3-13-729/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-729 Otsuse kuupäev 02. juuli 2013 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi OÜ Merklund kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 10.12.2012 otsuse nr 13-6/2723 tühistamiseks ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja OÜ Merklund Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31.juuli 2013.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ Merklund esitas 31.08.2012 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse MAK meetme 3.1 2012 Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamiseks Purje saunakompleksi rajamise tarvis summas 95 200 eurot. Projekti kogumaksumuseks oli 190 400 eurot. PRIA peadirektori 10.12.2012 otsusega nr 13-6/2723 jäeti OÜ Merklund taotlus rahuldamata põhjusel, et OÜ Simma Teenused ja OÜ Merklund, kes esitasid taotluse sama meetme raames ning tegutsevad samas maakonnas ja omavad teineteise suhtes valitsevat mõju. Sel juhul saab toetust taotleda ainult üks ettevõtjatest.

2 2. 02.02.2013 esitas OÜ Merklund PRIA otsusele vaide, mis jäeti PRIA 01.03.2013 vaideotsusega nr 13-4/106 rahuldamata.

03.04.2013 esitas OÜ Merklund Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada (kaebaja on taotlenud kehtetuks tunnistamist) PRIA 10.12.2013 otsus nr 13-6/2723 ja kohustada PRIAt tegema antud asjas uus otsus, millega määratakse kaebuse esitajale toetus summas 95 200 eurot või kohustada vastustajat võtma OÜ Merklund taotlus uuesti menetlusse võimaldades kõrvaldada kaebajal taotluses esinenud puudused. 05.04.2013 määrusega võttis halduskohus menetlusse OÜ Merklund kaebuse vaidlustatud PRIA otsuse tühistamise ja asja uueks otsustamiseks saatmise nõudes.

Kaebuse esitaja põhjendused

3. Kaebaja on seisukohal, et PRIA on ebaõigesti tõlgendanud põllumajandusministri määruse nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluste menetlemise kord“ (edaspidi „määrus“) § 6 lg 7. Kaebuse esitaja lähtus taotluse esitamisel tõlgendusest, mille kohaselt saavad määruse §-s 6 lg 7 nimetatud ettevõtjad igaüks taotleda programmiperioodil toetust kuni 100 000 eurot. Kaebajale teadaoleva info järgi on vastustaja varasematel aastatel ja ka sellel aastal rahuldanud ettevõtete taotlused, kelle tegevuskoht asub samas maakonnas ning kes omavad teineteise suhtes valitsevat mõju KonkS § 2 lg 4 mõistes.

4. Määruse 2008 aasta eelnõus antud selgituste järgi on valitseva mõju üle otsustamine ja 100 000 eurose toetuse piirmäära järgimine nõutav üksnes samas maakonnas ja samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete puhul. Piirmäära kehtestamisel on oluline mõlema eelduse olemasolu. OÜ Merklund taotles toetust kahe saunahoone ehitamiseks ning ettevõtte tegevusvaldkond on sauna teenuse osutamine. OÜ Simma Teenused taotles toetust autoremonditeenuse osutamiseks. Mõlemad ettevõtted tegutsevad erinevates valdkondades ning sellest tulenevalt puudub vajadus nende suhtes valitseva mõju hindamiseks.

5. Otsuse järgi on üheks toetuse mittemääramise põhjuseks ka piirmäära ületava toetusssumma taotlemine. Kuid vastustaja ei ole kaebajat kuni otsuse tegemiseni teavitanud ainsastki puudusest. Vastustaja oleks pidanud nii kaebajat kui OÜ Simma Teenused teavitama, et nad omavad teineteise suhtes valitsevat mõju ja selle tõttu on toetuse piirmäär ületatud ning oleks pidanud võimaldama mõlemal taotlejal viia taotlused piirmäära osas kooskõlla. Kuna OÜ Simma Teenused taotles toetust summas 82 806 eurot, mis rahuldati, oleks vastustaja pidanud võimaldama kaebuse esitajal taotleda toetust summas 17 194 eurot või võimaldama viia sisse täiendusi ja parandusi, et vastustaja tõlgenduse kohane vastuolu muul viisil kõrvaldada. Kaebuse esitajal oli plaanis ehitada kaks saunahoonet ning toetussumma vähenemisel oleks taotlejal olnud võimalus rajada esialgu üks saunahoone või suurendada omafinantseeringu mahtu.

6. Kaebaja leiab, et kuigi vaidlustatud otsuse punktides 1-6 välja toodud puudused (ehitusprojekti asendiplaanil ei nähtu kahe abihoone paigutust, tööd ei ole hinnapakkumistel üksikasjalikult kirjeldatud, geodeetilised märketööd ja ettevalmistavad tööd ei ole toetatav tegevus, köögiseadmed ja köögimööbel ei ole toetatav, projektis puuduvad eritööde projektilahendused, hinnapakkumises sisalduvad eriosade tööd ei ole toetatavad tegevused) ei olnud vastustaja väitel taotluse mitterahuldamise aluseks, oleks vastustaja ikkagi pidanud teavitama kaebajat nendest ega andnud nende puuduste kõrvaldamiseks või andmete

3 täpsustamiseks võimalust. PRIA on eksinud HMS § 15 lg 2 suhtes, kuna pole taotlejat puudustest teavitanud ega andnud taotlejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaega ega kaebuse esitajat enne otsuse tegemist ära kuulanud. Samuti on PRIA meelevaldselt lugenud puuduseks ka asjaolud, mis ei ole kehtiva õigusliku regulatsiooni alusel puudused. Kaebaja õigusi on õigusvastaselt ja põhjendamatult kahjustatud.

Vastustaja vastuväited

7. PRIA vaidleb OÜ Merklund kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. PRIA on seisukohal, et nad ei ole määruse nr 119 § 6 lg 7 valesti tõlgendanud. OÜ Merklund osanikeks on Helen Urb (59,97% osade omanik) ja Jaan Kuusk, samad isikud on ka juhatuse liikmed. Sama meetme raames taotleb toetust ka OÜ Simma Teenused summas 82 806 eurot (osanikeks Helen Urb 52% ja Jaan Kuusk). Ettevõtjad omavad üksteise suhtes valitsevat mõju, tegutsevad samas maakonnas. Toetust saab seega taotleda ainult üks ettevõtjatest. Määruse § 6 lg 7 eesmärgiks on vältida toetuse kontsentreerumist vaid üksikutesse kätesse, so ühtede ja samade füüsiliste isikute kätte läbi erinevate juriidiliste kehade. Kui lähtuda aga kaebaja tõlgendusest, siis kaotaks määruse § 6 lg 7 üldse mõtte, sest § 6 lg 5 sätestab juba, et toetuse maksimaalne suurus on ühe taotleja kohta arengukava programmiperioodi jooksul 100 000 eurot.

8. Määruse nr 119 algne redaktsioon nägi tõepoolest ette, et määruse § 6 lg 7 kohaldamiseks on vajalik mõlema eelduse olemasolu: taotleja tegutsemine samas maakonnas ja samas valdkonnas. 21.11.2008 jõustus aga § 6 lg 7 muudatus, jäeti välja sõnad „ja samas valdkonnas“, kuna esimeses taotlusvoorus taotluste menetlemisel selgus, et füüsilised isikud loovad endale fiktiivseid uusi ettevõtteid ning taotlevad iga uue ettevõtte raames toetust ühe ja sama objekti arendamiseks ühes ja samas piirkonnas.

9. Võimaliku 17 194 euro suuruse toetuse määramise osas märgib vastustaja, et toetuse määramine selles summas ei taga seda, et saavutatakse taotluses nimetatud tegevuse eesmärgid. Investeeringu abikõlbulik maksumus on 190 400 eurot, toetust taotletakse 95 200 eurot. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 62 lg 4 näeb ette, et kui taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotletud summat taotleja nõusolekul vähendada ja taotlust muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses nimetatud tegevuse eesmärgid.

10. Otsuse punktides 1 kuni 6 viidatud puudused ei ole taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Otsuses puudustele viitamine on informatiivset laadi.

Kaebaja täiendavad seisukohad

11. Kaebaja märgib veel kord, et PRIA on seadusevastaselt jätnud kaebuse esitajat teavitamata taotluses esinenud puudustest. Eelkõige oleks PRIA pidanud taotlejat teavitama toetuse summa ületamisest ning andma mõlemale ettevõttele võimaluse muuta taotlusi, samuti andma võimaluse nende seisukohtade ärakuulamiseks. Ka väiksemas summas toetuse määramine oleks eesmärgipärane ja kaebajal oleks võimalik kas omafinantseeringu suurendamise teel või projekti muutmise teel viia ellu taotluses nimetatud eesmärgid. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kui ettevõtted omavad teineteise suhtes valitsevat mõju, saab toetust taotleda vaid üks ettevõtjatest. Käesoleval juhul on tõlgendamise küsimus, kas

4 mõlemad ettevõtjad saavad kokku taotleda 100 000 eurot toetust või saab kumbki eraldi taotleda kuni 100 000 eurot toetust. Kaebaja kordab, et ta esitas PRIA-le kõik dokumendid kahe identse saunahoone rajamiseks.

Kohtu põhjendused ja otsus

12. PRIA 10.12.2012 otsusega on jäetud rahuldamata OÜ Merklund taotlus maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamiseks Purje saunakompleksi rajamiseks. Taotluse rahuldamata jätmise alusena on viidatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 62 lg 2 p 1 ja põllumajandusministri 22.12.2010 määruse nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus) § 10 lg 2 p 3 ja lg 3 ning § 6 lg 7. Määruse § 10 lg 3 sätestab, et kui taotleja ja taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et taotleja või taotlus ei vasta nõuetele, teeb PRIA ELÜPS § 62 lõike 2 alusel taotluse rahuldamata jätmise määruse. Antud juhul on vaidlustatud otsuse järgi kaebaja taotlus jäetud rahuldamata määruse § 6 lg 7 alusel, mis sätestab, et kui ettevõtja suhtes omab „Konkurentsiseaduse“ § 2 lõike 4 mõistes valitsevat mõju taotlejaga samas maakonnas tegutsev ettevõtja, saavad nimetatud ettevõtjad programmiperioodil taotleda toetust kuni 100 000 eurot ning suurprojekti kohta toetuse taotlemise korral kuni 300 000 eurot. Kaebaja taotluse puhul ei ole tegemist suurprojektile toetuse taotlemisega. Vaidlustatud otsuse järgi keeldus vastustaja kaebajale investeeringutoetuse määramisest põhjusel, et toetus määrati eelnevalt OÜ-le Simma Teenused.

13. Vaidlust ei ole selles, et PRIA-lt on üheaegselt taotlenud sama meetme 3.1 raames toetust OÜ Merklund ja OÜ Simma Teenused, kus mõlemate osaühingute osanikeks on samad isikud. Mõlemad osaühingud asuvad samas maakonnas. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust ka selles, et antud juhul kuulub kaebaja suhtes kohaldamisele määruse § 6 lg 7 märgitud „Konkurentsiseaduse“ § 2 lõige 4, ehk et OÜ Merklund ja OÜ Simma Teenused puhul ettevõtjad omavad üksteise suhtes valitsevat mõju ning et seega kuulub kaebaja suhtes toetuse andmisel kohaldamisele määruse § 6 lg 7.

14. Vaidlus on aga poolte vahel sama sätte, so määruse nr 119 § 6 lg 7 tõlgendamises. Kaebaja leiab, et antud säte võimaldab mõlemal taotlejal saada toetust kuni 100 000 eurot, vastustaja on seisukohal, et kui ettevõtjad omavad teineteise suhtes valitsevat mõju, saab toetust taotleda ainult üks taotlejatest.

Kohus leiab, et ekslik on kaebaja tõlgendus, et määruse nr 119 § 6 lg 7 annab võimaluse määrata Konkurentsiseaduse § 2 lõikes 4 toodud tingimustele vastavatele ettevõtjatele (taotlejatele) programmiperioodil kummalegi toetust kuni 100 000 eurot. Määruse § 6 lg 5 sätestab, et toetuse maksimaalne suurus ühe taotleja kohta arengukava programmiperioodi jooksul on 100 000 eurot. Määruse § 6 lg 7 on lõike 5 suhtes erisäte, mis täpsustab toetuse määramist juhtudel, kui taotlejad omavad konkurentsiseaduse mõistes valitsevat mõju ja asuvad samas maakonnas. Määruse § 6 lõike 7 sõnastuses on märgitud, et nimetatud ettevõtjad saavad programmiperioodil taotleda toetust kuni 100 000 eurot, mis saabki tähendada, et valitseva mõjuga ettevõtjad saavad kokku taotleda toetust määruses sätestatud piirmääras. Nõustuda tuleb siin vastustaja seisukohaga, et kui lähtuda kaebaja seisukohast, et mõlemate taotlejate puhul kehtib eraldi 100 000 eurone piirmäär, siis kaotaks antud säte (määruse § 6 lg 7) üldse mõtte ja regulatsiooni, kuna määruse § 6 lõikes 5 on juba nimetatud

5 üldregulatsioon sätestatud. Määruse § 6 lõike 7 tingimustele vastavatele ettevõtjatele on selle sätte alusel võimalik määrata toetust kokku summas kuni 100 000 eurot, mitte aga seda ületavas summas. Seega, kuna samas maakonnas asuvale ja kaebajaga valitsevat mõju omavale osaühingule oli määratud toetus summas 82 806 eurot, siis ei olnud vastustajal võimalik kaebajale toetust summas 95 200 euro määrata.

15. Kaebaja on märkinud, et ta omab infot, et vastustaja on varasematel aastatel ja ka sellel aastal rahuldanud ettevõtete taotlusi, kellede asukoht on samas maakonnas ning kes omavad teineteise suhtes valitsevat mõju. Kohus leiab, et asjaolu, kas vastustaja on analoogsetel juhtudel toetusi ettevõtjatele määranud või mitte, ei saa olla konkreetses asjas kaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja nimetatud väide jääb puhtsõnaliseks väiteks, ühtki tõendit selle kohta esitatud ei ole. Seega ei ole võimalik kohtul ka kontrollida, kas vastustaja poolt on taotlejaid võrdselt koheldud.

16. Kaebaja on vastustajale ette heitnud, et viimane ei ole määruse § 6 lg 7 tõlgendamisel lähtunud seadusandja tahtest ja eesmärgist, kuna 2008 määruse seletuskirjast tuleneb, et valitseva mõju üle otsustamine ja üle 100 000 eurose toetuse piirmäära järgimine on nõutav üksnes samas maakonnas ja samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete puhul. Kaebaja märgib, et OÜ Merklund ja OÜ Simma Teenused tegevusvaldkonnad on erinevad ning nende suhtes Konkurentsiseaduse rakendamine on põhjendamatu. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja on nimelt lähtunud põllumajandusministri 12.03.2008 määrusest nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (praegu määrus nr 119), mille esialgne redaktsioon nägi ette § 6 lg 7 kohaldamiseks kahe eelduse olemasolu: ettevõtete asumine samas maakonnas ja tegutsemine samas valdkonnas. 21.11.2008 jõustus määruse § 6 lg 7 uues redaktsioonis, milles on välja jäetud „ja samas valdkonnas“. Sellele asjaolule on oma vastuses selgituse andnud ka vastustaja. Määruse eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Sõnastatakse uuesti ka määruse § 6 lõige 7. Esiteks, seetõttu et jäetakse välja sõnad „ja samas valdkonnas“, kuna esimese taotlusvooru taotluste menetlemise käigus selgus, et füüsilised isikud loovad endale fiktiivselt uusi ettevõtteid ning taotlevad iga uue ettevõtte raames toetust ühe ja sama objekti arendamiseks ühes ja samas piirkonnas, väites, et toetust taotletavate tegevuste tegevusvaldkonnad on erinevad“. Seega määruse nr 119 § 6 lg 7 märgitud piirmäära kohaldamine eeldab ainult ettevõtjate samas maakonnas tegutsemist.

17. Vaidlustatud otsuses on lisaks eeltoodule välja toodud mitmed kaebaja taotluses esinenud puudused. Vaideotsuses ja ka kohtule saadetud vastuses on vastustaja rõhutanud, et need lisana märgitud puudused ei ole olnud taotluse mitterahuldamise põhjusteks, vaid et taotlus jäeti rahuldamata ainult põhjusel, et toetuse piirmäär taotleja kohta on ületatud. Kuna lisana esitatud puudused ei ole mõjutanud vaidlustatud otsuse tulemust, ei pea kohus vajalikuks ka nende põhjendatust hinnata. Samas tuleb märkida, et vastustaja poolt vaidlustatud otsuses selliste kaebaja taotluses esinenud puuduste väljatoomine, millised tegelikult asja otsustamist ei mõjutanud, on mittevajalikud ning segadust tekitavad.

18. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole enne otsuse tegemist kaebajat teavitanud asjaolust, et tema ja OÜ Simma Teenused omavad teineteise suhtes valitsevat mõju ja et selle tõttu on toetuse piirmäär ületatud. Kaebaja leiab, et sel juhul oleks nii kaebajal kui OÜ-l Simma Teenused olnud võimalik sisse viia muudatusi ja täpsustusi, samuti oleks vastustaja pidanud

6 kaebajale andma võimaluse taotleda toetust summas 17 194 eurot. Kaebaja leiab, et määruse § 6 lg 7 ei sätesta, et toetust saab taotleda ainult üks ettevõtja. Kohus peab kaebaja väiteid põhjendatuks. PRIA 10.12.2012 otsuses on vastustaja märkinud, et käesoleval juhul saab määruse lg 6 lg 7 kohaldamisel toetust taotleda vaid üks ettevõtjatest. Kohus antud väitega ei nõustu. Määruse § 6 lg 7 sõnastusest ei saa välja lugeda, et juhul, kui toetust taotlevad kaks või enam Konkurentsiseaduse § 2 lg 4 mõistes valitsevat mõju omavat ettevõtjat, saab toetust piirmääras kuni 100 000 eurot taotleda ainult üks ettevõtjatest. Selles sättes on märgitud, et sel juhul saavad nimetatud ettevõtjad programmiperioodil taotleda toetust kuni 100 000 eurot. Seega saavad need ettevõtjad taotleda toetust kas koos kokku mitte rohkem kui 100 000 eurot või taotleb toetust ainult üks ettevõtja lubatud piirmäära ulatuses. Ka käesoleval juhul oleks võinud toetust taotleda mõlemad ettevõtjad eraldi, kuid kokku mitte enam kui 100 000 eurot. OÜ Merklund taotles toetust 95 200 eurot ja OÜ Simma Teenused 82 806 eurot. Seega on antud juhul toetust taotletud rohkem, kui määruse § 6 lg 7 võimaldab.

19. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on rikkunud selgituskohustust ning ei ole andnud kaebajale ja OÜ-le Simma Teenused võimalust taotluse (taotluste) võimalikku kooskõlla viimiseks määruse § 6 lõikes 7 toodud määradele. Hea halduse tava alusel oleks vastustajal tulnud anda mõlemale taotlejale enne otsuse tegemist võimalus selgituste andmiseks, otsustamaks, kumma taotleja taotlus kuulub rahuldamisele, või andma kas kaebajale või mõlemale taotlejale võimaluse taotluse muutmiseks. Määruse § 6 lg 7 ei sätesta, et ühele taotlejale toetuse määramise korral jääb teise (teiste) taotleja taotlus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on märkinud, et väiksemas summas toetuse määramine oleks olnud eesmärgipärane ja tal oleks olnud võimalik kas omafinantseeringu suurendamise teel või projekti muutmise teel viia ellu taotluses nimetatud eesmärgid. Puudub põhjendus, mille alusel rahuldati just OÜ Simma Teenused taotlus, rahuldamata jäeti aga kaebaja taotlus. Taotluste menetlemisel oleks taotlejatel olnud ühe võimalusena ka otsustada, kummale taotlejale tuleks toetus määrata.

20. Vaatamata eeltoodule ei anna see alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Nagu märgitud, on OÜ Simma Teenused taotlus rahuldatud ning talle on määratud toetus 82 806 eurot. Puuduvad andmed et haldusakti, millega OÜ-le Simma Teenused toetus määrati, oleks vaidlustatud. Seega saab lähtuda faktist, et üks Konkurentsiseaduse alusel valitsevat mõju omavatest ettevõtjatest on toetust saanud ja see otsus on kehtiv. Sellises olukorras oleks määruse § 6 lg 7 järgi kaebajal võimalik saada toetust kuni 17 194 eurot. Vaidlustatud 10.12.2012 otsuses ei ole kaebajale selles summas toetuse määramise võimalust analüüsitud, on ainult märgitud, et käesoleval juhul saab toetust vaid üks ettevõtjatest. PRIA 01.03.2013 vaideotsuses on vastustaja märkinud, et toetuse määramine summas 17 194 eurot saunakompleksi ehitamiseks ei täida taotluse eesmärki. Kohus nõustub vastustaja vaideotsuses toodud järeldustega. Kaebaja on taotlenud saunakompleksi ehitamiseks toetust 95 200 eurot, investeeringu abikõlbulik maksumus on 190 400 eurot (väljavalitud Leiger Grupp OÜ hinnapakkumine saunakompleksi ehitamiseks on summas 190 400 eurot). ELÜPS § 62 lg 4, millele vastustaja on viidanud, sätestab, et kui taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotletud summat taotleja nõusolekul vähendada ja taotlust muuta tingimusel, et saavutatakse taotluses nimetatud tegevuse eesmärgid. Kui taotleja ei ole nõus taotlust muutma, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Kohus nõustub vastustajaga, et investeeringu kogumaksumust arvestades ei taga toetuse määramine summas 17 194 eurot taotluses nimetatud tegevuse

7 eesmärkide saavutamist, so kahe saunahoone ehitamist. Kaebaja poolt esitatud puhtsõnalised väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks.

21. Kuna vaidlustatud otsuse tühistamiseks alus puudub, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Otsuse kehtima jäämise korral puudub alus teha vastustajale ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks.

Kaebaja on esitanud taotluse vastustajalt menetluskuluna riigilõivu 15 eurot välja mõistmiseks. Vastustaja menetluskude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Eda Muts Kohtunik