4-13-3864/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-13-3864

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. august 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-3864 (2317,13,003583) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

O.Z-i (O.Z) kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi

Palitsa 20.05.2013 otsusele nr 2317,13,003583 O.Z-i

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus

Menetlusalune isik: O.Z, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON V™S § 120 korras 1. Jätta O.Z-i kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.05.2013 otsusele

nr 2317,13,003583 O.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.05.2013 otsus nr 2317,13,003583

O.Z-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 21.08.2013. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 29.08.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 20.09.2013. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 21.09.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.05.2013 otsusega nr 2317,13,003583 karistati O.Z LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.04.2013 kell 00.29 Kadaka teel, Ehitajate tee ja Kadaka tee 137 vahel Tallinnas juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleti lisakaristuse kohaldamata jätmist või selle määra vähendamist. Kaebust põhjendatakse sellega, et juhiloa olemasolu on kaebuse esitaja jaoks äärmiselt oluline. Tema peres on mittetöötav naine ja 1 aastane laps, kes on tema ülalpidamisel ning ülalpidamist saab ta tagada vaid juhiloa olemasolul. Süüteo toimepanemise päeval suhtus ta enda seisundisse pealiskaudselt. Seda silmas pidades taotleb kaebuse esitaja

määratud karistuse muutmist, jättes talle alles juhtimisõiguse. On nõus ka rahatrahvi

suurendamisega, kuid taotleb juhtimisõiguse äravõtmise aja vähendamist. Otsuse muutmata jätmisel korral saabub tema jaoks kahjulik tagajärg, kuna puudub võimalus töötada ning pere toetada. Kaebuse esitaja kahetseb, et selline juhtum aset leidis ning selgitab, et oli tol päeval

päevasel ajal ära joonud paar õlut ning õhtupoole tundis end kaine ning adekvaatsena, mis

võimaldas autoga kojusõitmist. Samas puudus alkomeeter, et mõõta alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus.

Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha kaebusele ja leidis, et jääb kohtuvälise

menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et O.Z-i süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning

väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. O.Z-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh menetlusaluse isiku enda ning tunnistaja Hans Kairo ütlustega, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja -väljatrükiga.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja

-väljatrüki kohaselt tuvastati kaebajal lubatud alkoholipiirmäära ületamine ning menetlusalusel isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,50 mg/1, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,45

mg/1 kohta. Seega on tegemist mootorsõidukijuhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg

2 järgi rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

3

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholi

piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. See

omakorda tingib karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluna

arvestanud isiku süü tunnistamisega, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Alles Harju

Maakohtule esitatud kaebuses on menetlusaluse isiku poolt ära märgitud puhtsüdamlik

kahetsus. Kuivõrd kohtueelse menetlus käigus menetlusalune isik teo toimepanemise osas

kahetsust avaldanud ei ole ja maakohtule esitatud kaebusest ei selgu, milles menetlusaluse isiku puhtsüdamlik kahetsus seisneb, on kohtuväline menetleja seisukohal, et kahetsuse kui sellisega arvestada ei saa.

Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus

sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKKKo nr-d 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu

ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetest

nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise

eest ja uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud

teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised karistused oma

eesmärki saavutanud ei ole. Lisaks eeltoodule tuleb kohtuvälisel menetlejal karistuse

määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub sinna alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist.

Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Väärteoasjas materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et

menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, mis on juhile keelatud ja sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et

tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse

kaudu veendumata. Selline käitumine näitab kaebaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes

siis, kui ohtlik juht liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu arvestades menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegude ohtlikkust ning asjaolu, et varasemad karistused liiklusalaste väärtegude

toimepanemiste eest ei ole sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja ka

õiguskorrakaitsmise huvisid, siis kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt määratud O.Z-ile nii põhikui ka lisakaristus on täielikult põhjendatud.

Reeglina kohaldatakse alati taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest ka lisakaristust,

vaid erandlike asjaolude ilmnemisel võib jätta lisakaristuse kohaldamata. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlike asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku näol tegemist isikuga, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumise eest. Karistuse osas on menetlusalusel isikul juba mõningased kogemused olemas. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebaja on end ise teadlikult ja

tahtlikult viinud sellisesse seisundisse ning teadlikult ja tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda

karistamiseks temale sobiv liik ja määr ning olla otsustajaks, kas tema suhtes kuuluks kohaldamisele ka lisakaristus.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena rahalise karistuse 215 trahviühiku s.o 860 eurot ja lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kohaldamine 8 kuuks mõjutada O.Z

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud

4

seisundis on üks raskemaid ja ohtlikumaid liiklusreeglite rikkumisi, millega seatakse

reaalsesse ohtu nii juhi enda kui ka teiste seaduskuulekate liiklejate elu ja tervis. Sellest

lähtuvalt ja arvestades eelpool toodut ning isiku varasemat käitumist, on kohtuväline menetleja seisukohal, et O.Z-ile on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning

juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on O.Z-i suhtes põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist

nähtuvalt kasutati 29.04.2013 kell 00.29 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,47 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu

kohta. Sellele järgnevalt on ajavahemikul kell 00.40 kuni 00.44 kasutatud tõenduslikku

alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,51 mg ja 0,50 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks

tulemiks 0,45 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja,

kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et

väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse

esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Vastuseks kaebuses tõstatutule märgib kohus, et juhtimisõiguse saanud isikuna on kaebuse

esitajale teada, et LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmisega kuni 12 kuuni. Samuti on kaebuse esitaja teadlik sellest, et sama paragrahvi

lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud

süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Seega teadis kaebuse esitaja väärtegu toime pannes, et tema suhtes võib kohaldada kõiki eelmärgitud karistusviise. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860

eurot ja KarS § 50 lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldati ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on veidi alla keskmise. See

aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü

kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava

asjaoluna süü tunnistamise. Kaebuses väljendatud kahetsuse osas leiab kohus kohtuvälise menetlejaga nõustuvalt, et kahetsusavaldus on ilmunud kaebusesse pärast otsusega tutvumist ning esitatud kaebuses märgitud karistuse kergendamise eesmärgil. Kohus ei pea võimalikuks

seda kahetsusavaldust karistust kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kohus ei saa seda

hinnata siirana. Seega ei ole ka kohtulikus kaebemenetluses kohus tuvastanud täiendavaid karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid

5 Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt on menetlusalust isikut enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud korduvalt erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest – sel aastal peale

inkrimineeritava väärteo toimepanemist on kaebuse esitajat karistatud kahe rikkumise toimepanemise eest, eelmisel aastal, so 2012 neljal korral ning aastal 2011 samuti korduvalt, sh LS § 224 lg 1 alusel, milline väärtegu ei ole käesoleva kaebuse lahendamise ajaks aegunud. Seega on kaebuse esitaja ainuüksi viimase aasta jooksul näidanud, et määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud, kuigi kaebuse esitanud isikul oli juba küllaldane ja suhteliselt

rikkalik kogemus karistuste osas olemas. See aga ei sundinud teda uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised rahatrahvid ning arestid

oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning nagu kohtuväline menetlejagi märkis, kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid

kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt

saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on

viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks

sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige

olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise

määra peaks iga isik oma juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik

täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Arvestades kaebuse esitaja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on

täiesti põhjendatud, kuivõrd varasemad väiksemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajale oodatud mõju avaldanud ega teda õiguskuulekaks muutnud.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas tuleb rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis

võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et

menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis on juhile keelatud ja juhtis mootorsõidukit

sellises seisundis, ei ole kohtu arvates kaebuse esitaja karistusandmete taustal selliseks

erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Arvestades senist

karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et määratud lisakaristus ei võimalda kaebuse esitajal

töötada ning selle võimatuse korral pole võimalik täita oma mittetöötava naise ja lapse

ülalpidamiskohustust. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest

nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki

juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse

seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka varasema rikkaliku kogemuse põhjal sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele

isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist.

Menetlusalusele isikule olid tema tööülesanded ning ülalpidamiskohustus teada enne

vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine ei

takistanud teda menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel. Samuti oli menetlusalune isik, keda on juba korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, teadlik ka

6

sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab täiendavaid rahalisi kohustusi trahvide tasumise näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab

piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste

olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki

juhtimine kaalus oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid

juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on tahtlik ning

arvestades kaebuse esitaja varasemaid kustumata karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on kaebuse esitaja liikluses ka jätkuvalt ohtlik. Kohtu arvates tuleb selline

isik kas põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 8 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni

keskmise määra lähedasena ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära

ületamise määrast ja tema eelnevatest rikkumistest. Samas ei ole varasemad rahalised mõjutusvahendid, so rahatrahvid aga ka mõistetud arestid sundinud kaebuse esitajat hoiduma

uue väärteo toimepanemisest. Seega on kaebuse esitanud isik näidanud, et ta on liikluses

jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui teistele. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming kohtunik