3-13-351/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise viis

Menetlusosalised

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

10. september 2013, Tallinn

3-13-351

M.P.i kaebus Tallinna linna poolt põhjustatud

õigusvastase

tagajärje

heastamise

või

alternatiivselt kahju hüvitamise nõudes

Kirjalikus menetluses

Kaebaja: M.P.

Esindaja: Marko Jaani

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Angela Reinlaid

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.P.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10.

oktoobril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. M.P. on elanud alates 1956. aastast Tallinnas Xxxxxxxxx asuvas eluruumis.

Eluruumi omanik on Tallinna linn. Kirjalik üürileping (tl. 36) Tallinna linna ja M.P.i

vahel sõlmiti esmakordselt 2. detsembril 2004 viieks aastaks, kusjuures

Tallinna

Linnavalitsuse 16. detsembri 2009 korraldusega nr 2087-k pikendati üürilepingu tähtaega veel

viie aasta võrra.

2. 27. märtsil 2007 esitas M.P. Tallinna Kesklinna valitsusele avalduse (tl. 41)

Xxxxxxxxx korteri ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas M.

J.le 25. aprilli 2007 kirjaga (tl. 43), mainimata midagi otseselt eluruumi ostueesõigusega

erastamise kohta, kuid teatades, et kõne alla võib tulla eluruumi otsustuskorras võõrandamine

vastavalt linnavara võõrandamise korrale, ent Tallinna linn ei ole selles küsimuses oma

seisukohta veel kujundanud. 25. aprillil 2012 esitas M.P. Tallinna Linnavalitsusele uue

avalduse (tl. 42) Xxxxxxxxx korteri ostueesõigusega erastamiseks. Sellele avaldusele vastas

Tallinna Kesklinna Valitsus oma 16. mai 2012 kirjas (tl. 44), et avaldajal ei ole kõnealuse

korteri osas ostueesõigust.

3. 24. märtsil 2011 teatas Tallinna Kesklinna Valitsus kaebajale üürilepingu erakorralisest

ülesütlemisest vastavalt võlaõigusseaduse §-le 317 seoses eluruumi seisukorrast tingitud

kestva objektiivse ohuga inimese tervisele. Harju Maakohtu 13. detsembri 2011 otsusega

tsiviilasjas

nr

2-11-35523 rahuldati Tallinna linna hagi M.P.i vastu, kohustati viimast Tallinna

linnale üle andma Xxxxxxxxx eluruum ning üleandmisest keeldumise korral tõsta M.

J. korterist välja. Kõnealune kohtuotsus on jõustunud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. M.P. esitas 15. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 24. mai

2013 menetlusdokumendiga (tl. 113) ning 19. augusti 2013 menetlusdokumendiga (tl. 149) ja

milles ta taotleb Tallinna linna kohustamist talle tekitatud kahju heastamiseks, võimaldades

tal õiglase hinna eest osta Tallinnas xxxxxxxxx asuv korter või alternatiivselt mõista

Tallinna linnalt tema kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja leiab, et

Tallinna linn on rikkunud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lõigetest 1 ja 4 ning § 6 lg 1

punktist 2 tulenevat kohustust teha endast kõik olenev, et linnale kuuluvad eluruumid saaksid

erastatud ning EES § 9 lõikest 1 tulenevat kohustust müüa avalikul enampakkumisel

eluruumid, mille kohta erastamisavaldust õigeaegselt ei esitatud. Kaebaja leiab, et sellega on

Tallinna linn tekitanud talle kahju, mis seisneb selles, et kaebaja kaotas võimaluse erastada

oma koduks olev eluruum ning talle ei võimaldatud seda osta ka enampakkumisel. Kaebaja

leiab, et teda on ebavõrdselt koheldud võrreldes samas majas elanud teiste isikutega, kes

said selles majas eluruume erastada või osta. Kaebaja on seisukohal, et Xxxxxxxxx asuv

eluruum vastas EES-is sätestatud erastamisele kuuluva eluruumi määratlusele ning kaebaja

vastas eluruumi erastamiseks õigustatud subjekti määratlusele, Tallinna linn oli aga eluruumi

erastamise kohustatud subjektiks. Eluruumide erastamise kohustusliku iseloomu osas viitab

kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-09-1411, Riigikohtu määrusele

kohtuasjas nr 3-2-1-34-96 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-53-02.

5. Kaebaja leiab, et linn peab talle tekitatud õigusvastase tagajärje heastama ning võõrandama

selleks kaebajale õiglase hinna eest vaidlusaluse korteri. Kaebaja märgib, et see poleks

vastustajale ülemäära koormav, kuna vastustaja ise seda eluruumi ei vaja, pidades silmas, et

vastustaja enda hinnangul on see korter elamiskõlbmatu. Alternatiivse hüvitamisnõude

esitamisel viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-95-01 ja riigivastutuse

seaduse (RVS) § 7 lõikele 2. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt otsitud põhjusel üürilepingu

erakorraline ülesütlemine rikkus tema õiguspärast ootust elada ka edaspidi rahumeelselt oma

kodus ning seega on kaebajale tekkinud kahju, mille eest Tallinna linn vastustab.

Kaebaja

selgitab, et talle tekkinud varaline kahju seisneb eelkõige oma elukoha omandamise võimaluse

kaotamises ning selle hüvitamiseks tuleks lähtuda vaidlusaluse korteri väärtusest. Sellest

tulenevalt taotleb kaebaja varalise kahju väljamõistmist summas, mis peaks võimaldama

soetada samaväärse elamispinna. Kaebaja toob välja, et Tallinna Linnavalitsuse 6. septembri

2011 korraldusega nr 1390-k pandi Tallinnas xxxxxxxxx korteriomand müüki alghinnaga 9

200 eurot ning kuivõrd kaebaja elukohaks olev korter on eelnimetatuga samaväärne, tuleks

eelnimetatud hinnast kahju hüvitamisel lähtuda.

6. 19. augustil 2013 esitatud kaebuse täienduses toob kaebaja välja, et eluruumi erastamise

avalduse esitamise EES-is sätestatud tähtaegade jooksul ei olnud võimalik Tallinna linna

tegevusetusest tulenevalt, kuna linn viivitas eluruumi üürilepingu sõlmimisega, kuigi esitas

kaebajale arveid ning oli teadlik, et kaebaja elab seal eluruumis.

7. Kaebaja leiab ka, et vastustaja on rikkunud tema õigust kodu puutumatusele ning kuivõrd

korteri erastamisega seonduv probleem ja kohtuvaidlus, samuti oma lapsepõlvekodu

kaotamise reaalne oht on põhjustanud kaebajale märkimisväärselt hingelisi üleelamisi, on talle

tekkinud ka mittevaraline kahju, mis kuulub hüvitamisele. Kaebaja leiab, et

kodu

puutumatuse õiguse eesmärk on kaitsta isikut võimude meelevaldse sekkumise eest kodu

puutumatusse, samuti kaitsta isiku õigust riigi positiivsele tegevusele, et tagada kodu

puutumatuse kaitse. Kaebaja viitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele kohtuasjades

McCann vs Ühendkuningriik, Zehentner vs Austria, Kay jt vs Ühendkuningriik. Kaebaja on seisukohal,

et kodu puutumatust riivab ka eluruumist väljatõstmine. Selles osas viitab kaebaja Euroopa

Inimõiguste Kohtu otsustele kohtuasjades Yordanova jt vs Bulgaaria, Biedov vs Horvaatia.

Kaebaja leiab, et kodu puutumatuse õigus tagab isikule kindlustunde, et tal on võimalik oma

kodus ka edaspidi elada ning teda ei ohusta sealt ärasaatmine ega väljatõstmine. Kaebaja

märgib, et füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste mõõtmine ei ole objektiivselt võimalik

ning taotleb sellest tulenevalt õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna linn vaidleb kohtule esitatud kirjalikus seletuses kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja peab esmalt asjakohatuks kaebaja väiteid xxxxxxxx hoone

elamiskõlblikkuse kohta ja üürilepingu ülesütlemise kohta, kuna neis küsimustes on jõustunud

kohtulahend ning kaebajal puudub igasugune õiguslik alus xxxxxxxxx kasutamiseks.

Vastustaja selgitab, et kaebaja ei esitanud eluruumi erastamise avaldust EES § 5 ega EES § 22

lõigetes 5 ja 61 sätestatud tähtaja jooksul ning seetõttu ei ole tal selle eluruumi erastamise

ostueesõigust. Vastustaja leiab, et ei EES ega muud õigusaktid ei pane erastamise kohustatud

subjektile kohustust alustada erastamismenetlust omal initsiatiivil. Vastustaja leiab, et

Tallinna linn ei olnud tegevusetu, vaid kaebaja ise jättis avalduse esitamata, mistõttu ei ole tal

ka õigusaktidest tulenevat õigust eluruumi erastamisele. Vastustaja rõhutab, et eluruumi

erastamist ei takistanud muuhulgas ka eluruumi eluohtlikkus, vaid asjaolu, et kaebaja ei esitanud

tähtaegselt sellekohast avaldust ja avaldanud soovi eluruumi omandamiseks.

9. Vastustaja leiab, et tal ei olnud ka kohustust müüa vaidlusalune eluruum EES § 9 lõikes 1

sätestatud enampakkumisel, kuna tegemist ei olnud asustamata ega vabanenud

eluruumiga

ning seda ei soovinud osta ka mitu võrdset ostueesõigust omavat isikut. Viimaks selgitab

vastustaja, et Tallinna linna omandis olevat kinnisvara võõrandatakse Tallinna Linnavolikogu

13. juuni 2013 määrus nr 33 „Linnavara võõrandamise kord“ alusel üldiselt läbi avaliku

enampakkumise. Vastustaja märgib, et pärast korteri ebaseadusliku valduse vabastamist

võõrandab Tallinna linn avariiohtlikus ja kapitaalremonti vajavas xxxxxxx hoones asuvad

korterid ja kaebajal on võimalik see omandada üldistel alustel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et M.P.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Tallinna linn

ei ole kaebajale põhjustanud kaebuses nimetatud kahjulikku tagajärge ega tekitanud ei

varalist ega mittevaralist kahju, mille hüvitamist oleks kaebajal linnalt õigus nõuda.

11. Isikule avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise

nõude materiaalõiguslikuks aluseks on riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1, mille kohaselt

võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida

ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju

tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju

hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. RVS § 8 lõikes 1 sätestatakse, et varaline kahju

hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui

tema õigusi ei oleks rikutud. RVS § 9 lõike 1 kohaselt kuulub ka isikule tekitatud mittevaraline

kahju üldjuhul hüvitamisele rahas. Kõrvuti võimalusega nõuda kahju hüvitamist rahas, on

RVS § 11 lõikes 1 sätestatud kannatanule õigus nõuda avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise

asemel kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu

õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Halduskohtule RVS § 11 lõikele 1 tugineva

heastamisnõude esitamise võimalus on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS)

§ 37 lg 2 punktis 5. Heastamisnõude näol on tegemist õigusvastase haldusakti või toiminguga

tekitatud kahju rahas hüvitamise alternatiiviga, mille kohaldamise eeldused on samad, mis

kahju hüvitamise puhul. Seega eeldab heastamisnõude esitamine, et avaliku võimu kandja on

isikule avalik-õiguslikus suhtes õigusvastast õigusvastaselt kahju tekitanud ning tekkinud

kahjulikku tagajärge ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 või 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

12. Esmalt jään käesolevas asjas 19. veebruaril 2013 tehtud määruses võetud seisukohale, et

kaebajal ei ole ühelgi juhul õigust nõuda RVS § 11 lõikele 1 ja HkMS § 37 lg 2 punktile 5

tugineva heastamiskaebusega linna kohustamist talle eluruumi võõrandamiseks.

Heastamiskaebusega on eeskätt võimalik nõuda haldusorganilt konkreetse soorituse tegemist

õigusvastase haldusakti või toimingu tagasitäitmiseks. Kui vaidlusaluseks toiminguks on

haldusorgani tegevusetus ehk see, et haldusorgan on jätnud mingisuguse haldusakti andmata

või toimingu sooritamata, siis ei ole heastamiskaebusega võimalik nõuda selle haldusakti

andmist või toimingu sooritamist. Selleks tuleks esitada haldusorgani vastu RVS

§-le 6 ja

HkMS § 37 lg 2 punktile 2 tuginev kohustamiskaebus. RVS § 11 lõikest 1 ja § 7 lõikest

tulenevalt välistab see, et RVS § 6 alusel kohustamisnõude esitamisega oleks olnud võimalik

kahju vältida või on võimalik kahju kõrvaldada, võimaluse heastamisnõude esitamiseks.

Seetõttu on ilmne, et heastamiskaebuse ese ei saa kokku langeda kohustamiskaebuse esemega.

Leides, et kohalik omavalitsus on jätnud täitmata oma kohustuse eluruumi erastamiseks, ei

saa kaebaja heastamiskaebusega nõuda vastava eluruumi erastamise korraldamist ega veelgi

vähem selle eluruumi erastamist just kaebajale. Leides, et kõnealune eluruum on erastamise

objektiks, ei saa kaebaja ilmselgelt nõuda selle endale võõrandamist mistahes muul alusel või

viisil. Kaebuses esitatud heastamisnõue tuleb rahuldamata jätta pelgalt sel põhjusel.

13. Nii heastamis- kui hüvitamisnõue on põhjendamatud ka seetõttu, et kaebaja poolt

väidetud kahjuliku tagajärje (xxxxxxx asuva korteri omandamise võimaluse kaotamine)

ning Tallinna linna tegevusetuse vahel puudub põhjuslik seos. Põhjuslikust seosest

mingisuguse isiku jaoks negatiivse tagajärje ning haldusorgani tegevusetuse vahel saaks

rääkida juhul, kui haldusorgani õiguspärase tegevuse korral oleks poleks sellist negatiivset

tagajärge saabunud. Kui selliseks tagajärjeks on see, et isik jäi ilma asjast või võimalusest

mingisugust õigust realiseerida, on haldusorgani tegevus sellise tagajärje põhjuseks siis, kui

haldusorgani õiguspärase tegevuse korral oleks isik selle asja saanud või kui tema õigus oleks

igal juhul realiseerunud. Käesolevas asjas on kaebaja leidnud, et Tallinna linna tegevusetuse

tõttu jäi ta ilma võimalusest saada oma kodu omanikuks. See seisukoht ei ole õige. Kaebusest

nähtuvatel asjaoludel ei olnud kaebajal õigust nõuda xxxxxxxxx korteri erastamist eesõiguse

alusel. Selle eluruumi erastamiseks avaliku enampakkumise teel ei oleks aga tingimata taganud

seda, et kaebaja saab selle omanikuks. Viimaks ei ole kaebaja võimalused selle eluruumi

omandamiseks siiski ammendunud ega sõltu kuidagi sellest, et kaebaja üürileping selle

eluruumi kasutamiseks on lõppenud ning tema suhtes on jõustunud kohtuotsus eluruumist

väljatõstmise kohta.

14. Mis puudutab eluruumi erastamist, siis nähakse EES-is ette põhimõtteliselt kaks

eluruumide erastamise võimalust. Esiteks eluruumi eesõigusega erastamine, mida on õigus

nõuda EES §-s 5 nimetatud isikutel. Xxxxxxxxx korteri näol oli tegemist üürilepingu alusel

kasutatava eluruumiga. Sellise eluruumi erastamise eesõigus olnuks eluruumi üürnikul. See

õigus ei tekkinud aga automaatselt üürisuhte olemasolust, vaid selle tekkimise tingimuseks oli

üürniku poolt vastavasisulise avalduse esitamine. EES § 5 lg 1 p 1 kohaselt on eluruumi

erastamise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel

temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud

1995. aasta 1. märtsiks. EES § 22 lõikes 5 on sätestatud, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse

või vormistatakse ümber pärast 1995. aasta 1. märtsi, on eluruumi üürnikul või EES § 4

punkti 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi

ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast

eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. EES § 22 lõigetes 61 ja 62

sätestatakse aga, et avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt

sama paragrahvi 5. lõikele saab esitada 2001. aasta 1. juunini, välja arvatud õigusvastaselt

võõrandatud eluruumide puhul.

15. Ühegi eelnimetatud tähtaja jooksul M.P. Tallinnas Xxxxxxxxx asuva eluruumi

erastamise avaldust ei esitanud. Toimikust nähtuvalt teatas ta Tallinna Kesklinna Valitsusele

esmakordselt eluruumi erastamise soovist 28. märtsil 2007. Eluruui erastamise avalduse

esitamine seaduses sätestatud tähtaja jooksul on eluruumi erastamise eesõiguse tekkimise

eelduseks. Kuna kaebaja tema poolt üürilepingu alusel kasutatava ning erastamise objektiks

oleva eluruumi erastamiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul avaldust ei esitanud, siis tal

eluruumi erastamise eesõigust ei tekkinud. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et ta

on eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud Tallinna linna tegevusetuse tõttu. Tallinna

linn ega selle haldusorganid ei saanud kaebajale tema üürniku staatusest tulenevalt eluruumi

eesõigusega erastama asuda, sest kaebaja ei esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul

sellekohast avaldust. Niisiis ei saa ka väita, et kaebaja oleks eluruumi eesõigusega erastamise

võimalusest ilma jäänud Tallinna linna tegevusetuse tõttu. Seega puudub selles osas alus

tagajärje heastamiseks või hüvitamiseks.

16. Asjaolust, et Tallinna linn sõlmis kaebajaga üürilepingu alles 2004. aastal, ei tulene

kaebajale selle eluruumi erastamise eesõigust. Käesoleval ajal on ainetu vaidlus selle üle, kas

tegelik üürisuhe kaebaja ja Tallinna linna vahel eksisteeris ka enne kirjaliku üürilepingu

sõlmimist. Kui see nii oli, oleks kaebajal olnud siiski erastamisavaldus esitada, samuti oleks

kaebajal olnud võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid nõudmaks kirjaliku üürilepingu

sõlmimist. Seda kaebaja teinud ei ole. Asjaolust, et kaebaja jäi pärast oma ema surma sellesse

korterisse faktiliselt elama, talle iseenesest erastamise eesõigust ei tekitanud.

17. Põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et ta on oma elukoha omandamise võimalusest

ilma jäänud seetõttu, et Tallinna linn ei korraldanud Xxxxxxxxx eluruumi erastamist

avalikul enampakkumisel. Korteri erastamine enampakkumise teel ei taganuks kaebajale

mistahes teise isikuga võrreldes suuremat võimalust selle korteri omanikuks saada. EES § 9

lõike 1 alusel korraldataval enampakkumisel oleks kaebaja võimalus selle korteri omanikuks

saada üksnes teoreetiline. Kaebaja oleks sellisel juhul eluruumi omanikuks saanud eeldusel, et

ta oleks selleks läbi viidud enampakkumisel teinud parima pakkumise. Seda aga ei saa eeldada.

Käesolevas haldusasjas 27. märtsil 2013 tehtud määruses märkis ka Tallinna Ringkonnakohus,

et avaliku enampakkumise korras erastamise puhul ei oleks kaebajal olnud mingeid õiguslikke

eeliseid teiste eluruumi erastamise õigustatud subjektide ees. Ringkonnakohus lisas, et kui

aktsepteerida kaebaja positsiooni, et eluruumi avaliku enampakkumise korraldamata jätmisega

on rikutud tema õigust erastada Xxxxxxxxx eluruum ja sellega tekitatud talle varalist kahju,

võiks samasuguse väitega nõuda eluruumi endale võõrandamist või kahju hüvitamist iga

eluruumi erastamise õigustatud subjekti määratlusele vastav isik, sest kaebaja neist

ostueesõiguse kasutamata jätmise tõttu õiguslikult ei eristu. Kaebajal ei ole kunagi olnud

õigust nõuda, et EES § 9 lg 1 alusel erastataks eluruum talle. Seetõttu ei saa väita, et juhul kui

linn oleks enampakkumise korraldanud, oleks kaebaja saanud korteri omanikuks, mis

omakorda välistab põhjusliku seose linna tegevusetuse ja kaebaja poolt välja toodud

negatiivse tagajärje vahel. See välistab ka sellise tagajärje heastamise või hüvitamise. Leian

samuti, et EES ei anna isikule, kes ei kuulu EES §-s 5 nimetatud eluruumi erastamise

eesõigust omavate isikute ringi, õigust nõuda erastamise kohustatud subjektilt avaliku

enampakkumise korraldamist mõne erastamise objektiks oleva eluruumi erastamiseks. Samuti

ei sätestata EES-is, millise aja jooksul peaks eluruumide erastamise kohustatud subjekt

võõrandama eluruumid, mida erastamiseks üürniku seaduses sätestatud tähtaja jooksul

erastamisavaldust ei esitanud.

18. Lisaks eeltoodule on heastamis- või hüvitamiskaebuse rahuldamine välistatud ka seetõttu,

et kohustamiskaebuse esitamisega oleks olnud võimalik väidetava kahjuliku tagajärje

saabumist vältida, ent kaebaja ei kasutanud seda võimalust. Kaebaja, leides, et linn ei ole

täitnud EES-ist tulenevaid kohustusi, oleks saanud esitada linna vastu haldusakti andmiseks

või toimingu sooritamiseks kohustamise nõude. RVS § 7 lg 1 kohaselt on välistab

kohustamisnõude esitamata jätmine aga kahju hüvitamise või kahjuliku tagajärje heastamise

nõudeõiguse.

19. Ebatäpne on kaebaja väide, et ta on Xxxxxxxxx eluruumi omandamise võimaluse

kaotanud. Avalikul enampakkumisel võib Tallinna linn selle endiselt võõrandada, sealhulgas

on võimalus see omandada parima pakkumise tegemisel ka kaebajal. Asjaolu, et kaebaja

üürileping on lõppenud ning tal pole hetkel muud seaduslikku alust selle eluruumi

kasutamiseks, ei välista eeltoodud võimalust. Küll aga ei ole kaebajal olnud ega ole ka praegu

mistahes eelisõigust Xxxxxxxxx eluruumi omanikuks saada ega nõuda selle võõrandamist

soodustingimustel.

20. Vastustaja leiab õigesti, et kõik kaebaja väited, mis puudutavad temaga üürilepingu

lõpetamist ning tea väljatõstmist eluruumist, on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsusetud.

Kaebaja kohustus eluruum vabastada ning eluruumi vabastamata jätmise korral

väljatõstmisele alluda, on tuvastatud jõustunud maakohtu otsusega. Käesolevas asjas ei ole

võimalik ega ka mingit põhjust hakata hindama üürilepingu lõpetamise või kaebaja eluruumist

välja tõstmise õiguspärasust. Kaebaja võimalused või õigus eluruumi erastada ei sõltu samuti

mingil määral ei üürilepingu kehtivusest, kaebaja väljatõstmisest ega ehitise tehnilisest

seisukorrast. Erastamise eesõigust polnud kaebajal seetõttu, et ta ei esitanud selleks

õigeaegselt avaldust ning muul alusel ei ole kaebajal õigust nõuda, et eluruum just talle

võõrandataks.

21. Põhjendamatu on ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju

hüvitamist, mis väidetavalt on tekitatud kodu puutumatuse rikkumisega. Kaebaja kohustus

Xxxxxxxxx eluruum vabastada ning vabatahtliku vabastamisega mittenõustumisel

väljatõstmisele alluda, on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Tegemist ei ole Tallinna linna

õigusvastase tegevusega. Üürilepingu lõpetamise ning korteri valduse üleandmise nõude

õiguspärasust on maakohus hinnanud ja selles osas on kohtuotsus jõustunud. Asjaolu, et

kaebaja on sünnist saadik selles eluruumis elanud ja see on tema kodu olnud, ei keela

üürileandjal seaduses sätestatud alustel ja korras üürilepingu ülesütlemist ega anna pärast

üürilepingu lõppemist üürnikule õigust eluruumi edasi kasutada või selle vabastamisest

keelduda. Õigus kodu puutumatusele ei ole piiramatu ega tähenda sead, et isikul on mistahes

asjaoludel õigus elada seal, kus ta on eelnevalt elanud või kus ta elada soovib.

Maakohtu

jõustunud otsusest tulenevalt ei ole kaebajal õigust vaidlusalust eluruumi kasutada ning

vastustaja nõuet, et ta selle vabastaks ei saa kuidagi käsitada õigusvastase sekkumisena kaebaja

kodu puutumatusesse. Kaebaja õigusest kodu puutumatusele ei tulenenud Tallinna linnale

kohustust erastada Xxxxxxxxx eluruum kaebajale või astuda mistahes muid samme, et

kaebaja selle eluruumi omanikuks saaks.

22. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud

kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik