kassatsiooni ei

esitanud. Riigikohtu arvates võib advokaadi tegevus olla vastuolus advokatuuri liikme

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetega. Ka V. L ise kinnitas advokatuurile saadetud kaebuses,

et soovis kassatsiooni esitada. Asjaolu, et Riigikohus ei võtnud V. Li kaasosalise kaitsja

esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut menetlusse ega pidanud vajalikuks V.

Li kaitsja (O. L) asendamist või uue kaitsja määramist, ei õigusta kaebaja poolt kaitsja

kohustuste täitmata jätmist.

Harju Maakohtu kohtuniku L. Pohlaku teate kohaselt rikkus kaebaja kaitsja kohustust esitada

kohtu määratud tähtajaks kaitseakt.

A. Ra kaebusest nähtuvalt jäeti tema asjas apellatsioonkaebus läbi vaatamata, sest

apellatsioonkaebus esitati pärast edasikaebetähtaja möödumist.

N. G, F. N, K. Mi kaebuste kohaselt polnud neil võimalik oma esindajat/kaitsjat leida ja

temaga suhelda, kuna ta ei vastanud telefonikõnedele ega elektronkirjadele.

N. Ge kaebuses nimetatud asjaolud on tõendatud tema ja O. L vahelise meilivahetusega,

millest nähtuvalt püüdis N. G ajavahemikus 28.02.-13.04.2012 tulutult oma dokumente ja

raha tagasi saada. Kaebaja kinnitas dokumentide tagastamist alles 19.06.2012 aukohtule

esitatud selgituses.

F. N, K. Mi kaebuste - et neil pole õnnestunud O.Lga kontakti saada -, kinnitamiseks muid

tõendeid esitatud pole, mis on ka arusaadav, sest kontakti otsimine toimus telefoni teel. Ei ole

põhjust kahelda F. N ja K. Mi kaebuste tõelevastavuses, arvestades advokaadi käitumist

teistes vaidlusalustes juhtumites ning ka aukohtumenetluses, kus O. L reageeris aukohtu

nõudekirjadele esitada seletusi enamasti alles korduval meeldetuletusel ning isegi tema büroo

juhataja polnud suuteline kaebajaga kontakti saama.

Advokatuuri kodukorra § 52 lg 1 järgi hindab kutsesobivuskomisjon perioodiliselt või

juhatuse ülesandel advokaatide kutsesobivust. 01.03.2012 teatas kutsesobivuskomisjon

3-12-1766

6(9)

kaebajale, et tema täiendusõppe hindamisperiood lõppes 31.12.2011 ning kohustas teda

04.06.2012 tulema erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisvestlusele, kuhu kaebaja ei

ilmunud ega esitanud täiendusõppe aruannet vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Kohus

nõustus aukohtuga, et niisugune tegevus pole advokaadile kohane ning näitab tema

hoolimatut suhtumist oma kutsetegevusse ja advokatuuri tervikuna. Kaebaja väide, et ta esitas

aruande elektrooniliselt, on paljasõnaline; selle väite kohta pole ühtegi tõendit esitatud.

Eeltoodust nähtuvalt on aukohus karistuse määramisel alusetult arvesse võtnud ühte süüteona

käsitletud juhtumit – kriminaalasja nr 10230111124 toimiku koopia jätmist kaitsealuse A. Mi

kätte. Kuna aukohtu otsus advokatuurist väljaheitmise kohta on kaalutlusotsus, võib asjaolu,

et mõni otsuses tuvastatud väljaheitmise aluseks olnud rikkumistest ei leia kohtuliku

menetluse käigus tõendamist, olla aluseks aukohtu otsuse tühistamisele. Sellepärast tuleb

kontrollida, kas aukohtu otsuses sisalduvad põhjendused võimaldavad hinnata, milliseid

rikkumisi käsitles aukohus eriti rasketena ja rangeima karistuse väärilistena. Kohtu hinnangul

vaidlustatud otsuses sisalduvad niisugused põhjendused. Aukohus on pärast arutusel olnud

kohtumääruste, teadete ja kaebuste asjaolude käsitlemist leidnud, et kaebaja on olnud

kaitsjana hooletu ja jätnud isikud vajaliku õigusabita, mis on eriti jäme kutsealaste kohustuste

rikkumine. Samuti jättis kaebaja täitmata kohtu nõude ega esitanud selgitusi oma tegevuse

kohta, mis on käsitatav lugupidamatusavaldusena kohtu suhtes. Kaebaja ei suhtle oma

klientide ja advokatuuri organitega korrektselt ja lugupidavalt, pole kättesaadav telefoni ja e-

posti teel ega advokaadibüroo kaudu ning on andnud lubadusi, mida ei täida. Selline tegevus

pole aukohtu hinnangul advokaadile kohane ja näitab kaebaja hoolimatut suhtumist oma

kutsetegevusse ning advokatuuri vastu tervikuna. Kaebaja on rikkunud KrMS § 45 lg 5 ja

eetikakoodeksi neid sätteid, mis kohustavad advokaati kliendi huve parimal viisil kaitsma

ning reguleerivad klientide, kolleegide ja kohtutega suhtlemist. Kriminaalasja toimiku

kaitsealuse kätte jätmise osas on aukohus üksnes nentinud, et advokaat võimaldas sellega

olukorra, kus toimik oleks võinud sattuda kõrvaliste isikute kätte.

Aukohus hindas eriti raske rikkumisena seega just kaitsealuste suhtes toimepandud süütegusid

– apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitamata jätmist

ning kaitseakti kohtu poolt määratud ajaks esitamata jätmist. Aukohus on arvesse võtnud ka

asjaolu, et kaebused kaebaja peale ja probleemid tema käitumises pole esmakordsed, vaid et

seoses kaitseülesannete hooletu täitmisega, sh edasikaebuste esitamata jätmisega on

advokaadi tähelepanu varem korduvalt juhitud vajadusele olla oma tegevuses korrektsem ja

tähelepanelikum ning selle eest on teda ka distsiplinaarkorras karistatud rahatrahviga. See

karistus oli otsuse tegemise ajaks küll kustunud, kuid fakt, et kaebaja tegevuse peale

esitatakse jätkuvalt sarnase sisuga kaebusi, kinnitab, et advokaat pole oma eksimustest õppust

võtnud ja järeldusi teinud ega soovigi oma käitumist muuta. Kuna kaitsealuste suhtes

toimepandud rikkumised leidsid tõendamist ning neid on õigesti käsitletud raskete

kutsetegevuse nõuete rikkumisena, puudub alus aukohtu otsuse tühistamiseks vaatamata

sellele, et aukohtu otsuses leidis kajastamist ka juhtum, mida ei saa distsiplinaarsüüteona

arvestada. Pole tõenäoline, et selle juhtumi käsitlemata jätmine aukohtu otsuses oleks viinud

teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramiseni. Rikkumiste süstemaatilisus ei anna alust

lugeda määratud karistust ebaproportsionaalseks. Kaebaja kahjustas oma ülalpool käsitletud

käitumisega oluliselt Eesti Advokatuuri mAet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. O. L apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et aukohtu otsusest ei selgu, milliste süütegude eest on teda

karistatud. Konkreetse distsiplinaarsüüteona on nimetatud vaid kriminaalasja toimiku koopia

seadusevastaselt kaitsealuse kätte jätmist, kuid selles osas tuvastas kohus aukohtu süüdistuse

alusetust. Muus osas heidetakse kaebajale ette hooletust ja ebakorrektsust, kuid aukohtu

3-12-1766

7(9)

otsuse resolutsioonist ega põhjendustest kontreetseid süütegusid, mille eest kaebajat

advokatuurist väljaheitmisega karistati, ei selgu. Kohus ei saa järeldada, mida aukohus hindas

rikkumisena ja mida mitte, kui seda pole aukohtu otsuses konkreetselt ja üheselt välja toodud.

Kaebajale pannakse süüks kaitsealuse huvides apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata

jätmist, kuigi teade selle esitamise kohta on kohtule esitatud. Kaebaja selgitab, et kriminaalas-

jas nr 1-10-12758 esitas ta apellatsioonkaebuse vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega

samaaegselt. Kriminaalasjas 1-08-7666 ei ole kaitsealune tähtaegselt teatanud soovist apellat-

sioonkaebust esitada, seda ilmselt suurenevatest menetluskuludest tulenevalt. Ilmselgelt pers-

pektiivituid kaebusi esitades ning jätkuvalt menetluskulusid kasvatades ei käituks advokaat

mõistlikult ja kaitsealuse huvides. A. Ra kriminaalasjas esitas kaebaja apellatsioonkaebuse

tähtaegselt ja selle läbivaatamata jätmise kohta esitati ka määruskaebus. Vastustaja ja kohus

põhjendamatult ei arvestanud sellega, et V. Li kaebuses käsitletavas kriminaalasjas ei võtnud

Riigikohus V. Li kaasosalise kaitsja esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut

menetlusse. Aukohtu otsuses pole analüüsitud, kas ja milliste kaebuste esitamist on kaebaja

kaitsealused soovinud, kas nad on sellekohasest soovist teada andnud ja kuidas on see tõenda-

tud. Kaebaja advokaadina pidas edasikaebamisi (va A. Ra juhtum) perspektiivituteks. Kaeba-

ja veendumus edasikaebamise põhjendamatusest (ja seetõttu kaebuste esitamata jätmine) on

käesolevaks hetkeks ka kinnitust leidnud ja nimelt on kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja nr 1-

08-7666 esitatud apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtu poolt rahuldamata jäetud. Need

ringkonnakohtu lahendid on kaebaja kasuks rääkivad tõendid, millega käesoleva asja lahen-

damisel arvestada tuleb. Ilmselt põhjendamatu kaebuse esitama jätmine ei ole samastatav

KrMS § 45 lg-s 5 sätestatud kaitsekohustuse rikkumisena. Rikkumises saaks kaitsjat süüdista-

da üksnes siis, kui ta loobub põhjendatud toimingute tegemisest.

Aukohtu otsuses leiti, et kohtu (Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2012 määrus kriminaalasjas

nr 1-08-7666) nõude täitmata jätmisega avaldas kaebaja lugupidamatust kohtu suhtes. Selle

asjaolu kohta ei ole kaebust esitatud ega aukohtumenetlust algatatud, samuti ei ole ringkonna-

kohus leidnud kaebaja käitumises lugupidamatust kohtu suhtes, vaid hooletust kriminaalasja

menetluses. Halduskohus on kaebaja need väited tähelepanuta jätnud.

Vaidlustatud aukohtu otsuses ei ole hinnatud ühtegi distsiplinaarsüütegu konkreetselt, vaid on

iseloomustatud kaebajat ja hinnatud tema kutsesobivust. Isegi kui lugeda, et kaebaja on toime

pannud mõne distsiplinaarsüüteo, siis olukorras, kus kaebaja on varem karistamata (varasem

karistus on kustunud), on rängima karistuse kohaldama põhjendamatu ning määratud karistus

on ebaproportsionaalne, arvestades seejuures ka sellega, et halduskohtu seisukoha järgi on

kaebaja süüdistamine KrMS § 2241 rikkumises alusetu.

Kaebaja soovis ja soovib jätkuvalt tegutsemise advokaadina lõpetada ja on esitanud selle koh-

ta avalduse advokatuurile, kuid ta ei nõustu enda väljaheitmisega.

7. Eesti Advokatuuri aukohus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaeba-

jalt vastustaja kasuks välja menetluskuludena 576 eurot.

Advokatuuri aukohtu otsuses on nimetatud kõik kaebaja kohta laekunud kaebused ja pöördu-

mised, millele kaebaja on saanud aukohtumenetluse käigus oma selgitused anda, ning usutav

pole väide, et etteheidetavad distsiplinaarsüüteod on kaebajale ebaselged. Kaebaja poolt toime

pandud rikkumistest kaitseõiguse teostamisel kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja nr 1-08-7666

informeeris advokatuuri Tallinna Ringkonnakohus ja need rikkumised on kirjeldatud aukohtu

otsuse asjaolude p-des 9 ja 10. Pärast aukohtu menetlust tehtud protsessuaalsed otsused viida-

tud kriminaalasjades ei oma tähtsust kaebaja käitumise hindamisel ja apellatsioonkaebusele

lisatud kohtuotsused tuleb apellandile tagastada.

Kohus on õigesti leidnud, et aukohus võib mitu distsiplinaarsüüteoasja ühendada ühte menet-

lusse ning teha omal valikul kas ühe või mitu otsust. Kohus on kontrollinud vastustaja otsuse

3-12-1766

8(9)

seaduslikkust ja leidnud õigesti, et vaatamata sellele, et üks aukohtu poolt kaebajale süüks

arvatud tegu ei ole käsitletav distsiplinaarsüüteona, on kõik teised vaidlustatud otsuses kirjel-

datud juhtumid distsiplinaarsüüteod, mille eest on kaebajale määratud proportsionaalne karis-

tus advokatuurist väljaheitmise näol.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Advokatuuri aukohtu 19.07.2012 otsusega tunnistati O L süüdi distsiplinaarsüütegudes,

mille eest määrati talle advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 4 alusel karistusena advokatuurist väl-

jaheitmine. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellandi jätkuvat väidet, et vaidlustatud

otsuses, on Aukese distsiplinaarsüüteona märgitud kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte

jätmine, mis halduskohtu hinnangul süütegu polnud. Aukohtu otsuses on loetletud O. L kohta

esitatud kaebused (F. N – ei saanud advokaadilt õiglast ja tõhusat õigusabi, V. L – advokaat ei

esitanud lubatud apellatsioonkaebust ega võta ühendust kaitsealusega, K. M – advokaat ei

esitanud kokkulepitud taotlust elektroonilise järelevalve seadmisest ja ei ole kättesaadav, N. G

– advokaat ei täida sõlmitud lepingut ja väldib suhtlemist, A. R – advokaat jättis apellatsioon-

kaebuse esitama ja kohtuotsus jõustus), samuti on viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrusele, milles on palutud kontrollida O. L tegevuse kooskõla advokatuuri liikmete kutse-

tegevuse ja kutse-eetika nõuetega seoses kaitsealuse V. Li asjas kassatsioonkaebuse esitamata

jätmisega, Harju Maakohtu kohtuniku informatsioonile advokaadi poolt kaitseakti õigeaegse

esitamata jätmise kohta, advokatuuri kutsesobivuskomisjoni informatsioonile täiendõppe aru-

ande esitamata jätmise kohta ning Tallinna Ringkonnakohtu määrustele kriminaalasjades nr 1-

10-12758 ja 1-08-7666, millega taandati O. L riigi õigusabi osutamisest S. Hile ja Ü. Tle, ku-

na advokaat suhtus kaitsealuse õigustesse äärmiselt hooletult ning jättis kaitsekohustused

täitmata ja edasikaebused esitamata. Samuti on vaidlustatud otsuses toodud ära kaebaja selgi-

tused ning esitatud seejärel otsuse tegemise põhjendused. Halduskohus järeldas nende põh-

jenduste pinnalt õigustatult, et aukohus leidis kaebaja süüdi olevat kõigis 11 arutusel olnud

juhtumis, millest halduskohtu hinnangul on tõendatud 10. Samuti on halduskohus piisavalt

põhjendanud, miks tuleb õigeks pidada vastustaja käsitlust, et kaitsealuste suhtes toimepandud

rikkumised on äärmiselt rasked kutsetegevuse rikkumised ning miks ühe süüteo episoodi ära-

langemine ei näita käesoleval juhul vastustaja poolt kaalutlusreeglite rikkumist ega muuda

määratud karistust ebaproportsionaalseks. Samuti on halduskohus õigesti selgitanud, et auko-

hus võib aukohtumenetlust algatada ka enda algatusel, mistõttu on põhjendamatu apellandi

väide, et aukohus ei võinud arutada ega anda hinnangut kaebaja käitumisele kohtuga suhtle-

misel.

Nõustudes halduskohtu seisukohtadega ja otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vaja-

likuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põh-

jendatud pole apellandi väide, et Tallinna Ringkonnakohtu määruses kriminaalasjas nr 1-10-

12758 esitas ta apellatsioonkaebuse vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega samaaegselt.

Viidatud ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt O. L apellatsioonkaebuse tõepoolest esitas,

kuid tegi seda hilinemisega ning tema selgitused olid KrMS sätestatud edasikaebekorda arves-

tades asjakohatud, kummastavad ja jämedalt asjatundmatud. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

kaitsja täiesti põhjendamatult oma kaitsekohustuse täitmata ning suhtus äärmiselt hooletult

oma kaitsealuse õigustesse, mistõttu apellatsioonikohus rahuldas S. H taotlused O. L taanda-

miseks, uue kaitsja määramiseks ja apellatsioonitähtaja ennistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu määruse nr 1-08-7666 kohaselt esitas Ü. T kaitsja adv O. L Pärnu

maakohtule apellatsiooni esitamise teate, kuid jättis apellatsiooni esitamata; kaebetähtaja en-

nistamise küsimuse arutamisel selgitas süüdistatav, et ta palus advokaadil apellatsiooni esita-

da ja advokaat kinnitas nii talle kui ka prokurörile, et on seda teinud; kohtunõudele vaatamata

O. L ringkonnakohtule omapoolseid selgitusi ei esitanud. Seetõttu on alusetu ja kohtumääru-

3-12-1766

9(9)

ses toodud kaitsealuse ja prokuröri selgitustega vastuolus kaebaja väide, et apellatsiooni ta ei

esitatud, kuna kaitsealune ilmselt suurenevatest menetluskuludest tulenevalt ei avaldanud sel-

leks soovi. Kohtu viidatud kohtumäärustest nähtuvalt on kaitsealused soovinud alama astme

kohtu lahendeid edasi kaevata ja advokaat on neile väitnud apellatsiooni esitamist, mistõttu

on asjakohatud ja ennastõigustavad apellandi väited selle kohta, et edasikaebamisel poleks

olnud perspektiivi, mida tõendavat kaebaja kaitsealuste kaasosaliste apellatsioonkaebuste ra-

huldamata jätmine. Tulenevalt KrMS § 45 lg-st 5, on määratud kaitsja kohustatud kriminaal-

menetluses osalema kuni kriminaalasjas kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib

omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustusest vaid

KrMS § 46 lg 1 sätestatud alustel. Selliseid aluseid tuvastatud pole. Põhjendatud pole kaebaja

väide, et A. R kaitsjana esitas ta apellatsiooni tähtaegselt (03.02.2012 otsusele esitati apellat-

sioon 15.03.2012). A. R kaebuses nimetatud kriminaalasjas nr 1-10-17104 leidsid nii Harju

Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus, et A. R kaitsja O. L esitas apellatsiooni tähtaja

ületamisega ning tähtaja ennistamist ei ole taotletud.

Eeltoodu alusel jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, apelleeritud kohtuotsus muut-

mata ja kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. HKMS §

109 lg 6 alusel jääb rahuldamata ka vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlus, kuna ring-

konnakohus ei pea põhjendatuks panna avalik-õigusliku isiku esindaja kulude kandmist kae-

buse esitajale.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman