3-11-1565/83 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20.09.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1565 Haldusasi Anton Kuprini (Kuprin) kaebus Harku ja Murru Vangla vastu käekella Breitling ja spordikoti Bauer kadumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 2 800 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24.04.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Anton Kuprini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Anton Kuprin Vastustaja Harku ja Murru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 24.04.2012. a otsus ning saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 21.10.2013 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja kannab vanglas karistust alates 14.12.2005 (tl 195). 27.04.2010 viidi kaebaja Viru Vanglast üle Tallinna Vanglasse ning 29.04.2010 edasi Murru Vanglasse (alates 15.01.2011 vangla uueks nimetuseks Harku ja Murru Vangla). 29.04.2010. a seisuga oli kaebajal Murru Vanglas kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaardi järgi spordikott (must-sin,

1 tk, mark Sigma) ja kott (spordi, roh-hall, 1 tk, laos, mudel/mark määramata) (I kd, tl 41, 61,

147-148). Samuti on samas nimekirjas märgitud: „kella rihm must nahast 1 tk lattu; kell käe Casio 1 tk kätte; käekell OMAX 1 tk lattu; käekell ilma rihmata 1 tk lattu“. Samuti nähtub 29.04.2010 kuupäeva kandvalt Murru Vangla kviitungilt äravõetud esemete lattu üleandmise kohta, et kaebajal oli käekell OMAX, ilma rihmata käekell (mudel/mark määramata) ning spordikott roh-hall (I kd, tl 64).

2. Toimikusse on liidetud 10.06.2010 koostatud dokument, mille kohaselt sai kaebaja Murru Vangla laost kambrisse muuhulgas käekella OMAX ja käekella rihma (I kd, tl 62).

3. 08.09.2010. a seisuga oli Murru Vangla arvestuse kohaselt kaebajalt Murru Vanglas ära võetud ja lattu üle antud käekell ilma rihmata 1 tk ja roheline-hall spordikott 1 tk (I kd, tl 4, 63).

4. 21.12.2010 paigutati kaebaja ümber Tartu Vanglasse. Enne kaebaja etapeerimist Murru Vanglast Tartu Vanglasse viidi läbi kaebaja läbiotsimine, mille käigus võttis Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialist 21.12.2010 kaebaja isiklike asjade seast ära muuhulgas käekella Perfekt (I kd, tl 65, 146). Sama nähtub ka 20.01.2011 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ja selle lisast (I kd, tl 142-144).

5. Kaebaja üleviimisel Murru Vangla laohoidja poolt 21.12.2010 saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise kohta koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti (I kd, tl 8) kohaselt andis Murru Vangla laohoidja Tartu Vangla ametnikule üle muuhulgas järgmised lubamatud asjad: 1 spordikott roh/hall, käekell + kellarihm must, 2 kingakreemi ja 1 veekiirkeetja. Tartu Vangla koostas kaebaja asjadest ühtse nimekirja (I kd, tl 10, 40, 168-169), kus on kaebaja isikliku varana fikseeritud spordikott must/sinine Sigma ja keelatud esemed – kellarihm must.

6. 16.02.2011 esitas kaebaja Harku ja Murru Vanglale taotluse oma isiklike asjade Tartu Vanglasse järgi saatmiseks (I kd, tl 66). 09.03.2011 ja 21.03.2011 vastas Harku ja Murru Vangla kaebajale, millised esemed on kaebaja kätte saanud ja millised on Tartu Vanglasse järele saadetud.

7. 05.04.2011 esitas kaebaja Harku ja Murru Vanglale (I kd, tl 68) ning Tartu Vanglale kahjunõuded, milles taotles kahju hüvitamist summas 2 800 eurot seoses sellega, et tema etapeerimise käigus Murru Vanglast Tartu Vanglasse läksid väidetavalt kaduma tema käekell Breitling, hallikasrohelist värvi spordikott Bauer, veekeetja ja jalatsikreemid.

8. Harku ja Murru Vangla vastas kaebaja kahjuhüvitise taotlusele 10.06.2011. a kirjaga nr 1-10/152-6 (tl 6) ning andis kaebajale tähtaja kahjunõude aluseks olevate tõendite esitamiseks käekella Breitling osas. Ülejäänud nõuete osas jättis Harku ja Murru Vangla kahjunõude läbi vaatamata.

9. Tartu Vangla jättis 13.06.2011. a otsusega nr 3-30/101-1 (tl 7) kaebaja kahjunõude osaliselt rahuldamata (veekeetja – tegelikkuses veekeeduspiraali − ning kingakreemi osas), kuna need esemed olid tegelikult olemas. Käekella ja spordikoti osas andis Tartu Vangla kaebajale tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.

10. Tartu Vangla jättis 04.07.2011. a otsusega (tl 21) kaebaja taotluse käekella ja spordikoti eest hüvitise saamiseks läbi vaatamata, sest kaebaja ei olnud kahjuhüvitise taotluses esinevaid puuduseid kõrvaldanud.

11. 22.06.2011 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja kaebus (I kd, tl 2-4, tõlge tl 13-13 pöördel; I kd, tl 36-39, tõlge tl 48-48 pöördel) Tartu Vanglalt ning Harku ja Murru Vanglalt seoses isiklike asjade (käekell, spordikott, veekeeduspiraal ja kingakreem) kadumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 2 800 eurot. Kaebuse kohaselt olid kaebajal Murru Vangla laos järgmised isiklikud asjad: käekell Breitling (4 100 USD), keedupulk (8 EUR), firma Bauer spordikott (100 EUR) ja kingakreem 2 tk (5,50 EUR), kokku summas 2 800 eurot. Kaebaja sõnul ei andnud Murru Vangla 21.12.2010 tema Murru Vanglast Tartu Vanglasse etapeerimisel kaebaja isiklikke asju tema kätte, vaid kaebaja asjad anti Tartu Vangla konvoiülema kätte. Nüüdseks on need asjad aga kadunud. Kaebaja märgib, et ta ei saa esitada kella dokumente ja ostušekki, kuna kella kinkis kaebajale isa, kes on nüüdseks surnud. Kaebaja ei tea, kust oli kell ostetud. Kell oli ümmargune, massiivne, mehhaaniline, veekindel, metallrihmaga. Kella korpus oli valmistatud titaanist ja terasest, kella sihverplaat oli ümmargune, kellal oli kronograaf, kuupäev, sekundid ja selle maksumus oli 4 100 dollarit. Murru Vanglasse saabudes oli kaebajal kolm kella: Kasio, Q-Max ja Breitling. Spordikott Bauer nägi kaebaja sõnul välja hallikas-roheline ning selle külgedel olid taskud. Ka koti esiküljel oli tasku, millel oli suurte tähtedega kiri Bauer. Spordikott on ostetud Venemaalt ning selle maksumust tõendavat ostutšekki kaebajal pole, kuna see oli kaebaja autos, mille asukoht ei ole kaebajale teada. Lisaks märgib kaebaja, et Murru Vanglasse saabudes oli tal kaks kotti – üks Bauer ja teine Sigma.

12. Tartu Halduskohus tagastas 12.09.2011. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles Tartu Vanglalt hüvitist käekella Breitling (väärtus 4 100 USD), spordikoti Bauer (väärtus 100 EUR), veekeeduspiraali (väärtus 8 EUR) ja kingakreemi (väärtus 5,50 EUR) eest. Samuti tagastas Tartu Halduskohus kaebuse osas, milles kaebaja taotles Harku ja Murru Vanglalt hüvitist veekeeduspiraali (väärtus 8 EUR) ja kingakreemi (väärtus 5,50 EUR) eest. Haldusasjas menetletavaks nõudeks jäi kaebus Harku ja Murru Vangla peale käekella Breitling (väärtus 4 100 USD) ja koti Bauer (väärtus 100 EUR) kadumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

13. Harku ja Murru Vangla on kaebusele 15.11.2011 esitatud vastuses (I kd, tl 59-60 pöördel) seisukohal, et kaebajal ei ole Murru Vanglas käekella Breitling olnud. Vanglasse saabudes on kirja pandud kolm käekella, millest kahel oli mingi nimetus tuvastatav. Kolmas käekell oli ilma tuvastatava brändi või firma nimetuseta, mistõttu märgiti üles vaid „käekell“ ilma rihmata. Käekella marki ei ole kaebaja osanud nimetada ka oma 16.02.2011. a pöördumises Murru Vanglale. Kaebaja võime üldsõnaliselt tuntud ja vana brändi käekella välimust kirjeldada ei tõenda asjaolu, et kaebajal Murru Vanglas selline käekell oli. Enne kaebaja Tartu Vanglasse saatmist võeti temalt ära käekell Perfect, kuna see ei kajastunud tema isiklike asjade nimekirjas. Kaebaja ei ole esitanud dokumente selle kohta, et ta tuli kellaga Breitling Murru Vanglasse. Veel veebruaris 2011 otsis kaebaja taga nimetut kella, kuid arvestades kaebuses küsitud käekella eksklusiivsust ning asjaolu, et väidetavalt kinkis kella kaebajale surnud isa, siis on eluliselt ebausutav, et kinnipeetav sellisele faktile varem ei viidanud. Spordikoti saatuse osas on dokumentaalsed tõendid puudulikud. Harku ja Murru Vangla sõnul on olemas dokument, mille kohaselt on üks spordikott Tartu Vanglasse saadetud, kuid järgmisel päeval Tartu Vanglas tehtud kannete kohaselt seda kotti Tartu Vanglas ei ole. Paberite kohaselt on see kott Murru Vanglast ära läinud, kas see nii ka oli ja miks Tartu Vangla seda arvele ei võtnud on täna raske hinnata. Harku ja Murru Vangla märgib, et veebipoe (www.kidasport.ee) kohaselt maksab Baueri kaubamärgiga reisikott 38-39 eurot. Isegi, kui Murru Vangla on vastustav spordikoti kadumise eest, ei saa kaebaja nõuda välja uue koti maksumust, kuna tegemist pidi olema kasutatud kotiga ning järelturul on spordikotid oluliselt odavamad.

14. Tartu Vangla on 13.02.2012 esitatud vastuses kohtu nõudele (I kd, tl 166-167) selgitanud, et 21.12.2010 andis Harku ja Murru Vangla laohoidja J. Selivertsova üle Tartu Vangla saatemeeskonnale plommitud koti nr 2974206 ning teleri Hundai koos puldiga. Seda, kas koti sisu vastas aktis märgitule, saatemeeskond ei teadnud, kuna kott oli kinni plommitud ja läbipaistmatu. Saabudes Tartu Vanglasse andis saatemeeskonna inspektor kinnise plommitud koti üle kuuenda üksuse vanemvalvurile, kes toimetas selle kaebaja ning tema isiklike asjade läbiotsimist toimetavatele ametnikele. Tartu Vanglas koostati 21.12.2010 kaebaja isiklikest asjadest ühtne nimekiri (I kd, tl 10, 40, 168-169), mille sisu kinnitas kaebaja oma allkirjaga.

15. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2012. a otsusega (tl 203-206) kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole kaebaja tõestanud, et kell Breitling ja kott Bauer olid tal kaasas vanglasse saabumisel või et ta oleks need soetanud seadusega lubatud viisil. Kaebaja asjade ühtsetest nimekirjadest nähtuvalt ei ole kaebajal neid esemeid vanglas kunagi olnud. Kaebaja seletus, et 29.04.2010 saabusid need esemed koos temaga Murru Vanglasse, ei ole usaldusväärne. Samuti ei nähtu kaebaja varade kannete ajaloost kaebaja ja tema vara liikumiste kohta, et kaebajal oleks olnud käekella Breitling või spordikotti Bauer (I kd, tl 69-

98 ja 60 pöördel). Seega on dokumentaalselt leidnud kinnitust asjaolu, et kaebajal ei olnud Murru Vanglas ega ka varem käekella Breitling ega spordikotti Bauer. Kohus leiab, et kinnipeetaval on võimalik oma asjade nimekirja vormistamist jälgida ning nõuda asjade õige nimetuse ja kirjelduse märkimist nimekirja. Kaebaja ei ole aga kordagi väitnud, et vanglateenistujad oleksid keeldunud vormistamast tema käekella Breitling ja spordikotti Bauer nende nimetuste all. Kuigi poolte väited on vastukäivad, leiab halduskohus, et kaebaja väidete usutavust tuleb hinnata väidetava käitumise tõenäosest lähtudes. Kaebaja väited seab kahtluse alla asjaolu, et nimetused Breitling ja Bauer hakkasid kaebaja taotlustes figureerima alles alates 07.04.2011. Kohtu hinnangul on väheusutav, et kaebaja ei viidanud varem, s.o kuue aasta vältel kordagi eksklusiivsele kellale ja ei palunud vanglaametnike nimekirjadesse selle kella marki (mudelit) sisestada. Toimiku materjalidega on tõendatud, et vanglad fikseerivad täpselt kinnipeetavate asjad: nende kirjelduse, koguse, nimetuse, värvi, margi jne ja ei ole tõendatud, et keegi ametnikest ei osanud lugeda eksklusiivse kella marki. Kaebaja siiruses tuleb kahelda ka põhjusel, et ta nimetas osade asjade kadumist, kuid need asjad olid alles (kingakreem, keedupulk jne).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

16. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 24.04.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse (II kd, tl 3- 10, tõlge tl 12-13), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et Harku ja Murru Vangla eksitab kohut oma väidetega. Põhjendamatu ja tõendamatu on väide, et kaebaja poolt esitatud kahjunõudes oli esialgselt kella nimetusena kirjas Perfect, mis oli kaebaja poolt hiljem maha kriipsutatud. Kaebaja kinnitab, et tal on ära kadunud spordi-hokikott Bauer ja kell Breitling ning asjaolu, et kaebajal ei ole esitada nende esemete soetamise dokumente, ei tähenda, et nende asjade kadumise näol ei oleks kaebajale materiaalset kahju tekkinud. Kaebaja ei saanud Harku ja Murru Vanglast lahkudes oma asju ega kirjutanud ka millelegi alla, et on need kätte saanud. Kaebaja sõnul ei kirjuta Harku ja Murru Vangla ametnikud sihilikult üles õigeid asjade nimetusi või ei kirjuta neid üldse üles. Maksimaalselt kirjutavad ametnikud üles asja värvi, aga nimetust või marki ei kirjuta. Eeltoodu nähtub kaebaja hinnangul ka apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest, so kaebaja venna Sergei Kuprini asjade ühtsest nimekirjast. Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukohal, et asjas on tõendatud, et talle kuulunud spordikott Bauer ja käekell Breitling kadusid vangla laost ning nende kadumises on süüdi Harku ja Murru Vangla.

17. Harku ja Murru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 67-68) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Harku ja Murru Vangla on veendunud, et kaebaja 29.04.2010 Tallinna Vanglast Murru Vanglasse karistust kandma saabus, ei olnud tal kaasas käekella Breitling ega spordikotti Bauer. Eeltoodut tõendab selgelt apellandile 29.04.2012 Murru Vanglasse saabumisel koostatud isiklike asjade arvestuskaart, millelt nähtub, et apellandil oli saabudes kolm käekella – Casio, Omax ning rihmata käekell ilma tuvastatava brändi või firma nimetuseta.

Kõnealusest nimekirjast puudub ka märge spordikoti Bauer kohta. Eeltoodud nimekirja õigsust on apellant ka oma allkirjaga kinnitanud. Kaebaja väiteid kella olemasolu kohta ei tõenda ka kaebaja poolt nimetatud veebilehelt (www.Breitling.com) sisalduvad andmed. Apellant ei ole senini suutnud selgitada, millal ja kus ta kõnealuse käekella sai, ega välja tuua käekella iseloomustavaid täpsemaid andmeid – sarja (aviaton, diving, luxury), sihverplaadi värvust, täpsemat mudelit, tootmisaastat jms. Harku ja Murru Vangla juhib tähelepanu asjaolule, et veel 16.02.2011 pöördumises Murru Vanglale otsis apellant taga nimetut käekella.

Arvestades kaebuses küsitud käekella eksklusiivsust ning asjaolu, et väidetavalt kinkis kella apellandile tema surnud isa, siis on ebausutav, et kaebaja sellisele faktile varem ei viidanud. Kaebaja ei ole suutnud esitada kontrollitavaid andmeid ka spordikoti soetamise kohta – üksnes abstraktne tõdemus, et kott on ostetud Venemaalt, täpsustamata mingeidki faktilisi asjaolusid (millal, millisest linnast, kauplusest vms), ei tõenda kaebajal spordikoti Bauer olemasolu. Harku ja Murru Vanglale jääb endiselt selgusetuks, milline Baueri spordikott apellandil väidetavalt oli – kas spordivõi hokikott.

Veel 16.02.2011 otsis kaebaja taga ilma nimeta hallikasrohelist spordikotti, mis muudab kaebaja väited ilmselgelt ebausaldusväärseks. Harku ja Murru Vangla jääb oma väite juurde, et kaebaja poolt esitatud kahjunõudes on kaebaja esialgse käekella nimetuse maha sodinud ning maha soditud sõnaks oli Perfect. Tõele ei vasta kaebaja väited selle kohta, et Murru Vanglas koostati isiklike asjade nimekirju ühes eksemplaris. Kinnipeetava vanglasse saabumisel koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest nähtub, asja asukoht (kinnipeetava käes või laos).

Üks eksemplar nimekirjast antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Reeglina loetletakse isiklike asjade arvestuskaardil ära kinnipeetava asju iseloomustavad andmed – asjade nimetus, värvus, võimalusel firma nimetus jne. Põhjus, miks isiklike asjade arvestuskaardil eseme firma/brändi nimetus märkimata jääb on nime tuvastamatus – firmat/brändi märkivad andmed on esemelt välja lõigatud, maha kraabitud, muul põhjusel loetamatuks muutunud või puuduvad hoopiski. Harku ja Murru Vangla leiab, et kuna nimetusega Breitling ega sellisele kirjeldusele vastavat käekella ega spordikotti Bauer ei ole märgitud mitte ühegi teise vangla poolt koostatud nimekirjas ning kõnealused esemed said kaebajal Murru Vanglas olemas olla vaid juhul kui ta tuli nendega teisest vanglast, siis on piisaval määral tõendamist leidnud, et kaebajal ei ole Murru Vanglas olnud käekella Breitling ja spordikotti Bauer.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tuleb tühistada ning saata asi halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

19. Vaidluse esemeks on kaebajale kuulunud ning kaebaja Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse etapeerimisel kaduma läinud spordikott (väidetavalt Baueri firmamärgiga) ja käekell (väidetavalt Breitlingu firmamärgiga). Ringkonnakohus selgitab, et kui pooled vaidlevad selle üle, mis tegelikult juhtunud on, siis peab kohus koguma tõendeid, või kui neid ei ole võimalik rohkem koguda, lähtuma sellest, kes mida tõendama peab.

Tõendamiskoormust reguleerib halduskohtumenetluses HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Üldise menetluspõhimõtte kohaselt peab pool tõendama neide asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või väited. Kinnipeetavate osas võib nende piiratud võimaluste tõttu esineda erisusi. Kinnipeetavale kuuluvate asjade osas tuleb arvestada kinnipeetava isiklike asjade õigusliku regulatsiooniga.

20. Neist põhimõtetest lähtudes hindab ringkonnakohus kõigepealt toimikus sisalduvate tõendite pinnalt asjaolusid lähtuvalt asjassepuutuvast õiguslikust regulatsioonist (I), seejärel käsitleb küsimust, kes on asjas õige vastustaja (II), ning lõpuks peatub menetluskuludel ja muudel küsimustel (III).

I

21. Kinnipeetava isiklike asjadega toimimist reguleeriv põhinorm on vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 1, mille kohaselt võtab vanglasse vastuvõtmisel vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule. Kinnipeetava isikutunnistuse või elamisloakaardi digitaalset kasutamist võimaldavad koodid võetakse hoiule kinnipeetava soovil. Täiendavalt tuleb arvestada ka justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) 12. peatükiga. VSkE § 61 lg 1 sätestab, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata (s.t mittekeelatud) asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piiranguid. VSkE § 57 lg 3 kohaselt ei või kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ületada 30 kilogrammi. VSkE § 61 lg 11 kohaselt on kinnipeetav kohustatud andma isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. VSkE § 61 lg 2 sätestab, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. VSkE § 61 lg 4 sätestab, et asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. VSkE § 62 järgi võib kinnipeetava asju hävitada hügieeninõuete tagamiseks või siis, kui kinnipeetava asjade kaal ületab 30 kilogrammi. VSkE § 63 lg 2 sätestab, et kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. VSkE § 64 lg 2 kohaselt kinnipeetava teise vanglasse saatmise korral saadetakse sinna ka tema asjad ja lõike 6 kohaselt kinnipeetavale antakse asjad üle allkirja vastu.

22. Ringkonnakohus leiab, et VSkE § 61 lg 2 ja kogu ülejäänud regulatsioon tervikuna panevad vanglale kohustuse pidada üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt arvet vangla kätte usaldatud kinnipeetava omandi üle. Seetõttu lasub väidetavalt kadumaläinud asjade olemasolu tõendamise koormus vanglal. See, et kinnipeetav peab omakorda jälgima, et vangla poolt koostatav isiklike asjade nimekiri vastaks tegelikkusele, ei mõjuta vangla tõendamiskoormust. Kui kaebaja etapeeriti 21.12.2010 Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse, siis koostati Tartu Vanglasse saabumisel dokument pealkirjaga „Ühtne nimekiri kinni peetava isiku asjadest“, mille pöördel on muuhulgas tekst: „Kõik minu asjad on ühtsesse nimekirja kantud ja kirjeldatud õigesti. Avaldusi ja kaebusi läbiotsimise kohta ei ole. Ühtse nimekirja sain kätte.“ Selles nimekirjas ei ole hallikas-rohelist spordikotti ega ühtegi käekella, kuid kaebaja on sellele alla kirjutanud. Samas ei saa ainuüksi sellest allkirjast järeldada, et kaebaja kinnitas, et nimekirjas on kõik talle kuuluvad asjad, vaid arvestada tuleb ka konteksti, milles see allkiri anti. Ringkonnakohus leiab, et kontekstist nähtuvalt kinnitas kaebaja oma allkirjaga vaid seda, et Tartu Vanglas kanti nimekirja kõik asjad, mis talle etapeerimisel kaasa olid antud. Seda, et kaebaja eeldas, et osa tema asju jäi Harku ja Murru Vanglasse maha, kinnitab kaebaja poolt 16.02.2011 Harku ja Murru Vanglale esitatud taotlus saata kaebajale järele Harku ja Murru Vanglasse jäänud isiklikud asjad (I kd, tl 66). Olukord oleks teistsugune, kui vastav nimekiri oleks koostatud ka Harku ja Murru Vanglast lahkumisel.

23. Harku ja Murru Vangla ei ole kohtule esitanud vahetult enne kaebaja Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse etapeerimist koostatud ja VSkE § 61 lg 2 nõuetele vastavat kinnipeetava isiklike asjade nimekirja. Ringkonnakohus järeldab sellest, et sellist nimekirja ei koostatud. On olemas vaid varasemast ajast Harku ja Murru Vanglas koostatud nimekirjad. Nendest nähtub, et 29.04.2010. a seisuga oli kaebajal Harku ja Murru Vanglas kaks spordikotti ja kolm käekella (I kd, tl 41, 61, 147-148). Dokumentaalselt on tõendatud, et vahetult enne kaebaja etapeerimist Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse viidi läbi kaebaja läbiotsimine, mille käigus võttis Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialist 21.12.2010 kaebaja isiklike asjade seast ära muuhulgas käekella Perfekt (I kd, tl 65, 146). Sama nähtub ka 20.01.2011 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ja selle lisast (I kd, tl 142-144). Samas ei ole selge, kas tegemist on ühega kaebajale varasemate nimekirjade järgi kuulunud kolmest käekellast. See tuleb võimalusel edasise kohtumenetluse käigus välja selgitada. Lisaks eelnevale nähtub kaebaja etapeerimise käigus 21.12.2010 Harku ja Murru Vanglas laohoidja poolt saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise kohta koostatud üleandmis-vastuvõtmisaktist (I kd, tl 8), et Murru Vangla laohoidja andis Tartu Vangla ametnikule üle muuhulgas rohekas-halli spordikoti ja käekella koos kellarihmaga. Ka Harku ja Murru Vangla on möönnud 15.11.2011 esitatud vastuses kaebusele (I kd, tl 60), et spordikoti saatuse osas on dokumentaalsed tõendid puudulikud. Harku ja Murru Vangla sõnul on olemas dokument, mille kohaselt on üks spordikott Tartu Vanglasse saadetud, kuid järgmisel päeval Tartu Vanglas tehtud kannete kohaselt seda kotti Tartu Vanglas ei ole.

24. Ringkonnakohus leiab, et loetletud dokumentidega saab lugeda käesolevaks hetkeks tõendatuks, et kaebajal oli enne etapeerimist Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse rohekas-hall spordikott, mida tal peale etapeerimist enam ei olnud, samuti oli kaebajal enne etapeerimist käekell. Täiendavalt tuleb uurida, kuidas seletab Tartu Vangla Murru Vangla laohoidja poolt Tartu Vanglale üleantud käekella edasist mittekajastamist. Tartu Vangla on 13.02.2012 esitatud vastuses kohtu nõudele (I kd, tl 166-167) selgitanud, et 21.12.2010 andis Harku ja Murru Vangla laohoidja J. Seliverstova üle Tartu Vangla saatemeeskonnale plommitud koti nr 2974206 ning teleri Hundai koos puldiga. Seda, kas koti sisu vastas aktis märgitule, saatemeeskond ei teadnud, kuna kott oli kinni plommitud ja läbipaistmatu. Saabudes Tartu Vanglasse andis saatemeeskonna inspektor kinnise plommitud koti üle kuuenda üksuse vanemvalvurile, kes toimetas selle kaebaja ning tema isiklike asjade läbiotsimist toimetavatele ametnikele. Tartu Vanglas koostati 21.12.2010 kaebaja isiklikest asjadest ühtne nimekiri (I kd, tl 10, 40, 168-169), mille sisu kinnitas kaebaja oma allkirjaga. On võimalik, et koti sisu ei vastanud sellele, mis oli kajastatud üleandmis-vastuvõtmisaktis (I kd, tl 8).

25. Eelnevast lahus tuleb käsitleda küsimust, kas kaduma läinud esemete puhul võis tegemist olla käekellaga Breitling ja spordikotiga Bauer, nagu on väitnud kaebaja. Ringkonnakohus leiab, et esemete brändi või firmamärgi osas kannab tõendamiskoormust kaebaja. Harku ja Murru Vangla on 15.11.2011 esitatud vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja ei ole osanud nimetada kadunud käekella marki 16.02.2011 esitatud pöördumises. See viitab sellele, et margi on ta hiljem välja mõelnud, et saada suuremat hüvitist. Peale selle nõustub ringkonnakohus Harku ja Murru Vanglaga, et kaebaja kirjeldused ja väited kella välimuse osas on liiga üldsõnalised, et olla usutavad. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et üldjuhul fikseerivad vanglad täpselt kinnipeetavate asjad: nende kirjelduse, koguse, nimetuse, värvi, margi jne. Ringkonnakohus peab eluliselt ebausutavaks, et keegi ametnikest ei osanud lugeda kella või kaebajale kuuluva spordikoti tootjanime, samuti seda, et kaebaja ei juhtinud ühegi varasema nimekirja koostamisel sellisele olulisele asjaolule tähelepanu. Kui tegemist oleks tõepoolest olnud kaebaja kadunud isa kingitud kallihinnalise (väidetavalt 4 100 dollarit maksnud) kellaga, siis vaevalt oleks kaebaja jätnud protesteerimata, kui nimekirjas ei kajastu selgelt kella mark ja täpne kirjeldus. Sama kehtib ka keskmisest väidetavalt tunduvalt kallima spordikoti suhtes. Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks oleks pidanud vangla jätma järjekindlalt nimekirja kandmata Baueri nimetuse, samal ajal kui nimekirjades kajastub teise spordikoti nimetus „Sigma“.

II

26. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei saa teha uut otsust, kuna Harku ja Murru Vangla ei ole toimiku materjalide põhjal vähemalt mitte ainuvastustaja. Toimikus on 21.12.2010 kuupäevaga dokument pealkirjaga „Üleandmis-vastuvõtmisakt saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise kohta“, mille on koostanud Murru Vangla laohoidja

J. Seliverstova ja millel on vastu võtnud ametniku loetamatu allkiri (I kd, tl 8). Kui eeldada, et kõik toimus nii, nagu see dokument kinnitab, siis on Harku ja Murru Vangla andnud selles dokumendis nimetatud asjad Tartu Vanglale üle ja nende edasise saatuse eest vastutab Tartu Vangla.

27. Halduskohus on 12.09.2011. a määrusega tagastanud Tartu Vangla vastu esitatud kaebuse kadunud kella ja spordikoti eest hüvitise saamiseks, kuna kaebajal on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tartu Vangla andis 13.06.2011. a otsusega nr 3-30/101-1 (tl 7) kaebajale käekella ja spordikoti osas tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 04.07.2011. a otsusega (tl 21) jättis Tartu Vangla kaebaja taotluse käekella ja spordikoti eest hüvitise saamiseks läbi vaatamata, sest kaebaja ei olnud kahjuhüvitise taotluses esinevaid puuduseid kõrvaldanud.

Ringkonnakohus osutab Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale: „HMS § 15 lg 2 sätestab: „Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.“ HMS § 15 lg 3 teine lause sätestab, et kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt saab taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olla vaid puudus, mis takistab taotluse sisulist lahendamist.

Ühtlasi peab puuduse näol olema tegemist taotluses esitamata andmete või sellele lisamata dokumentidega, mille esitamine või lisamine on haldusmenetlust reguleerivate normide kohaselt nõutav. Taotlust ei saa tagastada, kui haldusorgan leidis taotluse käiguta jätmisel ekslikult, et taotlus on puudusega (...). Kohus peab HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamisel veenduma, et ka tegelikult esinesid puudused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses. [...] Kahjunõude lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja hinnanguga haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ja riivatud õiguste suhtes.

Kui haldusorgani hinnangul on väidetava kahju põhjustanud tegevus õiguspärane või kui nõuet põhjendavad faktiväited jäävad tõendamata, jääb taotlus rahuldamata. Faktiväidete kontrollimisel tuleb rakendada uurimispõhimõtet. Vajadusel peab haldusorgan koguma asjas tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Haldusorgan võib uurimispõhimõtte rakendamiseks nõuda tõendeid ka taotlejalt. Mõjuva põhjuseta tõendi esitamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seejuures peab haldusorgan arvestama nii taotleja kui enda võimalustega tõendite esitamisel ja kogumisel.

Kui tõendi esitamise võimalust ei saa taotlejalt eeldada, kuid haldusorganil on võimalik tema väiteid kontrollida muul mõistlikul viisil, ei ole alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks“ (RKHKm 20.06.2013, 3-3-1-34-13, p 9-10). Ringkonnakohus leiab eelnevale tuginedes, et kõik tõendid olid Tartu Vangla valduses ja kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmiseks Tartu Vangla poolt puudus alus.

28. Riigikohtu halduskolleegium on hiljuti märkinud: „HKMS § 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Siinkohal ei ole määrav, millist riigiasutust peab kaebaja vastustajaks. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (HKMS § 18 lg 1). Kui kahju võib olla tekkinud erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused HKMS § 17 korras vastustajana kaasata“ (RKHKm 06.03.2012, 3-3-1-73-12, p 10). Ringkonnakohus leiab, et see on kohaldatav ka kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku kehtivuse korral. Halduskohtul tuleb sellest lähtuvalt uuesti otsustada õige vastustaja küsimus.

III

29. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Sellest järeldub, et kui kõrgema astme kohus saadab asja uueks arutamiseks alama astme kohtule tagasi, siis ei otsusta ta menetluskulude jaotuse üle, vaid need jäävad alama astme kohtu otsustada.

30. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad, kuna esitatud dokumendid on toimikus juba olemas.

Einar Vene Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/