3-12-298/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-298

Haldusasi

S.V.a kaebus Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkirja nr 1643-d

tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — S.V.

Vastustaja — Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 28.06.2013, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb

apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse

menetlusabi.

Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkirjaga nr 1643-d „Kinnipeetav S.V.ale distsiplinaarkaristuse

määramine“ (tl 12–13) karistati kinnipeetav S.V.a 5-ks ööpäevaks karterisse paigutamisega. S.V.a

rikkumine seisnes käskkirja kohaselt selles, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele

asuda tööle.

S.V. esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 11 pöördel), mille Tallinna Vangla 16.01.2012

vaideotsusega nr 1-13/54314-1 rahuldamata jättis (tl 18–19).

2. 13.02.2012 esitas S.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1–4) Tallinna Vangla 15.12.2011

käskkirja nr 1643-d tühistamiseks.

3. 12.03.2012 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamiselt

riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkirja nr 1643-d

tühistamise nõudega menetlusse (tl 21–24). 10.06.2013 määrusega määras kohus asja poolte nõusolekul

(tl 29, 35) kirjalikku menetlusse (tl 40–41).

KAEBAJA SEISUKOHT

4. Kaebaja rakendati 14.11.2011 käskkirjaga tööle juba alates 15.11.2011. Kaebaja sunniti tööle tavalise

valvur-korrapidaja Ülle Raagi (Raag) poolt. Kaebaja keeldus tööle asumast põhjendusel, et talle ei olnud

väljastatud tööriideid, keegi ei olnud selgitanud ohutustehnika nõudeid, puudusid läbirääkimised palga

määrast ning ka tööülesanded ei olnud kaebajale selged. Samuti ei olnud kaebajale väljastatud töötava

kinnipeetava toidunormi ning ta oli paigutatud kambrirežiimile kambrisse nr 253-e, mis olemasolevate

olmetingimuste poolest ei ole mõeldud töötavale kinnipeetavale. Sealjuures puuduvad kambris

pesemisvõimalused, pesu kuivatada on võimatu (kambris on kuus kinnipeetavat 18,3² kohta), söögilaua

taga kuus kinnipeetavat korraga sööma ei mahu, tualett on aasia-tüüpi.

Kaebaja leiab, et kuna Tallinna Vanglas on eraldi olemas vastavate võimalustega töötavate

kinnipeetavate osakond, on vangla eiranud kinnipeetavate võrdsuse printsiipi. Samuti ei saanud

vanglaametniku korraldus olla seaduslik, kuna ei olnud järgitud töötervishoiu ja tööohutuse seadust

(TTOS), mis seisab vangistusseadusest (VangS) kõrgemal, kuivõrd kehtivuselt madalama astme õiguse

allikad peavad hierarhiliselt olema vastavuses kehtivuselt kõrgema astme õiguse allikatega ehk

madalama õigusjõuga õigusnormid peavad olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normidega. Määrus

peab olema kooskõlas seaduse ja põhiseadusega ning üksikakt peab olema kooskõlas määruse, seaduse

ja põhiseadusega. Kuna väidetavalt on tegemist majandustöödega, milleks teadaolevalt on koristustööd,

seega töötamine keemiliste ainetega, ei ole vangla järginud TTOS § 7, jättes arvestamata, et kaebaja on

kemikaalide ja pesupulbri vastu allergiline. Vangla oli eelnevalt teadlik, et kaebajal on esinenud

nahalööve pideva kokkupuutega niiskes olekus.

Veel rikkus vangla TTOS § 12 lõiget 2, mille kohaselt ei tohi tööandja lubada tööle asuda töötajal, kellel

puuduvad vajalikud eriteadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised, kuna

vanglal puuduvad andmed, et kaebajal üldse oleksid mingisugused töökogemused.

Kaebaja märgib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all ja

seega peavad vangla töötingimused vastama vabaduses olevatele töötingimustele. Kaebajal paluti asuda

tööle kella 14:20 paiku, mil kaebaja eluüksuse päevakava järgi algab tunnipikkune värskes õhus

jalutuskäigu aeg. Kambrid on päeva jooksul avatud vaid neli tundi, sh ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal,

mida ei ole vanglaametnikul õigus piirata.

VangS § 63 lõike 1 järgi on süülise rikkumise eest võimalik kinnipeetavat karistada töölt ühekuulise

eemaldamisega või 45-ks päevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat karistati eeltoodud rikkumise eest

aga 15.12.2011 käskkirjaga nr 1643-d kartserisse paigutamisega ja 06.01.2012 nr 15 töölt

vabastamisega, seega kahe käskkirjaga ja kahe karistusega. Sealjuures märgitakse 06.01.2012 käskkirjas

põhjuseks Tallinna Vangla arvamus, et kaebaja tööleasumine on ebatõenäoline. Kaebajale ei olnud

vahepeal keegi aga tööle minemiseks pakkumist teinud, samuti ükski seadus ei reguleeri, et ainult

kellegi arvamusega saab karistada. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas vangla on tema karistamisel

seadust rakendanud või millisele seadusele on tuginetud.

5. 13.06.2013 saabus Tallinna Halduskohtule kaebuse täiendus, milles kaebaja märgib, et Tallinna

Vangla ei ole järginud tööhõive seadust, mille kohaselt üle 14-päeva tööle rakendatud inimesel peab

olema leping. Abitöölisena töötamine on samuti töö. Kaebaja sunniti vastu tahtmist tööle aga kolmeks

kuuks, kusjuures ei selgitatud ohutusnõudeid ega väljastatud tööriideid. Vangla ei saa väita, et vähese

kehalise koormusega kinnipeetavatele ei ole ühte toidunormi (R-3) ja töötavatele kinnipeetavatele teist.

Vanglas on perearst, kes saab suunata kinnipeetavat vastava eriarsti poole. Kaebajat oleks pidanud

suunatama nahaarstile, kuid seda ei tehtud. Arst oleks pidanud eelnevalt vaatama kaebaja meditsiinilist

kaarti, millest nähtunuksid kaebaja nahalööbed pideva kokkupuutega niiskes olekus. Koristustööde

puhul on niiskus vältimatu. Samuti tuleb koristustööde teostamisel kokku puutuda kemikaalidega, mille

puhul tulnuks vanglal kaebajale kemikaalide käsitlemist tutvustada. Seda ei tehtud. Ei ole võimalik tulla

toime 9.95 euroga kuus ja võimatu on sellest ka riigilõivu tasuda. Arusaamatuks jääb, kuidas said vangla

jaoks olla mõned asjad asjasse mittepuutuvad kui need jäid vanglale arusaamatuks, s.t ei osatud

seisukohta võtta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lõike 1 kohaselt on

kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS-ga ei sätestata teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei

ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust

omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; samuti kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel

võimeline töötama; kuni kolme-aastast last kasvatav kinnipeetav. Nimetatud paragrahvi lõike 3 kohaselt

teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Tulenevalt VangS § 63 lõikest 1 on VangS,

vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võimalik kinnipeetavale

kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise

keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.

8. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et ta 15.11.2011 kella

14:20 paiku ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele minna tööle. Kaebaja

distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametniku Ülle Raagi 15.11.2011 ettekandega

nr 2457. Nimetatud ettekandest nähtub, et 15.11.2011 andis Ü. Raag läbi kambri ukseluugi kinnipeetav

S.V.ale korralduse minna tööle, millele kinnipeetav ei allunud ning keeldus tööle minemast.

Vanglateenistuse

ametniku

korraldusele

mitteallumine

ja

tööst

keeldumine

on

vastuolus

VangS § 67 punktist 1 ning § 37 lõikest 1 tulenevate nõuetega. Seega oli tegemist

distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on

läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkiri nr 1643-d on antud

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja

ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks

tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.

Tööle rakendamise käskkirja tutvustati S.V.ale 14.11.2011 ning seega anti kaebajale 15.11.2011

korraldus tööle minna kehtiva haldusakti alusel. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud

seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse

täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab

HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-21-03 ja nr 3-3-1-103-06). HMS § 63 lõikes 1 loetletud haldusakti

tühisuse tunnused on järgmised: sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; sellest ei selgu

haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab toime panema

õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul

objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuna kaebajale antud korraldus ei vasta ühelegi nimetatud

tunnusele, siis ei olnud see ilmselgelt tühine ning oli seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Üksnes

kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse

seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et

vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus

asuda tööle ei olnud seega ilmselgelt tühine korraldus, sest see oli antud kehtiva haldusakti alusel ning

kinnipeetav oleks pidanud korraldusele alluma. Siinjuures ei ole oluline, kas korraldus antakse tavalise

valvuri või mõne muu vanglaametniku poolt.

9. Töötamine vanglas ei ole mitte ainult kinnipeetava kohustus, vaid ka võimalus saada VangS §-s 43

ettenähtud töötasu. VangS § 43 lõikega 2 sätestatakse, et kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10

protsenti töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel

lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra

kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valituse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu

määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõike 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava

töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus. Kuna kinnipeetava töötasustamise tingimused

on sätestatud õigusaktides, puudub vajadus palgaläbirääkimiste pidamiseks. Tallinna Vangla direktori

asetäitja 11.11.2011 käskkirja nr 1119 „Kinnipeetav S.V.a rakendamine vangla majandustöödel“ punktis

2 on märgitud: „Maksta kinnipeetav S.V.ale töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja

arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu

määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõikes 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust.“

Seega nähtub käskkirjast üheselt, et kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 ehk 10% täistööajast, saab

vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt ehk 9.59 eurot.

VangS § 45 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse (EhS) alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja

selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab

ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab

justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 7 lõikele 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike

asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse

korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Tallinna Vangla esimese üksuse kambrites on voodid,

isiklike asjade hoiukoht, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi, kraanikauss ja WC. Seega on täidetud

õigusaktidest tulenevad nõuded, kuid isegi juhul, kui kinnipeetav leiab, et kambri tingimused ei vasta

nõuetele, ei ole see põhjuseks tööst keeldumiseks. Samuti tagatakse kinnipeetavatele VangS § 50 lõikes

2 sätestatud võimalus sauna, vanni või dušši kasutamiseks vähemalt kord nädalas.

Ka ei oleks S.V.a töötamine takistanud tema igapäevast jalutuskäiku. Nimelt nähtub tema tööle

rakendamise käskkirjast, et S.V. rakendatakse tööle koormusega 0,1 kohta, mis tähendab, et ta peaks

ühes kuus töötama 16 tundi. Arvestades ühes kuus olevate tööpäevadega, oleks kaebaja tööaeg päevas

vähem, kui 1 tund. Kaebajale anti korraldus asuda tööle 15.11.2011, mis oli teisipäev. 18.07.2011

kinnitatud „Tallinna Vangla E1 hoones viibivate kinni peetavate isikute jalutamise graafik“ kohaselt

jalutasid kambrisse nr 253 paigutatud kinnipeetavad teisipäeviti ajavahemikul kell 13:00–16:00 ehk

kolme tunni vältel. Kui S.V. oleks ka eelnimetatud ajal ühe tunni vältel tööd teinud, oleks tal jäänud

jalutamiseks piisavalt aega.

Ühtlasi selgitame, et nii töötavate kui mittetöötavate kinnipeetavatele toitlustamine Tallinna Vanglas

toimub sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel,

mistõttu jääb arusaamatuks S.V.a väide, et ta keeldus tööst, kuna talle ei väljastatud töötava

kinnipeetava toidunormi. Kuna S.V. ei ole põhjendanud, milles seisneb tema tööle rakendamisel võrdse

kohtlemise printsiibi rikkumine, siis ei ole vanglal selles osas võimalik seisukohta võtta. Küll aga

leiame, et alusetu on kaebaja väide, et ta keeldus tööst põhjusel, et vanglas on eraldi töötavate

kinnipeetavate osakond, kus on täidetud tingimused töötamiseks. Asjaolu, et vangla kolmandasse

üksusesse paigutatud kinnipeetavatest on hõivatud suurem osa kinnipeetavaid, kui teistesse üksustesse

paigutatud kinnipeetavatest, ei tähenda, et mõnda teise üksusesse paigutatud kinnipeetav võiks keelduda

tööle asumisest. Kui vangla rakendab kinnipeetava tööle ja talle antakse korraldus tööle minna, peab

kinnipeetav korralduse täitma, hoolimata sellest, missuguses üksuses ta parajasti paikneb.

Kinnipeetavale määratavateks distsiplinaarkaristusteks VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt saavad olla

noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks,

kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. Töölt vabastamine ei ole distsiplinaarkaristus, mistõttu

on alusetu kaebaja väide, et teda on sama rikkumise eest kaks korda karistatud. Ühtlasi selgitame, et

kaebaja vaidlustas Tallinna Vangla direktori asetäitja 06.01.2012 käskkirja nr 15 vaidemenetluses ning

vangla direktor 10.02.2012 vaideotsusega nr 5-15/1386-1 jättis kaebaja vaide rahuldamata, leides, et

tema töölt vabastamine oli õiguspärane.

10. Mitte ühtegi eeltoodud põhjendustest ei ole kaebaja esitanud distsiplinaar- ega vaidemenetluse

käigus, mistõttu palub Tallinna Vangla jätta kohtul need tähelepanuta. Kohtul on võimalik kaebaja

kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Samale seisukohale on

jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-68-08, rõhutades, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju

hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohtueelse menetluse.

Distsiplinaarmenetluse käigus 22.11.2011 kirjutatud seletuskirjas väitis kaebaja, et keeldus tööst, kuna

temaga ei sõlmitud töölepingut ega tutvustatud tööohutusnõudeid. Samuti märkis kaebaja oma

seletuskirjas, et on arsti teavitanud oma maovaludest. Kinnipeetava kohustus töötada ei tulene mitte

ainult VangS § 37 lõikest 1, vaid ka PS § 29 lõikest 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba

tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piiratakse VangS § 37 lõikega 1 kooskõlas

PS § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, tööle asumise aega või seda,

kuidas tööle rakendamine vormistatakse. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja

oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku

tema vaba valikuga või mitte. Tulenevalt VangS § 37 lõikest 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma

kinnipeetava nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile

rajatud käitises.

11. VangS § 37 lg 2 punkti 3 kohaselt peab vangla enne kinnipeetava tööle rakendamist tegema kindaks

kinnipeetava võimelisuse tööd teha tema tervislikust seisundist lähtuvalt. Töötama ei ole kohustatud

kinnipeetav, kelle tervislikel põhjustel töövõimetuse on kindlaks teinud arst. Vaidlustatud käskkirjast

nähtub, et 02.11.2011 on vangla meditsiiniosakond andnud loa S.V.a tööle rakendamiseks, mistõttu

puudusid tervislikud põhjused tööst keeldumiseks. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö

seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis

on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Samuti nähtub

vaidlustatud käskkirjast, et 14.11.2011, kui kinnipeetavale tutvustati tema tööle rakendamise käskkirja,

anti talle võimalus tutvuda Tallinna Vangla kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendiga, millest S.V.

keeldus. Eeltoodule tuginedes võib öelda, et tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei saa tervislikel põhjustel

töötada ning talle ei ole tutvustatud tööohutusjuhendit. Ka on ekslik kaebaja seisukoht, et

vanglaametniku korraldus ei saanud olla seaduslik, kuna ei järgitud TTOS, mis seisab VangS-st

kõrgemal. Nagu kaebaja ise on märkinud, on õigusaktide hierarhias kõrgeimal kohal põhiseadus,

seejärel seadused, määrused ja muud õigusaktid (näiteks vangla direktori üldkorraldused). Kuna nii

VangS kui ka TTOS on seadused, siis ei asu üks neist teisest hierarhiliselt madalamal.

VangS § 41 lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetava töötamise korral järelevalveta väljaspool vanglat

kohaldatakse töösuhteid reguleerivate seaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise ning töötasu ja

puhkuse kohta. Kinnipeetavaga sõlmitavast töölepingust ei tohi nähtuda tema viibimine karistuse

kandmisel. Vanglas töötamiseks ei sõlmita kinnipeetavaga töölepingut, vaid koostatakse vastavasisuline

käskkiri, milles on märgitud töö tegemise aeg, sisu ja makstav töötasu. Antud juhul rakendati

S.V. tööle vangla majandustöödele abitöölisena Tallinna Vangla direktori asetäitja 11.11.2011

käskkirjaga nr 1119-k. Kinnipidamine vanglas tuleneb alati riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust

lepingust, mistõttu ei sõlmita kinnipeetavatega reeglina ka töölepingut. Erandiks on vanglast väljaspool

töötamine mis on soodustus kinnipeetavale, kes on oma käitumisega vanglas näidanud, et on asunud

õiguskuulekale teele. Kinnipeetava väljaspool vanglat töötamise korral sõlmitakse temaga tööleping.

Vaidlusalusel juhul ei olnud tegemist väljaspool vanglat töötamise, vaid kinnipeetava rakendamisega

vangla majandustöödel, mistõttu ei pidanudki vangla kinnipeetavaga töölepingut sõlmima.

Vaidemenetluse käigus põhjendas kaebaja tööle asumisest põhjusel, et vangla rikkus erinevaid TTOS ja

PS sätteid, kuid ei täpsustanud, milles rikkumine seisneb, mistõttu vangla direktoril ei olnud esitatud

väidete osas vaideotsuses võimalik seisukohta võtta. Seda enam, et mõned kaebaja poolt viidatud

paragrahvidest ei olnud asjassepuutuvad ning mõnes puudusid üldse punktid, millele kaebaja oma

vaides viitas.

12. Vangla juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja põhjendas menetlusabi taotlust riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks sellega, et tal puuduvad vanglas sissetulekud. Kinnipeetavale

makstakse vanglas töötamise eest töötasu, mis võimaldaks kinnipeetaval muuhulgas tasuda kohtule

esitatud kaebustelt riigilõiv.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.

14. Käsilolev kaebus on esitatud Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 15.12.2011 käskkirja

nr 1643-d „Kinnipeetav S.V.ale distsiplinaarkaristuse määramine“ peale, millega karistati kaebajat

distsipliini rikkumise eest, mis seisnes käskkirja kohaselt selles, et kinnipeetav ei allunud

vanglaametniku korraldusele asuda tööle.

15. VangS § 37 lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS-ga ei sätestata teisiti.

VangS § 37 lõike 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav;

üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei

ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolme-aastast last kasvatav kinnipeetav. VangS § 38

lõike 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada

tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui kinnipeetavale on töö andmine

võimalik, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle (VangS § 38 lg 2¹). VangS § 38 lõike 2² kohaselt

võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline

töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on

vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise

korra kehtestab justiitsminister määrusega (justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle

võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“). VangS § 39 lõike 3 kohaselt rakendatakse

vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse

äranägemisel. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS §

67 punktis 1 toodud kohustuse rikkumine on VangS § 63 lõike 1 järgi käsitletav

distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust. VangS § 63 lõike 1 kohaselt

VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib

kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks käskkirja andmise hetkel (15.12.2011) kehtinud

redaktsiooni kohaselt on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt

eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.

16. Esmalt selgitab kohus õigusaktide hierarhiat. Kohus nõustub kaebajaga, et õigusaktide süsteem on

Eesti Vabariigis hierarhiliselt ühtsustatud. Õigusaktide süsteemi kõrgeimal astmel seisab PS, millele

järgnevad konstitutsioonilised seadused (PS § 104 lg 2), millele omakorda järgnevad lihtseadused

ning seejärel seadlused, määrused ja üksikaktid. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vanglaametniku

korraldus ei saanud olla seaduslik, kuna ei järgitud TTOS, mis seisab VangS-st kõrgemal, kuivõrd

kumbki märgitud seadustest ei kuulu PS § 104 lõikes 2 loetletud konstitutsiooniliste seaduste hulka.

Seega on nii TTOS kui VangS mõlemad lihtseadused, mis teineteisest hierarhiliselt kõrgemal seista ei

saa.

17. Teiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kellel on VangS-st

tulenev töökohustus. VangS § 37 lg 2 punkti 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole

tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kaebaja väidab, et ta on kemikaalide ja pesupulbri vastu

allergiline (tl 2) ning, et vangla oli teadlik, et kaebajal on niiskusega kokkupuutel esinenud nahalöövet

(tl 36). Kaebaja on kohtule tõendina esitanud haigusloo väljavõtte, millelt nähtuvalt on kaebajal

nahalööve esinenud 2010. aasta detsembris (arsti poolt fikseeritud 30.12.2010) ja 2011. aasta jaanuaris

(arsti poolt fikseeritud 03.01.2011 ja 14.01.2011), s.o 10 kuud enne kaebaja tööle määramist Tallinna

Vangla direktori 11.11.2011 käskkirjaga nr 1119-k (tl 17 pöördel). Kaebaja 10 kuu tagused nahalööbed

enne tööle määramist ei saanud kohtu hinnangul olla kaebaja töökohustusest vabastamise aluseks

VangS § 37 lg 2 punkti 3 nimetatud juhtu silmas pidades. Kohus eeldab, et kaebaja on omanud

kokkupuudet vee ja niiskusega ka peale 2010. aasta detsembris avaldunud nahalööbe fikseerimist, kuid

kohtule ei ole esitatud tõendeid, millelt nähtuks, et kaebaja on peale 14.01.2011 arstikülastust

nahalöövete üle kaevates arsti poole pöördunud. Kaebaja väiteid allergiate kohta kemikaalide ja

pesupulbri vastu tuleb pidada paljasõnalisteks, kuivõrd viidatud väiteid ei ole kaebaja millegagi

tõendanud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vangla meditsiiniosakond andnud 02.11.2011

nõusoleku kaebaja osalise koormusega töölerakendamiseks (tl 54). Eeltoodust tulenevalt puudub

adekvaatne põhjus pidada kaebajat töökohustuseta kinnipeetavaks. Kohus leiab, et kaebaja näol on

tegemist kinnipeetavaga, kellel oli tööle rakendamise hetkel (15.11.2011) VangS § 37 lõikest 1 lähtuv

töökohustus.

18. Kuivõrd kaebaja tunnistab, et keeldus tööle asumast (tl 1), analüüsib kohus, kas tööle asumisest

keeldumise näol on praegusel juhul tegemist vangla distsipliini rikkumisega.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku“ kohta (Euroopa

vanglareeglistik)

kohaselt

võib

muuhulgas

sisekorda

ohustavat

käitumist

käsitleda

distsipliinirikkumisena (p 57.1). Sama reeglistiku punktiga 57.2 öeldakse, et siseriiklik õigus määrab

kindlaks, millised kinnipeetavate teod ja tegematajätmised on distsipliinirikkumised. Samuti määrab riik

menetluse korra, määratavad karistuse liigid ja kestuse. Seega on distsipliinirikkumise ja

distsiplinaarkaristuse tähendus jäetud siseriikliku õiguse sisustada.

VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale andis tööle asumise

korralduse valvur-korrapidaja Ülle Raag, kes VangS § 111 lõike 1 tähenduses on käsitletav

vanglaametnikuna. VangS § 111 lõike 1 kohaselt loetakse vanglaametnikuks vanglas teenistuses olev

ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava, vahistatu ja karistusjärgselt kinnipeetava kinnipidamine ja

järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse

toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Seega on

korralduse andnud valvur-korrapidaja näol oli tegemist vanglaametnikuga, kelle seaduslikele

korraldustele tuli kaebajal alluda.

19. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-103-06 on leitud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et

vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel,

et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud

allumiskohustust. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus

vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse

täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega on kinnipeetav

kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema hinnangul

sisuliselt õiguspärane või mitte, samuti ei tulene VangS-st ega vangla sisekorraeeskirjadest

vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavale korralduste andmisest kinnipeetavale ebasobival

ajal ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku

korraldust täidab. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning

korralduse tühisus on ilmselge. Vastavalt HMS §-le 63 on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu

haldusakti andja või adressaat, seda ei ole andnud pädev isik, kui see kohustab toime panema

õigusrikkumise või kui sellest tulenevad kohustused on vastukäivad. Käesoleval juhul on 15.11.2011

pädeva isiku poolt kinnipeetavale antud korraldusest tulenev kohustus selge ning sellega ei ole kohustatud

toime panema õigusrikkumist. Seega ei ole valvur-korrapidaja Ülle Raagi 15.11.2011 korraldus tühine.

Samuti ei ole kaebaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Tallinna Vangla 11.11.2011

käskkirja nr 1119-k, millega kaebaja tööle rakendati ega seadnud kahtluse alla valvur-korrapidaja Ülle

Raagi 15.11.2011 korralduse seaduslikkust.

Seega oli kaebaja kohustatud valvur-korrapidaja Ülle Raagi 15.11.2011 korraldust täitma. Kaebaja

korraldust ei täitnud, millega rikkus ta VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust, mida

VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt tuleb kahtlemata pidada distsipliinirikkumiseks.

20. Sealjuures ei omanud korraldusele allumise seisukohalt tähtsust kaebaja arusaamad selle kohta, et tal

puuduvad majandustöödel abitöölisena töötamiseks vajalikud teadmised ja oskused, talle ei väljastatud

tööriideid või talle ei olnud tööülesanded piisavalt arusaadavad ning tema elutingimused (sh toidunorm

ja kambrirežiim) ei vastanud töötava kinnipeetava elutingimustele ega olnud temaga sõlmitud

töölepingut, kuivõrd kaebaja pidi eeldama korralduse seaduslikkust ega saanud keelduda korraldusele

allumast pelgalt seetõttu, et tema hinnangul ei saanud korraldus viidatu tõttu olla õiguspärane. Ka ei

nähtu distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebaja oleks tööle asumisest keeldumise asemel või enne

keeldumist vastavate tööriiete, elutingimuste ja muu talle arusaamatuks jäänud osas vanglaametnikule

ainsatki küsimust esitanud.

Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vastustaja kinnitusel vangla enda

olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises ja muus sarnases

(tl 34 pöördel). Kohtul puudub adekvaatne põhjus vangla vastavates väidetes kahelda, samuti peab

kohus nõude pesemist ja koristamist kinnipeetavale jõukohaseks ka ilma mistahes eelneva väljaõppeta.

Distsiplinaarmenetluse käigus koostatud õiendist nähtuvalt (tl 16) tutvustati kaebajale Tallinna Vangla

kinni peetavast abitöölise ohutusjuhendit, kuid kaebaja keeldus ohutusjuhendiga tutvumast. Seega ei saa

kaebaja tööle asumisest keeldumine olla põhjendatud asjaoluga, et kaebajale ohutusnõudeid ei

tutvustatud.

Kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse

ühele peamisele nõudele, s.t tal puudub lepingusõlmimise vabadus. Tööõigus laieneb üksnes neile

kinnipeetavatele, kes töötavad järelevalveta väljapool vanglat nn vaba töösuhte raames

(VangS § 41 lg 2), sh vangla territooriumile eraõigusliku isiku rajatud käitises. Kaebaja rakendati tööle

abitöölisena vanglasisestele majandustöödele. Kuigi vanglas töötavale kinnipeetavale makstakse

VangS § 43 kohaselt töö eest tasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel,

vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Kaebaja töösuhte teiseks pooleks on

vangla.

Vangla ei pidanud kaebajaga enne viimase tööle rakendamist pidama ka mistahes palgaläbirääkimisi,

kuivõrd kinnipeetava töö tasustamise põhimõtted tulenevad VangS §-st 43, mille lõike 2 kohaselt peab

kinnipeetava töötasu olema vähemalt kümme protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel

kehtestatud töötasu alammäärast ning töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast.

Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi

Valituse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2

lõike 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammääraks vangla pakutaval tööl

95.87 eurot kuus. Käskkirjas, millega kaebaja tööle määrati, punktis 1 märgitakse, et kaebaja

rakendatakse abitöölisena majandustöödele 0,1 koormusega (tl 17 pöördel). Seega saab kinnipeetav,

kelle töökoormus on 0,1 täistööajast, vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt 10 % arvestatult

95.87 eurost. Käskkirja punktis 2 märgiti, et töötasu makstakse kaebajale vastavalt tegelikult tehtud

töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr

382 sätestatud täistööajaga töötamise alammäära tasust. Seega ei olnud kaebajal õigust keelduda tööle

asumast põhjusel, et temaga ei peetud eelnevalt palgaläbirääkimisi.

Valvuri Ülle Raagi ettekandest nr 2457 (tl 15 pöördel) nähtub, et kaebajale anti läbi kambri nr 253 luugi

korraldus tööle asuda 15.11.2011 (teisipäev) kella 14:20 paiku. 18.07.2011 kinnitatud „Tallinna Vangla

E1 hoones viibivate kinni peetavate isikute jalutamise graafik“ kohaselt (tl 53) jalutasid kambrisse nr

253 paigutatud kinnipeetavad teisipäeviti ajavahemikul kell 13:00–16:00 ehk kolme tunni vältel. Kuna

kaebaja rakendati tööle 0,1 koormusega täistööajast, milleks TLS § 43 lõike 1 kohaselt on 40 tundi

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, seega keskmiselt 160 tundi ühes kuus, mis 0,1 koormusega tööajas

tähendab 16 tundi, oleks kaebaja tööaeg päevas vähem kui üks tund. Seega jäänuks kaebajale piisavalt

aega ka jalutamiseks.

21. Kohtul tuleb analüüsida, kas tõendamist leidnud distsipliinirikkumine on karistatav ning kas karistus

määrati kaebajale õiguspäraselt. VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; ühe

lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse

paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse

valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks VangS § 6 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav

ning HMS § 56 lõike 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja

õiguslik alus. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 15.12.1011 käskkiri nr 1643-d on piisavalt selge ja

üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud käskkirja andmise faktiline alus, kinnipeetava S.V.a tööle

asumisest keeldumine ja sellega vanglaametniku vastavasisulisele korraldusele mitteallumine, samuti

õiguslikud alused. Seega ei saa kaebajale kohtu hinnangul jääda arusaamatuks, millist seadust on vangla

tema karistamisel rakendanud või millisele seadusele on käskkirjas tuginetud.

Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kuna kaebajal puuduvad kõiki asjaolusid arvestades takistused tööle

rakendamiseks, tulnuks kaebajal korraldus täita ning asuda tööle. Kaebaja pakutavast tööst keeldumise

süülisus väljendub kaevatava käskkirja kohaselt selles, et ta eiras teadvalt vangistusalaseid õigusakte,

mida on talle allkirja vastu 06.05.2010 (tl 16 pöördel) tutvustatud. Karistuse määramisel on arvestatud,

et

kergendavad

asjaolud

puuduvad,

raskendava

asjaoluna

on

arvesse

võetud

kehtivat

distsiplinaarkaristust.

Käskkirjas on karistuse valikut motiveeritud. Vangla peab kaebaja distsipliinirikkumist raskeks

distsipliinirikkumiseks, kuna vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine ja

tööst keeldumine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda. Ühtlasi on käskkirjas

leitud, et õigusrikkumise raskust ja kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu arvestades oleks noomitus

liiga leebeks karistuseks. Samuti ei oleks otstarbekas määrata karistuseks ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamist, kuna vangistuse jooksul ei ole kaebajal toimunud mitte ühtegi lühi- ega

pikaajalist kokkusaamist. Töölt eemaldamine ei täidaks oma eesmärki, kuna kinnipeetav ei ole tööga

hõivatud. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekamale käitumisele ning vanglas kehtestatud korra

järgimisele, on antud isiku ning konkreetse juhtumi puhul vajalik karistada kinnipeetavat kartserisse

paigutamisega viieks ööpäevaks. Antud karistus tooks kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning

seeläbi teeks kinnipeetav karistusest ka vajalikud järeldused.

Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on õigesti

arvestanud varasema kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu vastutust raskendava asjaoluna ning esile

toonud, et vanglaametniku seaduslikele korraldustele allumata jätmisega seab kinnipeetav ohtu vangla

sisekorra ja julgeoleku.

Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Põhjendamatu ei ole ka

vastustaja hinnang noomituse, lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise ja ühekuulise töölt

eemaldamise ebapiisavuse kohta. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on

kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset

mõju. VangS § 63 lg 1 punktiga 4 võimaldatakse kinnipeetavat kuni 45-ks päevaks kartserisse

paigutada. Kaebajale on kaevatava käskkirjaga karistuseks määratud 5 päeva kartserit. Kohus leiab, et

vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja 5-päevane kartserikaristus on

proportsionaalne, arvestades toime pandud rikkumist ja kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu.

22. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus. Vastustaja

ei ole rikkunud kaebaja suhtes VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid.

Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 14–15), kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli

tutvustatud ja talle on antud võimalus seletusteks, mille kaebaja on ka andnud (tl 15, 17).

Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt, karistuse määras pädev ametnik, see vormistati

käskkirjana ja käskkiri on nõuetekohaselt motiveeritud. Käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi

ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine kaalutlus- ega

vormivigu. Käskkirjas on karistuse valikut põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt

ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Käskkiri on kohtu poolt kontrollitav.

23. Asjakohatuteks tuleb pidada kaebaja väiteid selle kohta, et teda karistati kaks korda (kartserisse

paigutamisega ja töölt eemaldamisega). Kinnipeetavale määratavateks distsiplinaarkaristusteks

VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt saavad olla üksnes: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45-ks

ööpäevaks. Töölt vabastamist VangS § 63 lõike 1 järgi kinnipeetavale distsiplinaarkaristuseks määrata

ei saa. Seega ei ole töölt vabastamine käsitletav kaebaja distsiplinaarkorras karistamisena, mistõttu on

alusetu kaebaja väide, et teda on sama rikkumise eest kaks korda karistatud. Kaebaja vabastati vastustaja

kinnitusel töölt Tallinna Vangla direktori asetäitja 06.01.2012 käskkirjaga nr 15, mille kaebaja

vaidemenetluses vaidlustas. Kaebaja vaie jäeti vangla direktori 10.02.2012 vaideotsusega

nr 5-15/1386-1 rahuldamata. Kaebaja halduskohtule töölt vabastamise käskkirja vaidlustamiseks kaebust

esitanud ei ole.

Ühtlasi peab kohus asjakohatuteks kaebaja viiteid TTOS §-le 7, kuna nimetatud säte käsitleb ohtlike

kemikaalidega ümberkäimist, mida kaebajal majandustööde abitöölisena (nõude pesemine, koristamine)

teha ei tule.

24. Kuna kohus on tuvastanud, et rikkumine leidis aset ja S.V.a karistati õiguspäraselt ning vaidlustatud

käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärane, puudub alus Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkirja

nr 1643-d „Kinnipeetav S.V.ale distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks.

25. HKMS § 118 lõikest 2 tuleneb, et kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus

kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Käesoleval

juhul teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, seega pole kaebaja menetluskulusid kelleltki välja mõista ning

need jäävad riigi kanda (HKMS § 109 lg 3). HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning neid välja ei

mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik