4-13-4916/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-13-4916

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-4916 (2317,13,005116) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

I.N-i

(I.N) kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.07.2013

otsusele nr 2317,13,005116 I.N-i karistamises

LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Mari-Liis Reidi

Menetlusalune isik: I.N, ik XXX, XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta I.N-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.07.2013 otsusele nr 2317,13,005116

I.N-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1

p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 09.07.2013 otsus nr 2317,13,005116 I.N-i

karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210

trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 13.09.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva

jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 21.09.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

14.10.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.10.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.07.2013 otsusega nr 2317,13,005116 karistati I.N LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.06.2013 kell 21.20 Harjumaal, Tallinnas, Kakumäe teel, Jõeküla ja Vana-Rannamõisa tee vahel, suunaga Vana- Rannamõisa tee suunas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 147 +/- 5 km/h, mis ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 92 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse ülevaatamist ning karistuse leevendamist. Mõistetud rahatrahviga seonduvalt märgib kaebuse

esitaja, et tal puudub töökoht, mistõttu on mõistetud rahatrahv ilmselgelt ülejõu käiv. Seonduvalt taotlusega, lühendada juhtimisõiguse äravõtmise aega, märgib kaebuse esitaja, et otsib tööd, mis on seotud liikumisega. Kahetseb oma eksimust ning palub mõistvat suhtumist.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde, märkides, et soovib kergemat karistust. On saanud just töökoha väiketranspordi, so istmekohtadega auto ja bussi juhina. 4 aastat tal

rikkumisi olnud ei ole ja palub, et mõistetud karistus oleks väiksem. Seonduvalt teo

toimepanemise asjaoludega märkis menetlusalune isik, et külas olnud sõber pidi minema laeva peale ja sellest oli tingitud ka kiirustamine. Kohtuistungil kahetses menetlusalune isik tehtut, lubades edasiselt juhtida mootorsõidukit liikluskuulekalt.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et karistuse määr põhikaristusena on sanktsiooni keskmises määras, kuna menetlusaluse isiku näol on tegemist isikuga, kes on liiklusseadust

rikkunud ning kellel oli otsuse tegemise hetkel kolm kehtivat karistust. Tegemist on

enamohtliku rikkumisega, mistõttu pidas kohtuväline menetleja vajalikuks ka lisakaristuse

määramist, tehes seda miinimummääras. Kohtuvälise menetleja hinnangul on määratud karistus õige ja proportsionaalne, paludes jätta kaebus rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt

talle LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 15.06.2013

koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Martin Martsepp teostas 15.06.2013 kell 21.20 riikliku

järelevalve korras I.N-i poolt juhitud mootorsõiduki Audi RS6 reg nr-ga XXX

liikluskiiruse mõõtmist Harjumaal, Tallinna linnas, Kakumäe tee Jõeküla ja Vana-

Rannamõisa tee vahelisel lõigul suunaga Vana-Rannamõisa tee poole ning seadme lugem

fikseeris sõiduki kiiruseks 147 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 5 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust

3

ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 92 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise

protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed liiklusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse,

kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Seega on

eelmärgitud protokolli ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud

menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava väärteo toimepanemine. Süüteo toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja, kahetsedes toimepandut.

Hinnates kaebuse argumente, mille juurde on kaebuse esitaja jäänud ka kohtuistungil, märgib kohus järgmist.

Vastavalt LS § 227

lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227

lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg-s 4 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 210 trahviühiku, so 840 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg-s 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas on

kaebuse esitanud isiku süü mitte väike. See omakorda tähendab, et karistusmäära ei ole

võimalik kohaldada sanktsiooni alammääras või selle lähedasena ehk rikkumise suurus ise

välistab karistuse kohaldamise alamääras. Siinkohal vajab kordamist ka see, et kehtiva

kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku

(käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse

menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellest põhimõttest lähtuvalt, sh arvestades ka rikkumise määra, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 210 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Sellise kohtuvälise menetleja otsustuse kaalutluse õigsust süvendab kohtu hinnangul ka see, et menetlusalust isikut on alles 26.04.2013 karistatud liiklusalase rikkumise toimepanemise eest rahatrahviga ja juba 15.06.2013 on ta taas käitunud viisil, mis on andnud aluse inkrimineerida talle LS § 227 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras. Seejuures märgib kohus, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4

ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning

selline juht tuleb kas põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kaebuse esitaja käitumisest nähtub, et varasemad tasutud rahatrahvid ei

ole sundinud menetlusalust isikut liikluses mõistlikult ülal pidama. Seega ka eelmine ja

suhteliselt värskelt määratud rahatrahv oodatud tulemust ei saavutanud ega sundinud

menetlusalust isikut hoiduma uue ja veelgi ohtlikuma väärteo toimepanemisest. Sellest

tulenevalt on pelgalt rahaline mõjutamine ennast ammendanud ja kohaldada tuleb ka

teiseliigilisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Menetlusaluse isiku ohtliku väärteo

toimepanemine näitab menetlusaluse isiku äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse tervikuna. Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise

puhul tuleb ohtlikult käituv juht pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht liikluses aktiivselt ei osale. Samuti asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning temale juhtimisõiguse andmine peaks näitama seda, et isik on

4

vajalikud teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest ning karistusandmete kohaselt on menetlusalusel isikul vastav kogemus olemas. Seejuures peaks kaebuse esitaja olema teadlik

sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord ei

halveneks, senine mugav elulaad säiliks ning võimaldaks leida ja tagaks töökoha, kus on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Seega sõltub kaebuse esitaja heaolu kaebuse esitaja enda

käitumisest, sh ka käitumisest liikluses ning teadlikult tehtud valikutest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu mitte ainult iseenda vaid ka teised liiklejad ja nende vara, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust liiklusohutusse, mille järgimine on juhile kohustuslik. Seonduvalt kohtuistungil esitatud väitega puutuvalt töötamisse väiketranspordi juhina märgib kohus, et sellise väitega ei ole võimalik arvestada, kuna peale isiku paljasõnalise väite ei ole

kohtule muid tõendeid töötamise kohta esitatud. Sellest tulenevalt jätab kohus väite seoses

töötamisega tähelepanuta. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et juhtimisõigusega seotud töö leidmine ei muuda olematuks kaebuse esitajale inkrimineeritud väärtegu ega oleks lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Ainuüksi menetleja otsusega mittenõustumine ei tingi otsuse muutmist või

tühistamist. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik