DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

3-12-2208/203-12-2208/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

2013-06-26

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2208 Haldusasi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebus sotsiaalministri kohustamiseks vaadata läbi SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla vaie sotsiaalministri 9. augusti 2012. a käskkirja nr 132 ja 23....

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2208 Haldusasi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebus sotsiaalministri kohustamiseks vaadata läbi SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla vaie sotsiaalministri 9. augusti 2012. a käskkirja nr 132 ja 23. augusti 2012. a käskkirja nr 135 peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, esindaja v.adv Kristina Uuetoa-Tepper Vastustaja – sotsiaalminister Menetluse alus ringkonnakohtus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2208 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. juulil 2013 (HKMS § 212 lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-12-2208 2(10) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sotsiaalminister nõudis 09.08.2012 käskkirja nr 132 „Projekti nr 2.6.00101.09-0002 „SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla juurde-ümberehitus“ toetuse osaline tagasinõudmine“ punktiga 1 SA-lt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) osaliselt tagasi Euroopa Regionaalarengu Fondi finantseeritud projekti nr 2.6.00101.09-0002 „SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla juurde-ümberehitus“ toetuse mitteabikõlblike kulude osas 213 088,49 eurot.

Sotsiaalminister muutis 23.08.2012 käskkirjaga nr 135 oma 09.08.2012 käskkirja nr 132 punkti 4.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 11.09.2012 vaide sotsiaalministri käskkirjade nr 132 ja nr 135 peale.

Sotsiaalminister tagastas 28.09.2012 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja möödumise tõttu.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 22.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse sotsiaalministri kohustamiseks vaadata läbi PERH 11.09.2012 vaie sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 ja 23.08.2012 käskkirja nr 135 peale. Vaide tagastamine oli õigusvastane ja sellega rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi.

Vaide esitamise tähtaja arvestamisel tuleb lähtuda faktist, et 09.08.2012 käskkiri nr 132 toimetati kaebajale nõuetekohaselt kätte alles 17.08.2012, mitte ei toimunud kättetoimetamist käskkirja edastamisega 09.08.2012 e-kirjaga aadressile info@regionaalhaigla.ee. HMS § 27 lg 2 kohaselt eeldab elektrooniline kättetoimetamine isiku nõusolekut, mida kaebaja ei ole enne 17.08.2012 mingil kujul andnud. Antud juhul ei saa kehtida ka põhimõte, mille järgi peab juriidiline isik hoolitsema oma posti vastuvõtmise korraldamise eest ning kannab selle kohustuse täitmata jätmisega seotud riskid. Struktuuritoetuse taotluse esitamisel sellele oma e- posti aadressi märkimine ei ole käsitatav nõusoleku andmisena HMS § 27 lg 2 tähenduses, vaid see eeldab isiku teadlikku taotlust olla seotud elektroonilise kättetoimetamise õiguslike tagajärgedega, kuna vastasel korral muutuks HMS § 27 lg 2 sisutuks. Haldusakti isikule e- posti teel kättetoimetamist ei saa HMS § 27 lg-st 2 tulenevalt pidada iseenesestmõistetavaks. Kaebajale edastati 09.08.2012 kahe üksteisele vahetult järgnenud e-kirjaga kaks sama kuupäeva ja sarnast numbrit (131 ja 132) kandvat haldusakti, mistõttu viimast peeti ekslikult korduvaks saatmiseks. Sotsiaalministeeriumi poolt HMS § 27 lg 2 järgimine oleks sellise eksituse ära hoidnud. Käskkirja nr 132 olemasolust saadi teada alles 17.08.2012 telefonivestlusest Sotsiaalministeeriumi juristiga.

Kaebaja ei taotlenud vaide esitamise tähtaja ennistamist, kuna esitas vaide tähtaegselt. Sotsiaalministeeriumil oli vaidluse olulisust ja kaebaja poolt käskkirjast teadasaamise kohta antud selgitusi arvestades võimalus vaide esitamise tähtaeg ennistada ka omal algatusel. Kui kohus asub seisukohale, et vaidetähtaeg hakkas kulgema enne 17.08.2012, palub kaebaja

3-12-2208 3(10) tähtaja ennistada põhjusel, et kaebaja lähtus tähtaja kulgemise arvestamisel temale teadaolevast kättetoimetamisest ning HMS § 27 lg-st 2. Sotsiaalminister rahuldas 04.12.2012 käskkirjaga nr 181 osaliselt PERH poolt 11.09.2012 esitatud vaide, vaatamata selle formaalsele tagastamisele, korrigeerides käskkirjas esinenud arvutusvea. Seega asus vastustaja sisuliselt vaiet menetlema ning seetõttu tuleks vaie läbi vaadata ka ülejäänud osas.

Sotsiaalminister vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Sotsiaalministri 09.08.2012 käskkiri nr 132 edastati kaebajale 09.08.2012 elektrooniliselt aadressil info@regionaalhaigla.ee. PERH esitas käskkirja peale vaide 11.09.2012 ehk 33. päeval pärast haldusakti temale edastamist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid või asjaolusid, mis oleksid andnud alust vaidetähtaja ennistamiseks. PERH viib ellu Euroopa Regionaalarengu Fondist finantseeritavat projekti nr 2.6.0101.09-002 „SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla juurde- ja ümberehitus“ ning toetuse saamiseks 04.07.2008 esitatud taotluses märkis kaebaja nii oma postiaadressi kui ka elektroonilise aadressi, millega andis Sotsiaalministeeriumile nõusoleku edastada toetuse kasutamisega seotud kirjavahetust (sh haldusakte) ka elektrooniliselt vastavale aadressile. Menetlusökonoomiast tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks igakordset üleküsimist, kas dokumente võib esitada elektrooniliselt. Seda eriti olukorras, kus konkreetse projekti raames on osapoolte vaheline kirjavahetus (sh haldusaktide esitamine) aastatepikkuselt toimunud vaid elektrooniliste kanalite kaudu. Haldusaktid edastatakse toetuse saaja üldaadressil, et tagada nende kättesaamine sõltumata mõne konkreetse töötaja puudumisest.

Sotsiaalministeerium pidi arvestama õiguskindluse põhimõttega ning vaidetähtaja ennistamine saaks olla vaid erandlikuks olukorraks, mis eeldab vaide tähtaegset esitamist takistanud objektiivset laadi mõjuva põhjuse olemasolu (s.o sündmust, mille tekkimist ja kulgemist ei saanud isik ise vahetult mõjutada). Vaide esitaja ei esitanud vastustajale ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas vaidetähtajast kinnipidamist ning haldusorgan ei saa neid vaide esitaja eest välja mõelda. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks ei ole pelgalt vaidluse rahaline maht.

Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2013 otsusega SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et Sotsiaalministeerium edastas käskkirja nr 132 kaebajale 09.08.2012 e-posti teel aadressil info@regionaalhaigla.ee ning PERH sai e-kirja kätte samal päeval. Vaidlus on selle üle, kas käskkirja nr 132 saab lugeda kaebajale 09.08.2012 nõuetekohaselt kättetoimetatuks (s.o kas sellest kuupäevast hakkas kulgema haldusakti vaidlustamise tähtaeg). Õige on vastustaja seisukoht, et käskkirja nr 132 vaidlustamise tähtaja kulgemist tuleb arvestada alates 09.08.2012 ning PERH 11.09.2012 vaie oli seetõttu mittetähtaegne.

Kuna õigusaktid ei näinud praegusel juhul ette käskkirja kättetoimetamise viisi, pidi valiku tegema haldusorgan. Vastustaja lähtus elektroonilise kättetoimetamise valimisel põhjendatult asjaolust, et kaebaja oli 04.07.2008 taotluses märkinud oma kontaktina ka e-posti aadressi info@regionaalhaigla.ee. Samuti oli vastustajal alus kaebaja nõusolekut dokumentide elektroonilisel teel saamiseks eeldada tulenevalt pooltevahelisest sellekohasest järjepidevast ja pikaajalisest praktikast. Dokumentide elektroonilist kättetoimetamist võib suurte organisatsioonide omavahelises suhtluses pidada juba reegliks. HMS § 27 lg-s 2 sätestatud nõusoleku andmiseks pole kehtestatud kindlat vormi, mistõttu võib see olla nii selgesõnaline kui ka tuletatav konkreetse haldusmenetluse asjaoludest ja praktikast. HMS § 27 lg 2 on mõeldud kaitsma isikut, kellel ei ole võimalik kasutada elektroonilisi suhtlusvahendeid või kes ei soovi seda teha. Käesolevas asjas ei ole aga probleem selles, et kaebaja oleks mingil objektiivsel põhjusel või põhimõtte pärast keeldunud elektroonilisi dokumente vastu võtmast.

3-12-2208 4(10) Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et kaebaja võttis 09.08.2012 vastu ka teise samale e-posti aadressile saadetud vastustaja käskkirja. Probleem tekkis põhjusel, et kaebaja jättis oma hooletuse tõttu käskkirja nr 132 tähelepanuta, mida vastustaja ei saanud aga kuidagi mõjutada ja pole ka selles süüdi.

Vastustaja tagastas kaebaja 11.09.2012 vaide õiguspäraselt, sest vaide esitamise tähtaeg oli mööda lastud ning vaide esitaja ei taotlenud tähtaja ennistamist. Vastustaja käsutuses ei olnud teavet mõjuvate põhjuste kohta, mis takistasid vaide õigeaegset esitamist. Ka ei saa vaide esitamise tähtaega ennistada kohus, vaid seda saab teha üksnes haldusorgan. Seejuures sai kaebaja 09.08.2012 käskkirja nr 132 teistkordselt kätte juba 17.08.2012, mis jättis talle piisava ajavaru, et esitada vaie õigeaegselt (s.o hiljemalt 10.09.2012). Kaebajal oli võimalik kontrollida, et käskkiri nr 132 oli talle saadetud juba 09.08.2012 elektrooniliselt ning tal oli võimalus vältida oma hooletusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Sotsiaalministri 04.12.2012 käskkirja nr 181 andmine ei ole asjassepuutuv, sest nimetatud haldusakti sisuks on käskkirjas nr 132 ilmselge arvutusvea parandamine, mida haldusorgan teeb HMS § 59 kohaselt omal algatusel ning olenemata menetlusosalise poolt vastava taotluse esitamisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vaidlust ei saa olla selles, et HMS § 62 lg 2 p 1 kohaselt tuli käskkiri nr 132 apellandile teatavaks teha kättetoimetamisega. Käesoleval juhul valis vastustaja elektroonilise kättetoimetamise, milleks HMS § 27 sätestab kolm tingimust: (a) adressaadi nõusolek; (b) digitaalallkiri ja vajaduse korral digitaalne tempel; (c) saatmine taotleja poolt märgitud e-posti aadressil. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et PERH andis HMS § 27 lg 2 tähenduses nõusoleku käskkirja nr 132 elektrooniliseks kättetoimetamiseks 04.07.2008 taotluses oma elektroonilise kontaktaadressi märkimisega. Seda seisukohta ei toeta kehtiv õigus ega kohtupraktika (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2011 otsus nr 2-10-37058, p 7; 11.06.2010 otsus nr 2-09-43406, p 6). Seejuures on üldse arusaamatu viide PERH 04.07.2008 taotlusele, sest käskkiri nr 132 anti selle põhjenduste kohaselt hoopis Sotsiaalministeeriumi poolt Rahandusministeeriumi 06.01.2012 kirjast nr 10-5/318 lähtudes algatatud toetuse tagasinõudmise menetluses. PERH 04.07.2008 taotluse alusel algatatud haldusmenetlus lõppes juba sotsiaalministri 13.08.2009 käskkirjaga nr 123. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks apellandi nõusolekut temale käskkirja nr 132 kättetoimetamiseks elektrooniliselt. HMS § 27 lg-s 2 sätestatud nõusoleku andmist ei saa tuletada ka asjaolust, et pooled on varasemalt elektroonilisel teel suhelnud, ning sättest kõrvalekaldumist ei õigusta seegi, et vastustaja ebaõigele käitumisele pole varem tähelepanu juhitud. Erinevalt konkreetsest juhtumist ei ole Sotsiaalministeerium varem PERH-le ka ühel ja samal kuupäeval edastanud kahte eksitavalt sarnase numbriga haldusakti. Vaidlust ei ole selles, et käskkiri nr 132 edastati apellandile 09.08.2012 elektrooniliselt, vaid küsimus on selles, et adressaat pidas seda sama haldusakti korduvaks saatmiseks. HMS § 27 lg 2 eesmärk on tagada isiku valmisolek elektrooniliselt edastatava haldusakti vastuvõtmiseks ning ainult isikult selge nõusoleku saamise korral võivad elektroonilisel kättetoimetamisel olla õiguslikud tagajärjed.

Halduskohus jättis üldse analüüsimata, millisest hetkest tuleb elektroonilise kättetoimetamise puhul lugeda dokument kättetoimetatuks. Haldusmenetluses on selles osas kohane juhinduda analoogiast haldus- ja tsiviilkohtumenetlusega, millest tulenevalt saab dokumendi lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pärast adressaadilt vastavasisulise kinnituse saamist (vt nii kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 73 lg 3 kui ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 73;

3-12-2208 5(10) Riigikohtu 02.04.2009 otsus nr 3-4-1-5-09, p 18). PERH ei edastanud Sotsiaalministeeriumile kinnitust 09.08.2012 käskkirja nr 132 kättesaamise kohta. Apellant tegi kõik endast oleneva käskkirja nr 132 temale teatavakstegemiseks kohe pärast selle olemasolust 17.08.2012 teadasaamist. Vastustaja esindaja ei viidanud apellandiga 17.08.2012 peetud telefonivestluses ega ka samal päeval käskkirja nr 132 edastades asjaolule, et nimetatud haldusakt oli temale eelnevalt edastatud juba 09.08.2012. Halduskohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et vastustaja edastatud dokument ei olnud HMS § 27 lg-s 1 sätestatud nõudele vaatamata digitaalselt allkirjastatud, vaid tegemist oli sotsiaalministri omakäelist allkirja kandva dokumendiga, mis edastati apellandile pdf-failidena (vt ka Riigikohtu 19.12.2007 otsus nr 3- 3-1-75-07). Kuna käskkirja nr 132 ei antud haldusmenetluses, mis oleks algatatud PERH taotluse alusel, ei saadetud seda ka „taotluses näidatud“ e-posti aadressil. Kokkuvõtlikult ei toimetatud käskkirja nr 132 apellandile kätte 09.08.2012 ning seadusel ega asjas kogutud tõenditel ei põhine halduskohtu järeldus, et käskkirja nr 132 vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema 10.08.2012.

Arusaamatu on halduskohtu põhjendus, et PERH-l oli võimalik vältida oma hooletusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi ning esitada vaie 24 päeva jooksul. Käesoleval juhul ei saanud 30-päevane vaidlustamise tähtaeg asjaoludest tulenevalt hakata kulgema enne 18.08.2012. Halduskohtuga saaks tinglikult nõustuda vaid juhul, kui adressaat oleks 17.08.2012 teadnud, et käskkiri nr 132 edastatakse teistkordselt. Seda asjaolu pole vastustaja tõendanud. Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 kaaskirjast ei ilmnenud, et tegemist ei ole esmakordse saatmisega ja apellandilt ei saanud sellistel tingimustel eeldada oma varasemate e-kirjade läbivaatamist, kuna tal puudus sellise teabe otsimiseks ajend (vt Riigikohtu 07.05.2003 määrus nr 3-3-1-31-03, p 30). Haldusorgani eksitav käitumine kujutab endast mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2005 määrus nr 3-3-1-28-05, p 16).

Ebamõistlik on lähenemine, et kui vaide esitaja lähtus teadmisest, et vaie on tähtaegne, oleks ta ikkagi pidanud n-ö igaks juhuks alternatiivselt esitama tähtaja ennistamise taotluse. Asjaolu, et vastustaja pidas vaiet mittetähtaegseks, selgus apellandile alles 28.09.2012 vaide tagastamise otsusest. Kui vastustaja asus seisukohale, et vaide esitamise tähtaeg oli möödunud, oli tal võimalus ja põhjus tähtaeg omal algatusel ennistada, arvestades vaidluse ilmselget olulisust PERH jaoks ja 09.08.2012 käskkirja nr 132 kättetoimetamisel esinenud olulisi puudusi, samuti 17.08.2012 toimunud edastamise eksitavat iseloomu. Kuna vaidlus puudub selles, et vastustaja pole tähtaja ennistamist üldse kaalunud, oleks tulnud vaide tagastamise otsus ainuüksi sellel põhjusel tühistada. Sisuliselt jäi PERH poolt alternatiivne tähtaja ennistamise taotlus esitamata vastustaja eksitava tegevuse tõttu. Ebaõige ja põhistamata on seegi väide, et halduskohtul puudus PERH kaebuse lahendamisel võimalus ennistada vaide esitamise tähtaeg. Halduskohtu pädevuses on kõigi vaide menetlemisega seotud küsimuste otsustamine.

Väär on halduskohtu järeldus, et PERH vaiet ei ole sotsiaalministri 04.12.2012 käskkirja nr 181 andmise raames, millega osaliselt tühistati käskkiri nr 132, faktiliselt ka osaliselt menetletud. Käskkirja nr 181 lisa 2 p-st 7 nähtuvalt on arvutusveale tähelepanu juhitud nimelt toetuse saaja 11.09.2012 vaide p-s 2.1.4. Seega menetles vastustaja vaiet osaliselt sisuliselt ja muutis vaidest tulenevalt osaliselt käskkirja nr 132. Kuna muudatusega vähendati tagasinõutavat summat, siis ei olnud mingil juhul tegemist ka pelgalt HMS §-s 59 kirjeldatud ilmse ebatäpsuse parandamisega haldusaktis, sest sellega muutus ilmselgelt haldusakti sisu (vt analoogia korras ka Riigikohtu 12.01.2011 määrus nr 3-2-1-86-10, p 16). Samuti sisaldab käskkiri nr 181 hinnangut muudatustööle nr IC, mida käskkirjas nr 132 üldse ei käsitletud. Kuna vastustaja on vaiet vähemalt osaliselt sisuliselt menetlenud ja koguni rahuldanud, siis on

3-12-2208 6(10) põhjendatud kohustada teda vaiet läbi vaatamata ka ülejäänud osas. Sisuliselt võis antud juhul olla tegemist hoopis vaide rahuldamata jätmisega, mida aga sellisena ei vormistatud.

Sotsiaalminister vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Sotsiaalministeeriumi poolt 09.08.2012 käskkirjade nr 131 ja nr 132 saatmisel oleks saanud eksitamisega olla tegemist juhul, kui otsuste numbrid oleksid olnud identsed. Kuna numbrid olid siiski erinevad, tekkis väidetav eksimus siiski vaid apellandi enda hooletusest. PERH teadis, et talle saadeti 09.08.2012 kaks e-kirja ning ta otsustas neist lihtsalt ühe kustutada (arvates, et tegemist oli ühe ja sama kirjaga). Samuti oli PERH teadlik, et tema suhtes käib toetuse tagasinõudmise menetlus, sest selle raames oli talle 04.07.2012 saadetud järelepärimine, millele apellant vastas 13.07.2012. Seega võis ja pidi apellant eeldama, et haldusorgan on temale teatamas kas menetluse lõpetamisest või toetuse tagasinõudmisest.

Apellandi viide Riigikohtu 02.04.2009 otsusele nr 3-4-1-5-09 on poolik. Antud juhul on apellandi enda seletustega tõendatud dokumendi tegelik kättesaamine. Asjaolu, et PERH otsustas dokumendi pärast kättesaamist hävitada, ei võrdu selle temale kättetoimetamata jätmisega. Ka vaide tagastamise korral hinnatakse vaiet alati teatud määral sisuliselt, et kontrollida vaideõiguse olemasolu, vaide nõuetekohasust ja muid HMS §-st 79 tulenevaid asjaolusid. Põhjendamatu on väita, et kuna vastustaja on vaiet justkui osaliselt sisuliselt menetlenud, oleks tulnud teda kohustada vaatama vaie läbi tervikuna. Sotsiaalministeerium ei esitanud 17.09.2012 kirjas nr 11.9-3/4551 küsimusi vaide asjaolude või sisu kohta, vaid küsis täiendavaid põhjendusi ainult vaide tähtaegsuse ja vaide esitamise tähtaja ennistamise osas. PERH oli hiljemalt 17.08.2012 teadlik, et Sotsiaalministeerium saatis käskkirja nr 132 talle 09.08.2012, mistõttu võis apellant juba temalt vaidetähtaja ennistamise põhjuste kohta küsimisest eeldada, et haldusorgan võib vaide ka tagastada. Kõik apellandi argumendid tulenevad kokkuvõtlikult üksnes asjaolust, et PERH ei pidanud vajalikuks tutvuda tema e- posti aadressil saadetud dokumendiga ning hävitas selle sisuga tutvumata. Kuna käskkiri nr 132 toimetati apellandile kätte nõuetekohaselt, vaie oli esitatud tähtaega ületades ning PERH ei pidanud ka vastustaja viite peale vajalikuks taotleda vaide esitamise tähtaja ennistamist, siis oli vaide tagastamine õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

11.

PERH on apellatsioonkaebusele lisanud Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 e-kirja ministri käskkirja nr 132 e-posti aadressile info@regionaalhaigla.ee edastamise kohta (tl 176), millega soovib tõendada, et vastustaja rikkus käskkirja edastamisel elektroonilise kättetoimetamise nõudeid. Kuigi asjas ei ole olnud sisulist vaidlust, et käskkiri nr 132 edastati 17.08.2012 üheaegselt ja identsel kujul nii e-posti aadressil aivi.karu@regionaalhaigla.ee kui ka PERH üldaadressil info@regionaalhaigla.ee ning kohtutoimikus sisaldub juba samasisuline väljatrükk (tl 27), peab ringkonnakohus siiski põhjendatuks nimetatud täiendav tõend HKMS § 62 lg 2 alusel vastu võtta, kuivõrd see on asjakohane ja seda pole varem kohtule esitatud.

Sotsiaalminister on apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastusele lisanud uute tõenditena Sotsiaalministeeriumi 04.07.2012 järelepärimise nr 11.7-5.2/3608 (tl 184-186) ning PERH

3-12-2208 7(10) 12.07.2012 vastuse nr 9-1/8/3 koos sellele lisatud tabeliga (tl 187-208), millega soovib tõendada, et PERH oli käimasolevast toetuse tagasinõudmise menetlusest teadlik. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 alusel ka nimetatud uued tõendid vastu, kuivõrd need võivad omada asja lahendamisel tähtsust, sest vaidluse all on muu hulgas küsimus, kas PERH pidi arvestama võimalusega, et temale võidakse saata haldusakt, millega nõutakse saadud toetussummad osaliselt tagasi.

12.

HMS § 25 lg 1 kohaselt toimetatakse haldusakt menetlusosalisele kätte vastavalt õigusaktides ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Kui õigusaktides ega taotluses pole konkreetset vormi ette nähtud, valib haldusorgan kättetoimetamisviisi kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). HMS § 27 lg-st 2 tulenevalt võib dokumendi toimetada isikule kätte elektrooniliselt, kui isik on sellega nõus. Dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotleja poolt taotluses näidatud elektronposti aadressil ning dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ja vajaduse korral digitaalne tempel (HMS § 27 lg 1).

13.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus ja vastustaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et PERH nõusolekuks toimetada vaidlusalune käskkiri temale kätte elektrooniliselt saab pidada kaebaja poolt 04.07.2008 taotluses (tl 80) oma kontaktandmetena muu hulgas e-posti aadressi info@regionaalhaigla.ee väljatoomist. Seda juba ainuüksi põhjusel, et sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 ei antud mitte PERH 04.07.2008 taotluse alusel algatatud haldusmenetluses, vaid Sotsiaalministeeriumi enda poolt algatatud toetuse tagasinõudmise menetluses (vt ka Sotsiaalministeeriumi 04.07.2012 järelepärimine nr 11.7-5.2/3608 – tl 184-185). Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks HMS § 27 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et suurte organisatsioonide puhul polegi tänapäeval eraldi nõusoleku andmine vajalik, sest see muudaks nimetatud sätte osade menetlusosaliste puhul sisutuks. Nõusoleku andmiseks ei ole nähtud ette kindlat vormi, kuid asjakohane on lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 68 tahteavalduse kohta sätestatust. Puuduvad tõendid, mille alusel oleks käesoleval juhul võimalik üheselt järeldada menetlusosaliste vahel sellise järjepideva ja pikaajalise praktika olemasolu haldusaktide elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Selle kinnitamiseks ei piisa ainuüksi konkretiseerimata sisuga varasemast elektroonilisest suhtlemisest, mille toimumise üle iseenesest vaidlust ei ole, vaid vastavat praktikat saaks tõendada esmajoones varem antud koormavate haldusaktide sarnasel viisil teatavakstegemisega ja selle aktsepteerimisega adressaadi poolt. See tähendab, et adressaat peab olema juba korduvalt varem pidanud sellist teatavakstegemist piisavaks ega ole täiendavalt taotlenud temale haldusakti edastamist muul viisil. HMS § 27 lg 2 eesmärk on küll tagada isiku valmisolek haldusakti kättetoimetamiseks elektrooniliselt, kuid olukorras, kus dokumendi tegelik kättesaamine konkreetsel kuupäeval on leidnud kinnitust, ei saa pelgalt adressaadi nõusoleku puudumine muuta tegelikku kättetoimetamist olematuks ning pole alust väita, et haldusakt ei olegi hakanud kehtima (HMS § 61 lg 1). Ka ei oma iseenesest tähtsust, et PERH ei saatnud Sotsiaalministeeriumile kinnitust käskkirja nr 132 kättesaamise kohta, sest selline kättesaamiskinnitus on oluline esmajoones dokumendi saatjale, kuna haldusorgan peab olema võimeline hiljem vajaduse korral tõendama, et adressaat on elektrooniliselt kättetoimetatud haldusakti ka tegelikkuses kätte saanud. Käesoleval juhul 09.08.2012 e-kirja samal päeval kättesaamise üle vaidlus puudub.

14.

Vaidlust ei ole ka selles, et sotsiaalministri 09.08.2012 käskkiri nr 132 (tl 9; lisad tl 10- 20) oli allkirjastatud paberil, mitte digitaalallkirjaga, ning Sotsiaalministeerium edastas ministri käskkirja PERH-le e-kirja manuses skaneeritud kujul pdf-formaadis (vt DORA väljavõte – tl 134). Seega ei toimunud käskkirja nr 132 kättetoimetamine HKMS § 27 lg 1

3-12-2208 8(10) nõudeid järgides, sest kuigi skaneeritud käskkirjalt nähtus ministri allkiri, ei saa seda siiski võrdsustada dokumendi digitaalse allkirjastamisega. Kohtupraktikast tulenevalt saab haldusakti vaidlustamise tähtaeg hakata üldjuhul kulgema alles pärast seda, kui haldusakt on isikule nõuetekohaselt kätte toimetatud, mis elektroonilise edastamise puhul nõuab muu hulgas haldusakti digitaalset allkirjastamist (vt Riigikohtu 19.12.2007 määrus nr 3-3-1-75-07, p 17) ning HMS § 27 nõuetele mittevastavat haldusakti elektroonilist edastamist võib käsitada menetlusosalise teavitamisena haldusaktist, millest tulenevalt peab menetlusosaline astuma mõistliku aja jooksul samme, et teda puudutav haldusakt talle korrektselt teatavaks tehtaks (vt HKMS § 46 lg 7; nt viimati Riigikohtu 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16).

Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et kuigi PERH on HMS § 27 lg 1 mittejärgimisele kohtumenetluses tähelepanu juhtinud, pidas apellant temale saadetud dokumenti siiski õige isiku saadetud ehtsaks ja täielikuks haldusaktiks (s.o mitte haldusakti projektiks, väljavõtteks vms), kuivõrd ta ei ole ka hiljem kahelnud saadetud käskkirja nr 132 terviklikkuses ega taotlenud selle temale mingil teistsugusel viisil kättetoimetamist, vaid 17.08.2012 edastati see talle teistkordselt identsel kujul, mis ei vastanud samuti HMS § 27 lg 1 nõuetele (tl 27-39). PERH on küll kohtumenetluses rõhutanud, et andis alles 17.08.2012 nõusoleku temale käskkirja nr 132 elektrooniliseks kättetoimetamiseks, kuid see ei saa kuidagi mõjuta asjaolu, et täpselt samas vormis ja koosseisus oli sama haldusakt talle teatavaks tehtud juba varem. Vaidlust ei ole selle üle, et 09.08.2012 e-posti aadressil info@regionaalhaigla.ee saadetud e- kiri, mis sisaldas käskkirja nr 132 koos lisadega, jõudis adressaadini. Seda on PERH ise korduvalt kinnitanud, selgitades, et tema üldisele e-posti aadressile saabus Sotsiaalministeeriumist 09.08.2012 kaks järjestikust eksitavalt sarnast e-kirja, millega edastati sotsiaalministri käskkirjad nr 131 ja nr 132. Sellest lähtudes tuleb Sotsiaalministeeriumi poolt 09.08.2012 toimunud kättetoimetamine lugeda PERH suhtes siiski kehtivaks, kuna digitaalallkirja puudumine ei ole kuidagi mõjutanud kaebaja võimalust tutvuda otsuse sisu ja lisadega ning anda neile oma õiguste rikkumise võimalikkuse seisukohalt igakülgne hinnang (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsus nr 3-4-1-5-09, p 20).

15.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et Sotsiaalministeerium oleks 09.08.2012 kahe järjestikuse e-kirjaga sarnaste numbritega dokumentide (käskkirjade nr 131 ja nr 132) edastamisega apellanti eksitanud. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et eksitamisega võinuks tegemist olla juhul, kui dokumentide numbrid oleksid olnud identsed, kuid puudub vaidlus, et viimane number siiski erines. Samuti ei saa PERH eksitamist järeldada Sotsiaalministeeriumi 17.08.2012 e-kirjaga (tl 27, tl 176) käskkirja nr 132 teistkordsest edastamisest, kuna selles pole väidetud, et tegemist olnuks esmakordse saatmisega. Asjaolust, et 17.08.2012 toimunud telefonivestluses viitas Sotsiaalministeeriumi ametnik PERH-le adresseeritud sotsiaalministri 09.08.2012 käskkirja nr 132 olemasolule, pidi hoopis PERH-l endal tekkima kahtlus, et nimetatud haldusakt on talle tegelikkuses saadetud juba varem. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et käesoleval juhul on PERH poolt käskkirja nr 132 peale vaide esitamise tähtaja möödalaskmise põhjustanud apellandi enda hooletus, mitte Sotsiaalministeeriumi minetused dokumendi elektroonilisel kättetoimetamisel.

16.

Nõustuda ei saa ka apellandi selle seisukohaga, et kuivõrd PERH ise pidas 11.09.2012 esitatud vaiet tähtaegseks, ei olnud tal mingit põhjust esitada Sotsiaalministeeriumile enne 28.09.2012 vaide tagastamise otsuse nr 11.9-3/4551-3 (tl 56-58) tegemist taotlust vaidetähtaja ennistamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et PERH pidi juba Sotsiaalministeeriumi 17.09.2012 kirjast nr 11.9-3/4551 (tl 54; tl 78) üheselt mõistma, et haldusorgan peab käskkirja nr 132 temale 09.08.2012 kättetoimetatuks ning sellest tulenevalt PERH 11.09.2012 vaiet esitatuks tähtaja rikkumisega, kuna selles on selgelt viidatud, et vaide esitamise tähtaeg on 30

3-12-2208 9(10) päeva ja PERH vaie on esitatud 33. päeval pärast haldusakti kättesaamist. Muu hulgas palus Sotsiaalministeerium nimetatud kirjas PERH-l esitada tõendid või asjaolud, mis näitaksid, mis päeval sai PERH käskkirja nr 132 kätte, või esitada HMS §-st 34 tulenevalt asjaolud, mis oleksid aluseks vaide esitamise tähtaja ennistamiseks.

HMS § 34 lg-st 1 tulenevalt võib haldusorgan mõjuval põhjusel möödalastud menetlustähtaja ennistada küll ka oma algatusel, kuid haldusorganil saab selline kohustus siiski esineda vaid juhul, kui talle peab juba ilma menetlusosalise taotluseta olema selgunud tähtaja ennistamist tingiv mõjuv põhjus. Kui haldusorgan ei teadnud ega pidanudki teadma menetlusosalise poolt menetlustoimingu õigeaegset sooritamist takistanud asjaolust, siis ei saa haldusorganile kuidagi ette heita tähtaja omaalgatusliku ennistamise kaalumata jätmist. Mõjuvaks põhjuseks vaide esitamise tähtaja ennistamiseks ei saa olla vaidluse olulisus PERH jaoks ega ka 09.08.2012 käskkirja nr 132 teatavakstegemisel elektroonilise kättetoimetamise nõuete rikkumine, sest need ei võinud antud juhul iseenesest kuidagi mõjutada vaide õigeaegset esitamist. Vastustajale ei saa ette heita ka 17.08.2012 toimunud teistkordse edastamise väidetavalt eksitava iseloomu hindamata jätmist, kuna talle ei olnud ega pidanudki olema teada, et PERH käsitles käskkirja nr 132 hilisemat uuesti saatmist eksitavana. Apellant ei ole ka kohtumenetluses toonud välja selliseid temast mittesõltuvaid ja ettenägematuid asjaolusid, mis oleksid tal hoolsa käitumise puhul takistanud vaide õigeaegset esitamist.

17.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kuna sotsiaalminister muutis 04.12.2012 käskkirjaga nr 181 (tl 148 ja pöördel; lisad – tl 149-154) oma 09.08.2012 käskkirja nr 132 tulenevalt PERH 11.09.2012 vaide p-s 2.1.4 arvutuskäikude puudulikkusele tähelepanu juhtimisest (vt käskkirja nr 181 lisa 2 p 7), siis on Sotsiaalministeerium vaiet sisuliselt menetlenud ja selle rahuldamata jätnud.

Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et käskkirjaga nr 181 varasema käskkirja nr 132 muutmist ei saa pidada pelgalt HMS § 59 tähenduses ilmse ebatäpsuse (arvutusvea) parandamiseks haldusaktis, mis ei mõjuta haldusakti sisu, sest käskkirja nr 181 tegemisel on arvestatud täiendavate asjaoludega, argumentatsioon on varasemast erinev ja muudeti ka haldusakti resolutiivosa. Kohtumenetluses kehtiva analoogilise regulatsiooniga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 447 lg 2) seoses on praktikas korduvalt rõhutatud, et otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel, kuna sellega muudetaks otsuse sisu ja selline parandamine riivaks õiguskindlust (vt Riigikohtu 12.01.2011 määrus nr 3-2-1-86-10, p-d 16-17).

Käesoleval juhul on sotsiaalminister küll ringkonnakohtu hinnangul käskkirjaga nr 181 muutnud varasemat käskkirja nr 132, kuid sellist tegevust ei saa siiski pidada PERH 11.09.2012 vaide menetlemiseks. Haldusakti muutmisel tuleb lähtuda HMS §-des 64–70 ettenähtud tingimustest ja korrast. HMS § 64 lg-st 2 tulenevalt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise reeglina kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 68 lg 1 piirab üksnes haldusvälise isiku võimalust taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist või muutmist, kuid ei sea piirangut haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise otsustamiseks haldusorgani enda initsiatiivil. HMS § 70 lg 1 näeb ette, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks või muudetakse iseseisva haldusaktiga.

Kuivõrd antud juhul puudus sotsiaalministril seadusest tulenev kohustus või keeld käskkirja nr 132 muuta, võis ta selle otsustada kaalutlusõiguse alusel (järgides seejuures mõistagi sisulisi piiranguid, nt usalduse kaitset). Ajend haldusakti muutmiseks haldusorgani enda initsiatiivil võib pärineda ka mittetähtaegselt esitatud vaidest, kuid see ei tähenda, et haldusakti muutmine kujutaks endast mittetähtaegse vaide sisulist lahendamist või vaide

3-12-2208 10(10) esitamise tähtaja n-ö vaikimisi ennistamist. PERH 11.09.2012 vaide on vastustaja 28.09.2012 otsusega üheselt arusaadavalt tagastanud HMS § 79 lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Kuna HMS § 70 lg-st 1 tulenevalt toimub haldusakti muutmine iseseisva haldusaktiga, siis ei saa haldusakti muutmise tagajärjeks olla ka muudetava haldusakti tervikuna vaidlustamise võimaluse taasavamine, vaid vaidlustada on võimalik üksnes muutmisakti.

18.

Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.01.2013 otsus muutmata.

19.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende õigeaegselt esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla on asjas tasunud riigilõivu kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel kokku 30 eurot (tl 59; tl 175). Muude menetluskulude kandmise kohta kumbki menetlusosalistest esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud ei ole. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets