2-11-56862/51 · Tallinna Ringkonnakohus

1(19)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2013. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-11-56862

Tsiviilasi

BLRT Laevaehitus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ene

Ahase hagi Vakaru Baltijos Laivu Statykla UAB vastu

rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ning

2.500.000 euro väljamõistmiseks pankrotivarasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. märtsi 2013. a. otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

2.500.000 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Vakaru Baltijos Laivu Statykla UAB apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Vakaru Baltijos Laivu Statykla UAB (RK

142166353, asukoht Minijos g. 180, LT 93269 Klaipeda,

Leedu Vabariik, varasem ärinimi Vakaru Laivu Statykla

UAB), lepingulised esindajad adv. Arne Ots ja adv. Marika

Kütt

Vastustaja (hageja) BLRT Laevaehitus OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Ene Ahas (Advokaadibüroo Ahas&Heringson

GLO, Maakri 23A, Tallinn 10145), lepingulised esindajad

adv. Veikko Puolakainen ja adv. Carri Ginter

Kohtuistungi aeg

17. juuni 2013. a.

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. märtsi 2013. a. otsus BLRT Laevaehitus OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahase hagis Vakaru Baltijos Laivu Statykla

UAB vastu rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ning 2.500.000

euro väljamõistmiseks pankrotivarasse.

2(19)

2. BLRT Laevaehitus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Vakaru Baltijos Laivu

Statykla UAB vastu tagasivõitmise korras rahalise kohustuse täitmise kehtetuks

tunnistamiseks ja 2.500.000 euro väljamõistmiseks BLRT Laevaehitus OÜ

(pankrotis) pankrotivarasse jätta rahuldamata.

3. Poolte nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda

väljamaksmiseks pankrotivara arvel.

4. Välja mõista hagejalt BLRT Laevaehitus OÜ (pankrotis) pankrotivara arvel

riigituludesse 12.500 eurot vähem tasutud riigilõivu katteks.

5. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele kas Swedbank

AS-is (a/a 221023778606), AS-is SEB Pank (a/a 10220034796011) või Danske

Bank AS Eesti filiaalis (a/a 333416110002), kõikidel viitenumber 2900078512.

Arve selgitusse tuleb märkida tsiviilasja number ja see, et tegemist on

riigilõivuga.

6. Resolutsiooni punktis 4 märgitud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

7. Apellatsioonkaebus rahuldada.

8. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d:

1. Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid

teha,

sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

3(19)

Hageja nõue

BLRT Laevaehitus OÜ (BLRT) (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahas esitas 21.

novembril 2011. a. Harju Maakohtule hagi Vakaru Baltijos Laivu Statykla UAB vastu

rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ning 2.500.000 euro väljamõistmiseks

pankrotivarasse. Alternatiivselt palus hageja lugeda Vakaru Laivu Statykla UAB võlgniku

lähikondseks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg. 3 alusel.

BLRT võitis 2006. a. Ålands Landskapsregeringi (Ahvenamaa valitsus) korraldatud

hankekonkursi uue parvlaeva ehitamiseks (M/S Skarven), mis veaks reisijaid ja sõidukeid

ning sobiks Ahvenamaa saarestikus sõitmiseks, ning sõlmis tellijaga 22. veebruaril 2007. a.

laevaehituslepingu. Lepingu tingimuste kohaselt pidi parvlaev valmima hiljemalt

30. novembriks 2008. a., lepingu maksumuseks oli kokku lepitud 12.277.000 eurot. Lepingu

artiklid 7 (c), 8 (a) ja 8 (i) sätestasid ühtlasi sanktsioonid tellimuse täitmisega viivitamise eest

(leppetrahv). BLRT töövõtjana hilines tellimuse täitmisega, parvlaeva kokkulepitud tähtajaks

valmis ei saanud ning tellijale üle ei andnud. Laev anti tellijale üle alles 30. septembril

2009. a. Tellimuse täitmisega hilinemise tõttu esitas tellija kooskõlas lepinguga BLRT-le

25. augustil 2009. a. leppetrahvinõude 1.841.550 eurot ning kordas nõuet ka laeva

vastuvõtmisel 30. septembril 2009. a.

25. septembril 2009. a. oli toimunud kohtumine tellija ja BLRT vahel, kus arutati

võimalikke lahendusi kompromissi saavutamiseks ja BLRT andis lubaduse organiseerida

samal teemal täiendav kokkusaamine. BLRT oma lubadust ei täitnud.

13. oktoobril 2009. a. tegi BLRT oma arvelduskontolt 5.228.967 euro ülekande

kostjale selgitusega „Invoice No LT VLS 90 0001366“.

28. oktoobril 2009. a. edastas tellija BLRT-le kirja, milles andis võlgnikule oma

lubaduse täitmiseks täiendava tähtaja 13. november 2009. a. ning rõhutas, et tal on töövõtja

vastu suur rahaline (leppetrahvi) nõue. BLRT vastas kirjale 3. novembril 2009. a. ning

selgitas, et tal on huvi ja eesmärk leida pooli rahuldav kompromiss. Tellija 11. novembri

2009. a. vastuskirja kohaselt oli ta vastu tulles BLRT-le nõus ootama, kuigi juhtis tähelepanu

asjaolule, et tema alltöövõtjaga seotud võimaliku vaidlusega õiguslikku puutumust ei oma.

2010. a. jaanuaris pöördus tellija rahalise nõudega Stockholmi vahekohtusse, nõudes

BLRT-lt leppetrahvi 1.837.500 eurot. Vahekohtu 17. veebruari 2011. a. otsus leppetrahvi

nõudes on jõustunud, Eestis tunnustatud ning täidetavaks tunnistatud Harju Maakohtu 20.

juuni 2011. a. määrusega. Ülekanne tehti ajal, mil BLRT-le oli esitatud leppetrahvi tasumise

nõue ning BLRT pidas ise samas küsimuses pikema ajavahemiku vältel võlausaldajaga

läbirääkimisi eesmärgiga leida pooli rahuldav kompromiss.

Vahekohtu otsus tõendab ka kõiki eespool loetletud faktilisi asjaolusid, mis

puudutavad kohtumenetlusele eelnenud kirjavahetust, läbirääkimisi ja nõuete kohtueelset

esitamist. Stockholmis toimunud vahekohtu menetluse ajal 15. juunil 2010. a. otsustasid

BLRT osanikud äriühingu likvideerida. Likvideerimisteade avaldati väljaandes Ametlikud

Teadaanded 20. juulil 2010. a., võimalikud nõuded paluti saata likvideerijale 4 kuu jooksul.

Äriregistrile esitatud likvideerimisaruande kohaselt oli äriühingul 2010. a. müügitulu kokku

64.000 krooni (samas kui 2009. a. oli müügitulu 81.378.000 krooni). Samast aruandest

nähtuvalt äriühingul 2010. a. majandustegevust praktiliselt enam ei olnud. Vastuväiteid

võlausaldajad üksteise nõuetele koosolekul ei esitanud. Harju Maakohtu 1. septembri 2011. a.

määrusega kinnitas kohus BLRT pankrotimenetluses jaotusettepaneku, mille järgi on kolm

tunnustatud ja kaitstud nõuetega võlausaldajat, kellest OÜ BLRT RPK nõudesumma on

2799, 33 eurot jaotise protsendiga 0, 14%; BLRT Grupp AS-i nõudesumma on 48.833, 03

eurot jaotise protsendiga 2, 40% ja Alands Landskapsregering nõudesumma on 1.979.273, 94

eurot jaotise protsendiga 97, 46%. Jaotusettepaneku koostamise momendil oli pankrotivarasse

laekunud vara müügist 1800 eurot.

4(19)

Hageja taotleb BLRT 13. oktoobril 2009. a. toimunud rahalise kohustuse täitmise

kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras PankrS § 109 lg. 1 ja § 113 lg. 1 p. 3 alusel,

kuivõrd kostjat saab lugeda BLRT lähikondseks. See asjaolu nähtub BLRT 2008. a.

majandusaasta aruandest, kus põhitegevusena näidatud parvlaeva „Skarven“ ehitus

(müügitulu 124.372.620 krooni) on raamatupidamislikult kajastatud real „tehingud seotud

osapooltega“. Samuti on kostjat seotud osapoolena nimeliselt näidatud aruannetes. Teiseks

kinnitab ühise majandusliku huvi olemasolu võlgniku ja kostja vahel BLRT Grupp AS-i enese

käsitlus, mida on väljendatud kontserni tegevust kajastavas perioodiliselt väljaantavas

sisemises ajalehes „Teataja.“ Nii on, näiteks, oktoobris 2009. a. avaldatud artikkel parvlaev

„Skarven“ valmimise kohta Leedus Vakaru Laivu Statykla tehases, s. t. kostja juures. Samast

artiklist nähtub, et projekti teostamise kallal töötas rohkem kui 30 alltöövõtjat ja üle 150

inimese. Oluline on, et kontsern BLRT Grupp AS ise käsitleb kõiki oma tütarettevõtjate

tegevusi ühtse grupisisese tegevusena. Parvlaeva „Skarven“ ehitamist kui üldist grupi

laevaehitusega seonduvat suurprojekti on mainitud BLRT Grupp AS 2007. – 2008. a.

aastaraamatus.

Võlgniku sõnul täitis ta rahalise kohustuse oma võlausaldajale. Rahaline kohustus

täideti 13. oktoobril 2009. a., s. o. kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist

15. märtsil 2011. a., rahalise kohustuse täitmisega kahjustati vähemalt ühe – oma suurima

võlausaldaja Ålands Landskapsregering – huve, mille tulemusena muutus võlgnik sisuliselt

maksejõuetuks. Tegemist oli ühe võlausaldaja eelistamisega, kes pealegi oli võlgniku

lähikondne. Ülekande tegi võlgnik lähikondsest võlausaldajale olukorras, kus oli teadlik

sissenõutavaks muutunud leppetrahvi nõudest ning pidas kompromissläbirääkimisi nõude

rahuldamiseks.

BLRT

suutmatus

tasuda

leppetrahvi

tõi

endaga

kaasa

esmalt

likvideerimismenetluse ning lõpptulemusena BLRT pankrotistumise. Võlgnik jättis

võlausaldajale mulje, et tegeleb lahenduse otsimisega ning see oli ka põhjuseks, miks tellija

juba varem vahekohtu poole ei pöördunud. Samaaegselt läbirääkimiste toimumisega tegi

võlgnik suuresummalise ülekande oma võlausaldajale väidetavate teenuste eest, kuigi 2009. a.

majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku majandustegevus aasta lõpus peatatud.

Vaidlusalune tehing tõi kaasa võlausaldaja Alands Landskapsregering huvide kahjustamise,

kuivõrd vahekohtu lahendi tegemise järgselt ei olnud võlausaldaja nõude rahuldamine

täitemenetluse korras BLRT vara puudumise tõttu enam võimalik.

Võlgniku teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest või selle võimalikkusest ei

ole iseenesest primaarne, kuid võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist võlgniku poolt

saab siiski eeldada. BLRT oli ilmselgelt makse tegemise hetkel teadlik, et võlausaldajal

Alands Landskapsregering oli sissenõutavaks muutunud leppetrahvi nõuet võlgniku vastu.

Samale järeldusele on jõudnud ka tellija ja töövõtja vahelist sisulist vaidlust lahendanud

Stockholmi vahekohus. Lepingu täitmise tagamise funktsiooni täitev leppetrahvinõue muutus

sissenõutavaks peale võlausaldaja poolt vastava nõude esitamist hiljemalt laeva üleandmise

hetkeks 30. septembril 2009. a. Laevaehituslepingus on fikseeritud, et mistahes

lepingujärgsed (artiklist 7) tulenevad laeva üleandmise hilinemisega seotud leppetrahvid tuleb

tasuda laeva üleandmise momendil. Leppetrahvi nõudeõiguse aluseks oleva lepingu kehtivust

või leppetrahvi kokkuleppe kehtivust ei ole lepingupooled kahtluse alla seadnud ega

vaidlustanud. Kohustuse rikkumine oli toimunud ja leppetrahvi sissenõutavust ei mõjuta see,

kas teine lepingupool trahvinõuet aktsepteeris. Samuti ei ole sissenõutavaks muutumine

seotud vahekohtumenetlusega ning seda ei mõjuta asjaolu, kas isik on oma nõude täitmiseks

kohtu poole pöördunud.

Lepingust tuleneva leppetrahvi suurus oli märkimisväärne (1.837.500 eurot), seega

pidi võlgnik igal juhul aru saama, et enam kui kaks korda suuremas mahus rahalise kohustuse

täitmine teisele väidetavale võlausaldajale toob endaga kaasa leppetrahvi nõuet omava

võlausaldaja

huvide

kahjustamise

ning

võib

põhjustada

hilisema

maksejõuetuse.

5(19)

Ernst&Young Baltics AS-i järeldusotsusest ja BLRT 2008. a. majandusaasta aruandest ilmneb

kostja teadlikkus. Alands Lanskapsregeringiga sõlmitud lepingu tingimused näevad ette

trahve ja sanktsioone ning audiitoritele ei esitatud piisavalt tõendeid tõendamaks, et praami

tellija neid ei esita, nõuete esitamine võib aga oluliselt mõjutada kogu projekti kasumlikkust

ja seega ka ettevõtte aruandeaasta kasumit ning finantsseisundit. Järeldusotsus on koostatud

29. juunil 2009. a., s. o. enne vaidlusaluse rahaülekande tegemist, trahvinõuded esitati aga

25. augustil 2009. a. ja 30. septembril 2009. a. Võlgnik pidi aru saama, et suure grupisisese

rahaülekande tegemine võib kahjustada võlausaldaja huvisid. BLRT 2008. a. majandusaasta

aruande koosseisus esitatud tegevusaruande kohaselt oli müügitulu 2008. a. kokku

124.691.000 krooni ning äriühingu põhieesmärgiks 2009. a. majandusaastal oli jätkuvalt

toodangu täiustamine ja turupositsiooni laiendamine ning kindlustamine. 2009. a.

majandusaasta aruandes esitatud tegevusaruande kohaselt oli aga ettevõtte müügitulu 2009. a.

81.378.000 krooni ning tegevusaruandes sisaldub märge, et BLRT majandustegevus on

ajutiselt peatatud, millele järgnes juunis 2010. a. otsus likvideerimiseks. Selles kontekstis jääb

ebaselgeks, millistel kaalutlustel oli vaja vastu võtta likvideerimisotsus juba alates 2003. a.

tegutseva ning varem korralikku müügitulu teeninud äriühingu suhtes, kes pealegi kuulub

Baltikumi suurimasse tööstuskontserni AS BLRT Grupp. Kontsern tervikuna omab

mastaapset majandustegevust ning tegutseb jätkuvalt kasumlikult, s. h. laevaehituses. Samuti

jääb arusaamatuks, millised kaalutlused tingisid eduka äritegevuse ajutise peatamise 2009. a.

lõpul. Arvestades poolte vahel tekkinud erimeelsusi lepingu täitmise osas, nõuete esitamist ja

läbirääkimiste pidamist 2009. a. ja sellele järgnenud vahekohtumenetlust 2010. a., ei ole

välistatud, et võlgniku tegelikuks eesmärgiks ühingu likvideerimisel oli üksnes rahalise

kohustuse täitmise vältimine oma suurima võlausaldaja ees.

Kuivõrd hagi on esitatud PankrS § 109 lg. 1 ja § 113 lg. 1 p. 3 alusel, siis ei ole

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks vajalik täitmise aluseks oleva tehingu enda

kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras. Teise võlausaldaja ees oma väidetava kohustuse

täitmisega kahjustati vähemalt ühe võlausaldaja Hagi rahuldamise seisukohast ei oma tähtsust,

mis põhjusel või millise lepingu täitmise katteks kostjale raha tasuti. Küll omab tähtsust, et

ülekantud summa (5.228.967, 56 eurot ehk ümberarvestatuna 81.815.563 krooni) on samas

suurusjärgus, kui BLRT 2009. a. majandusaasta aruandes kajastatud müügitulu (81.378.000

krooni) tervikuna. Rahalise kohustuse täitmise tõttu 13. oktoobril 2009. a. muutus võlgnik

maksejõuetuks, peale seda ei ole sisulist tegevust toimunud ja kirjeldatud tegevus viitab

teadlikule

võlausaldaja

huvide

kahjustamisele.

Likvideerimismenetlus

algatati

vahekohtumenetluse ajal olukorras, kus võlgnik oli teadlik tema vastu esitatud suurest

leppetrahvinõudest, ajutise halduri nimetamise järgselt puudus BLRT-l endal vara isegi

pankrotimenetluse läbiviimiseks ning pankrotimenetlust finantseeris suurim võlausaldaja.

Vastuseks kostja vastusele märkis hageja, et asjakohane ei ole väide, et makse tehti

võlausaldaja huvides eesmärgiga anda laev üle tellijale. Laev anti üle juba 30. septembril

2009. a., kuid makse tehti 13. oktoobril 2009. a. Lisaks olid laevaehituse lepingu poolteks

BLRT ja Alands Landskapsregering ning tähtsust ei oma, kas töövõtja kasutas laeva

ehitamiseks teisi alltöövõtjaid või mitte. Seega ei ole ka asjakohane vastuses toodud

arutluskäik, mille kohaselt makse tegemata jätmisel oleks kostjal kui alltöövõtjal tekkinud

õigus laeva oma nõude rahuldamiseks kinni pidada ning tellitud laev oleks üldse jäänud kätte

saamata. Lepingupoole suhted alltöövõtjaga ei oma teise poole suhtes tellimuse täitmise osas

õiguslikku tähendust. Õiguslikku tähendust omab asjaolu, et makse tegemise momendil oli

laeva tellijal töövõtja vastu märkimisväärne sissenõutavaks muutunud rahaline nõue. Vastuses

toodud väited on vastuolus hageja enda esitatud pankrotiavaldusega, mille isaks olevas

seletuses maksejõuetuse põhjuste kohta on laeva üleandmisega hilinemise põhjusena

nimetatud mitte makse tegemata jätmist kostjale, vaid teise alltöövõtja OÜ Novenco poolt

tarnitud ebakvaliteetseid seadmeid.

6(19)

BLRT maksejõuetuse põhjustel ei ole hagi lahendamise seisukohast tähtsust.

Leppetrahvi nõude kohta on vahekohtu jõustunud otsus. Lepingupooled ei ole 25. septembril

2009. a. sõlminud mingeid poolte vastutust välistavaid kokkuleppeid ning taolisi väiteid ei

pidanud veenvaks ka vahekohus, tõendeid taolise kokkuleppe kohta ei ole kostja esitanud.

Kostja pole esitanud ainsatki tõendit, mis kinnitaks, et BLRT kaotas vahekohtu menetluse

avalikuks saamise tõttu tellimusi ja kogu oma turuosa, mille tulemusena seiskus BLRT

majandustegevus. Kostja ei ole ära näidanud, milline oli BLRT turuosa, mille kadumises ta

hageja

võlausaldajale

etteheiteid

teeb.

Võlgniku

likvideerimisaruandes

ei

viidata

likvideerimise põhjustena vahekohtumenetlusele, vaid üksnes osanikud otsustusele.

Tagasivõitmise hagi lahendamisel ei oma tähtsust see, kas võlausaldaja oleks saanud

teha oma nõudega tasaarvelduse võlgnikule maksmisele kuuluvate summadega. Võlausaldaja

kaalus ka seda võimalust, kuid jõudis järeldusele, et lepingu kohaselt ei ole tal õigust

omapoolset makset tegemata jätta isegi siis, kui tal on töövõtja vastu rahaline nõue –

pooltevaheline leping ei näinud tasaarvelduse tegemise võimalust ette. Samale järeldusele

jõudis ka vahekohus oma otsuses. Võlausaldaja juhindus kokkulepitud tingimustest, teostas

lepingulise makse ja esitas oma nõude eraldi menetluses. Tähtsust ei ole ka sellel, kas

võlausaldaja pööras täitmisele tema kasuks antud pangagarantii või mitte. Võlausaldaja

selgituste kohaselt hõlmas pangagarantii vaid lepingu täitmisega seotud summasid, mitte

võimalikke lisanõudeid (kahju, leppetrahv jms). Ka vahekohus jõudis järeldusele, et

pangagarantii ei laienenud leppetrahvinõudele.

Tagasivõitmise hagi esitamist pankrotihalduri poolt ei saa pidada hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks. Pankrotimenetlusele eelnenud sündmused kogumis (iseäranis arvestades

audiitori järeldusotsuses sisalduvat hoiatavat hinnangut) annavad alust arvata, et lepingu

sõlminud võlgnik lootis võla tasumisest pääseda pankrotimenetluse raugemise läbi. Seda

järeldust kinnitab muu hulgas kontserni majandustegevuse jätkuv kasv ning tegutsemine

laevaehituse valdkonnas. BLRT Grupp AS-i tervikuna on 2010. a. peetud üheks Eesti

väärtuslikumaks ettevõtteks ning nimetatu on ise avalikult teatanud, et investeerib 2011. a.

ettevõttesse 67.000.000 eurot, mis ettevõtte juhi sõnul on peaaegu poole võrra rohkem kui

2010. a. teenitud kasum. Seega on ülimalt kasumlikult tegutseva suurkontserni ühe

tütarettevõtte täielik varatus ja ootamatu pankrotistumine lühikese aja vältel indikatsiooniks,

et tegu võib olla maksejõuetuse tahtliku põhjustamisega karistusseadustiku (KarS) § 384

tähenduses.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks vaidlusaluse

toiminguga kahjustatud Ålands Landskapsregeringi või mõne muu võlausaldaja huve. BLRT

sai makse eest laeva, mis omakorda Ålands Landskapsregeringile üle anti. Kuna laeva eest

kostjale tasutud hind vastas üleantud laeva väärtusele, ei saanud võlausaldajate huvide

kahjustumist toimuda. Makse tehti tavapärase majandustegevuse raames. Lisaks tuleb

arvestada seda, et 2009. a. oli Ålands Landskapsregeringi kui laeva tellija peamiseks huviks,

et tellitud laev antaks talle üle. Kui BLRT ei oleks kostjale makset teinud, ei oleks BLRT

saanud Ålands Landskapsregeringile laeva üle anda. Kostja kui BLRT alltöövõtja oleks

sellisel juhul esitanud BLRT vastu rahalise kohustuse täitmise nõude ning keeldunud laeva

üleandmisest enne, kui raha on tasutud. Seega oleks kostjale rahalise makse tegemata jätmine

võinud viia olukorrani, kus Ålands Landskapsregeringil oleks üldse jäänud tellitud laev kätte

saamata. Tehes kostjale alltöövõtulepingu alusel makse, tagas BLRT, et tal oleks võimalik

laev Ålands Landskapsregeringile üle anda.

BLRT vastu leppetrahvi nõude esitamine ei tähendanud, et järgnevalt tehti makseid

maksejõutuse olukorras. Makse tegemise ajal 13. oktoobril 2009. a. oli BLRT veendunud, et

tema vastu esitatud leppetrahvinõue on alusetu. Vahekohtumenetluses vaidles BLRT

7(19)

leppetrahvinõudele vastu. BLRT maksejõuetuse põhjustas hageja poolt BLRT vastu

leppetrahvinõude esitamine ja pooltevahelise vahekohtumenetluse avalikustamine. BLRT ja

Ålands Landskapsregering sõlmisid 25. septembril 2009. a. kokkuleppe esitada laeva

hilinemisega üleandmisest tekkinud nõuded ühiselt Novenco A/S vastu, kelle süü tõttu laeva

üleandmine hilines. Ålands Landskapsregering rikkus seda kokkulepet ning algatas

arbitraažimenetluse BLRT suhtes, nõudes temalt leppetrahvi, avalikustades ühtlasi

vahekohtumenetluse. Kohustus hoida vahekohtumenetlus konfidentsiaalsena on üks

rahvusvaheliselt

tunnustatud

vahekohtumenetluse

üldpõhimõtteid

ning

Ålands

Landskapsregering on seda rikkunud, põhjustades sellega BLRT-le kahju. Selle tagajärjel

seiskus BLRT majandustegevus 2010. a. jooksul täielikult.

Võlgnik ei pidanud 2009. a. arvestama leppetrahvi tasumise võimalusega ning sellest

oma majandustegevuses lähtuma, m. h. jätma kostja suhtes oma rahalised kohustused

täitmata. Tellija nõudis leppetrahvi, tulenevalt laeva hilinemisega üleandmisest, milleks

võlgniku arvates puudus alus, sest laeva hilinemisega üleandmise oli põhjustanud vääramatu

jõud. Võlgnik oli seisukohal, et pooled jõudsid 25. septembril 2009. a. Marienhamnis

kokkuleppele, et tema vastu leppetrahvinõuet ei esitata, võimalikud kahjunõuded suunatakse

laeva üleandmise hilinemise põhjustanud alltöövõtja Novenco S/A vastu. Ålands

Landskapsregering teostas laeva üleandmisel võlgnikule kõik lepingujärgsed maksed ega

tasaarvestanud oma väidetavat leppetrahvi nõuet võlgnikule laeva eest maksmisele kuuluvate

summadega. Kõikide maksete tegemine andis samuti võlgnikule alust arvata, et Ålands

Landskapsregering ei kavatse temalt leppetrahvi nõuda, see kujunes tulenevalt lepingu II

punktist 8. Viidatud sätte kohaselt tuli leppetrahvi suurus välja arvutada ning määratleda laeva

üleandmisel ning (leppetrahvi ning maksmisele kuuluvate summade) tasaarvestust ületav osa

tuli tasuda laeva üleandmisel, mis loeti täielikuks ning lõplikuks täitmiseks. Ålands

Landskapsregering ei pööranud kehtivusaja jooksul täitmisele ühtegi tema kasuks ning

võlgniku kohustuste täitmiseks seatud pangagarantiid. Ålands Landskapsregering on

Stockholmis aset leidnud arbitraažimenetluses selgitanud, et pooltel oli leppetrahvinõude üle

vaidlus, mistõttu ta teostas võlgnikule kõik lepingujärgsed maksed. Arbitraažilahendi lk. 10

on sellega seoses märgitud: „Ålands Landskapsregering otsustas enne kohtumist, et Ålands

Landskapsregeringil polnud õigust tasaarvestada oma vaieldavat leppetrahvinõuet BLRT

nõuetega tasuda viimased osamaksed ning mõningad muud maksed.“ Leppetrahvinõude

olemasolu vaieldavust arvestades puudus võlgnikul alus käsitleda Ålands Landskapsregeringi

oma võlausaldajana ning jätta tema vaieldava leppetrahvi nõude tõttu oma teadaolevate

võlausaldajate (s. h. kostja) ees kohustused täitmata. Ålands Landskapsregeringi leppetrahvi

nõue sai selguse alles 17. veebruari 2011. a. arbitraažilahendiga. 2009. a. oktoobris teostatud

maksete osas ei saa rääkida võlgnikupoolsest teadlikust ning tahtlikust Ålands

Landskapsregeringi huvide kahjustamisest. Võlgniku ning Ålands Landskapsregeringi

vahelised kokkusaamised ning kirjavahetus seondusid üksnes sellega, kuidas ning millal

esitada võimalikud kahjunõuded ühiselt alltöövõtja Novenco A/S-i vastu. Ernst&Young

Baltics SA poolt võlgniku 2008. a. majandusaasta aruandele lisatud audiitori järeldusotsuses

oli üksnes viidatud, et leping II näeb ette võlgniku vastu leppetrahvi esitamise võimaluse.

Võlgnik oli loomulikult teadlik nii lepingus II sisalduvatest kui audiitori poolt osutatud

leppetrahvi nõudmise alustest. Teostatud töö eest tasumine ei kahjusta võlausaldajate huve. Et

võlgnik ei pidanud subjektiivselt leppetrahvi tasumise vajadusega arvestama, siis ei saa

13. oktoobril 2009. a. teostatud makse puhul ka objektiivselt rääkida Ålands

Landskapsregeringi huvide kahjustamisest. Tegelikkuses on see makse, mida hageja Ålands

Landskapsregeringi suhtes kahjulikuks tehinguks peab, Ålands Landskapsregeringi enda

makse. Laeva ehitusele suunatud õigussuhted ei ole vaidluse kontekstis eraldatavad. Ålands

Landskapsregeringi poolt lepingu II alusel võlgnikule tehtud maksed liikusid lepingu I alusel

kostjale kui alltöövõtjale edasi. Ålands Landskapsregering on laeva kätte saanud ning tal pole

8(19)

laeva osas pretensioone, seega on ta võlgniku poolt kostjale tehtud makse eest saanud vastu

reaalse soorituse, mistõttu objektiivses mõttes ei saa tema huvide kahjustumisest rääkida.

13. oktoobril 2009. a. kostjale täidetud rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääks kostjal kui

laeva tegelikul ehitajal teostatud töö eest tasu saamata. Tellija Ålands Landskapsregering, kes

on ehitatud laeva kätte saanud ning on sellega rahul, saaks laevale lisaks ka leppetrahvi

summa. Töö tegelikult teostajalt tasu pankrotivarasse tagasinõudmine olukorras, kus töö on

teostatud nõuetekohaselt, pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt esineb

ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõikest 2 tulenev alus jätta hagi rahuldamata.

13. oktoobril 2009. a. oli võlgnik maksejõuline ning funktsioneeriv äriühing. Võlgniku

2009. a. majandusaasta aruandest nähtub, et võlgnikul oli 2009. a. müügitulu kokku

81.378.120 krooni. Aruandest nähtub küll, et 2009. a. lõpuks oli võlgnik kahjumis (kahjumi

suuruseks oli 7.795.708 krooni), ent maksejõuetuse olukorrale aruandes ega sellele lisatud

audiitori arvamuses viidatud pole. Ålands Landskapsregering pöördus oma leppetrahvi

nõudega arbitraaži ega esitanud võlgniku suhtes pankrotiavaldust. Võlgniku maksejõuetuse

otseseks põhjuseks oli tema vastu esitatud leppetrahvi nõude tuvastamine Stockholmi

vahekohtus.

Võlgniku poolt 13. oktoobril 2009. a. teostatud rahalise ülekande suuruseks oli

5.228.967 eurot, ent hageja ei nõua kogu selle summa võlgniku pankrotivarasse

tagasivõitmist. Hageja nõuab võlgniku pankrotivarasse üksnes osa kostjale täidetud rahalisest

kohustusest ehk 2.500.000 eurot. Pankrotiseadus (PankrS) ei näe ette kohustuse täitmise

osalist tagasivõitmist.

Kostja puhul ei ole tegemist võlgniku BLRT lähikondlasega. Kostjal ei ole võlgnikuga

mingisugust ühist ja olulist majanduslikku huvi ja hageja ei ole ka esile toonud, milles tema

arvates selline väidetav ühine huvi täpsemalt seisnema peaks. Hageja on leidnud, et võlgniku

ning kostja lähikondsus seondub asjaoluga, et hageja ja kostja kuuluvad samasse BLRT

Grupp kontserni. Sellest ainuüksi äriühingute lähikondsuse tekkimiseks ei piisa. Võlgnik ning

kostja kuuluvad formaalselt küll samasse kontserni, ent omavahel nad sisuliselt ega

majanduslikult mingeid seoseid ei oma. Kostja ei ole võlgniku tütarettevõte ja vastupidi ning

kontserni emaettevõte BLRT Grupp AS ei oma kostja äriühingus osalust. Kattuvad pole ka

juhtorganite liikmed. Kostja äriühingu osanikuks on Akcine bendrove Vakaru Laivu

Gamykla. Kostja ainuke seos BLRT Grupp kontserniga seisneb selles, et BLRT Grupp AS

omab äriühingus Akcine bendrove Vakaru Laivu Gamykla osalust, kuid on seejuures üks 621

aktsionärist. Võlgniku äriühingus oli BLRT Grupp AS osanik viie teise osaniku kõrval.

Kostjal ei ole võlgniku üle kunagi kontrolli olnud (ja vastupidi) ning kostja ei saanud

faktiliselt mõjutada hageja otsustusi tema tegevuse korraldamisel. Hageja ja kostja äriühingud

olid üksteisest sõltumatud, sealhulgas majanduslikult.

Kohustuse täitmise eesmärk seondub otseselt võlgniku tahtega ja see tuleb vaidluse

lahendamiseks vältimatult kindlaks teha. Võlausaldajate huvide kahjustamine eeldab võlgniku

sellekohast tahet. Selline kahjustamise tahe võlgnikul ja kostjal puudus. Kostja ning võlgniku

vahel 8. juunil 2007. a. sõlmitud laevaehituslepingu p. 8(b) sätestas laeva ehitamise eest

kostjale osamaksete teostamise tingimused – viimase osamakse tegemise tingimuseks oli

laeva võlgnikule üleandmine. Laeva üleandmisele oli suunatud ka teiste osamaksete tegemine.

Lepingu p. 9(b) sätestas, et laeva ehitamise ajal oli laev kostja omandis, mis samuti kinnitab,

et makse tegemine ja laeva üleandmine olid lahutamatus seoses. Laeva eest tasumine oli

Ålands Landskapsregeringi otsestes huvides, mitte vastupidi. Samuti ei saa makse tegemisest

kostjale kui võlausaldaja huvide kahjustamisest rääkida seetõttu, et Ålands Landskapsregering

on oma võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel antud õigused jätnud teadlikult kasutamata.

Võlgnik oli andnud Ålands landskapsregeringile kõigi nõuete täitmise tagamiseks

pangagarantiid, mis katsid võlgniku vastu oleva leppetrahvinõude mitmekordselt. Hageja

väide, et pangagarantiid olevat hõlmanud üksnes lepingu täitmisega seonduvaid summasid,

9(19)

mitte võimalikke lisanõudeid (s. h. leppetrahvi nõuet), ei ole õige. Garantiid kehtisid

15. oktoobril 2009. a. ning tagasid tingimusteta kõiki lepingust tulenevaid Ålands

Landskapsregeringi nõudeid.

Esimese astme kohtu otsus

Harju Maakohus rahuldas 14. märtsi 2013. a. otsusega hagi. Kohus tunnistas

tagasivõitmise korras kehtetuks 13. oktoobri 2009. a. rahalise kohustuse täitmise kostjale

summas 2.500.000 eurot ning mõistis kostjalt välja 2.500.000 eurot OÜ BLRT Laevaehitus

(pankrotis) pankrotivarasse. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et BLRT alustas likvideerimismenetlust vastavalt osanike

otsusele, likvideerimismenetluse käigus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara ei jätkunud

ja võlgnik esitas Harju Maakohtule pankrotiavalduse. Avaldus võeti menetlusse 14. märtsi

2011. a. määrusega. 5. mai 2011. a. määrusega kuulutas Harju Maakohus välja BLRT

pankroti

ning

nimetas

pankrotihalduriks

Ene

Ahase.

Pankrotimäärus

pankroti

väljakuulutamise osas on jõustunud, 10. augusti 2011. a. nõuete kaitsmise koosolekul

tunnustati esitatud nõudeid kogusummas 2.030.906, 30 eurot. 27. oktoobril 2011. a. toimunud

võlausaldajate üldkoosolekul esitas pankrotihaldur ülevaate võlausaldajatele, et reaalset vara

pankrotipesas ei ole, kuid võib esineda alus enne pankrotimenetluse algatamist toimunud

rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmiseks PankrS § 109 lg. 1 ja § 113 lg. 1 p. 3 alusel.

PankrS § 118 lg. 1 ja § 119 lg. 1 järgi, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos

viljade ja muu kasuga.

PankrS §-s 109 on sätestatud üldine eeldus, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks

tunnistada üksnes sellist võlgniku toimingut, mis kahjustas võlausaldajate huve. Asjas on

piisavalt tõendatud, et võlgnik BLRT kahjustas oma arvelduskontolt rahalise ülekande

tegemisega kostja kontole võlausaldajate huve, PankrS § 109 lg. 1 järgi tunnistab kohus

PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingud, mis on tehtud enne

pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve.

Hagis kirjeldatu kohaselt kahjustas BLRT 13. oktoobri 2009. a. toimunud rahalise

kohustuse täitmisega teadlikult vähemalt ühe, oma suurima võlausaldaja Ålands

Landskapsregering huve, teostades rahaülekande 5.228.967 eurot lähikondsest võlausaldajale

olukorras, kus ta oli teadlik oma teise võlausaldaja Ålands Landskapsregeringi sissenõutavaks

muutunud leppetrahvi nõudest. Tõendamist on leidnud, et võlgnik pidas ise samal ajal

läbirääkimisi kompromisslahenduse saavutamiseks leppetrahvi osas. Leppetrahvi aga ei

tasutud, võlgnik algatas likvideerimismenetluse, käesoleval ajal on BLRT pankrotistunud.

Asja sisulise arutamise käigus olid pooled ühel meelel, et asja lahendamisel on

vaidlusküsimuseks, kas hagis kirjeldatud faktiliste asjaolude valguses esineb või ei esine

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise alust PankrS tähenduses ning kas kostja on BLRT

lähikondne.

PankrS § 113 lg. 1 p. 3 alusel tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise

võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist

võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Teise lõike kohaselt

eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. PankrS § 117

lg. 2 p. 5 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed füüsiline või juriidiline isik, kel

on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Kolmanda lõike alusel võib kohus lugeda

võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule

lähedase isiku.

Poolte vahel puudub vaidlus, et võlgnik teostas 13. oktoobril 2009. a. vaidlusaluse

makse kostjale, kostja selgitusel täitis lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Vaidlust ei ole

10(19)

ka selle üle, et kostja teostas parvlaeva ehituse, andis selle võlgnikule üle tähtaega ületades,

võlgnik omakorda andis laeva üle Ålands Landskapsregeringile.

Iseenesest on õige kostja väide, et võlgnikul puudus alus jätta kostjale teostatud töö

eest tasumata, kuid hinnata tuleb PankrS-st lähtuvalt, millises majanduslikus seisus ja kellele

võlgnik makse tegi. Teostatud töö eest makse tegemine saab olla võlausaldajate huve

kahjustav, kui on täidetud PankrS § 113 lg. 1 p. 3 eeldused. Kostjat on võimalik lugeda

võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg. 2 p. 5 mõttes. Asjaolu, et lepingupooled on samasse

kontserni kuuluvad ettevõtted, kinnitavad kohtule esitatud tõendid ja selle üle ka ei vaielda.

Hageja esitatud tõendid võimaldavad järeldada ühist majandushuvi. Nimetatud asjaolu on

tõendatud alltöölepinguga laevaehituse tellimiseks samasse kontserni kuuluvalt äriühingult,

seega kostja puhul oli tegemist ühist majanduslikku huvi omava isikuga ehk lähikondsega.

8. juuni 2007. a. alltöövõtulepingu punktist 17 nähtub, et lepingu jõustumine oli sõltuvusse

seatud selle allkirjastamisest ning BLRT Grupp Direktorite Nõukogu heakskiidust, BLRT

Grupi Teataja informatsioon. Nii võlgnik kui kostja kuuluvad ühte ja samasse BLRT Grupp

AS-i kontserni kuuluvasse ettevõttesse, ühine majandushuvi on sellest järeldatav ühisest

tegevusest. Nimetatut kinnitab BLRT Grupp AS-i konsolideerimisgrupi nii 2009. a. kui

2010. a. majandusaasta aruanne. Vaidlusalune laevaehitus kinnitab omakorda võlgniku ja

kostja ühist majanduslikku huvi, 22. veebruaril 2007. a. sõlmitud laevaehituslepingu poolteks

olid Ålands Landskapsregering tellijana ja BLRT töövõtjana, kuid BLRT ise laeva ei

ehitanud, kasutades alltöövõtu korras samasse kontserni kuuluvat Leedu äriühingut, s. t.

kostjat. Kostja ei ole vastupidist väitnud.

Hinnates võlausaldajate huvide kahjustamist, on piisavalt tõendatud, et 13. oktoobri

2009. a. makse tehti hageja ühele võlausaldajale, lähikondsele, olukorras, kus BLRT oli

teadlik tema vastu esitatavast leppetrahvi nõudest. Antud olukorras saab järeldada, et makse

tegemisega eelistati ilmselgelt üht võlausaldajat teisele ning võlgnik kahjustas 13. oktoobril

2009. a. toimunud rahalise kohustuse täitmisega teadlikult võlausaldaja Ålands

Landskapsregering huve.

Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et võlgnik teostas ülekande

kostjale olukorras, kus pidas kompromissi läbirääkimisi leppetrahvi nõude lahendamiseks.

Selline järeldus on võimalik teha, sest BLRT-le esitati juba 25. augustil 2009. a. leppetrahvi

tasumise nõue, misjärel võlgnik alustas võlausaldajaga läbirääkimisi. BLRT ja tellija vahel

leppetrahvi osas peetud läbirääkimisi kinnitavad 20. mai 2009. a., 9. juuni 2009. a., 18. juuni

2009. a., 25. augusti 2009. a., 30. septembri 2009. a., 28. oktoobri 2009. a., 3. novembri 2009.

a., 11. novembri 2009. a. kirjad. Ålands Landskapsregering saatis 30. detsembril 2009. a.

viimase hoiatuse leppetrahvi tasumiseks ja seejärel jaanuaris 2010. a. pöördus rahalise

nõudega Stockholmi vahekohtusse, kus nõudis BLRT leppetrahvi tellimuse täitmisega

hilinemise eest 1.837.500 eurot. Vastavalt likvideerimisteatele, mis avaldati väljaandes

Ametlikud Teadaanded 20. juulil 2010. a., ja osanike 15. juuni 2010. a. otsusele, võeti

äriühingu

likvideerimisotsus

vastu

juba

vahekohtus

toimuva

menetluse

ajal.

Likvideerimismenetluse käigus oli teada, et vara ei jätku nõuete rahuldamiseks, sest võlgnik

esitas

pankrotiavalduse.

Võlgnikul

puudusid

igasugused

rahalised

vahendid

pankrotimenetluse jätkamiseks, sest menetlus jätkus võlausaldaja deposiiti tasutud rahaliste

vahendite arvel. 17. veebruaril 2011. a. mõistis Stockholmi vahekohus välja leppetrahvi ja

menetluskulud BLRT-lt Ålands Landskapsregering kasuks. Kuivõrd menetlus algas

vahekohtus juba jaanuaris 2010. a., millele eelnesid läbirääkimised 2009. a. suvest, pidi

võlgnik olema teadlik võimalikust rahalisest nõudest 1.837.500 eurot koos aastaintressiga

ning menetluskuludest 72.472, 68 eurot (s. h. käibemaks) koos intressiga. Ka

pankrotiavaldusele lisatud seletuskirjast ilmneb teave leppetrahvi võimaliku tasumise kohta.

Asjaolu, et puudus jõustunud vahekohtu lahend või kostja väidetel oli see vaieldav, ei muuda

seda teavet olematuks.

11(19)

Asja sisulise arutamise käigus on tõendamist leidnud, et võlgnik kahjustas rahalise

kohustuse täitmisega lähikondsele võlausaldajate huve, pankrotihalduri ettekandest-

jaotusettepanekust ja ajutise halduri aruandest ilmneb, et muud vahendid võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks puudusid. Kostja ei ole asja sisulise arutamise käigus tõendanud, et

võlgnik oleks olnud maksejõuline. Asjakohane ei ole väide, et osaline tagasivõitmine ei ole

võimalik. Isegi kui ajutine haldur ei ole seda maksejõuetuse põhjustes sõnaselgelt välja

toonud, ei ole tõendatud võlgniku maksejõulisus pärast makse tegemist. Ajutise halduri

8. aprilli 2011. a. aruandes on esile toodud võlgniku selgitus maksejõuetuse põhjuste kohta.

See kattub teistes tõendites tooduga, et makse tegemise järgselt majandustegevust ei olnud.

Hageja on esitanud tagasivõitmise hagi ning valinud nõude suuruse, mis TsMS §-de 4, 206 ja

363 alusel on hageja dispositiivne õigus. PankrS ei keela valida nõude suurust.

Apellatsioonkaebus

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas

vääralt materiaalõiguse sätteid, rikkus menetlusnorme ning jättis hindamata või hindas

ebaõigesti mitmeid asjas esitatud tõendeid.

Maakohus leidis seadust ebaõigesti kohaldades alusetult, et kostja on võlgniku

lähikondne PankrS § 117 lg. 2 p. 5 mõttes. Samuti jättis kohus hindamata mitmed kostja

tõendid ning väited selle kohta, et tegemist pole lähikondsetega. Kohtu arvates piisas kostja

ning võlgniku lähikondsuse tuvastamiseks sellest, et mõlemad äriühingud kuuluvad samasse

kontserni – BLRT Grupp AS-i. Selline seisukoht on põhjendamatu ning eirab tegelikke ja

sisulisi äriühingute vahelisi seoseid (nende puudumist). Kostja ning võlgniku vaheline „seos“

BLRT Grupp AS-i kaudu on kaudne ning formaalne. Kostjal ning võlgnikul puudub

teineteises osalus. Nende juhtorganite liikmed on erinevad. Neil äriühingutel puudub seega

teineteise üle kontroll. Ka BLRT Grupp AS-i seos mõlema äriühinguga on marginaalne. Seos

kostjaga on BLRT Grupp AS-il sisuliselt olematu, BLRT Grupp AS on üksnes üheks 621

aktsionärist äriühingus, mis on kostja ainuosanik (Akciné bendrové Vakaru Laivu Gamykla).

Ka seos võlgnikuga on vähetähtis – BLRT Grupp AS on üheks võlgniku viiest osanikust.

Seega, kui hinnata BLRT Grupp AS-i kontserni „kuuluvate“ äriühingute omavahelisi seoseid

sisuliselt, selgub, et vaatamata samasse kontserni kuulumisele on kõnealuste äriühingute

seosed BLRT Grupp AS-iga nõrgad. Seda enam on marginaalsed gruppi kuuluvate

äriühingute omavahelised seosed, mis sisuliselt puuduvad). Maakohus jättis kõik eeltoodud

väited käsitlemata.

Lisaks jättis maakohus täielikult hindama järgmised kostja tõendid: väljavõte Euroopa

Äriregistrist (sellest dokumendist nähtub, et kostja ainuosanikuks on Leedus asuv äriühing

Akciné bendrové Vakaru Laivu Gamykla, BLRT Grupp AS-il ega võlgnikul kostja äriühingus

osalust pole); Akciné bendrové Vakaru Laivu Gamykla aktsionäride nimekiri 18. aprilli

2012. a. seisuga, millest nähtub, et BLRT Grupp AS on üks Akciné bendrové Vakaru Laivu

Gamykla 621-st aktsionärist; väljavõte äriregistrist BLRT kohta, millest nähtub, et BLRT

Grupp AS oli võlgniku osanik viie teise osaniku kõrval. Kostjal võlgniku äriühingus osalus

puudub.

Maakohus hindas ebaõigesti ka võlgniku ja kostja vahelise 8. juuni 2007. a.

laevaehituslepingu punkti 17, mille kohaselt lepingu jõustumine oli seatud sõltuvusse BLRT

Grupp AS-i Direktorite Nõukogu heakskiidust. Niisugune lepingus sätestatud formaalsus ei

loo sisulist ega faktilist seost kostja ning võlgniku vahel. Viidatud lepingupunktist saab

tuletada üksnes seose kostja ja BLRT Grupp AS-i vahel, mis pole vaidluses asjakohane.

Õige pole maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostja ning võlgnik jagavat ühist

majandushuvi. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja viidatud Riigikohtu seisukoha

tsiviilasjas 3-2-1-43-07. Nimetatud lahendis rõhutas Riigikohus, et ühine ja majanduslik huvi

12(19)

peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib

arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate

kahjuks. Samuti peab majanduslik huvi olema oluline mõlemale poolele. Maakohus ei ole

ühise majandushuvi esinemist sisuliselt hinnanud. Laeva ehituse tellimine alltöövõtu korras ei

tähenda ega tõenda võlgnikul ja kostjal ühise majandushuvi olemasolu. Ålands

Landskapsregeringile üleantud laeva ei ehitatud võlgniku ning kostja ühise koostööna. Kostja

oli võlgniku alltöövõtjaks (alltöövõtu jaoks sõlmiti eraldi leping) ning ta oli samaväärne mis

tahes teiste võlgniku majandustegevuses kasutatavate alltöövõtjatega. Samaväärne suhe ja

seos oli võlgnikul ka Ålands Landskapsregeringiga.

Varasemalt pole võlgniku ning kostja vahel lepingulisi suhteid olnud, nii et võlgnik ei

olnud varasemalt kostjat alltöövõtukorras tellimuste täitmisel kasutanud. Taoline koostöö

ühekordse tellimuse pinnalt pole käsitletav kooskõlastatud ja ühise majandustegevusega, mis

võimaldaks objektiivselt asuda seisukohale, et võlgnik ja kostja tegutsesid teineteise kasuks ja

teiste võlausaldajate kahjuks. Maakohtu otsusest ei selgu, mis täpsemalt BLRT Grupp AS-i

2009. a. ning 2010. a. majandusaasta aruannetest peaks viitama ühisele tegevusele. Ainuüksi

asjaolust, et BLRT Grupp AS-i majandusaasta aruannetes on kontserni kuuluvad äriühingud

ära nimetatud, ei saa tuletada nende äriühingute ühist ja kooskõlastatud tegutsemist.

Maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 109 lõiget 1, mille kohaselt saab

tagasivõitmise korral kehtetuks tunnistada üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve.

Samuti jättis kohus hindamata olulised kostja esitatud tõendid: Ålands Landskapsregeringi

kasuks seatud pangagarantiid nr. 07-000505-IG, nr. 08-000025-IG ja nr. 09-000282-IG ning

Swedbank AS-i 11. detsembri 2012. a. kinnituskirja. Kohus jättis nimetatud tõendid ning

nendega seotud kostja väited otsuses täielikult käsitlemata. Nendest tõenditest tuleneb, et

vaidlusaluse makse tegemine kostjale ei kahjustanud võlausaldaja Ålands Landskapsregeringi

huve. Võlausaldaja on ise jätnud teadlikult kasutamata õigused, mis tulenesid tema ning

võlgniku vahel sõlmitud laevaehituslepingust. Ålands Landskapsregeringi kasuks seatud kolm

pangagarantiid tagasid kõiki tema võimalikke 22. veebruaril 2007. a. sõlmitud

laevaehituslepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu (sealhulgas leppetrahvi nõuet) kuni

15. oktoobrini 2009. a. Leppetrahvinõude esitas Ålands Landskapsregering juba 2009. a.

augustis. Pangagarantiid ületasid leppetrahvinõuet mitmekordselt ning see oleks seega võinud

täies ulatuses saada pangagarantiide arvelt rahuldatud. Seda, et viidatud pangagarantiid

tagasid kõiki Ålands Landskapsregeringi laevaehituslepingust tulenevaid nõudeid (m. h.

leppetrahvinõudeid) võlgniku vastu, on pangagarantiide väljastaja Swedbank AS veel üle

kinnitanud oma 11. detsembri 2012. a. kinnituskirjas. Nimetatud tõendite ja kostja väidete

käsitlemata jätmine viis ebaõigele järeldusele, et 13. oktoobri 2009. a. maksega kahjustati

Ålands Landskapsregeringi huve.

Võlgniku vaidlusalune makse kostjale ei kahjustanud Ålands Landskapsregeringi huve

ka põhjusel, et selle maksega täideti enne leppetrahvinõuet sissenõutavaks muutunud nõudeid.

8. juuni 2007. a. laevaehituslepingu artiklis 8 (d) ja 8 (e) ettenähtud viies ja kuues osamakse

olid muutunud sissenõutavaks enne 2009. a. augustit. Nii muutus eelviimane (kuues)

osamakse sissenõutavaks 2009. a. 1. augustiks ning viies osamakse veel enne seda. 8. juuni

2007. a. laevaehituslepingu alusel 2009. a. augustiks sissenõutavaks muutunud summad olid

oluliselt suuremad kui viimane, lepingu artikli 8 (g) alusel tehtav osamakse, mis tuli sooritada

laeva üleandmisel. Viies ja kuues osamakse olid vastavalt 3.400.000 eurot ja 1.200.000 eurot,

kusjuures viimane osamakse oli 704.420 eurot. 13. oktoobril 2009. a. tehtud makse tehti

kõikide eelnimetatud maksekohustuste täitmiseks ning hõlmas seejuures suures osas 2009. a.

augustiks sissenõutavaks muutunud makseid. Ålands Landskapsregering esitas oma

leppetrahvinõude võlgniku vastu 2009. a. augusti lõpus. Kuivõrd 13. oktoobri 2009. a. makse

hõlmas suures osas enne leppetrahvinõude esitamist sissenõutavaks muutunud summasid, ei

kahjustatud selle maksega Ålands Landskapsregeringi huve.

13(19)

Maakohus jättis peaaegu täielikult käsitlemata kõik kostja väited selle kohta, et

vaidlusalune makse ei kahjustanud oma olemuselt Ålands Landskapsregeringi huve. Kohus

märkis otsuses iseenesest õigesti, et võlgnikul puudus alus jätta kostjale laevaehituslepingu

alusel tasumata. Sellele vaatamata leidis kohus põhjendamatult, et vaidlusaluse maksega

kahjustati Ålands Landskapsregeringi huve. Tegelikult oli makse tegemine kostjale just

Ålands

Landskapsregeringi

huvides,

sest

see

võimaldas

võlgnikul

Ålands

Landskapsregeringile laeva üle anda. Võlgnik teostas vaidlusaluse makse, täitmaks oma

laevaehituslepingust tulenevat põhikohustust kostja ees. Tegemist oli tavapärase ning

võlgniku majandustegevust arvestades mitte erakordselt suuresummalise maksega. Makse

tegemata jätmise korral poleks Ålands Landskapsregering tellitud laeva kätte saanud (laev

anti üle makse vastu). Makse tegemine tagas Ålands Landskapsregeringile laeva üleandmise.

Vaidlusalune makse tehti seega Ålands Landskapsregeringi huvides, mitte tema huve

kahjustades.

Kostjale täidetud makse tagasivõitmine tähendaks sisuliselt, et leppetrahvinõuet kui

kõrvalnõuet eelistatakse laevaehituslepingust tuleneva põhinõude (laeva ehitamise eest

tasumise nõude) ees. Ålands Landskapsregeringi nõude pankrotimenetluses rahuldatud

saamiseks üritatakse ära kasutada asjaolu, et võlgnik kasutas laeva ehitamisel alltöövõtjat. Kui

võlgnik oleks laeva ehitamise teostanud täies ulatuses ise, puuduks makse, mida oleks

võimalik üritada tagasi võita. Laeva ehitajal on õigus tasule laeva ehitamise eest, olgu selleks

kostja või võlgnik. Kostjale täidetud rahalise kohustuse tagasivõitmine tähendaks Ålands

Landskapsregeringi kui võlausaldaja põhjendamatut eelistamist. PankrS § 55 lg. 1 kohaselt

peab pankrotihaldur kaitsma kõikide võlausaldajate huve. Tagasivõitmise korral saaks Ålands

Landskapsregering nii laeva kui ka leppetrahvi. Kostjal jääks aga laeva ehitamise eest tasu

saamata. Seda arvestades ei teeniks kostjale täidetud kohustuse tagasivõitmine kõikide

võlausaldajate huvides tegutsemise eesmärki. Eeltoodust tulenevalt polnud asjas esitatud

tõendite ega väidete pinnalt võimalik asuda seisukohale, et PankrS § 109 lõikes 1 sätestatud

eeldus – võlausaldaja huvide kahjustamine – oli täidetud.

PankrS § 113 lg. 1 p. 3 kohaselt tunnistab kohus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks

üksnes siis, kui ei ole tõendatud, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline. Võlgniku

maksejõulisuse säilimine vaatamata vaidlusaluse makse tegemisele on asjaolu, mis iseseisvalt

välistab tagasivõitmise, isegi kui tegemist on lähikondsetega. Samuti ei saa maksejõulisuse

säilimisel rääkida mis tahes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest. Maakohus leidis

ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et võlgnik oli vaidlusaluse makse tegemise ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks selle makse tagajärjel. Võlgniku maksejõulisus

13. oktoobri 2009. a. makse ajal on tõendatud pankrotihalduri enda aruandega, milles

pankrotihaldur on kajastanud võlgniku maksejõuetuse tegelikud põhjused. Vaidlusalune

makse selleks polnud. Maakohtu hinnang sellele tõendile oli ekslik. Viidatud aruandes on

pankrotihaldur tuvastanud, et makseraskused tekkisid seoses vaidlusega lepingu tingimuste

täitmise üle Ålands Landskapsregeringiga ning alalised makseraskused kujunesid välja pärast

17. veebruari 2011. a. Stockholmi arbitraažikohtu otsuse jõustumist, millega kohustati

võlgnikku tasuma Ålands Landskapsregeringile 1.837.500 eurot ja hüvitama kohtukulud.

Ajutise halduri tööperioodil ei leidnud tuvastamist, et võlgniku poolt esitatud selgitused

makseraskuste tekkimise põhjuste kohta (võlgniku vastu arbitraažikohtule nõude esitamine,

Ålands Landskapsregeringi poolt avalikkuse teavitamine lepingutähtaja ületamisest ja

avaldatud kriitika tagajärjel laevaehituse turuosa kaotamine, lepingute sõlmimata jäämine

ning üleüldine majanduse jahtumine) ei vastaks tegelikkusele. Pankrotivarasse vara

tagasivõitmise aluseid ei esinenud, tõenäoline oli pankrotimenetluse lõppemine raugemise

tõttu. Võlgniku majandustegevus lõppes 2010. a. juunis. Pankrotiavaldus esitati õigeaegselt.

Kui võlgniku püsiv maksejõuetus oleks saabunud 13. oktoobri 2009. a. makse tagajärjel (mis

nii ei olnud), poleks pankrotihaldur saanud lugeda pankrotiavaldust õigeaegselt esitatuks.

14(19)

Pankrotihalduri „uus seisukoht“ maksejõuetuse põhjuste osas ilmnes esmakordselt

27. oktoobri 2011. a. võlausaldajate üldkoosoleku protokollist. Dokumendist nähtuvalt pani

pankrotihaldur tagasivõitmise hagi esitamise võlausaldajate poolt hääletusele. Tagasivõitmise

hagi esitamise poolt hääletas ainult Ålands Landskapsregering, kõik teised võlausaldajad olid

sellele vastu. Tagasivõitmise hagi esitamine on otsustatud seega lubamatult võlgniku suurima

võlausaldaja poolt, mitte pankrotihalduri enda algatusel. Lisaks esindab tagasivõitmise hagi

menetluses pankrotihaldurit Ålands Landskapsregeringi pankrotimenetluses esindanud

advokaadibüroo ja sama esindaja. Pankrotihaldur on seega andnud tagasivõitmise hagi

menetluse sisuliselt Ålands Landskapsregeringi kontrolli alla. Kohtumenetluses on

pankrotihaldur asunud varasemalt pankrotimenetluses juba tuvastatud maksejõuetuse põhjusi

Ålands Landskapsregeringi huvides „ümber hindama“. Maksejõuetuse põhjuseid ei saa ajas

muutuda. Need on kohtu poolt pankrotimenetluses juba tuvastatud ning maakohus oleks

pidanud nendest lähtuma. Maakohus seda ei teinud, mis viis ebaõige järelduseni, justkui

võlgnik oleks muutunud püsivalt maksejõuetuks juba 13. oktoobri 2009. a. makse tagajärjel.

Vastustaja seisukoht

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1

punktiga 2 tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Pooled ei vaidle selle üle, et 22. veebruaril 2007. a. sõlmisid BLRT Laevaehitus OÜ ja

Ålands Landskapsregering lepingu, millega BLRT Laevaehitus OÜ kohustus ehitama laeva;

lepingu maksumus oli 12.277.000 eurot, tähtaeg 30. november 2008. a. ning leping sisaldas

leppetrahvi tingimust (p. 7(c) ja 8(i)) puhuks, kui laeva üleandmisega viivitatakse (kd. I, tl. 25

jj., tõlge kd. III, tl. 555 jj.). Kooskõlas lepinguga andis töövõtja tellijale üle pangagarantiid

(kd. I, tl. 49 – 51; tõlge kd. II, tl. 459 – 464). 8. juunil 2007. a. sõlmis BLRT Laevaehitus OÜ

kostjaga laevaehituseks alltöövõtulepingu maksumusega 11.504.420 eurot (kd. II, tl. 384 jj.;

tõlge kd. II, tl. 440 jj.). BLRT Laevaehitus OÜ ei andnud laeva tellijale üle tähtaja jooksul

vaatamata tähtaja pikendamisele 2009. a. märtsini ning 25. augustil 2009. a. esitas tellija talle

leppetrahvinõude summas 1.841.550 eurot (kd. I, tl. 72 – 73; tõlge kd. I, tl. 74 – 75). Laeva

andis BLRT Laevaehitus OÜ tellijale üle 30. septembril 2009. a. (kd. I, tl. 58; tõlge kd. I, tl.

59) ning tellija tasus töövõtjale kõik lepingujärgsed seni tasumata maksed. 13. oktoobril

2009. a. kandis BLRT Laevaehitus OÜ kostjale üle 5.228.967, 56 eurot (kd. I, tl. 88) ning

pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli viimase töövõtutasu osamaksega alltöövõtjaga

sõlmitud laevaehituslepingu alusel.

15. jaanuaril 2010. a. esitas Ålands Landskapsregering BLRT Laevaehitus OÜ vastu

hagi leppetrahvi saamiseks Stockholmi Arbitraažikohtusse. 15. juunil 2010. a. otsustasid

BLRT Laevaehitus OÜ osanikud äriühingu likvideerida ning 20. juulil 2010. a. avaldati

likvideerimisteade. 17. veebruari 2011. a. otsusega mõistis Stockholmi Arbitraažikohus

BLRT Laevaehitus OÜ-lt Ålands Landskapsregeringi kasuks välja leppetrahvi 1.837.500

eurot (kd. I, tl. 105 – 133; tõlge kd. III, tl. 581 – 599). 10. märtsil 2011. a. esitas BLRT

Laevaehitus OÜ kohtusse võlgniku pankrotiavalduse, ajutise halduri määras maakohus

võlgnikule 14. märtsi 2011. a. määrusega, selleks sai Ene Ahas. Võlgniku pankroti kuulutas

Harju Maakohus välja 5. mai 2011. a. pankrotimäärusega, millega ühtlasi nimetati Ene Ahas

pankrotihalduriks.

Hagi on esitatud 13. oktoobril 2009. a. võlgniku poolt kostja suhtes täidetud kohustuse

täitmise tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg. 1 p. 3 alusel. Osundatud sätte kohaselt tunnistab

kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta

15(19)

jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei

tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise

tõttu. Maakohus leidis õigesti, et kohustuse täitmise tagasivõitmise esmaseks eelduseks

PankrS § 109 lg. 1 kohaselt on, et kohustuse täitmisega oleks kahjustatud võlausaldajate

huve. Maakohus leidis, et võlausaldajate huvide kahjustamine osundatud sätte tähenduses

seisneb selles, et võlgnik tegi rahaülekande lähikondsest võlausaldajale olukorras, kus ta oli

teadlik oma suurima võlausaldaja Ålands Landskapsregering leppetrahvinõudest ning kus ta

pidas leppetrahvi osas kompromisslahenduse saavutamiseks läbirääkimisi. Just neile

asjaoludele tugines ka hageja oma nõuet põhjendades. Kolleegium ei nõustu maakohtu

seisukohaga, nagu annaksid osundatud asjaolud piisava aluse järeldada, et võlgnik kahjustas

vaidlusaluse kohustuse täitmisega võlausaldajate huve.

Võlausaldajate huvide kahjustamist peab tõendama hageja (vt. näit. 3-2-1-58-03 p. 8).

Riigikohus on oma lahendites leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamiseks küll piisab,

kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid (3-2-1-87-08 p. 11), kuid samas ei ole

mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele piisav, et iseenesest tuvastada

võlausaldajate huvide kahjustamist (vt. näit. 3-2-1-63-09 p. 11; 3-2-1-43-07 p. 9; 3-2-1-58-03

p. 8). Kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg,

kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, võlga ei

tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste

võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse

täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku

majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest

tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate

kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (3-2-1-63-09).

Lahendis 3-2-1-58-03 on Riigikohus, näiteks, leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamist

ei ole, kui võlgnik tasus ehitusmaterjalide müügilepingust tekkinud võlga ajavahemikul, mil

müüjal tema vastu nõuded tekkisid, tehingut ennast ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud

ja võlgnik sai raha vastu muud vara vähemalt tasutud võla väärtuses (p. 9). Selles lahendis

märkis Riigikohus veel, et PankrS eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute

tegemisest hoidumist ning kui tagasi võita saaks kõik võlad, mis on tasutud PankrS-s

nimetatud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud, sest hirmust

kaotada tasutud võlg tagasivõitmise tõttu ei sõlmiks ega täidaks mõistlik isik pankrotiohus

isikuga tehinguid. Veel on Riigikohus rõhutanud, et tagasivõidetavad on väga erinevatest

alustest tekkinud võlad ning ka seda, millisest alusest tekkinud võlga tasuti, tuleb

tagasivõitmisel arvestada (p. 11). Kuigi osundatud lahendis kohaldati enne 1. jaanuari

2004. a. kehtinud PankrS sätteid, ei ole tagasivõitmise regulatsioon kehtivas seaduses

võrreldes varasemaga tagasivõitmise eeldusena võlausaldajate huvide kahjustamist

puudutavas osas põhimõtteliselt muutunud, seega on ka osundatud seisukohad endiselt

aktuaalsed. Samuti on Riigikohus leidnud, et ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei

anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve (3-2-1-115-07 p. 15).

Seega tuli võlausaldajate huvide kahjustamise üle otsustamisel hinnata seda, millisest alusest

tekkinud võlga võlgnik tasus ning võrrelda seda alusega, millest tekkinud võla võlgnik

tasumata jättis. Samuti tuli tuvastada, kas vaidlusaluse võla tasumine oli võlgniku

majandustegevuseks oluline, kas võlgnik sai raha tasumise vastu muud vara vähemalt võla

väärtuses ja kas tasumine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Kostja tõi esile

hulgaliselt faktilisi asjaolusid, millega põhjendas, et vaidlusaluse võla tasus võlgnik eelkõige

suurima võlausaldaja Ålands Landskapsregering huvides, kelle huve hageja ongi kahjustatuks

pidanud, maakohus ei andnud neile asjaoludele aga mingit hinnangut. Kolleegium saab selle

maakohtu otsuse puuduse kõrvaldada.

Kostja on esile toonud ja vaidlust ei olegi selle üle, et võlausaldajale Ålands

Landskapsregeringile tema ja võlgniku vahel sõlmitud 22. veebruari 2007. a. lepingu alusel

16(19)

üle antud laeva ehitas faktiliselt võlgniku alltöövõtjaks olnud kostja ning et tagasivõidetavaks

kohustuse täitmiseks on laevaehitustööde eest tasu maksmine. Töövõtutasu alltöövõtulepingu

järgi oli võlgnik kostjale tasunud maksegraafiku alusel ka enne vaidlusalust viimast makset

ning vaidlust ei olegi olnud selle üle, et tasu maksti vastavalt alltöövõtulepingu tingimustele

majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul ja tavalises korras ning et tasumise vastu sai

võlgnik töövõtulepingu esemeks olnud laeva, mille ta omakorda oma lepingupartnerile

Ålands Landskapsregeringile üle andis. Nõue, mille tasumisele võlgnik eelistas maksta

töövõtutasu, kujutas endast aga leppetrahvinõuet, kusjuures selle oli esitanud sama Ålands

Landskapsregering. Mingeid asjaolusid, mis võimaldaksid leppetrahvinõuet pidada võlgniku

majandustegevuse seisukohalt olulisemaks kui töövõtutasu nõuet, ei ole hageja esile toonud.

Kolleegium leiab, et kui võlgnik oleks keeldunud kostjale töövõtutasu maksmast, siis ei oleks

ka kostjal olnud kohustust talle valmisehitatud laeva üle anda ning võlgnikul ei oleks

omakorda olnud võimalik seda laeva Ålands Landskapsregeringile üle anda. Hageja on

menetluses kinnitanud Ålands Landskapsregeringi huvi valmisehitatud laeva saamise vastu

ning see huvi nähtub ka nimetatu käitumisest – tellija on laeva vastu võtnud ja selle eest

täielikult tasunud. Lisaks nähtub taoline huvi Ålands Landskapsregeringi poolt

vahekohtumenetluses vahekohtule tehtud avaldusest, mille kohaselt ta soovis lahendada

leppetrahvivaidluse

heatahtlikult

ja

nõustus

lükkama

tulevased

läbirääkimised

leppetrahviküsimuses edasi aega pärast laeva üleandmist (vt. vahekohtuotsuse p. 53, tõlge kd.

III, tl. 589). Viidatud avaldusest järeldub, et Ålands Landskapsregeringi esmaseks huviks oli

saada kätte laev ning leppetrahvinõuet pidas nimetatud võlausaldaja selle eesmärgiga

võrreldes teisejärguliseks. Eespooltoodud põhjendusi arvestades võib nõustuda kostja

seisukohaga,

et

tagasivõidetava

võla

tasumine

kostjale

ei

kahjustanud

Ålands

Landskapsregeringi huve, vaid toimus pigem tema huvides. Vaidlust ei ole olnud ka selle üle,

et võla tasumise vastu sai võlgnik laeva vähemalt võla väärtuses. Võlgnik ei ole tasunud

kostjale rohkem kui oli laevaehituslepingus kokkulepitud maksumus, et aga võlgniku ja

Ålands Landskapsregeringi vahelises laevaehituslepingus oli laeva maksumus kokku lepitud

suuremana kui võlgniku ja kostja vahelises alltöövõtulepingus (12.277.000 eurot

alltöövõtulepingus kokkulepitud 11.504.420 euro vastu), siis ei viita miski sellele, nagu ei

oleks võlgnik BLRT Laevaehituse OÜ saanud tasutava võla vastu muud vara vähemalt võla

väärtuses. Kostjaga sõlmitud alltöövõtulepingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise

korras ei ole ka hagi esitatud. Et vaidlusaluse laeva üleandmine toimus tavapärases

majandustegevuses võla tasumise vastu vastavalt lepingule, siis ei ole võlausaldajate huvide

kahjustamise seisukohalt oluline see, et faktiliselt tegi võlgnik kostjale töövõtutasu viimase

osamakse 13 päeva pärast seda, kui oli temalt valmisehitatud laeva vastu võtnud. Lõpuks

tuleb arvestada ka seda, et vastavalt Ålands Landskapsregeringiga sõlmitud lepingule oli

võlgnik andnud nimetatule pangagarantiid, millega Swedbank AS garanteeris tagasivõtmatult

ja tingimusteta maksta võlausaldajale esimese kirjaliku nõude peale iga summa garantiis

märgitud ulatuses ja tähtaja jooksul, kui nõudele on lisatud võlausaldaja kinnitus selle kohta,

et võlgnik on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja selgitus selle kohta, milles

rikkumine seisneb (kd. I, tl. 49 – 51; tõlge kd. II, tl. 459 – 464). Oma valmisolekut

võlausaldaja iga laevaehituslepingust tulenenud võimalikku nõuet täita on pank kinnitanud ka

kohtumenetluse kestel antud kinnituses (kd. III, tl. 605) ja esile ei ole toodud asjaolusid, mille

põhjal saaks järeldada, et pangagarantiid leppetrahvinõuet ei katnud.

Eespooltoodud asjaolude alusel leiab kolleegium, et hageja ei ole põhjendanud ega

tõendanud, et tagasivõidetava kohustuse täitmisega oleks võlgnik kahjustanud võlausaldajate

huve PankrS § 109 lg. 1 tähenduses. Hagi tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta

rahuldamata ning vaidluse lahendamiseks ei olegi vajadust hinnata seda, kas muud PankrS

§ 113 lg. 1 p. 3 kohaldamise eeldused on täidetud.

17(19)

Kolleegium märgib siiski, et maakohus on otsuses muuhulgas leidnud, et vaidlusaluse

rahalise kohustuse täitmisega kahjustas võlgnik võlausaldaja Ålands Landskapsregeringi

huve teadlikult, jättes samas selgitamata, millise õigusnormi koosseisuelemendiga on

maakohtu hinnangul tegemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlausaldajate huvide teadlik

kahjustamine PankrS § 113 lg. 1 p. 3 kohaldamise eelduseks ning seega ei ole selle

tuvastamine vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane. Samas, et võlausaldajate huvide

kahjustamist ei ole aset leidnud, siis ei saa juba iseenesest kerkida küsimust ka võlausaldajate

huvide teadlikust kahjustamisest.

Lisaks ei nõustu kolleegium ka maakohtu järeldusega selle kohta, nagu ei oleks kostja

tõendanud, et vaidlusaluse makse tegemisel ei olnud võlgnik maksejõuetu ega muutunud

maksejõuetuks ka makse tegemise tõttu. Isegi kui võlgnikul ei oleks pärast vaidlusaluse

makse tegemist olnud muud majandustegevust, ei saaks sellest veel iseenesest järeldada, nagu

oleks võlgnik makse tegemisega muutunud maksejõuetuks, nagu maakohus leidis.

Maksejõuetu on võlgnik siis, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus

ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg. 2). Seega, kui

võlgnikul ei ole küll majandustegevust, kuid ei ole ka võlgu, mida ta ei suudaks maksta, siis

ei saa juba iseenesest pidada teda maksejõuetuks. Ajutise halduri aruande kohaselt lõppes

võlgniku majandustegevus aga mitte kostjale makse tegemisega, vaid juunis 2010. a., mil

alustati ka tema likvideerimismenetlust (kd. II, tl. 417, III osa, 1. lõik). Kostja on selgitanud

oma nägemust selle kohta, miks võlgnik kaotas edasised tellimused ja miks tema edasine

majandustegevus seiskus, väites, et suur mõju sellele oli Ålands Landskapsregeringil, kes

teavitas avalikkust praami valmimise lepingutähtaja ületamisest ning seoses tellija poolt

avalikult tehtud kriitikaga kaotas võlgnik laevaehituse turuosa, lepingud jäid sõlmimata ja

seoses üldise majanduse jahtumisega puudusid väljavaated uute tellimuste saamiseks. Samuti

põhjendas oma makseraskuste väljakujunemist võlgnik ajutisele haldurile antud selgituses

ning ajutine haldur märkis oma aruandes, et ta ei ole tuvastanud, et need võlgniku poolt

makseraskuste tekkimise põhjuste kohta esitatud selgitused ei vastaks tegelikkusele (kd. II, tl.

417, III osa, 4. lõik). Tõendeid, mille põhjal võiks järeldada, et vahekohtus menetletaval ja

avalikkusele teada antud vaidlusel Ålands Landskapsregeringiga ei olnud võlgniku edasisele

majandustegevusele mõju, ei ole ka kohtumenetluses esitatud. Samas ei saa ainuüksi selle

põhjal tuvastada ka võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aega.

Kostja väitel kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja Stockholmi Arbitraažikohtu

otsuse jõustumisel, millega võlgnikult mõisteti Ålands Landskapsregeringi kasuks välja suur

rahasumma. Esmalt on ka hageja oma 11. juuli 2012. a. kirjalikus seisukohas kostja esialgse

vastuse kohta olnud seisukohal, et võlgniku pankrotistumise tõi kaasa tema suutmatus tasuda

leppetrahvi (p. 33, kd. II, tl. 345). Ajutine pankrotihaldur on oma 8. aprillil 2011. a. kohtule

esitatud aruandes samuti märkinud, et üheselt selge on, et võlgniku makseraskused tekkisid

seoses vaidlusega lepingu tingimuste täitmise üle Ålands Landskapsregeringiga ning alalised

makseraskused kujunesid välja pärast 17. veebruari 2011. a. arbitraažikohtu otsuse

jõustumist, millega kohustati võlgnikku tasuma Ålands Landskapsregeringile 1.837.500 eurot

ja hüvitama kohtukulud (kd. II, tl. 417, III osa, 3. lõik). Hiljem hageja oma seisukohta muutis,

väites, et maksejõuetuks muutis võlgniku kostjale tehtud makse. Apellatsioonikohtu istungil

selgitas pankrotihaldur, et tema ajutise haldurina väljendatud seisukoht põhines enne

võlgniku pankroti väljakuulutamist saadud ebatäielikel andmetel, samas ei suutnud ta

loogiliselt ja mõistetavalt selgitada, millised olid need täiendavad faktilised andmed, mille

tõttu ta oma arvamust võlgniku püsivate makseraskuste tekkimise aja kohta edasises

menetluses muutis. Nii selgitas hageja istugnil, et sai pankrotimenetluse kestel teada, et

vaidlusalust makset kostjale ei teinud võlgnik mitte tellijalt Ålands Landskapsregeringilt

laekunud raha arvel, vaid selle raha arvel, mis laekus talle AS-ilt BLRT Grupp laenu

tagasimaksena, ei osanud aga selgitada, millise tähenduse ta vaidluse kontekstis sellele

omistab. Samuti selgitas hageja, et sai hiljem teada, et väljamakseid tehti üksnes kostjale, ei

18(19)

suutnud aga selgitada, kuidas sai see asjaolu iseenesest mõjutada võlgniku pankrotiseisu

väljakujunemist. Kolleegium seost hageja poolt nimetatud asjaolude ja võlgniku

pankrotiseisu väljakujunemise vahel ei näe, seega ei ole hageja seisukoha muutuse

põhjendatust usutavalt selgitanud. Mis võlgniku raamatupidamist puudutab, siis on ajutine

haldur

oma

aruandes

märkinud,

et

kuni

2010.

a.

lõpuni

osutas

võlgnikule

raamatupidamisteenust OÜ BLRT RPK ning alates 2011. a. algusest korraldas seda

likvideerija ning et raamatupidamine on korraldatud nõuetekohaselt. Samas ei sisalda aruanne

mingeid märkusi selle kohta, nagu ei oleks ajutisele haldurile esitatud piisavaid andmeid või

nagu oleksid jäetud talle tema poolt nõutud dokumendid esitamata (kd. II, tl. 414, 415).

Samas nähtub aruandest, et Ålands Landskapsregeringi nõudega on ajutine haldur oma

arvamust andes arvestanud (kd. II, tl. 416). Kolleegium leiab, et hageja selgitustega

apellatsioonikohtu istungil ei ole ümber lükatud kostja poolt menetluses kirjaliku tõendina

esitatud ajutise halduri aruannet, mille kohaselt võlgniku alalised makseraskused kujunesid

välja pärast 17. veebruari 2011. a.

Et võlgnik ei olnud vaidlusaluse makse tegemisel 13. oktoobril 2009. a. maksejõuetu

ega muutunud maksejõuetuks ka selle makse tõttu, nähtub samuti võlgniku 2009. a.

majandusaasta aruande andmetest. Nendest nähtub, et 2009. a. lõpu seisuga on võlgnik olnud

jätkuvalt tegutsev äriühing ning tema käibevara väärtus on olnud suurem kui lühiajaliste

kohustuste summa, mis annab tunnistust äriühingu normaalsest maksevõimest (kd. I, tl. 186,

187). Võlgniku likvideerimisaruandest nähtub, et selle koostamise aja 15. juuni 2010. a.

seisuga ei olnud äriühingul enam töötajaid, kuid käibevara ja lühiajaliste kohustuste vahekord

oli endiselt hea (kd. I, tl. 137, 148). Nendele näitajatele hageja apellatsioonikohtu istungil

vastu ei vaielnud, väites vaid, et mõlemal aastal töötas võlgnik kahjumiga. Kolleegiumi

hinnangul näitab kahjum küll probleeme majandustegevuses, kuid mitte äriühingu

maksejõuetust.

Osundatud

majandusaasta

aruannetes

ei

ole

arvestatud

Ålands

Landskapsregeringi leppetrahvinõudega ning kui sellega oleks arvestatud, siis oleks võlgniku

varade ja kohustuste tasakaal olnud rikutud. Sellest saab aga järeldada, et võlgniku

maksejõuetus saabus just nimetatud leppetrahvinõude tõttu, nagu ka nii võlgnik, kostja kui

ajutine haldur leidsid. Et võlgnik ja Ålands Landskapsregering pidasid pärast viimase poolt

leppetrahvinõude esitamist olukorra lahendamiseks läbirääkimisi, et leida mõlemale poolele

sobiv lahendus (vt. näit. Ålands Landskapsregeringi poolt vahekohtumenetluses antud

selgitus – kd. III, tl. 589), poolte seisukohad nõude põhjendatuse üle olid erinevad ning

võlgnik vaidles ka Stockholmi Arbitraažikohtu menetluses nõudele vastu, esitades mitmeid

põhjendusi ja tõendeid, mida vahekohus oma otsuses hindas, siis ei ole alust väita, et võlgnik

oleks pidanud oma majandustegevuses nõudega enne arbitraažikohtu otsuse jõustumist

arvestama. Ka ajutine haldur, kellest pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sai

pankrotihaldur, ole teinud võlgnikule etteheiteid, mis puudutaksid pankrotiavalduse

õigeaegset esitamata jätmist. Kohtumenetluses on võimalik tagasiulatuvalt tuvastada

leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumise aeg, kui aga otsustatakse selle üle, millal

võlgnik püsivalt maksejõuetuks muutus, siis tuleb hinnata eelkõige seda, millal võlgnikule

selgus või pidi selguma, et tema vastu esitatud nõue, mis eelduslikult toob kaasa tema

maksejõuetuse, on põhjendatud. Kolleegium leiab, et Ålands Landskapsregeringi

leppetrahvinõude põhjendatus ei olnud lõplikult selge enne vahekohtuotsust.

Et hagi jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud vastavalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lõikele 1 jätta hageja kanda pankrotivarast väljamaksmiseks.

28. novembri 2011. a. määrusega andis Harju Maakohus hagejale menetlusabi,

vabastades ta osaliselt riigilõivu tasumisest hagiavalduselt (kd. I, tl. 17 – 20). Määrusega

kohustati hagejat tasuma tsiviilasjalt hinnaga 2.500.000 eurot lõivu 25.000 eurot, selle

rahasumma on hageja ka tasunud. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) lisa

1 kohaselt oleks hagejal tulnud tasuda riigilõivu rahaliselt nõudelt 2.500.000 eurot summas

19(19)

75.000 eurot. Riigikohus on oma lahendiga 3-4-1-10-12 RlvS sätte, mille alusel hagejal tuli

riigilõivu tasuda, tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks, seega ei kuulu see

kohaldamisele. TsMS § 190 lõikes 4 sätestatu kohaselt mõistetakse hagejalt, kes sai

menetlusabi menetluskulude kandmisel ja kelle hagi jäi rahuldamata, menetluskulud

riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lõikes 1 sätestatu kohaselt tuleb kohtul vähem

tasutud riigilõiv kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Seega tuleb ringkonnakohtul kindlaks määrata riigilõivu suurus, mille tasumine

hagiavalduselt selle esitamise ajal oleks olnud kooskõlas põhiseadusega. Kohtupraktikas on

selleks pöördutud RlvS enne 1. jaanuari 2009. a. kehtinud redaktsiooni poole. Viimase

kohaselt oleks tulnud tsiviilasjas hinnaga 2.500.000 eurot tasuda riigilõivu 37.500 eurot. Et

hageja on tasunud 25.000 eurot, on tasumata lõivuosa 12.500 eurot, see tulebki hagejalt välja

mõista. Et hagi on pankrotihaldur esitanud aga pankrotimenetluses pankrotipesa huvides,

tuleb temalt riigilõiv välja mõista pankrotivara arvel (PankrS § 150 lg. 1 p. 1).

Apellatsioonikohtu istungil teavitas kohus pooli sellest, et otsus tehakse avalikult

teatavaks 30. juunil k. a., märkamata, et tegemist on pühapäevaga. TsMS § 62 lg. 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg. 8 kohaselt on seega kohtuotsuse

kuulutamise päevaks pühapäevale järgnev esimene tööpäev 1. juuli 2013. a.

Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik