4-13-3926/16 · Tartu Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht kirjalik menetlus 5. september 2013, Tartu,

Väärteo number 4-13-3926 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuasi J.T väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 17. juuni 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik J.T Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskond, vanemväärteomenetleja Irina Reino

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus J.T väärteoasjas jätta muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme

päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib

kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja eelnev menetluskäik 1. süüdi 16.06.2013 mootorsõiduki Viru Maakohus tunnistas 17.06.2013 otsusega J.T lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 51 kilomeetri tunnis, s.o LS § 227 lg-s 3 ettenähtud

väärteo toimepanemises. Maakohus mõistis J.T-le karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 6 kuud.

1.1 Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

2

õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendava asjaoluna arvestas kohus J.T puhtsüdamlikku

kahetsust. Kohus leidis, et kuivõrd J.T on olemas töökoht, ei ole põhjendatud isiku

karistamine arestiga. Kohus asus seisukohale, et J.T süü on suur, kuivõrd ta ületas

sõidukiirust antud teelõigul kahekordselt, omades vaid esmast juhtimisõigust. Kohus leidis, et aitamaks J.T paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. J.T pani süüteo toime otsese tahtlusega ning sellest tulenevalt asus kohus

seisukohale, et J.T karistus peab olema LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem. Kuid võttes arvesse karistust kergendavat asjaolu, pidas kohus võimalikuks määrata J.T-le karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks.

2. . Apellatsioonkaebuse taotlused ja Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras J.T põhjendused on järgmised. 2.1

selgitab apellatsioonis, J.T vaidlustab talle mõistetud karistust selle liigi osas. J.T et ta töötab firmas XXX AS-s (kaebusele on lisatud vastav tõend), kus ta peab iga päev jalgsi liikuma 50 km, mis mõjub tema füüsilisele tervisele halvasti. Autot vajab J.T tööle ja koju sõitmiseks. Samuti saab ta poole aasta pärast vahetada oma esmased juhiload piiranguteta juhiloa vastu ning tööandja tahab teda panna patrullauto juhiks.

2. Apellant peab oluliseks märkida, et see on tema esimene rikkumine ja oma teoga ei põhjustanud ta kellelegi kahju. Liigeldes üksinda oma sõidureas ei põhjustanud ta avariiohtlikku olukorda. J.T viitab, et LS § 227 lg 3 näeb ette alternatiivsete karistustena rahatrahvi, aresti

ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja palub talle määratud karistus ümber vaadata ja võimalusel kohaldada kergemat karistust.

3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 5. augusti 2013 määrusega määrati määruskaebus

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtuvälisele menetlejale anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 22.08.2013.

4. Apellatsioonkaebusele esitas enda kirjalikud vastuväited kohtuväline menetleja. Kohtuväline menetleja palub jätta J.T kaebus rahuldamata ning maakohtu otsus väärteoasjas muutmata. 4.1 suhtes tehtud maakohtu otsus on õiglane Kohtuväline menetleja on seisukohal, et J.T

ning määratud karistus vastab toimepandud väärteo raskusele. Ületades lubatud kiirust asulasisesel teel kahekordselt, pani menetlusalune isik tahtlikult toime enamohtliku süüteo ning oma tegevusega seadis reaalsesse ohtu nii enda kui ka oma sõitjaid ja kaasliiklejaid, kes võinuks

olla teel. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole otstarbekakohane karistada J.T rahatrahviga, kuna rahatrahv ei aita tal kohusetundlikuks autojuhiks muutuda.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse väidete ja väärteoasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusalusele isikule mõistetud karistuse liigi osas on põhjendatud ja asjakohased ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 4, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea

ta maakohtu kohtuotsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama, kuid vajaduse korral

võib lisada üksnes oma põhistused. Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt apellatsioonis esitatud põhilisi seisukohti, kordamata maakohtu põhjendusi. 6. väärteo toimepanemise eest mõistetud Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks J.T-le karistuse liik.

3

6.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on enda otsuses asjakohaselt jõudnud järeldusele, et J.T-le on põhjendatud karistusena mõista juhtimisõiguse äravõtmine. 6.2 Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü ja juba selle suurusest tulenevalt on antud

juhul põhjendatud karistusena juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus on arvestanud kõigi KarS §-st 56 tulenevate karistuse mõistmise alustega, mistõttu ei ole apellatsiooni põhjendused sellised, mis tooks kaasa J.T-le määratud karistuse liigi muutmise. Oluline on siinkohal just pidada

silmas toimepandud liiklusrikkumise olemust ning ka ulatust ehk siis seda, et J.T ületas

lubatud sõidukiirust linnaliikluses mitte vähem kui 51 km/h, s.t antud teelõigul kahekordselt, omades seejuures alles esmast juhtimisõigust. Siinkohal on karistuse mõistmisel asjakohased nii

üldpreventiivsed (õiguskorra, s.o kaasliiklejate kaitsmise eesmärk) kui ka eripreventiivsed (J.T mõjutamine edasiselt analoogsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma) kaalutlused.

6.3 Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et sellises olukorras ei ole otstarbekas karistada J.T rahatrahviga ning selleks, et aidata J.T paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, tuleb tema suhtes

karistusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Ringkonnakohus toonitab, et omades esmast

juhtimisõigust peab juht olema eriliselt tähelepanelik, sest tema liiklustaju ei ole veel nii hästi arenenud, et ta suudaks oma sõidukiirust objektiivselt hinnata või ümbritsevaid ohtusid tajuda.

J.T on maakohtu istungil selgitanud, et soovis suurendada sõidukiirust 70 km/h-ni enne

vastava liiklusmärgi mõjualasse jõudmist (tl 18). Selline tegevus on aga vastuolus

liikluseeskirjadega. Vähem oluline ei ole siinjuures ka asjaolu, et kiiruse ületamine toimus asulasisesel teel, kus on rohkem liiklejaid ning kiiruseületamine tuvastatud ulatuses kätkeb endas

vaieldamatult potentsiaalset riski kaasliiklejate jaoks. Eeltoodu kinnitab kohtukolleegiumi

veendumust, et J.T-le on kohaseimaks karistuseks käesoleval juhul juhtimisõiguse äravõtmine, vältimaks analoogsete rikkumise kordumist tulevikus.

6.4 Nagu öeldud, on kaalukad siinkohal ka eripreventiivsed kaalutlused. Kiiruse ületamist

põhjendab ka J.T ise asjaoluga, et ta ei tajunud sõidukiirust ning üle 100 km/h küündiv kiirus oli talle märkamatu ning tajumatu. Ka see näitab, et J.T-le on kohaseks karistuseks just nimelt juhtimisõiguse äravõtmine. Kõnekas on siinkohal ka apellatsioonis märgitu, et liikluse jälgimise asemel oli J.T enda sõnutsi samal ajal hõivatud kaassõitjaga peetavast arutelust, mis puudutas konkursi „Miss Narva“ läbiviimise õigsust (vt tlk 34). Selliste apellandi enda poolt esitatud väidete taustal ei näe ringkonnakohus argumente, mis võimaldaks muuta käesoleval juhul J.T suhtes valitud sanktsiooniliiki ning juhtimisõiguse äravõtmist tuleb lugeda ainuõigeks lahenduseks. 6.5 Asjakohased ei ole siinkohal ka argumendid, et tegemist on esimese sellelaadse rikkumisega ning tema käitumine ei põhjustanud konkreetset ohuolukorda. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et LS § 227 lg 3 rikkumine on nn abstraktne ohudelikt, mis ei nõuagi konkreetse ohu kui (sisuliselt)

tagajärje tuvastamist; kui see oleks juhtunud, oleks eelduslikult teine nii käesoleva väärteo

kvalifikatsioon kui ka kohaldatud õigusjärelmid. Teiseks tuleb silmas pidada, et kui tegemist

olnuks korduva rikkumisega, olnuks eelduslikult oluliselt pikem ka juhtimisõiguse äravõtmise kestus. Käesoleval juhul on kohaldatud sanktsiooni selle keskmises määras (vt RKKKo 3-1-1-58-

13) ning mingeid selliseid kergendavaid asjaolusid, mis võimaldaks seda veelgi vähendada, ringkonnakohtu hinnangul ei esine.

6.6 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seetõttu põhjendatult leidnud, et üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel, arvestades J.T poolt toimepandud väärteo raskust ning tema

isikut, on põhjendatud ning ainumõeldav kohaldada tema suhtes karistusena sõiduki

4

juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni keskmises määras. Apellatsioon jääb seetõttu täielikult edutuks.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Mati Kartau

Tiit Lõhmus