3-12-2710/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2710

Haldusasi

S.S.a kaebus Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-

d tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: S.S.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav

S.S.a Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.11.2012 käskkirjaga nr 1551-d

vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10

ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani S.S. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles,

et ta 25.10.2012 kella 09:55 paiku keeldus täitmast vanglateenistuse ametniku korraldust

asuda tööle.

2. S.S. esitas Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-d tühistamiseks vaide, mis

jäeti Tallinna Vangla 13.12.2012 vaideotsusega nr 5-15/47747-1 rahuldamata.

3. 28.12.2012 esitas S.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.11.2012

käskkirja nr 1551-d tühistamiseks, mille kohus võttis 19.03.2013 määrusega menetlusse.

03.07.2013 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja

määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse

kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-d alljärgnevatel

põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab, et Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirjaga

nr 657 (vaidlustatud halduskohtus) rakendati kaebaja majandustöödele abitöölisena 0,1

koormusega alates 24.10.2012 kuni 01.11.2012. Käskkiri on kaebajale teatavaks tehtud.

4.2. Kaebaja märgib, et 25.10.2012 hommikul anti kaebajale korraldus minna tööle, mida

kaebaja ei täitnud.

4.3. Kaebaja leiab viidates põhiseaduse (PS) § 29 lg 2, et kedagi ei tohi sundida tema tahte

vastaselt tööle ega teenistusse. Kaebaja on seisukohal, et teda sunniti sunnitööle, mis ei ole

õiguspärane. Kaebaja lisab, et selleks, et kaebaja saaks omandada kutseharidust, pidi ta

tegema vangla majandustööd.

4.4. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjast ei selgu, et karistuse määramisel

oleks arvestatud kaebajat iseloomustavate andmetega. Samuti on selles leitud, et tegu on

distsipliinirikkumisega, kuid resolutsioonis on märgitud, et kaebaja on toime pannud raske

distsipliinirikkumise.

Samuti

puudub

käskkirjas

viide

kaebaja

varasematele

distsiplinaarkaristustele. Ka ei ole märgitud, mille alusel saaks väita, et 10-päevane

kartserikaristus oleks proportsionaalne ning efektiivne.

Kaebaja on seisukohal, et kuna talle määrati karistus sunnitööst keeldumise tõttu, siis on

karistus igal juhul ebaproportsionaalne toime pandud rikkumise suhtes.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Põhiseaduslik alus kinnipeetava töökohustuseks tuleneb PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt

ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine

kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks,

loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. VangS § 37 lg 1 sätestab, et

kinnipeetav kohustatud töötama. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lõikega

2 kinnipeetava õigust valida seda, kas ta soovib tööd teha või mitte ja ka seda, millist tööd

ta teeb. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd

VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see

langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab sunnitöö määratlusest

kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline

või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5

nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. (L. Madise, P.

Pikamäe, J. Sootak „Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne“ (2009), Lk 92-93).

Samuti ei ole kinnipeetaval võimalik valida, kui pikaks ajaks ja millise koormusega ta

tööle rakendatakse. Seega on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vanglal on talle tööd

anda ning tööle asumine ei ole sõltuvuses sellest, kas kinnipeetav ise soovib talle määratud

tööd teha või mitte.

5.2. Kinnipeetav, jättes vanglaametniku korraldusele tööle asumiseks täitmata, rikub

VangS § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning paneb sellega toime

distsiplinaarsüüteo. Kuna antud juhul tunnistab kaebuse esitaja, et ta ei pidanud vajalikuks

vanglaametniku seaduslikule korraldusele alluda, siis tunnistab ta ka distsiplinaarsüüteo

toimepanemist.

5.3. Vaidlustatud haldusaktiga määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus selle eest, et

ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis

nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv

arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini

tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti

tunnustele ja tühisus on ilmselge. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud

haldusakti tühisuse tunnused on järgmised: sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan;

sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab

toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on

vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuna

kaebuse esitajale antud korraldus ei vasta ühelegi nimetatud tunnusele, siis ei olnud see

ilmselgelt tühine ning oli seega kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik ka vaatamata

sellele, et tema hinnangul sunniti teda sunnitööle.

5.4. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et talle määratud

distsiplinaarkaristus on kaalumata. Nimelt nähtub vaidlustatud haldusaktist, et kaebuse

esitaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust või

ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga leebete

karistustega. Samuti ei täidaks oma eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise määramine

kuni üheks kuuks, kuna käesolev distsiplinaarmenetlus on seotud tööst keeldumisega.

Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi

teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale

käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele on proportsionaalne ja kõige

efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Lisaks

eeltoodule nähtub vaidlustatud haldusaktist, et peaspetsialist-üksuse juht on tuvastanud

kaebuse esitaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemise ning selle, et kergendavad ja

raskendavad asjaolud puuduvad. Seega on peaspetsialist-üksuse juht hinnanud karistuse

määramisel nii rikkumise asjaolusid kui ka karistust ning seda, et määratav karistus

suunaks kaebuse esitaja õiguskuulekale käitumisele.

5.5. Lisaks eeltoodule selgitab vastustaja, et kaebuse esitaja väide, et kooli saavad üksnes

need kinnipeetavad, kes on eelnevalt olnud tööga hõivatud, on väär. Erialase hariduse

omandamine on võimalik vabade kohtade olemasolul kogu õppeaasta vältel, st õppetööga

ei pea kinnipeetav ilmtingimata alustama septembrist vaid ta saab seda teha vabade

kohtade olemasolul kogu õppeaasta vältel. Kaebuse esitajale 15.08.2012 koostatud

individuaalses täitmiskavas oli ette nähtud kaks kohtlemisabinõu – erialase hariduse

omandamine algusega 2012. aasta IV kvartal ning võimalusel tööga hõivamine. Seega ei

näinud kaebuse esitajale koostatud individuaalne täitmiskava ette tema õppima asumist

2012. aasta septembrist vaid alles siis, kui tema õppima suunamine oli võimalik. Kuna

vanglal tekkis võimalus kaebuse esitaja enne õpingute algust tööle rakendada, siis oli

kaebuse esitaja kohustatud asuma tööle ka vaatamata sellele, et tema arvates oli tegemist

mõttetu sunnitööga.

5.6. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused

on alljärgnevad.

6.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

6.1.1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav

S.S.a Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.11.2012 käskkirjaga nr 1551-d

vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10

ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani S.S. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles,

et ta 25.10.2012 kella 09:55 paiku keeldus täitmast vanglateenistuse ametniku korraldust

asuda tööle.

6.1.2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus 25.10.2012 kella 09:55 paiku täitmast

vanglateenistuse ametniku korraldust asuda tööle. Eeltoodut on kinnitanud kaebaja nii

kaebuses kui ka distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 46). Samuti kinnitavad

seda 25.10.2012 ettekanne nr 3336 (tl 45 pöördel) ning distsiplinaarmenetluse protokoll (tl

44-45).

Samuti

on

nimetatud

asjaolu

kajastatud

vaidlustatud

käskkirjas

distsiplinaarkaristuse määramisel ning vaideotsuses.

6.1.3. Käesolevas asjas on tõendatud, et S.S. on tutvunud vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga ning samuti on teadlik, et saab õigusakte

kontaktisiku vahendusel (tl 46 pöördel). Seega oli kaebaja teadlik nendest tulenevatest

kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega.

6.1.4. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitatud kaebuses ega ka distsiplinaarmenetluses

väitnud, et ta kuulub VangS § 37 lg 2 sätestatud isikute ringi, kes ei ole kohustatud

töötama.

6.1.5 Kohus loeb kaebaja enda seletustega ning distsiplinaarmenetluse materjalidega

tõendatuks, et ta oli teadlik Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012

käskkirjast nr 657, millega rakendati kaebaja majandustöödele abitöölisena 0,1

koormusega alates 24.10.2012 kuni 01.11.2012. Samuti pidi kaebaja olema teadlik sellest,

et olenemata viidatud käskkirja vaidlustamisest halduskohtus oli käskkiri kehtiv, kuna

selle kehtivust ei olnud peatatud (vt ka haldusasi nr 3-12-2436).

6.2. Kohus on seisukohal, et töötegemise kohustust kinnipeetava poolt vanglas ei välista

põhiseaduse (PS) § 29 lg 2. Seega ei ole kaebuse esitajal võimalik tuletada põhiseadusest

keelunormi tema rakendamisel töötamiseks vanglas.

Kohus leiab, et kaebaja on mõitnud PS § 29 lg 2 ebaõigesti ega ole lugenud vastavat sätet

ilmselt piisavalt põhjalikult. Nimelt sätestab PS § 29 lg 2, et kedagi ei tohi sundida tema

vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle

asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi

korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Ka Eesti

Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et PS § 29 lg 2 järgi on

lubatud töötamist nõuda süüdimõistetutelt (E-J. Truuväli jt, „Eesti Vabariigi Põhiseaduse

kommenteeritud väljaanne“ (2008), lk 315 p 4.3.).

Kohus nõustudes vastustajaga on seisukohal, et VangS § 37 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on

kohustatud töötama. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lg 2 kinnipeetava

õigust valida seda, kas ta soovib tööd teha või mitte ja ka seda, mis tööd ta teeb.

VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga,

arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole

võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Eeltoodud sätetest tulenevalt kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja

oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema

sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte ning see ei ole

vastuolus PS § 29 lg 2.

Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud käskkiri õigusvastane kaebaja poolt märgitud

põhjusel.

Seejuures isegi juhul, kui kaebaja arvates oli kaebaja tööle minemise korraldus

õigusvastane, tuli see tal täita. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti nii vaidlustatud

käskkirjas kui vaideotsuses viidanud Riigikohtu 01.03.2007 otsusele nr 3-3-1-103-06, kus

on sedastatud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud

üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63

lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13).

Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi

kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv

arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust

keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini

tagamist vanglas. Kuna käesoleval juhul ei nähtu distsiplinaarmenetluse materjalidest, et

kaebajale antud korraldus oleks ilmselgelt olnud tühine või seadusvastane, samuti ei ole

kaebuse esitaja viidanud korralduse tühisusele, siis leiab kohus, et kaebajal tuli vastav

korraldus täita olenemata sellest, et ta pidas korraldust õigusvastaseks.

6.3. Teiseks asus kaebuse esitaja seisukohale, et kaebajale määratud karistus ei ole

proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud –

puuduvad

kaebajat

iseloomustavad

andmed

ning

viited

varasematele

distsiplinaarkaristustele. Lisaks esineb vastuolu resolutsiooni ja põhjenduste vahel – ühes

on viidatud raskele distsipliinirikkumisele teises lihtsalt distsipliinirikkumisele.

Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teine lause sätestab, haldusakti ja

toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja

seisuga.

25.10.2012 seisuga kehtinud vangistusseaduse redaktsiooni § 63 lg 1 sätestas, et

distsipliinirikkumiseks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt

eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutakse

VangS §-st 64. Samuti tuleb arvestada HMS § 4 ja 56 lg 3 toodud kaalutlusõiguse

teostamist käsitlevate normidega.

Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on

arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse

pikkust. 10-ööpäevane kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud

rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud allumatusega

vanglaametniku seaduslikele korraldustele ohustavad vangla julgeolekut.

Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub mh, et: „/…/ kinnipeetava õiguskuulekale

käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust või ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga leebete karistustega toimepandud

rikkumise eest. Samuti ei täidaks oma eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise

määramine, kuni üheks kuuks, kuna käesolev distsiplinaarmenetlus on seotud tööst

keeldumisega. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed

ning seeläbi teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused./…/“. Kohus leiab, et vangla

kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud

kaalutlusõiguse piiridest.

Lisaks on arvestatud kinnipeetava süü raskusaset ning asjaolu, et kaebaja tunnistas

rikkumist, kuid põhjendas seda sellega, et töö, mida ta tegema pidi ei olevat normaalne

töö. Sellega näitas kaebaja oma negatiivset suhtumist nii vangla pakutavasse töösse kui ka

otsest allumatust vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Viimane seab oluliselt ohtu

aga vangla julgeoleku.

6.4. Asjaolu, et kaebajat muid iseloomustavaid andmeid ei ole käskkirjas esitatud ei muuda

seda õigusvastaseks. Ühestki vangistusseaduse sättest ei tulene vanglale kohustust

distsiplinaarkaristuse käskkirjas esitada kaebaja iseloomustus. Küll aga peab käskkiri

olema põhjendatud, milline kohustus on kohtu arvates antud juhul täidetud.

Kaebaja märgib õigesti, et käskkirjas ei ole viidet varasematele distsiplinaarkaristustele.

Samas juhul, kui kehtivaid distsiplinaarkaristusi kaebajal ei ole, siis sellest tulenevalt ei

saa neile käskkirjas ka viidata ning vastava viite puudumine ei ole käskkirja tühistamise

aluseks. Juhul kui kaebaja soovis selle väitega aga öelda, et tal varasemad

distsiplinaarkaristused puuduvad ja sellest tulenevalt on määratud karistus liialt raske, siis

kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et kaebaja valis teadlikult ja õigustamatult

käitumisviisi, mis ei vasta vangistusseaduses ning Tallinna Vangla kodukorras sätestatud

nõuetele, ei allunud vanglaametnike seaduslikele korraldustele ja seadis nii käitudes ohtu

vangla julgeoleku. Seetõttu oli põhjendatud tema karistamine distsiplinaarkorras vastustaja

poolt valitud karistusega.

6.5. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid ning kohtumenetluses ka ei

ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja

põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on kohtu hinnangul fikseeritud

ettenähtud korras ega sisalda vigu, mis tingiks käskkirja tühistamise.

Asjaolu, et vaidlustatud käskkirja põhjendavas osas on nimetatud kaebaja poolt toime

pandud

rikkumist

distsipliinirikkumiseks

ning

resolutsioonis

raskeks

distsipliinirikkumiseks ei muuda käskkirja õigusvastaseks ega ole aluseks käskkirja

tühistamisele. Küll aga möönab kohus, et selguse huvides oleks tulnud kasutada ühtseid

termineid.

6.6. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktis on õigesti leitud, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 punkti 1 toodud kohustust, millest tulenevalt algatas

vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat

õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks.

Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetamisel ja karistuse määramisel on vastustaja

rakendanud kohaselt kaalutlusõigust ja toonud selgelt välja kaalutlused, miks kaebajale

määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja on kaalutlusõigus teostanud kooskõlas oma

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi

asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve.

Kaebaja väited, et määratud karistus oli ebaproportsionaalne ning käskkiri ei ole selles

osas piisavalt motiveeritud, on kohtu hinnangul otsitud ja ei vasta tegelikkusele.

Kohus

leiab,

et

vastustaja

on

viinud

distsiplinaarmenetluse

läbi

kooskõlas

menetlusnormidega, Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkiri nr 1551-d on antud kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab

vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.

Lähtudes kõigest eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.

7. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma

kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik