3-13-854/49 · Tartu Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-854 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus Tahir-Uz Zamani väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tahir-Uz Zamani määruskaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Tahir-Uz Zaman, esindaja Viivika Sirelpu Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2013. a määrus muutmata. 2. Jätta määruskaebuses esitatud kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. aprillil 2013 kell 01.20 avastas Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Piusa kordoni patrulltoimkond viis meessoost isikut Pakistani Islamivabariigi kodakondsusega. Isikuid kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Nad peeti turvakontrolli teostamiseks kinni. Üks nimetatud kodanikest oli Tahir-Uz Zaman, kelle passis oli võltsinguks osutunud Schengeni viisa. Vene Föderatsioon keeldus isikuid tagasi võtmast, kuna isikutel olid ühekordsed Vene Föderatsiooni viisad avatud ja ka suletud. Lisaks leidis Vene Föderatsiooni piirivalvebüroo, et isikud lahkusid juba Vene Föderatsioonist Viiburi piiripunktist Soome Vabariiki. 21. aprillil 2013 vormistati T.-U. Zamani suhtes ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

2. Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri volitatud esindaja Janika Valge esitas 21. aprillil 2013. a Tartu Halduskohtule taotluse Tahir-Uz Zamani väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt peab välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 alusel välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. T.-U. Zamanil nimetatud alus puudub. Tegemist on isikuga, kelle suhtes on vormistatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 1 kohaselt

2

saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase esmasest kinnipidamisest arvates. T.-U. Zamanit ei ole võimalik koheselt kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata, samuti ei ole õnnestunud teda koheselt tagasi saata Vene Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri hinnangul ei ole T.-U. Zamani viibimine vabaduses proportsionaalne, mistõttu on vajalik isiku paigutamine väljasaatmiskeskusesse.

3. Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2013. a määrusega anti luba T.-U. Zamani paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 21. aprillist 2013 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole T.-U. Zaman Eesti Vabariigi kodanik ja tal puuduvad nii elamisluba kui ka viisa, mistõttu ei ole tal seaduslikku alust Eestis viibimiseks. VSS § 23 lg 1 kohaselt kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia nimetatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud ja väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Käesoleval juhul on VSS § 23 lg 1 eeldused täidetud, mistõttu tuleb halduskohtule esitatud taotlus T.-U. Zamani väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. T.-U. Zaman esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2013. a määruse tühistada, jätta rahuldamata Politseija Piirivalveameti taotlus väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks ja vabastada kaebaja väljasaatmiskeskusest. Määruskaebuse põhjendused: a) Kaebaja avaldas 20. aprillil 2013 politseile ja 21. aprillil 2013 kohtule soovi taotleda varjupaika, kuid taotlusele ei ole tähelepanu pööratud, mistõttu on halduskohus rikkunud uurimisprintsiipi. Väljasaatmiskeskuses viibimine rikub isiku liikumisvabadust ja õigust õiglasele menetlusele, mis ei ole tagatud, kuna kaebaja ei saa võtta ühendust oma päritoluriigis viibivate sugulaste ja tuttavatega, kes võiksid saata informatsiooni, mis aitaks kaebajat varjupaigamenetluses. Seeläbi rikub kinnipidamine kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele võrreldes teiste varjupaigataotlejatega, keda ei peeta alusetult kinni. b) Varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 15 nõutud toiminguid ei sooritatud, kuigi isik oli väljendanud soovi saada varjupaika. c) Väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole taotluses esitatud kujul põhjendatud ega proportsionaalne. Varjupaigataotleja väljasaatmist ei ole võimalik täide viia varjupaigamenetluse tõttu. d) Kaebajale on temalt vabaduse võtmisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mis tuleb PPA-l hüvitada.

5. PPA vastuses W. Hadedi määruskaebusele leitakse, et määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse põhjendused: a) Kaebaja saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult eesmärgiga jõuda mingisse EL liikmesriiki, et seal elama asuda, tööd leida ja oma majanduslikku olukorda parandada. Kaebajal puudub VMS § 43 lg 1 kohaselt Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja on tulnud Eestisse Vene Föderatsioonist ilma viisata. b) PPA ei ole teinud takistusi varjupaigataotluse esitamiseks ning varjupaigataotlus on esitatud pärast väljasaatmismenetluse alustamist. Kaebajal oli võimalik juba Vene Föderatsiooni jõudes varjupaika taotleda, samuti oleks kaebaja saanud vastava taotluse esitada ka Soome piirivalvele ja Läti Vabariigile. Isiku kaitsevajadus ei teki EL-i saabumisega ning ei ole otseselt seotud riigiga, kuhu isik planeeris jõuda. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole

3

isikul oluline, milliselt riigilt ta kaitset palub, vaid eesmärgiks on siiski asjakohase kaitse saamine. c) Isiku jätkuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on õiguspärane ning proportsionaalne. Käesoleval juhul on ilmne, et isikul puudub tegelik kaitsevajadus ning varjupaigataotlus on tõenäoliselt esitatud väljasaatmismenetluse takistamise eesmärgil. PPA hinnangul on tegemist majandusimmigrandiga, mitte varjupaigataotlejaga. PPA-l ei ole kohustust hüvitada kaebajale varalist ja mittevaralist kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus jääb rahuldamata.

7. Määruskaebuse esitaja põhiväide on, et ta avaldas juba 20. aprillil 2013 politseile soovi taotleda varjupaika. See väide pole usutav. VRKS § 14 lg 1 järgi tuleb varjupaigataotlus esitada Politseija Piirivalveametile viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Selle kohta pole ühtegi dokumentaalset tõendit. Väide, et ametnikud jätsid varjupaigataotluse vormistamata, pole usutav, kuna ringkonnakohus ei näe mingit motiivi, miks pidanuks ametnikud nii tegema.

Kui uskuda kaebaja väidet, et ta saabus Eestisse Lätist 19. aprillil 2013 (tl 18p), siis võinuks ta varjupaigataotluse esitada koheselt. Selle asemel aga – kui uskuda jällegi määruskaebuse esitaja väiteid – suundus ta Läti piiri äärest Tartu otsima taksot, kes viiks nad Illukale, varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse. Takso viis määruskaebuse esitaja aga koos teiste isikutega hoopis Võru maakonda ning jättis nad pärast seda, kui neilt rohkem raha ei saanud, sinna maha. Määruskaebuse esitaja seisukohad on siinkohal ka vastuolulised, kuna määruskaebuse täiendustest on võimalik järeldada, et enne Tartut olid isikud, sh määruskaebuse esitaja, käinud ära ka Tallinnas, kust naasid Tartusse.

Kokkuvõttes pole selline asjade käik usutav. Varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale, vaid pöörduda oleks saanud ükskõik millisesse PPA jaoskonda. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad nad esitada PPA poole pöördudes ka igal pool mujal, ning et seda tuleb teha võimalikult kiiresti pärast Eestisse saabumist. Usutav pole ka see, et Tartust Illukale hakkavad rahalises kitsikuses olevad isikud (pärast taksojuhile 70 euro maksmist neil rohkem raha polnud) sõitma taksoga, kui üldteadaolevalt suhteliselt kalli transpordivõimalusega, kasutamata selleks odavamaid alternatiive. Ka väide, et taksojuht ei teadnud, kus asub Illuka, kuid asus sellegipoolest sõitma ja viis isikud Võru maakonda, ei kõla usutavalt.

8. Selles, et määruskaebuse esitaja tõepoolest soovis koheselt Eestis varjupaika saada, sunnib kahtlema ka asjaolu, et tegelikkuses puudus tal varjupaiga saamiseks vajadus Eestisse tulla. Seda võinuks ta taotleda juba Venemaal, kus ta enne viibis. Määruskaebuse täienduste väide, et Venemaa pole turvaline kolmas riik, on otsitud. Määruskaebuses ei ole viidatud asjaoludele, mis lubaksid arvata, et määruskaebuse esitajat ähvardaks Venemaal tõsine oht või et teda hakataks seal taga kiusama.

Lisaks on PPA põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et varjupaigataotlust saanuks hõlpsasti esitada ka Lätis, kus määruskaebuse esitaja vahetult enne Eestisse saabumist viibis. Määruskaebuse täiendustes ei selgitata, miks varjupaika ei taotletud Lätis.

4

Kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et määruskaebuse esitaja ei soovinud leida Eestis varjupaika, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki.

9. Varjupaigataotluse esitamist kohtuistungil ei saa lugeda samuti tõendatuks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on määruskaebuse esitaja öelnud vaid, et „tahtsin Eestis varjupaika saada.“ (tl 19), kuid seda ei saa samastada VSS § 14 lg 1 järgi PPA-le kohese varjupaigataotluse esitamisega. Lisaks ei saa isik enda väljasaatmiskeskusesse paigutamise menetlust takistada üksnes sellega, et kirjeldab alles kohtuistungil soovi Eestis varjupaika saada. Vastasel juhul muutuks VSS § 23 lg-s 1 sätestatud väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa taotlemise instituut täielikult sisutuks, sest määruskaebuse esitaja loogika järgi saaks selline isik alati väljasaatmiskeskusesse paigutamist vältida pelgalt sellega, et väidab halduskohtu istungil soovi Eestis elada. On ilmne, et sellisel juhul võib selline kohtuistungil esitatud soov olla kantud üksnes eesmärgist vältida väljasaatmiskeskusesse paigutamist.

10. Samuti pole asjakohane väide, et varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Isikul, kes esitab varjupaigataotluse alles väljasaatmiskeskuses, võib varjupaigataotluse esitamise motiiv ollagi üksnes väljasaatmise edasilükkamine. Sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on põhjendatud (vrdl Euroopa kohtu otsus nr C-534/11).

11. Viide väljasaatmiskeskusesse paigutamise ebaproportsionaalsusele ei ole samuti põhjendatud. Halduskohtul ei ole võimalik hinnata väljasaatmiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust, kui täidetud on VSS § 23 lg-s 1 sätestatud eeldus – kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul (VSS § 18 lg 1). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et väljasaatmist ei olnud võimalik selle aja jooksul lõpule viia. Samuti nähtus eelnevast, et varjupaigataotlust ei olnud määruskaebuse esitaja varem esitanud.

12. Määruskaebuse ülejäänud põhjendused lähtuvad valdavalt eeldusest, et määruskaebuse esitaja oli varjupaigataotleja juba enne väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Kuna ringkonnakohus selle eeldusega ei nõustu, siis ta neile põhjendustele hinnangut ei anna.

13. Määruskaebuses esitatud kahju hüvitamise nõue jääb läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et niisugust nõuet ei saa esitada määruskaebemenetluses esmakordselt, vaid selline nõue tuleb esitada eraldi kaebuses esimese astme kohtule, järgides sellise kaebuse liigi esitamise jaoks halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskorda.

14. Määruskaebuse täienduse etteheiteid, nagu esitaks PPA valeväiteid, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Küsimus, kes täpselt ja millisel tasemel määruskaebuse esitajaga koos saabunud isikutest inglise keelt oskas, ei ole määruskaebuse lahendamisel oluline.

15. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata.

Maili Lokk Tiina Pappel Einar Vene