3-12-948/56 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-12-948

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. 06. 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-948

Haldusasi

A. S. kaebus Saue Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31

„X külas asuva XXX katastriüksuse sihtotstarbe muutmata

jätmine“

tühistamiseks

ning

Saue

Vallavolikogu

kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus uuesti.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - A. S., lepinguline esindaja Erkki Evart

OÜ Õigusbüroo Liivak ja Suurväli

Vastustaja - Saue Vallavolikogu, esindaja Sandra Marran

Asja läbivaatamise viis

Suuline ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata A. S. kaebus Saue Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31 „X külas

asuva XXX katastriüksuse sihtotstarbe muutmata jätmine“ tühistamiseks ja jätta

rahuldamata kaebus Saue Vallavolikogu kohustamiseks lahendada taotlus uuesti

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda

3. Väljastada otsuse koopia menetlusosalistele.

Edasikaebamise

kord

ja

tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks

tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse

ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise

lahendab

ringkonnakohus.

Kui

apellant

ei

taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) 09.05.2012 esitas A. S. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Saue

Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31 „X külas asuva XXX katastriüksuse sihtotstarbe

muutmata jätmine“ tühistamist ja kohustada Saue Vallavolikogul „vaadata 29.03.2012

otsus nr 31“ uuesti läbi. Seejärel kaebaja täpsustas, et ta palub uuesti lahendada tema

esitatud taotlus (04.01.13 täpsustus tlk 241 pöördel, 243 pöördel, 285 pöördel). Kaebaja

täpsustas, et kaebuse eesmärgiks on, et volikogu lahendaks uuesti kaebaja taotluse

Suurevälja kinnistu jagamiseks kaheks, millega muudetakse senine maatulundusmaa

kinnistu nii, et ühe moodustuva kinnistu osas tekiks elamumaa sihtotstarbega kinnistu.

Kuna maa sihtotstarbe muutmise/muutmata jätmise otsus on haldusorgani

diskretsiooniotsus ja kui kohus ei saa kontrolliulatuse piiratuse tõttu kohustada

vallavolikogu maa sihtotstarvet muuta, siis saab kaebaja taotleda enda avalduse uuesti

läbivaatamist (taotlus Saue Vallavolikogu kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus

kinnistu jagamiseks osaliselt elamumaaks ning osaliselt maatulundusmaaks uuesti läbi).

2) Saue Vallavolikogu otsuses nr 31 29.03.12 märgitakse, et kaebaja taotlus 28.02.11

jäetakse rahuldamata. Soov jagada XXX kinnistu (kat. nr xxxxxxxx) sihtotstarbega 100

% maatulundusmaa pindalaga 5,23 ha kaheks katastriüksuseks selliselt, et oleks võimalik

moodustada kaks maaüksust, mil tekiks üks maaüksus pindalaga 5000 m2 kuni 8000 m2

sihtotstarbega 100% elamumaa ja ülejäävas osas jääks kinnistu sihtotstarbeks

maatulundusmaa, jäeti rahuldamata. Taotleja soovis rajada jagamise tulemusel

moodustatavale maaüksusele ühepereelamu, kuid Saue Vallavolikogu otsusega nr 31

otsustati mitte nõustuda valla üldplaneeringukohast maa senist sihtotstarvet muuta.

3) 25.05. 2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

4) Menetlusosalised kompromissi ei sõlminud ja soovisid asja lahendamist peale suulist asja

arutamist kirjalikus menetluses. Kaebaja on oma kaebuse veelkord formuleerinud peale

asja suulist arutamist 08.04.13 ja kaebaja kinnitas, et ta esitab volikogu otsuse nr 31

tühistamise nõude ja taotleb tema poolt vallale esitatud taotluse uut läbivaatamist. Asja

suulisel arutamisel taotles kaebaja täiendavat aega, et esitada kaebuse lõplik versioon ja

täpsustada subjektiivsete õiguste rikkumine ning nõuded; kaebaja taotles veelkord

menetlustähtaja muutmist, et esitada oma seisukohad ja vastus 08.04.13.a.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5) Maa jagamise ja sihtotstarbe muutmisest keeldumine rikub kaebaja Eesti Vabariigi

Põhiseadusega (PS) § 32 tagatud õigust oma vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Saue Vallavolikogule esitatud avalduse rahuldamine võimaldaks kinnisasja jagada ja

kaebajal oleks võimalik moodustada kaks maaüksust, mil tekiks elamumaa krunt ja

ülejäänud maaüksus jääks sihtotstarbega maatulundusmaaks.

6) Enne maa ostmist oli kaebaja konsulteerinud valla-ametnikuga ja saanud vastuse, et

peale jõe ehituskeeluala muid piiranguid maaüksuse osas ei ole. Üheksa aastat hiljem,

kui kaebaja hakkas tundma huvi ehitusõiguse vastu selgus, et Saue Vald keeldub

ehitusõigust väljastamast, kuna kinnistu asub drenaažikuivendusega kuivendatud

haritava maaga alal, kus Saue valla ÜP-ga on määratud senise sihtotstarbe säilimine.

Ehitusõiguse küsimusega on kaebaja uuesti valla poole pöördunud 2010 aastal, mil

Saue valla planeeringu osakonna juhataja K. P. väitis, et formaalselt on nõuded

täidetud ja ehitusõigus on üksnes vormistamise küsimus.

7) Kaebaja esitas uuesti taotluse üksikelamu ehitamiseks ja 2011 a sai keelduva vastuse.

Keeldumist põhistati asjaoluga, et kinnistu asub vähem kui 20 m üle merepinna (kuigi

neil täpsemad andmed puuduvad). Kaebaja täiendavalt esitatud selgitustaotlusele vald

ei vastanud.

8) Drenaažisüsteemi omanik on Harju Maaparandusbüroo, kes on andnud oma nõusoleku

kinnistu hoonestamiseks. Vald ei arvestanud eskiisiga, milles oli ehitise

hoonestusalane maapind tõstetud 1,5 m mitteeluruumidele ja eluruumid olid

planeeritud 2,5 m kõrgusele maapinnast. Vald märkis ära, et tegemist on elamiseks

liigniiske alaga, kuid tegelikkuses võib kevadisel sulavee ajal esineda maaüksusel

pindvett, külmunud maapind ei suuda seda kiiresti sisse imada; pindvesi esineb

reeglina kõikjal ja seetõttu ei ole mõistlik nõuda, et sellel kinnistul kevadist sulavett ei

esineks. Tehtud fotod, mille esitas vald kohtule, ei ole usaldusväärsed.

9) Saue vald ei ole vastanud 15.03. 2012 esitatud selgitustaotlusele, milles paluti

muuhulgas selgitada üleujutamisriski hindamiseks kasutatavat 20 m kõrguse piirangut.

29.03. 2012 vastuvõetud otsus üksnes kinnitab vallavalitsuse seisukohti, kuid ei

põhjenda. Vastustaja seisukohad on subjektiivsed ja ei ole seaduslikud.

10) Ehituskrundi minimaalse suuruse nõue, so 5000 m2 kuni 8000 m2, on täidetud ja taotlus

on selliselt ka vastavuses Saue Valla ehitusmääruse ja üldplaneeringuga. 17.09.2012.a sai

kaebaja kätte vastustaja kirjaliku seisukoha kohtukaebusele ning sinna juurde

vastustaja poolt esitatud vastavad lisad. Oma väidete tõendamiseks tellis kaebaja XXX

maaüksuse kinnistu geodeetilise alusplaani, mille sai kätte 07.12.2012. Antud

geodeetilisele alusplaanile lasi kaebaja kanda kavandatava elamu planeeritava asukoha

ja kaebaja lisab geodeetilise alusplaani failid (kaebuse lisa 1) millest selgub täpsemini

XXX kinnistu kõrgus; planeeritav hoone jääks 0,00 kõrguses 21,1 m. Esitatud

geodeetilise alusplaani alusel on nüüd võimalik analüüsida väidetava veeavarii ja

sellega seotud tagajärgede ohtu kavandatavale ehitisele.

11) Vastustaja ei ole käitunud korrektselt tsiteerides oma seisukohtades TTÜ professor U.

K. artiklit, mis on kätte saadav Päästeameti kodulehel http://www.rescue.ee/14929.

Artikli alusel ei ole võimalik teha prognoose selle kohta, et kavandatav hoone võiks

saada kahjustusi seoses hallitusega (kaebuse lisa 2).

12) Vald on andunud nõusoleku Saue vallas X külas xxx (katastritunnusega xxxxxxxx)

kinnistu jagamiseks ja elamumaa sihtotstarbe määramiseks. Maa-ameti geoportaalist

nähtub, et see kinnistu asub vahetult jõe ääres, maa kõrgus on vahemikus 17,5 - 18,5

m. Vastustaja on kohtule ise esitanud vastuse lisa nr 16 (Saue Vallavolikogu Maa-ja

Planeeringute Komisjoni protokoll p 1), millega Saue valla vastav komisjon annab

nõusoleku antud kinnistu jagamiseks ja elamumaa sihtotstarbe määramiseks. Kaebaja

arvates tekib siin oluline küsimus avaliku halduse kandja poolt üldtunnustatud halduse

põhimõtete järgimises (uurimispõhimõte, hea halduse põhimõte, võrdse kohtlemise

põhimõte, proportsionaalsuse põhimõte jne). Väljatoodud asjaoludest ei tulene, et

Suurevälja katastriüksuse kinnistut tuleks kasutada tema omaniku poolt nt

köögiviljade kasvatamiseks nagu vastustaja on mitmeid kordi väitnud.

13) XXX kinnistu sihtotstarbe osaliseks muutumiseks puudub seadusest tulenev takistus,

valla üldplaneering ei takista XXX kinnistu sihtotstarbe osalist muutmist elamumaaks;

vastustaja ei ole välja toonud mõistlikku avalikku huvi aspekti, mis takistaks

nimetatud toimingu tegemist. Kaebaja taotletud lahendus vastaks MaaKS § 5 lg 2

toodud nõuetele, tagaks antud kinnistu parima ja otstarbeka kasutuse, maatulundusmaa

sihtotstarbe säilimine kitsendab liigselt omaniku võimalusi nimetatud kinnistut

kasutada. PlanS eesmärkidest lähtuvalt ei tohiks omandiõigust ilma mõjuva põhjuseta

piirata, kuid vastustaja piirab omaniku õigust kasutada temale omandiõiguse alusel

kuuluvat

kinnistut,

sh

ka

kasutada

seda

nt

perioodiliselt;

vald

sekkub

ebaproportsionaalselt

kaebaja

omandiõiguse

teostamisse.

Maatulundusmaa

sihtotstarbega kinnistu kasutamine on piiratud (põllumajandussaaduste tootmine või

metsakasvatus), kaebaja ei saa sinna rajada ka väikeehitist, et kasutada seda kinnistut

nt puhkekohana; kinnistule ei pea ehitama ilmtingimata elumaja. Antud menetluses ei

ole oluline see, mis tingimustel ja kas üldse lubatakse antud kinnisasi hoonestada, see

on

ehitusloa

või

projekteerimistingimuste

küsimus.

Kaebaja

on

saanud

Põllumajandusameti Harju keskuse vastava kinnituse, et maaparandussüsteemi maa-

alale on võimalik ehitada tingimusel, et oleks tagatud naaberkinnisasjal paiknev

kuivenduse toimimine ning kavandatav ehitusprojekt tuleb eelnevalt kooskõlastada

Põllumajandusameti Harju keskusega (maaparandusseadus § 47 ja § 48). Vald ei ole

piisavalt uurimispõhimõtte teostamisel kuulanud kaebaja selgitusi tuginedes vaid

Harku-Järve aiandussovhoosi Vatsla-Kodasema maaparandusobjekti seletuskirjale,

tehes sellest endale sobilikke järeldusi. Asjaolu, et Saue vallas on hulgaliselt varem

planeeritud, kuid väljaehitamata elamuprojekte, ei saa olla mõjuvaks põhjenduseks

XXX kinnistu sihtotstarbe osalise muutmise keelamiseks. Kohalikul omavalitsusel on

antud küsimuses lai kaalutlusõigus, kuid negatiivset otsust tuleb täiendavalt

motiveerida ja õiguslikult ning faktiliselt põhjendada.

Kehtiva Saue valla ÜP kohaselt on võimalik maa sihtotstarvet muuta ilma DP-ta (ÜP p

5.1) ja valla Üldplaneeringute kohaselt ei olnud takistust kinnistute moodustamiseks

kaebaja soovitud viisil selle suuruse mõttes, seega on tal õigustatud ootus, et kinnistut

on võimalik jagada selliselt, et moodustuks elamumaa sihtotstarbega katastriüksus.

Erandlikuks asjaoluks taotluse rahuldamiseks on asjaolu, et kaebaja ei soovi seal

põllumajandust arendada ja soovib kinnistut kasutada majandamiseks nii, et selle

saaks hoonestada. Omandi kasutamine ilma seda hoonestamata ei ole võimalik,

tagatud ei ole vara säilimine ja kaebaja saadab ka tõendi, et kinnistul varastati metsa.

Kui kinnistu hoonestada, siis oleks tagatud kaebaja vara säilimine.

Kaebaja ei viita ettevõtluspiirangutele, kaebaja pole kunagi kavatsenud kasutada maad

põllumajandusmaana ettevõtluseks. Vara väärtust ei suurendaks sihtotstarbe

muutmine, sest lahendamata on ehitusõigus. Kaebaja ei ole kinnistut müügiks

pakkunud ja valla kartused on sellel teemal asjatud. Kaebaja soetas maatüki selleks, et

sinna ehitada ja muuta see kinnistu osaliselt elamumaaks.

Kaebaja lähtub seisukohast, et omandi suhtes on vaid temal õigus määrata PS § 32 ja

AÕS § 68 lg 1 alusel selle kasutamise tingimused, mitte vallal. Omanik jääb ilma

mõistliku majandusliku kasusaamise võimalusest, kui valla otsus jääb jõusse.

Kuna kitsendused saab sätestada seadusega, mitte aga alamalseisvate aktidega, siis on

vastustaja otsus õigusvastane ning ei arvesta kogu riigi territooriumil kehtivate

õigusnormidega ja nende ühetaolise kohaldamise põhimõttega. Valla argumendid

negatiivse otsuse tegemiseks ei ole piisavad, osa argumente on asjakohatud (võimalik

kahju varale, hallituse probleemid, kinnistu liigniiskus). Valla tuginemine 1968 a

andmetele ei kinnita, et olukord pole muutunud, liigniiskus on kinnistul hooajati ja

mingil määral, kuid kinnistul on võimalik leida ehitusala, st ala, kuhu hoonet püstitada

nii, et ehitamine poleks üleliia kulukas. Elamumaa sihtostarvet on võimalik määrata ka

nii, et katastriüksust tulevikus ei hakatagi hoonestama.

14) Kaebaja taotleb kohtukulude hüvitamist ja palub välja mõista tasutud riigilõiv ja

õigusabikulud.

15) 22.04.13 esitas kaebaja Politsei –ja Piirivalveameti koostatud kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse väites, et kaebaja tegi selle saamiseks teabenõude ja tema

valdusesse sattus see tõend 22.04.13.a.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16) Volikogu esindaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata

järgmistel põhjendustel.

17) Kinnisasja jagamine võib toimuda küll üksnes omaniku sooviavalduse alusel, kuid

selle avalduse lahendamisel on kohalikul omavalitsusel Maakorraldusseaduse

(edaspidi MaaKS) sätetest tulenevalt võimalik valida erinevate võimaluste vahel

kinnisasja omaniku avalduse lahendamisel. Seadus võimaldab avalduse lahendajal

kaaluda, kas kinnisasja jagamine rikub kinnisasja olemust, st kas kinnisasja on pärast

jagamist võimalik kasutada vastavalt sihtotstarbele jms. Saue Vallavolikogu otsuse nr

31 langetamisel ongi vastustaja kaalunud kõiki asjaolusid, sj kehtivast ÜP-st

tulenevaid asjaolusid ja kas kinnisasja on pärast jagamist võimalik kasutada vastavalt

sihtotstarbele, kas kinnisasja jagamine aitab kaasa selle otstarbekamale kasutamisele

ning kas kinnisasja jagamise tulemusel moodustuvad kinnisasjad on sobivad taotletud

sihtotstarbeliseks kasutamiseks.

18) Kaebaja kinnistu osas selgus, et tegemist on liigniiske alaga, mis sõltuvalt konkreetse

aasta ilmastikutingimustest võib vaatamata drenaažkuivenduse olemasolule olla

hooajaliselt (eelkõige kevaditi seoses suurveega) üleujutatud. Vastustaja ei pea

mõistlikuks liigniiskele alale elamumaa sihtotstarbe määramist eluaseme rajamise

eesmärgiga, kuna elukeskkond ei vastaks sellisel juhul tervistsoodustava elukeskkonna

tingimustele, liigniiske ala ei sobi elamiseks ja seda on arvestanud ka valla

üldplaneering.

XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud drenaaživõrgustikuga ja kaebaja

vastupidine väide ei vastanud tõele. Olemasolev drenaažkuivendus on mõeldud lageda

põllumaa kuivendamiseks, see ei taga vajalikku kuivendust, kui sinna hakata ehitama

eluhoonet. Hoonete rajamise tulemusel langeks põldude jaoks mõeldud kitsastele

truupidele ka oluliselt suurem koormus ja kraavid ning truubitorud, mis kõlbasid

olemasoleva drenaažvõrgustiku rajamise ajahetkel põldude kuivendamiseks, ei ole

mõeldud ega sobi elamumaa kuivendamiseks. Harku-Järve aiandussovhoosi Vatsla-

Kodasema

maaparandusobjekti

seletuskirjast

nähtus

samuti,

et

Suurevälja

katastriüksuse maa-ala muldade potentsiaalne viljakus on üle keskmise, seega saab

maad kasutada vastavalt selle sihtotstarbele ja senine maakasutus on kohane ning

vastavuses ÜP-ga ning seda on vald korduvalt rõhutanud ja esile toonud.

16.03.11 on volikogu arutanud taotlust ja seal märgiti, et senise kuivenduse alal on

liigniiskus, sellegi olemasoleva kuivendussüsteemi rikkumisel uputaks maaomanik

ümbritseva; teed on talvel ligipääsmatud ja vald peaks tagama juurdepääsu; kevadel

on alad tihti vee all ja liigniiskus mõjutab tervist, ala ei sobi elamiseks.

Need asjaolud ei ole käesolevalt muutunud ja kaebaja ei ole vastupidist tõendanud ja

need põhjused on kaalukad, kuigi kaebaja nende tähendust ei soovi mõista; kaebaja sai

nende seisukohtade ja seletustega tutvuda. Kaebusest ja taotlusest ei nähtu, et neile

argumentidele oleks kaebajal arvestavaid vastuargumente.

19) Sõltuvalt konkreetse aasta ilmastikutingimustest võib vaatamata drenaažkuivenduse

olemasolule lisaks selle kinnistu üle ujutada ka Vääna jõgi, kuna see on süvendamata.

Maaparandusprojekti väljavõtte seletuskirjast nähtub asjakohaselt, et kogu maa-ala,

v.a põhja ja kirdeserv on turvastunud ja liiginiiskust põhjustab põhja- ning kirdeosas

väljakiilduv põhjavesi ja soo-alal samuti kõrge põhjavesi. Vastustaja on kogunud

lisaks varem-esitatule andmeid ja kokkuvõtteks on need mõjutanud asja otsustamist.

Muldade potentsiaalne viljakus on antud kohas üle keskmise, välja on toodud ka 4

põhjust, mis liigniiskust põhjustab: põhjavee kõrge seis Vääna jõe orus; kevadised

Vääna

jõe

üleujutused;

kevadise

lumesulamise

ja

vihmarohkel

perioodil

aluspõhjaliselt kõrgendikelt pealevalguvad veed; põhjavee maapinnale kiildumine.

Erinevalt teistest kaebaja nimetatud ja võrdluseks toodud kinnistutest kiilduvad

kaebaja kinnistul veed maapinnale ja tegemist looduslikult elamuehituseks ja

elamiseks sobimatu alaga, kinnistu on sagedase üleujutuse ala.

Saue Vallavalitsus tegi järelpärimise Põllumajandusametile, kelle poolt edastati antud

piirkonna kuivendusplaani väljavõte, mis oli lisatud kaebajale tutvumiseks saadetud

otsuse nr 31 eelnõu seletuskirjale. Väljavõte kinnitab, et XXX katastriüksus on täies

ulatuses kaetud drenaaživõrgustikuga. Lisaks nähtub, et 2011 aprillis teostati XXX

katastriüksusel ja selle lähialal paikvaatluse, mis kinnitas, et Vääna jõgi on üle

ujutanud enamiku XXX maaüksusest ja ka osas, kuhu kaebaja taotleb elamumaa

sihtotstarvet.

20) Kaebaja poolt võrdluseks esitatud xxx katastriüksusel asuva elamu ümbrus (samuti

kaugemal asuvate elamute alad) ei olnud samal ajal üleujutatud. Vastustaja esitas

andmed, millest nähtub, et suurvee ajal liigub nii lumesulamisvesi kui ka jõe

ülemjooksu poolt saabuv jõesängi mittemahtuv vesi kõrgemalt madalamale ning

taotletav XXX elamumaa-ala oleks täies ulatuses suurvee poolt üle ujutatud.

Lisaks nähtus, et xxx(xxxxxxx) ning selle kõrval asuv reformimata riigimaa kõrgus

merepinnast on samuti kõrgem kui XXX katastriüksusel, mis omakorda tähendab, et

ka nendelt maaüksustelt voolab suurvesi üleujutuste perioodil XXX kinnistule

(kõrgemalt madalamale). xxx maaüksuse osas tõendab OÜ Geoeksperdi 05.05.06.a.

koostatud geodeetiline alusplaan, et hoonestusala kõrgus on seal rohkem kui 20 m üle

merepinna. Kaebaja poolt toodud kinnistute võrdlus näitas nende maaüksuste

erinevust aluspõhja omadustes, mistõttu võimalikud erinevad andmed maapinna ühe

või teise osa kõrgustes ei väära asjaolu, et XXX kinnistu on looduslikult ehitamiseks

ebasoodus.

Vastavalt oli ka ÜP-s jäetud senised põllumaad kasutamiseks maatulundusmaana.

Vastustajal on seega kogunud ja esitanud tõendid liigniiskuse kohta; igati arvestatav

on Põllumajandusameti Harju keskuses oleva ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku

Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee Riikliku Projekteerimise ja Uurimise

Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ poolt koostatud Harku-Järve aiandussovhoosi

Vatsla-Kodasema maaparandusobjekti kohta koostatud maaparandusprojekt, mille

seletuskirjas on selgelt välja toodud, et liigniiskust põhjustab maa-ala põhja- ning

kirdeosas väljakiilduv põhjavesi ja sooalal kõrge põhjavesi. Projektist nähtus ka see, et

hüdrogeoloogilistel uurimistel on tehtud järeldused k.a XXX MÜ ala osas, mis

kinnitasid liigniiskust. Kaebaja on samuti tunnistanud, et XXX maaüksuse osas võib

liigniiskus tekkida suurema üleujutuse käigus/järgselt, kuna kinnistu piirneb Vääna

jõega ja ka see ujutab üle.

21) Vastustaja täiendavad selgitused liigniiskuse teema olulisuse üle on kaebajale

esitatud, et nähtuks, miks oli oluline ja asjakohane kohaliku omavalitsuse poolt neid

asjaolusid välja tuua ja kaaluda; valla poolt ei oleks vastutustundlik elamumaa

sihtotstarbeid sellistele maa-aladele määrata. Elamute rajamist üleujutusriskiga maa-

aladele tekitab erinevaid probleeme kõigile osalistele ja mitte ainult kinnistu

omanikule; selliselt ehitusalade määramisel tuleb vallal kaaluda kõiki poolt ja

vastuargumente, sj ÜP-s kavandatut. Kaalutlused on esitatud otsuses endas, kui ka

otsuse juurde lahutamatu lisana kuuluvas seletuskirjas, st dokumentides, mida

kaebajale on tutvustatud ja millel ta sai esitada vastuargumente/tõendeid. Kaebaja on

saanud lisaks suulisi ja kirjalikke selgitusi vallalt, menetlus on olnud igati põhjalik.

22) Kaebaja mõistab vääralt PS § 32 sätestatud omandiõigust või AÕS sätteid, kuna

seadusega ei ole sätestatud nii, et ainult kaebaja saaks määrata, milline peaks olema

kinnistu sihtotstarve. Seadus annab omavalitsusele kohustuse ja õiguse kaaluda era-ja

avaliku huvi üle ning maa sihtotstarbe muutmine peab toimuma mitte kergekäeliselt,

samuti on ehitamisel ja planeerimisel omavalitsusel otsustav roll ja täita need

kohustused, mis tulenevad erinevatest seadustest. Maad saab kasutada selle senisel

sihtotstarbel ja volikogu ei ole kuidagi piiranud kaebaja põhiseadusega tagatud

omandiõigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. ÜP seletuskirjast (lk

37) nähtub, et minimaalseks elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse suuruseks on

5 000 m² ja taotletava elamumaa katastriüksuse suurus oleks vastavuses ja kooskõlas

ettenähtud piirsuurusega, seda otsus ka märgib ning vaidlust selles küsimuses ei ole.

Samas vald rõhutas, et see ei ole ainus kriteerium asja otsustamiseks. Vastavalt on

antud veel ka lisaseletused, et kaebaja mõistaks otsuse tähendust ja seal esitatu sisu.

Ehitusõigus ei ole põhiseaduslik õigus (maa kui vara valdamise, kasutamise ja

käsutamise mõttes) ja eriseaduste (nt planeerimis-, ehitus-, looduskaitse- maakatastri-

jt seadused) ning seaduse kohaselt tuleb langetada kaalutlusotsus. Saue valla ÜP-s on

ette nähtud käsitletud alal senise maakasutuse säilimine ja see on kaebajale tagatud,

kaebaja huvid ei ole kaalukamad, kui valla esiletoodud ja ÜP-s silmas peetud huvid.

23) Kaebaja taotlust maa jagamiseks senise sihtotstarbe muutmisega lahendas vald

seadusega ettenähtud korras ja järgides kõiki õigusprintsiipe, sj uurimispõhimõtet, hea

halduse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning kaebajale ei jäetud

vastamata ja talle anti võimalus taotlust põhjendada ja esitati ka otsuse eelnõu, millele

sai vastata.

24) Katteta lubadusi kaebajale ei ole antud ühegi ametniku poolt. Väide, et XXX kinnistu

soetamisel käis kaebaja Saue vallas küsimas nimetatud kinnistu ehitusõiguse kohta,

mille peale valla ametnik olevat andnud lubadusi, vald ei tunnista. Väide, et endine

arhitekt U. E. pakkus kaebajale kinnistu jagamist 10-12 krundiks, ei ole HKMS § 59

lg 1 kohaselt tõendatud. A.S. esitas 14.05.2007 (reg. nr 7-1.2/1359) Saue

Vallavalitsusele XXX maaüksuse kohta projekteerimistingimuste taotluse (vastuse lisa

nr 1), millele Saue Vallavalitsus vastas keelduvalt juba oma 31.05.2007 vastuskirjaga

nr 7-1.2/1359 (vastuse lisa nr 2), põhjendades otsust järgmiselt: „Antud kinnistu asub

drenaažikuivendusega kuivendatud haritava maaga hajaasustusalal, kus Saue valla

üldplaneeringuga on määratud senise sihtotstarbe säilimine.“ Seega ei ole tema

taotlust jäetud lahendamata ja juba sellest ajast põhjendati keeldumine asjakohaselt,

mistõttu kaebajal oli piisav teave olemas. Asja arutati edasiselt juba uue taotluse alusel

suuliselt, seda ka istungitel ja kaebajale anti võimalus vastata negatiivsele eelnõule.

Vald on esitanud toimikusse istungite protokollid, millest samuti nähtub, et kaebaja

uue taotluse alusel algas menetlus, kui kaebaja täiendas oma seisukohti, st et siis tuli

uuesti taotluse asjaolusid lahendada täiendavatel motiividel ja nagu nähtub, ei ole vald

ei varasemalt ega ka nüüd soovinud elamuehitust plaanida liigniisketele ja

drenaažitatud alale; olemasolev drenaaažisüteem ei taga, et vesi ei jääks kaebaja

kinnistule; samas on arutluste käigus selgitatud, et seda süsteemi ei tohi lõhkuda.

Kaebajale olid keelduvad põhjused teada ja lahti seletatud, kuigi kaebaja nendega ei

nõustunud. Kaebaja sai volikogu protokolli 16.03.11.a. ja tema tagasiside (vastuse lisa

8, tlk 48) ei lükanud neid seisukohti ümber, vaid seal püstitati kaebaja poolt

küsimused, millele vald vastas. Väited õigustatud ootusest olukorra muutusele juba

eeltoodust ei ole põhjendatud, kuna ÜP kohane maakasutus ja looduslikud tingimused

pidid olema ja olid kaebajale teada, kui ta soetas kinnistu. Väide, et 2010 a pöördus

kaebaja XXX maaüksuse ehitusõiguse küsimusega valda ning suhtles antud teemal

ehituse-, planeerimise ja maaosakonna juhataja K. P.ga, kes oli kaebajale esmasel

vaatlusel öelnud, et formaalselt on nõuded täidetud ning „ehitusõigus on üksnes

vormistamise küsimus“ – ei ole kaebaja poolt samuti tõendatud (vastavalt HKMS § 59

lg 1) ning vastustaja sellist väidet ei tunnista. MaaKS § 18 lg 7 kohaselt otsustab

maatulundusmaale elamumaa sihtotstarbe määramise vallavolikogu ja ametnikul ei ole

pädevust langetada otsuseid vallavolikogu nimel. K.P. esmase vaatluse tulemused olid

seejuures tõesed, kuna elamu ehitamist absoluutselt välistavaid piiranguid antud maa-

alale ehitamiseks ei nähtunud, samas on ta justnimelt liigniiskuse probleemile

tähelepanu juhtinud, seega soovitused olid õiged-esitada soovi korral taotlus vallale ja

asja menetluses selgub, kas taotlust saab rahuldada.

25) Kaebaja esitas Saue Vallavolikogule 28.02.2011 avalduse (reg. nr 5.1-1.4/1365) ja

Vallavalitsus vastas 31.03.2011 kirjaga nr 5.1-1.4/1365-1 esitatud avaldusele, et

avaldust arutati 16.03. 2011 toimunud Vallavolikogu maa- ja planeeringute komisjoni

koosolekul ja seal leiti, et maaüksuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole

otstarbekas, mõistlikum oleks seda jätkuvalt kasutada põllumajanduses haritava

maana, kuna maa-ala on drenaažkuivendusega kuivendatud haritav maa ning sobib

mullaviljakuselt nt köögiviljade kasvatamiseks. Üleujutuse tulemusel võib tekkida

lisaks tervisekahjule ka varaline kahju. Liigniiskus kahtluseta mõjutab nii vara

säilivust kui ka inimese tervist, seetõttu ei sobi selline ala pidevaks elamiseks.

Vastustaja viitab siinkohal lisaks veel ka Rahvatervise seaduse § 2 p-le 7, millega vald

peab arvestama. Sama seaduse § 4 sätestab elukeskkonna ja tervisekaitse põhinõuded,

mille p-is 9 on põhinõudena välja toodud, et eluaseme- ja puhketingimused peavad

soodustama tervise säilimist; §-st 6-st nähtub, et tervise edendamise vahendiks on

tervistsoodustava elukeskkonna kujundamine, mis kuulub § 10 lõike 2 alusel kohalike

omavalitsuste ülesannete hulka. Pikaaegset viibimist liigniiskuses aitab vastustaja

meelest selgitada ka arvutivõrgus kättesaadav informatsioon, nt Päästeameti kodulehel

http://www.rescue.ee/14929 ap „Hoone“ all avades dokumendi (Microsoft Word)

„Hallituse leviku piiramine ning hallituse eemaldamine“, mille autoriks on Urve

Kallavus, TTÜ professor. Vastustaja selgitas lisaks, miks elukeskkond ei vastaks

sellisel juhul tervistsoodustava elukeskkonna tingimustele, millele peab omavalitsus

tähelepanu osutama.

26) Kaebaja sai avaldada oma seisukohad ja talle edastati kogu informatsioon ja kogutud

andmed. Kaebuse esitaja edastas 4.04.2011 (reg. nr 5.1-1.4/1365-2) Saue

Vallavalitsusele omapoolse seisukoha sihtotstarbe muutmata jätmise otsuse eelnõu

osas, milles ta ei nõustu valla seisukohaga. Kaebaja väitis, et XXX katastriüksusel ei

asu drenaažitrasse ning ta soovib selgitust, miks XXX katastriüksusest 200 m jõe

ülajooksu suunas asuvatele xxx(xxxxxxx) ja xxx (xxxxxxx) katastriüksustele on vald

väljastanud elamutele ehitusload. Vald tegi vajalikud uuringud, so juba nimetatud

järelpärimise Põllumajandusametile, kelle poolt edastati Saue Vallavalitsusele antud

piirkonna kuivendusplaani väljavõte, mis oli lisatud ka kaebajale tutvumiseks saadetud

Saue Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31 eelnõu seletuskirjale, vald esitas

kaebajale vastused, mitte vastupidi. Asjas oli esitatud valla poolt selliselt tõend, et

XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud drenaaživõrgustikuga. Kasutades

Internetis kättesaadavat Maa-ameti kaardiserveri rakendust, on võimalik näha ka

käesoleval ajal piirkonnas asuvate katastriüksuste orienteeruvaid kõrgusi üle

merepinna (vt http://geoportaal.maaamet.ee/ ja avada Eesti kaart). Kättesaadavate

andmete kohaselt on maapinna kõrgus merest XXX katastriüksuse Vääna jõe ja

Kodasema tee vahelisel alal, kuhu soovitakse ehitusõigust elamule ning oleks

juurdepääs sellele, 19-19,5 m üle merepinna. Jõeäärse ehituskeeluvööndi ala on Maa-

ameti kaardiserveri kohaselt samal katastriüksusel 20,0 m üle merepinna, mis

tähendab seda, et suurvee ajal liigub nii lumesulamisvesi kui ka jõe ülemjooksu poolt

saabuv jõesängi mittemahtuv vesi kõrgemalt madalamale ning taotletav XXX

elamumaa-ala oleks täies ulatuses suurvee poolt üleujutatud. See selgitab, miks vald

pidas ala liigniiskeks ja elukeskkonnaks sobimatuks. Võrdlus teiste kinnistutega näitas

(seal, kuhu vald oli ehitamist lubanud), et kaebaja kinnistu osas valitsevad

ehitamiseks ja elukeskkonnaks kõige ebasoodsamad tingimused, kuna liigvesi liigub

kõrgemalt madalamale alale. Nagu juba märgitud, kontrolliti olukorda looduses ja

Saue Vallavalitsuse ehitus-, planeeringute ja maaosakonna juhataja K.P. ning

ehitusnõunik K.N. teostasid 07. 04. 2011 XXX katastriüksusel ja selle lähialal

paikvaatluse, mis kinnitas, et Vääna jõgi on üle ujutanud enamiku XXX maaüksuse

osast, mis paikneb Vääna jõe ja Kodasema tee vahel. Vääna jõe ja Kodasema tee

vahelisest alast tehti fotod (5 tk), mis olid lisatud ka otsuse eelnõu seletuskirjale.

Paikvaatluse käigus tuvastati, et enamik XXX maaüksuse osast (mis paikneb Vääna

jõe ja Kodasema tee vahel) ning osas, kuhu kaebaja ise lõppeks taotleb elamumaa

sihtotstarvet, oli üleujutatud. Fotodelt nähtub, et xxx katastriüksusel asuva elamu

ümbrus (samuti kaugemal asuvate elamute alad) ei olnud üle ujutatud, seda kinnitavad

toimikusse esitatud fotod ning tlk 58 fotol on näha, kus asub xxx kinnistu talu ja et

seda üleujutus ei ohusta.

27) Sarnaseid üleujutustega seonduvaid probleeme esineb üle Eestimaa ja pea igal

aastaajal, eriti aga kevadise suurvee ajal; omavalitsuse poolt ei oleks vastutustundlik

lubada elamute rajamist sellistele üleujutusriskiga maa-aladele ja sellega võimalikke

probleeme juurde tekitada kas kaebajale kui maaomanikule endale, ka siis, kui maa-

ala võõrandamise tulemusel realiseeritakse kinnistu uuele maaomanikule. Ka vallale ei

ole põhjendatud lisaprobleemide tekitamine, mis kaasneb selliste kinnistute

hoonestamisega, ÜP on varasemalt seda ka silmas pidanud, kui määratleti

elamuehituseks sobivad alad ja põllumajanduseks sobivad alad; vallas on piisavalt

üleujutuste poolt mitteohustatud hoonestamata maa-alasid, mida on eluasemete

kavandamisel võimalik eelistada üleujutusriskiga aladele.

28) Kaebaja õigusi ei riku valla seletus sellest, et kaebajale kuulub Saue vallas veel 3

elamumaa sihtotstarbega kinnistut ja kaebajal eluaseme vajadusel on võimalik see

ehitada mujale. Kaebaja ainuomandis olevale kinnisvara arendusega tegelevale firmale

OÜ Harju Maja (registrikoodiga 10827752) kuulub Saue vallas veel 13 elamumaa

sihtotstarbega kinnistut, mistõttu on kaebajal võimalik juhul, kui tal on soov endale

Saue valda eluase rajada, seda teha looduslike tingimuste poolest rohkem sobivamas

ning ohutumas piirkonnas. Kuna kaebaja on tegev kinnisvaraarenduses, siis võiks

temalt eeldada ka keskmisest kõrgemat pädevust potentsiaalseks hoonestamiseks

sobivate alade kavandamisel, arvestades muuhulgas ka inimeste tervist ning

materiaalset vara mõjutavate looduslike tingimustega.

29) Kaebaja edastas 14.02.2012 Saue Vallavalitsusele kirja, milles esitas mitmeid

omapoolseid seisukohti ning esitas küsimusi, väljavõtte maakatastri kitsenduste kohta

(reg. nr 7-2/875). Saue Vallavalitsus vastas 15.03.2012 (reg. nr 7-2/875-1), et esitatud

täiendavaid materjale arutati 14.03.2012 toimunud Saue Vallavolikogu maa- ja

planeeringute komisjoni koosolekul. Komisjon ei muutnud oma varasemat seisukohta,

et XXX katastriüksusele ei ole elamumaa sihtotstarbe kavandamine otstarbekas.

Vallavalitsus teatas, et esitab Saue Vallavolikogu 29.03.2012 toimuvale istungile

eelnõu ,,X külas asuva XXX katastriüksuse sihtotstarbe muutmata jätmine”. Eelnõu

koos seletuskirjaga edastati kaebajale tutvumiseks 20.04.2011 ning sellele lisati

menetluskäiku kirjeldavaid täiendusi. Vallavalitsus informeeris oma kirjas, et eelnõu

tehakse valla veebilehel www.sauevald.ee asuvas dokumendiregistris kõigile

kättesaadavaks üks nädal enne volikogu istungit. Lisaks juhtis vallavalitsus kaebaja

tähelepanu asjaolule, et Saue valla lehes „Koduvald“ ilmunud artikkel ,,Miks ma ei

saa isiklikule põllule ehitada oma maja” ja selle juures olev foto on üldinformatiivsed

ning pole seotud antud taotluse menetlemisega. Väide, et Saue Vallavalitsus ei ole

vastanud tema poolt 15.03.2012 esitatud selgitustaotlusele, ei ole tõene, kuna esitatud

asjakohastele

küsimustele

leidis

kaebaja

vastused

eelpoolnimetatud

Saue

Vallavalitsuse kirjas viidatud eelnõust ja selle seletuskirjast, samuti Saue

Vallavalitsuse poolt kaebajale 09.04.2012 (Reg. nr 8-1/1800) edastatud Saue

Vallavolikogu 29. 03. 2012 otsusest nr 31; asjasse mittepuutuvatele küsimustele nagu

näiteks: „Kas lubaduste esitamine ja nendest mitte kinni pidamine on valetamine?“

või „Kas valetamine on pahatahtlik käitumine?“

30) XXX naaberkinnistu omanik on 25.10.2011 esitanud Saue Vallavalitsusele

detailplaneeringu algatamise taotluse (reg. nr 7-1.2/5021) X külas asuva xxx(xxxxxxx)

kinnistule elamute rajamiseks. Saue Vallavalitsus on 17.11.2011 kirjaga (reg. nr 7-

2.1/5021-1) taotlejale edastanud, et Saue Vallavolikogu maa-ja planeeringute

komisjon ei pea esitatud taotluse ja eskiislahenduse põhjal üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamist xxx kinnistul põhjendatuks, tuues välja sarnased

põhjendused, miks keelduti ka XXX kinnistul elamumaa sihtotstarbe määramisest.

31) Vastustaja täitis uurimiskohustust ja kogus lisatõendeid, sj käis Põllumajandusameti

Harju keskuses tutvumas ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Maaparanduse ja

Veemajanduse Komitee Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti

Maaparandusprojekt“ poolt koostatud Harku-Järve aiandussovhoosi Vatsla-Kodasema

maaparandusobjekti kohta koostatud maaparandusprojektiga ja selles toodud andmed

on asjakohased. Projekti seletuskirjas on välja toodud liigniiskuse põhjused ja

vastustaja lisas väljavõtte maaparandusobjekti projekti kaardist, mille pealt nähtuvad

olemasolevad drenaažitorustikud ja maa-alade täpsed kõrgused geodeetiliste

mõõdistuste andmetel (XXX orienteeruvad katastriüksuse piirid on märgitud punase

markeriga). Samalt kaardilt nähtub, et maa-alad, kus asetsevad olemasolevad elamud,

on maade kõrgused merepinnast suuremad, kui XXX maaüksuse taotletaval elamumaa

alal.

32) Kuna Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete

liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa

põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa, millel on

metsa- või põllumajanduslik potentsiaal ja tulenevalt Saue valla üldplaneeringust,

mille kohaselt on käsitletaval alal ette nähtud senise maakasutuse sihtotstarbe (st

maatulundusmaa) säilitamine, siis tulenevalt eeltoodust soovitaski vastustaja kaebajal

kasutada maad näiteks köögiviljade kasvatamiseks, selline viide ei riku kaebaja õigusi.

33) Kokkuvõtteks nähtub, et kaebaja ei ole siiani suutnud määratleda erahuvi, mis kaaluks

üles omavalitsuse seisukohti, mis tuginevad seadusele ja kehtivale ÜP-le. Kaebaja

tehtud võrdlused teiste kinnistutega ei olnud õiged ja puuduvad tõendid, et

omavalitsuse kogutud andmed ei vasta tegelikkusele; tõele ei vasta kaebaja seisukoht,

et kinnistul puudub oht üleujutusteks. Kaebaja kinnistu kasutamine selleks kõige

otstarbekamal viisil on jätkuvalt võimalik ja tegemist on viljaka ja haritava maaga,

seega valla antud soovitused vastavad PÜ-s ettenähtud maakasutusele ja senist

sihtotstarvet ei saaks muuta niisama, kaebaja soovil eesmärgitult, kui seadus näeb ette,

et sihtotstarbe muutmine peab olema põhjendatud ja vastavuses maakasutuse

võimalustega.

34) Kaebaja esitatud väide sellest, et maa sihtotstarbe muutmist tingib vajadus ära hoida

vargused, ei ole asjakohane.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

35) Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud kohtule esitatud tõendeid kogumis ja

nende vastastikustes seostes leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kaebaja

menetluskulud jäävad tema kanda.

36) Antud juhul kaebaja taotluse alusel maa sihtotstarbe muutmiseks ja kinnistu

jagamiseks tehtud keeldumine on haldusakt ja sellele saab esitada tühistamisnõude,

kuna selline otsus puudutab isiku huve lõplikult selles mõttes, et kaebaja konkreetset

taotlust enam edasi ei menetleta. Kui kohus leiab, et juhul, kui on tõendatud, et

vastustaja rikkus kaebaja õigusi, võib olla ka õigustatud nõue tema taotluse edasiseks

lahendamiseks.

37) Kohus, analüüsinud menetlusosaliste täpsustavaid seletusi leiab, et kaebaja taotlus

jäeti rahuldamata, kuna esinevad mõjuvad põhjused maa sihtotstarbe muutmata

jätmiseks ja sellega seotult kinnistu jagamiseks. Kaebuse esitaja kinnitas kirjalikult ja

ka suulisel asja arutamisel, et ilma maa sihtotstarbe muutmiseta ei ole kinnistu

jagamine temale tarvilik. Vaatamata eeltoodule on kaebaja 08.04.13 vastuses

märkinud, et elamumaa sihtostarvet on võimalik määrata ka siis, kui katastriüksust ei

hoonestata ja sellise nõude esitamine on kaebajale seadusega tagatud õigus. Kaebaja

ei ole küll enam selgitanud, miks ta sellise väite esitas, kuid kuna kaebaja jääb

volikogu otsuse nr 31 tühistamise nõude juurde ja ta soovib tema juba esitatud taotluse

uut läbivaatamist, siis arvestab kohus kaebaja kohtusse pöördumise eesmärki ja

esitatud kaebust, milles lahendati kaebaja konkreetset taotlust, milles kaebaja rõhutas

vajadust ja huvi muuta maa sihtotstarvet elamu ehitamise vajadusel.

38) Kohus nõustub vastustajaga, et haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS

§-is 54 ning vaidlusaluse haldusakti puhul on keelduva otsuse põhjused nimetatud ja

haldusakt ei ole kontrollimatu, seda enam, et kaebajale on antud juba eelnevalt

selgitusi ning võimalus esitada oma seisukohad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

otsusega on rikutud tema PS §-st 32 tulenevat õigust enda omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada. Omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist saab

seadusega kitsendada, kui see on paratamatu ning ka kinnistu jagamist ja maa

sihtotstarbe osalise muutmise taotlust ei pea alati rahuldama, kui see esitatakse.

Kaebuse esitaja on põhjendanud oma taotlust ehitada kinnistule elamu ja kaebaja ei

soovi kasutada seda kinnistut põllumajanduslikuks tootmiseks. Vaidlust ei ole selles,

et kõnealune XXX maaüksus on hoonestamata, ta ei asu detailplaneeringu

kohustusega alal, tegemist on põllumajanduslikuks tootmiseks ettenähtud maaga ja

vastavalt märgib selle ära valla ÜP.

MaaKS § 18 lg 7 kohaselt on elamumaa sihtotstarbe määramine maatulundusmaa

sihtotstarbega katastriüksusele kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses ning

viidatud sättest ega ühestki teisest õigusnormist ei tulene, et volikogu peab alati ja igal

juhul maa jagamiseks esitatud taotluse rahuldama ning maa sihtotstarvet muutma.

Kaebaja on ka ise märkinud, et tegemist on kohaliku omavalituse volikogu

kaalutlusotsusega ning haldusorgani kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud ning

kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid üksnes kontrollib, kas

kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada

sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse

üldpõhimõtetega, kas tehtud otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud muid kaalutlusvigu. Kohus võib sekkuda

kaalutlusõigusesse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid

tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses ning diskretsiooniveaga on tegemist siis, kui

haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või kui haldus on jätnud mõne

olulise aspekti tähelepanuta. Käesoleval juhul on vastustaja tehtud otsuses esitatud

kokkuvõte menetluse tulemusel välja selgitatud asjaoludest, millest volikogu on

lähtunud maa sihtotstarbe muutmata jätmisel.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et valla poolt esiletoodud põhjused ning kogutud

materjal poleks asjakohased. Kohus leiab, et kokkuvõttes on volikogu otsus valla ÜP-

d arvestav ja ei ole sellega vastuolus. Vastavalt on Planeerimisseaduse (edaspidi

PlanS) § 8 lg 3 p 6 kohaselt üldplaneeringu üheks ülesandeks põllumaade määramine

ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine, samas on ÜP arvestanud,

missugused alad on sobilikud elamiseks. Kaebuse esitaja on nõustunud, et Saue valla

üldplaneeringust tulenevalt ja selle kaardil märgitu järgi on kaebaja kinnistu asukohas

asunud põllumajanduslikuks tootmiseks ettenähtud alad varasemalt ja on ka nüüd,

kuigi kaebaja ei ole sellisest maakasutusest huvitatud. Kaebaja oli suulisel asja

arutamisel nimetanud ka seda, et ta ei ole soovinud kasutada kinnistut

põllumajanduslikuks tootmiseks ning loobus ka PRIA raames kinnistu suhtes edasist

maakasutust planeerima, mis aga kohtu seisukohalt veel ei tähenda, et tegemist on nn

kasutu maaga ja et vastustaja ei olegi selleks isikuks, kes on õigustatud otsustama, kas

põllumaad saab kasutada sihtotstarbe kohaselt.

Kohtule nähtub, et vastustaja kogus andmeid ja kaalus antud maatüki puhul ka sinna

elamu rajamise võimalusi ning kui nähtus, et see siiski ei ole erinevatel põhjustel

mõistlik ja võimalik, on õigustatud maa endine kasutus, so võimalikuks kasutuseks on

selle kasutamine põllumajandusliku maana. Kaebuse esitajale ei ole otsuse tegemisega

saabunud täiendavaid kohustusi või senises maakasutuses piiranguid. Kohtule ei

nähtu, et vald oleks jätnud arvestamata mõne kaebaja väite või olulise asjaoluga,

kaalumine on toimunud ratsionaalselt, samuti ei ole vastustaja otsuses lähtutud

lubamatutest kaalutlustest.

39) Maa sihtotstarbe määramise või muutmise taotluse lahendamine toimub MaaKS ja

PlanS sätete kohaselt, st et arvestatakse maa sihtotstarbe muutmisel selle

eesmärgipärasust. Vastustajal on kaalutlusõigus kinnisasja jagamise otsustamisel ning

tulenevalt MaaKS § 3 lõikest 1, § 5 lõikest 2 ja § 10 lõikest 1 ning AÕS § 54 lõikest 1

võib kinnisasja jagamine toimuda küll omaniku sooviavalduse alusel, kuid selle

avalduse lahendamisel on kohalikul omavalitsusel ülalmärgitud MaaKS sätetest

tulenevalt võimalik valida erinevate võimaluste vahel kinnisasja omaniku avalduse

lahendamisel. Kuigi vastustaja on vastamisel leidnud, et kaebaja tegelikuks sooviks on

kinnistu jagamine ja sihtotstarbe muutmine põhjusel, et väärtustada seda maad

müügiks, ei ole volikogu jätnud sihtotstarvet muutmata põhjusest, et takistada

kaebajale kuuluva maatüki müüki ja antud juhul seda ei saaks ka takistada.

Loogiliselt siis, kui kinnistud jagatakse ja maa sihtotstarvet muudetakse, saaks

müügiperspektiiviga olla antud piirkonnas kinnistu, millele on võimalik ehitada.

Vastustaja on kaebajale selgitanud, et kui kaebaja maatükile ei saa tegelikult ehitada,

tekitaks see maatüki müümisel lisaprobleeme ja eksitaks uut omanikku. Kohus

siinkohal märgib, et kui kaebaja tegelikult ei kavatse ehitada ja ta sooviks maatükki

ikkagi jagada ning maa sihtotstarvet muuta, oleks selline taotlus eesmärgipäratu ega

tugineks kinnisasja jagamise põhimõtetele, kuna maa jagatakse ja sihtotstarve

määratakse kinnisasja sobivuse alusel selle kasutamiseks ettenähtud sihtotstarbele,

selle alusel toimub ka nt maamaksu määramine. Iseenesest ei ole väär vastustaja

selgitus, et kui maatükki tegelikkuses ei saaks hoonestada, eksitaks maatükile

elamumaa sihtotstarbe määramine teisi isikuid, kuid see ei ole käesolevalt oluline.

Kaebaja seletustest ei ole arusaadav, milleks talle selline maatüki jagamine oleks

vajalik, kui ta samas eitab maatüki müügi soovi või ei soovi maatükile ehitada, seega

tuleb ja tuli vallal arvestada, et kaebaja taotlus on seotud sooviga maatükile ehitada.

MaaKS § 13 sätestab kinnisasja jagamise põhimõtted.

MaaKS § 13 lg 4 sätestab, et kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub

võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik

moodustada katastriüksust. Vastustaja on nõustunud kaebuse esitajaga selles, et valla

ÜP kohaselt on kinnistu jagamine maatüki suurust arvestades võimalik ja selles mõttes

jagamise võimatuse alustele vald ei viita. Samas on vald kontrollinud, milliseks

otstarbeks on kinnisasi sobilik kasutada, kuidas on kinnistule võimalik juurdepääs

ning millised ohud on terve elukeskkonna säilitamisel jms asjaolusid.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et volikogu ei ole kinnistute jagamisel õigustatud üldse

kaaluma ehitusõigusega seonduvat. MaaKS § 5 lg 2 p-st 3 kui ka § 13 lg-st 4 nähtub,

et

ka

lihtsate

maakorraldustoimingute

tegemisel

tuleb

hinnata

kinnisasja

sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust ja kui vastutajale on selgunud, et elamu

rajamine uuele kinnistutele ei ole võimalik, siis oleks uue elamumaa sihtotstarbega

kinnistu loomine vastuolus maakorraldusnõuetega.

Vaidlust ei ole selles, et kinnistu asub Saue valla ÜP kohaselt hajaasustusega

(detailplaneeringu koostamise kohustuseta) alal ja ÜP seletuskirja kohaselt on

minimaalseks elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse suuruseks 5 000 m², seega on

taotletava elamumaa katastriüksuse suurus vastavuses ja kooskõlas ettenähtud

piirsuurusega ÜP-st ja kohus märgib, et kaebuse esitaja ekslikult leiab, et ainuüksi

selle kriteeriumi täitmine annab kaebajale õiguse nõuda kinnistu jagamist ja

sihtotstarbe muutmist ning ekslik on kaebaja seisukoht, et muud valla esiletoodud

kaalutlused ei ole asjakohased või et need ei vasta seaduse nõuetele.

Kaebaja seisukoht (tlk 284), et kitsendused omandi valdamisele saab sätestada vaid

seadusega ja et antud juhul ei saa tekkida olukorda, mil omandiõiguse piirangud riigi

erinevates osades ei kohaldu ühetaoliselt, on selles mõttes õiged, et kitsendused

tulenevad seadusest, kuid kohus leiab, et antud juhul on vastustaja neid põhimõtteid

järginud ja mitte vastupidi. Kohtule ei nähtu täpsemalt, millest kaebaja järeldab, et

riigi eri piirkondades teostatakse omandikaitset erinevalt, kuid kaebajast võib aru

saada nii, et ta ei pea üldse võimalikuks, et kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada,

kas maa sihtostarvet ja kinnistu jagamist sellel eesmärgil saaks lahendada muudmoodi,

kui seda soovib kinnistu omanik ja et ainus kriteerium, mis võiks takistada omaniku

taotlust rahuldamast, võiks seisneda ÜP-s näidatud maatüki suuruste küsimuses.

Kohus sellise lähenemisega ei nõustu. Kuigi kaebaja leiab, et tema taotluse

rahuldamata jätmisega piiratakse oluliselt tema omandiõigust (PS § 32), kuna ta ei saa

kinnisasja kasutada nii nagu tema tahab, nähtub, et kaebajale ei ole tehtud ega tehta

otsusega nr 31 takistusi kasutada kinnistut kehtiva maakasutuse sihtotstarbe kohaselt,

st omandi kasutamine on tagatud selle soetamisel ja kasutamiseks ettenähtud viisil ja

täiendavaid piiranguid kaebaja osas ei seata. Ühtlasi on kaebaja kinnistu kasutamine

kooskõlas valla kehtiva ÜP eesmärkidega. Selles mõttes ei ole kaebaja omandi

kasutamiseks tehtud taotluse rahuldamata jätmisega täiendavaid piiranguid või

muudetud kaebaja seisundit senisest ebasoodsamaks, et kasutada temale kuuluvat

omandit ja kaebaja vastupidine arusaam on ekslik.

Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi oma omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada, kuid kohtule ei nähtu, et kaebajal antud hetkel on subjektiivne

õigus ja õiguslik alus nõuda kinnistu hoonestamist ehk kinnistu maa sihtotstarbe

muutmist ja sellega seotult maa jagamist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustajal

puuduvad asjakohased ja seadusest tulenevad põhjused, miks jätta kaebaja taotlus

rahuldamata. Kohus leiab, et need põhjused kajastuvad vaidlustatud haldusaktis ja akt

ei ole motiveerimata, sellele on lisaks kogutud piisavalt alusmaterjali, mis tõendab, et

vastustaja otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Volikogu otsus arvestab avaliku

huviga ja taotlusest ei nähtunud kaebaja ülekaalukat erandlikku huvi muuta

olemasolevat valla ÜP kohast olukorda.

40) Kaebaja väited seotult haldusakti motiveerimiskohustuse ja tõendamiskohustuse

täitmisega ja haldusakti kontrollitavusega.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et

vastustajal oli otsustamisel kaalutlusõigus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Vaidlust ei ole küsimuses, et HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusaktis sisalduma selle

andmise faktilisi ja õiguslikke aluseid ja et HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti

põhjenduse esitada ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele

peab haldusaktis viitama; haldusakt peab vastama HMS §-s 55 ja 57 toodud

vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt

mõistetav ja kohus juba märkis, et kaebaja etteheite kohaselt pole tema aru saanud,

mis on takistuseks, et tema taotlust ei rahuldatud, kuna niisuguseid põhjusi

tegelikkuses ei esine ja lähtuti valedest eeldustest või faktidest, mida moonutati,

kaebaja erahuvi on oluline ja määrava tähtsusega.

Kohus sellega ei nõustu, kuna keeldumise põhjused on selged ja ei ole mõistlik

uskuda, et need ei olnud ega ole senimaani äratuntavad kaebajale, kuna lisaks on

arutatud taotlust ka suuliselt.

Vaidlusalune otsus on diskretsiooniotsus. 14.10.2003 Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-54-

03 esitatud seisukohti on järgitud. Kohus selgitas käesolevas vaidluses, et otsus ei

tugine ebaõigetele kaalutlustele ega sisalda tegelikult valeväiteid, nagu seda märgib

kaebaja ja et valede faktide arvestamine viis valele tulemusele.

41) Kuivõrd asja materjalidega on tõendatud, et menetluses oli tagatud kaebuse esitajale

HMS § 40 lg-st 1 tulenev õigus ärakuulamisele ja vastuväidete esitamisele, siis ei

saanud vastustaja piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja

õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigusi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et rikuti

kaebaja õiguspärast ootust ja õigust heale haldusele või uurimisprintsiipi.

Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Riigikohtu

halduskolleegiumi praktika kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti

tühistamise aluseks, HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamise ei saa

nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt

ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist.“ Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p 38 märgitakse siiski,

et „ Menetlus- ja vorminõuete rikkumine võib tulenevalt HMS §-st 58 jääda

tahaplaanile, kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud asutusel võimalik

teistsugust otsust teha.

Suulise ja kirjaliku menetluse kestel pidi kaebajal olema piisav võimalus esitada kõik

teda huvitavad küsimused või vastuväited ning kaalutlusõiguse seisukohalt ei oma

iseseisvat tähendust asjaolu, kas kaebaja selgitustaotlusele vastati ja kas vastustaja on

piisavalt selgitanud kaebajale selgitustaotluses püstitatud küsimusi. Kuna puuduvad

tehtud otsuse põhjendusi ümberlükkavad tõendid, siis ei saaks tuua muutusi ka asja

uueks otsustamiseks saatmine.

Kohtupraktikas on arvestatud, et otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide

ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Siiski

on kohtupraktikas motiveerimise kohustuse täitmata jätmisena käsitlenud nt ka

Riigikohus sellist olukorda, mil haldusakt on motiveerimata, sj on see ka ühegi viiteta

sellega seotud materjalidele, kuid antud juhul sellist olukorda ei esine.

Vastustaja ei ole piirdunud küsimuse uurimisel pelgalt nn aegunud dokumentide

uurimisega, vaid ta on vastuse kohaselt kontrollinud olemasolevat olukorda ka

kohapeal ning kohtule ei nähtu, miks ei saanud vastustaja toetuda kõikidele kogutud

dokumentidest saadud andmetele kogumis, kui igast dokumendist on tehtud õiged

järeldused ja kokkuvõttes ei nähtu, et tegelik olukord oleks sedavõrd muutunud, et ei

saaks käesolevalt olemasolevatele ja kogutud andmetel toetuda.

Kaebaja ise jäi vaid selgituste ja kriitika tasandile ega ole esitanud asjaolusid

ümberlükkavaid tõendeid. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja jättis

kogutud andmete põhjal asjaolud vajalikul määral kaalumata või et otsuses lähtuti

valedest kaalutlustest. Kaebaja subjektiivsete õiguste osas märgib kohus, et kaebaja

ekslikult leiab, et ainult temal on võimalik määrata, kuidas kasutada temale kuuluvat

kinnistut ja kõik muud valla arutlused on sellest tulenevalt asjakohatud või valed.

Valla ÜP-st sellist subjektiivset õigust tuletada ei saa ja kohus juba märkis, et kaebajal

on õigus nõuda, et vald kaaluks tema huvi kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Selle

tõttu on igati asjakohane viidata ÜP-st tulenevale ja kaebaja võimalusele kasutada

kinnistut sellel otstarbel, milleks see käesoleval hetkel on sobiv.

42) Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust kinnistu jagamiseks nii, et kinnistu

sihtostarve muudetakse elamumaaks, et seda hoonestada.

Iseenesest ei ole vale viidata vastamisel veelkord nt Rahvatervise seadusele ja KOKS

–ist tulenevatel ülesannetele, kuna eeldatult on juba ÜP koostamisel arvestatud valla

kohustusega tagada planeerimismenetluses elamuehituseks sobivate alade määramine

ja nende alade määramine, mis jäävad kasutusse põllumajanduslikuks otstarbeks;

eeldatud on, et juba planeerimismenetluses on arvestatud kõigi õigusnormidega, mille

alusel saab ÜP-s määrata ehitamiseks ja põllumajanduslikuks kasutamiseks sobivad

alad. Vastavalt sätestab ka PlanS, et see reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja

teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel (§ 1 lg 1) ning seaduse

eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid

arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks,

ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks (lg 2) ning et ruumiline

planeerimine seaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid

koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine,

mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning

looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi (lg 3).

Seega arvestavad juba ka planeerimisnormid teistes seadustes esitatud nõudeid.

Antud juhul on ÜP kehtiv haldusakt ja sellest erineva maakasutuse otstarbe

määramiseks peab esinema mõjuv põhjus ja võimalus maad kasutada senisest

plaanitult teistmoodi, seega on vastustaja asjakohaselt püüdnud kaebajale selgitada,

mis tähendab seadusekohane käitumine, kui järgitakse ÜP nõudeid.

Kaebajale ei saanud olla valla seisukoht üllatuslik.

Juba varasemalt on tema taotluse alusel tehtud keeldumine ja selgitatud, miks ÜP

kohast maa sihtotstarvet ei soovita muuta ja et vallal on huvi kinnistute kasutamiseks

ÜP ettenähtud sihtotsustarbel väärtusliku põllumaana, ka ajalooliselt varasemalt ei ole

kinnistu kasutamist ette nähtud muul otstarbel, kui maatulundusmaana. Kohtule ei

nähtu, et ÜP kohased eesmärgid oleksid antud juhtumil mingil olulisel põhjusel

mittearvestatavad ja ei vastaks enam kaasaja nõuetele.

Kaebajal ei saanud olla kinnistu soetamisel õigustatud ootust ja ka eelmise taotluse

lahendamisest tekkida sellist õiguskindlust, et uue taotluse lahendamisel puudub

võimalus jätta see rahuldamata ning on vaid üks võimalus, st taotlus rahuldada.

Kui kaebajast võis aru saada, et tema eelmine taotlus jäi lahendamata, siis on

käesolevalt kaebaja siiski nõustunud, et tema varasemat taotlus ei ole jäetud

lahenduseta. Juba siis oli keeldumisel esitatud põhistused, mis ei saanud jätta

kaebajale arusaama, et ÜP kohane maa kasutamise eesmärk peaks ilmtingimata

muutuma. Kaebajale pidi selguma juba varem, et kinnistu jagamiseks vajaliku suuruse

kriteeriumi täitmine ei ole ainsaks eelduseks, mida tuleks maa sihtotstarbe muutmisel

arvestada. Kohtule ei nähtu, et ka kaebaja varasemast taotlusest ja selle lahendist

oleks saanud kaebaja järeldada, et tal tekkis õigustatud ootus ehitada kinnistule elamu.

Vastustaja on selgitanud, kuidas ja miks ÜP-s kehtestatu väljendab valla seisukohalt

olulist avalikku huvi ja kohtule ei nähtu, et vastustaja jättis kaalumata kaebaja erahuvi,

kuivõrd vastustaja uuris ja selgitas, miks ta kokkuvõttes ei nõustunud kaebajaga ja

kaebajal ei ole senimaani esitatud kaalukat erahuvi, miks lubada ehitamist alale,

milleks juba tulenevalt ÜP-st elamuehitust ei ole soovitud. ÜP sisuliselt väljendabki

olulist avaliku huvi, st et seal on juba kaalutud poolt ja vastuargumente, kuidas ühte

või teist piirkonda arendada ja kuidas peaks toimuma maakasutus. ÜP ei ole selle

tõttu vähetähtis akt, kuna selles on kokku lepitud, et senine maakasutus

maatulundusmaana jätkub aladel, kus elamuehitust ette ei nähta ja mis asuvad

põllumajandusliku

potentsiaaliga

aladel,

nii

on

sellisteks

aladeks

ka

drenaaživõrgustikuga kaetud alad, mis on mõeldud põllumajanduse arendamiseks ja

drenaažikuivendusega kuivendatud haritav maa sobib mullaviljakuselt kasutamiseks

maatulundusmaana.

43) Tõendatud on, et kaebaja kinnistu, mis on maatulundusmaa sihtotstarbega, on

liigniiske, kaebaja vastupidine seisukoht on väär ning eksitav.

Volikogu ei ole selle kindlakstegemisel piirdunud üksnes dokumentide uurimisega ,

kuna on looduslikke tingimusi uurinud ka kinnistu asukohas. Vastustaja on kohtu

arvates kogunud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et hooajaliselt on kaebaja

kinnistu üle ujutatud, sj paraku nii, et ehitusalaks sinna sobivat kohta leida on pigem

võimatu kui võimalik. See olukord ei ole muutunud võrreldes varasemaga, kuigi alale

on rajatud kuivendus. Kaebaja seisukoht, et mitte igal aastal ei pruugi üleujutus olla

nii ulatuslik (kui esitatud fotodel), ei vii kohut järelduseni, et liigniiskus pole

probleemiks. Vald on piisavalt selgitanud, miks see kinnistu ei sobi elamiseks ja et

selle tõttu pole seda ala elamuehituseks planeeritud ka ÜP kohaselt ning et looduslikud

olud ei ole seal muutunud. Ka ei näe kohus midagi taunimisväärset selles, kui

vastustaja tunnistab, et tal ei jagu ressurssi, et antud kohas ehitamist lubades suudaks

ta tagada kinnistule vajalikus seisus igal ajal juurdepääsu, ka ei saa ta tagada

ehitamise korral selle ohutust või anda vajalikku abi üleujutuse korral. Kohtule

nähtub arvestades Eestis tegelikult väljakujunenud olukorda, st mil on lubatud ehitada

üleujutusohuga aladele, et vallad ei suuda pakkuda tõhusat abi, kui elamutega

kinnistutel üleujutuse korral tekib oht isikute varale ja isikud vajavad kohaliku

omavalitsuse abi. Juba sellest tulenevalt on oluline järgida ÜP-st tulenevaid

põhimõtteid ja mitte kergekäeliselt lubada ehitamist seal, kus see ei ole looduslikult

mõistlik ja võiks tuua kaasa lisakulutusi, mida ÜP kohane maa sihtotstarbe määramine

ja järgimine kaasa ei tooks. Ka selles mõttes on ÜP kohasel maakasutusel oma sisu ja

tähtsus.

Kohtule nähtub, et vald on kaalutlenud poolt ja vastuargumente, kaebaja erahuvi

tähtsust ja vajadust kinnistu sihtotstarbe muutmiseks ning samas tegi ta ka lisa-

uuringud, mis kinnitasid, et kaebaja väited üleujutuste puudumisest ning tema

ebavõrdsest kohtlemisest ei ole õigustatud.

Teostati ka paikvaatlus ja fikseeriti selle tulemused. Kuna kaebaja pakkus elamu

ehitamiseks erinevaid asukohti, siis kontrolliti täiendavalt ka need seisukohad üle ja

jäädi põhjendatult seisukohale, et XXX katastriüksusel pole üleujutusriski tõttu

otstarbekas kavandada elamumaa sihtostarvet.

Kohtule ei nähtu, et vaidlusaluses otsuses nr 31 puuduksid selliselt asjakohased ning

lubatavad põhjendused ja viited otsuse alusmaterjalile, viidatud on seetõttu ka

kehtivale valla üldplaneeringule. Volikogu on hinnanud, miks avalik huvi

üldplaneeringus seatud eesmärkide saavutamiseks ei ole muutunud ja et kaebajal

puudub kaalukas erahuvi.

Kuigi vastustaja on kohtule selgitusi andes lisanud veelgi üksikasjalisemalt seletusi ja

viiteid seadustele, nt tulenevalt tervisekaitse normidest, ei ole selliselt tegemist uute

kaalutlustega, mis oleks justkui esitatud alles kohtumenetluses ja väljuks antud teema

raamest. Samas ei ole kohtule vastamisel esitatud seisukohas ja võimalikus eksimuses

nt hallitusega seotud artiklist arusaamisel saanud põhjustada eksimust otsuse

argumentides, kuna tervislikuks elukeskkonnaks liigniisket ala ei saa pidada ja seda

sõltumata, kas vastustaja on kohtule vastamisel kättesaadavat ja viidatud artiklit

mõistnud nii nagu seda mõistab kaebaja.

Volikogu on oma otsuse tuginenud neile põhjustele, mis on juba varem kaebajale

nimetatud ja kajastuvad otsuses, neid ei pea olema otsuses nr 31 esitatud samasuguses

ulatuses kui vastustaja on kohtukaebusele vastamisel täpsustavalt esile toonud. Kuna

otsuses hinnati elukeskkonda ja leiti, et üleujutusriski tõttu pole selles piirkonnas

elamuid lubatud rajada, siis hilisemad täiendavad põhistused ei viita sellele, et otsuses

antud põhjused oleks esitamata, kuna liigniiskuse olemasolu on pidevalt kinnitatud ja

viidatud ka kehtivale ÜP-le ja omavalitsuse ülesannetele.

Otsustusprotsess on kohtule jälgitav ka seeläbi, et tegelikult ei ole kaebaja täiendavaid

seisukohti jäetud tähelepanuta ja kaebaja vastupidine väide ei ole õige; samas ei

nähtu, et kaebaja seletustele oleks antud ebaõige hinnang. Oma väiteid avas

kohtumenetluses täiendavalt ka kaebaja, mille kontrollimisel nähtub kohtule, et

kaalutlusviga siiski ei tehtud. Valla vastustes kohtukaebusele nn hallituse probleemile

suure tähelepanu osutamine ja artiklist väidetavalt nn kaebaja kahjuks tehtud

järelduste mõju haldusakti õiguspärasusele tegelikult puudub.

Kaebaja seisukoht, et isegi kui tehniliselt oleks teostatav kinnistu mingil osal elamu

ehitamine, ei lükka ümber valla seisukohta, et sihtotstarbe muutmiseks ja kinnistu

jagamiseks ei saa olla ainsateks kriteeriumideks kinnistu võimaliku suuruse küsimus

või oma ehitusplaani elluviimise tehnilise teostuse võimalikkus. Vald on sisuliselt

õigesti märkinud, miks antud juhul on kohalikul omavalitsusel õigus lähtuda

kaalutlustest, mis kinnitavad, et elukeskkond alaliseks elamiseks üleujutusega

maatükil pole inimese tervisele ja varale kohane ning looduskeskkonnale soodne, so

valla seisukoht on seotud asjakohaselt kinnistu parima kasutamise kaalutlustega, sh

küsimusega, kas säilitada olemasolev olukord või see muuta, kui esineks kaebaja

erahuvi, mis oleks kaalukam, kui ÜP-ga seatud avalik huvi.

Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi oma omandit vabalt vallata,

kasutada, kuid kaebaja seletustest ei olnud mõistetav, miks ta soovib kinnistut jagada

ja sihtotstarbeks elamumaad isegi juhul, kui ta ei hakka sinna ehitama (tlk 284).

Kaebaja jäi enda erahuvi selgitamisel selliselt ise vastuoluliseks, kuna menetluse

kestel ja oma taotluses vallale oli sihtotstarbe muutmise ja ka kinnistu jagamise

selgeks põhjuseks soov ehitada kinnistule elamu. Kaebaja vastusest 08.04.13 saab

vaid järeldada, et kaebajal puudub endiselt kaalukas erahuvi, kuna ta ei vaja kinnistut

ehitamiseks ja sellisel juhul ei oleks põhjust kaebajal ka väita, et tema olulised huvid

jäävada kaitseta, kui kinnistule ei määrata teistsugust sihtostarvet ja see jääb jagamata.

Sellisel juhul muutuks ainetuks kaebaja väide, et ta ei soovi seda kinnistut müüa,

väärtustada vms ja ta kannab majanduslikku kahju. See selgitus ei ole loogiline, samas

ei ole kaebaja sellist selgitust esitanud taotluse esitamisel ja selle menetlemisel vallale,

seega vald ei oleks pidanudki taotlust vaagima märgitud aspektist (kaebaja ei soovigi

ehitada) ja sellise motivatsiooni puudumine otsusest ei saa kuidagi rikkuda kaebaja

õigusi. Pigem nähtub kaebaja vastustest, et tal ei ole antud juhul argumente valla

otsuse ja selgituste vastu ja kaebaja ka ise pole saanud selgust oma kaaluka erahuvi

olemasolus.

Kaebaja märkis veel, et ta siiski sooviks kinnistule midagi ehitada, et kaitsta oma vara,

so et kinnistust ei sõidaks teised isikud üle ja et sealt ei varastataks. Kohus märgib

siinkohal, et selleks, et vara kaitsta, on teistsugused õiguskaitsevahendeid ja kaebaja

on nt metsa väidetava varguse osas kohtule teatanud, et ta tegi uurimisorganitele

avalduse metsa varguse kohta. Kohus siinkohal nõustub vastustajaga, et väidetavat

metsavarguse küsimust ei saanud vald kaebaja taotluse ajal lahendada, kuivõrd

kaebaja ei ole oma taotluses sellele toetunud ja hilisemad sündmused ei saanudki

mõjutada asja otsustamist. Kaebaja taotluse lahendamise õiguspärasust hilisem

väidetud metsavargus kuidagi ei mõjuta. Kaebaja on mõistnud valesti ÜP tähtsust

ning alusetult alahinnanud ÜP ja kinnistu liigniiskuse probleemi.

44) Kohus kuulanud ära menetlusosaliste suuliselt esitatud seisukohad ja uurinud

täiendavalt kohtule esitatud kaebaja seisukohti leiab kokkuvõtteks, vallal on kaalukas

huvi säilitada olemasolev olukord, see on samal ajal ka kaalukas avalik huvi, mis

kaalub antud juhul üles kaebaja huvi kinnistu sihtotstarbe muutmiseks.

Kaebuse esitajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Kohus ei näe vastuolu kaalutluste

ratsionaalsuses. Kinnistu on käesolevalt kasutatav, kaebajale ei ole tehtud selle

soetamisest arvates piiranguid selle kasutamiseks, kinnistu kasutamise võimaluste

perspektiiv oli seatud ÜP-ga ja selle kasutamine elamumaana ei ole muutunud

perspektiivikamaks ehkki läheduses on lubatud üksikute kinnistute hoonestamine.

Kinnistu sihtotstarbe määramine peab olema eesmärgistatud ja kaebaja hilisem väide,

et ta ei soovigi sinna ehitada, ei selgita enam üldse, miks oleks vaja maa senist

sihtostarvet muuta. Vastustaja on esitanud usaldusväärsed andmed, mis kinnitavad, et

kaebaja toodud näited naaberkinnistute kohta, mil on lubatud elamute ehitamist, ei ole

võrreldavad ja on tõendatud, et teised kinnistud, kuhu siiski lubati elamu ehitamist, on

looduslikult soodsamas olukorras.

Kaebaja poolt võrdluseks nimetatud kinnistud asuvad looduslikult soodsamas

positsioonis ja ei vastanud tõele, et kaebaja kinnistul ei asu drenaažkuivendust ja

esitatud tõenditest nähtub, et paigaldatud drenaaž on mõeldud põllumaa

kuivendamiseks, see aga ei taga elamu ehitamisel kinnistule ehitamiseks vajalikku

kuivendust.

Kaebaja on küll väitnud, et Põllumajandusameti Harju keskus on arvamusel, et

maaparandussüsteemi maa-alale on võimalik ehitada tingimusel, et oleks tagatud

naaberkinnisasjal paiknev kuivenduse toimimine ning kavandatav ehitusprojekt tuleb

eelnevalt kooskõlastada Põllumajandusameti Harju keskusega (maaparandusseadus §

47 ja § 48), mis paraku ei kinnita kohtule, et juba selline väidetav vastus tagaks

ammendavalt tingimused, mis vääraks valla poolt tuvastatu.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vald piirdus antud juhtumil vaid Harku-Järve

aiandussovhoosi Vatsla-Kodasema maaparandusobjekti seletuskirja uurimisega ja tegi

sellest endale sobilikke järeldusi, kuna nähtub, et vald on hoolikalt uurinud kõiki

olemasolevaid dokumente ning teinud lisaks paikvaatluse, faktilises osas ei ole

selliselt eksitud. Kaebaja veelgi ulatuslikum ärakuulamine ei ole muutnud olulisi

asjaolusid ning on ilmne, et senimaani puuduvad faktid, mis võinuks kaasa tuua muu

sisuga haldusakti andmise ja et kaebaja huvi kaaluks üles ÜP kohase avaliku huvi.

Haldusakti andmiseks ja ka kohtumenetluses on kaebajale antud piisavalt võimalusi

esitada omapoolsed selged seisukohad ja tõendid. Nt on 31.03.11 (tlk 45) esitatud

kaebajale kokkuvõttev seletus ja palutud esitada küsimusi või selgitusi. Vallavolikogu Maa-

ja planeeringute komisjoni protokollist 16.03.11 nähtub (tlk 47), et on välja toodud

kuivenduse alaga seotud probleemid ja leitud, et maa on jätkuvalt sobiv põllumajanduseks,

kuna kuivendussüsteemi rikkumisel tekiksid keskkonnaprobleemid, tegemist on liigniiske

alaga, mis on kevadeti vee alla, see mõjutab inimese tervist, ala ei sobi elamiseks. Kuigi seal

ka arutletakse, et talvel on teed läbipääsmatud, vald aga peaks tagama juurdepääsu ja

väidetult tahtnuks kaebaja just selle väitele vastu vaielda ja kinnitada, et temal on võimalik

teed sahaga talvel lahti ajada vms, ei ole see küsimus antud juhul määrava tähendusega.

Iseenesest on loogiline, et liigniiskele alale ehitamisest saabuks vallale lisakohustusi, mida ta

ressursside kasutamiseks ei peaks tegema, kui selleks puuduvad võimalused ja puudub

kaalukas erahuvi, mille tarvis ressursse raisata. Kaebaja on ise vastanud vallale (tlk 48), et tal

on vastus pädevalt organisatsioonilt, mille kohaselt polevat kinnistul kuivendustrasse, kuid

nagu kohus märkis, juba see seisukoht oli väär, kuna Saue Vallavalitsus tegi järelpärimise

Põllumajandusametile, kelle poolt edastati antud piirkonna kuivendusplaani väljavõte,

mis oli lisatud kaebajale tutvumiseks saadetud otsuse nr 31 eelnõu seletuskirjale ning

sellest nähtub selgelt, et XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud

drenaaživõrgustikuga.

2011 aprillis teostati XXX katastriüksusel ja selle lähialal paikvaatlus ja ka selle

andmed kinnitasid eelnevat (tlk 50-51; tlk 56-59). Otsuse juurde esitatud seletuskiri

võtab kokku uuritava materjali ja kaebaja avaldatu. Väide, et üleujutus ei pruugi olla

igal aastal, ei veena kohut selles, et ala ei saa lugeda liigniiskeks ja et oht olla nn üle

ujutatud mitte igal aastal, vaid harvemini, oleks argument tõendite vastu, mis

kinnitavad, et sisuliselt soovitakse nn vette ehitamist, mil omavalitsused ei suuda

vajalikku abi anda vara säilitamiseks ning tagada hoonetele vajalikku ligipääsu.

Kohtule ei nähtu kaebaja selgitustest, miks oleks kaebaja erahuvides vajalik võtta

vallal endale neid lisakohustusi, mida ta täita ei suudaks ja mis kahtlusteta koormaks

valda, st raiskaks vallaelanikele mõeldud ressurssi. ÜP selles mõttes on asjakohane

akt, mis on juba võtnud arvesse ehitamiseks ja muuks majandamiseks poolt ja

vastuargumendid, milles arvestatakse ühtlasi valla ressursside kasutamist, kui nähakse

ette, kuhu ehitada ja kuhu seda ei peaks juba tekkivate lisakulutuste tõttu tegema.

Planeerimise olemuse ja põhimõtete mittemõistmine on toonud kaasa erimeelsused,

kuid ka see ei ole argument, mis kinnitaks otsuse õigusvastasust.

Ka ei leidnud kinnitust, et vald on kohelnud kaebajat võrreldes teistega erinevalt ja

seda alusetult kaebaja kahjuks, kuna nähtub, et vald tegi kinnistute osas võrdlused, mis

tõendavad veenvalt, et kaebaja kinnistu looduslike omaduste poolest jääb üleujutusega

alale. Kaebaja on vallale nimetanud, et ta lasi PRIA registrist kinnistu välja arvata (e-

kiri vallale), kuid kaebajast ei ole arusaadav, miks ta seda tegi, kui ehitusõigus saamise

tõenäosus oli vähene; samas nähtub, et kinnistut saab ja sai kasutada

põllumajanduslikel eesmärkidel, välistatud ei ole, et justnimelt kinnistu senisel

sihtotstarbel ja ÜP kohaselt maakasutusel saaks kaebaja hoopiski majanduslikult abi.

19.01.11 esitas kaebaja vallale täiendava avalduse ja 14.03.12 korraldati taotluse

lahendamiseks täiendav istung, et kaebaja seisukohti kaaluda ja kontrollida. Samas

anti võimalus vastata 14.03.12 negatiivsele eelnõule (tlk 67); 20.04.11.a. saadeti

kaebajale eelnõu ja teavitati, et protokoll avaldati valla veebilehel, samas teavitati

paikvaatluse toimumisest.

Kohtule ei nähtu, et vald ei viinud läbi vajalikku haldusmenetlust ning jättis mingi

olulised asjaolud kaalumata ja kontrollimata ja et oleks taotluse lahendamisel väljutud

taotluse piiridest.

Ka ÜP tähendust vallale ongi vastustaja korduvalt rõhutanud. KOKS § 3 p 1 alusel

on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku

omavalitsuse kohustus, KOKS § 6 lg 1 tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesandeks

muuhulgas korraldada antud vallas või linnas ruumilist planeerimist. Üldplaneering

peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku

elukeskkonna, seega kui vastustaja on ÜP koostamisel sellest põhimõttest lähtunud

ning uute ehitusalade suhtes planeerimisel arvestanud ümbritseva keskkonna

vastastikust mõju, siis on selge, miks ta ei saa kergekäeliselt eirata selliselt kujunenud

avalikku huvi. Kinnistu soetamisel pidi kaebaja eelnevalt end igal juhul kurssi viima

kehtivate üldplaneeringutega ja see oli ka antud juhul võimalik võrreldes ajahetkega,

mil kaebaja kinnistu omandas ja kaebaja märkis, et ta sai nendega tutvuda.

Kohtule nähtub, et kaebaja ise tegi planeeringutest ja olemasolevast olukorrast väärad

järeldused ja alahindab avalikku huvi läbi ÜP olemasolu senimaani. Kohtule ei nähtu,

et vald oleks andnud katteta lubadusi või tekitanud kaebajas ootuse, et ta kinnistut

ostes saab sellele igal juhul õiguse hakata ehitama elamut.

45) Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuse

sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 p 9 sätestab, et maatulundusmaa

(011;M) on põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa

või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal.

Seega on faktiliselt õige, et kaebaja soetas kinnistu, mille maakasutuse sihtotstarbeks

on põllumajandussaaduste või metsakasvatuseks kasutatav maa. Antud juhul soovib

kaebaja kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmist, mis ei olnud kinnistu

soetamise ajal ÜP-ga igal teistsuguse taotluse esitamisel nn automaatselt tagatud.

Kehtestatud ÜP-ga, kui kõrgema taseme planeeringuga, tuleb arvestada nii vastustajal

kui ka kohtul ja tegemist on kokkuleppega, mis juba arvestab erinevat avalikku huvi ja

loob alused ja eeldused, et valla areng kulgeks tasakaalustatult. Lisaks märgib kohus,

et ÜP menetlus on kohane menetlus, mil võetakse arvesse kõigi isikute huvid. ÜP

kohaste huvide kujundamine kohtulikult ei ole enam võimalik ja selliselt eeldatakse

parima lahenduse saavutamist, seda kokkulepet ei tohiks kergekäeliselt muuta. Valla

ÜP kohane edasine ruumiline areng ja planeerimine loob nn usalduskaitse kõigile

vallaelanikele ja ehitamist kavandavatele isikutele, sj ka kaebaja taotletud planeeringu

lähiala naabritele ja mitte vastupidi.

46) Kaebaja arvates on avaliku halduse kandja rikkunud üldtunnustatud halduse

põhimõtteid; kaebaja nimetab ära uurimispõhimõtte, hea halduse ja võrdse kohtlemise

põhimõtte, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise, kuid neid etteheiteid täpsemalt

kaebaja lahti ei selgitanud.

Seotult kaebaja väidetega temale varem antud ametnike lubadustest, märgib kohus

kokkuvõtteks, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks siduvate lubaduste

andmist nii maa jagamiseks või siis sihtotstarbe muutmiseks.

Kaebuse materjali kohaselt on kaebaja tõepoolest esitanud 14.05.2007 (reg. nr 7-

1.2/1359) Saue Vallavalitsusele XXX maaüksuse kohta projekteerimistingimuste

taotluse ja selle on Saue Vallavalitsus lahendanud keelduva vastusega 31.05.2007 nr

7-1.2/1359 ning märkinud, et kinnistu asub drenaažikuivendusega kuivendatud

haritava maaga hajaasustusalal ning Saue valla üldplaneeringuga on määratud senise

sihtotstarbe säilimine. Andmeid, et kaebajale oleks antud mingi muu vastus, kaebaja

ei esitanud.

Väide sellest, et 2010 a pöördus kaebaja XXX maaüksuse ehitusõiguse küsimusega

valda ning ta suhtles ehituse-, planeerimise ja maaosakonna juhataja K. P.ga, on

leidnud kinnitust, kuid nagu nähtub e-kirjavahetusest, ei saa K.P. sõnadele anda sellist

tähendust, justkui oleks kaebajale antud siduvaid lubadusi, et ta saaks hakata

kinnistule ehitama eluhoonet või et maa sihtotstarvet muudetakse. Lisaks sellele, et

märgitud isik ei ole pädev sellist otsust tegema, ei oleks saanud kaebajale tulla

üllatusena kinnistu osas juba varem ilmnenud ja olemasolevad probleemid

liigniiskusest. K.P. oma vastustes sellele probleemile ka viitab, mitte ei kinnita

ehitamise võimalust antud kinnistul. Ametnik saigi antud juhul selgitada taotluse

esitamise võimalust.

Kaebuse esitaja oli teadlik, et ta soetas kinnistu, mille osas valla ÜP ja kinnistu

sihtotsarve elamuehitust ette ei näinud ja et tegemist oli põllumajanduslikuks

otstarbeks määratud maaga, selle märkis ära kehtiv ÜP; ka varsemalt ei ole antud

kohas eluhoonet asunud.

Selles mõttes kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja vastupidised väited

temale antud nn siduvatest lubadustest, sj ka varem antud lubadusest, ei ole HKMS §

59 lg 1 kohaselt tõendatud. Siinkohal märgib kohus lisaks, et hilisemalt esitatud valla

vastused ei saanud kuidagi mõjutada varasemat kaebaja tegevust, st kinnistu soetamise

otsustas kaebaja ise ja ei nähtu, et ta oleks enne seda saanud lubaduse kinnistule

ehitada elamu ja muuta selle sihtotstarvet. Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus

olustikus, kus ta ei saanud loota, et igal juhul saaks kinnistule ehitada, seda õiguslikku

olustikku ei saanud vald ka varjata, kuna valla ÜP on avalik dokument, mida saab

igaüks uurida.

Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse

põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lg-s 2 sätestatud riigi omavoli keelu

konkretiseeringut. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega

kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati

ära ÜP-ga ja omavalitsus ning kaebaja saavad võrdselt arvestada nende selgelt seatud

asjaoludega. Õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele,

mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud

Riigikohtu HK oma lahendis nr 3-3-1-79-09. Seega oma olemuselt tähendab

õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki

isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid

menetluslikke otsustusi. Veel märgib kohus, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtte riiveks saaks pidada seda, et kord lubatut keelatakse, põhjendamata

asjaolude muutumist. Riigikohus on veel märkinud, nt põhiseaduslikkuse järelevalve

asju lahendades ja selgitanud korduvalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet

(vt nt III-4/1-5/94, 3-4-1-6-98 ja 3-4-1-2-99). Asjas nr 3-4-1-20-04 tehtud otsuses

selgitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium punktides 13 ja 14:

"Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma

elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused

püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 1994. aastal, et õiguspärase ootuse

printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav

seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi

kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei

tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik" (põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/A-5/94 – RT I 1994, 80, 1159).

[---] Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või

soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua

kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud

oludele

ümber

kujundada

ning

sellega

paratamatult

halvendada

mõnede

ühiskonnaliikmete olukorda."

Antud juhul ei esine kaebaja puhul ühtegi eelmärgitud olukorda, mis viitaks

võimalusele arvestada, et kaebaja saanuks neile momentidele tugineda. Otsuse

tegemiseks oli vald õigesti märkinud, et ÜP ei anna subjektiivset õigust nõuda

sihtotstarbe muutmist. Vastustaja on õigesti esile toonud, et ka peale kinnistu

soetamist on ametnik selgitanud, et tegemist on liigniiske alaga ja kohtule ei nähtu,

miks see põhjus ei olnud äratuntav, et tegemist poleks kaaluka põhjusega, kui kaebaja

kavandas kinnistu jagamist ja sellele elamu ehitamist.

47) Kaebaja viitas veel ka hea halduse põhimõtte rikkumisele ja uurimiskohustuse

mittetäitmisele.

Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse põhimõtted

eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda

puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest

haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.

Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja ei täitnud HMS § 6 tulenevat

uurimiskohustust ja on asunud asjakohatult ja eelarvamuslikult eeldama ehitamise

võimatust ning jätnud tegelikult tuvastamata olulised asjaolud.

Kohtule nähtub eelnevast, et vastustajal oli lahendada konkreetne taotlus, ta ei ole

selle taotluse raamest väljunud ja esitatud selgitused ja kaalutlused ongi antud

teostades uurimisprintsiipi, mille käigus tuli vastata neile küsimustele, mis esitas

kaebaja, kuid vastuse sai volikogu anda asjakohastele küsimustele. Seotult

ajaleheartikliga ei olnud antud juhul vallal vajadust taotluse lahendamisel põhistada,

miks artiklis anti soovitusi maade kasutamiseks põllumajanduslikul otstarbel. Kui

kaebaja ise oli märkinud oma pöördumises pealdiseks selgitustaotluse saamise soovi,

siis on kaebaja ekslikult arvanud, et selle lahendamine puudutab ja saab mõjutada

tema konkreetse kinnistu sihtotstarbe muutmise ja jagamise taotluse menetlust.

Selgitustaotlusele vastamine või mittevastamine ei mõjuta käesoleva otsuse

õiguspärasust. Siiski nähtub, et isegi sellisel kaebaja pöördumisel on püütud tema

seisukohti arvestada ajaks, mil tehti lõplik otsus kaebaja taotluse suhtes, mille

menetlus algas tlk 43 esitatud taotluse alusel, mitte selgitustaotluse alusel.

Kohtule ei nähtu, et vald oleks andnud kaebajale valeinformatsiooni. Nähtub, et

uurimistulemused on õiged ega tugine valedele andmetele ja sellest tulenevalt on ka

veenvad valla järeldused, miks ÜP kohane senine sihtotstarve on kohasem valik ja et

kaebajal ei ole olemas pakilist eraelulist vajadust sinna asuda elama, et ehitada maja

vms põhjust. Samas piirkonnas on küll maatükke, kuhu on ehitatud, kuid vastustaja

veenvalt tõendas, et erinevate tingimustega maatükke/kinnistuid on ta võrrelnud ja

teinud kindlaks nendele ehitamise tingimused, mistõttu tuli vallal hoolikalt uurida ja

kaaluda võimalikke riske, kuna kaebaja kinnistu ei olnud tingimustelt ehitamiseks

võrdne nende kinnistutega, mil seda lubati.

Vastustaja täitis kohtu arvates ka uurimiskohustust vajaliku hoolsusega ja juba

faktiline tegevus tõendite kogumisega ja kohapealsete olude uurimisega kinnitab, et

vastustaja ei asunud tegutsema nö eelarvamusega ja soovist põhjustada kaebajale

negatiivset otsust. Kohtule ei esitatud andmeid, et nendes tingimustes oleks edasine

taotluse menetlemine haldusmenetluse eesmärgipärasuse mõttes otstarbekas ja rikuks

selliselt kuidagi eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kaebajal ei saanud aga tekkida

kaitstavat usaldust ega lootust kindlaks lõpptulemuseks ka põhjusest, et ümberkaudsel

alal on siiski lubatud ehitada mõnele kinnistule. Võrdsete võimaluste puudumine

ehitamiseks antud piirkonnas on leidnud tõendamist.

48) Kaebaja viidatud kinnistute andmeid konttollides on kohtule piisavalt tõendatud, et

XXX katastriüksusel asuvad drenaažitrassid, üleujutused hooajaliselt on tõenäolised,

nende vältimiseks puuduvad vahendid, kuna looduslik keskkond on ehitamiseks

ebasoodus. Kaebaja kinnistut ei saa vaadelda võrdsena teiste ümbritsevate

kinnistutega.

XXX katastriüksusest 200 m jõe ülemjooksu suunas on kaebaja poolt võrdluseks

nimetatud xxx (xxxxxxxx) ja xxx (xxxxxxxx) katastriüksuste olukorda, mil vald on

väljastanud elamutele ehitusload. Nagu selgus, on looduslikud tingimused kaebaja

kinnistule ehitamiseks oluliselt ebasoodsamad. Saue Vallavalitsus tegi järelpärimise

Põllumajandusametile ning vallale edastati antud piirkonna kuivendusplaani väljavõte

( see anti kaebajale tutvumiseks koos Saue Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31

eelnõu seletuskirjaga), sealt nähtub, et XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud

drenaaživõrgustikuga, mis üleujutusi aga ära ei hoia. Vastustaja oli uurinud lisaks

Maa-ameti kaardimaterjali andmeid ja aadressil http://geoportaal.maaamet.ee/ milles

nähtus (vaadeldud ka kohtuistungil), et maapinna kõrgus merest XXX

katastriüksusel Vääna jõe ja Kodasema tee vahelisel alal oli antud nii nagu seda

vastustaja oma vastuses märkis. Kaebaja soovis ehitusõigust elamule ja leidis, et ühes

kinnistu ääres on olemas kõrgemat ala, kui vastustaja märgitud ja viidatud kõrgus

merepinnast. Samas ei vaidle kaebaja vastu sellele, et juurdepääsudeks võimalikud

alad osaliselt siiski jäävad ka vahemikku ca 19-19,5 m üle merepinna ning jõeäärses

osas oli kaebaja kinnitusel ehituskeeluvööndi ala. Nendel andmetel on ka loogiline, et

suurvee ajal liigub lumesulamisvesi ja jõe ülemjooksu poolt saabuv jõesängi

mittemahtuv vesi kõrgemalt madalamale alale.

Fotomaterjal sündmuskohast kinnitab, et XXX elamumaaks kaebaja soovitud alad

oleksid ohustatud täies ulatuses, st kinnistu jääks vee poolt üleujutatuks ka siis, kui

ühes kinnistu osas on maapind kõrgem. Isegi kui väheses ulatuses jääks visuaalselt

näha maapinda, mis pole silmaga nähtavalt üle ujutatud, ei tähenda see, et maapinda

pole imbunud ühtlaselt liigvett. Vältida ei saa seda, et edasiselt ei muutu talved

lumerikkamaks

või

ilmaolud

muutuvad

senisest

märgatavalt

soodsamaks.

Üleujutusrisk on antud kohas olemas ja sellega tuleb arvestada.

Kuna kaebaja ise nimetas võrdluseks ka xxx kinnistut, siis nähtub, et see asub idas

ning xxx (xxxxxxx) ja omakorda selle kõrval asuv reformimata riigimaa on

kõrgemad, seega ei ole välistatud, et nendelt maaüksustelt juba voolab liigvesi

üleujutuste perioodil XXX kinnistule.

Kaebaja poolt võrdluseks toodud xxx (xxxxxxxx) ja valla nimetatud xxx(xxxxxxxxx)

katastriüksuste puhul, mis asukohalt jäävad XXX katastriüksusest ca 300 m jõe

ülemjooksu suunas ja kus juba on elamud rajatud, jäävad merepinnast ca 20-20,5 m

kõrgusega alale, kuid samas nähtub oluline faktor, so et mõlema maaüksuse puhul

on jõepoolsel küljel madalam maa, seega üleujutuste ajal ei jõua vesi hoonestusalani.

xxx maaüksuse suhtes esitas vastustaja andmed, et OÜ Geoeksperdi poolt on

05.05.2006 koostatud geodeetiline alusplaan, mille andmetel on hoonestusala kõrgus

xxx katastriüksusel rohkem kui 20 m üle merepinna, kuid selle kinnistu osas on ka

maapinna ehitus aluspõhja osas teistsugune.

Nendel andmetel on veenvalt kinnitatud, et XXX maaüksus võrreldes idapoolsetest

kinnistutest on madalam.

Käesolevaks ajaks on selgunud, et XXX naaberkinnistu xxx omanik, kes oli

esitanud 25.10.2011 detailplaneeringu algatamise taotluse (reg. nr 7-1.2/5021)

kinnistule elamute rajamiseks, on Vallavalitsuselt 17.11.2011 kirjaga (reg. nr 7-

2.1/5021-1) saanud negatiivse otsuse ja vald keeldus üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamist xxx kinnistul, probleemiks oli samuti ala liigniiskus.

Seega ei nähtu kohtule ka seda, et vastustaja oleks kaebaja suhtes teinud otsuse,

millest võiks järeldada, et võrdseid ei koheldud võrdselt.

49) Isegi juhul, kui pidada Maa-ameti avalikustatud andmeid kõrgust tähistavate meetrite

osas ebatäpseteks, nähtub, et ära ei lange vastustaja uuringu andmed sellest, et

kaebaja kinnistule valguvad ja jäävad valguma üleujutuse ajal nii, nagu see nähtub

fotodelt ja vastustaja kokkuvõtetest. Kohtuistungil asja uurimisel ei olnud vajadust

suurendada kaardimaterjale täpsemini, vaid vald andis suunised, et kaebaja saaks ise

vajadusel uurida ka neid andmeid; samas märgib kohus, et kaebaja kinnistu kõrgema

osa suurus on sedavõrd väike, mis antud kaardimaterjalist ka nähtub, et vald ei saanud

teha teistsuguseid järeldusi, eriti arvestades, et kinnistu jääb nö looduslikult kaussi,

kuhu koguneb ka muude kinnistute liigvesi. Vastustaja kogutud andmetel on endiselt

probleemiks looduslik olukord, mis liigniiskuse probleemi kinnitab ja ei viita

väärfaktidele toetumist. Kohtuistungil olid uuritud kaebaja esitatud andmed (tlk 110-

11) ja nähtub, et võimalikku kõrgemat ala jääb kaebaja kinnistule tühises osas.

Põllumajandusameti Harju keskusest saadud andmed ENSV Ministrite Nõukogu

Riikliku Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee Riikliku Projekteerimise ja

Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ poolt koostatud Harku-Järve

aiandussovhoosi

Vatsla-Kodasema

maaparandusobjekti

kohta

koostatud

maaparandusprojekti ja seletuskirjast nähtub, miks esineb liigniiskuse probleem ja

miks seda probleemi ei lahenda kuivendussüsteemi olemasolu. Liigniiskust

põhjustab maa-ala põhja- ning kirdeosas väljakiilduv põhjavesi ja sooalal kõrge

põhjavesi. Seega loeb kohus piisavalt tõendatuks vastustaja väited võrdluse kohta

teiste kinnistutega ja ka liigniiskuse kohta.

Kohus märgib, et eelviidatud töös on hüdrogeoloogiliste uurimistega tehtud kindlaks

XXX maaüksuse osas, et liigniiskust uuritud alal põhjustavad tegurid, nagu põhjavee

kõrge seis Vääna jõe orus; kevadised Vääna jõe üleujutused, kevadised

lumesulamisveed

ning

vihmarikkal

perioodil

aluspõhjaliselt

kõrgendikelt

pealevalgunud veed; põhjavee maapinnale kiildumine. Sellega seletub kaebaja

kinnistu ulatuslik üleujutamine, mil vesi ei valgu maapinda.

Kohus ei korda kõiki projekti seletuskirja osi, mille vastustaja on oma seisukohas välja

toonud, kuid rõhutab, et projekti punkt D põhjal saab järeldada, et Vääna jõe

kaldaäärne ala on ca 0,5 m kõrgemal ümbritsevast maapinnast, kuid ebaühtlase langu

tõttu on jõe täide suur, siis kui jõgi on süvendamata, seega täiendavalt valguvad

jõeveed kinnistule. Kuigi projekti alusel ehitati välja kuivenduseks vajalike torustike

ja kraavide võrgustik, on jäänud jõgi süvendamata ja kaebajal ei ole vastupidiseid

andmeid, samas ei ole teada, kas jõge hakatakse süvendama.

Vastustaja lisas toimikusse väljavõtte maaparandusobjekti projekti kaardist, mille

pealt nähtuvad olemasolevad drenaažitorustikud ja maa-alade kõrgused geodeetiliste

mõõdistuste andmetel, XXX orienteeruvad katastriüksuse piirid tähistas vastustaja

punase markeriga. Kohtule ei jäänud kahtlusi, et kaebaja kinnistule valguvad veed nii

nagu seda ilmestab ka varem viidatud fotomaterjal (tlk 57 pöördel -59 pöördel).

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kohtule esitatud paikvaatluse fotod oleks

tehtud muus kohas ning selliselt ei peegeldaks tegelikku olukorda. Kohtuistungil uuriti

fotosid ning toimikus olevad 5 fotot on tehtud sündmuskohal, mille fikseerib

paikvaatluse protokoll (tlk 56). xxx talu olemasolu antud fotodel kinnitas ka

kaebajale, et sündmuskoht on fikseeritud õigesti ja kohtul puudub igasugune alus

kahelda, et 2 ametnikku soovisid esitada ebaõigeid andmeid. Samas tuli kaebajal

kohtuistungil soostuda, et fotod on tehtud Kodaseme teel, eemalt paistab Vääna

jõeäärne ala ja näha on ka xxx talu. Kuna lisatud on väljavõte Maa-ameti

kaardiserverist, millele on tähistatud fotografeerimise kohad (tlk 57), siis ei ole

vastustaja toetunud ebaõigetele andmetele ja vastupidist pole tõendatud.

50) Eeltoodust saab kohus järeldada, et tehtud otsus on kooskõlas faktiliste andmetega ja

kokkuvõtteks ka proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnistut saab realiseerida kaebaja

endiselt, seda ei saa takistada käesolevalt vaidlustatud otsustus ja mis eesmärgil see

soetati, ei oma määravat tähtsust, kuna antud juhul ei esinenud ka olukorda, mil

kaebaja õiguspärast ootust tagasiulatuvalt mõjutatakse ebasoodsalt, so tagasiulatuva

mõju keeldu ei rikuta. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-102-06 p 21 märgitakse, et hea

halduse põhimõtted hõlmavad muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja

jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist

mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Antud juhul kaebaja eest ei

saanud keegi varjata olulist teavet. Kaebajale olid teada kinnistuga seotud asjaolud,

kaebaja ise on ka lõpuks märkinud, et valla ÜP-s on tegemist antud kohas

kuivenduskraavidega

põllumaaga.

Menetluslikes

küsimustes

märgib

kohus

täiendavalt, et haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud õiguse tagamiseks esitama

isikule enne otsuse väljastamist ilmtingimata eraldi kokkuvõtet või nt otsuse

eelprojekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid antud

juhul vald andis võimaluse tutvuda enne lõpliku otsuse tegemist eelnõuga. HMS § 40

lg 3 p 2 võimaldab isiku eraldi ärakuulamata jätmise, kui menetlusosalise poolt

taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus

lisaandmete saamiseks. Kaebaja kasutas vastamise ja taotluse põhjendamise

võimalused tema soovitud piirides ja kaebajale oli teada, mille kohta ta saab arvamusi

esitada. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate

asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Kaebusest ei jäänud ülesse

probleemi, mis võiks kinnitada, et kaebajale jäi mõni dokument kättesaamatuks ja

kaebaja ei väida, et talle keelduti dokumentide esitamisest. Menetlusosalise õigusele

olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta

tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-

03). Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda

mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust. Juba eelnevast

nähtus, et kaebaja osales ise menetluses ja väidetult aktiivselt, kuigi temale ei

meeldinud valla vastused valla avalikus lehes ja ta soovis neile vastu vaielda, ei

tähenda see käesoleva kaebuse kontekstis olukorda, justkui oleks temale jäetud midagi

teatamata. Isegi juhul, kui kaebaja mõne ettepanekuga ei arvestatud, ei saa väita, et

kaebaja õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus ettepanekutega mitte nõustuda;

kaebajale ei saanud jääda ka ekslikku muljet, et tema taotlus igal juhul rahuldatakse.

Kohus ei saa järeldada, et läbiviidud haldusmenetlus ei saanud viia õige ja õiglase

tulemuseni, vastupidine on paljasõnaline ja ei vasta tegelikule olukorrale. Kuna

kaebajast võis aru saada, et ta kahtles mullaviljakuses, siis kohus siinkohal koheselt

lisab, et vastustaja viidatud ja kogutud andmed kinnitavad, et antud maa-ala muldade

potentsiaalne viljakus on üle keskmise. Sellest tulenevalt on vald andnud selgitusi, et

maaviljelus on siiski võimalik ja vald soovitas maaüksust kasutada vastavalt selle

senisele sihtotstarbele. HMS §-st 15 tulenevalt puudus vajadus vastustajal ka

täiendavate tõendite kogumiseks, kuna vastustaja ei väida, et taotlust poleks saanud

lahendada selle puuduste tõttu. Seega ei vasta tõele kaebaja järeldused ja kohtule

nähtub, et vastustaja ei saanud piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse

ja õiguspärase ootusega kaebaja õigusi.

51) Kohus oli nõudega 18.03.13 (tlk 262) andnud võimaluse täpsustada lõplikud

seisukohad ja kaebaja esindaja on väitnud, et ta ei saanud tehnilistel probleemidel

vastust esitada enne, kui 08.04. 13 ja ta oli palunud ise vastamise tähtaega pikendada

märgitud ajani. 08.04.13 on kaebaja esindaja teatanud, et täidab nõude ja esitab

vastuse. Samas on ta märkinud, et esimesel võimalusel esitab Politsei-ja

Piirivalveameti otsuse kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta.

22.04.13.a. kohtule esitatud täiendav tõend, mida kaebaja ei saanud varem väidetult

kätte, so Politsei-ja Piirivalveameti 18.02.13 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse

lõpetamise määrus, mis märgib, et 29.05.12 a on alustatud menetlus KarS § 203

tunnustel selle kohta, et A.S. avastas 23.05.12 enda kinnistul kuuseheki hävitamise

(maha saetud 15 kuusepuud) ja 23.05.12 oli ka ülejäänud hekk hävitatud (ära viidud

puud).

Kohus nõustub vastustajaga, et tõend on esitatud hilinemisega ja puudub selgitus,

miks seda ei ole küsitud välja varem, kuid et see on kohtule esitatud, siis andis kohus

võimaluse vastustajale esitada oma seisukoht. Vastustaja on vastanud kohtule

21.06.13 ja selles vastuses leitakse, et tõendi lisamine toimikusse ei ole vajalik;

vastustaja ei nõustu sellega, et vara kaitseks on vaid üks moodus, so kinnistu

hoonestada. Vargused pannakse toime ka hoonestatud kinnistutel ja kaebajal on

kinnistuid palju, ometi ei soovi ta neid hoonestada kartusest, et sealt võidaks midagi

varastada.

Kuna tõend esitati ja see asub toimikus, siis leiab kohus, et võtab selle siiski vastu,

kuna dokumendile on kantud andmed, mis kinnitavad, et vastustaja ei saanud taotluse

lahendamisel arvestada kaebaja väitega, justkui tuleks tema taotlus rahuldada juba

põhjusest, et tema vara vajab kaitset. Kohus leiab, et tõend ei ole asjakohane

kinnitamaks, justkui oleks vald taotluse alusel jätnud midagi olulist tähelepanuta, kui

see oleks tõendi esitamise eesmärk. Sellist tõendit vallale ei olnud enne otsuse

tegemist esitatud, seega on loogiline, et selle tõendi osas ei saanud vald hinnangut

anda ja see ei saa mõjutada tehtud otsuse õiguspärasust. Kuna aga kaebaja ei ole ise

midagi enamat äratuntavalt seotult tõendiga selgitanud, siis märgib kohus, et nõustub

vallaga, et kinnistu hoonestamine ja seejärel seal püsivalt kohalviibimine ei takista

selliste kuritegude, nagu vargused, toimepanemist ja see ei saaks olla ka selliseks

põhjuseks, miks tuleks maa sihtotstarvet muuta.

52) Eeltoodud põhjustel kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus

on analüüsinud kaebuse seisukohti igakülgselt ja mistahes menetlusosaliste nimetatud

aspektist tulenevalt ei tuvastanud, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ja

esineks kaebaja nimetatud õigusvastasust. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et haldusakt

ei ole põhjendatud ja kaebajal puudus võimalus mõista, miks taotluse rahuldamine ei

olnud võimalik. Kaalutlusõigust ei rikutud ja menetluslikult oli kaebajal võimalus

esitada oma seisukohad ja neid vajadusel õigeaegselt täiendada.

53) Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Rahuldamata jääb ka kohustamiskaebus,

kuna selle rahuldamine eeldab, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingud

tegemata õigusevastaselt, mida aga kohus ei tuvastanud. Kaebaja jätab tähelepanuta, et

vastustaja on esitanud asjaolud, mis käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei vii

järelduseni ja olukorrani, mil isegi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse korral puuduks

kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ja tal tuleks igal juhul kinnistu jagada ja maa

sihtostarvet osaliselt muuta. Kohus jätab rahuldamata kaebaja kohustamisnõude

vaadata taotlus uuesti läbi.

54) HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma

kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Karin Kalmiste

Kohtunik