2-11-16412/97 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(2)

T Ä I E N D A V K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2013. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-11-16412 Tsiviilasi X Xi, X Xi ja X Xi hagi X Xi vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23. detsembri 2011. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lahendatav küsimus X Xi, X Xi ja X Xi apellatsioonkaebus

X Xi taotlus täiendava otsuse tegemiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hagejad X X (IK xxxxxxxxxxx), X X (IK xxxxxxxxxxx) ja X X (IK xxxxxxxxx) (kõigil elukoht xxxxxxxxx); seaduslik esindaja X-X X ja lepinguline esindaja adv. Andres Hallmägi Kostja X X (IK xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Aile Vaiksaar Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:

1. X Xi taotlus täiendava otsuse tegemiseks rahuldada. 2. Teha asjas täiendav otsus, millega jätta poolte poolt kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda. 3. Täiendava otsuse peale võib edasi kaevata, esitades kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse poolele kättetoimetamisest. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust.

Asjaolud 10. juuni 2013. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus muutmata Harju Maakohtu 23. detsembri 2011. a. otsuse, millega X Xi, X Xi ja X Xi hagi X Xi vastu elatise saamiseks jäeti rahuldamata. Maakohtu otsusega olid poolte menetluskulud jäetud nende endi kanda ning ringkonnakohtu otsusega jäeti poolte menetluskulud hagejatest apellantide kanda.

2(2) 19. juunil 2013. a. esitas X X ringkonnakohtule taotluse teha asjas täiendav otsus, millega jaotada poolte vahel vahepeal toimunud kassatsioonimenetluse kulud, jättes need samuti apellantide ehk kassatsioonimenetluses vastustajatena esinenute kanda. Taotluse kohaselt ei nõuaks taotleja kassatsiooniastme menetluskulude kohta täiendava otsuse tegemist ja esitaks oma taotlusest loobumise avalduse, kui vastaspool ei esitaks ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust. Hagejad palusid jätta taotluse rahuldamata.

Määruse põhjendus Kolleegium leiab, et täiendava otsusega tuleb vahepealse kassatsioonimenetluse kulud jaotada, jättes kummagi poole kulud tema enda kanda. Esmalt märgib kolleegium, et taotlus on mõnevõrra vastuoluline, sest esitanud täiendava otsuse tegemise taotluse, on taotleja märkinud, et kavatseb taotlusest loobuda, kui vastaspool ei esita ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ning veel enam, taotleja on palunud tema taotlus lahendada juhul, kui taoline kaebus esitatakse. Kolleegium leiab, et TsMS § 448 lg. 2 ja lg. 1 p. 3 mõttega kooskõlas ei ole võimaldada pooltel esitada täiendava otsuse tegemiseks tingimuslikku taotlust. Samas on kohtul ka omal algatusel õigus teha asjas täiendav otsus, kui TsMS § 448 lõikes 1 sätestatud eeldused on täidetud. TsMS § 448 lg. 1 p. 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse muuhulgas juhul, kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist. Maakohtu 23. detsembri 2011. a. otsusega, mille ringkonnakohus jättis oma 10. juuni 2013. a. otsusega muutmata, jaotati poolte poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulud, jättes kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu 10. juuni 2013. a. otsusega jäeti apellatsioonimenetluse menetluskulud apellantide kanda. Ekslikult jättis ringkonnakohus aga otsuses märkimata, kuidas jaotatakse poolte vahel menetluskulud, mis tehti kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu 5. juuni 2012. a. otsuse peale edasikaebamisel. Seega on kassatsioonimenetluse kulud jäänud poolte vahel jaotamata ja taotlus täiendava otsuse tegemiseks tuleb rahuldada. Rahuldada ei saa aga taotlust jätta kassatsioonimenetluse kulud X Xi, X Xi ja X Xi esindaja X-X Xi kanda. Nii jäävad menetluskulud üldreeglina poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti ning kohus ei saa juba iseenesest jätta neid poole esindaja kanda. Vaidlusaluses asjas poolte kantud kassatsioonimenetluse kulusid ei ole aga alust jätta ka X Xi, X Xi ja X Xi kanda. TsMS § 171 lg. 1, millele taotleja on tuginenud, taoliseks kulude jaotuseks alust ei anna. TsMS § 171 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt kannab kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja juhul, kui kaebus jääb rahuldamata. X Xi kassatsioonkaebus aga osaliselt rahuldati, ringkonnakohtu varasem otsus tühistati ja tsiviilasi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii ei teinud Riigikohus asja kohta lõpplahendit, millega oleks vaidluse lahendanud, vaid saatis asja ringkonnakohtule menetlemiseks. Niisugusel juhul tuleb kassatsioonimenetluse kulud jaotada samuti, kui jaotatakse kulud põhimenetluses. Et maakohtus toimunud põhimenetluses jäeti kummagi poole menetluskulud tema enda kanda, taolist kulude jaotust apellatsiooniastmes ei vaidlustatud ning ringkonnakohus jättis taolise kulude jaotuse oma otsusega muutmata, tuleb ka seoses kassatsioonkaebusega kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik