1-13-241/52 · Tallinna Ringkonnakohus

1-13-241

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

19. septembril 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-241 Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kriminaalasi Reigo Koovit’i süüdistuses KarS § 200 lg. 2 p. 7, KarS § 209 lg. 2 p. 1 ja KarS § 214 lg. 2 p. 1, 4 järgi; X X’i süüdistuses KarS § 199 lg. 2 p. 4, 7, KarS § 214 lg. 2 p. 1, 4 ja KarS § 215 lg. 2 p. 1, 2 järgi; Xi X’i süüdistuses KarS § 199 lg. 2 p. 7, 8, 9, KarS § 209 lg.

2 p. 1, KarS § 344 lg. 1, KarS § 345 lg. 1, KarS § 214 lg. 2 p. 1, 4 ja KarS § 215 lg. 2 p. 1, 2 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. mai 2013. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Reigo Koovit’i kaitsja advokaat Natalia Lausmaa Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav

REIGO KOOVIT, isikukood: 38807114917; rahvuselt

eestlane; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel;

haridus: põhiharidusega; töökoht: xxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxxxxxxx varem kriminaalkorras karistatud 2-korral, neist viimasel korral: 20.04.2010.a. Tartu Maakohtu Viljandi

kohtumaja poolt KarS § 199 lg. 1 järgi rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 479,34 eurot (7500 krooni), KarS § 266

lg. 2 p. 1, 3 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o

159,78 eurot (2500 krooni), KarS § 64 ja § 68 lg 1 alusel

rahalise karistusega 194 päevamäära, s.o 619,94 eurot (9700 krooni). Karistus kandmata. Kehtivaid väärteokaristusi 20.

Kaitsja Advokaat Natalia Lausmaa Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

2(8)

1. Harju Maakohtu 23. mai 2013. a kohtuotsus Reigo Koovit’i suhtes jätta muutmata ja

kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista Reigo Koovit’ilt 216,00 eurot (kakssada kuusteist eurot) riigieelarve tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas

10220034796011 või Swedbank pangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 19. septembril 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 23.05.2013 otsusega tunnistati Reigo Koovit süüdi KarS § 209 lg. 2 p. 1 järgi ning karistati teda vangistusega 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. Tunnistati Reigo Koovit süüdi KarS § 214 lg. 2 p. 1,4 järgi ning karistati teda vangistusega 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud. Tunnistati Reigo Koovit süüdi KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi ning karistati teda vangistusega 4 (neli) aastat. KarS

§ 64 lg. 1 mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusena vangistus 6 (kuus)

aastat. KrMS § 238 lg. 2 kohaselt vähendati Reigo Koovit’ile mõistetud liitkaristust ühe

kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) aastat.

Kohaldades KarS § 68 lg. 1 sätteid loeti karistusest ära kantuks eelvangistuses viibitud aeg

14.08.2011.a. – 09.02.2012.a. s.o. 5 /viis/ kuud ja 27 /kakskümmend seitse/ päeva, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat, 6 (kuus) kuud ja 3 (kolm) päeva.

Reigo Koovit’ile Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 20.04.2010.a. otsusega mõistetud rahaline karistus summas 619,94 eurot jäeti iseseisvale täitmisele. Määrati, et karistuse kandmise aja algust loetakse karistuse kandmisele asumise päevast.

2.

Reigo Koovit anti kohtu alla selles, et tema, lõi novembris 2008 Viljandimaal Suure-Jaani vallas

Olustvere alevikus Jaama 11 asuvas hoovis X X’le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse, mis seisnes selles, et avaldas soovi osta ära X X´le kuuluv krossimootorratas ATM- 140, lubades X X´le maksta selle eest kahe nädala jooksul 7500 krooni (479,34 eurot), mille

tulemusel andis X X nimetatud mootorratta üle Reigo Koovit`ile, kes ettekavatsetult aga lubatud

tasu ei maksnud, samuti ei tagastanud ta X X´le mootorratast, tekitades X X’le varalist kahju summas 479,34 eurot.

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse (05.04.2009) ja kelmuse, lõi oktoobris 2009 Viljandimaal Suure-Jaani vallas Olustveres Olustvere Teenindusja Majanduskooli ühiselamu

juures X X’ele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et küsis X

X´ele kuuluva Sony Playstation Portable PSP-1004 maksumusega 3300 krooni, koos

3(8)

lisamälukaardiga, maksumusega 300 krooni ja ühe mänguga, maksumusega 400 krooni laenuks,

lubades X X´ele tagastada esemed ühe nädala pärast, mille tulemusel lubas X X nimetatud

mängukonsooli koos lisadega Reigo Koovit´ile, kes aga ettekavatsetult esemeid ei tagastanud, tekitades sellega X X’ele varalist kahju summas 255,65 eurot (4000 krooni).

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, lõi 10.02.2010 kella 15.00

paiku Viljandimaal Suure-Jaani vallas Olustveres Olustvere Teenindusja Majanduskooli ühiselamu juures X X’ele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et

avaldas soovi vahetada oma sülearvuti vastu X X’ele kuuluv sülearvuti HP Paviljon DV 6635

maksumusega 5000 krooni koos arvutikotiga, maksumusega 1200 krooni, lubades tuua X X´ele

kuuluv kontrollimiseks võetud sülearvuti koos oma sülearvutiga tagasi tunni aja pärast, mille

tulemusel andis X X nimetatud sülearvuti koos arvutikotiga üle Reigo Koovit`ile, kes

ettekavatsetult seda ei tagastanud, tekitades X X’ele varalist kahju summas 396,25 eurot (6200 krooni).

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, lõi 24.02.2010 Paides Paide

spordihoones X-X X´le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et küsis temalt mobiiltelefoni Samsung SGH-E210 maksumusega 2500 krooni, lubades X-X X pärast pidu autoga koju sõidutada, mille tulemusel andis X-X X nimetatud mobiiltelefoni Reigo Koovit´i

kätte, kuid kes ettekavatsetult ei teinud seda ega tagastanud ka mobiiltelefoni, tekitades X-X X’le varalist kahju 159,78 eurot.

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, lõi aprillis 2010

xxxxxxxxxxx talu territooriumil X X’ile tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et avaldas soovi ära osta X X´ile kuuluv sõiduauto Audi 80, reg nr 781 AGL, lubades

pärast sõiduki remontimist tasuda X X´ile 7000 krooni, mille tulemusel andis X X nimetatud sõiduauto üle Reigo Koovit`ile, kes ettekavatsetult aga lubatud tasu X X´ile ei maksnud, samuti ei tagastanud ta sõidukit, vaid müüs selle edasi, tekitades X X’ile varalist kahju 447,38 eurot.

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, lõi 30.07.2010 xxxxxxxxxxx

asuval kinnistul X X’ele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mis seisnes selles, et

avaldas soovi ära osta kiivri ja mootorratta Honda CBR 600F, reg nr xxxxxxx kogumaksumusega

24 500 krooni, lubades maksta selle eest järelmaksuga kolmes osas, mille tulemusel andis X X

nimetatud mootorratta koos kiivriga üle Reigo Koovit`ile, kes ettekavatsetult aga lubatud tasu ei

maksnud, samuti ei tagastanud ta mootorratast, tekitades X X’ele varalist kahju summas 1565,84 eurot.

Seega Reigo Koovit isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, pani toime oma

tahtliku tegevusega varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o KarS § 209 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, 06.06.2010 kella 19.00 paiku koos kahe tuvastamata isikuga xxxxxxxxxxxx korteris lõi X X’ki ühel korral xkaga vastu nägu, tekitades viimasele füüsilist valu ning ähvardades temale peksa anda sundis teda minema kaasa sõiduautosse, kus võttis jõuga enda kätte X X´i rahakoti ning

sellest võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha summas 191,73 eurot (3000 krooni), millega tekitas X X’ile varalist kahju. Seejärel sõitsid Reigo Koovit ja tuvastamata isikud koos X X´iga Viljandis Tartu tänaval asuvasse kasiinosse Grand Prix, kus Reigo Koovit ähvardas X

X´i füüsilise vägivallaga lubades, et teda lüüakse maha kui ta ära läheb, mistõttu ei julgenud X X

Reigo Koovit´i ja tema kaaslaste juurest lahkuda. X X´il õnnestus põgeneda alles pärast seda, kui nad sõitsid Karula külas asuva kaupluse Maksimarket juurde ja X X saadeti poodi õlle järele, kus ta

4(8)

pöördus abi saamiseks kaupluse turvatöötaja poole, kuid Reigo Koovit, nähes X X´i koos turvatöötajaga kauplusest väljumas, sõitis koos tuvastamata isikutega sündmuskohalt minema.

Oma tegevusega pani Reigo Koovit toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil vägivallaga grupi poolt, s.o KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, kelmusi ja röövimise, 14.08.2011 kella

00.30 paiku xxxxxxxxxxx asuvas korteris, tegutsedes üksmeelselt ja kooskõlastatult X X’i ja Xi X’iga, olles kutsunud korterisse X X 6-eurost võlga tasuma, nõudis temalt 200 euro tasumist, sundis

teda tervise kahjustamisega ähvardamise teel kirjutama võlakirja 200 eurole ning loovutama oma kodus xxxxxxxxxx tänaval oma sülearvuti Hewett Packard (HP).

Seega Reigo Koovit isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse, röövimise ja varguse, pani oma

tahtliku tegevusega toime varalise kasu üleandmise nõudmise kasutades vägivalda ning see on toime pandud isikute grupis, s.o KarS § 214 lg. 2 p. 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus, kriminaalasja arutamise järgselt ning uuritud tõendeid nende kogumis hinnates leidis, et Reigo Koovit’i süü talle inkrimineeritud kuritegudes on täielikult tõendamist leidnud.

ESITATUD APELLATSIOON

4. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis Reigo Kooviti poolt kelmuste toimepanemist ei vaidlustata.

Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust R. Koovit’ile inkrimineeritud 2 kuriteoepisoodi kvalifitseerimise

õigsuse osas ning karistuse mõistmise osas. Kaitsja leiab, et Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust.

X X’i suhtes toimepandud episoodi osas vaidlustab kaitsja R. Koovit’ile inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni. Reigo Koovit ei ole kannatanu löömist omaks võtnud ning on selgitanud, et X X tuli tema hinnangul kasiinosse kaasa vabatahtlikult. Kasiinos mängiti koos kannatanuga X Xi raha eest, Reigo Koovit oli raha saanud X Xilt. X Xi eeluurimisel antud ütluste kohaselt lõi Koovit teda põhjusetult korteris, kus kedagi ei onud, kes oleks võinud löömise fakti kinnitada. Raha võttis Reigo

Koovit J. Xilt ära siis, kui ta istus autos ning seal teda keegi ei löönud. Raha võtmist nägid pealt teised autos istujad. Kaitsja leiab, et X Xi suhtes otsese füüsilise vägivalla tarvitamine Reigo Kooviti poolt ei ole tõendatud ja seepärast tuleb raha omastamine kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p

5 järgi avaliku vargusena.

X X suhtes toimepandud episoodi osas taotleb kaitsja Reigo Kooviti õigeksmõistmist või siis tema

poolt toimepandu kvalifitseerimist KrS § 257 järgi omavolina. X X enda seletuse kohaselt oli ta

Reigo Koovitile võlgu ööklubi pileti ja joogi väljategemise eest. Kui ta tuli seda võlga ära tooma

korterisse, kus viibisid peale Reigo Kooviti veel X X ja Xi X, hakkasid just viimased aktiivselt

nõudma temalt võlakirja kirjutamist 200 eurole ja võlakirja tagatiseks pandi andmist. X X ja Xi X

tulid kannatanuga kaasa X korterisse ja võtsid sealt ära sülearvuti. Tunnistajana eeluurimisel üle kuulatud X X on andnud ütlusi, et võlakirja kirjutamise ettepaneku tegi kannatanule X X ning seal

juures seisis ka Xi X. Viimased läksid Xga kaasa tema koju arvutit tooma. Reigo Koovit oli enamjaolt eemal ega tegelenud võlakirjaga. Tunnistaja on selgitanud ka, et enne kannatanu tulekut

lepiti Reigo Koovitiga kokku, et võlga hakkab küsima X X. Kahtlustatavana üle kuulatud X X ja

Xi X on õigeks võtnud, et võlakiri kirjutati X Xi nimele ja tema algatusel ja et arvuti võeti nende

5(8)

poolt pandiks X X elukohast. Arvuti on ära võetud X Xilt. Võlakirja teksti kohaselt võlgneb X X

mitte Reigo Koovitile, vaid X Xile 200 eurot ja Reigo Koovit’i allkiri sellel dokumendil üldse

puudub, kuigi sellele on alla kirjutanud ka korteris viibinud X X ja X X, kes on käesolevas asjas tunnistajad.

Kaitsja on seisukohal, et ülalviidatud tõenditega on tõendatud, et Reigo Koovit ei võtnud osa X X suhtes teostatud väljapressimisest või siis on tema osavõtt, mis väljendus võla loovutamises X Xile, kvalifitseeritav Kars § 257 järgi omavaolina.

Kannatanul oli reaalne võlg Reigo Kooviti ees, seda võlga nõuti temalt palju suuremas summas, kuid seda tegi mitte Reigo Koovit, vaid X X ja Xi X omal initsiatiivil, kes tegutsesid iseseisvalt ka kannatanult võla katteks tagatist nõudes. Selline tegevus on kaitsja hinnangul hõlmatav Kars § 257

koosseisuga, kuivõrd liigselt suure intressi nõudmine võlgnetavalt summalt on ilmselt hinnatav oma õiguse teostamisena ebaseaduslikul viisil.

Reigo Koovit’ile mõistetud karistuse osas apellant märgib, et arvestades kaitsja poolt esitatud taotlust Reigo Kooviti tegevuse ümberkvalifitseerimise kohta 2 episoodi osas, ei peaks temale

mõistetav karistus ületama 2 aastat vangistust, mida oleks võimalik asendada üldkasuliku tööga.

Apellant leiab, et käesolevas asjas tuleb arvestada eelkõige asjaolu, et enamuse kuritegude sooritamisest Reigo Koovit’i poolt on möödunud mitu (esimestes episoodides ligi viis) aastat ning mõistlik menetlusaeg on möödumas. Reigo Koovit viibis pärast viimase kuriteoepisoodi sooritamist

reaalselt vangistuses ligi pool aastat ja vabanes seoses sellega, et eeluurimist antud asjas ei olnud suudetud lõpuni teostada ning prokurör ei pidanud vajalikuks eelvangistusaja pikendamist taotleda. Sellest ajast alates on Reigo Koovit elanud seaduskuulekat elu. Reigo Kooviti kohta võib öelda, et tema suhtes tarvituselevõetud lühiajaline vangistus eeluurimise ajal on juba avaldanud talle vajalikku mõju ning sundinud teda kuritegude sooritamisest loobuma. Käesoleval ajal tema poolt toimepandu eest Reigo Kooviti suhtes reaalse vangistuse kohaldamine ei teeniks enam karistuse eesmärki, milleks on isiku mõjutamine teda kuritegudest hoiduma.

Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 23. mai 2013.a. otsus osaliselt Reigo Kooviti süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7 ja KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi; teha uus otsus, millega Reigo Koovit’i poolt toimepandu X Xi episoodis kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 5 järgi; X X episoodis

Reigo Koovit õigeks mõista või kvalifitseerida tema poolt toimepandu KarS § 257 järgi. Kaitsja samuti palub mõista Reigo Koovit’ile kergem karistus ja liitkaristusena vangistus mitte üle 2 aasta, milline karistus asendada üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja süüdistatava kaitsja apellatsioonis

toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluses

lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite

analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse

aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Süüdistatava apellatsioonis toodud väited ei lükka

ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas.

6(8)

5.1. Nii, X Xi suhtes toime pandud röövimise episoodi osas maakohus on põhjalikult ja veenvalt

põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks ta eelistab kannatanu ütlusi süüdistatava ennastõigustavatele ütlustele. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu

otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav taotlenud lühimenetluse kohaldamist, talle oli tutvustatud

lühimenetluse kohaldamise tagajärgi ja seega oli ta teadlik, et loobub võimalusest kannatanu ristküsitlemiseks kohtus. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei ole keegi menetlusosalistest kahtluse alla seadnud. Enda ülekuulamist süüdistatavana kohtus R. Koovit samuti ei taotlenud. Samas on ta oma positsiooni eeluurimisel ja kohtus muutnud, väites eeluurimisel, et müüs J. X’ile mobiiltelefoni

ning seejärel sõideti kasiinosse mängima, kohtus tunnistas end süüdi aga avalikus varguses ilma vägivalla kasutamiseta, kuid jäi eeluurimisel antud ütluste juurde. Sellest tulenevalt on R. Koovit’i

menetluslik positsioon J. X’ilt raha röövimise episoodis vastuoluline ning tema ütlused tuleb

tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Jättes süüdistatava ütlused tõendikogumist välja, jäävad

tõendina alles kannatanu ütlused, millest nähtub, et R. Koovit lõi teda näkku ning sellega sundis

teda endaga autosse minema, kus võttis kannatanult ära rahakotti ning seal olnud raha jagas

süüdistatav autos viibinud teiste tundmatute isikutega. Kohtukolleegium peab vajalikuks samuti

märkida, et süüdistatav ei ole kunagi eitanud, et süüdistuses märgitud päeval käidi koos X Xiga kasiinos ning arvestades kohtus avaldatud positsiooni, võib teha järelduse, et seal mängis ta X Xilt röövitud rahaga. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et põhjusi mitte usaldada kannatanu ütlusi ei esine. Kannatanu oli kriminaalvastutusest hoiatatud, samuti nähtub tema ütlustest, et ta tegelikult kardab süüdistatavat

ning temapoolset võimalikku kättemaksu, seega eluliselt ei ole usutav, et süüdistatavat kartev kannatanu sisustab süüdistatava poolt omaksvõetud asjaolusid (kasiinos mängimine, Maksimarketi juurde sõitmine) R. Kooviti röövimises süüstavate detailidega.

R. Kooviti poolt kannatanu Xga löömine ja edasine peksmisega ähvardamine oli suunatud kannatanu poolt võimaliku vastupanu mahasurumiseks ning lõi aluse asja üleminekuks. Kannatanu on seletanud, et tema löömist süüdistatava poolt nägid teised noormehed, kellega süüdistatav temalt

äravõetud raha hiljem autos jagas, seega on täidetud isikute grupi poolt röövimise koosseis nii objektiivsest, kui ka subjektiivsest küljest.

5.2. ’ X X lt raha väljepressimise episoodi osas kordab kaitsja oma apellatsioonis sisuliselt samu seisukohti, mis olid süüdistatava poolt nii eel-, kui ka kohtulikul uurimisel väljendatud. Süüdistatav

Reigo Koovit tunnistas end süüdi osaliselt talle inkrimineeritud kuriteo episoodis X X suhtes ning tunnistas sündmust kui sellist, mille käigus S. Xlt nõuti 200 euro tasumist, kuna ta ei tagastanud R.

Koovit’ile õigeaegselt 6-eurost võlga. Maakohus on ammendavalt ja veenvalt põhjendanud, miks

7(8)

Reigo Koovi’ti tegevus ei ole vaadeldav omavolina, vaid väljapressimisena ning andis omapoolse

hinnangu Reigo Koovit’i rolli osatähtsusele väljapressimise toimepanemises. Kohtukolleegium

nõustub täielikult maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata, lisades vastuseks apellatsioonile järgmist.

Kannatanu ütlustega on üheselt tõendatud, et just Reigo Koovit avaldas kannatanule, et tema jäi

raha toomisega hiljaks, nüüd küsitakse temalt juba 200 eurot. Seda asjaolu võttis õigeks ka

süüdistatav ise kahtlustatavana ülekuulamisel 15.08.2011. Kohtukolleegium märgib, et omavoli ja

väljapressimise koosseisu piiritlemisel oletatava õiguse tuvastamise juures tuleb vältimatult arvestada oletatava õiguse ulatust. Seega on ainuõige ja kohtupraktikaga kooskõlas olev maakohtu

seisukoht, et tegelikust nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara - 6 euro asemel 200 euro

üleandmise nõudmine tuleb kvalifitseerida väljapressimisena (RKKK 3-1-1-34-97, 3-1-1-5-99).

Asjakohatu on ka kaitsja seisukoht, et tegelikult ei ole R. Koovit kannatanult vara saanud, vaid

arvuti said enda valdusesse kaassüüdistatavad. Väljapressimise kvalifitseerimisel ei olegi vara üleminek üldse oluline, määrav on, et nõutakse vara üleandmist vägivalda kasutades. Kannatanu on

väitnud, et tema suhtes füüsilist vägivalda ei kasutatud, kuid kasutati psüühilist vägivalda – just Reigo Koovit ütles talle, et kui tema võlakirja ei kirjuta, siis antakse talle peksa, ei lasta teda uksest

välja või kutsutakse süüdistatava sõpru, kes viivad teda Männikule. Kohtukolleegium märgib, et

eluliselt ei ole usutav, et kannatanu oleks kirjutanud võlakirja suure summa peale vähetuttavatele

isikutele, pantinud neile arvuti praktiliselt olematu võla eest, mida ta tuligi tagastama, ilma süüdistatavate poolsete ähvardusteta. Süüdistatava enda kohtulikul uurimisel avaldatud ütlustega on ümber lükatud tema väide, et tema osalus kannatanult raha nõudmises on olnud minimaalne – peale

kannatanu poolt kaassüüdistatavatele arvuti üleandmist Reigo Koovit on helistanud ja kannatanult raha nõudnud 14.08.2011 veel kahel korral.

6. Reigo Koovit’ile KarS § 200 lg. 2 p. 7, KarS § 209 lg. 2 p. 1 ja KarS § 214 lg. 2 p. 1, 4 järgi

mõistetud liitkaristuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse

vastu ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse

mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas ülesvõi allapoole. Käesoleval

juhul on Reigo Koovit’ile toimepandud kuritegude kogumi eest mõistetud 6 aastat vangistust, arvestades osades kuriteo episoodides karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. See karistus on vastavalt KrMS § 238 nõuetele vähendatud 1/3 võrra. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning nendele ei viidata ka apellatsioonis.

Maakohus on enam kui põhjalikult motiveerinud miks Reigo Koovit’i suhtes ei ole kohaldatavad rahaline karistus ega KarS § 69, 74 sätted ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

7. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Advokaat Natalia

Lausamaa taotleb maakohtu otsuse läbitöötamise, kliendiga konsultatsiooni ning apellatsiooni

koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 216,20 eurot.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on

määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse Reigo Koovit’i süüdimõistmise ja temale

karistuse mõistmise osas muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad Reigo Koovit’i süüdistusasjas määratud kaitsja Natalia Lausmaa tasu Reigo Koovit’i kanda.

8(8)

8. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ning KrMS §-s 338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 23. mai 2013. a otsuse Reigo Koovit’i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Sten Lind Malle Preimer