3-12-1640/64 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 26.06.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1640

Haldusasi

OÜ Instance ja AS Ateka Resource kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu Andmebüroo 11.07.2012 ettekirjutuse nr 1-7/3097 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Menetlusvorm

Suuliselt menetluselt üleminek kirjalikule poolte nõusolekul.

Menetlusosalised Kaebuse esitajate OÜ Instance ja AS Ateka Resource lepinguline esindaja adv Marko Paabumets ning vastustaja Politseija Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu Andmebüroo volitatud esindaja Arnold Tenusaar.

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Instance ja AS Ateka Resource kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Politsei-ja Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB) 11.07.2012 ettekirjutusega nr 1-7/3097 vara kasutamise piiramiseks muutmise kohta kohustati: 1.AS-i SEB Pank vabastama Rahapesu andmebüroo 10.07.2012 ettekirjutusega nr 1-7/3073 piiratud Rahandusministeeriumi tagatiskonto nr 10220034796011, kuhu on paigutatud 05.11.2010 Politsei-ja Piirivalveameti määrusega kriminaalasjas nr 09700000987 finantseerimisasutuste OÜ Instance ja AS Ateka Resource rahalised vahendid summas 446 810 eurot; 2.Politseija Piirivalveametit kehtestama summapõhise konto kasutamise piirangu 60 ööpäevaks Rahandusministeeriumi tagatiskontole nr 10220034796011, kuhu on paigutatud 05.11.2010 Politsei-ja Piirivalveameti määrusega kriminaalasjas nr 09700000987 finantseerimisasutuste OÜ Instance ja AS Ateka Resource rahalised vahendid summas 446 810 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-12-1640 kaebaja taotleb rahapesu andmebüroo ettekirjutuse 11.07.2012 nr 1-7/3097 õigusvastasuse tuvastamist. Sisuliselt on muudetud ettekirjutuses selle saajat, kelleks on AS-i SEB Pank asemel Politseija Piirivalveamet. Vastustaja seisukohtadest ilmneb, et ettekirjutused nr 1-7/3037 ja 1-7/3097 on sisuliselt kaks eraldiseisvat haldusakti, mille andmise eesmärgi ja sisu osas ei ole midagi muutunud. Muudetud ei ole kaebajate õigusi ja menetluslikku positsiooni, piirangu aluseid, piiratud vara asukoht ega väärtus ei ole muutunud.

HMS § 51 lg 1 sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebuse esitajad on seisukohal, et ettekirjutuse nr 1-7/3097 muudab õigusvastaseks muuhulgas ka asjaolu, et haldusakti andmiseks puudus igasugune vajadus, tegemist on ebaproportsionaalse ja eesmärgipäratu haldusaktiga.

Nimetatud ettekirjutusega ei ole sisuliselt muudetud juba ettekirjutuses nr 1- 7/3073 sätestatud piiranguid. Kaebuse esitajad jäävad 31.01.2013 kohtuistungil avaldatud seisukoha juurde ning paluvad kohtul tuvastada ettekirjutuse 1-7/3097 õigusvastasus, võttes arvesse 08.08.2012 esitatud kaebuse parandatud teksti. Kaebaja esitas 07.08.2012 kaebuse ettekirjutuse nr 1-7/3073 tühistamiseks tekstivigade tõttu, milleks oli ettekirjutuse number, samas vaidlustatava ettekirjutuse kuupäev oli 11.07.2012. 08.08.2013 esitas kaebuse esitaja parandatud kaebuse teksti, kus oli vaidlustatava ettekirjutuse numbriks 1-7/3097.

Nimetatud ettekirjutusega piirati kaebuse esitaja õigusi ning kaebuse esitajal esineb kaebeõigus. Kaebuse esitajate hinnangul ei oma tähtsust vastustaja väide, et ettekirjutusega nr 1-7/3097 seatud piirang on kehtetu 60 ööpäevase tähtaja möödumise tõttu. Kaebuse esitajad jäävad 04.12.2012 täiendavates seisukohtades välja toodud seisukoha juurde, et Riigiprokuratuuri poolt kriminaalmenetluse materjalide edastamine rahapesu andmebüroole on olnud oluliselt vastuolus kriminaalmenetlusõiguse normidega ning kuivõrd vastustaja ise on 07.06.2012 vastuskirjas möönnud fakti, et rahapesu andmebürool puuduvad võimalused täiendavate andmete kogumiseks seoses vara legaalse päritolu ja omaniku tuvastamisega, ei olnud ettekirjutusega nr 1-7/3097 seatud piirang kooskõlas kehtiva õigusega ja proportsionaalne.

Nimetatud ettekirjutusega seatud piirangu kehtetus tähtaja möödumise tõttu ei välista haldusakti õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitajad on seisukohal, et 28.05.2012 rahapesu andmebüroole taotluse ja dokumentide edastamine äravõetud või käsutamispiiranguga kaetud rahaliste vahendite osas ei ole kooskõlas KrMS § 124 lg 3 ja KrMS § 126 lg 4 sätestatuga ning on seetõttu olnud õigusvastane menetlustoiming, mis ühtlasi tähendab ka seda, et ka kogu haldusmenetlus selles osas on olnud õigusvastane. Kaebuse esitaja leiab, et ka sellele asjaolule on asja õige lahendamise huvides kohtu seisukoht vajalik, kuivõrd menetlusajend on tekkinud kriminaalmenetluse kaudu.

Vastustaja viited 08.02.2013 vastuse p-des 2-5 halduskohtu määrustele haldusasjades nr 3-12- 1849 ning nr 3-12-1875 ei ole kaebuse esitajate hinnangul asjakohased ega oma ettekirjutuse nr 1-7/3097 õigusvastasuse tuvastamisel tähtsust, kuivõrd nimetatud määrused on tehtud pärast vaidlustatud ettekirjutust. Kaebuse esitajate hinnangul on nii ettekirjutuses nr 1-7/3097 kui ka haldusasjades 3-12-1849 ja nr 3-12-1875 rahapesu andmebüroo ja halduskohtu käsitlus vara tegeliku omaniku kindlakstegemisel väär. Kaebuse esitajad on oma viimatinimetatud seisukohta põhjalikult käsitlenud 16.10.2012 arvamuse p-s 2.

Väär on vastustaja seisukoht vastuse p-s 11, et piirangu all oleva raha omanikeks on mitte kaebajad, vaid nende väidetavad kliendid. Kuivõrd rahasummasid ei olnud võimalik üle anda klientidele, on rahasumma omanikeks vastavalt kassa väljaminekuorderitele OÜ Instance

434 900 euro ulatuses ning Ateka Resource 11 910 euro ulatuses. Nimetatud asjaolu tuleneb ka ettekirjutuse resolutiivosast, kus vastustaja loeb rahalised vahendid summas 446 810 eurot kuuluvaks AS-le Ateka Resource ja OÜ Instance. Põhjendatud ei ole ka vastustaja 08.02.2013 vastuse p. 11 toodud seisukoht, et teadmata on, kellel need summad kavatseti tegelikult edasi anda. Vastustaja käsutuses olevad lepingud ja kassaväljaminekuorderid tõendavad, et nimetatud rahasummad kuulusid väljamaksmisele OÜ Instance ja AS Ateka Resource klientidele. Vastustaja on 08.02.2013 vastuse p. 10 leidnud, et dokumentide esitamise fakt ei tõenda vara tegelikke omanikke ega legaalset päritolu, nende kontrollimisel peavad dokumendid vastama reaalsusele. Kaebuse esitajate hinnangul on raha omanik ja selle legaalne päritolu tuvastatav vastustajale juba esitatud ja tema valduses olevate dokumentaalsete tõenditega. Vastustaja ei ole neid vaidlustanud ega esitanud põhistusi, miks need dokumendid ei tõenda raha tegelikku omanikku ja legaalset päritolu. Rahapesu andmebüroole on esitatud vastavasisulised materjalid otsustamaks, kas tegemist on rahaliste vahenditega, mille seaduslikku omanikku ei õnnestu tuvastada ning millised kuuluvad konfiskeerimisele. Nimetatud asjaolust annab ka tõestust 28.05.2012 täiendav taotlus (vastustaja vastuse lisa 4, lk 36), milles on tõdetud, kuna nimetatud raha seost ühegi konkreetse kuritegeliku tegevusega ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud, siis ole võimalik nimetatud teadmata päritolu rahade konfiskeerimist otsustada vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku sätetele. Seetõttu tehakse rahapesu andmebüroole ettepanek kaaluda teadmata päritolu ja omanikuta vara konfiskeerimise taotlemist halduskohtult RahaPTS § 40 lg 7 alusel. Vastustaja vastuse p-s 7 on toodud seisukoht, et kuna RAB ei olnud oma haldusmenetluses eelnevalt selle raha tegelikke omanikke ja päritolu kontrollinud, ei saanud ta pöörduda halduskohtusse RahaPTS § 40 lg 7 järgi halduskonfiskeerimist taotlema. Ringkonnakohus on määruses nr 3-11-2952 leidnud, et HKMS

27. ptk-s sätestatud haldustoiminguks loa andmise menetlus ei ole üldse selline menetlus, kus saaks vaielda vara valduse seaduslikkuse ja omandi üle. Vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks on Eesti õiguses sobiv menetluskord sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagimenetluse näol. Tõlgendades nimetatud lahendit võib asuda seisukohale, et halduskohtumenetluse raames ei saa toimuda vara tegeliku omaniku tuvastamine ja legaalse päritolu kindlakstegemine. Vara omanik on tulenevalt AÕS § 90 lg 1 sätestatust kriminaalmenetluse käigus tuvastatud.

Vastustaja viidatud vara tegeliku omaniku ja legaalse päritolu tuvastamise vajadus ei ole põhjendatud ega tugine seadusel. RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 alusel seatavate piirangute esmaseks eelduseks on põhjendatud rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Oluline on märkida, et kriminaalmenetluses ei ole tuvastamist leidnud rahaliste vahendite seotus kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga ning rahapesu andmebüroole on esitatud vastavasisulised materjalid otsustamaks, kas tegemist on sellise rahaliste vahenditega, mille seaduslikku omanikku ei õnnestu tuvastada.

Vara legaalsuse küsimus on leidnud lahendamist kriminaalmenetluse käigus, kus vaidlusaluse raha pärinemist kuritegelikest allikatest ei suudetud tuvastada, järelikult on tegemist legaalsete rahaliste vahenditega. Vastustaja 08.02.2013 vastuse p-des 13-16 avalduvad viited kuritegelikele skeemidele, variisikute kasutamisele tehingutes, formaalsetele sularahatehingutele on meelevaldsed ja tõendamata. Kuivõrd kriminaalmenetluses ei suudetud seostada vaidlusaluse raha kuritegelikku päritolu, puudub käesoleval juhul ühtlasi ka rahapesu andmebürool põhjendatud kahtlus rahapesu või terrorismi rahastamise osas, sest vastustaja väited tuginevad suuresti kriminaalmenetluses uuritud tõenditele.

Eeltoodust tulenevalt oli piirangute seadmise pikendamine toimunud õigusliku aluseta ning ettekirjutus nr 1-7/3097 on õigusvastane. Ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimine eeldab kohtu poolt selle tuvastamist, millisele eesmärgile ja kaalutlustele tuginedes seati kaebaja kontole käsutamispiirang ning kas põhjendused on piisavad ettekirjutuse tegemiseks. RTRTS § 38 lõikest 2 tulenevalt ei märgita juhul, kui ettekirjutus on tehtud RTRTS § 40 lõigete 1 ja 3 alusel, ettekirjutuses selle faktilist alust, kuid ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis.

Antud haldusasjas ei ole vastustaja esitanud kohtule seadusest tulenevat nõutavat dokumenti, mistõttu on ettekirjutuse põhjendatus tõendamata. Selline väide ei vabasta haldusorganit ettekirjutuse põhjendamise kohustusest RTRTS § 38 lg-st 2 sätestatud viisil. Kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi. Ka antud asjas on seos kriminaalmenetlusega ning just kriminaalmenetlusest on sattunud rahaliste vahendite küsimuse lahendamine vastustaja menetlusse. Ettekirjutuse faktiliste ja õiguslike aluste väljaselgitamine lubab hinnata ka ettekirjutusega kohaldatud sunnivahendite eesmärgipärasust.

Järelevalvemenetlust ei viida läbi ning sunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Vaidlustatud ettekirjutus ning toimuv menetlus on kantud aga just kriminaalmenetluse eesmärkidest, mis on väljendatud selgelt seoses äravõetud rahasummade saatuse otsustamise andmisega vastustajale, kuigi selle otsustamine oli KrMS normide järgi kohustuslik kriminaalmenetluses. Eeltoodust tulenevalt puudub ettekirjutuse juurest RTRTS §-s 38 lg 2 märgitud dokument, mistõttu juba seepärast on ettekirjutus 1-7/3097 õigusvastane.

Sellise nõutava dokumendi puudumine on käsitletav haldusakti põhjendamise nõuete rikkumisena. Kaebuse esitaja palub kohtul võtta antud haldusasjas lahendamisel arvesse kõik kaebuse esitaja poolt menetluses esitatud seisukohad ja tõendid ning tuvastada ettekirjutuse 11.07.2012 nr 1- 7/3097 õigusvastasus.

Vastustaja: Rahapesu andmebüroo ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja selgitab, et 11.07.2012 ettekirjutuse nr 1-7/3097 andmise ainsaks põhjuseks oli ettekirjutuse adressaadi muutus seoses riigieelarveliste kontode kasutamise süsteemi esmakordse kasutamisega. Piirangu aluse ja piirangu all oleva vara suhtes muutusi ei olnud. Kaebajatele olid edastatud kõik asjakohased ettekirjutused. RAB`i poolt 11.07.2012 ettekirjutusega nr 1-7/3097 makseasutustelt Instance OÜ ja Ateka Resource AS kriminaalmenetluses nr 09700000987 läbiotsimisel äravõetud rahale summas

446 810 EUR seatud tähtajaline 60 ööpäevane piirang on kehtetu, kuna 60 ööpäevane tähtaeg on möödas. RAB jätkas vaidlusaluse raha suhtes piirangut Tallinna Halduskohtu loal 07.09.2012 ettekirjutusega nr 1-7/3812 kuni vara omaniku kindlakstegemiseni. Vastavalt Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RTRTS) § 40 lg 6 sätestatule võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks.

Tallinna Halduskohus rahuldas 31.08.2012 määrusega haldusasjas nr 3-12-1849 Politseija Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei Rahapesu Andmebüroo 31.08.2012 taotluse nr 1-20/3663, andes loa 19.10.2010 läbiotsimisel sõiduautost Honda CR-V reg. nr. 965 TGB leitud ja ära võetud, Rahandusministeeriumi tagatiskontol 10220034796011 asuva 434 900 euro käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks arvates 09.09.2012. Määruskaebused nimetatud haldusasjas on läbinud kõik kohtuastmed ja kohtu poolt antud luba on jõus.

Tallinna Halduskohus rahuldas 05.09.2012 määrusega haldusasjas 3-12-1875 Politseija Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei Rahapesu Andmebüroo taotluse 04.09.2012 nr 1- 20/3713, andes loa 19.10.2010 läbiotsimisel sõiduautost Honda CR-V reg. nr. 965 TGB leitud ja ära võetud, Rahandusministeeriumi tagatiskontol 10220034796011 asuva 11 910 euro käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks arvates 09.09.2012. Määruskaebused nimetatud haldusasjas on läbinud kõik kohtuastmed ja kohtu poolt antud luba on jõus.

Tallinna Halduskohus oma eelnimetatud määrustes on kontrollinud esitatud taotluste lubatavust ja seaduse nõuetele vastavust ning on leidnud, et taotlused vastavad seaduses kehtestatud nõuetele ja on kohtule vajalikul määral põhistatud: kohtule on esitatud taotluste lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Kohus, analüüsinud esitatud taotluste põhjendatust, jõudis seisukohale, et taotlustes esitatud põhistuse ja faktiväidete ning lisatud tõendite alusel on taotlused põhjendatud ja need kuuluvad rahuldamisele. Kohus on leidnud ka seda, et asja materjalidest nähtuvalt on RAB teinud piisavalt jõupingutusi vaidlusaluse vara tegeliku omaniku väljaselgitamiseks, kuid siiani pole see õnnestunud.

Sellega on Tallinna Halduskohus aktsepteerinud ka kehtivale piirangule eelnenud piiranguid. Nii eelnenud kriminaalmenetluses kui käimasolevas haldusmenetluses on kaebuse esitajatele kui nende klientidele antud võimalus tõendada vaidlusaluse vara legaalset päritolu ning tegelikke omanikke. Nagu haldusasjadest 3-12-1849 ning 3-12-1875 nähtub, on RAB teinud jõupingutusi vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseks, kuid siiani pole see õnnestunud ja haldusmenetlust tuleb jätkata. Dokumentide esitamise fakt iseenesest ei tõenda vara tegelikke omanikke ega legaalset päritolu, nende kontrollimisel peavad dokumendid vastama reaalsusele.

Haldusasjades 3-12-1849 ning 3- 12-1875 on põhjalikult neid küsimusi analüüsitud. Tuleb veelkord rõhutada, et kaebajate näol ei ole tegemist tavaliste äriühingutega, vaid finantseerimisasutustega, s.o makseasutustega MERAS mõttes. Seega ei ole piirangu all oleva raha omanikeks mitte kaebajad, vaid nende väidetavad kliendid. Ka läbiotsimisel ära võetud dokumendid kinnitavad, et summad olid makseasutuste kassadest juba välja võetud. Teadmata on, kellele need summad kavatseti tegelikult edasi anda. Sellele küsimusele ei andnud adekvaatset vastust ka RAB-i välja kutsutud Anton Ger, kes on mõlema kaebaja juhatuse liige.

Kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebajad kui finantseerimisasutused täitnud RTRTS sätestatud hoolsuskohustusi oma klientide tundmisel ja vara päritolu kindlakstegemisel ning RAB-ile esitatud kohustuslikud summapõhised teated sularahatehingutest olid formaalsed. Sellise olukorras ei saagi eeldada, et kaebajate kui makseasutuste esindaja Anton Ger oskaks adekvaatselt selgitada oma klientide rahade tegelikku päritolu. Seda võiks eeldada ainult juhul, kui ta ise oleks kuritegelike skeemide autor.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Politsei-ja Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB) 11.07.2012 ettekirjutusega nr 1-7/3097 vara kasutamise piiramiseks muutmise kohta RAB tegi rahapesukahtluse kontrolltoimiku nr 1000544 raames ettekirjutuse Politseija Piirivalveametile vara või muu rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes käsutuspiirangu kuni 60 ööpäevaks, juhindudes Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RTRTS) §-des 38 ja 40 lg 3 ja 4 ning HMS § 64 lg 2 ja 3 sätestatud alustest. Vaidlustatud ettekirjutuses märgitakse, et Rahapesu andmebüroo ülesanded on sätestatud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RTRTS) §-s 37.

Vastavalt RTRTS § 40 lg 3 sätestatule võib Rahapesu andmebüroo ettekirjutuse alusel piirata vara käsutamist selle säilimise tagamiseks lisaks kuni 60 ööpäevaks juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule vara päritolu kontrollimisel rahapesu kahtluse korral vara valdaja või omanik ei esita rahapesu andmebüroole 30 ööpäeva jooksul alates tehingu peatamisest või konto kasutamise piirangu kehtestamisest tõendeid vara legaalse päritolu kohta. RAB märgib ettekirjutuses, et käesolevaks ajaks ei ole õnnestunud raha legaalset päritolu kindlaks teha, samuti ei ole esitatud dokumente või antud ütlusi vara tegeliku päritolu kohta.

Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli määratud 11.07.2012. Ettekirjuses viidatakse ka RTRTS §-le 38, mille kohaselt RTRTS § 40 lõigete 1 ja 3 ning § 41 lõigete 1 ja 4 alusel tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust ei märgita. Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. Isik, kelle tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, võib tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

Ettekirjutuses märgitakse, et vastavalt HMS § 11 lg 1 p 3 on OÜ Instance ja AS Ateka Resource käesolevas menetluses kolmas isik, kelle õigusi piiratakse antud ettekirjutusega. Kolmandal isikul on õigus esitada rahapesu andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta ning kui need leiavad kinnitust, tühistatakse piirang viivitamatult. Kaevatava ettekirjutuse kohaselt Rahapesu andmebüroo võib ettekirjutuse alusel piirata vara käsutamist selle säilimise tagamiseks lisaks kuni 60 ööpäevaks juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule vara päritolu kontrollimisel rahapesu kahtluse korral vara valdaja või omanik ei esita Rahapesu andmebüroole 30 ööpäeva jooksul alates tehingu peatamisest või konto kasutamise piirangu kehtestamisest tõendeid vara legaalse päritolu kohta vastavalt RTRTS § 40 lg 3.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RTRTS) eesmärk on tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks (§ 1).

RTRTS § 32 lg 1 kohaselt kui kohustatud isik tuvastab majandusvõi kutsetegevuse, ametitoimingu tegemise või ametiteenuse osutamise käigus tegevuse või asjaolud, mille tunnused osutavad rahapesule või terrorismi rahastamisele või mille puhul tal on kahtlus või ta teab, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, on ta kohustatud sellest viivitamata teatama Rahapesu andmebüroole.

RTRTS § 37 lg 2 sätestab, et rahapesu andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud seotud vara säilitamiseks ning edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele.

RTRTS § 38 lg 1 kohaselt rahapesu andmebüroo teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. Sama sätte lõige 2 näeb ette, et käesoleva seaduse § 40 lõigete 1 ja 3 ning § 41 lõigete 1 ja 4 alusel tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust ei märgita. Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. Isik, kelle tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, võib tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

RTRTS § 40 lg 1 sätestab, et rahapesu andmebüroo võib rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral ettekirjutusega tehingu peatada või kehtestada kontol oleva või tehingu, ametitoimingu või ametiteenuse objektiks oleva vara või muu rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes käsutuspiirangu kuni 30 ööpäevaks ettekirjutuse kättetoimetamisest arvates. Kinnistusraamatus, laevakinnistusraamatus, Eesti väärtpaberite keskregistris, liiklusregistris, ehitusregistris ja muus riiklikus registris registreeritud vara käsutamist võib rahapesu andmebüroo põhjendatud kahtluse korral ettekirjutusega piirata selle säilimise tagamiseks kuni 30 ööpäevaks. Sama sätte lõige 3 ütleb, et rahapesu andmebüroo võib ettekirjutuse alusel piirata vara käsutamist selle säilimise tagamiseks käesoleva paragrahvi lõikes

1 sätestatule lisaks kuni 60 ööpäeva võrra juhul, kui: 1) vara päritolu kontrollimisel rahapesu kahtluse korral vara valdaja või omanik ei esita rahapesu andmebüroole 30 ööpäeva jooksul alates tehingu peatamisest või konto kasutamise piirangu või muu vara käsutamise piirangu kehtestamisest tõendeid vara legaalse päritolu kohta; 2) vara suhtes on kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks.

RTRTS § 40 lg 6 kohaselt kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. Vara valdajal, kelle suhtes vara käsutamise piiramiseks loa andmist otsustakse, on õigus esitada halduskohtule seletus määratud tähtajaks. Sama paragrahvi lõige 7 sätestab, et kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks/…/.

Kaebuse esitajad on seisukohal, et 28.05.2012 Rahapesu andmebüroole taotluse ja dokumentide edastamine äravõetud või käsutamispiiranguga kaetud rahaliste vahendite osas ei ole kooskõlas KrMS § 124 lg 3 ja KrMS § 126 lg 4 sätestatuga ning on seetõttu olnud õigusvastane menetlustoiming, mis ühtlasi tähendab ka seda, et ka kogu haldusmenetlus selles osas on olnud õigusvastane. Kaebajate väitel kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi ning et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning sunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Kaebajad väidavad, et vaidlustatud ettekirjutus ning toimuv menetlus on kantud kriminaalmenetluse eesmärkidest, mis on väljendatud selgelt seoses äravõetud rahasummade saatuse otsustamise andmisega vastustajale, kuigi selle otsustamine oli KrMS normide järgi kohustuslik kriminaalmenetluses. Kohus siinkohal märgib, et halduskohus ei kommenteeri Kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ning ei hinda kriminaalmenetlustoiminguid, kuna halduskohtul selleks pädevus puudub.

Kaebuse esitajad heidavad antud haldusasjas vastustajale ette, et RAB ei ole esitanud kohtule seadusest tulenevat nõutavat dokumenti, mistõttu on ettekirjutuse põhjendatus tõendamata. Kaebajate arvates sellise nõutava dokumendi puudumine on käsitletav haldusakti põhjendamise nõuete rikkumisena. Vastustaja selgitas kohtule, et 11.07.2012 ettekirjutuse nr 1-7/3097 andmise ainsaks põhjuseks oli ettekirjutuse adressaadi muutus seoses riigieelarveliste kontode kasutamise süsteemi esmakordse kasutamisega. Piirangu aluse ja piirangu all oleva vara suhtes muutusi ei olnud ning kaebajatele olid edastatud kõik asjakohased ettekirjutused. Vastustaja kinnitas kohtule, et nii eelnenud kriminaalmenetluses kui käimasolevas haldusmenetluses on kaebuse esitajatele kui ka nende klientidele antud võimalus tõendada vaidlusaluse vara legaalset päritolu ning tegelikke omanikke. RAB viitab haldusasjadele nr 3-12-1849 ning nr 3-12-1875, millest nähtub, et RAB on teinud jõupingutusi vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseks, kuid siiani pole see õnnestunud ja haldusmenetlust tuleb seega jätkata. Vastustaja väidab, et dokumentide esitamise fakt iseenesest ei tõenda vara tegelikke omanikke ega legaalset päritolu, nende kontrollimisel peavad dokumendid vastama reaalsusele. RAB viitab haldusasjadele nr 3-12-1849 ning nr 3-12-1875, milles tehtud jõustunud kohtulahendites on põhjalikult neid küsimusi analüüsitud. RAB rõhutab, et kaebajate näol ei ole tegemist tavaliste äriühingutega, vaid finantseerimisasutustega, s.o makseasutustega MERAS mõttes, seega ei ole piirangu all oleva raha omanikeks mitte kaebajad, vaid nende väidetavad kliendid. Lisaks läbiotsimisel ära võetud dokumendid kinnitavad, et summad olid makseasutuste kassadest juba välja võetud ning ei ole teada, kellele need summad kavatseti tegelikult edasi anda. Vastustaja väitel sellele küsimusele ei andnud adekvaatset vastust ka RAB-i välja kutsutud Anton Ger, kes on mõlema kaebaja juhatuse liige. Vastustaja leiab, et kaebajad kui finantseerimisasutused ei ole täitnud RTRTS-s sätestatud hoolsuskohustust oma klientide tundmisel ja vara päritolu kindlakstegemisel ning RAB-le esitatud kohustuslikud summapõhised teated sularahatehingutest olid formaalselt. Kohtu hinnangul kaebajad ei ole suutnud neid väiteid ümber lükata, vastasel juhul oleks ära langenud vajadus RAB-l jätkata haldusmenetlust vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 21.12.2012 kohtumääruses haldusasjas nr 3-12-1875 kohus asus järgnevale seisukohale: „ 11. /…/Põhjendamatu on ka määruskaebuse esitaja seisukoht, et AS Ateka Resource suhtes kriminaalasja nr 09700000987 osaline lõpetamine tõendab, et RAB-l puudus põhjendatud kahtlus rahapesus või terrorismi rahastamises. Kuigi kriminaalmenetluses ei õnnestunud tuvastada arvelduskontodel liikunud raha seost ühegi konkreetse kuritegeliku tegevusega (s.o pole tuvastatud kahtlustatava rahapesu nn eelkuritegu – nt Riigikohtu 03.06.2011 otsus nr 3-1-1-41-11, p-d 23.1-23.3) ega ka tehinguid teinud isikuid, hinnati ära võetud sularaha teadmata päritolu ja omanikuta varaks. Kuna RAB asus täiendavalt koguma andmeid kriminaalmenetluse käigus ära võetud sularaha legaalse päritolu ja omaniku kohta, samuti on RAB piiranud vara käsutamist, puudub igasugune alus arvata, et RAB-l tegelikult rahapesukahtlus puudub ja 04.09.2012 taotlus oli eesmärgipäratu.

12. RTRTS § 40 lg 6 (alates 18.05.2012 kehtivas redaktsioonis) näeb ette, et kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. RTRTS § 40 lg 7 kohaselt kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Seejuures on vara omanikul õigus kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates nõuda välja vara väärtusele vastav summa. RTRTS § 40 lg 6 annab seega RAB-le võimaluse halduskohtu loal piirata rahapesukahtlusega vara käsutamist täiendavalt kuni üheks aastaks lisaks selle käsutamise piiramisele RAB poolt iseseisvalt RTRTS § 40 lg-tes 1 ja 3 sätestatud maksimaalselt 30 + 60 ööpäevaks ning RTRTS §

40 lg 7 kohaselt tuleb RAB-l pärast RTRTS § 40 lg-s 6 sätestatud üheaastase tähtaja möödumisel vaidlusaluse vara suhtes käsutuspiirang lõpetada või esitada halduskohtule taotlus loa saamiseks kanda vara riigi omandisse. RTRTS § 40 lg 6 sätestab vara käsutamise jätkuva piiramise tingimusena, et senis(t)es menetlus(t)es ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha. RTRTS § 40 süstemaatiliselt tõlgendades peavad RTRTS § 40 lg 6 rakendamiseks siiski jätkuvalt olema täidetud ka RTRTS § 40 lg-tes 1 ja 3 sätestatud käsutuspiirangu kohaldamise nõuded. Seega eeldab RTRTS § 40 lg 6 alusel vara käsutamise piiramine järgmiste tingimuste üheaegset täidetust:

a) piiratava vara suhtes peab esinema rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (RTRTS § 40 lg 1 ja lg 3 p 2);

b) vara käsutamise piiramine on vajalik selle säilimise tagamiseks (RTRTS § 40 lg 3 sissejuhatav lause);

c) rahapesukahtlusega vara päritolu kontrollimisel ei ole vara valdaja või omanik esitanud RAB- le tõendeid vara legaalse päritolu kohta (RTRTS § 40 lg 3 p 1);

d) RAB-l või kriminaalasja menetlejal pole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha (RTRTS §

40 lg 6). Ringkonnakohtu hinnangul eeldab RTRTS § 40 lg 6 rakendamine, et pädev menetleja peab olema eelnevalt teinud omapoolseid pingutusi andmete ja tõendite kogumiseks, et teha kindlaks vaidlusaluse vara omanik. Õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et RTRTS § 40 lg 3 p-st 1 tulenevalt kehtib vara käsutamise piiramise korral esimese 30 päeva jooksul sisuliselt pööratud tõendamiskohustus ning vara päritolu ja omaniku tuvastamiseks peab tõendeid esitama esmajoones see isik, kelle valduses oleva vara käsutamist piiratakse. Seevastu RTRTS § 40 lg 6 kohaldamiseks peab RAB olema RTRTS § 40 lg 3 alusel kehtestatud käsutuspiirangu kehtivusaja jooksul või kriminaalasja menetleja (kui RAB on kuriteo tunnuste avastamisel materjali RTRTS § 37 lg 2 alusel edastanud pädevale asutusele) kriminaalmenetluse käigus püüdnud ka omapoolsete asjakohaste ja põhjendatud menetlustoimingutega aktiivselt vara omanikku kindlaks teha. Viidatud käsitlus ilmneb ka 18.05.2012 jõustunud „Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse“ eelnõu (Riigikogu 12. koosseisu 157 SE) seletuskirjast (lk 14-16)/.../.

13. /…/Nõustuda ei saa AS Ateka Resource käsitlusega, et vaidlusaluse vara (sularaha) tegeliku omanikuna on tuvastatav AS Ateka Resource. Kriminaalasja menetluse raames sama vara mõne eelkuriteoga puutumuse mittetuvastamine ei tähenda, et tingimata tuleks eeldada selle vara legaalset päritolu ja vara valdaja omandiõigust sellele/…/. Rahapesukahtlusega vara käsutamise piiramine kindlaksmääratud ajaks ongi vajalik selleks, et koguda tõendeid valdaja omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks/…/“. Analoogsed seisukohad on Tallinna Ringkonnakohus esitanud ka oma 21.12.2012 kohtulahendis haldusasjas nr 3-12-1849, mis on samuti jõustunud (31.08.2012 loataotlus).

Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, millega on tutvunud ka kaebuse esitajad, seega kohus ei hakka neid siinkohal üle kordama. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et vaieldava 11.07.2012 ettekirjutuse nr 1-7/3097 andmise põhjuseks oli ettekirjutuse adressaadi muutus seoses riigieelarveliste kontode kasutamise süsteemi esmakordse kasutamisega, samas piirangu aluse ja piirangu all oleva vara suhtes muutusi ei olnud. Kaebajatele olid edastatud kõik asjakohased ettekirjutused ning nad olid teadlikud ettekirjutuste tegemise põhjustest ning faktilistest asjaoludest. Lisaks kohus märgib, et kaevatava ettekirjutuse adressaadiks ei ole kaebuse esitajad, vaid Politsei-ja Piirivalveamet, ning kaebajad ei saa nõuda RAB-lt seda, millise sisuga ettekirjutus tuleb teha selle adressaadile ning millised menetlusdokumendid sellele lisada jms. Kohtu hinnangul vaidlustatud ettekirjutus on selle adressaadile üheselt arusaadav ning on täidetav.

Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et kaebajate põhjendused ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks ning kaevatava ettekirjutuse nr 1-7/3097 õigusvastaseks tunnistamiseks. Samuti leiab kohus, et kaebajate huvi vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Elle Kask Kohtunik