2-13-16426/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2-13-16426 Tsiviilasi Urmas Liiva hagi RS Alleron OÜ vastu puhkusetasu ja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 6. juuni 2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Urmas Liiva määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (hageja): Urmas Liiva (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Vastustaja (kostja): RS Alleron OÜ (registrikood: 11268510; asukoht: Tallinn Mustamäe tee 55), esindaja Raimo Susi RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 6. juuni 2013. a määrus ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule päeva jooksul alates käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Urmas Liiva esitas 12.04.2013. a hagi RS Alleron OÜ vastu puhkusetasu ja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures ajavahemikul 19.09.2011. a kuni 14.12.2012. a töölepingu nr 297 alusel ehitaja ametikohal. Alates 03.12.2012. a jäi hageja puhkusele teatades sellest tööandjale kaks nädalat ette e-kirja teel. Puhkuseavalduses soovis hageja, et puhkusetasu kantaks arvele eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust 29.11.2012. a. Puhkuseraha kostja välja ei maksnud ning selgitas 10.12.2012. a hagejale saadetud e-kirjades, et tema arvates on puhkuserahad juba välja makstud palga osadena. Peale seda kui hagejale sai selgeks, et kostja keeldub puhkusetasu välja maksmast, otsustas hageja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. 14.12.2012. a saatis hageja kostjale e-kirja, mille manuses oli töölepingu ülesütlemisavaldus. Kostja võttis töölepingu ülesütlemise vastu 17.12.2012. a hagejale saadetud e-kirjas. Hageja puhkusele eelneva 6 kuu töötasu ajavahemikul 08.06.2012. a kuni 07.12.2012. a oli

10 596.87 eurot. Puhkusetasu suurus on seega 2 060.50 eurot. TLS § 2 sätestab, et TLS-s lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine. Seega on tühine kostja väide, et hageja on puhkusetasu kätte saanud palga osana. Hageja nõudis kostjalt hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel summas 5 298.44 eurot (hageja viimase 6 kuu sissetulek 10 596.87 eurot/2). Hageja palus kostjalt välja mõista puhkusetasu 2 060.50 eurot ning hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 5 298.44 eurot.

Viru Maakohtu 19.04.2013. a määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, s.o hagiavalduses toodud asjaolude täiendavaks tõendamiseks ja põhistamiseks ning riigilõivu tasumiseks. Hagejale selgitati ITVS § 6 sisu ja tal paluti selgitada, miks ta ei esitanud nõuet TLS § 91 lg 2 alusel töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguse esinemise tuvastamiseks ning TLS § 70 lg 2 alusel puhkusetasu saamiseks ITVS § 6 lg 1 ettenähtud tähtaja jooksul. Kohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et nimetatud nõuete esitamise tähtaeg on juba möödunud, mistõttu hageja on kaotanud nõudeõiguse kostja vastu.

29.04.2013. a esitatud hagi täpsustuse kohaselt ei ole hagi aegunud, kuna tööandja võib puhkusetasu välja maksta hiljemalt puhkusejärgsel palgapäeval, seega oleks puhkusetasu väljamaksmise viimane aeg saabunud jaanuaris 2013. a. Kuna hageja ütles töölepingu üles erakorraliselt 14.12.2012. a, saabus kostjale puhkusetasu väljamaksmise kohustus peale 14.12.2012. a ja nõue ei ole aegunud. Lõpparvet ega muid tasusid peale graafikujärgse tunnipalga ei ole kostja kunagi maksnud.

Viru Maakohtu 13.05.2013. a määrusega jäeti hagiavaldus teistkordselt käiguta. Kuna menetluses on vaja tuvastada, kas ja millal puhkusetasu sissenõutavaks muutus ning kas puhkusetasu nõue on aegunud, siis kohustati hagejat esitama tõendid selle kohta, et tööandja ja töötaja leppisid puhkusetasu maksmises kokku teisiti kui TLS § 70 lõikes 2 sätestatud viisil, s.o puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

24.05.2013. a saabus Viru Maakohtule hagi täiendus, mille kohaselt ütles hageja töölepingu üles saamata jäänud puhkusetasu tõttu. Juhul, kui kohus leiab, et puhkusetasu nõue on aegunud, palub hageja alternatiivselt välja mõista lõpparve, s.o puhkusetasu summas

2 060.50 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

2. Viru Maakohus keeldus 06.06.2013. a määrusega Urmas Liiva hagiavalduse menetlusse võtmisest.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 2 kohaselt töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Maakohus leidis, et vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhtest tulenevate nõuete esitamise üldine tähtaeg neli kuud. Nimetatud tähtaeg kohaldub ka puhkusetasu nõudele. Pikem tähtaeg on sätestatud vaid töötasu nõudele. TLS § 70 lg 2 kohaselt makstakse puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud asjaolu, et töösuhte pooled leppisid puhkusetasu tasumises kokku teisiti, tuleb lähtuda seaduses sätestatud tähtajast. Seega muutus puhkusetasu sissenõutavaks 29.11.2012. a ning puhkusetasu nõude esitamise tähtpäevaks oli 29.03.2013. a. Hageja esitas hagi 12.04.2013. a. Seega seadusest tulenevalt ei saa hagejal tekkida puhkusetasu nõuet kostja vastu. Samuti ei saa hageja esitada lõpparve nõuet. Kuivõrd hageja saatis kostjale ülesütlemisavalduse 14.12.2012. a, mille kostja sai kätte 17.12.2012. a, oli lõpparve nõude esitamise tähtpäevaks 14.04.2013. a. Lõpparve nõude on hageja esitanud alles 24.05.2013. a, seega pärast ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.

TLS § 100 lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuigi hageja on esitanud nõude TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tegelikult hagejal ei ole saamata jäänud töötasu ega töötasu nõuet tööandja vastu. TLS § 5 lg 1 p 5 alusel mõistetakse töötasu all töö eest makstavat tasu, milles kokku lepitud. Seega hageja esitatud hüvitise saamise nõue ei ole samastatav töötasu saamise nõudega ja sellele nõudele ei kohaldu ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg - 3 aastat. Töölepingu ülesütlemise avalduses ei ole hageja esitanud nõuet TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise tasumiseks ega teatanud tööandjale selle esitamise kavatsusest. Hageja ei ole kohtule esitanud nõuet TLS § 91 lg 2 punktide 1-3 alusel töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguse esinemise tuvastamiseks. Kuna hüvitise saamise aluse, s.o hagejal töölepingu erakorraliselt ütlemise õiguse tekkimise, tuvastamise nõuet ei ole esitatud, siis ei ole võimalik ka asuda seisukohale, et hagejal on töölepingu alusel tööandja vastu TLS § 100 lg-s 4 sätestatud nõudeõigus tekkinud. Hageja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud ITVS § 6 lg-s 2 sätestatud 30 päeva jooksul, mistõttu tema nõue selles osas aegus sama sätte alusel 17.01.2013.

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus hagiavaldust menetlusse võtmast.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. Urmas Liiva esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse kohaselt: 1) on maakohus jätnud korrektselt täitmata eelmenetluse ülesande välja selgitada hageja nõue (TsMS § 392 lg 1 p 1);

2) on hageja TLS § 91 lg-tes 2 sätestatud asjaolusid esile toonud, tõendanud seda tõenditega (e-kirjavahetus);

3) esitas hageja hagiavalduse kohtusse 12.04.2013. a, kuid lõpparve esitamise tähtpäev oleks saabunud 14.04.2013. a, seega oli hageja esitanud oma nõuded tähtaegu järgides. Hageja esitas erakorralise ülesütlemisavalduse 14.12.2012. a kirjalikult posti teel kui ka e-posti teel. Järelikult hakkab aeg kulgema alates tahteavalduse tegemisest teisele poolele. Lisaks on hageja avalduse alusena märkinud tööandja ebaväärika kohtlemise ning nõudena kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise. Avaldusest nähtub, et 14.12.2012. a on hageja edastanud vastustajale avalduse, milles soovib töölepingu lõpetamist TLS § 91 lg 2 alusel. Nimetatud sätted käsitlevad töölepingu erakorralist ülesütlemist töötaja poolt tööandja rikkumiste tõttu. Kui hageja oli esitanud vastustajale ülesütlemisavalduse ja vastustaja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Sel juhul ei pidanud hageja esitama töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võis ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. Juhul kui tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 1 alusel, tekkis vastustajal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta kaebajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tulenevalt eelnimetatust leiab hageja, et tema nõuded ei ole aegunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 6. juuni 2013. a määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti keeldunud hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt põhjusel, et maakohtu hinnangul on hageja nõuded aegunud.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seda põhimõtet on rõhutanud ka Riigikohus 9. jaanuari 2008. a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-07 ja lisanud, et kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa enne hagi menetlusse võtmist võtta seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada (p 12). Hagi menetlusse võtmisel ei saa kohus seega otsustada selle üle, kas nõue on aegunud või mitte, sest pole teada, kas kostja tugineb aegumise vastuväitele või mitte.

Eeltoodust tuleneb, et maakohus on ebaõigesti tuginenud hageja nõuete aegumisele enne hagi menetlusse võtmist. ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja puhul on tegemist erilise aegumistähtajaga, mida kohus ei saa omaalgatuslikult kohaldada.

6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kuna hageja ei ole esitanud kohtule nõuet TLS § 91 lg 2 p-de 1-3 alusel töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguse esinemise tuvastamiseks, siis ei saa hageja nõuda TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitist. Vaidlust ei ole selles, et hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p-de 1-3 alusel ja kostja on töölepingu ülesütlemise vastu võtnud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 p-s 13 leidnud, et kui hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Seetõttu ei pidanud hageja esitama töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võis ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. Seega peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti. Samas lahendis leidis Riigikohus, et kuna tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 3 alusel, tekkis kostjal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul on hagejal õigus nõuda TLS § 100 lg-s 4 toodud hüvitist tuginedes ülesütlemisavaldusele.

Viru Maakohtu 06.06.2013. a määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmiseks otsustamiseks.

Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/