2-11-53362/15 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2013.a Tallinnas kell 15.00 kohtukantselei

kaudu

Tsiviilasja number

2-11-53362

Tsiviilasi

XXXhagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

7988 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht: XXX)

Hageja esindaja: Raivo Bergson (Advokaadibüroo

A.Kunila&Ko, asukoht: Kentmanni 24, 10116 Tallinn; e-

post: raivo@bergson.ee )

Kostja: XXX(isikukood: XXX, elukoht XXX)

Kostja esindaja: Deivi Vaht (Deivi Vaht Õigusbüroo;

asukoht: Narva mnt 10-13, 10124 Tallinn; e-post:

deivi.vaht@riversen.ee )

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

13.12.2012 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS § 403

lg 1 alusel kirjalikus menetlus

1. Hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta XXX kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja 07.01.2010

laenulepingu, millega kostja kohustus võlgnetava 8000 eurot hagejale tagastama maksegraafiku

alusel lõpptähtajaga 20.02.2015. Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust, jättes

tasumata kõik osamaksed. 28.07.2010 teatas hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisest.

Hageja ei eita, et enne 7.01.2010 oli poolte vahel mitmeid laenusuhteid, mis olid fikseeritud

kirjalikult ja seetõttu, et kostja tasunud võlga leppisid pooled 7.01.2010 sõlmitud lepinguga

kokku võla suuruse ja selle tasumise viisis. Lepingule alla kirjutades tunnistas kostja oma võlga

ning nõustu selle suurusega. 7.01.2010 sõlmitud leping ei ole aegunud.

Hageja palub kostjalt välja mõista 7988 eurot.

Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt selgitab kostja, et hageja ja kostja vahel oli

01.03.1998 sõlmitud leping, mille kohaselt kostja sai hagejalt laenu summas 720 000 krooni

intressiga 5% kuus, tagastamise tähtajaga 31.05.1999 ning juulis 1999 sõlmiti lepingu lisa,

milles lepiti kokku laenu tagastamise tähtaja muutmises, uueks tähtajaks määrati 31.07.1999.

Kostja on laenusumma hagejale täies ulatuses tagastanud. 07.01.2010 leping sõlmiti seetõttu, et

hageja koos kaaslastega tuli 07.01.2010 Tallinna Lennujaama vahetult enne kostja väljalendu

Norrasse ning hakkas nõudma 01.03.1998 sõlmitud lepingu alusel tasumata intressi. Käesoleval

juhul vastab vaidlusalune leping seega deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, mida kinnitab

ka laenulepingu p. 2.1.1, mille kohaselt laenuandjale võlgnetav raha summas 8000 eurot

vormistati ümber laenuks. Kostja kinnitab, et hageja ja kostja vahel puudusid mistahes muud

võlaõiguslikud suhted, mida pooled oleks õigustatud ümber vormistama laenusuheteks. Kostja

on seisukohal, et hageja nõue on aegunud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1-2 ning

lg 5 alusel jätab kohus arvestamata järgmiste tõenditega: tl 13-14, tl 69-70, tl 72, tl 81-84.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu 01.03.1998, mille alusel kohustus kostja

maksma hagejale 720 000 krooni hiljemalt 31.05.1999, intressiga 5% kuus (tl 37-38);

2) 07.1999 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 828 000

krooni hiljemalt 31.07.1999, intressiga 7% kuus (tl 39);

3) 15.06.2008 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tagastama laenu 120 000

krooni hagejale igakuiste osamaksetena hiljemalt 30.12.2011 (tl 68);

4) hageja sõlmis kostjaga 07.01.2010 laenulepingu, mille p 2.1.1 kohaselt vormistati

võlgnetav rahasumma 8000 eurot ümber laenuks, kostja kohustus laenu tagastama

maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena ning tähtajaga kuni 20.02.2015 (tl 4-8);

5) hageja esitas kostjale 07.01.2010 sõlmitud laenulepingu ülesütlemise hoiatuse

27.07.2010 (tl 9-10);

6) hageja ütles 07.01.2010 sõlmitud laenulepingu üles 04.01.2011 (tl 11-12).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu hagi 07.01.2010 sõlmitud

laenulepingust tuleneva võlgnevuse (7988 euro) nõudes. Kohtule nähtuvalt on nii hageja kui ka

kostja kinnitanud kohtule, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (tl 63). Lepingu p

2.1.1 kohaselt leppisid pooled 07.01.2010 sõlmitud lepingus kokku, et laenusaaja poolt

laenuandjale võlgnetav raha summas 8000 eurot vormistatakse ümber laenuks, mille laenusaaja

kohustub laenuandjale tagastama hiljemalt 20.02.2015 (tl 4-8). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396

lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib

võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohtu 10.

oktoobri 2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 on leitud, et üheks võimaluseks sõlmida

deklaratiivne võlatunnistus on VÕS § 396 lg 2 sätestatud rahalise kohustuse vormistamine

laenuna. Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on leitud, et

deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva

kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava

tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Üldjuhul on deklaratiivse

võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama,

et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud

põhikohustuse

kehtivusega,

s.t

võlatunnistus

on

kausaalne

(aktsessoorne).

Sellise

võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse

tunnustamises laenuna.

Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb seega kindlaks teha, kas võlg on

olemas või mitte. Antud juhul on pooled selgitanud kohtule, et 07.01.2010 sõlmitud lepinguga

raha hageja kostjale ei maksnud, deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on 01.03.1998 sõlmitud

laenulepingust ja selle 07.1999 sõlmitud lisast tulenevad kohustused (tl 37-39). Ka hageja on

kohtule selgitanud, et põhisumma võlgnevus tuleneb 1998 lepingust, esialgse laenusumma

kandis hageja ülekandega isikule, kes Viimsis asuvat maja müüs (tl 64). 01.03.1998 sõlmitud

laenulepingu kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 720 000 krooni hiljemalt 31.05.1999,

intressiga 5% kuus (tl 37-38). 07.1999 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja maksma

hagejale 828 000 krooni hiljemalt 31.07.1999, intressiga 7% kuus (tl 39). Laenulepingute

sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks

pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või

liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse

koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 272 lg 2 sätestas, et laenuleping

loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

Seega asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega on tõendatud deklaratiivse võlatunnistuse

aluseks oleva võlgnevuse olemasolu tulenevalt 1998 ja selle lisakokkuleppest, vaidlusaluse

2010 aastal sõlmitud lepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele

kohaldub VÕS § 396 lg 2.

Kostja on seisukohal, et hageja hagis esitatud nõue on aegunud. Riigikohtu 1.oktoobri 2008

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 p. 15 on leitud, et deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on

olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest

ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub võlatunnistusest

tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Hageja esitatud nõuded

pidanuks aegumise kulgemise algusajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113

lg 1 ja § 116 esimese lause järgi aeguma kümne aasta jooksul õiguse rikkumisest

teadasaamisest. Kohtule tõendina esitatud 1999 lisakokkuleppe kohaselt kohustus kostja

võlgnevuse tasuma hiljemalt 31.07.1999, seega oli TsÜS § 106 lg-st 1 lähtudes

aegumistähtajaks 31.07.2009. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ning nii hageja kui

kostja poolt kohtule esitatud väidetest kohus järeldab, et põhisumma on hagejale tasutud ning

seega on hageja poolt kostja vastu nõue esitatud tasumata intresside osas. Olenemata nimetatud

põhivõlgnevuse tasumise asjaolust, pidanuks põhinõude aegumisega TsÜS § 117 järgi aeguma

ka kõrvalnõuded. Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 esimesest lausest,

tuleb aegumisele alates 1. juulist 2002 kohaldada TsÜS aegumise kohta sätestatut ka enne 1.

juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS §

146 lg 1 järgi kolm aastat. Lähtudes VÕSRS § 9 lg-st 2, arvestatakse seda 1. juulist 2002, s.t

hageja nõuded aegunuks TsÜS § 136 lg 2 järgi 1. juulil 2005 (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15).

Seega on kostja vastuväide, et hageja nõue on aegunud, õige. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub

õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule

aegumistähtaja jooksul.

Hageja poolt kohtule tõendina esitatud 15.06.2008 kostja poolt allkirjastatud leping, mille

kohaselt on hageja kostjale laenanud raha 120 000 krooni tähtajaga kuni 30.12.2011 on hageja

poolt laenusummade üleandmise osas tõendamata (tl 68). Kostja on kohtule kinnitanud, et

nimetatud summat ta reaalse rahasummana laenuks saanud hagejalt ei ole. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt ei ole ka hageja esitanud tõendeid laenusumma üleandmise kohta

kostjale, lisaks nähtub kohtule, et hageja selgituste kohaselt on ta kostjale laenu andnud 5000

või 500 krooni, kuid mitte sellist suurt summat ning lisanud, et ilmselt on nõudele lisatud

intressid. Kohus asub seisukohale, et ka 15.06.2008 sõlmitud lepingu puhul on sisuliselt

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Kuigi üldjuhul katkestab võlatunnistus nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi, ei teki praegusel

juhul aegumise katkemise küsimust, kuna nii 2008 (tl 68) kui ka 2010 (tl 4-8) võlatunnistused

allkirjastati peale võlatunnistuse aluseks olevate nõuete aegumist. Kohtule nähtuvalt on hageja

seisukohal, et uue võlatunnistuse allkirjastamisega tunnustas kostja võlgnevuse olemasolu,

seega hakkas uuesti aegumistähtaeg jooksma. Kohus ei nõustu hagejaga ning leiab, et

aegumistähtaeg ei alga uuesti juhtudel, kus nõue on juba aegunud. Kostja vastu esitatav nõue ei

oleks aegunud juhul, kui kostja oleks võlatunnistuse allkirjastanud aegumistähtaja jooksul s.o

kuni 1. juuli 2005.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Arvestades eeltoodut jätab kohus rahuldamata hagi 7988 euro nõudes.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Eeltoodust tulenevalt on hagi

hind 8977 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik