2-12-30731/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. september 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-12-30731

Tsiviilasi

A.A. hagi A.M.A. , A.A. ja A.A. vastu elatise

vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2970 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. detsembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood: XXXX); lepinguline

esindaja Karina Kukkes

Vastustajad (kostjad):

1. A.M.A. (isikukood: XXXX);

2. A.A. (isikukood: XXXX);

3. A.A. (isikukood: XXXX);

kostjate seaduslik esindaja A.R. (isikukood: XXXX)

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 7. detsembri 2012.a otsus

muutmata ja A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud A.A. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas kohtusse hagi A.M.A. (kostja 1), A.A. (kostja 2) ja A.A. (kostja 3)

vastu elatise vähendamiseks. Hageja soovis elatist vähendada nullini. Hagiavalduse kohaselt

kinnitati Tartu Maakohtu 27. juuni 2011.a. määrusega tsiviilasjas 2-11-10939 A.A. ja A.R.

(kostjate seaduslik esindaja) vahel kokkuleppe, mille kohaselt kohustus A.A. tasuma laste

ülalpidamiseks elatist alates 1. juulist 2011 summas 110 eurot ühe lapse kohta kuus (kokku

330 eurot).

Hageja palus vähendada elatist alates 1. augustist 2012. Elatise osas kompromissi sõlmimisel

ei arvestatud, kui palju lapsed viibivad isa juures. 13. juuli 2012 määrusega kindlaks määratud

suhtluskorrast tulenevalt viibivad lapsed isa juures enam kui pool ajast (173 päeva aastas,

millele lisanduvad veel päevad, mis arvestatakse sellest, et lapsed lähevad isa juurde juba

reedel poolest päevast, kokku seega 191 päeva aastas). Kuna lapsed viibivad isa juures

peaaegu kogu suve, oleks ebaõiglane ja seadusega vastuolus nõuda hagejalt elatist aja eest,

mil lapsed on täielikult hageja ülalpidamisel.

Käesolevalt ei ole täidetud PKS § 100 lg 2 sätestatud elatise välja mõistmise eeldused - laste

isa elab koos lastega ja osaleb nende kasvatamises. Hageja on panustanud laste hobidesse:

muretsenud ATV ja kandnud selle hoolduskulud, ostnud sülearvutid ja lauaarvuti, tasunud

interneti püsiühenduse eest. Kostjale 3 on ostetud jalgratas; kostjale 2 batuut; kõigile

lumerõngas, kodukino ja LCD teler. Hageja teeb kulutusi laste toidule, hügieenitarvetele,

ravimitele, ka riietele ja jalatsitele. Samuti on koos lastega tehtud väljasõite ja ekskursioone.

Hageja tasub ka kostja 1 reisi 2013. aastal Leetu Palangasse ja annab selleks taskuraha.

Hageja on käinud kostjaga 3 perearsti vastuvõtul ja vajadusel ostnud ravimeid, kui lapsed on

tema juures olles haigestunud. Hageja annab lastele regulaarselt taskuraha, teeb lastele jõulu-

ja sünnipäevakinke.

2. Kostjate seaduslik esindaja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole täitnud korrektselt 27. juuni

2011 kohtumäärust ja kostjate seaduslik esindaja pidi elatise saamiseks pöörduma kohtutäituri

poole. Hageja arvutused laste tema juures viibimise aja kohta on üle paisutatud. Hagi

esitamise ajaks oli suhtluskord kehtinud vaid ühe kuu ja arvestades hageja varasemat

käitumist ei pruugi suhtluskord nii tihedaks ja regulaarseks jääda. Lisaks on hageja jätnud

arvestamata, et lastele on suhtluskorra kohaselt õigus veeta emaga suvel 2-3 nädalat ning

lugenud päevadeks ka reeded ja terved pühapäevad, kuigi lapsed lähevad isa juurde alles

16.00 ja tulevad pühapäeviti tagasi 19.00. Maksimaalselt on lapsed isa juures aastast 153

päeva.

Laste põhielukohaks on ema elukoht, mistõttu just tema on vastutav kõigi lastele vajalike

kulude kandmise eest. Kostjate esindaja kanda on kõik laste püsikulud seoses koolitarvete,

riietuse jms-ga. Eelneval perioodil ja suhtluskorra kehtivuse ajal (s.o enne uue kooliaasta

algust) on hageja ostnud lastele vajalikke riideid ja koolitarbeid väga vähesel määral:

2012.aasta jooksul vaid kaks dressipluusi kolme lapse kohta. Lapsed võtavad tavapäraselt isa

juurde minnes kaasa riided ema juurest. Ainuüksi lastega aja koos veetmine ei ole aluseks

elatise määra vähendamiseks. Enne meelelahutusi tuleb tagada laste põhivajaduste katmine.

Samuti on hageja näidanud vaid enda kuluna asju, mis osteti veel hageja ja kostjate esindaja

kooselu ajal – batuut, jalgratas. Ka kodukino ja teler osteti siis, kui pere elas veel ühiselt koos

ning ostjaks oli hageja isa. Kostja 1 sülearvuti oli hageja ema sünnipäevakink kostjate

esindajale. ATV summas 575 eurot osteti ajal, kui hageja väitis, et tal ei ole majanduslikult

võimalik elatist miinimummääras tasuda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 7. detsembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja Tartu Maakohtu

27. juuni 2011 määrusega kindlaks määratud elatise suuruse muutmata.

Otsuse põhjendustes märkis kohus, et hageja pakutud arvestus ei vasta 13. juuli 2012

määruses kokku lepitule. Nimelt ei ole arvestatud, et lapsed veedavad emaga igal suvel

vähemalt 2-3 nädalat. Samuti ei ole arvestatud, et kui lapsed veedavad isaga koolivaheaja, siis

peab kokkuleppe p 1 kohaselt samas kuus jääma emaga veetmiseks üks nädalavahetus. Ka

pühapäeval ei ole lapsed hageja juures südaööni, vaid lahkuvad sealt 19.00. Seega tuleb reede

õhtust pühapäeva õhtuni arvestada vaid kolm päeva. Kohus järeldas, et lapsed viibivad hageja

juures siiski vähem kui pool aastast (ca 145-152 päeva, s.o ca 2/5 aastast).

Hageja käsitlus PKS § 100 lg 2 sisust ja eesmärgist on põhjendamatult kitsendav. Sättes

nimetatud elatise tasumise eeldused - ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises - on

vaid näidisnimekiri, millele viitab kasutatav sõna “eeskätt juhul“. Ka muudel juhtudel saab

kohustada vanemat elatist tasuma. Kui lapsed viibivad hageja juures, osaleb ta laste

kasvatamises, samuti on laste hageja juures viibides ema kulud väiksemad. Nimetatud

asjaolud ei anna aga alust elatise vähendamiseks nullini. Elatise suuruse muutmisel tuleb

kohtul tuvastada, kas on oluliselt muutunud elatise suurust mõjutavad asjaolud, mis esinesid

elatise väljamõistmise ajal. Pooled sõlmisid kompromissi summas 110 € lapse kohta.

Kompromissiga kindlaks määratud elatis määrati alla seadusliku minimaalmäära eelkõige

kostja vastuväidetest tulenevalt. Seega arvestati nimetatud elatise määramisel ka sellega, et

lapsed viibivad osa ajast hageja juures. Käesolevas menetluses ei ole hageja seadnud kahtluse

alla laste kulusid ning tõendanud, et laste kulud kokku oleks väiksemad kui tsiviilasjas

nr 2-11-10939 hagis esitatud või ka väiksemad kui on seadusjärgne elatise miinimum (290

eurot). Kokkulepitud elatise suurus vastab koosveedetava aja proportsioonile – ema kanda

174 € (290 €-st), isa kanda 116 €. Seega vastab kohtu poolt 27. juunil 2011 kinnitatud

kokkulepe summas 110 € lapse kohta igati sellele osale, mis oleks hageja kanda ühe lapse

seadusjärgse miinimumülalpidamiskohustuse jagumise tulemus lähtudes ajast, mille see laps

veedab hagejaga. Seega puudub hageja nõude rahuldamiseks alus.

Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et tema poolt tehtud kulutused lastele on vajalikud ja

et ta teeb neid olulisel määral. Hageja esitatud tõenditest (t lk 40-44, 46) nähtub, et osa

kulutusi on tehtud oluliselt varem, kui tekkis alus käesoleva hagi esitamiseks (ATV; teler,

kodukino, arvutid batuut jms) ja osa tehtud kulutusi teenib kogu perekonna huve (jällegi

ATV, teler, kodukino, arvuti, ka internetiühendus). Samas nähtub tehtud kulutustest, et

enamik neid on n.ö meelelahutuslikku laadi, mida saab küll osaliselt lugeda ka arendavateks

(nt ekskursioonid, ujumised, matkad, kaatriga sõitmine), kuid selliseid kulutusi saab lastele

teha siiski alles pärast igapäevaeluks vajalike kulude (toit, eluase, riided, koolikohustuse

täitmine, ravimid jms) katmist ja eelkõige osas, mis nende kulude katmisest üle jääb. Sama on

ka kuludega ehetele, meenetele, väikestele nipsasjadele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.A. esitas Tartu Maakohtu 7. detsembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus rikkunud TsMS §-st 439 ja ületanud hagi lahendamise piire ning teinud

otsuse nõude kohta, mida ei ole esitanud. Tartu Maakohus on jätnud menetluskulud hageja

(apellandi) kanda, kuid vastavasisulist nõuet ei ole antud menetluses esitatud. Kostjate

seaduslik esindaja on kostjate vastuses hagile palunud jätta kohtukulud poolte endi kanda;

2) võttis maakohus hagiavalduse menetlusse ilma sellelt riigilõivu nõudmata. Seega pole

jälgitav maakohtu otsuse loogika, mille kohaselt on tsiviilasja hinnaks 2970 eurot ning

apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Maakohus ei ole varasemalt antud

tsiviilasja hinda nimetanud ning kohtuotsusest ei tulene, millest antud summa tuleneb.

Tsiviilasja hinna ilma põhjuseta senisest erinevalt määramist kohtuotsuses saab lugeda

oluliseks TsMS § 436 lg 1 rikkumiseks. Kui hagiavaldus menetlusse võeti, tekkis hagejal

õiguskindlus, et elatise vähendamise hagiavalduse esitamise eest riigilõivu ei nõuta.;

3) on PKS § 100 lg 2 kohaldamise eeldusteks asjaolu, et alaealise lapse vanem ei ela lapsega

koos või ei osale lapse kasvatamises. Kuna vastustajad viibivad apellandi juures peaaegu pool

aastat, ei ole PKS § 100 lg 2 eeldused täidetud. Perioodil 1. augustist 2012 kuni 31. juulini

2013, on vastustajad kohtumääruse alusel apellandi juures 174,5 päeva.

a) augustis 2012 olid vastustajad apellandi juures 1.-25. kuupäeval, kokku 25 päeva;

b) septembris 2012 viibisid vastustajad apellandi juures 1.-2., 8.-9., 15.-16. ning 29.-30.

kuupäeval (täispikad päevad), samuti 7., 14., ning 28. kuupäeval (poolikud päevad). Seega

viibisid vastustajad apellandi juures kokku 9,5 päeva;

c) oktoobris 2012 viibisid vastustajad apellandi juures 6.-7., 13.-14., 20.-28. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 5., 12. ning 19. kuupäeval (poolikud päevad). Seega viibisid

vastustajad apellandi juures kokku 9,5 päeva;

d) novembris 2012 viibisid vastustajad apellandi juures 3.-4., 10.-11., 24.-25. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 2., 9., 23. ja 30. kuupäeval (poolikud päevad). Seega viibisid

vastustajad apellandi juures kokku 8 päeva;

e) detsembris 2012 viibisid vastustajad apellandi juures 1.-2., 8.-9., 22.-23., 26.-31.

kuupäeval (täispikad päevad), samuti 7. ja 21. kuupäeval (poolid päevad). Seega viibisid

vastustajad apellandi juures kokku 13 päeva;

f) jaanuaris 2013 on vastustajad apellandi juures 1.-6., 12.-13., 19.-20. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 11. ja 18. kuupäeval (poolikud päevad). Seega on vastustajad

apellandi juures kokku 11 päeva;

g) veebruaris 2013 on vastustajad apellandi juures 2.-3., 9.-10., 16.-17. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 1., 8. ja 15. kuupäeval (poolikud päevad). Seega on vastustajad

apellandi juures kokku 7,5 päeva;

h) märtsis 2013 on vastustajad apellandi juures 2.-3., 9.-10., 16.-24., 30.-31. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 1., 8., 15. ja 29. kuupäeval (poolikud päevad). Seega on

vastustajad apellandi juures kokku 17 päeva;

i) aprillis 2013 on vastustajad apellandi juures 6.-7., 13.-14. ja 27.-28. kuupäeval

(täispikad päevad), samuti 5., 12. ja 26. kuupäeval (poolikud päevad). Seega on

vastustajad apellandi juures kokku 7,5 päeva;

j) mais 2013 on vastustajad apellandi juures 4.-5., 11.-12., 25.-26. kuupäeval (täispikad

päevad), samuti 3., 10., 24. ja 31. kuupäeval (poolikud päevad). Seega on vastustajad

apellandi juures kokku 8 päeva;

k) juunis 2013 on vastustajad apellandi juures 1.-2, 6.-30. kuupäeval (täispikad päevad),

samuti 5. kuupäeval (poolik päev). Seega on vastustajad apellandi juures kokku 27,5

päeva;

l) juulis 2013 on vastustajad apellandi juures 1.-31. kuupäeval (täispikad päevad), seega

kokku 31 päeva.

4) on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Apellant on esitanud hulgaliselt tõendeid laste

arengu seisukohalt hädavajalike kulutuste kohta (ekskursioonid, matkad, basseinides

ujumine). Apellant on teinud ka igapäevaeluks vajalikke kulutusi (toit, eluase, ravimid,

riided). On loomulik, et kui lapsed on apellandi juures, kannab just apellant toidu, eluaseme,

ravimite ja riietega seotud kulusid (vastustajate esindaja ei ole sellele kunagi vastu vaielnud).

5. Vastustajate seaduslik esindaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu vastustajad apellandi väitega, et maakohus on ületanud hagi rahuldamise piire.

Tulenevalt TsMS § 173 lg peaks menetluskulude jaotus kajastuma kohtuotsuses. Apellant ise

menetluskulude jaotuse osas arvamust ei avaldanud. Vastustajal ei ole vastuväiteid maakohtu

määratud menetluskulude jaotuse osas. Kohus lähtus menetluskulude jaotamisel õigesti TsMS

§ 162 lg-st 1;

2) on maakohus hagihinna määranud õigesti lähtuvalt TsMS §-st 129. Kuna tsiviilasja hind

määratakse kindlaks seadusest tulenevalt, ei saa seda kindlasti lugeda oluliseks TsMS § 436

lg 1 rikkumiseks;

3) on laste põhielukoht vastustajate esindaja juures, kus lapsed viibivivad rohkem kui poole

aastast. Apellant on esitanud nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule ebaõige kalkulatsiooni

laste viibimisest tema juures:

a) augustis 2012 ei viibinud lapsed apellandi juures 1.-3. kuupäevani, sel ajal viibisid

lapsed emaga. Apellant tuli lastele järgi 4. augustil 2012 kell 16.00;

b) 7.-9. september 2012 oli Kostja 1 ema juures, kuna oli haige;

c) 1.-3. veebruarini 2013 viibis Kostja 1 linnas ema juures, kuna tal oli 2. veebruaril 2013

bioloogia olümpiaad;

d) alates märtsist 2013 väljatoodud kuupäevad on oletuslikud ega tugine faktidele, et kõik

lapsed tõepoolest antud kuupäevadel apellandi juures ka viibivad. Isegi korrektsel

täitmisel veedavad lapsed apellandi juures maksimaalselt 153 päeva aastas. Apellant ei ole

oma kalkulatsioonides arvestanud, et lapsed veedavad emaga emadepäeva ning igal suvel

vähemalt 2-3 nädalat;

e) pühapäevadel peavad lapsed olema ema juures hiljemalt 19:00-ks, seega ei saa seda

käsitleda täispika ööpäevana. Reedel saabub isa lastele järgi kella 16:00-ks, mis ei ole

samuti tervest päevast pool, vaid vähem. Reaalselt viibivad lapsed isa juures igal nädalal 2

ööpäeva ja 3 h va nädalal, mil lapsed on ka terve nädalavahetuse emaga.

4) ei ole kõik apellandipoolsed maakohtule esitatud kulutused esmavajalikud. Esmane on

tagada lastele eluase, toit, riided, esmatarbekaubad, koolitarbed, ravimid. Apellant on

pakkunud vastustajatele meelelahutust, kuid samal ajal ei ole ta täitnud talle pandud

elatiskohustust ega ostnud riideid, koolitarbeid, samuti ei ole ta huvi tundnud, kas lastele on

vaja riideid, jalatseid, koolitarbeid. Apellant oli teadlik vastustajate esindaja halvast

tervislikust seisundist ning hilisemast töötusest, kuid ei täitnud ikkagi vabatahtlikult elatise

maksmise kohustust ega muretsenud lastele vajalikke asju;

5) on vastustajate seaduslik esindaja elatise osas kompromissi sõlmides juba arvestanud

vastustajate apellandi juures viibimise aja ning sel ajal vastustajatega seotud kulutustega,

leppides kokku miinimummäärast väiksemas elatises;

6) ei vabasta asjaolu, et üks vanematest veedab lapsega olulise osa ajast, teda elatise

maksmise kohustusest. Sel ajal kui lapsed viibivad teise vanema juures, vähenevad

vastustajate esindaja kulud vaid vähesel määral st, riideid, jalatseid, tarbeesemeid,

koolitarbeid, mööblit jms tuleb ikka osta, vähenevad vaid kulutused vastustajate söögile ning

elektrile.

TÄIENDAVAD SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Apellant A. A. esitas ringkonnakohtule 16.08.2013.a täiendavad seisukohad, milles

rõhutab, et lapsed viibivad apellandi juures praktiliselt poole ajast, mistõttu ei ole PKS § 100

lg 2 alusel täidetud elatise väljamõistmise eeldused. Apellant on nõus soetama lastele riideid,

jalatseid, koolitarbeid, viima neid ekskursioonidele ning toetama nende hobisid.

Apellant esitas ringkonnakohtule dokumendid elatise tasumise kohta kohtumenetluse vältel,

millest nähtuvalt on ta tasunud elatist kohtutäituri vahendusel 18. märtsil 2013.a ajavahemiku

eest august – detsember 2012 (kokku summas 1650 eurot) ja 27. märtsil 2013.a ajavahemiku

eest jaanuar – märts 2013.a (kokku summas 990 eurot). Sellele lisaks on apellant augustis

2013.a oma ema Külli A. kaudu tasunud kahe maksega kokku 300 eurot vastustajate

seadusliku esindaja arvelduskontole.

7. Vastustajate seaduslik esindaja A. R. esitas samuti ringkonnakohtule 16.08.2013.a

täiendavad seisukohad, milles märgib, et apellant ei ole tasunud elatist korrektselt juba alates

2006. aastast, on jätnud täitmata kokkuleppelised maksegraafikud ning elatise võlgnevuse

sissenõudmist raskendava asjaoluna on apellant kinkinud oma vara oma praegusele

elukaaslasele. Apellandi poolt tehtud kulutused laste esmavajaduste katteks on olnud

ilmselgelt ebapiisavad. Laste viibimine apellandi juures ei vabasta apellanti kohustusest elatist

maksta, kuna apellant ei ela igapäevaselt lastega koos ega oma ka ettekujutust laste tegelikest

vajadustest. Laste avalduse alusel tsiviilasjas nr 2-12-19846 (Tartu Maakohtu 27.05.2013.a

määrus) on alates 01.06.2013.a määratud kindlaks laste ja isa (apellandi) vaheline uus

suhtlemiskord, millega muudeti varasemat suhtluskorda paindlikumaks ja võimaldati lastel

veeta rohkem aega oma päriskodus (s.o ema juures). Uue suhtluskorra järgi on üks lastest

viibinud isa juures enam-vähem graafikujärgselt, teised lapsed aga veetnud omal soovil

enamuse vabadest päevadest ema juures. Apellant on esitanud eksitavaid väiteid laste

reisikulude kandmise kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu

ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

8. Hagi esitamisel elatise vähendamiseks on hageja (apellant) tuginenud sisuliselt üksnes

asjaolule, et kuna ta osaleb laste kasvatamises ja nende faktilises ülalpidamises laste emaga

ligikaudu võrdsel määral, siis puudub alus temalt PKS § 100 lg 2 alusel rahalise elatise

väljamõistmiseks. Hageja ei ole esitanud väiteid, nagu oleks elatise summa 110 eurot kuus

ühe lapse kohta talle majanduslikult üle jõu käiv või esineksid muud mõjuvad põhjused

tasumisele kuuluva elatisesumma vähendamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole põhjendatud hageja

taotlus vähendada lastele tasumisele kuuluvat elatise summat nullini. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et hageja käsitlus PKS § 100 lg 2 sisust ja eesmärgist on ühekülgne ja

kitsendav. PKS § 100 lg-st 2 tuleneb üldine eeldus, et alaealised lapsed elavad koos oma

vanematega, mistõttu lapsega koos elav vanem ei pea üldjuhul tasuma lapse ülalpidamiseks

PKS § 100 lg-s 1 sätestatud rahalist elatist. Käesoleval juhul ei ela mõlemad vanemad koos

lastega ühe perena (leibkonnana), mis annab aluse mõista lastest lahus elavalt vanemalt välja

ka rahalise elatise lähtudes sellest, missugusel määral ta laste kasvatamises ja laste

ülalpidamiseks vajalike kulutuste tegemises osaleb.

9. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et elatise suuruse kindlaksmääramisel ja

väljamõistmisel tuleb arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb

laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures (sellele

seisukohale asus ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-66-08 p 20). Rahalise elatise

väljamõistmiseks võib puududa alus olukorras, kus vanemate varaline seisund on üldjoontes

võrdne ning kui lapsel (lastel) on vahelduv elukoht mõlema vanema juures (s.o nad viibivad

mõlema vanema juures sama suure osa ajast), kusjuures kumbki vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust selle aja osas, mille vältel lapsed tema juures viibivad.

Käesoleval juhul puudub aga alus asuda seisukohale, et lastel oleks nn vahelduv elukoht

mõlema vanema juures, s.o et nad veedaksid kummagi vanema juures ligikaudu võrdselt palju

aega. Vaidlust ei ole selles, et lastel on püsielukoht nende ema juures Jõgeval, kus nad

viibivad koolis käimise ajal. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu käsitlusega, mille

kohaselt arvestades 13.07.2012.a kohtumäärusega kokkulepitud suhtluskorda võisid lapsed

viibida hageja juures arvestuslikult ca 145-152 päeva aastas, kusjuures tegemist ei ole täies

ulatuses täisööpäevadega (24 h). Põhjendatud on vastustajate esindaja seisukoht, mille

kohaselt

on

apellandi

(hageja)

arvestused

laste

tema

juures

viibimise

kohta

apellatsioonkaebuse esitamisele järgneva aja osas oletuslikud ning ka varasema perioodi osas

esitas vastustajate esindaja oma põhistatud vastuväiteid, millest järelduvalt on apellandi väited

laste tema juures viibimise aja kogumahu kohta üle paisutatud. Kolleegium märgib, et asja

materjalidest nähtuvalt on alates 01.06.2013.a kindlaks määratud uus suhtlemiskord, mille

alusel võivad lapsed varasemaga võrreldes veeta rohkem koolitööst vabu päevi koos emaga.

10. Samuti märgib ringkonnakohus, et rahalise elatise tasumise kohustusest vabastamise

eeldusena tuleks tuvastada, et selle aja vältel, mil lapsed viibivad isa elukohas, kannab isa

vastavas ulatuses kõik laste ülalpidamiseks vajalikud kulutused, sh osaleb vähemalt pooles

ulatuses ka lastele riietuse, jalanõude, koolitarvete jm igapäevaselt vajaliku hankimises.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt hageja (apellandi) poolt

esiletoodud kulutusi ei saa lugeda sellisteks, mis vajalikul määral kataksid laste igapäevaseid

vajadusi. Asja materjalide põhjal ei ole küll alust kahelda selles, et apellant tagab lastele

nende tema juures viibimise ajaks eluaseme ja ka toitlustamise, kuid põhjendatuks tuleb

pidada maakohtu ja vastustajate seisukohta, mille kohaselt kõik apellandi poolt esiletoodud

kulutused ei ole esmavajalikud ning nende kulutuste tegemine ei vabasta apellanti kohustusest

panustada lastele riiete, jalatsite, koolitarvete jm igapäevaselt tarvilike vahendite soetamisse.

Apellant ei ole esile toonud ega tõendanud, kas ja missugusel määral vähenevad laste ema

poolt laste hooldamiseks ja kasvatamiseks tehtavad igapäevased kulutused tänu sellele, et osa

ajast veedavad lapsed apellandi juures.

11. Ringkonnakohus nõustub ka ülejäänud osas maakohtu otsuse põhjendustega, mille

kohaselt ei ole hageja nõue tema vabastamiseks rahalise elatise tasumise kohustusest

põhjendatud, ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Kolleegium märgib lisaks, et TsMS § 459 lg 1 kohaselt oleks hagejal võimalik nõuda elatise

maksete suuruse ja tähtaegade muutmist põhimõtteliselt juhul, kui oluliselt oleksid muutunud

elatise suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on maksete suurus eelnevalt kindlaks

määratud. Käesoleval juhul ei ole hageja (apellant) toonud esile ega tõendanud niisuguseid

olulisi muutusi elatise suuruse kindlaksmääramise aluseks olnud asjaoludes. Ehkki elatise

suuruse kindlaksmääramise kokkulepe kinnitati ligi aasta aega enne seda, kui kehtestati

esialgne suhtlemiskord (vastavalt 27.06.2011.a ja 13.07.2012.a kohtumäärused), ei ole hageja

(apellant) esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et enne suhtlemiskorra kinnitamist sai ta

lastega suhelda ja nende kasvatamises osaleda oluliselt väiksemas ulatuses ning alles

suhtlemiskorra kehtestamine võimaldas tal asuda lapsi kasvatama praegusel määral. Seega on

kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka vastustaja seisukoht, et juba elatise suuruse

kindlaksmääramisel alla seaduses ettenähtud miinimummäära võeti arvesse seda, et lapsed

viibivad osa ajast hageja (apellandi) juures.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus hinnanud

ebaõigesti tõendeid tema poolt laste arengu hüvanguks tehtud kulutuste kohta. Maakohus on

hageja (apellandi) esitatud tõendeid analüüsinud ning andnud hinnangu nende vajalikkusele

laste esmavajaduste rahuldamise seisukohalt. Põhjendatult on maakohus märkinud, et osa

kulutustest on tehtud oluliselt varem, kui tekkis alus käesoleva hagi esitamiseks; osa kulutusi

teenib kogu perekonna huve ning lisaks on osa kulutusi pigem n-ö meelelahutuslikku laadi,

mis ei asenda vajalikke kulutusi.

13. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, nagu oleks maakohus ületanud hagi lahendamise

piire sellega, et jättis menetluskulud hageja (apellandi) kanda, ehkki kostjate vastuses hagile

on palutud jätta kohtukulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotus sätestatakse seaduses

(TsMS §§ 162 jj) ning allub seadusega ettenähtud piirides kohtu diskretsiooniõigusele. Seega

ei sõltu menetluskulude jaotamine ainuüksi sellest, kas ja missugusel viisil taotlesid

menetlusosalised kulude jaotamist. Kuna hagi jäeti rahuldamata, jättis maakohus põhjendatult

TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja (apellandi) kanda. Lisaks ei nähtu asja

materjalidest, et vastustajatel või nende seaduslikul esindajal võiks olla tekkinud

märkimisväärselt suuri menetluskulusid, mille hüvitamine võiks osutuda apellandi jaoks

ebaõiglaselt koormavaks.

14. Tsiviilasja hinna määramise ja riigilõivu tasumise kohustusega seonduvalt jääb

ringkonnakohus oma 29.01.2013.a määruses (apellatsioonkaebuse käiguta jätmise kohta)

väljendatud seisukohale, et maakohus jättis hagiavalduse menetlemisel riigilõivu hagejalt

nõudmata ekslikult. Kohaldamisele kuuluva TsMS § 129 lg-st 2 tulenevalt on hagi hind 2790

eurot (arvutuskäik: 3 × 110 eurot × 9 kuud). Maakohtu otsuse päises on tsiviilasja hind seega

märgitud õigesti vaatamata sellele, et maakohus jättis hagejalt hagi esitamisel riigilõivu

nõudmata. Sellest ei tulenenud hageja (apellandi) jaoks õiguspärast ootust, et tal ei tule elatise

vähendamise hagiga kohtusse pöördumisel ega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasuda. Vastupidi, TsMS § 179 lg 1 võimaldanuks kohtul mõista tasumata riigilõivu

kohustatud isikult riigi kasuks välja ka asjas tehtavas lõpplahendis.

15. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/