3-12-1483/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1483

Haldusasi

X Xi kaebus avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava

faktilise

asjaolu

kindlakstegemiseks,

Sotsiaalkindlustusameti

Põhja

Pensioniameti

20.04.2012

otsuste

nr

924272/1

ja

924272/2

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks asi uuesti läbi vaadata

Menetlusosalised

Kaebaja – X X, volitatud esindaja vandeadvokaat Risto

Käbi

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Silvia Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. jaanuari 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25.01.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-1483 ja teha

asjas uus otsus, millega jätta X Xi kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.07.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213

lg

p

5).

Sõltumata

kohtuistungi

soovi

märkimisest

võib

Riigikohus

3-12-1483

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X X esitas 20.01.2012 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks vastavalt okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku

seaduse (ReprS) § 12 p-le 1. X. X taotles soodustingimustel vanaduspensioni määramist viis

aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

2. SKA Põhja Pensioniamet määras 16.04.2012 otsusega X. Xile soodustingimustel

vanaduspensioni viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. SKA Põhja Pensioniamet

määras 20.04.2012 otsustega nr 924272/1 ja 924272/2 kindlaks X. Xile makstava pensioni

suuruse.

3. X. X esitas 15.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tähtsust

omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks, SKA Põhja Pensioniameti 20.04.2012 otsuste nr

924272/1 ja 924272/2 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks asi uuesti läbi vaadata.

Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Kaebaja taotleb, et kohus tuvastaks tema pensionistaaži, mille hulka loetaks kolmekordselt

Venemaal viibitud aeg perioodil 01.12.1961 – 02.08.1969. Kaebaja sündis 21.01.1954

Venemaal Kirovi oblasti Kilmezi alevis ebaseaduslikult asumisele saadetud ema lapsena.

Kaebaja ema vabastati asumiselt 1955. a, kuid Eestisse tagasipöördumise õiguseta.

30.11.1961 teavitas ENSV Siseministeerium asumisele saadetuid õigusest luba küsimata

Eestisse tagasi pöörduda. Kaebaja pöördus koos perekonnaga Eestisse tagasi 02.08.1969.

Kaebaja ema oli abiellunud ja tal oli kolm väikest last. Eestisse elama asumiseks kehtisid

elamispinna normid, mis eeldasid normaalseks pinnaks isiku kohta 9 m2 ja sanitaarseks

miinimumiks 6 m2 elaniku kohta. Elamispindade hankimine oli sel ajal võimalik vaid

vahetuse teel. Elamispinna vahetus eeldas seda, et tulnuks leida Eestis elamispinda

seaduslikult kasutav isik, kes oleks olnud nõus selle vahetama Venemaal asuva elamispinna

vastu. Reaalselt nõudis vahetamine väiksematesse kohtadesse Venemaal (nagu Kirov)

mitmeid omavahel seotud vahetusi (läbi Venemaa suuremate linnade) koos kõigi kaasnevate

toimingute ja ajakuluga. Vaatamata asumiselt vabastamisele ja koju pöördumise tõkete

kõrvaldamisele, ei astunud võimud mingeid samme, et endisi sundasumisele saadetuid tagasi

tuua, mh aidata neid elukoha leidmisel. Vaatamata pingutustele, ei suutnud kaebaja vanemad

leida kedagi, kellele pakkunuks huvi vahetada Eestis kaebaja perekonna majutamiseks

vajaliku suurusega elamispind kahe läbikäidava toa vastu Kirovis. Alles 1966. a õnnestus

perekonnal saada Kirovi korter täielikult enda kasutusse ja elamispinna vahetamine Eestisse

muutus reaalsemaks. Eestisse naasmiseks vahetas perekond lõppkokkuvõttes oma suurema

korteri Kirovis väiksema vastu Tallinnas. Üheks õnnestumise põhjuseks võis olla kaebaja isa

hinnatus kvalifitseeritud spetsialistina. Kaebaja ema tegi juba asumisel olles koos vanaemaga

suuri jõupingutusi vabanemiseks ja Eestisse naasmiseks. Seega ei olnud perekonna viibimine

Venemaal 1969. a kantud vanemate vabast tahtest, vaid peegeldas reaalse võimaluse

puudumist tagasitulekuks.

3-12-1483

3(9)

ReprS § 13 lg 1 p 5 eristab selgelt luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks kui kahte

erinevat asja. Luba ei ole samastatav reaalse võimalusega Eestisse naasmiseks. Luba Eestisse

naasmiseks anti kaebaja emale küll 30.11.1961, kuid tal puudus reaalne võimalus Eestisse

tulla, kuna naasmine eeldas nii juriidiliselt kui faktiliselt elukoha olemasolu. Kaebaja oli

Eestisse naasmisel 15-aastane, st alaealine ja seega kaebaja vanuse tõttu oli tema reaalne

võimalus naasmiseks vältimatult seotud tema ema tegeliku Eestisse naasmisega. ReprS § 13

lg 1 p 5 räägib pensionistaaži määratlemise kontekstis just kaebaja, mitte tema ema reaalsest

võimalusest Eestisse naasmiseks.

4. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata, leides kokkuvõtvalt järgmist.

Kaebaja poolt pensionikomisjonile esitatud selgitustest ja sellele lisatud dokumentidest

nähtub, et kaebaja ema X X (X) vabastati asumiselt 1955. a. Eestisse tagasipöördumiseks oli

tarvis taotleda eriluba täitevkomiteest, kelle haldusalasse sooviti tagasi pöörduda. X. X seda ei

teinud, kuna sellise taotluse puhul tuli ära näidata aadress, kuhu tagasipöördumist taotletakse,

kuid temal elukoht Eestis puudus (konfiskeeritud) ja kõik lähemad sugulased olid küüditatud.

30.11.1961 määrusega andis ENSV Siseministeerium loa kõigile küüditatutele Eesti NSV-sse

tagasi pöörduda ilma eriluba taotlemata.

M. Xi osas kuuluks rakendamisele ReprS § 13 lg 1 p 4. X. X oli asumiselt vabastatud juba

1955. a ja alates 30.11.1961 määrusega lubati ka eriloata pöörduda Eestisse tagasi. See

tähendab, et sellest hetkest anti X. Xile õigus Eestisse elama asuda ja tema pensioniõigusliku

staaži hulka saab arvata kolmekordselt asumisel viibimise perioodi kuni 30.11.1961. ReprS §

13 lg 1 p 5 reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Praktikas on neid juhuseid esinenud, kui näiteks

sugulased on lapse oma juurde Eestisse võtnud, et võimaldada Eestis koolis käia, või on laps

saanud enne vanema asumiselt vabastamist täisealiseks ja naasnud Eestisse. Eelnimetatud

juhtudel arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt

mitte tema vanemate, vaid tema enda reaalne asumisel oleku aeg.

Kolmekordselt saab pensioniõigusliku staaži hulka arvata perioodi, kui isikult oli

õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Korteri vahetamise probleeme ei saa

käsitleda õigusvastaselt võetud õigusena. Eestisse naasnutele eraldasid täitevkomiteed ajutisi

eluruume kuni tööle asumiseni ja elukoha leidmiseni. Töökoha ja algul ajutise elamise said ka

Venemaalt naasnud isikud. Antud juhul sooviti saada Eestisse kohe omaette korterit. Samuti

tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist oli represseeritud isiku alaealise lapse pere

tagasipöördumisega, kusjuures üks pere liige (isa) ei olnud represseeritu ja oli kaebaja

väidetel tubli vene rahvusest töömees, kellel ilmselt töö leidmisega probleeme ei olnud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.01.2013 otsusega X. Xi kaebuse ja tuvastas, et

kaebajal avanes reaalne võimalus Eestisse naasmiseks ReprS § 13 lg 1 p 5 tähenduses

02.08.1969, mis tähendab, et periood 01.12.1961 – 02.08.1969 tuleb arvestada isiku

pensioniõigusliku

staaži

hulka

kolmekordselt.

Halduskohus

tühistas

SKA

Põhja

Pensioniameti 20.04.2012 otsused nr 924272/1 ja 924272/2 ning kohustas SKA-d kaebaja

pensioni suuruse küsimuse uuesti läbi vaatama. Samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja

kasuks välja kantud menetluskulu kokku summas 1026,40 eurot. Kohus põhjendas otsust

järgmiselt.

SKA 16.04.2012 otsusega määrati kindlaks, et kaebajal on õigus saada soodustingimustel

vanaduspensioni 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Seega oli haldusakti

resolutsioon kaebaja jaoks soodustava iseloomuga ning hoolimata sellest, et akti

motivatsioonis oli kirjas, et „/…/ seega saab lugeda, et reaalne võimalus Eestisse

tagasipöördumiseks tekkis perekonnal 30.11.1961”, ei võetud aktis mingit seisukohta perioodi

01.12.1961 – 02.08.1969 kohta. Kuna SKA 16.04.2012 otsuse kontekstis ei omanud akti

3-12-1483

4(9)

tsiteeritud osa motivatsioonist kaebaja jaoks negatiivset mõju, puudus kaebajal vajadus ja

võimaluski seda akti vaidlustada. Vastav seisukoht, et perioodi 01.12.1961 – 02.08.1969 ei

arvestata pensioniõigusliku staaži hulka, omas kaebaja jaoks negatiivset mõju alles SKA

20.04.2012 otsustes, millega määrati kindlaks isiku pensioni suurus. Seetõttu on kaebaja

õigesti vaidlustanud SKA 20.04.2012 otsused, mis puudutavad tema subjektiivseid õigusi

negatiivselt ning nende otsuste vaidlustamise raames on kohtul võimalik võtta seisukoht, kas

periood 01.12.1961 – 02.08.1969 oleks tulnud arvestada kaebaja pensioniõigusliku staaži

hulka kolmekordselt või mitte.

Samamoodi ei väära kohtu kohustust hinnata kaebaja pensioniõigusliku staaži arvestamise

õiguspärasust perioodi 01.12.1961 – 02.08.1969 osas asjaolu, et kaebaja oli oma 26.03.2012

pensioniametile esitatud kokkuvõtte (tl 25-26) lõpus märkinud omakäeliselt, et „soovin

Siberis oleku aja hulka arvestada kuni 59. a lõpp, et 5 aastat varem pensionile minna”. See

märkus on esitatud soodustingimustel vanaduspensioni saamise taotluse kontekstis, st, et

isikule oli esmatähtis 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist pensionile jääda. Kaebaja

puhul on tegemist õigusteadmisteta isikuga, kellel ei pea pensioniavaldust esitades olema

teada kõik nüansid ja peensused seaduse tõlgendamisel. Õigus on kaebaja esindajal, kui ta

väidab, et vastustajal lasus kohustus määrata pension vastavalt seaduses ettenähtud staažile ja

suurusele ning aluseks olevad asjaolud tuli vastustajal välja selgitada. Samuti on asjakohased

kaebaja esindaja väited, mille kohaselt tuleb vastustaja poolt kõrvaldada pensionitaotleja

võimalikud väärkäsitlused enda õigustest selgituste andmisega, mitte rajada neile oma

otsuseid ja vabaneda seeläbi uurimiskohustusest. Pensioniamet peab lisaks täiendavate

dokumentide väljanõudmisele ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži

tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku

kohtumenetluse juurde. Kaebaja käsikirjalist täiendust kokkuvõttele ei saa mõista sellisena, et

kaebaja loobus reservatsioonideta mistahes taotlustest oma represseeritu pensionistaaži

arvestamiseks pärast 1959. a ja vastavast pensioniosast, kui tal sellele tegelikult õigus on.

Kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele ReprS § 13 lg 1 p 5 ja mitte ReprS § 13 lg 1 p 4.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja on represseeritud isik ReprS § 2 lg 2 tähenduses, so § 1 lg-s

1 nimetatud isiku laps, kes sündis oma ema asumisel oleku ajal. ReprS § 2 lg-s 2 märgitud

isiku pensioniõigusliku staaži arvestamist reguleerib otsesõnu ReprS § 13 lg 1 p 5, mis

sätestab, et Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse § 2 lg-s 2 nimetatud

isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud

isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Vastustaja ei ole

oma seisukohtades, kas kohaldada ReprS § 13 lg 1 p 4 või p 5, järjekindel. Vaidlustatud

20.04.2012 otsustest ega ka 16.04.2012 otsusest ei nähtu üldse, millisele sättele staaži

arvestamisel tugineti. Kui 24.09.2012 kohtule esitatud seletuses asub vastustaja seisukohale,

et kaebaja suhtes kohaldub tema ema kaudu ReprS § 13 lg 1 p 4, siis 07.12.2012 seletuses

leitakse juba, et kohaldada tuleb siiski ReprS § 13 lg 1 p 5.

Asjakohane norm on ReprS § 13 lg 1 p 5, kuna see reguleerib otsesõnu ReprS § 2 lg-s 2

sätestatud isikute pensioniõigusliku staaži arvutamist ning vastustaja oletus, et ReprS § 13 lg

1 p 5 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele, ei tugine seaduse sõnastusele ega

mõttele. Kohus ei leia sellisele oletusele loogilist põhjendust ning seda ei maini sõnagagi ei

seaduse tekst ega selle seletuskiri. Ajal, mil vastustaja arvates tekkis kaebajal reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks, so 01.12.1961, oli kaebaja 7-aastane. On selge, et sellises

vanuses ei hakanud sel ajal ükski laps üksi Venemaalt Eestisse seiklema. Vastupidiselt

vastustaja arvamusele on kohus seisukohal, et p-de 4 ja 5 sõnastuse erinevuse eesmärgiks võib

just olla laste soodsamasse olukorda paigutamine võrreldes nende vanematega, arvestades, et

alaealiste puhul tuligi arvestada, millal nad reaalselt said Eestisse tulema hakata (p 5) sõltuvalt

3-12-1483

5(9)

nende enda vanusest ja vanematest, kuid täiskasvanud said Eestisse elama asumise õiguse

andmisest (p 4) arvates hakata ise astuma samme selle õiguse realiseerimiseks.

Seda, kuidas tuleb tõendada aega, mil isikul oli „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks”

ReprS § 13 lg 1 p 5 tähenduses, vastustaja viidatud Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määrusega

nr 6 vastu võetud „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord” ei sätesta. Nimetatud korra § 28

kohaselt on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse,

kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud. Seega

küsimust, millal oli isikul „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks” ReprS § 13 lg 1 p 5

tähenduses, on võimalik ja lubatav kohtus tõendada tunnistajate ütlustega.

Vaidlus puudub selles, et kaebajale anti luba Eestisse naasmiseks ReprS § 13 lg 1 p 5

tähenduses 30.11.1961. Kaebaja seletused, mille kohaselt saabus temal reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks ReprS § 13 lg 1 p 5 tähenduses alles 02.08.1969, tuleb ülekuulatud

tunnistajate ütluste ja esitatud dokumentaalsete tõendite valguses lugeda usutavaks. Ka ei ole

vastustaja omalt poolt esitanud mitte ühtegi tõendit, et neid seisukohti ümber lükata.

Vastustaja väited sellest, et kaebaja perekonnal oleks võimalik olnud saada ajutine

elamispind, kuid seda ei soovitud, on jäänud paljasõnaliseks. Nii kaebaja kui ka vande all üle

kuulatud tunnistajad X X (ütlused tl 74-79) ja Jüri X (ütlused tl 84-86) on vastuoludeta

kirjeldanud olukorda, mis valitses aastatel 1961-1969 korterite vahetamise turul ning millised

olid võimalused korteri vahetamiseks Kirovi linnast kuhugi Eestisse. Kaebaja on esitanud

kohtule väljavõtted tolleaegsest seadusandlusest, mis kinnitavad, et elamispinna sanitaarne

miinimum oli 6 m2 korteri põrandapinda isiku kohta ning keelatud oli majutada elanikke

tihedamalt, kui seda nägi ette sanitaarne elamispinnanorm. Seega võib järeldada, et 5-

liikmelisel perel olid elamispinna vahetamise võimalused vaidlusalusel perioodil Kirovist

Eestisse praktiliselt nullilähedased, kuna nii kaebaja kui ka tunnistaja J. X on väitnud, et

sugulasi, kes oleks saanud neid enda juurde võtta, neil ei olnud. Asjaolu, et kaebaja ema kõik

lähedasemad sugulased olid küüditatud, on SKA ise pidanud kaebaja selgitustest ja esitatud

tõenditest tulenevalt usutavaks (SKA 21.09.2012 seletuse lk 2). Kaebaja isal Eestis sugulasi ei

olnud. Et perekond X kolis 1962. a Kilmezi rajoonist Kirovi linna, kus neil võis tekkida

võimalus korteri vahetamisele, on tõendatud Kilmezi üldhariduskeskkooli direktori

05.06.2012 tõendiga (tl 97), kust nähtub, et 1961/1962 õppeaasta järgselt lahkus X X koolist

seoses vanemate ümberkolimisega Kirovi linna. Et Xid said Eestis sissekirjutuse alles

02.08.1969, saabudes Eestisse Kirovi linnast, on tõendatud Kristiine Linnaosa Valitsuse

05.03.2012 kirjaga (tl 95). See tõend kinnitab kaebaja väiteid ka sellest, et tema õde Vera Xt

ei õnnestunud perekonnal saadud üüripinnale sisse kirjutada, mis omakorda annab alust

uskuda, et sanitaarsest elamispinnanormist peeti piinliku hoolega kinni, mis omakorda

raskendas määravalt korteri leidmise võimalusi 5-liikmelisele perele. Kaebaja väiteid sellest,

et tema ema oli väga eestimeelne ning püüdis iga võimalust kasutada, et Eestisse tagasi

pöörduda, kinnitavad kaebaja ema X Xi 1946. aasta kirjad ENSV Julgeoleku

Rahvakomissariaadi I eriosakonna ülemale, kus paluti tema väljasaatmiselt vabastamist.

Nendele kirjadele tuli 1947. a lakooniline vastus, et taotlus on jäetud rahuldamata (tl 98-101).

Seega kaebaja kinnitus, et temal alaealisena puudus enne 02.08.1969 reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks, on usutav ja tuleb lugeda tõendatuks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi

tõendit, mille alusel saaks asuda vastupidisele seisukohale või mis seaks kaebaja väited

kahtluse alla – dokumentaalsed tõendid toetavad kaebaja kinnitust. SKA väide, et kaebaja

vanemad veetsid Venemaal pärast tagasipöördumise õiguse saamist vabatahtlikult veel 7

aastat ja 7 kuud, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Seega saab ReprS § 13 lg 1 p 5

kontekstis asuda seisukohale, et kaebajale anti küll luba Eestisse naasmiseks 30.11.1961, kuid

reaalne võimalus selleks avanes alles 02.08.1969. Seega ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel tuleb

kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvata lisaks juba arvatule periood 01.12.1961 –

3-12-1483

6(9)

02.08.1969 kolmekordselt. Et SKA 20.04.2012 otsused on lähtunud valest pensioniõiguslikust

staažist, siis kohus tühistas need haldusaktid ning kohustas SKA-d uuesti välja arvutama

kaebaja pensioni suuruse, lähtudes kohtu poolt lisaks tuvastatud pensioniõiguslikust staažist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha

asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda.

SKA kordab esimese astme kohtule esitatud seisukohti ja märgib täiendavalt järgmist.

ReprS § 13 lg 1 p 5 esimene pool sätestab selgelt, et ReprS § 2 lg 2 nimetatud isiku

pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse vanema asumisel oleku aeg. See tähendab, et ReprS

§ 2 lg 2 nimetatud isiku asumisel oleku aeg ei saa olla pikem tema vanema asumisel oleku

ajast. ReprS § 13 lg 1 p 5 teine pool reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti

luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Kaebaja ei lahkunud

asumiselt enne vanema asumiselt vabastamise aega. Sellest tulenevalt ReprS § 13 lg 1 p 5

kohaselt arvatakse kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt sama asumisel oleku

aeg, mis oleks tulnud arvata kolmekordselt tema ema pensioniõigusliku staaži hulka,

kusjuures ema osas kuulub kohaldamisele ReprS § 13 lg 1 p 4.

ReprS kohaselt loetakse koos vanematega asumisele saadetud lapsed represseeritud isikuteks

võrdselt väljasaadetud vanematega. ReprS eelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja

tahe oli võrdsustada vanemad ja koos nendega asumisele saadetud lapsed asumisel sündinud

lastega. Seadusandja soov ei olnud Siberis sündinud lastele anda erilisi soodustusi, vaid nad

siiski võrdsustati represseeritutega. ReprS eelnõu (187 SE) stenogrammist nähtub, et :“…Nii

laps kui vanemad olid riigivõimu ohvrid. Siberis sündinud laste suhtes see võrdsel määral ei

kehti, nende sünd oli siiski oluliselt selgemalt ka vanemate määrata ning võõral maal

perekonna loomine ei olnud enam otseselt see, mille riigivõim oleks määranud…“. Eeltoodust

nähtub üheselt, et seadusandja tahe ei olnud paigutada asumisel sündinud lapsed soodsamasse

olukorda võrreldes nende vanematega.

Kaebaja ei ole vastustajale esitanud ühtegi avaldust taotlusega arvestada tema

pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt asumisel oleku aeg kuni 02.08.1969. Samuti ei

ole kaebaja pensioniavalduse menetlemise käigus kogutud dokumentide seas ühtegi

dokumenti, millest nähtuks, et ta viibis asumisel kuni 02.08.1969. Märtsis 2012 esitatud

taotluses kinnitab kaebaja, et tegelikult vabanesid nad asumiselt 1961. a. Vastustajal puudus

põhjus algatada menetlus perioodi 01.12.1961-02.08.1969 pensioniõigusliku staaži hulka

kolmekordselt arvamise/mittearvamise otsustamiseks. Seega ei ole vastustaja lähtunud üksnes

pensionitaotleja poolt esitatud ebapiisavatest andmetest, vaid on kaebaja pensioniavalduse

menetlemisel täitnud nii selgitamis- kui ka uurimiskohustuse.

Vastustajale 22.03.2012 esitatud kirjalike selgituste kohaselt lahkus M. X (X) koos perega

asumiselt reaalselt 1961. a ja perekond asus elama Kirovi linna. Põhjusena, miks nad ei

naasnud Eestisse, nimetab kohus asjaolu, et ei olnud kedagi, kes oleks saanud neid enda

juurde võtta, kuna kõik lähedased sugulased olid küüditatud. Samas on kaebaja oma

selgitustes kinnitanud, et vanaema X-X X, kes tegelikult lastega asumisele saadeti kui Eesti

Vabariigi vandeadvokaadi abikaasa, saabus Eestisse tagasi 1962. a.

Tunnistajate ütluste kohaselt otsis perekond aktiivselt võimalust vahetada korter Tallinna.

Korteri vahetamise probleeme ei saa käsitleda õigusvastaselt võetud õigusena Eestisse tagasi

pöörduda. Asumiselt Eestisse naasnutele, kellel elukoht puudus, eraldasid täitevkomiteed

ajutisi eluruume (tuba ühiskorterist, ühiselamutuba, vahel ka ajutine elamisvõimalus

punanurgas jmt) kuni tööle asumiseni ja elukoha leidmiseni. Antud juhul sooviti saada

3-12-1483

7(9)

Eestisse kohe omaette korterit. Asumiselt lahkudes elas perekond algul Klimezi alevis. 1962.

a-l viidi kaebaja isa üle tööle Kirovi linna ja X. X (X) läks koos lastega elama abikaasa juurde

Kirovi linna, kus nad elasid 7 aastat. Kaebaja asus õppima inglise keele süvaõppega Kirovi

29. Keskkooli. 1969. a õnnestus neil vahetada korter Kirovi linnas korteri vastu Tallinnas. Nii

ReprS seletuskirjast kui ka eelnõu (187 SE) stenogrammist nähtub üheselt, et seadusandja on

õigusvastaselt võetud õiguse all silmas pidanud riigivõimu seadusvastast tegevust, mis

takistas Eestisse elama asumist. Näiteks isik vabastati asumiselt, kuid ei lubatud naasta

Eestisse, ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti jmt. Seega ei saa tunnistajate ütlustes

toodud takistavaid asjaolusid (korterivahetusega seotud probleeme) käsitada takistusena

Eestisse pöördumisel ReprS mõttes.

7. X X palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista apellandilt kaebaja

kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Kaebaja jääb esimese astme

kohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja

märgib täiendavalt järgmist.

SKA seisukoht, et ReprS § 13 lg 1 p 5 kohaldamisel tuleb aluseks võtta vanema, mitte lapse

luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on ekslik. SKA on menetluses järjekindlalt

esitanud väiteid, mille kohaselt lõi nõukogude võim represseeritutele võimalusi Eestisse

tagasi pöördumiseks. Sellised väited on tõendamata. Kaebaja kogemuse kohaselt aitasid

väljasaadetutel Eestisse tagasi jõuda nende siin viibinud lähedased, mitte ei olnud see

nõukogude võimu teene. Viidates täitevkomitee abile, ei ole SKA näidanud sellise abi reaalset

kättesaadavust kaebaja perekonnale. Kaebajale teadaolevalt pöördusid tema vanemad

korduvalt kõikvõimalike instantside poole lahenduste saamiseks, ent tulemuseta.

SKA väidab, et korteri vahetamise raskused ei olevat olnud osaks nõukogude võimu

õigusvastasest tegevusest, samuti olevat kõigil inimestel olnud raske. SKA unustab, et

raskused Eestisse korteri vahetamisega olid põhjustatud just seetõttu, et nõukogude võim

kaebaja perekonna Venemaale saatis. Eestis elades oleks kindlasti võinud olla raske vähese

sissetulekuga toime tulla, aga Eestisse naasmise vajadust ei oleks olnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus ei peatu lähemalt apellatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad

halduskohtu seisukohta, mille kohaselt pidi vastustaja kaebaja ReprS §-l 13 põhineva

pensioniõigusliku staaži kindlaks tegema sõltumata sellest, mida kaebaja vastustajale esitatud

avalduses taotles. Ka juhul, kui halduskohtu selline seisukoht on ekslik, on põhjendatud

kaebaja pensioniõigusliku staaži küsimuse sisuline analüüsimine. Kaebajal oleks õigus esitada

vastustajale uus avaldus pensioni ümberarvutamiseks, mis hõlmab ka perioodi 01.12.1961-

02.08.1969 ning siis algaks poolte vahel uuesti vaidlus staaži arvutamise üle. Selline lahendus

ei ole kummagi menetlusosalise huvides.

9. Vaidlus keskendub küsimusele, kas periood 01.12.1961-02.08.1969 tuleb arvata kaebaja

pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ning kas seejuures kuulub kohaldamisele ReprS

§ 13 lg 1 p 4 või p 5. Ringkonnakohus leiab, et õigusvastaselt represseeritud isikute laste

puhul on ReprS vastav regulatsioon ebaselge. Seaduse seletuskiri ebaselgust ei kõrvalda.

ReprS § 2 lg 2 sätestab, et represseerituks loetakse ka laps, kes sündis vanema asumisel või

kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti

luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Juba nimetatud norm toob sisse mõiste „reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks“, kusjuures siinkohal ei ole see seotud lapse isikuga, vaid

reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud vanemale.

3-12-1483

8(9)

ReprS § 13 lg 1 p 5 kohaselt arvutatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt § 2 lg-s

2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2

nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Sellest normist tulenevalt

pidi luba ja „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ olema antud lapsele, mitte vanemale.

Seega võib ReprS § 13 lg 1 p 5 mõista selliselt, et üldjuhul kuulub staaži hulka vanema

asumisel või kinnipidamisel oleku aeg, kuid see aeg võib erineda juhtudel, mil lapsele anti

luba ja võimalus Eestisse naasta vanematest eraldi. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga,

et seadusandja tahe oli ReprS § 13 lg 1 p-ga 5 lapsi vanematest soodsamalt kohelda ning, et

mõiste „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ sisustamisel tuleb laste puhul arvestada, et

alaealisena ei saanud nad üksi Eestisse tagasi tulla, mistõttu „reaalne võimalus Eestisse

naasmiseks“ puudus laste puhul ka siis, kui vanemad pärast Eestisse elama asumise õiguse

saamist seda õigust vabatahtlikult ei realiseerinud. Last, kes elab koos oma vanematega

viimaste poolt valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks.

Antud juhul ei taotleta pensioniõiguslikku staaži perioodi eest, mil kaebaja ema oli asumisel,

vaid asumiselt vabanemisele järgnenud aja eest. Nimelt vabastati kaebaja ema asumiselt juba

1955. aastal, kuid seda tagasipöördumise õiguseta. Alates 13.05.1958 oli kaebaja emal

võimalus Eestisse naasta ENSV Ministrite Nõukogu loal ning alates 01.12.1961 ilma loata.

Asumiselt vabanemisele järgnenud aja eest pensioniõigusliku staaži arvutamist reguleerib

ReprS § 13 lg 1 p 4, mille kohaselt arvatakse kolmekordselt staaži hulka aeg kuni Eestisse

elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda Eestisse

elama. Selgusetu on, kas represseeritud isikute laste puhul tuleb asumiselt vabanemisele

järgnenud aja puhul staaži arvutamisel lähtuda samuti ReprS § 13 lg 1 p-st 4 või p-st 5, mis

seob staaži arvutamise vaid vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajaga, mitte

asumiselt vabanemisele järgneva ajaga. Samuti on ebaselge, miks on ReprS § 2 lg-s 2

represseeritud isiku lapse defineerimisel peetud oluliseks, et vanemale on antud luba ja

reaalne võimalus Eesti naasmiseks, kuid ReprS §-s 13 see „reaalne võimalus“ vanema

pensioniõigusliku staaži arvutamisel mingit rolli ei mängi.

10. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas kaebaja puhul kohaldada ReprS § 13 lg 1 p

4 või 5, puudub kaebajal õigus pensioniõigusliku staaži kolmekordsele arvestamisele perioodi

01.12.1961-02.08.1969 eest, sest kaebaja vanematel oli alates 01.12.1961 reaalne võimalus

Eestisse naasta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ReprS eesmärgiks on leevendada

ülekohut, mida tehti õigusvastase represseerimisega. Õigusvastase represseerimisega

kaasnenud vahetud mõjud kaebaja ja tema ema õigustele lõppesid 01.12.1961, mil neil tekkis

võimalus okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta.

Nn olmeprobleemid, mis seisnesid Kirovist Eestisse korteri vahetamise raskustes, ei ole

piisavad, et välistada ReprS § 2 lg-s 2 ja § 13 lg 1 p-s 5 nimetatud reaalne võimalus Eestisse

naasta. Ringkonnakohus toetab vastustaja tõlgendust, mille kohaselt „reaalne võimalus“

puudus, kui isikutele ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti Eestisse

tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi. Kaebaja ema soovis naasta Eestisse, kuid seda

võimalikult soodsatel tingimustel, so vahetades Kirovis asuva eluruumi teise vastu Eestis.

Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja vanemad oleksid pöördunud tolleaegsete Eesti NSV

võimude poole, et uurida muid tagasipöördumise võimalusi. Kaebaja vanaema naasis Eestisse

1962. aastal. Kaebaja isa, kes ei olnud represseeritu, asus 1960. aastal tööle Kirovisse, sai seal

eluruumi ning 1961. a järgnes sinna kogu pere. Kaebaja avaldustest vastustajale nähtub ka, et

kaebaja isa tuli Eestisse tööle juba enne 1969. a. Seega ei olnud enne 1969. a Eestisse

naasmine võimatu, vaid raskendatud.

11. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab

halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab O. Xi kaebuse rahuldamata.

3-12-1483

9(9)

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets