2-11-51877/39 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-51877

Tsiviilasi

Hannes Sipelga (Sipelgas) hagi AS Oskar LT vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

hüvitise

4264,98 eurot, saamata jäänud töötasu 3086,80 eurot ja

viivise 344,29 eurot väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7351,78 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hannes Sipelga apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – Hannes Sipelgas (ik: XXX), esindaja

advokaat Maili Kalmus

Vastustaja (kostja) – AS Oskar LT (rk: 10372286), esindaja

vandeadvokaat Nikolai Kõiv

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus

osaliselt, s.o osas, millega maakohus jättis rahuldamata

Hannes Sipelga hagi AS Oskar LT vastu hüvitise

väljamõistmiseks ja menetluskulude jaotuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

Hannes Sipelga hagi AS Oskar LT vastu hüvitise

väljamõistmiseks TLS § 100 lg 4 alusel ning mõista AS-lt

Oskar LT Hannes Sipelga kasuks välja hüvitis 1421 (üks

tuhat nelisasa kakskümmend üks) eurot 66 senti ning

jätta poolte menetluskulud maakohtus täielikult poolte

endi kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgimiselt:

„3.1. Rahuldada Hannes Sipelga hagi AS Oskar LT vastu

hüvitise välljamõistmiseks TLS § 100 lg 4 alusel ja mõista

AS-lt Oskar LT Hannes Sipelga kasuks välja hüvitis 1421

(üks tuhat nelisada kakskümmend üks) eurot 66 senti.

3.2. Jätta rahuldamata Hannes Sipelga hagi AS Oskar LT

vastu saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõistmiseks.

3.3. Jätta poolte menetluskulud maakohtus täielikult

poolte endi kanda.“

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus täielikult

poolte endi kanda.

Välja mõista Hannes Sipelgalt riigituludesse riigiõigusabi

tasu 376 (kolmsada seitsekümmend kuus) eurot ja 32

senti.

Hannes Sipelgal tuleb riigiõigusabi tasu 376,32 eurot

tasuda 12 võrdse osamaksena a`31,36 eurot. Esimene

osamakse tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15

päeva jooksul ning ülejäänud 11 osamakset tuleb tasuda

esimese osamakse tasumisele järgneva 11 kalendrikuu

jooksul iga vastava kuu 20. kuupäevaks.

Riigiõigusabi

osamaksed

tuleb

tasuda

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

nr

221023778606 Swedbankis või nr 10220034796011 SEB

Pangas, märkides Tartu Ringkonnakohtu viitenumbri

2800049858.

Kohtuotsus

Hannes

Sipelgalt

riigiõigusabi

tasu

väljamõistmise osas saata teadmiseks Riigi Tugiteenuste

Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Oskar LT esitas 26.10.2011 maakohtule taotluse Hannes Sipelga poolt Lõuna

Inspektsiooni töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.

H. Sipelgas (hageja) palus mõista AS-lt Oskar LT (kostja) hageja kasuks välja töölepingu

erakorralise ülesütlemise hüvitis 4264,98 eurot, saamata jäänud töötasu 3086,80 eurot ja viivis

344,29 eurot.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 24.10.2006 sõlmitud töölepingu alusel kostja juures

autojuht-ekspediitorina. 01.05.2009 jõustus poolte vahel uus töötasu kokkulepe, mida

tööandja täitis kuni augustini 2009. Siis vähendas tööandja ühepoolselt töötasu 10% võrra.

Hageja ei ole nõustunud töötasu vähendamisega ja on sellele korduvalt vastu vaielnud. Uue

müügijuhi tööleasumisel asus tööandja tegema ebamõistlikke ümberkorraldusi logistikas

hagejat sellest teavitamata. Sellega pani kostja hageja pidevalt olukorda, kus tal oli oht sattuda

vastuollu autojuhi töö- ja puhkeaja regulatsiooniga. Hageja juhtis korduvalt kostja tähelepanu

seesuguse olukorra lubamatusele. 29.04.2011 toimus taas juhtum, kus hageja pidi sõitma

Tartusse, planeeris oma kaubaringi ja paigutas kaubad sellest lähtuvalt. Siis selgus, et tema

ülesandeks oli pandud ka Viljandi kaubaring. Hageja juhtis tööandja tähelepanu muutustest

informeerimise vajadusele. Samasuguse situatsiooni kordumisel 02.05.2011 soovis hageja

tööandjat sellest telefonitsi teavitada, kuid kostja esindaja katkestas tema jutu ebasündsa

väljendusega ning lõpetas kõne. Hageja läks kontorisse asja selgitama, kuid tööandja avaldas

arvamust, et hageja töötajana ei peagi kõike teadma. Eeltoodud asjaoludel ütles hageja

02.05.2011 töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel. Kuivõrd

kohapeal tehtud ülesütlemisavaldus oli napisõnaline, täiendas hageja avaldust täiendavate

põhjendustega ning märkis ka ülesütlemise õigusliku aluse. Samas nõudis hageja selguse

huvides töölepingu erakorralise lõpetamise hüvitist ja ebaseaduslikult kinni peetud palka.

Hagejal oli õigus tööleping TLS § 91 alusel erakorraliselt üles öelda. Kostja on korduvalt

oluliselt rikkunud töölepingut, jättes andmata selged ja õigeaegsed korraldused. Logistiliste

muudatuste tegemine viimasel minutil hagejat teavitamata raskendas oluliselt hageja tööd

ning pikendas ebamõistlikult tööpäevi, kuna kaubaringide planeerimisel ja kaupade

pealelaadimisel ei olnud võimalik täiendavalt lisatud ülesannetega arvestada. Tööpäevade

pikkuseks kujunes tihti 14–15 tundi ning hagejal tekkisid probleemid autojuhtide töö- ja

puhkeaja regulatsiooni järgimisega. Kostja on hagejat kohelnud ebaväärikalt, kasutades tema

suhtes ebatsensuurseid väljendeid ning andes mõista, et töötaja asi ei ole teada, mis tööd ta

järgmisel minutil tegema peab hakkama, seda hoolimata sellest, et klientide meelepaha kauba

hilinemisel pidi taluma töötaja. Kostja on pikka aega jätnud hagejale tasumata 10% palgast.

Tööpäevade ebamõistlikust pikkusest ja tööaegadest tingituna eksisteeris töölepingu

jätkamisel reaalne oht töötaja tervisele ning oht, et töötaja rikub autojuhtide töö- ja puhkeaja

regulatsiooni ning on kohustatud kandma rikkumisest tingitud sanktsioone.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt määratakse töölepingu järgi tööaja

algus, vaheajad ja lõpp kindlaks tööajakavas ning tööaega arvestatakse summeeritult,

arvestusperioodiga üks kuu. Hageja põhipalk kirjaliku töölepingu järgi oli 50 krooni tunnis.

Kostja arvestas töötasu vastavalt kaubaveo ringidele, arvestades sihtkohta, sõiduks kulunud

tunde ja kohtade arvu. Seoses majanduse üldise elavnemisega hakkas kostja ajutiselt maksma

kõikidele töötajatele täiendavat töötasu. Kuna töötasu tõus oli ajutine, siis töölepingut ei

muudetud ja töötasu määr jäi endiseks. Seoses majanduse üldise jahenemisega vähendas

kostja kõikide töötajate töötasu alates 01.08.2009. a 10%. Hageja ei kasutanud õigust

tööleping üles öelda, nõustudes oma käitumisega töötasu arvestamise korra muutmisega.

02.05.2011 esitas hageja kostja juhatajale avalduse, milles palus vabastada end töölt

02.05.2011. Kostja esindaja võttis avalduse vastu, andis nõustumuse lõpetada tööleping

töötaja algatusel TLS § 85 lg 1 alusel, kirjutas hageja juuresolekul avaldusele resolutsiooni

„nõus“ ja teatas, et tööleping lõpeb 02.05.2011. Hageja ei ole tõendanud, et töölepingu

ülesütlemine oli erakorraline. 02.05.2011 avalduses märgitut ei saa käsitleda erakorralise

ülesütlemisena. Hageja väited, et talle on antud ebaselgeid töökorraldusi, teda on koheldud

tööandja poolt ebaväärikalt jne, on ebaõiged. Kuna kostja lõpetas 02.05.2011 hagejaga

töölepingu TLS § 85 lg 1 alusel, jättis kostja täiendavalt esitatud avalduse tähelepanuta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 13. veebruari 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on

korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Hageja esitas 02.05.2011

kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks. Avaldusele eelnevalt toimus hageja ja kostja

seadusliku esindaja kohtumine viimase kabinetis. Kohtumise initsiaatoriks oli hageja, kuna ta

ei pidanud konkreetset sõidugraafikut asjakohaseks ja täidetavaks. Poolte vahel toimus

sõnavahetus, mille lahenduseks oli küsimuse püstitamine selliselt, kas hageja soovib kostja

juures edasi töötada või mitte. Hageja vastus oli eitav ning ta läks kirjutama töölepingu

lõpetamise avaldust. Hageja kirjutas avalduse ja esitas selle kostjale, kostja nõustus

avaldusega, tehes avaldusele sellekohase märkuse. Andes hinnangut poolte tahteavaldusele

lähtuvalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 oli poolte tahe suunatud töölepingu

lõppemisele korraliselt. Kuigi hageja ei ole avalduses otseselt taotlenud töölepingu lõppemist

ja taotletud on töölt vabastamist, tuleb selle all mõista töölepingu korralist ülesütlemist töötaja

poolt TLS § 85 kohaselt. TLS § 91 lg 1 seab töölepingu erakorralise lõpetamise tingimusteks

lõpetamise mõjuval põhjusel, konkreetsed asjaolud, mõlemapoolse huvi ja mõistlikkuse

põhimõtte. Hageja 02.05.2011 avalduse sisu ja sellele eelnenud asjaolud ei anna alust hinnata

avaldust töölepingu erakorralise ülesütlemisena. TLS § 98 lg 1 kohaselt peab töötaja

korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kostja ei

pidanud vajalikuks töölepingu lõpetamisel töötaja etteteatamisaega järgida.

Töötaja peab töölepingu lõpetamisel selgesõnaliselt väljendama, millisel alusel ta soovib

töölepingut lõpetada. Sooviavalduse alusel on kardinaalselt erinevad õiguslikud tagajärjed,

kuna TLS § 105 kohaselt tuleb tööandjal esitada hagi või töövaidluskomisjonile avaldus

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 30 päeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest.

Kui töötaja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, vaid TLS § 91

lg 2 alusel, siis ei ole tööandjal alust lõpetada töölepingut TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel.

Hageja esitas järgmisel päeval täpsustatud avalduse, milles palus lugeda tööleping lõpetatuks

erakorraliselt TLS § 91 lg 2 alusel. Kostja hageja tahteavalduse muutust ei aktsepteerinud,

kuna see oli oluliselt erinev poolte vahel eelmisel päeval kokkulepitust.

TLS § 91 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel. TLS

§ 91 lg 2 järgi on tööandjapoolseteks kohustuse olulisteks rikkumisteks eelkõige: 1) tööandja

ebaväärikas käitumine; 2) oluliselt viivitamine töötasu maksmisega ja 3) töö jätkamise seotus

reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

TLS § 91 lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Hageja väitel

esinesid tööandjapoolsed olulised rikkumised pikema aja vältel. Hageja ei ole täitnud

mõistlikkuse nõuet, tuues tööandja rikkumised esile päevi, nädalaid ja kuid hiljem pärast

väidetavaid rikkumisi.

Hageja väide, et kostja esindaja kasutas hageja suhtes ebatsensuurseid väljendeid, ei leidnud

kohtus usaldusväärselt tõendamist. Ebatsensuurse väljendi kasutamist on väitnud üksnes

hageja, kostja esindaja ja tunnistajate ütlustest see ei nähtu. Samuti on tõendamata hageja

väide, et ta on tööandjast tingituna sattunud klientide meelepaha osaliseks.

Hageja osundamine tööaja korraldamise ebamõislikkusele on üldsõnaline ja ei ole küllaldaselt

sisustatud faktiliste asjaoluga. Ei ole kujutletav ka olukord, kus töötaja hakkab tööandajale

dikteerima töökorralduslikke asjaolusid. Nähtuvalt poolte ütlustest toimus kaubaringides

muudatusi ja autojuhtide asendusi. Kohus ei tuvastanud, et need muudatused oleks

käsitletavad tööandjapoolsete oluliste rikkumistena. Hageja on ise osundanud sellele, et tal oli

võimalus töögraafikuid ja tööaega kokkuleppel kolleegidega muuta ning praktikas on see ka

aset leidnud. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud ka asjaolu, et tööaeg ületas seaduses

sätestatud ülemmäära. Hageja abikaasa, T. T. tunnistajana antud ütlused on liialt üldsõnalised,

et neist järeldada kostja olulisi rikkumisi tööajagraafikutes. Tunnistaja M. L. (kes koostas

autojuhtide töögraafikuid ja marsruute) ütlustest nähtuvalt olid operatiivselt korraldatud nii

kostja kui ka teiste autojuhtide töögraafikud; graafikute muudatuste korral oli informatsioon

autojuhtidele esitatud ning kaebusi selles ei ole esitatud.

TsÜS § 138 ja VÕS § 6 kohaselt õiguste ja kohustuste teostamisel ning lepingulistes suhetes

tuleb toimida heas usus. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest

tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda

erinevalt, sh vastuolulise käitumisega. Hageja vastuoluline käitumine ilmnes töölepingu

lõpetamisel. Hageja ei väljendanud selgesõnaliselt oma tahet lepingu lõpetamisel. Hageja sai

alates 2009 augustist 10% võrra väiksemat töötasu. Töötasu vähendamist on hageja pikema

aja jooksul tunnustanud ja TLS § 37 lg 1 kohaselt ei ole hageja õigustatud seda käsitlema

tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisena TLS § 91 mõttes.

Hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata,

kuna kohus ei tuvastanud tööandjapoolset kohustuste olulist rikkumist. Kuna hageja ei

kasutanud TLS § 37 lg-s 1 sätestatud õigust tööleping üles öelda ning on oma käitumisega

töötasu alandamist aktsepteerinud, puudub alus ka saamatajäänud töötasu ja viivise nõuete

rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. H. Sipelgas esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. veebruari 2013

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud

kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral palub apellant jätta

menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) luges kohus ebaõigesti töölepingu lõpetatuks korraliselt. Kohus tõlgendas töötaja

tahteavaldust, võtteks aluseks mitte tahteavalduse, vaid tööandja väited töölepingu lõpetamise

asjaolude kohta. Kohus ei põhjenda, miks ta võtab aluseks kostja faktiväited ning jätab

kõrvale hageja esitatud asjaolud ja tõendid (hageja vande all antud ütlused), millega hageja on

tõendanud, et poolte vahel 02.05.2011 toimunud kohtumise asjaolud olid teistsugused. Hageja

tahteavalduse põhjendustest nähtusid selgelt etteheited tööandjale seoses töökorralduste

andmisega ning nende muutmisest informeerimisega ehk erakorralised asjaolud, mille

esinemisel ei saa tõlgendada tahteavaldust korraliseks. Kohtu vastupidine järeldus on

konstateeriva loomuga ning kohus ei ole seda millegagi põhjendanud. Hageja on täitnud

erakorralise ülesütlemise avalduse põhjendamiskohustust. Nõuet ülesütlemise õigusliku aluse

märkimiseks seadus ei sea. Ülesütlemise faktiliseks aluseks olnud põhilised asjaolud olid

02.05.2011 avalduses välja toodud ja neid põhjendusi täiendati järgmisel päeval. Täiendavate

põhjenduste esitamine avalduse juurde ei ole keelatud. Kohus ei arvestanud täiendavas

põhjenduses toodud asjaoludega tahteavalduse tõlgendamisel üldse;

2) on kohtu põhjendused erakorralise ülesütlemise eelduste puudumise kohta ebaõiged. Antud

juhtumil on kohaldatavad kõik TLS § 91 lg 2 alapunktid. Liiati ei ole see nimekiri ammendav

ning ka töökorralduste ebakohane andmine eraldivõetuna on antud juhul selline mõjuv põhjus,

arvestades sellega seonduvaid tagajärgi.

Kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 91 lg-t 4, leides, et töötaja võib töölepingu üles öelda

üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai

või pidi teada saama. Kohus ei ole täpsustanud, missuguste rikkumiste puhul ta loeb mõistliku

tähtaja möödunuks päevade, missugustel nädalate ja missugustel kuudega. Seega ei ole kohus

hinnanud, kas hageja tegi avalduse mõistliku aja jooksul rikkumisest teada saades või mitte.

Hageja ütles töölepingu üles 02.05.2011 vahetult pärast seda, kui tööandja oli teda

ebaväärikalt kohelnud, lõpetades töötaja pöördumise töö planeerimise seisukohalt olulistest

asjaoludest efektiivse teatamise vajaduse kohta ebasündsa väljendusega ja teatades töötajale,

et tal polevatki vaja kõike teada. Seejuures oli möödunud vaid kolm päeva juhtumist, mil

tööandja poolne informeerimiskohustuse rikkumine pikendas oluliselt hageja tööpäeva,

tekitades töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise ohu. Nimelt oli 29.04.2011 graafikusse lisatud

täiendav sihtkoht hagejat sellest informeerimata. Hageja informeerimist ei suutnud kostja

kohtus tõendada. Töötaja ei saa ega pea tõendama negatiivset asjaolu – informeerimise

puudumist. Seega on kohus tõendamiskoormist vääralt jaotades leidnud, et hageja ei ole

erakorraliste asjaolude eksisteerimist tõendanud.

Lisaks jäeti 02.05.2011 kohta hagejale teatamata, et Tartusse viidav kaup on valmis juba

hommikuks (varasema informatsiooni kohaselt pidi see pakitama lõunaks). Seetõttu ei saanud

hageja alustada tööpäeva varahommikul ja tööpäev nihkunuks hilisõhtuni. Järgmiseks

päevaks oli hagejal planeeritud kaubaring Tallinn-Keila-Märjamaa-Rapla-Türi, mida tuleb

alustada öisel ajal. Seega pani tööandja töötaja olukorda, kus tal ei olnud võimalik järgida

igapäevase kohustusliku puhkeaja nõuet. See on ka põhjus, miks tööandja leige suhtumine

töökorralduste efektiivsesse edastamisse ning töötaja selle jutuga kohtuistungi protokollis

märgitud kohta saatmine on käsitletavad töötaja ebaväärika kohtlemisena. Seesugune

käitumine on ebaväärikas isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et ebasündsa väljenduse

kasutamine ei ole tõendatud. Samas ei ole mingit objektiivset põhjust, miks pidanuks hageja

kohtule valeinfot andma. Hageja tuli 02.05.2011 tööle plaaniga tööd teha ja oli juba kauba

peale laadinud, kui tuli tööandjaga jutuks töö tegemise seisukohalt olulistest asjaoludest

teavitamata jätmine. Seega ei ole usutav kostja väide, et hageja olevat tulnud tööandja juurde

jutuga, et tema keeldub Tartusse sõitmast, rääkimata muudest ütlustest sellega seoses. Kohus

märgib, et ebatsensuurse väljendi kasutamist on väitnud üksnes hageja. Tunnistajaid

telefonikõnet pealt kuulamas ei olnud. Kostja esindaja ei eita kõne toimumist, vaid väidab

üksnes seda, et hilisema kohtumise raames ta ebatsensuurseid väljendeid ei kasutanud. Seega

hageja esitatud asjaolu ei ole vastuolus ühegi teise tõendiga. Kohus on selle asjaolu

arvestamata jätmisel rikkunud tööõiguses kehtivat nõrgema poole kaitse printsiipi. Sama

kehtib kohtu väite kohta, et hageja väide klientide meelepaha alla sattumise kohta on

tõendamata. Hageja tõendas seda enda ütlustega, mida kinnitas ka T. T. kellele hageja

29.04.2011 selle info vahetu emotsiooni põhjal telefonitsi edasi andis.

Eeltoodust on ilmne, et täidetud on ka TLS § 91 lg 2 p 3 eeldused – töö jätkamisel

eksisteerinuks oht nii töötaja tervisele kui ka kõlbelisusele. Autojuhtide töö- ja puhkeaja

nõuded on seaduses sätestatud eesmärgiga kaitsta nii autojuhtide endi kui nende kaasliiklejate

elu ja tervist. Nende nõuete rikkumine ja selle eest vastutuse kandmine mõjutab ilmselgelt

töötaja kõlbelisust ning rikub head nime.

See, et neid probleeme oli esinenud ka varasemalt, ei tähenda, et uute juhtumite ilmnemisel

puuduks töötajal õigus tööleping erakorraliselt lõpetada, eriti kui need ilmnevad sedavõrd

väikese ajalise vahega ning kui tööandja väljendab, et loeb seesugust olukorda normaalseks.

Palga vähemmaksmisele toetus hageja tõesti kuid pärast töötasu vähendamist. Samas ei olnud

tegemist ülesütlemise ainsa alusega. Lisaks on hageja korduvalt tuginenud asjaolule, et tööle

jäämine oli seotud kostja lubadusega töötasu endisesse suurusesse ennistada;

3) jättis kohus ebaõigesti tähelepanuta töö- ja puhkeaja regulatsioonist tulenevate probleemide

olulisuse. TLS § 43 lg-te 1, 2, 3 järgi ei tohiks tööaeg kuus ületada üldjuhul 176 tundi.

Liiklusseaduse (LS) § 130 lg-st 5 tulenevalt ei tohiks autojuhi töötunnid koos ületundidega

kuus ületada 192 tundi. TLS § 51 lg 1 järgi ei tohi ööpäevane puhkeaeg jääda lühemaks kui

11 tundi. LS § 130 lg 8 täpsustab, et kui juht töötab kella 00.00 ja 06.00 vahelisel ajal, ei tohi

igapäevane tööaeg ületada kümmet tundi iga 24-tunnise ajavahemiku kohta.

Kohus rajas otsuse tunnistaja M. L. ütlustele. M. L. väitis, et lähtus töögraafikute koostamisel

töö- ja puhkeaja nõuetest. Samas ei osanud ta öelda isegi seda, kui pikk peaks olema autojuhi

igapäevane puhkeaeg. M. L. ütluste ebaõigsust näitavad kostja koostatud palgalehed, millelt

nähtub ka töötaja igakuine tööaeg päevades ja tundides. Hageja töötas 2011 jaanuaris 248

tundi 19,5 tööpäeva jooksul, s.o keskmiselt 12,72 tundi tööpäeva kohta; 2011 veebruaris kuue

tööpäeva jooksul 81,95 tundi, s.o keskmiselt 13,66 tundi päevas; 2011 märtsis 15 tööpäeva

jooksul 205,45 tundi, s.o keskmiselt 13,67 tundi tööpäeva kohta; 2011 aprillis 209,5 tundi 19

tööpäeva jooksul, s.o keskmiselt 11,02 tundi tööpäevas. Seega ei ole töö- ja puhkeaja nõudeid

ei kuu lõikes ega igapäevaselt järgitud. Veebruaris ja märtsis 2011, kui töötati üle 13 tunni

tööpäeva kohta, ei saanud olla järgitud 11 järjestikuse ööpäevase puhketunni nõue. Ka

kinnitavad need hageja ja tema abikaasa hinnanguid tööpäevade pikkuse kohta. Pikkadel

marsruutidel alustas hageja tööpäeva öisel ajal, seega tulnuks järgida, et tööpäevad ei oleks

pikemad kui 10 tundi ja puhkeaega pidanuks jääma 14 tundi.

Töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest tuleneb vastutus autojuhile (LS §-d 244–250), seega pidi

hagejal eksisteerima ka nõudeõigus tööandja vastu töö korraldamiseks viisil, mis võimaldaks

neid nõudeid järgida, eriti veel, kui nende nõuete rikkumisega kaasneb reaalne oht nii töötaja

elule ja tervisele kui ka kaasliiklejate ohutusele. Seesuguse õiguse alavääristamine on

käsitletav töötaja ebaväärika kohtlemisena. Lisades siia O. V. ütlustest saadud teabe, et kostjal

oli korduvalt probleeme töökorraldustest teatamisega ka teiste töötajate puhul, siis ei ole alust

kahelda selles, et töölepingu ülesütlemise tingisid mõjuvad põhjused;

4) kohaldas kohus vääralt hea usu põhimõtet. Hageja tegi nii oma esialgses avalduses kui ka

selle täienduses üheselt mõistetavalt selgeks, et töökorralduse probleemide tõttu ei pea ta

võimalikuks töösuhte jätkumist. Vastuoluliselt on käitunud tööandja, andes töötajale peale

töötasu alandamist pikema aja vältel signaale, et töötasu suurus taastatakse. Seda kajastavad

ka palgaarvestuse lehed, kus töötasu alandamine oli eraldi välja toodud. Seega ei käsitlenud

ka kostja sellist palga suurust uue töötasu kokkuleppena, vaid palga ajutise vähendamisena;

5) kohaldas kohus vääralt TLS § 37. TLS § 37 kohaldamise eeldusena tulnuks tuvastada

järgmised asjaolud: 1) töö kokkulepitud ulatuses andmise võimatus majanduslikel põhjustel;

2) see, et kokkulepitud töötasu maksmine olnuks tööandjale ebamõistlikult koormav; 3) teise

töö pakkumine; 4) etteteatamine; 5) lühiajalisus. Need tingimused ei ole täidetud, kuivõrd töö

maht ei muutunud. Ka ei ole kostja tõendanud, et töötasu kokkulepitud ulatuses maksmine

olnuks tööandjale liialt koormav. Etteteatamise puudumist kinnitasid nii hageja kui

O. V.. Lisaks ei võimalda see säte vähendada töötasu kauemaks kui kolmeks kuuks.

TLS § 37 lg-s 5 sätestatud töölepingu ülesütlemise õiguse mittekasutamine ei tähenda töötaja

nõustumist nn uue palgakokkuleppega (äärmisel juhul saaks töötaja lugeda nõustunuks

töötasu vähendamisega kolmeks kuuks ja sedagi eeldusel, et TLS § 37 lg 1 kohaldamise

eeltingimused on täidetud) ega töötaja nõudeõiguse kaotamist töötasu kokkulepitud ulatuses

välja maksmiseks. Töötasu kokkulepitust vähem maksmine on igal juhul töölepingu oluline

rikkumine. Ka töölepingu seaduse eelnõu seletuskiri käsitles töötasu vähendamist äärmusliku

ja erandliku meetmena, mille rakendamiseks peab tööandja täitma teatud eeltingimused.

Töötaja palganõue aegub kolme aasta jooksul. Kui töötasu on ebaseaduslikult ühepoolselt

vähendatud, siis ei tekita ei TLS § 37 lg 5 ega ka hea usu põhimõte selle aegumistähtaja sisse

täiendavat aegumistähtaega, millest tingituna saaks hageja lugeda palganõude kaotanuks;

6) eiras kohus täielikult töötaja kui töösuhtes nõrgema poole kaitse põhimõtet (3-4-1-7-03,

3-2-1-143-11), mis mh väljendub selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga väiksem

tõendamiskoormis. Kohus luges ilma adekvaatsete põhjendusteta tööandja faktiväited

tõendatuks ja jättis töötaja faktiväited arvestamata. Ei saa eeldada, et olukorra kohta, milles

töötaja ja tööandja seaduslik esindaja suhtlesid üks-ühele, saaks töötajal olla esitada muid

tõendeid peale iseenda ütluste. Seega tuleb töötaja vande all antavatele ütlustele olukorras,

kus puudub mõistlik alus kahelda nende ütluste tõepärasuses, anda suurem kaal kui tööandja

selgitustele. Tööandja tõendamisvõimalused on alati laiemad ning vastupidisel juhul ei ole

tagatud pooltele võrdsed võimalused oma väidete tõendamiseks (TsMS § 5 lg 2) ja

õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel (TsMS § 7). Kohus suurendas ebamõistlikult ja

õigusvastaselt hageja tõendamiskoormist. Sellest tingituna on väär ka kohtu järeldus, et

hageja ei tõendanud töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduste esinemist;

7) ei ole menetluskulude jätmine hageja kanda õigustatud (3-2-1-143-11). Menetluskulude

hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik:

- töötaja ei pöördunud hagiga kohtusse vabatahtlikult, vaid seetõttu, et tööandja ei nõustunud

töövaidluskomisjoni otsusega ja palus selle kohtul vaadata läbi hagimenetluses hagina;

- tõenditest on ilmne, et tööandja kohtles töötajat viisil, mis sütitab igas mõistlikus inimeses

õiglustunde – vähendas omal algatusel ette teatamata palka, korraldas töögraafikud ja

töökorralduste andmise selliselt, et töötaja pidi tööd tehes seadma ohtu nii enda kui ka teiste

elu ja tervise, käitus töösuhtes vastuoluliselt, andes lubadusi ning võttes neid tagasi jne.

Seesuguse

õiglustunde

järgimiseks

kohtumenetluse

läbimine

ei

peaks

sõltumata

kohtumenetluse tulemusest tooma töösuhtes nõrgemale poolele kaasa täiendavaid kulutusi;

- hageja on kulutanud kohtumenetlusele riigi õigusabi saamise eel kõik oma säästud;

- hagejal sündis kohtumenetluse ajal (augustis 2012) laps, kelle ülalpidamiseks on vaja

vahendeid. Menetluskulude jätmisel hageja kanda kannatavad hageja alaealise lapse huvid;

- kui olukorras, kus hageja on töösuhte ajal üritanud tööandjat kõigiti mõista ja sellest

tingituna loetakse ta nõudeõigused kaotanuks, oleks ebaõiglane hagejale n.ö lisakaristusena

kohaldada tööandja menetluskulude tasumise kohustust.

Viidatud põhjendustel palub apellant TsMS § 190 lg 7 alusel mitte mõista hagi rahuldamata

jätmise korral hagejalt riigi tuludesse välja hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulusid.

5. AS Oskar LT vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) luges kohus juhindudes TLS § 85 lg-st 3 õigesti töölepingu lõpetatuks korraliselt. Hageja ei

tõendanud, et ülesütlemine oli erakorraline. Kohus hindab tõendeid kogumis. Apellant tõstab

esile ainult tema poolt kohtus vande all antud ütlused, jättes tähelepanuta muud tõendid.

Kohus jõudis õigele järeldusele, et puuduvad õiguslikud alused lugeda tööleping ülesöelduks

TLS § 91 lg 1 ja 2 alusel. Hageja ütles töölepingu üles pärast seda, kui kostja nõudis

02.05.2011 hagejalt kauba toimetamist tööandja määratud sihtkohta, millest hageja keeldus,

rikkudes ametijuhendi p-i 3.2. Ajal, mil hageja esitas lahkumisavalduse, viibis kabinetis ka

M. L., kes tunnistas, et kostja esindaja midagi ebaväärikat hagejale ei öelnud. Hageja väide, et

tööandja muutis korduvalt kaubaringe, millest töötajat eelnevalt ei teavitatud, ei leidnud

tõendamist. Samuti ei leidnud tõendamist, et tööandja oleks andnud ebaselgeid tööülesandeid.

Igal tööpäeval enne kauba pealelaadimist ja teele asumist anti töötajale kaubaringide nimekiri

ja kauba saatelehed. Seega töötaja pidi teadma tööülesandeid. Asjaolu, et mõne tööpäeva

kestus oli üle 8 tunni, ei anna alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna kehtestatud

oli summeeritud tööaja arvestus. Töögraafiku koostamisel peeti eelkõige silmas, et autojuht-

ekspediitorite töökoormused oleksid võrdsed. Autojuhtidele tehti sõiduringid teatavaks

üldjuhul üks nädal ette. Tunnistaja T. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. T. T. tunnistas seda,

mida ta oli kuulnud oma elukaaslaselt, s.o hagejalt. Lisaks oli T. T. töövaidluskomisjonis

hageja volitatud esindaja, kes on isiklikult huvitatud kohtulahendist;

2) vähendati seoses majanduse üldise jahenemisega kõigil kostja töötajatel augustis 2009

töötasu 10%. Hageja kirjalikus töölepingus märgitud töötasu määr ei vähenenud;

vähendamine hõlmas ainult seoses varasema majanduse üldise paranemisega suurendatud

töötasu määra. Hageja ei esitanud tööandjale mõistliku tähtaja jooksul saamatajäänud töötasu

nõuet ega avaldust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja nõustub seisukohaga, mille kohaselt

andis hageja oma tegevusega nõusoleku töötasu vähendamiseks;

3) ei ole kohus eiranud töötaja kui töösuhtes nõrgema poole kaitse põhimõtet. Kohus andis

hagejale kõik võimalused oma väidete tõendamiseks, kuid hageja väited jäid usutavalt

tõendamata, kostja aga tõendas hageja väidete paikapidamatust;

4) TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja

ei esitanud maakohtule taotlust kohaldada hagi rahuldamata jätmisel TsMS § 162 lg-t 4.

TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab eelnevat taotlus ja põhistamist ning seda peab tegema

esimese astme kohtus. Hagejal oli võimalus töövaidlusasi lahendada kompromissiga. Kostja

tegi hagejale suulise ettepaneku, milles nõustus jätma tema poolt kantud menetluskulud enda

kanda juhul, kui hageja loobub apellatsioonkaebusest. Hageja ei võtnud ettepanekut vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatus kontrollimisel üksnes

apellatsioonkaebuses vaidlustatud asjaoludest.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus,

millega jäeti rahuldamata hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks seoses kostja poolt lepingu

olulise rikkumisega, tuleb tühistada.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab

AS-lt Oskar LT H. Sipelgase kasuks välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o

1421,66 eurot.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja nõude saamata jäänud töötasu ja viivise

väljamõistmiseks.

Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maakohtus

poolte endi kanda.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu lõppemise aluseks oli hageja 02.05.2011 avaldus

kostjale. Maakohus leidis, et tegemist oli hageja poolt töölepingu korralise ülesütlemisega

TLS § 85 lg 1 järgi. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

TLS § 85 lg 1 järgi töötaja võib tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda ning sama

paragrahvi lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et

ülesütlemine on erakorraline. Vastavalt TLS § 98 lg-le 1 korralisest ülesütlemisest peab

töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva.

Hageja 02.05.2011 avalduse kohaselt (t.l 24) soovis hageja töölepingut lõpetada seoses

üksteise mittemõistmisega ja ebaselgete töökäskude andmisega (tööandja muudab kaubaveo

ringe ja ei teata sellest töötajale õigeaegselt) ning sellises olukorras on võimatu edaspidi

koostööd teha.

Avaldusest nähtuvalt on hageja täitnud TLS § 95 lg-s 2 sätestatud erakorralise ülesütlemise

põhjendamisnõude ning maakohtu seisukoht, et hageja ei ole märkinud ülesütlemisavalduses

töölepingu erakorralise lõpetamise alust, ei tulene seadusest. Ekslik on ka see maakohtu

seisukoht, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna ei väljendanud selgelt oma

tahet töölepingu lõpetamisel. Tööandja sai aru hageja soovist tööleping lõpetada ning seetõttu

ei ole hageja käitumine avalduse esitamisel hea usu põhimõtte vastane.

Hageja ülesütlemisavalduses väljendatud tahteavalduse kindlakstegemisel tuleb seda

tõlgendada TsÜS § 75 lg 1 kohaselt.

Vastavalt TsÜS § 75 lg 1 esimesele lausele kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb

tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või

pidi teadma.

Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et enne hageja poolt avalduse esitamist toimus

hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel sõnavahetus, mille käigus püstitati küsimus

selliselt, ka hageja soovib kostja juures edasi töötada või mitte. Ringkonnakohus nõustub

siinjuures apellandiga, et tahteavalduse tõlgendamisel on maakohus jätnud andmata hinnangu

esitatud tõenditele.

Hageja vande all antud seletusest nähtuvalt kirjutas ta avalduse seoses 29.04.2011 ja

02.05.2011 tööandja poolt ebaselgete töökäskude andmisega ning avalduse kirjutamisele

eelnes telefonikõne tööandja esindajale ning tema ja tööandja esindaja vahetu sõnavahetus.

Avaldust ei kirjutanud ta emotsioonide najal, vaid tööandja poolt kohustuste rikkumise tõttu.

Kostja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et 02.05.2011 teatas hageja talle, et ta

Tartusse ei lähe ja esitas seejärel avalduse töölt lahkumiseks. Nende vahel oli sõnavahetus,

kuid tema ebatsensuurseid väljendeid ei kasutanud. Hageja avaldusse ta korralikult ei

süvenenud, ta sai aru vaid seda, et hageja soovib töölepingut lõpetada.

Tunnistaja M. L. ütluste kohaselt oli ta juhataja kabinetis, kui toimus sõnavahetus hageja ja

kostja seadusliku esindaja vahel; hageja esitas avalduse ja ta sai aru, et hageja soovib töölt

lahkuda; hageja lahkus töölt koheselt, kuna teine töötaja pidi minema hageja ringi sõitma.

Hageja 02.05.2011 avaldusest, poolte vande all antud ütlustest ning tunnistaja M. L. ütlused

tõendavad kogumis seda, et hageja ei olnud nõus kostja poolse töökorraldusega ning hageja

arvates rikkus kostja omapoolseid kohustusi ning see asjaolu oli põhjuseks töölepingu

ülesütlemisele. Eelnimetatud tõendid kinnitavad ka seda, et selliselt pidi avalduse esitamise

põhjustest aru saama ja kostja seaduslik esindaja. Seega oli tegemist töölepingu erakorralise

ülesütlemisega ning sellele viitab ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja kinnituse kohaselt ta

hageja esitatud avaldusse korralikult ei süvenenud. Ringkonnakohus märgib, et hinnangu

andmisel sellele, kas tegemist oli korralise või erakorralise ülesütlemisega, ei ole oluline, kas

töötaja viidatud mõjuv põhjus on kostja arvates tõendatud või mitte. Lisaks viitavad

töölepingu erakorralisele ülesütlemisele ka töötaja poolt ülesütlemise põhjendamine (korralist

ülesütlemist ei pea põhjendama) ning töötaja soov ja tööandja nõustumus lõpetada tööleping

ilma etteteatamise tähtajata (korralise ülesütlemise puhul peab töötaja ette teatama vähemalt

30 kalendripäeva).

Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu põhjendused töötaja poolt esitatud avaldusele on

vastuolulised. Nii on maakohus kohtuotsuse lk 11 märkinud, et töötaja ei ole esitanud

avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, vaid on esitanud avalduse lepingu

lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel.

Asja materjalidest nähtuvalt tööandja töötaja erakorralise ülesütlemise avaldust TLS § 105

lg 1 kohaselt ei vaidlustanud, kuid samas ei rahuldanud ka töötaja taotlust hüvitise saamiseks.

Töövaidluskomisjonile esitas TLS § 105 lg 1 järgi avalduse töötaja.

TLS § 105 lg 1 kohaselt peab hagi kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse

saamisest.

Riigikohus on 06.02.2012 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 asunud seisukohale, et

TLS § 105 lg 1 järgi peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele

ülesütlemisavaldus tehti.

Seega juhul, kui tööandja leidis, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus või

ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele (tööandja pidi töötaja avalduses märgitud tahet

teadma),

oleks

tööandja

pidanud

pöörduma

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks

töövaidlusorganisse. Kuivõrd tööandja erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud, siis ei ole

asjakohased tema kohtumenetluses esitatud väited selle kohta, et tegemist oli korralise

ülesütlemisega. Samuti ei pidanud maakohus andma hinnangut sellele, kas mõjuv põhjus

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esines või mitte. Maakohtu vastavad põhjendused ei

ole asjakohased.

Kuna hageja oli esitanud kostjale erakorralise ülesütlemisavalduse, kostja oli selle kätte

saanud ning seda ei vaidlustanud, lõppes tööleping hageja märgitud asjaoludel, s.o TLS § 91

lg 1 alusel. Sellest tulenevalt ei pidanud ka hageja esitama töövaidluskomisjoni töölepingu

ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võis ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda

hüvitist TLS § 100 lg 4 järgi.

Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas tööandja töövaidluskomisjoni otsuse, millega mõisteti

temalt välja töötaja kasuks hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja

on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

TLS § 100 lg 4 teisest lausest tulenevalt on hüvitise suuruse määramine kohtu

diskretsiooniõigus ning oluline on see, et kostjalt väljamõistetud hüvitis oleks kõiki asjaolusid

arvestades õiglane. Konkreetse vaidluse puhul tuleb hüvitise suuruse muutmisel arvestada

eelkõige töölepingu lõpetamise asjaolusid ja poolte käitumist. Töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduses tugines hageja eelkõige 29.04.2011 ja 02.05.2001 tööandjapoolsele

rikkumisele ja nimetatud rikkumise asjaoludest tulenevalt on õiglane hüvitise suurus töötaja

ühe kuu keskmine töötasu, s.o 1421,66 eurot. Seega tuleb TLS § 100 lg 4 alusel kostjalt

hageja kasuks välja mõista hüvitis 1421,66 eurot.

9. Maakohtu otsuse resolutsioon hageja nõude saamata jäänud töötasu ja viivise rahuldamata

jätmise kohta on õige ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust nõude

rahuldamiseks.

Asja

materjalidest

nähtuvalt

vähendas

kostja

15.07.2009

kirjaliku

korraldusega

(töövaidluskomisjoni toimik, lk 22) kõigil töötajatel alates 01.08.2009 töötasu 10%, hageja sai

töötasu vähendamisest teada hiljemalt 2009. a septembri alguses, kui talle maksti augustikuu

töötasu ning töövaidluskomisjoni esitas ta saamata jäänud töötasu nõude 07.06.2011.

Nõude põhjendustes tugines hageja asjaolule, et puudub pooltevaheline kirjalik kokkuleppe

töötasu vähendamiseks.

Vastavalt TLS § 5 lg 1 p-le 5 peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma ka töö eest

makstav tasu, milles on kokku lepitud.

Hageja on teinud nimetatud sättest aga eksliku järelduse, et kui kokkulepe töötasu

vähendamise kohta ei ole kirjalikult vormistatud, siis on vastav kokkulepe tühine.

TLS § 4 lg 4 kohaselt ei too töölepingu kirjaliku vorminõude järgimata jätmine kaasa

töölepingu tühisust. Seetõttu ei ole apellandi viide TsÜS § 77 lg-le 3 asjakohane. Samuti on

Riigikohus mitmes lahendis (07.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09; 07.12.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11) asunud seisukohale, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei

tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral

tühised.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et puudus pooltevaheline kokkulepe töötasu vähendamiseks.

TLS § 4 lg-test 2 ja 4 järelduvalt võib töölepingu tingimusi muuta ka kaudse tahteavaldusega.

Riigikohus on 07.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09 väljendanud seisukohta, et kui

töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär

nähtub üksnes töötajale makstud teatistest, võib eeldada, et pooled on palgatingimuste

muutmises kokku leppinud. Hageja ei ole vastupidist tõendanud ning töötasu vähendamise

vaidlustamine alles 2011. a juunis kinnitab, et hageja nõustus töötasu vähendamisega.

Riigikohus on 30.03.2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12 asunud seisukohale, et kaudse

tahteavaldusega sõlmitud töölepingu korral on töötajal õigus nõuda lepingu kirjalikku

vormistamist vastavalt TLS § 5 lg-le 3. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja sellise

nõudega kostja poole pöördunud.

Maakohtu viide TLS § 37 lg-le 1 ei ole asjakohane ning hageja töötasu nõue tuleb jätta

rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.

10. Hageja esitas kostja vastu hüvitise ja saamata jäänud töötasu nõude, millest rahuldati

hüvitise nõue. Seega rahuldati hagi osaliselt ning TsMS § 163 lg 1 kohaselt on põhjendatud

jätta poolte menetluskulud täielikult nende endi kanda.

Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja rahuldas hageja hüvitise nõude.

Sellest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

Hagejale anti Tartu Maakohtu 11.07.2012 määrusega riigi õigusabi ühes kohustusega

hüvitada täielikult riigi õigusabi tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast riigi

õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist (t.l 77).

Hagejale osutas riigi õigusabi advokaat M. Kalmus ning ringkonnakohus määras riigi

õigusabi põhjendatud ja vajalikuks suuruseks 537,60 eurot.

Vastavalt TsMS § 179 lg-le 1 menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud

riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv

või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud

isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Kuna ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud täielikult nende endi kanda, siis tulenevalt

TsMS § 179 lg-st 1 ja Tartu Maakohtu 11.07.2012 määrusest peab H. Siplegas hüvitama

advokaat M. Kalmuse poolt osutatud riigi õigusabi tasu.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja perre sündinud pärast riigi õigusabi andmist laps ning

seega on hageja majanduslik seisund muutunud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on

mõjuva põhjusega TsMS § 190 lg 7 tähenduses ning ringkonnakohus peab seetõttu

põhjendatuks vabastada H. Sipelgas 30% ulatuses riigi õigusabikulude riigituludesse tasumise

kohustusest (30% 537,60-st = 161,28 eurot). Seega tuleb H. Sipelgalt riigituludesse välja

mõista 376,32 eurot (537,60-161,28) ning nimetatud summa tuleb H. Sipelgal tasuda 12 kuu

jooksul võrdsete osamaksetena a` 31,36 eurot kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja