2-12-45320/12 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20. september 2013.a. kohtu tsiviilkantselei kaudu

Kentmanni 13, Tallinnas

Tsiviilasja number

2-12-45320

Tsiviilasi

XXX(endine X) hagi XXXAS-i vastu tervisekahju

põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

3780 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX(endise nimega X) (isikukood XXX, XXX)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli (Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, Vabaduse

pst 59, Tallinn 11211, e-post maano.saarevali@sirk.ee)

Kostja XXXAS (registrikood XXX, XXX, e-post XXX)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

(Sikuti Advokaadibüroo, Tartu 8, 71020 Viljandi, e-post

mart.sikut@sikutiab.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

29. august 2013.a.

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt XXXAS-lt hageja XXXkasuks mittevaralise kahju hüvitisena

20 000 (kakskümmend tuhat) eurot.

3. Välja mõista kostjalt XXXAS-lt XXXkasuks 20.09.2013 sissenõutavaks muutunud

viivised summas 5337,67 eurot ning TsMS § 367 alusel viivised mittevaralise kahju

hüvitiselt alates 21.09.2013 kuni kahjuhüvitise (20 000 eurot) täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas).

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud XXXAS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

õigus

edasi

kaevata

Tallinna

Ringkonnakohtule

esitades

apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui

viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue

12.10.2009.a kell 11:53 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud

ülekäigurajal, kus hageja sai foori rohelise lubava tule ajal sõiduteed ületades löögi autobussilt

Scania Duple-Metsec, registrimärgiga XXX. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli autobussi

valdajaks kostja. Hageja viidi sündmuskohalt haiglasse. Kirjeldatud sündmuse käigus sai hageja

raske tervisekahjustuse. Liiklusõnnetuse fakti osas alustati kriminaalmenetlust KarS § 423 lg 1

tunnustel bussijuht XXXsuhtes. Harju Maakohtu 29.03.2012.a. otsusega mõisteti A.Pravikov

tema süü tõendamatuse tõttu õigeks. Harju Maakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

28.08.2012.a otsuse jõustumisest 29.09.2012.a.

Bussi juhtinud XXXteostas kostja töötajana tegelikku võimu autobussi üle kostja korraldusel

(töösuhtes). Seega on kostja liiklusõnnetuses osalenud autobussi valdajaks AS § 33 lg 3

tähenduses ning vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 1057 alusel.

Hagejale tekitatud tervisekahjustus tuleneb vahetult 12.10.2009.a kell 11:53 Tallinnas Pärnu mnt

110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal toimunud liiklusõnnetusest ehk asjaolust, et jalakäijate

valgusfoori rohelise tule põlemise ajal ülekäigurada ületav hageja sai löögi samaaegselt

ülekäigurajale sõitnud autobussilt Scania Duple-Metsec, registrimärgiga XXX. Hageja sai

liikuvalt bussilt löögi, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustuse. Kriminaalasja nr 1-11-11665

menetluse käigus leidis tõendamist, et hageja ületas Pärnu mnt Tondi tn ristmiku vahetus

läheduses asunud jalakäijate reguleeritud ülekäigurada jalakäijate valgusfoori rohelise tule

põledes. Ühtlasi leidis tõendamist, et samal ajal sõitis ülekäigurajale kostja töötaja poolt juhitud

autobuss. Autobussi ja hageja vahel toimus kokkupõrge, mille tagajärjel hageja sai raske

tervisekahjustuse.

Hageja sai liiklusõnnetuse käigus järgmisi kehavigastusi: Lülisamba 4. lüli murd, millega

kaasnesid närvijuurte kahjustusest tingitud soole- ja põietalituse häired ning liikumisfunktsiooni

langus. 30.12.2009.a arstliku ekspertiisi otsusega nr XXX omistati hagejale keskmine puue

Otsusega tuvastati, et hagejal esineb kompenseeritud liikumise funktsioonihäire, tema

igapäevases elus osalemisel esineb raskusi ning ta on sunnitud vähemalt kord kuus tegema

lisakulutusi transpordile, abivahenditele, majapidamisele ja kommunikatsioonivahenditele.

30.12.2009.a arstliku ekspertiisi otsuse nr 578690 kohaselt omistati hagejale täielik töövõimetus

(100%) . Hageja ei ole võimeline töötama ega tööga elatist teenima.

AS Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-arsti XXXtuvastas hagejal 06.05.2010.a objektiivse

leiuna liiklusõnnetuse järgselt püsivad meeleoluhäired, diagnostiliselt mõõduka depressiooni

sümptomaatika – väärtusetusetunde, hirmu tuleviku ees, alanenud teotahte, rõõmutuse, püsiva

kurvameelsuse, hirmu suhtlemise ees, mis on kujunemas juba agorafoobiaks ja suitsiidimõtted,

Arst tuvastas depressiivse seisundi süvenemise, hagejal on tekkimas isiksuse muutus

katastroofilisest elamusest – pinge ja kartlikkus, alanenud enesehinnang. Arst tuvastas, et hageja

elukvaliteet on tugevalt langenud. Hageja liiklusõnnetuse järgne seisund tekitab ka elukvaliteedi

ja suhete probleeme tervele perele.

Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010.a otsuse nr XXX kohaselt tuvastati hagejal liiklusõnnetusest

saadud vigastuse tõttu 100%-line töövõime kaotus. Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010.a

otsusega nr XXX tuvastati hagejale keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või

ühiskonnaelus esineb raskusi ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile,

abivahendite kasutamisele, enesehooldusele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele. Hageja

taastusarsti XXX 27.03.2011.a konsultatsiooniotsus kirjeldab hageja liiklusõnnetusest tulenenud

tervisekahjustuste diagnoosi, ulatust ja mõju kannatanu elukorraldusele. Viis ja pool kuud hiljem

sama taastusraviarsti poolt koostatud konsultatsiooniotsuse kohaselt ei ole hageja seisund

märkimisväärselt paranenud.

Arsti konsultatsiooniotsusest nähtub, et hageja halb tervislik seisund on püsiva iseloomuga,

põhjustades hageja valu, kannatusi ja eneseväärikuse langust, mille tõttu on välja kujunenud ka

raske depressiooniseisund.

Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel

töökohal. Hageja oli armastatud ja omas seda tunnet ka ise. Peale liiklusõnnetust on

eelkirjeldatud olukord hageja jaoks drastiliselt muutunud. Hageja vajab kõrvalist abi ja

abivahendeid. Tihti valutab pea ja on muud valud. Hageja liikumine on takistatud. Hageja ei saa

käia tööl ja osutada abi kallitele inimestele ega ülal pidada senisel tasemel isegi ennast. Hageja ei

kontrolli põit, tuli harjuda mähkmete kasutamisega. Hageja on sunnitud mähkmeid kasutama

käesoleva ajani. Hageja seedimine on häiritud, mistõttu ei saa hageja süüa toitu, mida oli

harjunud sööma enne liiklusõnnetust. Hageja peab tegema endale klistiiri. Hageja on sunnitud

tarvitama suurtes kogustes ravimeid, sh valuvaigisteid. Hageja seksuaalelu on peale

liiklusõnnetust olematu. Hageja kehakaal on suurenenud, milline asjaolu rõhub hagejat nii

füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas ei võimalda hageja terviserikked teha kehakaalu langetamiseks

vajalikku sporti. Taastusravi on suunatud trauma vaevuste leevendamiseks, mitte aga kehakaalu

alandamiseks. Nimetatud asjaolud on hagejale tekitanud hingelisi kannatusi ja valu. Hageja

tunneb ennast alaväärtuslikuna ning abituna. Eelloetletud vaevused põhjustavad hagejale

käesoleva ajani hingelist valu ja nii hingelisi kui ka füüsilisi kannatusi. On tõenäoline, et hageja

tervisele tekitatud kahjud on pöördumatud ning seetõttu võib arvata, et ülalkirjeldatud valu ja

vaev on hageja elu lahutamatuks osaks ka määramata ajal tulevikus.

Hageja palub kohtul määrata hüvitise suurus omal äranägemisel, arvestades ka hageja poolt

avaldatud arvamusega kahju suuruse kohta. Hageja hindab talle tekitatud mittevaralise kahju

suuruseks 25 564 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 03.06.2010.a.

Kostja seisukohad

Kostja leiab, et tema vastu esitatud hagiavaldus on põhjendamatu ja alusetu ning vaidleb sellele

vastu täies ulatuses. Kostja leiab, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes

liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai ka ise kannatada, s.t. hageja enda tegevus on

põhjuslikus seoses talle väidetavalt tekkinud kahjuga.

LE § 11 sätestab, et keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada

liiklust. Antud juhul astus hageja ise sõiduteele veendumata küllaldaselt, et sõiduteele astudes ei

ohusta teda seal liikuvad transpordivahendid. Hageja on andnud kriminaalasja nr 1-11-11665

raames ütlusi, et sündmuse toimumise päeval oli halb ilm, sadas vihma ja lörtsi ning et tal oli

seljas jope ning pea kaetud kapuutsiga. Hageja on avaldanud, et tema vaatevälja segas oluliselt

peas olnud kapuuts ning et seetõttu ta ei näinudki lähenevat bussi. Samuti on hageja

kriminaalasjas andnud ütlusi, millest nähtub, et sõiduteed ületama asudes vestles hageja oma

kahe kaaslasega ning et nende eesmärk oli jõuda teisele poole teed trammipeatusesse, et sõita

kesklinna suunas.

Seega on ilmne, et peale halva ilma ja kapuutsitatud pea, mis takistas ilmselgelt ümbruskonna

adekvaatset tajumist, esines ka muid tähelepanu hajutavaid asjaolusid – naiste omavaheline

vestlus ja soov jõuda läheneva trammi peale. Seega tähelepanu keskmes ei olnud mitte

ümbritseva liikluse jälgimine, vaid inimlikud nõrkused, soov jõuda kiiresti halva ilma käest

läheneva trammi peale.

LE § 36 p 2 sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust

veendumata, et ei lähene sõidukit. Antud juhul on igal juhul hageja astunud sõiduteele takistuse

varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisulatuse ning mis on ka otseses

põhjuslikus seoses toimunud õnnetusega. Hageja oleks pidanud arvestama, et kapuuts piirab tema

vaatevälja ning nägemisulatust ja sellest tulenevalt oleks hageja pidanud olema eriti hoolikas

sõiduteele astudes. Antud juhul on hageja rikkunud jämedalt liikluseeskirja, mille rikkumine on

otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ning millistel tingimustel ei vastuta ka kostja

tekkinud kahju eest.

Antud juhul ei ole hageja millegagi tõendanud, milline nägi tema elustiil välja enne avariid.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et hagejale ei esinenud nt. õnnetusjuhtumile eelnevalt

seedeprobleeme või probleeme kehakaalu suurenemisega. Kostja leiab, et hageja tervislik

seisund hagi esitamise aja seisuga tõendamata.

Hageja ei ole millegagi põhistanud millest lähtuvalt ning miks ta peab mittevaralise kahju

suuruseks just 25 564 eurot.

Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki

tõendeid, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja

piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes:

1. 12.10.2009 kell 11:53 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate

reguleeritud ülekäigurajal, kus hageja sai sõiduteed ületades löögi autobussilt Scania

Duple-Metec, registrimärgiga XXX;

2. Liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis autobussi XXX;

3. XXXteostas tegelikku võimu autobussi üle kostja korraldusel (töösuhtes) ja seega oli

liiklusõnnetuses osalenud autobussi valdajaks AÕS § 33 lg 3 tähenduses kostja;

4. Liiklusõnnetuse fakti osas alustati kriminaalmenetlust KarS § 423 lg 1 tunnustel bussijuht

XXXi suhtes.

5. Harju Maakohtu 29.03.2012 otsusega mõisteti XXXtema süü tõendamatuse tõttu õigeks.

Harju Maakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 28.08.2012 otsuse jõustumisest

29.09.2012;

6. Liiklusõnnetuse tulemusena on hageja 100% töövõimetu ja tal on tuvastatud keskmine

puue.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastustab hagejale tekkinud kahju eest ja kas kostjal tuleb

maksta hagejale mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlevad ka mittevaralise kahju hüvitise

suuruse üle.

Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel. Vastutus suurema ohu

allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mille § 1056

lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel

tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056

lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või

selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse

rakendamise korral tekkita suurt kahju või võib tekkida kahju sageli. Mootorsõiduki otsene

valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju

eest. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-161-10 leidnud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise

õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse

tekkimise eelduseks. Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana

tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või

kas ta tegi seda süüliselt. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu

allikale iseloomuliku riski, s.o. suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku

kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist. (Riigikohtu 18. aprilli 2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst

liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise

tagajärjel. Kuna riskivastutus ei eelda õigusvastase teo toimepanemist, siis kohus ei analüüsi kas

kostja rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt.

Poolte vahel ei ole vaidlust ja kohus on eelnevalt tuvastanud, et 12.10.2009 kell 11:53 toimus

liiklusõnnetus Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal, kus hageja sai

sõiduteed ületades löögi autobussilt Scania Duple-Metec, registrimärgiga XXX ning

liiklusõnnetuses osalenud autobussi valdajaks AÕS § 3 lg 3 tähenduses oli kostja. Asjaolu, et

autobussi juhtinud XXX ei suutnud hagejale otsasõitu vältida on otseselt autobussist, kui

mootorsõidukist ehk suurema ohtu allikast, lähtuva riski realiseerumine. Kuigi hageja sai löögi

bussiküljelt, siis just bussi suur mass ja liikumisenergia tõid kaasa olukorra, kus hageja paisati

pikali maha kõvale asfaltkattega sõiduteele, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi. Seega

esineb hagejale tervisekahjustuse tekitamise ja bussi, kui suurema ohu allikana käsitletava

mootorsõiduki liikumise vahel otsene kausaalseos. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui

autobuss ei oleks hagejale otsa sõitnud.

VÕS § 1057 sätestab välistused, milliste esinemisel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja

mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Üheks selliseks vastutust välistavaks asjaoluks on

VÕS § 1057 p 3 tulenevalt see, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanud tahtlik tegu,

välja arvatud kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel. Kostja on seisukohal, et mootorsõiduki

valdaja vastutus ei kohaldu kostja suhtes VÕS § 1057 p-st 3 tuleneva erandi tõttu, nimelt

põhjustel, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes liikluseeskirja mitmeid

sätteid, mille tagajärjel sai kannatada, s.t. hageja enda tegevus on põhjuslikus seoses hagejale

väidetavalt tekkinud kahjuga. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on

tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel ja lõppemisel.

Õigusteoorias ja kohtupraktikas (Riigikohtu 2. märtsi 2011 otsuses tsiviilasi 3-2-1-161-10 p. 12)

on leitud, et VÕS § 1057 p 3 mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast

kahjustada (antud juhul põhjustada tervisekahjustusi), sest üksnes sellisel juhul saab rääkida

põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel

Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28). Kannatanu tahtlik tegu

eeldanuks seda, et ta oleks otseselt oma tegevusega endale tervisekahjustuse põhjustamist

soovinud. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks

järeldada, et hageja käitumine (12.10.2009 Tallinna Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud

ülekäigurajal sõidutee ületamine) oleks otseselt suunatud endale tervisekahjustuse või

kehavigastuse põhjustamisele. Seega ei ole kostja esile toonud VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud

asjaolusid, mille alusel oleks kostja vastutus välistatud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS §

1056 ja 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue autobussi Scania Duple-Metec

registrimärgiga XXX valdaja, so kostja vastu.

Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ning on nõutava hüvitise summa jätnud

hagis märkimata, taotledes õiglast hüvitist kohut äranägemisel. Hageja hindab ise mittevaralise

kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 25 564 eurot. Hüvitise suuruse aluseks olevate asjaoludena

tõi hageja välja töövõime 100%-lise kaotuse, keskmise puude, temale tekitatud kehavigastuse

raskuse, selle mõju hageja elukorraldusele, hageja poolt talutud valu ja ebamugavuse, mõju

psüühikale ja elukvaliteedi languse. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja

elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal. Hageja oli armastatud ja omas seda tunnet ka

ise. Peale liiklusõnnetust on eelkirjeldatud olukord hageja jaoks drastiliselt muutunud. Hageja

vajab kõrvalist abi ja abivahendeid. Tihti valutab pea ja on muud valud. Hageja liikumine on

takistatud. Hageja ei saa käia tööl ja osutada abi kallitele inimestele ega ülal pidada senisel

tasemel isegi ennast. Hageja ei kontrolli põit, tal tuli harjuda mähkmete kasutamisega. Hageja on

sunnitud mähkmeid kasutama käesoleva ajani. Hageja seedimine on häiritud, mistõttu ei saa

hageja süüa toitu, mida oli harjunud sööma enne liiklusõnnetust. Hageja peab tegema endale

klistiiri. Hageja on sunnitud tarvitama suurtes kogustes ravimeid, sh valuvaigisteid. Hageja

seksuaalelu on peale liiklusõnnetust olematu. Hageja kehakaal on suurenenud, milline asjaolu

rõhub hagejat nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas ei võimalda hageja terviserikked teha

kehakaalu langetamiseks vajalikku sporti. Taastusravi on suunatud trauma vaevuste

leevendamiseks, mitte aga kehakaalu alandamiseks. Nimetatud asjaolud on hagejale tekitanud

hingelisi kannatusi ja valu. Hageja tunneb ennast alaväärtuslikuna ning abituna. Eelloetletud

vaevused põhjustavad hagejale käesoleva ajani hingelist valu ja nii hingelist kui ka füüsilisi

kannatusi. On tõenäoline, et hageja tervisele tekitatud kahjud on pöördumatud ning seetõttu võib

arvata, et ülalkirjeldatud valu ja vaev on hageja elu lahutamatuks osaks ka määramata ajal

tulevikus.

Kostja leiab, et täielikult on tõendamata hageja endine eluviis ja tervislik seisund avariile

eelnenud ajal ja hageja ei ole temale tekkinud mittevaralise kahju suurust millegagi põhistanud.

Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist hageja väited tema tervisliku

seisundi, töövõimekaotuse, pideva valu ja elukorralduslike muudatuste kohta. 26.02.2010 isiku

ekspertiisiakt nr 35 kohaselt sai hageja liiklusõnnetuse käigus järgmisi kehavigastusi: lülisamba

4. lüli murd, millega kaasnesid närvijuurte kahjustusest tingitud soole- ja põietalituse häired ning

liikumisfunktsiooni langus (tlk 44-47). 30.12.2009.a arstliku ekspertiisi otsusega nr XXX

omistati hagejale keskmine puue. Otsusega tuvastati, et hagejal esineb kompenseeritud liikumise

funktsioonihäire, tema igapäevases elus osalemisel esineb raskusi ning ta on sunnitud vähemalt

kord

kuus

tegema

lisakulutusi

transpordile,

abivahenditele,

majapidamisele

ja

kommunikatsioonivahenditele. Sotsiaalkindlustusameti 30.12.2009 otsusega nr 578690 kohaselt

on hagejale omistatud täielik töövõimekaotus (100%) (tlk 49).

AS Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-arsti XXXtuvastas hagejal 06.05.2010.a objektiivse

leiuna liiklusõnnetuse järgselt püsivad meeleoluhäired, diagnostiliselt mõõduka depressiooni

sümptomaatika – väärtusetusetunde, hirmu tuleviku ees, alanenud teotahte, rõõmutuse, püsiva

kurvameelsuse, hirmu suhtlemise ees, mis on kujunemas juba agorafoobiaks ja suitsiidimõtted,

Arst tuvastas depressiivse seisundi süvenemise, hagejal on tekkimas isiksuse muutus

katastroofilisest elamusest – pinge ja kartlikkus, alanenud enesehinnang. Arst tuvastas, et hageja

elukvaliteet on tugevalt langenud. Hageja liiklusõnnetuse järgne seisund tekitab ka elukvaliteedi

ja suhete probleeme tervele perele.

Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010 otsusega nr XXX tuvastati hagejale keskmine puue, sest

tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus esineb raskusi ja puudest tulenevad lisakulud

ravimitele,

transpordile,

abivahendite

kasutamisele,

enesehooldusele,

kommunikatsioonivahendite kasutamisele (50-51). Hageja taastusarsti XXX 03.10.2011.a

konsultatsiooniotsusest nähtub hageja liiklusõnnetusest tulenenud tervisekahjustuste diagnoos,

ulatus ja mõju hageja elukorraldusele. 1 aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist on hagejal

vaatama saadud taastusravile järgmised tervisekahjustused: kroonilised valud seljas ja paremas

õlas, füüsiline puue- suudab kõndida lühikest maad, siis väsib, peab istuma, kõnnil kasutab

küünarkarkusid, meeloluhäireid (raske depressioon), mis pidurdavad igapäevast toimetulekut ja

raskendavad sotsiaalset suhtlemist, kõhukinnisus ja väljutushäired (vajab ravimeid rooja

väljutamiseks),

hagejal

esinevad

seksuaalprobleemid

urineerimishäired,

päeval

tuleb

urineerimisel põiele pressida, aga ööse uriin kontrollimatu (vajab mähkmeid) ( tlk 56).

27.04.2011,

s.o

viis

ja

pool

kuud

hiljem

sama

taastusraviarsti

poolt

koostatud

konsultatsiooniotsuse kohaselt ei ole hageja seisund märkimisväärselt paranenud (tlk 57).

Sotsiaalkindlustusameti 16.11.2012 otsusega nr XXX tuvastati hagejal püsiv töövõimetus,

töövõimekaotus 100% (tlk 65). Sotsiaalkindlustusameti 16.11.2012 otsusega nr XXX tuvastati

hagejal keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus esineb raskusi ja

puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele,

kommunikatsioonivahendite kasutamisele (tlk 66-67). Isikliku abivahendi kaardist nr

XXXnähtub, et hageja on soetanud pidevalt isiklikke abivahendeid (peamiselt mähkmeid) (tlk

59-62).

Mittevaralise kahju hüvitatavust riskivastutuse realiseerumise korral on kohtupraktikas

tunnustatud (Riigikohtu lahendid 3-21-1-19-08 p 15, 3-2-1-85 p 11). Liiklusõnnetuse toimumise

ajal kehtinud VÕS § 130 lg 2 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule

maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lg 2

kohaselt kehavigastuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Riigikohus on

oma lahendis nr 3-2-1-85-08 punktis 13 muuhulgas selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise

nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob

seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel

võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva

isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14). Eeltoodust

tulenevalt tuleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada

kannatanu tervisekahju ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja

analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem väljamõistetud hüvitiste suurust.

Kohtupraktika seisukohast märgib kohus, et Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2004 a otsusega

tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõisteti kannatanule, kelle töövõimekaotus VEK otsuse kohaselt oli

80%, moraalse kahju hüvitisena 250 000 krooni. Tartu Ringkonnakohtu 14.märtsi 2011.a.

otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41874 on mõistetud isikule, kellel muuhulgas tuvastati tööõnnetuse,

mis tõi kaasa raske kehalise vigastuse ja parema käe amputeerimise tagajärjel töövõimekaotuse

80 % ulatuses, tervisekahju tekkimise tõttu mittevaralise kahju hüvitise summas 450 000 krooni.

Harju Maakohtu 14. märtsi 2008.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05- 17746 välja kuriteona

kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel jalaluumurru ja näovigastuste, peaajupõrutuse ning

püsiva töövõime kaotus 40% tekitamise eest − hüvitis 100 000 krooni. Kuriteona kvalifitseeritud

liiklusõnnetusega tekitatud sääreluu murru eest mõistis Harju Maakohtu 19. detsembri 2008.a.

otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41823 välja hüvitise 75 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 14.

novembri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-41583 on mõistetud isikule, kellele liiklusõnnetuse

tagajärjel põhjustati avariijärgne kooma, tehti kaks operatsiooni, kes pidi viibima poolteist kuud

haiglas ning kes on 100% töövõimetu ja eluaegselt invaliidistunud - mittevaralise kahju

hüvitisena 30 000 eurot. Harju Maakohtu 05. veebruari 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-24958

mõisteti isikule, kes liinibussi järsku pidurdamise tõttu kukkus ja sai tervisekahjustusena

lülisamba II nimmelüli kompressorimurru ning kellele hiljem omistati keskmine puue ja 60%

töövõimekaotus - mittevaralise kahju hüvitisena 15 000 eurot.

Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude

pinnalt õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 20 000 eurot. Hagejal on liiklusõnnetuse

tagajärjel tõsised tervisekahjustused, mistõttu ta on sunnitud kasutama püsivalt „pamperseid“

ning tema soolestiku kontroll on häiritud, tekitades hagejal püsivalt ebamugavuse ja

alaväärsustunnet. Hageja on pidanud tundma püsivat valu ja liikumistaksitusi. Samuti on hagejal

100%-line töövõime kaotus. Hageja on pidanud tegema oma elus olulisi elukorralduslikke

muutusid, samuti on hagejal tuvastatud depressioon ja muud psüühilised häired. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, et hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetust erines oluliselt tavalisele

tervele inimese omasest tervislikust seisundist

Kostja on samas alternatiivselt leidnud, et esinevad VÕS § 139 sätestatud alused kahjuhüvitamise

vähendamiseks. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi

lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele

aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus

käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kostja on seisukohal, et liiklusõnnetus

leidis aset hageja enda raske hooletuse ja liikluseeskirja sätete eiramise tagajärjel. Kostja leiab, et

antud juhul astus hageja ise sõiduteele veendumata küllaldaselt, et sõiduteele astudes ei ohusta

teda liikuvad transpordivahendid.

Kostja tugineb liiklusõnnetuse juhtumisel (s.o.12.10.2009) kehtinud Liikluseeskirjade (LE) §-le

11, mis sätestab, et keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada

liiklust. Kostja leiab, et antud juhul hageja ise astus sõiduteele veendumata küllaldaselt, et

sõiduteele astudes ei ohusta teda seal liikuvad transpordivahendid. Samuti tugineb kostja LE § 36

p-le 2, mis sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust

veendumata, et ei lähene sõidukit. Kostja leiab, et hageja on astunud sõiduteele takistuse varjust,

milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisvälja ning mis on ka otseses

põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega.

Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 32 kohaselt pidi jalakäija reguleeritud ülekäigurajal

juhinduma foorituledest. Kriminaalasja 10230104693 kohtueelse menetluse käigus kuulati

hageja, bussijuht XXX, tunnistajad XXX ja XXX. Hageja ja tunnistajate XXXja XXX poolt

antud ütluste kohaselt astus hageja sõiduteele lubava rohelise fooritule süttides (tlk 91-96, 99-

101). Tallinna Ringkonnakohtu 28.08.2012 otsuses kriminaalasjas nr 1-11-11665 punktis 7 on

tuvastanud, et jalakäijate fooris põles roheline tuli. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks

ületanud sõiduteed keelava punase tulega. Seega käitus hageja õiguspäraselt, kui astus sõiduteele

lubava fooritule süttides. LE § 44 kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat. LE §

45 p 5 kohaselt pidi juht teed andma jalakäijale viimase sõidutee ületamisel foori rohelise tule

ajal. LE § 50 kohaselt võib ülekäigurajale sõita vaid siis kui juht on kindel, et ta ei tule sellel

seisma jääda.

Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud LE § 36 p 2 kuna eelnimetatud säte ei kehti sõidutee

ületamisel reguleeritud ülekäigurajal. Reguleeritud ülekäigurajal peab jalakäija juhinduma LE §

32 nõuetest, mis on erisätteks LE § 36 suhtes. Samuti ei ole astunud hageja teele ühegi takistuste

varjust, mistõttu oli hageja teele astumine bussijuhi jaoks objektiivselt märgatav ja etteaimatav

sündmus. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja peas olnud kapuuts on LE § 36 p 2

mõttes oluline takistus, mille varjust ei tohi jalakäija teel astuda. LE 36 p 2 sätestatud takistuse

tagant sõiduteel astumise keelu mõtteks on vältida olukordi, et jalakäija võiks ootamatult

sõiduteele sattuda takistuse tagant ja jalakäija teele sattumine ei ole bussijuhi jaoks objektiivselt

märgatav ja etteaimatav sündmus. Selliseks takistuseks võib olla mõni sõiduteel seisev ese (nt

prügikast), mille varjust võib jalakäija ootamatult sõiduteel astuda ja juht ei märka sõiduteele

astunud jalakäija. Takistuseks ei saa olla müts või kapuuts, sest sõiduteele astuv jalakäija on

mootorsõidukijuhile nähtav vaatamata sellele, kas ta kannab mütsi või kapuutsi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastutab hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest ja

puuduvad VÕS § 139 sätestatud alused kahju hüvitise vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 20 000 eurot.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt alates 03.06.2010 VÕS § 113 lg 1 ja

§ 94 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

8% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule

tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui

seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise

väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsukiirmenetluse avalduse. Hageja esitas kostja vastu esimese

hagi kriminaalajas nr 1-11-11665 menetluses 03.06.2010, seega tekkis hagejal VÕS § 113 lg-1

sätestatud viivise nõude õigus VÕS § 113 lg 2 tähenduses alates 03.06.2010.a.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus leiab, et hageja viivisnõue on põhjendatud. Ametlikes Väljaannetes avalikustatud Euroopa

Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.

jaanuari 2010-02. juulit 2012 oli 1,00%. Kuni 15.04.2013 kehtinud VÕS § 94 kohaselt lisandus

sellele 7% aastas, mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 03.06.kuni 31.12.2012 on 8%

aastas. Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 03.06.2010

kuni

31.12.2012

eest

väljamõistetav

viivis

4133,70

eurot.

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2013 on

0,75%, mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 01.01.2013 kuni 14.04.2013 on 7,75%

aastas. Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 01.01.2013

kuni

14.04.2013

eest

väljamõisteatav

viivis

441,64

eurot.

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2013 on

0,50%. Alates 15.04.2013 kehtima hakanud VÕS § 94 kohaselt lisandus sellele 8% aastas,

mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 15.04.2013 kuni 20.09.2013 on 8,5% aastas.

Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 15.04.2013 kuni

20.09.2013 eest väljamõistetav viivis 762,33 eurot. Seega on kohtuotsuse tegemise seisuga

kostjalt väljamõistatav viivis 5337,67 eurot ( 4133,70+441,64+762,33= 5337,67).

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks kohtuotsuse tegemise (20.09.2013)

ajaks sissenõutavaks muutnud viivise summas 5337,67 eurot ning TsMS § 367 alusel viivise

protsendina põhinõudelt (20 000 eurot) alates 21.09.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas).

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et

hagi hind on 3500 eurot. TsMS § 132 lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse

mittevaraliseks nõudeks ka surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise

või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on

hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. TsMS § 133 lg 1

kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõude järgi. TsMS § 133 lg 2 sätestab, et

käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi

esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud

viivisele. Eeltoodu alusel on käesoleva hagi hind 3780 eurot.

Menetluskulude jaotamine

Juhindudes TsMS § 162 lg 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

Kohtunik