2-13-6420/13 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maie Seppo

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2013 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-6420

Tsiviilasi

SNEL Grupp OÜ hagi XXX vastu võlgnevuse nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja SNEL Grupp OÜ (registrikood 12213861,

asukoht Teguri 37b, Tartu 50107)

Hageja seaduslik esindaja Eva Rahuorg (e-post

eva@snel.ee)

Kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX; e-post

XXX)

Asja läbivaatamine

Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista XXX SNEL Grupp OÜ kasuks poolte vahel 31.08.2012 sõlmitud

laenulepingust tulenev võlgnevus 1 628,36 (üks tuhat kuussada kakskümmend

kaheksa eurot ja 36 senti) eurot, millest põhivõlgnevus on 900,00 eurot, intressid

102,30 eurot, viivis 606,06 eurot ning võla sissenõudmisega seotud kulud 20,00

eurot.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja XXX kanda.

2. Välja mõista XXX SNEL Grupp OÜ kasuks menetluskulud summas 175,00

(ükssada seitsekümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

Hageja SNEL Grupp OÜ esitas kohtule hagi kostja XXX vastu, milles palub kostjalt välja

mõista 1 628,36 eurot, millest tagastamata laenu põhisumma on 900,00 eurot, intressid

102,30 eurot, viivis 606,06 eurot ning võla sissenõudmisega seotud kulud 20,00 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.08.2012 laenulepingu, mille alusel sai kostja

900,00 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama hiljemalt 01.10.2012. Laenu saamiseks

täitis kostja SNEL Grupp OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi

ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. SNEL Grupp OÜ rahuldas 31.08.2012

laenutaotluse. Laenusumma kanti kostjale üle panga maksekorraldusega ning kostjale saadeti

e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel laenuleping koos selle lisaks oleva laenu

tagastamise ja intresside tasumise graafikuga. Laenuleping oli sõlmitud poolte vahel

sidevahendite (internet) kaudu võlaõigusseaduse (VÕS) § 410 lg 1 tähenduses, järgides

sealjuures VÕS §-de 403¹ ja 404 sätestatud nõudeid. Laenu tagastamise kuupäevaks oli

01.10.2012. Kuna kostja ei saanud laenulepingus sätestatud tähtajaks laenu nõuetekohaselt

tagastada, siis pikendati 01.10.2012 laenu ning kostjaga sõlmiti uus laenu tagastamise ning

intresside tasumise graafik. Kostja pikendas laenulepingu p 6 alusel laenu tagastamise

tähtaega korduvalt, tasudes laenuandjale tasu laenu tagastamise tähtaja edasilükkamise eest

(pikendustasu). Pikendatud laenu tagastamise kuupäevaks 31.10.2012 kostja laenu ei

tasunud. Kostja ei ole reageerinud hageja poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega

täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul.

Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et laenuandaja viivise arvestamise metoodika

põhineb seadusel ning ei saa olla kostjat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 1, 3 p 5

tõttu tühine. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 0,37% päevas ning kostja on

seda hinda aktsepteerinud. Viivise rakendamine või mitterakendamine sõltub võlgnikust

endast ning käesoleval juhul on kostja ise süüdi, et on jätnud pika perioodi jooksul võlgnetava

summa alusetult tasumata.

Kostja seisukoht

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda. Kostja tunnistab oma vastuses kohtule, et võttis 31.08.2012 hagejalt laenu XXX

kaudu 900,00 euro. Kostja on hageja klient, kes on korduvalt hagejalt raha laenanud ning selle

õigeaegselt tagastanud. Seoses raskustega raha õigeaegsel tagastamisel tegi kostja ettepaneku

tähtaja pikendamiseks, mis lükati ebaselgel põhjusel tagasi. Kostjale ei ole selge hagis

näidatud viivise tekkimise ja arvestamise summad.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus on

põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele.

Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 1 628,36 euro nõudes. Hageja tugines

nõude esitamisel poolte vahel 31.08.2012 sidevahendite (internet) kaudu sõlmitud

laenulepingule, mille kohaselt kohustus kostja tasuma võlgnevuse hiljemalt 01.10.2012.

Kostja on oma kohtule esitatud vastuses tunnistanud laenulepingu sõlmimist. Samuti on kostja

tunnistanud raha saamist ja laenu tähtajaks tasumata jätmisest tekkinud võlgnevust. Kostja on

vastuväitena hagile toonud välja üksnes asjaolu, et talle on arusaamatu viivise tekkimine ja

selle arvestamine.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 31.08.2012 sidevahendite (interneti)

teel laenulepingu ning kostja sai hagejalt laenu summas 900,00 eurot maksetähtajaga

01.10.2012. Samuti puudub vaidlus selles et kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes

laenusumma tasumisega võlgnevusse. Seega loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud TsMS

§ 231 lg 2 ja 4 ja esitatud tõendite alusel tõendatuks.

Eeltoodud asjaoludes tulenevalt võib hagi rahuldamisele kuuluda VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS

§ 108 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

täitmist. Hagiavalduse kohaselt oli laenuleping sõlmitud interneti teel, seega kasutati lepingu

sõlmimisel sidevahendi abi. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks

isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida

kostja on rikkunud. Vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus asub seisukohale, et

hageja on õigustatud nõudma kostjalt lepingu põhiosa summa 900,00 euro tasumist ja

nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.

Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta ka

intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja

seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Kostja kohustus vastavalt laenulepingu p-le

7.2 lisaks laenu põhiosale tasuma intressi vastavalt graafikus (Laenu tagastamise ja intresside

tasumise graafik) toodud maksete suurustele ja tasumise tähtaegadele. Nimetatud graafiku

kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 102,30 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud intressi

tasumise kohustust summas 102,30 eurot. Kohus asub seisukohale, et intressi nõue summas

102,30 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui

käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kohtule esitatud laenulepingu üldtingimuste punkti 8.1

kohaselt on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub laenumaksetega viivitamise korral

tasumata tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist. Seega on antud juhul

viivise määraks Laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikus sätestatud viivise määr ehk

0,37 % põhivõlalt päevas.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivis summas 606,06 eurot. Kostja on oma kirjalikus

vastuses kohtule märkinud, et talle ei ole selge hagis näidatud viive tekkimine ja arvestamine.

Viivise vähendamise taotlust kostja kohtule esitatud ei ole. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ületa viivis põhinõude suurust. Pooled on lepingu

sõlmimisel kokku leppinud laenu tagastamisega viivitamisel viivise määras 0,37 % põhivõlalt

päevas. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana Kohtu hinnangul on viivise

arvestamise aluseks olevad andmed ja arvutuskäik õige, seega tuleb sissenõutavaks muutunud

viivis täies ulatuses summas 606,06 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Hageja nõuab võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel.

VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse

täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju

ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja on jätnud laenulepingu ja

hinnakirja alusel hagejale tasumata 10,00 eurot 17.12.2012 saadetud võlateatise eest ning

10,00 eurot 08.02.2013 saadetud hagihoiatuse eest. Kostja kulude hüvitamise nõuet

vaidlustanud ei ole. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud summas 20,00 eurot

põhjendatud ja nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.

Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kogu ulatuses põhjendanud ja

kuulub rahuldamisele. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi kostja vastu täielikult ning

mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1 628,36 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta menetluskulud täielikult kostja

kanda. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega menetluskulude kindlaksmääramise avalduse,

mille kohaselt on kostja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 175,00

eurot. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust jätta menetluskulud osaliselt

hageja kanda.

Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maie Seppo

kohtunik