3-13-854/60 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 16. juuli 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-854 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus T Z väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – T-U Z, volitatud esindaja Viivika Sirelpu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus T-U Z määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta T-U Z määruskaebus rahuldamata ja Tallinn Halduskohtu 18.06.2013 määrus haldusasjas nr 3-13-854 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5 ning § 235 lõiked 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Politseija Piirivalveamet (PPA) esitas 17.06.2013 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 alusel Tallinna Halduskohtule taotluse T-U Z väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt pidas Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Piusa kordoni patrulltoimkond 20.03.2013 öösel Meremäe vallas, Tobrova külas kinni viis meessoost isikut, kahtlustades neid ebaseaduslikus piiriületuses. Üks isikutest esitas enda tuvastamiseks Schengeni viisaga (välja antud Hispaania Kuningriigi poolt) Pakistani Islamivabariigi kodaniku passi nr xxxxxxxxxxx kehtivusajaga 24.11.2011 kuni 22.11.2016; pass on välja antud xxxxxxxx. a sündinud TU Z nimele, kelle sünnija elukoht on Pakistan. Passis oli Venemaa Föderatsiooni ühekordne turisti viisa nr xxxxxxxxxx kehtivusajaga kuni 28.04.2013, viisa on avatud Pulkovo lennujaama piiriületustempliga 09.04.2013. Dokumentide esmasel kontrollimisel Koidula piiripunktis selgus, et pass on ehtne, kuid selles olev Schengeni viisa on võltsing. Isiku väitel saabus ta 16.04.2013 Venemaa Föderatsioonist Läti Vabariiki ning 19.04.2013 saabus Lätist Eesti Vabariiki. Kinni peetud isikutele vormistati koheselt sundtäidetavad ettekirjutused (sh T-U Z ettekirjutus nr 1024644652) Eestist lahkumiseks. T-U Z väljasaatmist

3-13-854 2(6) polnud võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia; teda polnud võimalik koheselt saata tagasi kodakondsusjärgsesse riiki, samuti ei õnnestunud teda tagasi anda Venemaa Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. PPA taotluse alusel andis Tartu Halduskohus 21.04.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-854 loa T-U Z väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks (edaspidi ka VSK) kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. T-U Z esitas 30.04.2013 varjupaigataotluse ning varjupaigamenetluse tõttu ei ole tema väljasaatmine käesoleval ajal võimalik. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1 järgi taotleja, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Väljasaadetava poolt varjupaigataotluse esitamine ei too automaatselt kaasa tema väljasaatmiskeskusest vabastamise. T-U S varjupaigataotluse menetlus kestab ja ei saa öelda, et tema taotlus kindlasti rahuldatakse. Asjaolu, et isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmismenetluse ajal, võib viidata tema soovile kuritarvitada varjupaiga taotlemise õigust ja takistada tagasisaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Isiku väljasaatmiskeskusest vabastamine oleks praegu ennatlik. Tallinna Halduskohtu 18.06.2013 istungil toetas PPA oma 17.06.2013 taotlust. T-U Z ei olnud väljasaatmiskeskuses viibimise tähtaja pikendamisega nõus, väites, et esitas varjupaigataotluse juba esmasel kokkupuutel politseiametnikega, mistõttu varjupaigamenetluse ajal peaks ta viibima Illuka varjupaigakeskuses, mitte väljasaatmiskeskuses. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.06.2013 määrusega PPA taotluse ning andis loa T-U Z väljasaatmiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamiseks kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.08.2013. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. T-U Z saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, tal pole Eestis viibimiseks elamisluba ega elamisõigust ning talle on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mida pole varjupaigamenetluse tõttu võimalik täitmisele pöörata. Varjupaigataotlus esitati väljasaatmiskeskuses ning VRKS § 33 lg 1 alusel tuleb tal varjapaigamenetluse ajal viibida väljasaatmiskeskuses. T-U Z saabus Eestisse Läti Vabariigist, kus tal oli samuti võimalik varjupaika taotleda, mida ta ei teinud. Tema passis on võltsitud Schengeni viisa. Eestisse tuli isik mitte piiripunkti kaudu, kus oleks saanud kohe esitada varjupaigataotluse, vaid salaja selleks mitte ettenähtud kohas piiri ületades. Varjupaigataotlus esitati pärast halduskohtu poolt isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmist ning põhjendatud on PPA kahlus, et varjupaigataotluse esitamine võib olla tingitud isiku soovist kuritarvitada varjupaigataotlemise õigust ja takistada enda kodakondsusriiki väljasaatmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS T-U Z määruskaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18.06.2013 määrus, jätta rahuldamata PPA taotlus T-U Z väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ning vabastada määruskaebuse esitaja VSK-st. Varjupaigataotlejal on õigus elada liikmesriigi territooriumil, kuni tema taotlus esimeses astmes rahuldamata jäetakse (direktiivid 2005/85 ja 2008/115). Seega VMS § 43 lg 1 alusel on T-U Z näol tegemist Eesti riigis seaduslikult viibiva isikuga. PPA oleks pidanud taotluse esitama mitte VSS § 25 (väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine) alusel, vaid tuginema taotluse esitamisel VRKS § 32 lg-le 3, mille kohaselt riigis varjupaigataotluse esitanud isikut võib kinni pidada esmases vastuvõtukeskuses kuni 48 tundi ja pärast viidatud tähtaega on ta kohustatud viibima vastuvõtukeskuses, kui kohus sättes nimetatud alustel selleks loa annab. VRKS § 33 lg-t 1 tuleb tõlgendada kooskõlas EL õigusega – st VRKS § 32 lg-s 3 nimetatud aluste esinemise korral peetakse VSK-s varjupaigataotluse esitanud isikut kinni mitte esmases vastuvõtukeskuses, vaid ta jääb halduskohtu loal VSK-sse.

3-13-854 3(6) Euroopa Kohus on märkinud, et üksnes asjaolu, et varjupaigataotleja suhtes on tema taotluse esitamise ajal tehtud tagasisaatmisotsus ning ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115 art 115 alusel, ei anna õigust oletada, et isik esitas taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. T-U Z saabus Euroopa Liitu (sh Eestisse) sooviga taotleda varjupaika, mida tõendab faktiline sündmustik - Tallinnast sõideti tagasi Tartu (kuna määruskaebuse esitajale öeldi, et sealt saab Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse sõita), kus võeti takso ja paluti sõidutada kaebaja koos kaaslastega “UNHCR centre in Illuka”-le, et seal varjupaika taotleda, kuid taksojuht ei teadnud, kus vastuvõtukeskus asub, nõudis raha juurde ja jättis lõpuks nad keset metsa maha. Läti-Eesti piiri ületas kaebaja liinibussiga ja ei saa väita, et piiri ületamine toimus salaja. Määruskaebuse esitaja ei üritanud põgeneda ametivõimude eest ja esitas neile kõik enda valduses olevad dokumendid. T-U Z kinnipidamise pikendamine VSK-s ei ole proportsionaalne. Pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 kohaselt ei tohi osalisriik kohaldada karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutustele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Koheselt pärast kinnipidamist avaldasid T-U Z ja ta kaaslased PPA-le, et nad otsivad UNHCR „centre`it“ ja soovivad varjupaika. PPA väide, et ükski viiest isikust ei rääkinud ega saanud aru ühestki rahvusvahelisest keelest pole õige, ning selle väite ebaõigsust on PPA hiljem ka tunnistanud. Sellele valele tuginedes selgitas aga PPA esindaja halduskohtus, et esmaste seletuste võtmine polnud võimalik. Kinnipidamisel VSK-s on sügavad emotsionaalsed tagajärjed ja negatiivne psühholoogiline mõju isiku tervisele, mida kinnitavad ka Austraalias tehtud uuringud. T-U Z on praegu hirm päritolumaale naasmise ees, kuid ta on kinnitanud, et läheks Pakistani tagasi, kui olukord seal paraneb. Alusetu on arvata, et T-U Z puhul esineb põgenemise oht. Määruskaebuse esitaja VSK-s kinnipidamine ja tema seal viibimise pikendamine viitab tema karistamisele riiki ebaseadusliku sisenemise eest. PPA palus jätta määruskaebus rahuldamata. VRKS § 14 lg 1 ütleb, et varjupaigataotlus tuleb esitada Politseija Piirivalveametile viivitamatult pärast Eestisse saabumist. T-U Z esitas varjupaigataotluse 30.04.2013, olles selleks ajaks viibinud VSK-s juba 9 päeva. Paljasõnaline on kaebaja väide, et ta taotles varjupaika kohe Eestisse saabudes esimeselt PPA ametnikult, keda ta kohtas. Määruskaebuse esitaja enda selgitusel sõideti Eestis kõigepealt Tallinnasse, siis Tartusse ning võeti väidetavalt takso Illukale sõitmiseks. Tartu Ringkonnakohus on 28.06.2013 määruses nr 3-13-853 märkinud, et sellise sündmuste käigu pinnalt ei ole kaebaja kohese varjupaiga saamise soov usutav. Varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad nad esitada PPA poole pöördudes ka igal pool mujal. Selle kohta, et kaebaja oleks PPA ametnikega 20.04.2013 kokku sattudes varjupaigataotluse esitanud, pole ühtegi tõendit. Kaebaja kohese varjupaiga saamise soovi muudab ebausutavaks ka fakt, et ta saanuks taotluse esitada juba Venemaal või Lätis. T-U Z esitas varjupaigataotluse VSK-s, seega on ta VRKS § 33 lg 1 kohustatud seal viibima varjupaigamenetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus on 23.01.2013 määruses nr 3-12-2601 leidnud, et VRKS § 33 lg 1 eesmärk on tagada varjupaigataotleja varjupaigamenetluse ajaks elukoht ja elamiseks vajalikud vahendid, samuti on ta vajadusel ametivõimudele kättesaadav. Kuna T-U Z ei esitanud varjupaigataotlust ei teistes riikides ega ka koheselt Eestisse saabudes, siis võib asuda seisukohale, et isikul puudub tegelik kaitsevajadus. Väljasaadetava poolt varjupaigataotluse esitamine ei saa automaatselt kaasa tuua isiku vabastamist väljasaatmiskeskusest. Tartu Ringkonnakohus on 28.06.2013 määruse nr 3-13-853 p-s 11 rõhutanud, et asjakohane pole väide, et varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Praeguseks on isik viibinud

3-13-854 4(6) VSK-s alla 4 kuu, mis ei ole ülemäära pikk aeg; tema VSK-st vabastamiseks puuduvad käesoleval ajal igasugused alused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED VSS § 25 sätestab, et kui VSK-s kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava VSK-s kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni selle seaduse § 24 lg-te 11, 2 või 3 järgi. VSS § 24 lg 11 kohaselt vabastatakse väljasaadetav VSK- st, kui 18 kuu jooksul välismaalase VSK-sse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud; selle tähtaja hulka ei loeta välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Viidatud 18-kuuline tähtaeg pole määruskaebuse esitaja puhul ületatud. Määruskaebuse esitaja VSK-st vabastamiseks puuduvad ka VSS § 24 lg-tes 2 või 3 sätestatud alused. VRKS § 34 kohaselt viibib taotleja varjupaigamenetluse ajal vastuvõtukeskuses; § 32 lg-s 3 sätestatud juhtudel halduskohtu loal esmases vastuvõtukeskuses. VRKS § 33 lg 1 sätestab, et taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas. VRKS § 33 lg-st 1 tulenevalt ei too isiku poolt VSK-s viibimise ajal varjupaigataotluse esitamine seega kaasa tema VSK-st vabastamist. Määruskaebuse esitaja väidab, et ta avaldas juba 20.04.2013 politseile soovi taotleda varjupaika. Seda väidet kontrollis ja analüüsis Tartu Ringkonnakohus 27.06.2013 määruse nr 3-13- 854 p-s 7, leides, et väide on tõendamata ja ebausutav. Tartu Ringkonnakohus märkis oma määruses, et kui uskuda kaebaja väidet, et ta saabus Eestisse Lätist 19. aprillil 2013, siis võinuks ta varjupaigataotluse esitada koheselt. Selle asemel aga – kui uskuda määruskaebuse esitaja väiteid – suundus ta Läti piiri äärest Tartu otsima taksot, kes viiks nad Illukale varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse. Takso viis määruskaebuse esitaja aga koos teiste isikutega hoopis Võru maakonda ning jättis nad pärast seda, kui neilt rohkem raha ei saanud, sinna maha. Määruskaebuse täiendustest on võimalik järeldada, et enne Tartut olid isikud, sh määruskaebuse esitaja, käinud ära ka Tallinnas, kust naasid Tartusse. Selline asjade käik pole usutav. Varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale, vaid pöörduda oleks saanud ükskõik millisesse PPA jaoskonda. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad nad esitada PPA poole pöördudes ka igal pool mujal, ning et seda tuleb teha võimalikult kiiresti pärast Eestisse saabumist. Usutav pole ka see, et Tartust Illukale hakkavad rahalises kitsikuses olevad isikud sõitma taksoga, kasutamata selleks odavamaid alternatiive. Usutav pole ka väide, et taksojuht ei teadnud, kus asub Illuka, kuid asus sellegipoolest sõitma ja viis isikud Võru maakonda. Selles, et määruskaebuse esitaja tõepoolest soovis koheselt Eestis varjupaika saada, sunnib kahtlema ka asjaolu, et tegelikkuses puudus tal varjupaiga saamiseks vajadus Eestisse tulla. Seda võinuks ta taotleda juba Venemaal, kus ta enne viibis. Määruskaebuse täienduste väide, et Venemaa pole turvaline kolmas riik, on otsitud. Määruskaebuses ei ole viidatud asjaoludele, mis lubaksid arvata, et määruskaebuse esitajat ähvardaks Venemaal tõsine oht või et teda hakataks seal taga kiusama. Lisaks on PPA põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et varjupaigataotlust saanuks hõlpsasti esitada ka Lätis, kus määruskaebuse esitaja vahetult enne Eestisse saabumist viibis. Varjupaigataotluse esitamist kohtuistungil ei saa lugeda samuti tõendatuks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja öelnud vaid, et „tahtsin Eestis varjupaika saada“, kuid seda ei saa samastada VSS § 14 lg 1 järgi PPA-le kohese varjupaigataotluse esitamisega. Lisaks ei saa isik enda väljasaatmiskeskusesse paigutamise menetlust takistada üksnes sellega, et kirjeldab alles kohtuistungil soovi Eestis varjupaika saada.

3-13-854 5(6) Vastasel juhul muutuks VSS § 23 lg-s 1 sätestatud väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa taotlemise instituut täielikult sisutuks, sest määruskaebuse esitaja loogika järgi saaks selline isik alati väljasaatmiskeskusesse paigutamist vältida pelgalt sellega, et väidab halduskohtu istungil soovi Eestis elada. On ilmne, et sellisel juhul võib selline kohtuistungil esitatud soov olla kantud üksnes eesmärgist vältida väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Käesolevas määruses nõustub Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohtu seisukohtade ja hinnangutega. PPA on 21.04.2013 teinud määruskaebuse esitajale lahkumisettekirjutuse, tuginedes põhjendatult VSS § 72 lg 2 p-le 3, mille kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui lahkumisettekirjutus tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Määruskaebuse esitaja saabus Eestisse ebaseaduslikult ja ettekirjutus kuulus sundtäitmisele 21.04.2013. VSS § 73 lg 2 kohaselt sundtäidetakse välismaalase lahkumiskohustus tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel. Seega oli T-U Z juba halduskohtus toimunud istungi ajal Eestist väljasaadetav, millest tulenevalt ei mõjutanud ka istungil võimaliku varjupaigataotluse esitamine tema edasist viibimiskohta. Seega oli VRKS § 33 lg 1 määruskaebuse esitaja suhtes kohaldatav. Ringkonnakohus ei leia, et määruskaebuse esitaja VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamine oleks ebaproportsionaalne. Määruskaebuse esitaja VSK-s viibimise aeg jääb ka pikendamise korral tunduvalt alla VSS § 24 lg-s 11 nimetatud ajavahemikule. Nõukogu direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta art 7 kohaselt tuleb varjupaigataotluse esitajale tagada õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni. Sama direktiivi 2005/85/EÜ art 18 lg 1 kohaselt ei pea liikmesriik isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel põhjenduste p 9 sätestab: „Kooskõlas nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana.“ Direktiivi 2003/9/EÜ art 7 lg 1 sätestab põhimõtte, et varjupaigataotlejad võivad liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või selle poolt kindlaksmääratud alal. Nimetatud art 7 lg 3 täpsustab, et vajaduse korral, näiteks õiguslikel või avaliku korraga seotud põhjustel, võivad liikmesriigid paigutada taotluse esitaja teatavasse kohta vastavalt oma siseriiklikule õigusele. Euroopa Kohus on otsuses nr C-534/11 vastanud eelotsuse küsimusele, et direktiividega 2003/9/EÜ ja 2005/85/EÜ ei ole vastuolus see, kui kolmanda riigi kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile 2005/85/EÜ pärast seda, kui ta on paigutatud kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115/EÜ art 15 alusel, hoitakse siseriikliku õigusnormi alusel kinnipidamisasutuses seni, kuni kõiki asjassepuutuvaid tegureid üksikasjalikult hinnates on ilmne, et see taotlus esitati üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist ning et kinnipidamismeetme jätkamine on objektiivselt vajalik, vältimaks, et asjaomane isik oma tagasisaatmisest lõplikult kõrvale hoiaks. Tõelise kaitsevajaduse korral on isiku eesmärk saada kaitset ükskõik milliselt riigilt. Varjupaigataotluse esitamise õigus ei ole piiratud üksnes Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumiga, mistõttu oli määruskaebuse esitajal õigus esitada varjupaigataotlus alates Venemaale jõudmisest. Sellise võimaluse mittekasutamine viitab varjupaigataotluse esitamise tõenäolisele motiivile takistada isiku väljasaatmist. Määruskaebuse esitaja käitumine viitab reaalsele ohule, et ta põgeneb ja asub väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

3-13-854 6(6) Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.06.2013 määrus haldusasjas nr 3-13-854 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi