3-12-1991/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuli 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1991

Haldusasi

K O kaebus Rae Vallavalitsuse kohustamiseks kaebaja-

le lasteaiakoha eraldamiseks Rae valla munitsipaallas-

teaias või Rae Vallavalitsuse kohustamiseks hüvitama

eralasteaia kuutasu

Menetlusosalised

Kaebaja – K O

Vastustaja – Rae vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rae valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rae valla apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1991.

Teha uus otsus K O kaebuse nõudes Rae valla kohustamiseks kaebajale lasteaiakoha

eraldamiseks Rae valla munitsipaallasteaias. Jätta kaebus selles nõudes rahuldamata.

Ülejäänud osas saata K O kaebus Tallinna Halduskohtule uueks arutamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12. augustil 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1

teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele

võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkae-

buse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsiooni-

tähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

3-12-1991

2(16)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K O laps R J (sündinud xxxxxxx) on kantud Rae valla elanikeregistrisse ning on alates

22.06.2010 Rae valla lasteaiajärjekorras. 14.06.2010 avalduses märkis K. O, et soovib R. Jile

lasteaiakohta 2012. a septembrist alates (andmed kaebuse ps-t 3 ja Rae Vallavalitsuse

02.07.2012 kirjast tl 6).

Kevadel 2012 võttis K. O vallavalitsusega ühendust, soovides teada, kas lapsele eraldatakse

2012. a lasteaiakoht. Saanud valla 10.05.2012 vastusest teada, et 2012. a tema lapsele laste-

aiakohta ei võimaldata, esitas K. O 22.05.2012 vallavalitsusele uue avalduse (tl 4 ja 5), milles

palus R. Jile võimaldada Rae valla lasteaias Jüri alevikus lasteaiakoht alates 01.08.2012, või

juhul, kui vald ei kindlusta last lasteaiakohaga vallale kuuluvas lasteaias, siis hüvitada K. O

tehtavad lisakulud eralasteaias, vastavalt K. O esitatud arvetele. Avaldaja viitas koolieelse

lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-le 1.

2. Rae Vallavalitsuse 02.07.2012 vastuskirjas (tl 6) märgiti, et R. J on seisuga 02.07.2012

lasteaiajärjekorras oma vanuserühmas positsioonil nr 157 ning algaval õppeaastal (2012/2013)

saavad sellest vanuserühmast kohad 29 last, kelle hulka R. J kahjuks ei mahu. Alternatiivina

lasteaiakohale on pakkuda eralasteaia toetust või koduse mudilase toetust, mida samaaegselt ei

maksta. R. Ji eest on makstud koduse mudilase toetust alates detsembrist 2011. Vallavalitsus

viitas võimalusele taotleda eralasteaia toetust, märkides, et vald maksab seda toetust lasteaiale

vastavalt esitatud arvetele 196 eurot kuus lapse kohta.

3. K. O esitas 22.08.2012 Rae Vallavalitsusele avalduse (tl 7), milles palus hüvitada seoses

valla poolt lapsele lasteaiakoha mittevõimaldamisega avaldaja poolt eralasteaiale tehtavad

lisakulutused.

4. Rae Vallavalitsuse 27.08.2012 vastuskirjas (tl 8) märgiti, et lisakulusid ei ole vallal

võimalik tasuda. Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 alusel makstakse eralasteaias

käiva lapse eest toetust, mida avaldajal on seoses eralasteaiakoha kasutamise algusega

13.08.2012 võimalik augusti eest saada vastavalt lasteaias käidud ajale ja edaspidi täiskuude

eest 196 eurot kuus. Vallavalitsuse kirjas märgiti ka seda, nagu oleks avaldaja tõstnud üles

küsimuse eelisjärjekorras lasteaiakoha saamisest (kuigi 22.08.2012 avaldusest seda ei nähtu –

ringkonnakohtu märkus), ja viidati Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 §-s 5 sätesta-

tud lasteasutusse väljaspool järjekorda ja erandolukorras vastuvõtmise tingimustele.

5. K O esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2012 kaebuse, mille nõudeks oli: „1) kohustada

Rae Vallavalitsust tagama R Jile lasteaiakoht Rae valla munitsipaallasteaias või 2) kohustada

Rae Vallavalitsust hüvitama minu poolt tehtud lisakulu vastavalt esitatud arvetele.“ K. O sei-

sukohad (tl 1-3, 26-28) olid järgmised.

1) KELS § 10 lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua kõigile pooleteise- kuni

seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle

vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Seadus ei jäta laste-

asutuse kohtade tagamisel kohalikule omavalitsusele õigust teisiti otsustada, mistõttu pole

võimalik luua ka eelistuste või järjekordade süsteemi. KELS võeti vastu juba 18.02.1999, mis-

3-12-1991

3(16)

tõttu peab § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks vajalike summade planeerimisel kohali-

kul omavalitsusel olema vastav kogemus. K. O andis oma lapsele lasteaiakoha saamise soovist

teada juba üle kahe aasta tagasi, kuu pärast lapse sündi. See on piisav aeg, et arvestada lapse

vajadustega. Kohalikul omavalitsusel on võimalik tulevikus vajaminevate lasteaiakohtade

arvu prognoosida tulenevalt sündivuse näitajatest oma haldusterritooriumil, ning eelarves las-

teasutuste majandamisel ja finantseerimisel arvestada oma haldusterritooriumil elavate laste

arvuga. Vald pole seda teinud. Valla 02.07.2012 vastuskirjas toodud järjekorranumbrist võib

järeldada, et vallas on ligi 5 korda enam lapsi kui lasteaiakohti. See näitab, et omavalitsus ei

tee üldse pingutusi talle pandud kohustuste täitmiseks. Nagu selgub valla arengukavast, on

alates 2003. aastast vallas nii elanike arv kui sündimus järk-järgult suurenenud, lasteaiakohta-

de arvu suurendamiseni on jõutud aga alles 2008. a (Õie Lasteaia rajamisega). Rohkem kui

kahe aasta jooksul, mil K. O laps on lasteaiajärjekorras olnud, on vald suutnud luua oma hal-

dusterritooriumil vaid 80 uut lasteaiakohta (seoses Assaku Lasteaia renoveerimisega). 2012. a

suutis vald järjekorra alusel kõikidesse lasteaedadesse vastu võtta kõigest 142 last.

2) Olenemata valla vastuse sõnastusest, on selge, et vald jättis taotluse rahuldamata ning ei

eraldanud taotleja lapsele kohta teeninduspiirkonna lasteaias. Mis puudutab valla seisukohti

võimalusest tagada lasteaiakoht kõigile järjekorras olijatele, siis antud kaebuse näol ei ole

tegemist kõikide järjekorras olevate isikute ühispöördumisega ning kohtul ei ole võimalik

kohustada valda koheselt pakkuma lasteaiakohti kõigile järjekorras olijaile. Seetõttu ei oma

tähtsust järjekorras olijate arv, vaid see, kas kaebuse esitaja taotlus lasteaiakoha saamiseks on

põhjendatud.

3) Kuna lasteasutuste ülalpidamise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ning raha

selleks ei pea tingimata tulema konkreetse lapse vanemate arvelt, ei oma tähtsust valla selgitu-

sed lapsevanemate tulumaksuosa suuruse ebapiisavusest lapsele lasteaiakoha ehitamiseks.

4) Nõustuda ei saa valla väitega tegutsemisest kehtiva üldakti alusel. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 ja

§ 154 lg-st 1 tulenevalt peab kohalik omavalitsus kohaliku elu küsimused lahendama vastavu-

ses seadusega ning madalama õigusjõuga norm peab olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga

normiga. Õiguskantsler on 13.04.2012 märgukirjas nr 6-05/111616/1201772 rõhutanud, et

valla- või linnavalitsusel on õigus kehtestada vaid lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaar-

vamise kord, mitte tingimused. Seega on Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 ja

27.03.2012 määrus nr 20 vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata.

5) Vald ei ole pakkunud alternatiivseid lahendusi, mis võimaldaks munitsipaallasteaiaga võr-

reldava tasu eest lapse eest hoolt kanda. Ei saa nõustuda valla arvamusega, nagu oleks olukor-

ra lahendamise ainus võimalus uute lasteaedade ehitamine. Kaebuse esitaja ettepanek, et ta

leiab ise oma lapsele lastehoiu ning vald hüvitab kaasnevad lisakulud, jäeti rahuldamata ning

pakuti toetust summas, mis ei kata eralasteaia kohatasu kulusid. Vallal oleks valida ka teiste

võimaluste vahel, mis vähendaksid nõudlust piirkonnajärgse munitsipaallasteaia järele – ko-

duse lapse toetuse summa suurendamine, eralastehoiu toetamine, koos töö teiste omavalitsus-

tega, ruumide rent lasteaiakohtade tarbeks jne. Vastustaja seisukoha kohta, et eralasteaia kulu-

de kogu ulatuses hüvitamine tooks kaasa lapsevanemate erineva kohtlemise, märgib K. O, et

lapse eralasteaeda viimine ei ole tema vaba tahe, vaid johtus piirkondliku munitsipaallasteaia

võimaluse puudumisest. Ta soovib, et vald hüvitaks eralasteaia kohamaksumuse (380 eurot),

mis ei ole kaetud valla poolt antava toetusega (196 eurot). Ta on nõus kandma munitsipaallas-

teaiaga võrreldava osalustasu (mis teise lapse puhul on 33 eurot), samuti tasuma täies ulatuses

lapse söögi eest. Alternatiivnõue on ajendatud vastutulelikkusest omavalitsuse vastu ning

heast tahtest tekkinud olukord lahendada.

3-12-1991

4(16)

6) K. O pole kunagi taotlenud oma lapsele eelisjärjekorras lasteaiakohta, küll aga paneb teda

nördima, et vald teeb lastel vahet sõltuvalt nende vanemate töökohast – vallavalitsuse määruse

kohaselt on väljaspool järjekorda lasteaiakoha saamise võimalus ette nähtud vallavalitsuse

ametnike ja valla munitsipaalharidusasutuste pedagoogide lastele. On üllatav, et sellises raskes

olukorras lasteaiakohtadega lubab vald väljaspool järjekorda lasteasutusse vastu võtta ka nen-

de vallavalitsuse ametnike ja pedagoogide lapsi, kelle elukoht ei ole Rae vallas. KELS § 15

lg-test 1 ja 3 tulenevalt peab lasteasutus esmalt vastu võtma teeninduspiirkonna lapsed, seejä-

rel väljaspool teeninduspiirkonda samas vallas või linnas elavad lapsed ning alles siis võib

vabade kohtade olemasolu korral võtta vastu lapsed, kelle vanemad töötavad antud teenindus-

piirkonnas. Pedagoogide ja vallavalitsuse töötajate laste eelistamine on vastuolus põhiseaduse

§-ga 12.

6. Rae Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata (10.10.2012 seisukohad tl 17-20).

1) Kuna kohalik omavalitsus peab kohtlema kõiki võrdselt, tuleb kaebaja kohustamiskaebust

käsitleda antud juhul laiemalt ja vaadelda seda sisuliselt sellisena, et vastustaja on kohustatud

tagama lasteaiakoha koheselt kõikidele, kes on täna Rae valla lasteaiakoha järjekorras. Käes-

oleva hetke seisuga on kõnealuses järjekorras lapsi kokku suurusjärgus 1000.

2) Vastustaja ei ole keeldunud kaebuse esitajale lasteaiakoha andmisest, vaid on esitanud

üksnes selgitused, miks ei ole ta võimeline KELS-st tulenevat kohustust seaduses sätestatud

ulatuses täitma. Et selgitada, miks ei ole vastustaja suuteline tagama kõikidele soovijatele las-

teaiakohta (sh kaebuse esitaja lapsele) ja anda ülevaade, mis on sellise olukorra tinginud, soo-

vib vastustaja märkida järgmist. Kohalik omavalitsus täidab avalikke ülesandeid oma eelarve-

liste vahendite arvel. Peamiseks nö sissetulekuallikaks on omavalitsuse jaoks valla elanikuks

registreerinud maksumaksjate tulumaksust 11,4% suurune osa. Selle eest peab omavalitsus

täitma kõik avalikud ülesanded, mis seadustest tulenevad ja mida on kokku mitusada. Kohali-

ku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisele on aluseks eelkõige valla arengukava ning mis-

tahes eelarveaastal peab kehtiv arengukava hõlmama vähemalt nelja eelseisvat eelarveaastat

(KOKS § 37). Arengukava ja eelarvestrateegia on aluseks valla eelarve koostamisel, kohus-

tuste

võtmisel

ja

investeeringuprojektide

kavandamisel.

Rae

valla

arengukavast

(http://www.rae.ee) nähtub, et 2004. a lisandus valda 175 inimest, 2005. aasta lõpuks 371 ela-

nikku, aastal 2007 oli elanike arv juba võrreldes 2006. a 710 võrra suurem; aastal 2008 elas

vallas rahvastikuregistri andmetel 898 elanikku enam kui eelmisel aastal; aastal 2009 lisandus

veel 981 elanikku jne. Elanike arvu märkimisväärne kasv jätkub ja viimastel aastatel on olnud

see keskmiselt 1000 uut elanikku aastas. Kuna uute elanike näol on tegemist valdavalt noorte

peredega, on keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaia- või kooliealine laps. Tegemist on

ootamatu ja väga kiire elanike arvu tõusuga, mis omakorda on kaasa toonud raskused kohalike

avalike teenuste osutamisel. Kui aastatel 2001-2004 oli keskmine sündivus vallas 88 last, siis

2006. a sündis juba 126 last, 2007. a 146 last, 2008. a 230 last (so üks lasteaiatäis lapsi) jne.

Kui 2005. a oli õpilaste koguarvuks koolides 800, siis alates 2008. a oli see juba veidi üle

1000. Seega ka õpilaste arvu tõus pidevalt jätkub. Lisaks eelnevale nähtub arengukavast, et

vastustaja on oma peamiseks prioriteediks võtnud uute lasteaiakohtade loomise ja lasteaiakoha

järjekorras olijate olukorra leevendamise ning teeb selleks suuri pingutusi. Vastustaja on keh-

testanud mitmeid kordasid, et püüda oma rahaliste võimaluste piires kompenseerida lasteaia-

kohtade suuremahulist puudust. Näitena võib tuua koduse mudilase toetuse või toetuse eralas-

teaedadele, kompenseerides osaliselt eralasteaias käiva lapse kohamaksumuse. Paraku on vas-

tustaja eelarvelised vahendid piiratud ja ka juhul, kui vastustaja suunaks 100% oma eelarvest

järgneva viie aasta jooksul üksnes uute lasteaedade ehitamiseks, jättes sealjuures kõrvale va-

jaduse nende edaspidiseks ülalpidamiseks ja samuti kõikvõimalikud teised avalikud ülesan-

ded, ei jätkuks ka siis piisavalt vahendeid, et kõikidele soovijatele lasteaiakoht tagada. Rae

vald on ainus kohalik omavalitsus riigis, kes suunab igal aastal vahemikus 50-70% oma eelar-

3-12-1991

5(16)

velistest vahenditest haridusvaldkonda. Sealjuures suur osa kulub uute lasteaedade ehituseks.

Viimaste aastate jooksul on vald ehitanud juurde või laiendanud mitmeid lasteaedasid (nt Jüri

alevikus uus Õie Lasteaed (120 lasteaiakohta) ja Taaramäe Lasteaia juurdeehitus (lisandus 80

lasteaiakohta), Assaku Lasteaia renoveerimine (lisandus 80 lasteaiakohta) ja Peetri aleviku

lasteaed (120 lasteaiakohta)). Käib uue Lagedi Lasteaia (80 lasteaiakohta) ehitus ja alustatakse

Peetri Lasteaia juurdeehitustöödega (240 lisanduvat lasteaiakohta), mille teostamiseks on

19.09.2012 sõlmitud ehitusleping. Eeltoodust nähtub, et vastustaja teeb kõik enesest sõltuva,

et lasteaiakohti juurde luua. Paraku aga ei taga riigi loodud mehhanism seda, et vastustaja

suudaks maksumaksja tulumaksust kohalikule omavalitsusele laekuva 11,4% suuruse osa ar-

velt ehitada kõikidele soovijatele koheselt uusi lasteaedasid ja koole ning täita lisaks teisi ko-

halikule omavalitsusele seadustega pandud kohustusi. Üksikisiku tulumaksu laekumine aasta-

tel 2007-2011 on vallas sisuliselt jäänud samaks. Valla maksumaksja keskmine brutopalk oli

2011. a 1056 eurot. Seega ideaalolukorras, kus lapse mõlemad vanemad käivad tööl ja teeni-

vad vähemalt keskmist tasu, teenivad nad kokku brutotasuna aastas 25 344 eurot. Antud

summast laekub Rae vallale 11,4% suuruse tulumaksuosana kokku 2889 eurot. Ühe lasteaia-

koha ehitamise hind (tuginedes Peetri Lasteaia juurdeehituse hanke tulemusele) on käesoleval

hetkel ca 10 000-15 000 eurot (arvestamata lasteaia inventari soetamise, personali ja ülalpi-

damiskulusid jms). Seega peaks ühe lasteaiakoha ehitamise maksumuse kogumiseks laekuma

kahe lapsevanema tulumaksuosa Rae vallale keskmiselt viis aastat. Samas on kohalikul oma-

valitsusel lisaks lasteaiakohtade tagamisele veel palju muid kohustusi ja kogu vallale laekuvat

tulumaksuosa ei ole võimalik üksnes lasteaedade ehitamisele suunata. Kui maksumaksja re-

gistreerib end elanikuks, hakkab tema tulumaksuosa laekuma vallale alles järgnevast aastast ja

kui näiteks isik registreerib end elanikuks poole aasta pealt, on ta toonud omavalitsusele ava-

like teenuste tarbimisega kaasa selle poole aastaga kulu, mis teenib end keskmiselt nulli järg-

mise 3 aastaga, mil isiku tulumaksuosa vallale laekub. Alles pärast seda hakkab isiku maksust

omavalitsusele reaalselt kasu olema. Antud vaidluse kontekstis ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et

riik on 20.02.2009 vastu võetud TuMS § 5 lg 1 p 1 muutmisega vähendanud kohalikule oma-

valitsusele laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le. Nii jääb Rae vallal näiteks 2012. a

seetõttu saamata 465 000 eurot, mille eest oleks võimalik ehitada ca 45 uut lasteaiakohta. Rii-

gikohtu üldkogu on 16.03.2010 otsuse nr 3-4-1-8-07 punktis 86 öelnud järgmist: „Üldkogu

hinnangul on võimalik, et TuMS § 5 lg1 p 1 muutmise säte võib rikkuda õigust piisavatele

vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Kuna TuMS § 5 lg 1 p 1 muutmise säte

vähendab omavalitsusüksuse ühe peamise tuluallika laekumisi, siis võib see muu hulgas tingi-

da olukorra, kus omavalitsuslike ülesannete täitmiseks mõeldud vahenditest ei piisa nende

ülesannete täitmiseks minimaalselt vajalikus mahus.“ Kohalike avalike teenuste ebapiisav tase

on põhjustatud muuhulgas KOV-de rahastamise osas tehtud otsustest. Lugedes üldteada ole-

vaks asjaoluks lasteaiakohtade probleemi kõikides kiiresti kasvavates kohalikes omavalitsus-

tes (Tallinna ümbruse omavalitsused, Tallinna ja Tartu linn), saab põhjendatult asuda seisuko-

hale, et kehtiv rahastamise mudel ei ole piisav, tagamaks kiiresti arenevates KOV-des kohali-

ke teenuste nõutavat taset.

3) KELS § 19 lg 3 võimaldab ajutise lasteaiakohtade puuduse korral luua lasteasutuses kõiki-

dele soovijatele osaajaline koht, kuid seda lahendust peab vastustaja ebamõistlikuks. Esiteks

pole lasteaiakohtade puudus vallas ajutine probleem, kuivõrd lasteaiakoha järjekorrad on ek-

sisteerinud juba aastast 2006. Teiseks oleks valla lasteasutustes osaajalise koha kehtestamine

selgelt ebaefektiivne. Selline lahendus pärsiks ilmselgelt laste arengut ja vaimset tervist laie-

malt. Samuti ei oleks ilmselt selline lahendus vastuvõetav suuremale osale lastevanematele

(nii neile, kelle laps juba käib lasteaias ja kellel on tekkinud õiguspärane ootus, et selline stat-

sionaarne lasteaiakoht tema lapsel on, ning neile, kelle laps on hetkel ootejärjekorras). Olukor-

ras, kus vastustaja võimaldaks lastel lasteaias osaajaliselt käia ja lasteaedade koosseisu lisan-

duks seega kõik järjekorras olevad ca 1000 last, tekiks olukord, kus üks laps ei saaks viibida

3-12-1991

6(16)

lasteaias järjestikku enam kui 3-4 tundi. See minetaks lasteasutuse tegevuse eesmärgid ning

alushariduse andmise põhimõtted. On selge, et lapsevanem toob lapse lasteaeda eeskätt vaja-

dusest ja üldjuhul terveks päevaks, mil ta ise tööl viibib või muid püsivaid kohustusi täidab.

4) Kaebuse rahuldamisel sekkuks kohus õigusvastaselt põhiseaduse §-ga 154 ja KOKS §-ga 3

kaitstud kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaliku elu küsimuste iseseisval otsustamisel.

Kui kohus kohustaks vastustajat tagama kaebuse esitaja lapsele lasteaiakoht, tooks see kaasa

vältimatu vajaduse muuta olulisel määral kohtuotsuse täitmise tagamiseks valla arengukava ja

eelarvet. Vastustajale tähendaks kohtuotsus kohustust luua lasteaiakoht kõikidele täna laste-

aiakoha järjekorras olijatele ja ainus reaalne väljund kohtade tagamiseks on ehitada juurde

veelgi enam uusi lasteasutusi ja teha seda kogu valla eelarveliste vahendite eest vähemalt

järgnevad viis aastat, jättes sealjuures paratamatult täitmata kõik teised kohustused, mis koha-

likul omavalitsusel lasuvad. Kui kohus peab põhjendatuks kaebus rahuldada, peab ta andma

vastustajale selged ja reaalselt täidetavad juhised, kuidas on võimalik kohtuotsust täita nii, et

vastustaja oleks võimeline täitma kõiki avalikke ülesandeid võrdselt avalikkuse poolt oodatud

ulatuses ja seadustes sätestatud tingimustel. Kaebuse esitaja soovitud toimingu tegemine oleks

ilmses vastuolus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

5) Vastustaja tegutseb kehtiva üldakti alusel, juhindudes lasteasutusse laste vastuvõtmisel ja

sealt väljaarvamisel ning samuti lasteaiakoha järjekordade pidamisel lisaks KELS-s sätestatule

ka KELS § 15 lg 4 alusel antud Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrusest nr 23 „Laste kooli-

eelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Lisaks käsitleb laste lasteaeda

võtmist iga õppeaasta kohta antav määrus lasteaiarühmade komplekteerimise kohta (Rae Val-

lavalitsuse 27.03.2012 määrus nr 20 „Lasteaiarühmade komplekteerimine“). Kuivõrd vastus-

taja ei ole suuteline täitma KELS-st tulenevat lasteaiakoha tagamise kohustust kõikidele soo-

vijatele, on määruses nr 23 seetõttu muuhulgas reguleeritud lasteaiakoha järjekorda ja laste-

asutusse vastuvõtu tingimused, et kõik soovijad võrdsetel alustel, organiseeritult ja võimali-

kult lühikese aja jooksul lapsele lasteaiakoha saaksid. Võrdse kohtlemise põhimõte on hal-

dusmenetluse üldine põhimõte, mida rakendatakse haldusmenetluses. Lasteaiakohtade jaota-

mise osas läbiviidav haldusmenetlus algab avalduse esitamisega ja lõppeb vastava otsustuse

(toimingu) tegemisega haldusorgani poolt. Kirjeldatud menetluses on vastustaja kõiki menet-

lusosalisi võrdselt kohelnud – lasteaiakohtade jagamisel on kõikide taotlejate osas lähtutud

samadest eeldustest, tingimustest ja õigusaktidest. Kaebaja ei ole vastavat asjaolu ka kahtluse

alla seadnud. Asjaolu, et kaebaja laps ei ole seni saanud lasteaiakohta, on tingitud ressursi

piiratusest, mitte aga ebavõrdsest kohtlemisest. Lasteaiakoha võimaldamine ei ole absoluutne

kohustus, mille täitmist saaks isik kohalikult omavalitsuselt igal juhul nõuda. Seadusandja on

KELS § 15 lg-ga 4 möönnud, et valla- või linnavalitsus võib lasteaeda vastuvõtmiseks kehtes-

tada korra ning käsitleda huvitatud isikuid tema poolt kehtestatud korra alusel. Kaebaja taot-

lust menetledes ongi vastustaja nimetatud korrast lähtunud. Kohustamiskaebuse rahuldami-

seks peab kohus hindama, kas kaebaja poolt taotletava toimingu sooritamine on õigusaktidest

tulenevalt haldusorganile kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise ajal. Kohus ei saa ko-

hustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei

võimalda. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-5-10 (p 14).

6) Mis puudutab alternatiivnõuet, siis Rae vald hüvitab 2012. a valla laste eest eralasteaeda-

dele ühes kuus 196 eurot ühe lapse kohta vastavalt Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusega

nr 49 kehtestatud „Koolieelsete lasteasutuste toetamise korrale“. Eralasteaedadele makstava

tasu suurus on võrdne valla poolt hüvitatava munitsipaallasteaedade kohamaksumuse osaga,

mis on kehtestatud Rae Vallavalitsuse 03.01.2012 määrusega nr 3 (aastal 2012 196 eurot kuus

ühe lapse kohta). Vastavalt Rae Vallavolikogu 22.11.2011 määrusele nr 66 „Lasteaiatasu mää-

rad ja maksmise kord“ kohustuvad osalustasu maksma ka munitsipaallasteasutuses käiva lapse

vanemad (sh tasuma täies ulatuses lapse söögi eest). 2012. a on selle tasu suurus 47 eurot ühe

3-12-1991

7(16)

lapse eest ühes kuus. Ka juhul, kui vastustajal oleks piisavalt rahalisi vahendeid lapse eralas-

teaiatasu 100% hüvitamiseks, ei saaks pidada mõistlikuks hüvitada lapsevanemale lapse era-

lasteaias käimise kogu kulu. Tegemist on lapsevanema vaba tahtega, millises eralasteasutuses

tema laps käib. Selline kulu on eralasteaedade kaupa erinev, mis tooks vastustajale kaasa

prognoosimatu ja ilmselt väga suure kohustuse, mis veelgi enam pärsiks uute lasteaiakohtade

tagamist. Teisalt tooks see kaasa lapsevanemate ebavõrdse kohtlemise. Erinevalt eralasteaias

käivate laste vanematest tasuksid munitsipaallasteaias käivate laste vanemad omaosalustasu

ning omavahel erineksid ka erinevate eralasteaiatasude hüvitised. Ka eralasteasutuste kohatasu

hüvitamisel tugineb vastustaja kehtivatele kordadele, mida kaebaja vaidlustanud ei ole.

7. Tallinna Halduskohtu 21.09.2012 määruses, millega kaebus menetlusse võeti, märgiti, et

kuna kaebus on esitatud R Ji õiguste kaitseks, loeb kohus kaebajaks R Ji ning käsitleb K Od

kaebaja seadusliku esindajana. Kaebajana käsitles halduskohus R Ji ka kohtuotsuses.

8. Tallinna Halduskohtu 13.11.2012 otsusega kohustati Rae Vallavalitsust „looma R Jile

võimalus käia Rae valla lasteaias ning kuni selle võimaldamiseni finantseerida R Ji eralasteaia

või lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Rae valla lasteaias käivate laste

vanemate omaosaluse summat, jättes R Ji toiduraha eralasteaias või -lastehoius tema vanemate

kanda“ (otsuse resolutsiooni p 1) ja otsustati „kompenseerida R Ji lapsehoiuteenuse või eralas-

teaia kulud Rae valla lasteaias käivate vanemate omaosaluse summat ületavas osas tagasiula-

tuvalt alates 01.09.2012 (v.a. eralasteaeda või -lastehoidu tasutud toiduraha“ (otsuse resolut-

siooni p 2). Kohus mõistis Rae vallalt K O kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 15 eurot

(resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

1) Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad täidetud olema järgmi-

sed eeldused: avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, on seadusest, muust õi-

gustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda või toi-

ming sooritada; avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel

sooritanud ning ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimin-

gule olla ära langenud (vt Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja

3-3-1-5-09).

2) KELS § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsme-

aastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vane-

mad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama paragrahvi 2. lõi-

kes on täpsustatud, et selles seaduses ja selle alusel antud määrustes käsitletakse rahvastikure-

gistri objektiks oleva isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi või kui

isik ei ole rahvastikuregistri objekt, määratleb ta oma elukoha ise. Poolte vahel pole vaidlust

selles, et R. J on sündinud 21. mail 2010, olles kaebuse esitamise ja kohtuotsuse tegemise ajal

2-aastane; et rahvastikuregistri kohaselt asub R. Ji elukoht Rae vallas; et R. Ji ema on Rae

vallale avaldanud 22.06.2010 soovi, et R. J saaks käia Rae valla lasteaias. Seega esinevad kõik

asjaolud, mis on KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse luua R. Jile

võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias tekkimise aluseks.

3) KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud sõnaselge ja üheselt mõistetav kohustus, mis tekib samas

normis sisalduvate aluste esinemisel. Vastustaja seisukoht, nagu saaks kohalik omavalitsus

sellest normist tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata, on ekslik. KELS § 15 lg-s

4 on sätestatud, et laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab valla-

või linnavalitsus. Tegemist on delegatsiooninormiga seadusest alamal seisva õigusakti andmi-

seks, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada teatud menetluskord, mille alusel

laste lasteaedadesse vastuvõtmine toimub. Muuhulgas võib sellises korras ette näha selle, mil-

lises vormis ja millal peavad vanemad esitama kohalikule omavalitsusele sooviavalduse lapse

3-12-1991

8(16)

lasteaeda vastuvõtmiseks, millistest põhimõtetest lähtudes jagatakse lapsed erinevate lasteae-

dade vahel jne. Sellised tingimused peavad aga olema proportsionaalsed ning kooskõlas

KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse olemusega. See tuleneb põhiseaduse § 3 lg-s 1 sätesta-

tud seadusereservatsiooni põhimõttest. Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seadus-

likkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele.

Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks regulee-

rima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (vt Riigikohtu lahendid põhiseaduslikkuse järele-

valve asjades nr 3-4-1-5-05 ja 3-4-1-3-09). Samuti tuleneb volitusnormi nõue haldusmenetluse

seadusest (HMS), mille § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva voli-

tusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Eelnevast tule-

neb, et KELS § 15 lg-s 4 sisalduv volitusnorm laste lasteasutusse vastuvõtmise korra kehtes-

tamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad laste lasteasu-

tustesse vastuvõtmise korraldamist ning seda, kuidas seaduses sätestatud kohustusnorme (ees-

kätt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustusnormi) täita. Riigikohus on selgitanud (vt otsus nr 3-

4-1-10-02), et kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ning korra

kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täienda-

vaid sisulisi piiranguid. Muuhulgas ei või sellise korraga kehtestada menetlust, mille tulemu-

sena võib konkreetne laps üldse ilma jääda lasteaias käimise võimalusest või saab selle võima-

luse vaid (tema vanemate sooviga võrreldes) väga piiratud aja jooksul.

4) Ekslik on vastustaja seisukoht, nagu välistaks kohustamiskaebuse rahuldamise Rae Valla-

valitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt välja

arvamise kord“. Nimetatud määrus reguleerib lapse lasteaeda vastuvõtmise korda ning selle §

4 lg-s 2 sätestatakse, et lasteaiakoha eraldamisel on aluseks teeninduspiirkond ja üldjärjekord.

Kõnealuse määrusega ei reguleerita ega saagi reguleerida KELS § 10 lg-s 1 nimetatud isikute

õigust sellele, et vald looks valla elanikuks olevale lapsele, kelle vanemad seda soovivad,

võimaluse käia lasteaias. Kõnealust vallavalitsuse määrust ei ole alust tõlgendada selliselt,

nagu tuleks vallavalitsusel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täita üksnes vabade lasteaia-

kohtade olemasolul või et lapsevanemal poleks õigust nõuda lapsele lasteaias käimise võima-

lust üksnes põhjusel, et vallas reaalselt lasteaiakohti ei ole. Seetõttu ei tõusetu käesoleval juhul

ka vajadust kaaluda Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse mõne normi kohaldamata jätmist

ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. See, et vallavalitsus on nimetatud

määrusega otsustanud koostada mingisuguse nimekirja, mille alusel ta lapsi lasteaedadesse

vastu võtab, puudutab üksnes seda, kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt toimub,

mitte aga seda, kas või millistel tingimustel on KELS § 10 lg-s 1 nimetatud tunnustele vasta-

val lapsel õigus saada vallalt võimalus lasteaias käia. Teatud isikutegruppidele (vallavalitsuse

töötajate ja pedagoogide lapsed) eeliste loomine lasteaeda saamiseks olukorras, kus eksistee-

rib lasteaiajärjekord, on ilmselgelt ebavõrdne kohtlemine ja seetõttu õigusvastane.

5) Kohalik omavalitsus ei saa KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmist õigus-

tada selliste asjaoludega nagu reaalsete lasteaiakohtade vähesus või üldine rahapuudus. KELS

§ 10 lg-st 1 tuleneb vallale kohustus pidada lasteaiakohtade vajadust arvestades ülal piisaval

arvul lasteasutusi. Kohalik omavalitsus peab eelarves lasteasutuste majandamisel ja finantsee-

rimisel arvestama oma haldusterritooriumil elavate laste arvuga. Üldjoontes peavad valla de-

mograafilised arengud olema kohalikule omavalitsusele teada. Ka vastustaja ise kinnitab, et

tegemist ei ole ühekordse, üllatusliku ja paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike

arv vallas on pidevalt kasvanud. Seejuures on ilmne, et sedavõrd märkimisväärse elanike arvu

kasvu eelduseks on olnud ka eluruumide arvu suurenemine. Eluruumide arv suureneb tõenäo-

liselt ennekõike uusehitiste arvelt, mis tähendab seda, et kohalik omavalitsus on kehtestanud

planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 2 koha-

selt on kohalikul omavalitsusel planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada pla-

3-12-1991

9(16)

neeringute koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalusta-

tud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste peale,

nagu uute lasteaiakohtade loomise vajalikkus, mõelda juba valla kohaliku omavalitsuse terri-

tooriumi ruumilisel planeerimisel. Selle tegematajätmisega ei saa hiljem õigustada lapsele,

kellel on seadusest tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist.

6) Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole absoluutne ning ei anna kohalikule

omavalitsusele vabadust seaduses sätestatud kohustusi mitte täita ega võta isikutelt õigust vas-

tavaid sooritusi nõuda. KELS § 10 lg-st 1 ei tulene kohalikule omavalitsusele diskretsioonivo-

litust otsustada, et mõni vallas elav pooleteise- kuni seitsmeaastane laps saab võimaluse laste-

aias käia alles 6-aastaselt või mõni, kes jõuab kooliikka enne seda, kui järjekord temani jõuab,

ei saa seda võimalust üldse.

7) Mis puudutab vastustaja vastuses viidatud eelarvestrateegiat ja arengukava, siis juhul, kui

valla demograafilises koosseisus toimub mingeid muudatusi või kui ilmneb, et selliste stratee-

giadokumentide koostamisel on mingid demograafilised arengud põhjendamatult arvestamata

jäetud, tuleb vastavaid dokumente muuta või kohandada. Samuti on eksitav vastustaja väide

selle kohta, kui palju kuluks ressursse ja aega selleks, et praegu ehitada lasteaiakohti kõigile

lastele, kellel oleks õigus ja soov valla lasteaias käia. Avalik-õigusliku lasteaiateenuse osuta-

mise ainsaks võimaluseks pole valla eelarvevahendite arvelt uute lasteaedade ehitamine. Ehi-

tamiseks on vallal võimalik võtta laenu. Samuti ei ole välistatud koolieelsete lasteasutuste

ülalpidamiseks halduslepingu sõlmimine eraõiguslike isikutega. Valla halduspiirkonnas vaja-

likul arvul koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine on kohaliku elu küsimus ning see, kuidas

kohalik omavalitsus selle küsimuse seadusega sätestatud piires lahendab, on tema otsustada.

Kohtu ülesanne on kohaldada õigust, mitte anda haldusorganile juhiseid, kuidas haldusorgan

oma pädevuse piires talle seadusega pandud avalik-õiguslikke ülesandeid täitma peab ja kui-

das selleks vahendeid leiab.

8) Asjakohatu on vastustaja väide, et riik on tulumaksuseadust muutes vähendanud kohaliku

omavalitsuse tulubaasi. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all kohaliku omavalitsuse kohustus,

mille adressaadiks oleks riik, vaid tegemist on soorituskohustusega konkreetse isiku, kaebaja

ees. Selleks, et mõjutada riigivõimu kohaliku omavalitsuse huvide ja vajadustega rohkem ar-

vestama, on kohalikul omavalitsusel ilmselt erinevaid poliitilist, aga ka õiguskaitselisi võima-

lusi. Nii näiteks on kohaliku omavalitsuse volikogul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtume-

netluse seaduse (PSJKS) §-st 7 tulenevalt õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada jõus-

tumata seadus või valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustu-

nud seadus või valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus ko-

haliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Seega juhul, kui kohalik omavalitsus leiab, et

riik ei taga talle piisavalt vahendeid kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tuleb koha-

likul omavalitsusel selles osas vaielda riigiga, mitte aga keelduda isiku ees kohustuse täitmi-

sest.

9) Kohalik omavalitsus ei saa isiku ees seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist õigusta-

da viitega isikute võrdse kohtlemise põhimõttele. Asjaolu, et avaliku võimu kandja rikub sa-

mamoodi ka paljude teiste isikute õigusi, ei võta konkreetselt isikult, kes oma õiguste rikku-

misega rahul ei ole, õigust rikkumise lõpetamiseks kohtusse pöörduda ega välista ka selleks

esitatud kohustamiskaebuse rahuldamist.

10) Kaebaja on esitanud alternatiivnõudena lasteaia koha võimaldamise nõudele kompensee-

rida perele R. Ji eralasteaias käimisega seotud kulud nii, et R. Ji eest peaks tema vanemad ise

tasuma summa, mis vastaks valla lasteaias käimisel vanemate omaosaluse summale. Kohus

leiab, et alternatiivnõue on põhjendatud ja Rae vald peab kuni R J’ile Rae valla lasteaias laste-

3-12-1991

10(16)

aiakoha võimaldamiseni kompenseerima Rae valla lasteaedade omaosalust ületavad eralaste-

aias käimise või muu lastehoiu kulud, mis kaebaja vanematele tekivad seoses sellega, et R.

Jile Rae valla lasteaiakohta võimaldatud ei ole. Kaebaja on seejuures avaldanud, et ei nõua

eralasteaiale või -lastehoiule makstud toiduraha kompenseerimist. Kuna Rae vald ei ole koh-

tuotsuse tegemise ajaks oma kohustust lasteaiakoht võimaldada täitnud, kuulub rahaline nõue

rahuldamisele tagasiulatuvalt alates 01.09.2012 (ajast, mis oli märgitud R. Ji ema K. O esita-

tud lasteaia koha saamise avaldusse juunis 2010). Kuna vallal oli kohustus R. Jile lasteaiakoht

tagada alates 01.09.2012, puuduvad mistahes põhjendused kompenseerida kaebaja vanemate

otsitud muu lapsehoiu kulud väiksemas summas, nii, et R. Ji vanemad peaksid tasuma suure-

ma summa, kui nad tasuksid Rae valla munitsipaallasteaias käimise eest. Vastasel korral ko-

heldaks R. Ji ja tema peret ebavõrdselt nende 1,5-7 aastaste lastega, kelle ees vald oma KELS

§ 10 lg-s 1 tulenevad kohustused täidab. Vallavalitsuse 03.01.2012 määruses nr 3 sätestatud

eralasteaia toetuse määr 196 eurot kalendrikuus on ilmselgelt ebapiisav ja ei ole käsitletav

alternatiivina valla KELS § 10 lg 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Vald saab eelnimetatud

kompensatsiooni arvestamiseks võtta arvesse vastava perioodi valla lasteaia vanemate oma-

osaluse suurima määra, jättes R. Ji eralasteaia või lapsehoiukulud selles osas hüvitamata. Ku-

na kaebaja ei nõua toiduraha hüvitamist, saab vald jätta selles osas eralasteaia- või lastehoiu

kulud kompenseerimata, kuid ei või seejuures arvestada toiduraha kulu ka Rae valla lasteaia-

koha omaosaluse summa mahaarvamisel kaebajale makstavast kompensatsioonist. R. Ji va-

nemad peavad esitama rahalise kompensatsiooni saamiseks Rae vallale R. Ji lapsehoiu kulude

kohta arved perioodi kohta alates 01.09.2012. Kohus märgib, et siinjuures ei ole vahet, kas R.

J kasutas lapsehoiuteenust või eralasteaeda ja kas seda teenust osutati Rae valla või mõne muu

omavalitsuse territooriumil. Kui vastustajale tundub, et R. Jil oleks võimalik käia eralasteaias

või -lastehoius odavama raha eest, peaks ta seda kaebajale põhjendama ja näitama, kus asub

odavam lastehoid või lasteaed (see ei tohi olla kaebajale oluliselt kaugemal) ja kas seal oleks

ka kaebajale kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Rae valla apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saat-

mist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

1) Apellant nõustub halduskohtuga selles, et KELS § 10 lg- 1 ei ole soovitusliku iseloomuga

säte ning KELS-s või mõnes muus seaduses puuduvad erandolukorrad, mil kohalik omavalit-

sus vabaneks KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest, samuti volitusnormid, mis

annaksid kohalikule omavalitsusele õiguse oma määruses vastavaid erandeid kehtestada. Järe-

likult peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust alati ja igas olukorras

täitma. Apellant märgib aga, et lasteaiakohtade nappuse olukorras on põhjendatud ja õiguspä-

rane, kui lasteaeda vastuvõtt toimub järjekorra alusel ning sellega tagatakse isikute võrdne

kohtlemine ja õiglasem tulemus piiratud ressursi jagamisel.

2) Samas leiab apellant, et halduskohtu otsus on põhistamata osas, millega leitakse ilma de-

tailseid põhjendusi esitamata, et KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmine kuulub üksnes

KOV pädevusse. Hariduse (sh alushariduse) andmine ning lastehoiuteenuse pakkumine on nii

riigi kui kohaliku omavalitsuse ülesanne. Antud asjaolule viitab ka KELS teksti süstemaatiline

tõlgendamine koosmõjus põhiseaduse § 37 lg-ga 2, mis räägib riigi ja kohaliku omavalitsuse

ülesandest pidada ülal piisavat hulka õppeasutusi. Seega, pannes vastava kohustuse KELS §

10 lg-ga 1 üksnes kohalikele omavalitsustele, peab riik põhiseaduse § 154 lg 2 alusel tagama

enda osa puudutavate ülesannete täitmiseks kuluva summa eraldamise riigieelarvest. Kuna

samade tegevuste rahastamine paralleelselt nii riigi- kui kohaliku omavalitsuse eelarvest oleks

3-12-1991

11(16)

keeruline, samuti oleks keeruline ka lasteaedade korraldusega seonduvate üksikute ülesannete

täitmise kohustuse jagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, on mõistlik tõlgendada olu-

korda nii, et riik peab tagama kohalikele omavalitsustele piisava tulubaasi KELS § 10 lg-s 1

sätestatud kohustuse täitmiseks, iseäranis olukorras, kus olulised demograafilised muudatused

seavad mõne kohaliku omavalitsuse KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmisel eriti ras-

kesse olukorda. Eeltoodut kinnitab kaudselt ka KELS § 27 lg 1 p 1, mis viitab lasteasutuste

rahastamise osas nii riigile kui KOV-le.

3) Kuna eeltoodust nähtuvalt on ka riigil roll KELS § 10 lg 1 rakendamiseks, siis peaks riik

olema antud haldusasjas läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi menetlusosaliseks vähemalt

kaasatud haldusorganina, kui mitte vastustajana. Apellant on seisukohal, et on omalt poolt

KELS § 10 lg 1 täitmiseks kõik teinud, ning leiab, et hoopis riiki tuleks kohustada tagama

vajalik täiendav rahastamine lasteaedade ehituseks. Seetõttu on ekslik ka halduskohtu seisu-

koht, nagu poleks antud asjas asjakohased apellandi põhjendused selle kohta, miks tal pole

võimalik KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täies ulatuses täita.

4) Kohus märkis, et kui riik on muutnud kohaliku omavalitsuse tulubaasi, tuleks kohalikul

omavalitsusel vaielda riigiga, mitte jätta oma kohustused inimeste ees täitmata. Samas ei täp-

susta kohus, kuidas peaks kohalik omavalitsus selle vaidluse alusel rahaliste vahendite puu-

dumisel oma kohustusi täitma ja kuidas võiks apellanti aidata kohtu viidatud PSJKS § 7, mis

riigi vastu kohustamisnõuet esitada ei võimalda. Riigi kohustamist saaks nõuda üksnes isik,

kelle põhiõigusi on rikutud, seega kaebaja.

5) Kohtuotsuses ei käsitleta osaajaga lasteaiakoha loomise küsimust.

6) Kohus ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks on apellanti kohustatud eralasteaias käimi-

se kulusid hüvitama, ning pole viidanud hüvitise väljamõistmise õiguslikele alustele. Kohus

pole tuvastanud, kas tekkinud kulutusi oleks kaebaja saanud tervikuna või suures ulatuses ära

hoida (so kas eralasteaed, kus laps käib, on hinnalt piirkonna soodsaim jms), kas esineb objek-

tiivseid asjaolusid, mis välistaks kaebajal kulu tekkimise, kas kulu tekkimist sai kaebaja ette

näha, millises ulatuses on apellant kaebaja õigusi rikkunud, ega hinnanud muid asjaolusid,

millest tulenevalt kulu hüvitamine täies ulatuses võiks olla apellandi suhtes ebaõiglane.

10. Kaebuse esitaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ta leiab, et halduskohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud, jääb varasemate seisukohtade juurde ja märgib vastuseks

apellatsioonkaebusele täiendavalt järgmist.

1) Kaasates Eesti Vabariiki antud vaidlusesse ületatakse esitatud kaebuse piire. Tulenevalt

HKMS § 41 lg-st 1, ei või kohus teha otsust nõude ega aluse (põhiliste asjaolude kogum, mil-

lega seoses nõue esitatakse) kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.

Apellatsioonkaebuse seisukoht kõikidele lastele lasteaiakoha võimaldamisest on printsiibis

õige, kuid väljub esialgse kaebuse piiridest. Kohtule esitatud kaebusega sooviti tagada üks

koht ühele lapsele Rae valla lasteaias või kuni selle võimaldamiseni finantseerida eralasteaias

käimise või lapsehoiuteenuse kasutamisel tekkivad igakuised lisakulutused. Kaebust ei esita-

tud riigi kohustuse osa väljaselgitamiseks, vaid selleks, et kohalik omavalitsus temale seadu-

sega pandud nõudeid täidaks. Apellant püüab käesoleva kohtuasja muuta riigi ja omavalitsuse

vaheliseks põhimõtteliseks vaidluseks lasteaiakohtade rahastamise üle, jättes kaebaja huvid

teisejärguliseks. Apellandi poolt kaebuse piiride sedavõrd ulatuslik laiendamine ning taotlus

kaasata vaidlusesse riik ühes asja saatmisega uueks otsustamiseks tagasi esimese astme kohtu-

le näitab, et apellant ei käitu heas usus. Puudub vajadus tagastada asi madalamalseisvale koh-

tule, kuna kolmanda isiku võib kaasata menetlusse igas kohtuastmes (HKMS § 21 lg 1). Asja

uus läbivaatamine esimese astme kohtus tähendab täiendavat ajakulu ning vaidluse lõplik la-

3-12-1991

12(16)

hendamine lükkub edasi kaugemasse tulevikku. Iga järgnev kuu tähendab kaebajale aga täien-

davaid kulusid eralasteaia koha eest tasumisel.

2) Kaebaja hinnangul on valla ponnistused lasteaiakohtade tagamisel jäänud pigem tagasi-

hoidlikuks. KOKS, millega pannakse omavalitsusele kohustus korraldada lasteasutuse ülalpi-

damist, on vastu võetud 02.06.1993; KELS, mis kohustab tagama oma piirkonnas elavatele

lastele lasteaiakohad, jõustus 27.03.1999. Seega ei ole lastehoiuteenuse pakkumise kohustus

ootamatu. Kui apellandi hinnangul peaks olema lasteaiakohtade rahastamisel riigi osalus suu-

rem, siis on tal olnud piisavalt aega, et tekkinud olukord lahendada. Ka kaebaja soov saada

lasteaiakoht ei ole apellandile tulnud äkitsi. R. J on olnud järjekorras alates 22.06.2010 ning

korduvalt kinnitanud oma soovi alates maist 2012. Valla poolt saadetud vastused on üleole-

vad, R. Ji esindaja avaldust peeti algselt „informatiivse tähendusega“ dokumendiks.

3) Jääb arusaamatuks, mida apellant seoses kulude ärahoidmise võimalusega silmas peab.

Kahtlemata oleks kaebajal olnud võimalik kulu tekkimist ära hoida, jättes näiteks lapse sünni-

tamata või kolides lapse sünni puhul teise omavalitsuspiirkonda, kus lasteaiakohtadega prob-

leeme ei ole. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik kulu tekkimist eralasteaiale vältida, kui

üks vanematest loobuks oma tööst. Kaebaja ei ole aga valmis omavalitsuse huve enda erahu-

videle sellisel määral eelistama. Peale selle oleks tal piisavate elatusvahendite puudumisel

tõenäoliselt raske täita põhiseaduse § 27 lg-t 3, mis kohustab vanemaid oma laste eest hoolt

kandma. Kuna vald siiani lisakulusid ei hüvita, on kaebaja püüdnud kahe tingimuse seisuko-

hast – et lisanduvad kulud oleks võimalikud väiksed ning lasteaed mõistlikus kauguses – leida

optimaalse lahenduse. Kuna lapsevanemad peavad kulude osaliseks kompenseerimiseks esi-

tama vallale sellekohase avalduse, siis peaks apellant lastehoiuteenuseid pakkuvatest ettevõte-

test kaebajast teadlikum olema. Seega on mõistlik esimese astme kohtu seisukoht, et kui apel-

landil on mure lasteaiakohtade hüvitamise pärast, siis aitab ta vanematel leida mõistlikuma

hinnaga lasteaiakoha.

11. 05.06.2013 teatas Rae vald, et R. J saab lasteaia üldjärjekorra alusel koha Rae vallas koo-

lieelses lasteasutuses „Õie Lasteaed“ alates 01.08.2013, mille kohta on K. Oga sõlmitud le-

ping. 19.06.2013 esitas Rae vald kohtule lasteaia ja K. O vahel 22.05.2013 sõlmitud lasteaia-

koha kokkuleppe.

12. 29.96.2013 kinnitas K. O sellesisulise lepingu sõlmimist ja märkis, et lasteaiakoha või-

maldamisega alates 01.08.2013 on vald alates sellest ajast tema ees oma KELS-s sätestatud

kohustuse täitnud. Küll aga leiab K. O, et vald ei täitnud oma kohustuse õigeaegselt ning on

põhjustanud sellega K. Ole täiendavaid lisakulutusi 1346 eurot. K. O soovib, et vald hüvitaks

talle kohatasu vahe, mis tal tuli võrreldes munitsipaallasteaiaga lisaks maksta. Ta esitas vasta-

va kalkulatsiooni ja lasteaia kohatasu arved.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Esmalt peatub ringkonnakohus menetlusosaliste ringi määratlemisega seotud küsimustel,

vaadates seejärel apellatsioonkaebuse läbi lasteaiakoha tagamise (II) ja lasteaiakulude hüvita-

mise nõuete osas (II). Lõpuks langetab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse suhtes otsuse

(IV).

I

14. HKMS § 16 kohaselt on kaebaja isik, kes on esitanud halduskohtule kaebuse. Kaebuse

võib esitada isiklikult või esindaja kaudu (HKMS § 31). Alaealist, kellel TsÜS § 8 lg-st 2 ja

3-12-1991

13(16)

HKMS § 25 lg-st 1 tulenevalt pole halduskohtumenetluses teovõimet, esindab tema seaduslik

esindaja, kelleks on perekonnaseaduse § 120 lg 1 kohaselt tema hooldusõiguslik vanem.

15. HKMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kaebuses märkida kaebaja nimi ja p 3 kohaselt kaeba-

ja esindaja nimi, kui kaebajal on esindaja. Halduskohtule esitatud kaebuses oli K. O märgitud

kaebajana, mitte R. Ji kui kaebaja seaduslik esindaja. Kaebuses puudusid andmed kaebaja

esindaja kohta. Halduskohus käsitles sellele vaatamata kaebajana R. Ji ja K. Od kaebaja esin-

dajana (vt käesoleva otsuse p 7).

16. KELS § 1 lg 1 kohaselt on koolieelne lasteasutus (milleks sama seaduse § 5 lg 1 p 2 ko-

haselt on ka lasteaed) koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimal-

dav õppeasutus. Seega on koolieelse lasteasutuse tegevuse eesmärgiks ühelt poolt anda laste-

hoiuteenuse pakkumisega lastevanematele võimalus tööl käia ja elatusvahendeid teenida, tei-

selt poolt aga pakkuda lapsele alusharidust. Nii võib KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse

rikkumine sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest kahjustada lapse, tema vanema või mõle-

ma huve. Et luua selgust küsimuses, kas kohtusse pöördunud lapsevanem on kaebuse esitanud

enda nimel või lapse seadusliku esindajana lapse nimel, on asjakohane hinnata, milliste huvide

kaitseks on kaebus esitatud. Pidamata K. O ja tema lapse lastehoiuteenusega seonduvaid huve

vastandlikeks, ei arva ringkonnakohus samas, nagu poleks need eristatavad.

17. Põhjendamatu ja kaebusele mittetuginev on halduskohtu seisukoht, nagu oleks kaebus

esitatud R. Ji, mitte tema ema K. O õiguste kaitseks. Kaebuses toodud andmetest nähtuvalt

teenib kaebus eeskätt just K. O, mitte R. Ji huve. Selle järelduse teeb ringkonnakohus kaebuse

nõudest kohustada Rae Vallavalitsust hüvitama K. O kulud ning vallavalitsuse 27.08.2012

vastuskirjast K. Ole (tl 8), milles märgitakse, et K. O alustas eralasteasutuse lasteaiakoha ka-

sutamist alates 13.08.2012. See näitab, et sõltumata kohaliku omavalitsuse poolt KELS § 10

lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisest, on R. Jile eralasteaia kaudu tagatud koolieelse lasteasu-

tuse poolt lapsele seaduse kohaselt pakutav. R. Jile lasteasutuse poolt antava alushariduse kva-

liteet ei olene sellest, kes kannab lasteaiakoha kulutused. Pole mõistlik eeldada, nagu maksaks

R. J, kes on sündinud 21.05.2010 ja tulenevalt perekonnaseaduse § 97 p-st 1 õigustatud oma

vanematelt saama ülalpidamist, lasteasutusele enda hoidmise eest ise tasu. Seega saavad kae-

buses mainitud kulutused olla K. O, mitte R. Ji omad. HKMS § 44 lg 1 kohaselt pole R. Jil

õigust kohtusse pöörduda K. O õiguste kaitseks.

18. Seega on K. O end kaebuses õigesti märkinud kaebajaks. Halduskohtu vastupidine seisu-

koht on meelevaldne ja rikub K. O HKMS § 44 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste

kaitseks halduskohtusse. Ringkonnakohus märgib, et kui halduskohtul tekib kahtlus, kas kae-

buses on kaebaja isik märgitud õigesti, tuleks tal enne poole omatahtsi ümber kvalifitseerimist

nõuda kaebuse esitanud isikult küsimuses selguse loomiseks HKMS § 120 lg 1 p 2 ja lg 3 alu-

sel täiendavaid andmeid.

19. Apellandi arvates peaks käesolevas asjas olema vastustajaks Eesti Vabariik avalik-

õigusliku juriidilise isikuna, kes on apellandi arvates kohustatud tagama kohaliku omavalitsu-

se üksusele sellise tulubaasi, mis võimaldaks viimasel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud ülesannet

täita.

20. HKMS § 17 lg 1 kohaselt on vastustaja institutsioon (Vabariigi Valitsus, peaminister,

minister, riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku

ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik), kelle tegevuse peale on

esitatud kaebus. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab K. O Rae valla tegevust tema lapsele võima-

luse loomisel käia teeninduspiirkonna lasteaias. Kaebuses taotletakse ettekirjutuse tegemist

Rae vallale, mitte Eesti Vabariigile. Kaebuse esitaja ei ole hinnanud Eesti Vabariigi tegevust

3-12-1991

14(16)

Rae vallale tulubaasi tagamisel oma õigusi rikkuvaks. Seetõttu on põhjendamatu apellandi

väide, justkui oleks käesolevas haldusasjas vastustaja Eesti Vabariik.

21. Apellant väidab, et kuna ka riigil on roll KELS § 10 lg 1 rakendamiseks, siis peaks riik

olema antud haldusasjas läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi menetlusosaliseks vähemalt

kaasatud haldusorganina.

Haldusorgani menetlusse kaasamise alused sätestab HKMS § 24 lg 1, mis annab kohtule kaa-

lutlusõiguse, kuid ei pane kohustust haldusorgani arvamuse andmiseks menetlusse kaasami-

seks. Haldusorgani kaasamata jätmine menetlusse võib küll olla protsessinormi rikkumine,

kuid see annaks alust halduskohtu otsuse tühistamiseks siis, kui see viga mõjutas asja lahen-

damise tulemust.

II

22. Halduse vastu esitatavate nõuete rahuldamise alused reguleerib riigivastutuse seadus

(RVastS), mille § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist,

kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puu-

dutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toi-

mingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule või vaide

haldusorganile. Sellise kohustamiskaebuse suhtes on kohaldatav Riigikohtu praktikas avalda-

tud seisukoht – kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud:

vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vas-

tustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjen-

datud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toi-

ming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigust-

loovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (Riigikohtu 06.03.2001 otsus nr 3-3-1-2-01, p

1).

23. Sõltumata sellest, et kaebusega halduskohtusse pöördumise ajal võis Rae vald olla kaeba-

ja KELS § 10 lg-st 1 tulenevat õigust rikkunud ning kaebajal võis sellest tulenevalt olla õigus

nõuda valla kohustamist KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks, tuleb kohtul kohus-

tamiskaebuse rahuldamisel lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal esinevast, kohtumenetluse vältel

muutunud õiguslikust olukorrast (vt RVastS § 6 lg 1 ja Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-1-

62-09, p 13; 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09, p 44; 14.12.2009 otsus nr 3-3-1-77-09, p 11;

07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 15; 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 20).

24. Käesoleval hetkel reguleerib Rae valla kohustusi kaebaja lapsele lasteaiakoha võimalda-

misel K. Oga sõlmitud leping, mille kohaselt alustab lapse pere lasteaiakoha kasutamist alates

01.08.2013. Kui kaebaja ja vald on kokku leppinud selles, et kaebaja lapsele tagatakse koht

valla lasteaias alates 01.08.2013, ei ole kaebajal õigust nõuda vallalt lasteaiakoha võimalda-

mist muul, varasemal ajal.

III

25. Põhjendatud on Rae valla apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole esitanud sisulisi põh-

jendusi, miks on apellanti kohustatud eralasteaias käimise kulusid hüvitama, ning pole viida-

nud hüvitise väljamõistmise õiguslikele alustele. Selles osas ei ole kohtuotsus seaduslik ja

põhjendatud. Kohus on rikkunud HKMS § 165 lg 1 p-i 5, mille kohaselt tuleb otsuse põhjen-

davas osas märkida õigus, mida kohus kohaldas.

26. Erinevalt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada tema

haldusterritooriumil elavale pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele võimalus käia teenin-

3-12-1991

15(16)

duspiirkonna lasteaias, puudub seadustes säte, mis paneks kohalikule omavalitsusele rahalise

kohustuse hüvitada sellise lapse eralasteaias käimise kulud. Selliste kulude hüvitamine on

võimalik Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 alusel, kuid selle määruse § 1 lg-s 3

märgitud ulatuses, mille kohaselt on toetuse suurus võrdne Rae valla munitsipaallasteaedade

keskmise kohamaksu suurusega. Esitamata põhjendusi, millele ta oma järeldused rajab, on

halduskohus märkinud, et see toetuse määr on ilmselgelt ebapiisav ega ole käsitatav alternatii-

vina Rae valla KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Kohus ei põhjendanud, milli-

sest õigusaktist tuletas ta toetuse kohtu välja mõistetud määras.

27. Arvestades p-s 26 toodud põhjendusi, ei ole kohtul RVastS § 6 lg-le 1 tugineva HKMS §

37 lg 2 p-s 2 märgitud kohustamiskaebuse alusel võimalik rahuldada kaebaja nõuet lapse era-

lasteaiakulude hüvitamiseks suuremas ulatuses, kui tuleneb Rae Vallavolikogu 18.01.2011

määrusest nr 49.

28. Ringkonnakohtu arvates on kaebajale Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrusest nr 49

tulenevat toetuse määra ületava eralasteaiakulude hüvitise väljamõistmise võimalik õiguslik

alus RVastS § 7, millele saab tugineda kaebuses avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvi-

tamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 4). Kui Rae valla poolt kaebaja lapse suhtes KELS § 10 lg-st 1

tuleneva kohustuse täitmata jätmine kujutas endast õigusvastast tegevusetust, võib see olla

põhjustanud kaebajale RVastS § 7 ja § 8 alusel hüvitamisele kuuluvat otsest varalist kahju,

mis seisneb kulutustes, mida kaebaja poleks Rae valla õiguspärase käitumise korral kandnud.

Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitise väljamõistmist Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määrus

nr 49 ei reguleeri.

29. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks kaebust käsitlenud kahju hüvitamise

kaebusena ja lahendanud seda kahju hüvitamise sätete alusel. Tuvastamata on kahju hüvitami-

se nõude lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, sh kahju suurus, ning halduskohtu poolt on

kogumata ja hindamata jäetud sellekohased tõendid. HKMS § 120 lg 1 p 3 ja § 122 lg 2 p-de 6

ja 7 kohaselt oleks kohus pidanud kaebajale selgitama kaebuse eesmärgi saavutamiseks vaja-

dust esitada kahju hüvitamise nõue ja seda põhjendavad tõendid. See oleks võimaldanud ka

vastustajal esitada hüvitise suurusele RVastS § 13 seisukohalt asjakohaseid vastuväiteid.

30. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel Rae valla tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb

pöörata tähelepanu ka Rae valla väitele, et ta juhindub lasteaiakohtade eraldamisel valla keh-

tivatest õigusaktidest, mis on temale kohustuslikud. Kaebuse esitamise ajal kehtinud Rae Val-

lavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt on lasteaiakoha eraldamisel aluseks teeninduspiirkonnad

ja üldjärjekord. Täpselt sama sisuga säte on ka praegu kehtivas sama pealkirja ja reguleerimis-

esemega Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 (jõustunud 15.03.2012) § 4 lg-s 2. Val-

lavalitsuse 02.07.2012 vastuskirjast (tl 6) nähtuvalt ei mahtunud R. J tulenevalt oma posit-

sioonist lasteaiajärjekorras 2012. a sügisel valla lasteaiakoha saajate hulka.

Halduskohus leidis, et KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud sõnaselge ja üheselt mõistetav kohus-

tus, mis tekib samas normis sisalduvate aluste esinemisel ning kohalik omavalitsus ei saa sel-

lest normist tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata ning sellise korraga ei saa

kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid, muuhulgas menetlust, „mille

tulemusel võib konkreetne laps üldse ilma jääda lasteaias käimise võimalusest või saab selle

võimaluse vaid (tema vanemate sooviga võrreldes) väga piiratud aja jooksul“. See ei välista

ringkonnakohtu arvates seda, et kohalik omavalitsus võib sellise piirangu praktikas siiski olla

kehtestanud.

Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 § 4 lg 2 kohta leidis halduskohus, et sellega ei

reguleerita ega saagi reguleerida KELS § 10 lg-s 1 nimetatud isikute õigust lapsele lasteaiako-

3-12-1991

16(16)

ha loomisele, määrus puudutab üksnes seda, „kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt

toimub“. Seetõttu ei tõusetunud halduskohtu arvates vajadust kaaluda kõnealuse määruse ni-

metatud normi kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määruse nr 23 § 4 lg 2 reguleerib ringkonnakohtu arvates las-

teaiakohtade eraldamist. HMS § 93 lg 1 kohaselt kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab keh-

tetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks

tunnistamiseni. Kehtiv valla õigusakt, mis näeb ette lasteaiakohtade eraldamise järjekorra alu-

sel, on kohustuslik nii vallale endale kui halduskohtule. Kohtul ei ole sellise määruse kohaselt

võimalik kohustada valda lasteaiakohti eraldama kuidagi teisiti kui järjekorra alusel. Kui õi-

gustloov akt takistab kaebuse rahuldamist ja on selle tõttu asjassepuutuv, ei saa kohus seda

akti ignoreerida ka siis, kui see akt ei ole kooskõlas kõrgemalseisva õigustloova aktiga. Sellise

madalamalseisva õigustloova akti kohaldamata jätmine on võimalik põhiseaduslikkuse järele-

valve kohtumenetluse seaduse §-s 9 sätestatud viisil.

IV

31. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse. Kohtuotsuse põh-

jenduste II osas toodud põhjendustel teeb ringkonnakohus kaebuse lasteaiakoha tagamise

nõude suhtes uue otsuse, millega jätab selle nõude rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste III

osas toodud põhjendustel saadab ringkonnakohus kaebuse eralasteaiakulude hüvitamise nõu-

des halduskohtule uueks arutamiseks. Sellega saab Rae valla apellatsioonkaebuse lugeda ra-

huldatuks.

32. Menetluskulud saab jagada sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman