3-12-34/46 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.09.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-34

Haldusasi

X X kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tol-

likeskuse 30.09.2011 maksuotsuse nr 12.2-5/51688

Menetlusosalised

Kaebaja – X X, volitatud esindaja adv Monika Nõlv

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Margo Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.10.2012 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

05.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-34 muutmata.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt X X kasuks välja 300 (kolmsada) eurot apellatsioonime-

netluses kantud menetluskulu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.10.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-34

2(8)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

27.02.2008 vormistatud notariaalse kinkelepingu järgi sai X X kinkena pojalt X Xlt

xxxxxxxxxxxxxx asuva korteriomandi (korter nr xxx) üldpinnaga 36,2 m2. Kinkija koormas

lepingu eseme tähtajatu isikliku kasutusõigusega iseenda kasuks ning kinnistusregistrisse kan-

ti korteriomandi tähtajatu isiklik kasutusõigus X. Xle. 06.07.2009 sõlmitud notariaalse võlaõi-

gusliku müügilepinguga müüs X. X kõnealuse korteriomandi 690 000 kr eest X. Xle; asjaõi-

gusleping sõlmiti 10.07.2009. Samal päeval (10.07.2009) sõlmisid X. X, X. X, X. X,

Swedbank AS ja Nordea Bank Finland Plc notariaalse lepingu mh hüpoteekide kustutamiseks.

Korteriomandi võõrandamisest saadud kasu X. X ei deklareerinud ja tulumaksu ei tasunud.

Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 30.09.2011 maksuotsusega

nr 12.2-5/51688 kohustati X X tasuma saadud kasult summas 690 000 kr tulumaksu

144 634 kr (9243,80 eurot). Maksuotsuse kohaselt xxxxxxxxxxxxx ei olnud X. X alaline ja

peamine

elukoht,

tema

tegelikuks

elukohaks

oli

rahvastikuregistrijärgne

elukoht

xxxxxxxxxxx, mille X. X märkis oma elukohana ka Tallinnas asuva korteriomandiga tehingu-

te tegemisel. Kaabeltelevisiooni ettevõttega sõlmitud lepingus on X. X märkinud tarbimisko-

haks xxxxxxxxxxx X. X töötab Kehtnas Staadioni 19 majahoidjana alates 01.01.2007 ja vas-

tavalt on ka tema töötasu deklareeritud. Maksukohuslase enda väitel vajab ta tihti arstiabi ja

tema perearst asub Kehtnas. Maksuhaldurile esitatud Kehtnas asuva korteri kommunaaltee-

nuste - vee ja elektri - tarbimise kuludokumentides kajastub teenuste kasutamine aastatel 2008

ja 2009, sh ka talvekuudel, so ajal, mil maksukohustuslane oma väitel Tallinnas elas.

xxxxxxxxxxxx asuva korteri kommunaalmaksed on tasunud X. X, kes Eesti Energia AS ja AS

Eesti Gaas kinnitusel on nendega sõlminud lepingud ja edastanud andmed elektri/gaasi tarbi-

mise kohta. X. X selgitusel 27.02.2008 notariaalne kinkeleping on tegelikult korteriomandi

ostu-müügileping, milles pooled leppisid kokku ostuhinna 300 000 kr tasumises ja panga hü-

poteegi ülevõtmises (kokku ostuhind ja hüpoteeginõuded korteri turuväärtuse ulatuses 1 mil-

jon kr) ning kinkelepinguna vormistati tehing põhjusel, et pank ei oleks andnud luba ostu-

müügitehinguks enne pangalaenu kogu ulatuses tasumist. Samuti põhjendas X. X tehingu kin-

kelepinguna vormistamist poja (kes tegeleb ekstreemspordiga) sooviga võimaliku pärimise

korral mitte jätta korterit isale, samuti X. X võlausaldajatelt võimaluse võtmisele rahuldada

oma nõudeid X. X vara arvelt. Maksuhalduri hinnangul annavad asjas tuvastatud asjaolud ja

uuritud tõendid alust asuda seisukohale, et 27.02.2008 tehingu tegemisel oli poolte eesmärgiks

mitte ostu-müügilepingu, vaid kinkelepingu sõlmimine, nagu see tegelikult vormistatud on.

MTA 06.12.2011 vaideotsusega jäeti X. X vaie maksuotsusele rahuldamata.

X X 04.01.2011 kaebuses ja 06.01.2012 nõuete täpsustamise avalduses palutakse LMTK

30.09.2011 maksuotsus nr 12-5/51688 tühistada. Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveerima-

ta, maksuhaldur on kogunud ja uurinud tõendeid valikuliselt ning rikutud on uurimispõhimõ-

tet. Xxxxxxxxxxxxx oli kaebaja alaline ja peamine elukoht ning kohaldada tuleb tulumaksu-

seaduse (TuMS) § 15 lg 5 p 1. Kehtnas on kaebajal aiamaa ning seal asuvat korterit kasutas ta

vaid suvekuudel. Seda kinnitavad Kehtna elukoha naabrite seletused, mida maksuhaldur pole

analüüsinud. Kaebaja töötas küll xxxxxxxxxx elamu majahoidjana, kuid Tallinnas viibimise

ajaks organiseeris ta heakorratööde tegemise X. X, mida viimane oma 03.01.2012 täiendavas

seletuses kinnitas. Lumekoristustöid teostas ka xxxxxxxxxxxxx elanik X. X. Kehtna korterit

köetakse elektriga (õhksoojuspump) ja kaebaja äraolekul kütet välja ei lülitatud, mistõttu ei

tõenda elektrikulu ainult Kehtna korteris elamise fakti. Maksuhaldurile esitatud Kehtna korteri

veekulu tõendist nähtub, et suvekuudel on veetarbimine suurem kui talvekuudel. Ainuüksi

3-12-34

3(8)

xxxxxxxxxxxxx Tallinnas majaelanike seletustele tuginedes ei saa väita, et kaebaja selles ma-

jas asuvas korteris nr 18 ei elanud. Tegemist on linnamajaga, kus naabrid üldteadaolevalt üks-

teist ei tunne; samuti ei soovi isikud teiste tegemistesse puutuda, kui tegemist on maksuhalduri

või kohtuga.

TuMS ei sätesta elukoha mõistet, samuti ei näe TuMS ega maksukorralduse seadus (MKS)

ette maksuhalduri võimalust isiku elukohta määrata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 14 lg 4 kohaselt, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks iga-

kordne viibimiskoht. Seadus ei piiritle ajaliselt, kui kaua peaks isik eluruumis viibima, et kä-

sitleda seda tema alalise elukohana. Seega võib TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt käsitleda alalise

või peamise elukohana üheaegselt mitut eluruumi ja nendest ühe võõrandamisel on põhjenda-

tud tulumaksuvabastuse kohaldamine. Kaebaja on oma tahet Tallinnas asuva korteri alalise

elukohana kasutamiseks tõendanud (TsÜS § 14 lg 3) ning asjas kogutud tõendid kinnitavad, et

kaebaja elas vaidlusaluses eluruumis vähemalt talvekuudel ja osaliselt ka suvekuudel. Asjako-

hane on käesoleval juhul rakendada tagasiulatuvalt TuMS § 15 lg 5 p 1 ja lg 6 alates

01.01.2011 kehtivat redaktsiooni, mille kohaselt võib isikul olla mitu elukohta.

Isegi juhul, kui tegemist ei olnud kaebaja alalise või peamise elukohaga, ei ole kaebaja vara

võõrandamisest kasu saanud. Kaebaja kandis korteri omandamisega/võõrandamisega seoses

reaalseid, dokumentaalselt tõendatud kulusid: 28.02.2008 maksis ta X. Xle korteri eest

300 000 kr, teostas hüpoteegiga tagatud laenu tagasimakse 575 100 kr ning tasus lepingujärg-

sed notaritasud ja riigilõivud kokku 2879,40 kr. 27.02.2008 toimunud tehingu näol oli tege-

mist korteriomandi ostu-müügilepinguga, mitte kinkelepinguga, mille kohaselt kohustub üks

isik tasuta teisele isikule üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi üle-

mineku kingisaajale (võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1) ja kingitegija ei saa mingit vastuhü-

ve. 27.02.2008 tehing vormistati kinkelepinguna, sest ostu-müügilepingu sõlmimiseks pidi

olema panga nõusolek, mida X. X ei oleks saanud.

X. X ei saanud korteri müügist reaalselt maksuotsuses märgitud 690 000 kr, vaid tema panga-

kontole laekus 113 000 kr. Vara müügikuluna tuleb arvestada tasutud notaritasud ja lõivud.

06.07.2009 lepingu sõlmimise notaritasud tuli tasuda võrdsetes osades ja ka lepingu alusel

taotletud kandega seotud kulud tasuti võrdsetes osades. Notari tasu oli kokku 2904 kr ja riigi-

lõiv 185 kr ning seega pidi müüja kandma kulusid kokku 1544,50 kr. 10.07.2009 lepingu sõl-

mimisel tuli müüjal tasuda notaritasu ja riigilõivu vähemalt 983 kr ning lepingu p 4.6.1 alusel

oli ostjal kohustus tasuda kaebaja soovil 575 100 kr pangale selgitusega „laenuleping nr 06-

184069-EV ennetähtaegne tagastamine“. Tehingu sõlmimise hetkeks oli koos korteriga ülean-

tud laenukohustuse jäägiks 575 100 kr, mille kaebaja korteri eest saadava raha arvelt tasus.

Seega tuleb müüdud vara soetusmaksumuse ja müügiga seotud kuludena arvestada müügihin-

nast maha 877 979,40 kr (X. Xle 28.08.2008 tasutud 300 000 kr; panga ees laenukohustuse

jääk 575 100 kr ning notaritasu ja lõivud 2 2879,40 kr).

LMTK palus jätta kaebus rahuldamata ja jäi maksuotsuses esitatud seisukohtade juurde. Mak-

sumenetluses on tuvastatud, et kaebaja peamine elukoht oli Kehtna alevis. Kaebaja Kehtna

majanaabrite seletustest saab järeldada, et kaebaja ise ei käsitlenud Tallinna korterit oma pea-

mise elukohana, vaid planeeris sinna kunagi tulevikus elama asuda. 27.02.2008 tehingu näol

on tegemist kinkelepinguga, mistõttu ei lähe soetamismaksumusena arvesse kaebaja poolt X.

Xle üle kantud 300 000 kr. Samuti ei saa vara soetamismaksumusse arvestada hüpoteegiga

tagatud laenu tagastamist. Kaebaja oli teadlik, et kinkelepinguga omandatud korter oli koor-

matud hüpoteegiga. X. X jätkas laenukohustuse täitmist ka pärast 27.02.2008 tehtud kinkele-

pingut, kaebajaga laenulepingut sõlmitud ei ole. Kaebaja ei ole tegelikkuses ise notaritasusid

ja lõive tasunud. TuMS 01.01.2011 jõustunud redaktsiooni § 15 lg 5 ja lg 6 ei oma tagasiula-

tuvat jõudu.

3-12-34

4(8)

Tallinna Halduskohtu 05.10.2013 otsusega rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud maksuot-

sus ja mõisteti LMTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1062,19 eurot.

TuMS § 15 lg 5 p 1 järgi laieneb maksuvabastus vaid neile maksukohustuslastele, kes kuni

eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda oma alalise või peamise elukohana. Määrav pole

seejuures andmed elukoha kohta rahvatikuregistris, vaid isiku tegelik elukoht. Kaebaja tegeli-

ku elukoha väljaselgitamiseks võttis maksuhaldur seletused xxxxxxxxxx asuva xxxxxxxxxx

maja ning xxxxxxxxxxxx maja elanikelt. Kaebaja Kehtna majanaabrite X. X, X. X, X. X, X.

X ja X. X seletustest järelduvalt viibis kaebaja tihti Tallinnas poja juures, kuhu tal oli plaanis

tulevikus kolida, kuid ükski nimetatud isikutest ei väitnud, et kaebaja elas Tallinnas.

12.09.2007 on kaebajaga sõlmitud Viasati leping ning arved on saadetud aadressile

xxxxxxxxxx. KÜ Kehtna Suvi raamatupidaja teatise kohaselt on kaebajaga sõlmitud tööleping

xxxxxxxxxxxx elamu territooriumi hooldamiseks aastaringselt, mille eest on talle ka töötasu

makstud. Majahoidja tööülesannete täitmine eeldab koha peal elamist ning kaebaja vastutas

majahoidjale pandud tööülesannete nõuetekohase täitmise eest ka siis, kui teda vahel keegi

teine asendas/abistas.

Xxxxxxxxxxxxxxxx korteri ostja X. X ning majaelanike X. X (KÜ xxxxxxxx juhatuse liige),

X. X ja X.-X. X seletustest nähtub, et nad kaebajat ei tunne ja nende teada elas korteris nr 18

X. X üksi. Veel väitsid X. X ja X.-X. X, et kaebaja on palunud neil kinnitada ametiasutusele,

et ta elas xxxxxxxxxxxx korteris. Seega ei tõenda ka viidatud isikute seletused kaebaja elamist

vaidlusaluses korteris. Kaebaja väide, et ta viibis oma kõrge ea ja halveneva tervisliku seisun-

di tõttu enamuse aja xxxxxxxxxx korteris ja suhtles majaelanikega vähe ning seetõttu ei pruu-

kinud naabrid teda märgata, on vastuolus Kehtna Staadioni tn elanike poolt kaebaja kohta an-

tud kirjeldustega selle kohta, et kaebaja on aktiivne, tervislike eluviisidega inimene, teeb ke-

pikõndi, käib koeraga jalutamas ning saab majahoidjana aastaringselt oma töödega hakkama.

Kaebaja väide, et ta on aastaid vajanud arstiabi Tallinnas, on tõendamata ning vastuolus tema

enda seletusega selle kohta, et tema perearst asub Kehtnas. Tõenditest ilmneb, et

xxxxxxxxxxxx korteris gaasi- ja elektrilepingud olid sõlmitud X. Xga, kes vastavad näidud

esitas ja oma pangakontolt arved tasus.

Eeltoodust järeldub, et kaebaja on käinud Tallinna korteris pojal külas, kuid tema alaliseks ja

peamiseks elukohaks on xxxxxxxxxxxxx asuv korter. Kuna xxxxxxxxxxxxxei olnud enne

võõrandamist kaebaja alaline ja peamine elukoht, on selle korteriomandi võõrandamisest saa-

dud kasu tulumaksuga maksustatav. Tulust saab maha arvata vaid isiku enda tehtud kulutused.

Kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt on

kantud korteriomandi võõrandamisega seotud kulusid. Ainuüksi kaebaja nimel arvete koosta-

mine ei tõenda kulude kandmist arvel märgitud isiku poolt. Kaebaja on esitanud 10.07.2009

koostatud arve, kuid samas kinnitas kohtuistungil, et arve tasus X. X. Tulumaksuga maksus-

tamisel ei ole oluline, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema kohustuste

katteks kolmandatele isikutele, mistõttu ei ole maksustamisel iseseisvat tähendust sellel, milli-

ne summa laekus kaebaja arvele pärast vaidlusaluse korteri müüki. Vastuseks kaebaja väidete-

le, et maksuhaldur on põhjendamatult välistanud 01.01.2011 jõustunud TuMS § 15 lg-te 5 ja 6

tagasiulatuvalt kohaldamise võimaluse, märgib kohus, et väited pole asjakohased, kuna vaid-

lusaluse korteri puhul ei olnud tegemist kaebaja alalise/peamise elukohaga.

Eeltoodule vaatamata tuleb kaebus rahuldada ja maksuotsus tühistada. Kaebaja on juba

04.11.2010 maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et poeg kinkis talle korteri raha eest.

Kohtutoimikus olevast maksekorraldusest nähtub, et järgmisel päeval pärast kinkelepingu

vormistamist, so 28.02.2008 kandis kaebaja X. Xle üle 300 000 kr. Kaebaja on ka 12.11.2010

ja 15.11.2010 maksuhaldurile antud seletustes kinnitanud, et tegemist oli mitte kinke- vaid

ostu-müügitehinguga ning pojal oli raha vaja äritegevuses tekkinud võlgade tasumiseks. Kae-

3-12-34

5(8)

baja väiteid on maksumenetluses kinnitanud ka X. X, märkides oma seletuses, et tal oli kiiresti

vaja raha võlgade tasumiseks, mida ema talle nendevahelise kokkuleppe alusel andis, saades

vastu korteri koos pangavõlaga.

VÕS § 259 lg-st 1 järelduvalt on kingitus kingisaaja tasuta rikastamine. Kingituse oluline tun-

nus on see, et kingi tegija ei saa kingi saajalt vastu mingit hüve. Seega juhul, kui lepingu järgi

kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga. 27.02.2008 tehin-

gu osapooled kinnitasid oma seletustes, et korteriomandi ülemineku eest tegi kaebaja 300 000

kr suuruse ülekande ning selgitasid, et ostu-müügilepinguna polnud võimalik vormistada te-

hingut põhjusel, et pank poleks andnud selleks nõusolekut. Maksuhaldur jättis viidatud raha-

ülekande ja tehingu poolte väited summa maksmise eesmärgi ja tähenduse kohta tähelepanuta.

Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et 27.02.2008 tehingu eesmärk oli vältida maksude tasumist,

vaid on märkinud otsuses, et poolte tahe tehingu tegemisel oli suunatud sellele, et välistada X.

X vara pärimine tema isa poolt ning võtta X. X võlausaldajatelt võimalus rahuldada oma nõu-

deid X. X vara arvelt. Maksuhaldur ei ole täpsustanud asjaolusid seoses kaebaja ja X. X väide-

tega võlgade olemasolu ja/või tasumisega. Maksustamise seisukohast on olulised tehingu

täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha ja/või vara üleandmine. Maksuhaldur ei hinna-

nud tehingu näilikkuse osas väidetavat kinkelepingut sisuliselt, vaid lähtus pelgalt formaalsest

(kinke)lepingu tekstist ning kaebaja seletustes tehtud viidetele kinkelepingule, jättes tähelepa-

nuta nii kaebaja kui ka X. X poolt esitatud subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel ning

väited ja tõendid 300 000 kr suuruse ülekande tegemise kohta. Antud juhul tuleb arvestada ka

seda, et tegemist on seotud isikute vahelise tehinguga (ema ja poeg) ning seetõttu on tõenäoli-

ne, et nendevaheline tehing erineb tehingust, mida teeksid omavahel sõltumatud osapooled.

Tehingupoolte eelpool nimetatud väidete hindamata jätmisega seoses maksekorralduse ees-

märgi ja tähendusega rikkus maksuhaldur talle maksumenetluses pandud uurimiskohustust,

mis võis kaasa tuua ebaõige maksuotsuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta X. X kaebus rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja

04.11.2010 antud omakäelise seletuse järgi kinkis poeg vaidlusaluse, hüpoteegiga koormatud

korteri talle. Samuti ilmneb X. X 05.09.2012 toimunud kohtuistungil antud seletusest, et kin-

keleping sõlmiti mh eesmärgiga välistada korteri pärimine X. X isa poolt. Seega oli kaebaja

tahteks kinkelepingu, mitte ostu-müügilepingu sõlmimine. Maksekorralduse järgi käsitles

kaebaja X. Xle 300 000 kr ülekande tegemisel seda summat laenuna, mitte korteriomandi üle-

andmise eest saadud rahasummana. VÕS § 396 lg-st 1 lähtuvalt tuleb kaebaja poolt

28.02.2008 ülekantud 300 000 kr käsitleda tema ja X. X vahel sõlmitud laenulepinguna.

27.02.2008 kinkelepingust ei nähtu, et kaebaja oli kohustatud kinkijale kinke eest vastusoori-

tuse andma. Tegemist on käesoleval juhul olukorraga, kus kaebaja hindab ajas tehtud tehin-

guid ja toiminguid ümber vastavalt vajadusele maksukohustuse vältimiseks.

AS Swedbank keeldus maksuhaldurile 20.01.2011 esitatud vastustes vastamast X. Xga sõlmi-

tud krediidilepingute osas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 3 alusel, mille kohaselt nad

saavad informatsiooni avaldada ainult X. X nõusolekul. Tulenevalt MKS § 56 lg-st 2 ja Riigi-

kohtu praktikast (04.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-02) lasub tahteavalduse näilikkuse

tõendamiskoormis hagejal. Seega pidi kaebaja tõendama, et X. X väited panga keeldumisest

ostu-müügilepingu sõlmimiseks nõusoleku andmiseks vastavad tegelikkusele. Kaebaja ei ole

esitanud tõendit selle kohta, et pank keelas X. Xl ostu-müügilepingu sõlmimise. Seega ei saa

väita, et kinkeleping sõlmiti ostu-müügilepingu varjamiseks. Kaebaja on ka kohtumenetluses

kinnitanud, et kinkeleping sõlmiti poja ekstreemspordi harrastuse tõttu soovimaks välistada

isa poolt vara pärimist.

3-12-34

6(8)

X. X palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tehingu puhul ei saa järeldust teha

lepingu sõnastusest, vaid oluline on tegelik eesmärk. 27.02.2008 sõlmitud kinkelepingut ei saa

MKS § 83 lg 3 alusel maksustamisel arvesse võtta, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Mak-

suhalduril on õigus kõiki lepinguid tõlgendada nende tegeliku majandusliku sisu järgi (Riigi-

kohtu lahend nr 3-3-1-31-99; MKS § 84). Vaidlusaluse 27.02.2008 tehingu tingimuseks oli, et

kingisaaja annab kinkijale 300 000 kr ja samuti jäi kingisaaja kanda korteri müümise hetkel

olev laenujääk. Seega oli tegemist mitte kinke- vaid tasulise lepinguga, mille tegeliku sisu on

jätnud maksuhaldur välja selgitamata. Samuti on MTA ebaõigesti tõlgendanud kaebaja tõen-

damiskoormust. Kaebajal ei ole kohustust esitada selliseid argumente tehingu toimumise

tõendamisel, mis maksuotsusest ei tulene, mida ette ei heideta või mida ei nõuta. Maksume-

netlus ei ole läbi viidud nõuetekohaselt, sest korraldus kontrollimenetluse alustamiseks anti

alles 01.12.2010. Samas on juba 15.11.2010 koostatud suuliste seletuste protokoll ja suurem

osa tõenditest on kogutud enne kontrollimenetluse algust. Tegemist on olulise menetlusnormi

rikkumisega ja maksukohustuslase selgitamis- ja ärakuulamisõigus ei olnud tagatud. Väited, et

pank keeldus X. Xle ostu-müügilepingu sõlmimiseks loa andmisest, ei puutu käesolevasse

vaidlusesse, kuna X. X on menetluses kolmandaks isikuks ja üksnes tema saanuks esitada

vastavad tõendid. Maksuhaldur ei ole X. Xlt vastavaid tõendeid nõudnud. Maksustamisele

kuulub kasu tehingust ehk see osa, mille võrra isiku vara on suurenenud. Tulu puhul on tege-

mist tagastamatu sissetulekuga. Kaebaja ei ole saanud kasu korteriomandi võõrandamisest.

Korteri müügist laekunud raha ei ole X. X käsutuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja põhiväited halduskohtus maksusumma määramise otsuse vaidlustamisel olid, et ta

kasutas enne võõrandamist juulis 2009. a korteriomandit asukohaga xxxxxxxxxxxxxx oma

peamise/alalise elukohana, mille võõrandamisest saadud kasule laieneb TuMS § 15 lg 5 p 1

kohaselt tulumaksuvabastus, ning et ta omandas korteriomandi mitte kinkena, vaid ostu-

müügitehinguga ja pole korteri edasimüügist tulu saanud.

TuMS § 15 lg 1 kuni 01.01.2011 kehtinud redaktsioonis sätestas, et tulumaksuga maksusta-

takse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kin-

nis- või vallasasja müügist või vahetamisest ning sama paragrahvi lg 5 p 1 järgi tulumaksuga

ei maksustata muuhulgas kinnisasja või korteri kui vallasasja võõrandamisest saadud kasu, kui

kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni

võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Halduskohus tuvastas, et

xxxxxxxxxxxx asuv eluruum ei olnud kaebaja peamine või alaline elukoht, mistõttu korteri-

omandi võõrandamisest saadud kasu kuulub deklareerimisele ja tulumaksuga maksustamisele.

Seega xs kohus, et kõnealuse korteriomandi võõrandamisest saadud kasule ei laiene TuMS §

15 lg 5 p-st 1 tulenev tulumaksuvabastus ning kuna vaidlusaluse korteri puhul polnud tegemist

kaebaja alalise ja peamise elukohaga, siis on maksuhaldur põhjendatult välistanud 01.01.2011

jõustunud TuMS § 15 lg te 5 ja 6 (mille koosmõjust järeldub, et isikul võib olla mitu elukohta)

tagasiulatuvalt kohaldamise. Halduskohtu neid seisukohti ei ole apellatsioonimenetluses vaid-

lustatud ning ringkonnakohus neil küsimustel ei peatu.

TuMS § 37 lg 1 kohaselt kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja

müügihinna vahe ning maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara

müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. TuMS § 38 lg 1 järgi soetamis-

maksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täien-

damiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh komisjonitasud ja lõivud. Käesoleval

juhul on maksuhaldur kaebaja tulumaksuga maksustamisel lähtunud seisukohast, et kaebaja

omandas vaidlusaluse korteriomandi tasuta kinkena, ei ole isiklikult kandnud vara võõranda-

misega seotud kulusid (notari- ja lepingutasud, riigilõiv), talle ei ole läinud üle korteriomandi-

3-12-34

7(8)

ga seotud laenukohustus panga ees, ning lugenud seetõttu vara soetamismaksumuseks 0 kr ja

maksustanud kogu müügitehingu summa 690 000 kr.

Halduskohtuga sarnaselt on ka ringkonnakohus seisukohal, et keskendudes põhiliselt kaebaja

peamise/alalise elukoha väljaselgitamisele on maksuhaldur jätnud maksuotsuses piisava tähe-

lepanuta kaebaja ja X. X väited 27.02.2008 kinkelepinguna vormistatud tehingu tegeliku sisu

kohta ning analüüsimata ja hindamata nende väidete (tegemist oli mitte kinkega, vaid korteri-

omandi ostu-müügiga) aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Korrektne pole apellandi väide,

et alles hilisemates seletustes asus kaebaja ostu-müügilepingu sõlmimisele suunatud tahet

väitma. Asja materjalidest nähtub, et esimese toiminguna esitas maksuhaldur 20.10.2010 kae-

bajale meeldetuletuse maksudeklaratsiooni esitamiseks ning juba oma esimeses seletuskirjas

04.11.2011 märkis kaebaja, et poeg kinkis talle korteri, et laenata raha 300 000 kr (kaebaja

väitel 27.02.2008 kinkelepingu ja 28.02.2008 maksekorralduse 300 000 kr X. Xle ülekandmi-

se kohta esitas ta maksuhaldurile 29.10.2010) ning järgmises 12.11.2010 maksuhaldurile esi-

tatud seletuses täpsustas kaebaja, et X. Xga sõlmitud kokkuleppe kohaselt annab tema pojale

300 000 eurot ja saab vastu hüpoteegiga koormatud korteri; sisuliselt sama (so ostu-

müügilepingu sõlmimisele suunatud tahet) kordas kaebaja 15.11.2010 ja tema volitatud esin-

daja poolt 25.11.2010 antud seletustes. 07.01.2011 vastuses maksuhalduri 13.12.2010 teabe

andmise korraldusele selgitas X. X, et kinkis veebruaris 2008 emale korteri, sest vajas raha

oma varasema äritegevusega seoses ja võlanõudjad muutusid väga kannatamatuks; kokkulepe

X. Xga oli, et X. X saab kiiresti raha ja X. X saab korteri koos pangalaenuga ning kui X. X

enam pangalaenu maksta ei suuda, müüb ema korteri ja maksab ära sel hetkel X. Xl oleva

laenu; kinkelepinguna vormistati tehing põhjusel, et ostu-müügilepingu tegemiseks pidi X. X

saama pangast nõusoleku, mida ta poleks saanud, samuti oli raha saamisega kiire ja üleliigset

aega asjaajamiseks polnud. Maksu- ega vaideotsuses ei põhjendata, miks X. X seletus korteri-

omandi X. Xle tasu eest võõrandamise tahet ei näita. Asudes maksuotsuses seisukohale, et

poolte eesmärgiks kinkelepingu sõlmimisel oli omandi ülekandmine „usaldusomanikule“ võ-

lausaldajate nõuete rahuldamise ja X. X isa pärimisõiguse vältimise eesmärgil, ei ole maksu-

haldur põhjendanud, miks sama eesmärk ei oleks ostu-müügitehingu puhul olnud saavutatav.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kandis 28.08.2008 X. Xle üle 300 000 kr ning maksekor-

ralduses oli raha ülekande selgituste lahtris märgitud „laen“. Maksuotsuses ei põhjendata,

miks ei arvestata või pole tõesed X. X ja X. X selgitused, selle kohta, et raha anti mitte lae-

nuks, vaid vaidlusaluse vara omanikuks saamise eest. Laen kuulub teatavasti tagastamisele. X.

X kinnitusel pole ta kõnealust 300 000 kr pojalt tagasi saanud. Vastupidist pole maksuhaldur

väitnud ning asja materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur raha võimalikku tagasimakset kont-

rollinud oleks. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu seisukohaga, et

maksuhalduri poolne uurimiskohustuse täitmata jätmine võis kaasa tuua ebaõige maksuotsuse

tegemise. Seetõttu on halduskohtu otsus apelleeritud osas õige ning MTA apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

HKMS § 108 lg 1 alusel kannab kaebaja apellatsioonimenetluse kulud vastustaja. Menetlusku-

lude nimekirja ja kuludokumentide järgi koosnevad kaebaja kulud õigusabitasust summas

986,27 eurot. Vastustaja vastas, et kaebaja põhjendatud menetluskulude suurus on 300 eurot.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Halduskohtus taotles kaebaja lepingulise esindaja kulu

hüvitamist summas 1637,28 eurot ning kohus rahuldas taotluse osaliselt ja mõistis õigusabiku-

lude katteks välja 600 eurot. Kohtupraktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud apel-

latsiooniastmes olla reeglina suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 09.02.2011

lahendit nr 3-3-1-90-10). Käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis sellest reeglist erandi tege-

miseks alust annaks ning seega ei saaks kaebaja apellatsioonimenetluse kulud olla suuremad

kui 600 eurot. HKMS § 109 lg 6 näeb ette, et kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vaja-

likud menetluskulud. Arvestades, et tegemist ei ole mahuka ega keerulise vaidlusega ning

3-12-34

8(8)

apellatsioonkaebusele esitatud vastuses sisuliselt korratakse halduskohtule esitatud seisukohti,

leiab ringkonnakohus, et kaebaja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikuks menetlus-

kuluks on 300 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi