Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2013.a Tallinn Haldusasja number 3-11-594 Haldusasi K.T. kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja K.T.. Vastustaja Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja vandeadvokaat Martin Triipan. Kolmas isik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Kristiine Lee. Asja läbivaatamise kuupäev 24.05.2013. Resolutsioon 1. Jätta rahuldamata kaebaja K.T.i taotlus KeHJS § 11 lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. 2. Jätta rahuldamata K.T.i kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks. 3. Mõista kaebuse esitajalt K.T.ilt kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot. 4. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 03.06.2013 (s.o hiljemalt 03.07.2013), esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et apellant on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.02.2011 esitas K.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-594) (I kd tl 1-21;26-45). Kohus võttis kaebuse 01.07.2011 määrusega menetlusse, tunnistas vastustajaks Keskkonnaministeeriumi ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) (I kd tl 258-259). 2. 01.07.2011 kohtumäärusega liitis kohus ühte menetlusse N. R., AS-i Kalotex, R. D., R. A., Z. B., S. B., M. L., K.-J. K., R. R., G. K., K.T.i, N. J., M. L., A. K., J. L., N. M., A. L., K. K. kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasjad nr 3-11- 496, 3-11-500, 3-11-576, 3-11-577, 3-11-579, 3-11-583, 3-11-584, 3-11-591, 3-11-592, 3-11-593, 3-11-594, 3-11-595, 3-11-596, 3-11-597, 3-11-598, 3-11-599, 3-11-600 ja 3-11-601) jättes liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-11-496 (I kd tl 261). 03.10.2011 kohtumäärusega liitis kohus haldusasjaga nr 3-11-496 ühte menetlusse AS-i Vestman Varahaldus kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi 3-11-494). Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-11-496. 3. 01.03.2012 kohtumäärusega eraldas kohus haldusasjast nr 3-11-496 K.T.i kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks ja andis sellele tagasi endine haldusasja numbri 3-11-594 (I kd tl 265-266).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja taotleb Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamist. 5. Kaebuse kohaselt on kaebaja kasuks seatud 01.02.2006 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis olevale Neljaristi kinnistule, suurus 15,71 ha ja sihtotstarve maatulundusmaa. Samuti on kaebaja kasuks 07.11.2005 seatud 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis olevale Viirpuu kinnistule, suurus 13,39 ha, sihtotstarve maatulundusmaa. Kaebaja kasutab kinnistuid põllumajandussaaduste kasvatamiseks, seega võib kaevandamisega kaasnev tolm ja põhjavee alandamine omada mõju kinnistute kasutamisel. 6. Kaebaja leiab, et vastavalt maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 52 lg-le 3 saab eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Seega saab kaebaja kinnistutel kaevandada vaid kaebaja nõusolekul. Samas ei piira ükski Käskkirja nr 165 tingimus kaevandamist otse vahetult kaebaja kinnistute piiril, mis tingib vaieldamatult kinnistute varisemise. Siiski ei ole Käskkirjas nr 165 sätestatud kaitsetsooni jätmise nõuet nende kinnistute kaitseks, mille kasutusvaldajad ei luba seal kaevandada. Samal ajal on seatud tingimusi väljaspool mäeeraldist asuvate kinnistute kaitseks, seda sõltumata kinnistute kasutusotstarbest. Kaebuse esitaja leiab, et tema vabadusi piirab ja õigusi rikub selline kaevandamisluba, mis ei sätesta tingimusi kinnistute kaitseks. Käskkiri nr 165 rikub kaebuse esitajate õigust omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele, kuna ei sisalda piisavaid kaitsemeetmeid kaebaja kasutusvalduses olevate kinnistute ja nendel kasvava taimestiku säilimiseks ega meetmeid kinnistute põllumajandusliku tootmise eesmärgil kasutatavuse tagamiseks. 7. Vastustaja jättis uue kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH). 04.03.2005 heakskiidetud KMH aruanne ei käsitle kaevandamise mõju karjäärialal asuvatele kinnistutele. KMH aruandes on küll tehtud mõningad üksikud märkused Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alale jääda võivate eluhoonete osas, kuid KMH läbiviimisel ei lähtutud eeldusest, et märkimisväärsel osal Põhja-Kiviõli II mäeeraldisest ei ole tegelikkuses võimalik

3 kaevandada. Eelneva tõttu oleks vastustaja pidanud uue kaevandamisloa menetlemise käigus läbi viima uue KMH. 8. Samuti tuleb kuni 26.11.2010 kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 11 lg-st 6 tulenevalt läbi viia KMH põhjusel, et viimase KMH aruande heakskiitmisest on möödunud enam kui neli aastat. Vastustaja kiitis KMH aruande heaks 04.03.2005 ning Käskkirja nr 165 väljastamise hetkeks (st 27.01.2011) oli KMH aruande heakskiitmisest möödunud ca 5 aastat ja 11 kuud ja käesoleva kaebuse esitamise hetkeks ca 6 aastat. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg 5 kohaselt, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Nii I Kaevandamisloa väljastamise (21.11.2008), KKT taotluse menetlemise alustamisel pärast 15.06.2010 kui Uue Käskkirja nr 165 eelnõu koostamise ajal (eelnõu kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.10.2010 ja enamikele puudutatud isikutest saadeti eelnõu 01.11.2010 kirjaga) kehtis KeHJS § 11 lg 6 redaktsioonis, mis kohustas läbi viima uue KMH, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat. 9. KeHJS § 11 lg 6 muutmine osas, millega kaotati tegevusloa menetluse käigus KMH läbiviimise kohustus, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest on möödunud rohkem kui neli aastat, ning KeHJS täiendamine § 11 lg-ga 71, on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd viidatud seadusemuudatusel puudub legitiimne eesmärk. Viidatud muudatuste seaduseelnõusse 750 SE lülitamise eesmärk selle menetlemise ajal Riigikogus ei saanud olla muu, kui vabastada KKT uue KMH läbiviimise kohustusest vahetult enne Käskkirja nr 165 eelnõu avalikku arutelu ja plaanitud kehtestamist ja luua KKT-le menetluslik eelis Käskkirja nr 165 saamiseks. Muudatusettepanekute ajastus ja sisu ei anna mõistlikku alust teistsugusteks veendumusteks. Esialgne seaduseelnõu, kuhu muudatusettepanekud lülitati, oli algatatud vajadusest osa KeHJS sätete täpsustamiseks tulenevalt Euroopa Komisjoni tähelepanekutest, kuna need sätted ei vastanud täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ sätetele. Vastustaja poolt koostatud seletuskirjas eelnõu teise lugemise jätkamise teksti juurde on KeHJS § 11 lg 6 muutmist ning täiendamist lõikega 71 põhjendatud seaduse ühetaolise kohaldamise tagamise vajadusega erinevates haldusmenetlustes, et välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Kaebaja hinnangul on seletuskirja põhjendused ilmselgelt vastuolulised ja meelevaldsed, sest KeHJS enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei saanud mingit mitmetimõistmist tekkida. Lähtudes eeltoodust, juhul, kui halduskohus asub käesolevas vaidluses seisukohale, et KMH läbiviimise vajaduse küsimuses tuleb kohaldada 26.11.2010 jõustunud KeHJS redaktsiooni ja sellest tulenevalt pole uue KMH läbiviimine lubatud, palub kaebuse esitaja kohtul jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva KeHJS § 11 lg 6 muudatus, millega kaotati nõue, et tegevusloa menetlemise käigus nelja aasta möödumisel eelmise KMH aruande heakskiitmisest tuleb algatada uus KMH ja jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva KeHJS § 11 lg 71, mis sätestab, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kaebaja arvates on vaidlusalune regulatsioon vastuolus eelkõige PS §-dega 3,11,12,13,14 ja 53. 10. KeHJS § 22 lg 7 kohaselt on keskkonnanõuded meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Keskkonnanõuete määramise aluseks peavad olema KMH tulemused või muu keskkonnauuring (KeHJS § 22 lg 8). Olulist keskkonnamõju eeldava tegevuse osas pole mõeldav, et keskkonnanõuded seatakse ilma kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamata ning asjakohast keskkonnauuringut läbi viimata. Kaebaja arvates on aga juhuslikult ja asjakohasest keskkonnauuringust lähtumata seatud näiteks Käskkirja nr 165 punkt 4.2.8.8 hoonestatud kinnistute osas esitatud nõuded, kuivõrd need ei tulene ei KMH-st ega mistahes muust keskkonnauuringust, mis kinnitaks nõuete proportsionaalsust (eelkõige kohasust ja piisavust). Mõistetavalt ei ole vastustaja saanud Käskkirjas nr 165 ette näha mingeid keskkonnanõudeid Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate metsaja põllumaa kinnistute osas, kuivõrd olemasolev KMH aruanne ei kajasta kaevandamise mõju nendele kinnistutele ja kinnistu lähinaabrusele. Sellekohast hindamist ei ole KMH käigus läbi viidud. Olemasolev KMH

4 aruanne ei käsitle ega hinda sellist kaevandamistegevust, mille puhul jääb märkimisväärne osa Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks. KMH läbiviimisel ei hinnanud eksperdid sellise osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muu hulgas mõju karjäärialale jäävatele metsaja põllumaa kinnistutele ega sätestanud seiretingimusi nende kinnistute kaitseks. Samuti ei hinnanud eksperdid sellise kaevandamise mõju loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele (näiteks asjaolu, kas kooskõlas eelmärgitud põhimõttega on olukord, kus kinnistute kasutusõiguse puudumise tõttu jäävad kaevandamata n-ö üksikud „saarekesed“). Tulenevalt eelnevalt käsitletud KeHJS-i sätetest peab kõiki eelviidatud asjaolusid käsitlema uus KMH, mis oleks tulnud läbi viia uue kaevandamisloa menetluses. 11. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirjas nr 165 väljendatud seisukoht (punkt 3.6.4), et loa andmisel pole teada, millised kinnistuomanikud kaevandamiseks nõusoleku annavad, mistõttu võib kaevandamisel tekkiv reaalne olukord olla potentsiaalselt erinev, mis omakorda justkui õigustab uut KMH-d mitte läbi viima. Kaebaja viitab, et alates 2008. aastast ei ole kinnistute kasutusõiguse saamisega seonduvalt toimunud maaomanike, kasutusvaldajate ja hoonestajate ning KKT vahelistes suhetes mistahes muutusi. Võttes arvesse, et kaebaja ja teised isikud vaidlustasid I Kaevandamisloa, esitasid uue kaevandamisloa menetluse käigus ettepanekud ja vastuväited ning on vaidlustanud kohtus ka Käskkirja nr 165, on vastustajal igasugune alus ja põhjus eeldada, et maaomanikud KKT-le kinnistute kasutusõigust ei anna. Seega oli vastustaja kohustatud Käskkirjas nr 165 ette nägema meetmed, kuidas KKT peab käituma siis, kui ta osade kinnistute kasutusõigust ei saa ning kuidas peab KKT kaevandamistegevuse läbiviimisel nende kinnistute omanike ja kasutajatega arvestama. Selleks oleks olnud Käskkirjas nr 165 võimalik sätestata üldised nõuded nagu vastustaja on seda teinud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumilt väljapoole jäävate alade suhtes. 12. Eelmärgitud asjaoludega on võimalik arvestada ka KMH läbiviimisel, võttes võimaliku keskkonnamõju hindamisel arvesse asjaolu, et osad karjäärialal asuvatest kinnistutest tuleb säilitada ja tagada nende jätkuv kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele. 2005. aastal heaks kiidetud KMH aruande koostamisel ja selle aluseks olnud KMH läbiviimisel ei pidanud eksperdid eelviidatud osalise kaevandamisega arvestama, kuivõrd tollal kehtinud MaaPS sätestas nõude, et enne loa väljastamist peab taotlejal olema kinnistute osas maakasutusõigus. Olemasolev KMH aruanne (ning läbiviidud KMH) on seega KeHJS § 20 lg 1 punktide 7, 72 ja 8 ning § 22 lg-te 7 ja 8 mõttes igal juhul ebapiisav ega võimalda tagada KMH eesmärki, milleks on kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vältimine ja minimeerimine. Keskkonnanõuded tuleb KeHJS kohaselt määrata KMH aruandes esitatud keskkonnatingimuste alusel. Kui KMH läbiviimise tulemusena selgub, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju ja seda ei ole võimalik ära hoida ega leevendada, tuleb MaaPS § 34 lg 1 punkt 19 kohaselt kaevandamisloa andmisest keelduda. Seega on nõuetekohane ja kõiki olulisi asjaolusid arvestav KMH kaevandamisloa väljastamise vältimatuks eelduseks. 13. Käskkirjas nr 165 tugineb vastustaja KMH läbiviimata jätmise õigustusena muu hulgas inseneribüroo Steigeri (edaspidi Steiger) arvamusele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsaega põllumaa kinnistuid (punkt 3.6.4). Steigeri arvamus ei ole objektiivne. Steiger on KKT pikaajaline koostööpartner, kes teeb KKT huvides ekspertiise, koostab kaevandamisloa taotlusi (sh laiendamise taotlusi) ning taotluste seletuskirju jms. Kaebuse esitaja arvates ei ole Steiger KKT huve puudutavates arvamustes sõltumatu, esindades otseselt KKT huve. On ilmne, et KKT ei ole uuest KMH läbiviimisest huvitatud, mistõttu Steiger ei saagi anda muud, kui uue KMH läbiviimise vajadust välistavat arvamust. Seega ei saa vastustaja uue KMH läbiviimise vajaduse põhjendamatust põhistada Steigeri arvamusega. Steigeri arvamus ei saa asendada KMH-d ning seadusest tulenevat KMH läbiviimise kohustust. 14. Olemasolevast KMH aruandest ei tulene, et olulised negatiivsed mõjud metsaja põllumaa kinnistutele puuduvad. KMH aruandes ei ole üldse käsitletud kaevandamisega kaasnevaid mõjutusi eelviidatud kinnistutele ega nende mõjutuste vältimise võimalusi. Seisukoht, et kaevandamine ei oma olulist mõju on ka otseselt vastuolus KeHJS § 6 lg 1 p-ga 28, mille kohaselt on kaevandamine suuremal alal kui 25 ha olulise keskkonnamõjuga tegevus.

5 15. Kaebuse esitaja on käesolevale kaebusele lisanud tõendina OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse, milles keskkonnaeksperdid on vastupidiselt vastustaja ja Steigeri arvamusele asunud seisukohale, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Hendrikson arvamus on koostatud küll 27.10.2009, kuid on igati asjakohane ka käesoleval ajahetkel, kuivõrd arvamus on antud olemasoleva KMH aruande kohta ning uue kaevandamisloa faktilist rakendamist puudutavad asjaolud on jäänud samaks. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse kohaselt kaasneb kaevandamisega oluline keskkonnamõju nendele kinnistutele, mis jäävad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale, kuid mille omanikud ei anna kaevandamiseks nõusolekut. Kaevandamine avaldab olulist mõju piirkonna veestikule, kusjuures kaevanduse alale jäävatel metsaja põllumaa kinnistutel võib toimuda veekihi alanemine 5 – 9 meetri võrra (arvamuse lk 4). Arvamuse kohaselt tingivad muutused põhjavee tasemes suure tõenäosusega muutusi ka pinnaveerežiimis, mis toob kaasa olulise muutuse kaevanduse piirkonnas asuvate kinnistute sobivuses põllumajanduslikel ja metsamajanduslikel eesmärkidel. Lisaks avaldavad ka kaevandusest lähtuv müra, tolm ja vibratsioon olulist mõju nii kaevanduse alale jäävatele majapidamistele kui ka metsaja põllumaa kinnistutele. Käskkirja nr 165 andmisele eelnenud menetluses ei ole selliseid mõjusid uuritud ega nende vältimiseks vajalikke meetmeid kirjeldatud. Kaebuse esitaja viitab arvamuses märgitule (vt arvamuse lk-d 3 – 4), et: „Tehnilises lahenduses ega KMH aruandes ei ole käsitletud lahendust, mille kohaselt lisaks mõnede majapidamiste säilimisele säiliks ka osadel kinnistutel väljakujunenud maakasutus (näiteks metsavõi põllumaa). [...] Samas, tulenevalt KMH objektiks oleva tehnilise lahenduse sisust ja muutustest MaaPS seatud regulatsioonis, ei käsitleta ei KMH-s ega ka selle alusel koostatud kaevandusloa eritingimustes ilmnevaid mõjusid mäeeraldise territooriumile jäävate kinnistute maakasutusele. Arvestades avalduvate mõjude mastaapi ja olulisust, ei saa nimetatud mõjusid käsitleda kaevanduse projekti raames, vaid keskkonnasäästlik ja tasakaalustatud lahendus tuleks leida tegevusloa menetlemise protsessis.“ Arvamuses asutakse ka seisukohale, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel põlevkivi kaevandamiseks välja töötatud tehniline lahendus ja olukord, mis kujuneb vastustaja poolt välja antud kaevandamisloa realiseerimise (st faktilise kaevandamise) tulemusena, ei ole sama. Sisuliselt on tegemist küll sama kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega KeHJS § 6 mõistes, kuid avalduvate mõjude spekter ja eriti mõjude osakaalud on oluliselt muutunud. Tingimustes, kus kaevandamisalad paiknevad mosaiikselt vaheldumisi põlluja metsamaadega, ei saa rääkida samast mõjude spektrist, mida on kirjeldatud tehnilises lahenduses kirjeldatud tegevuste puhul. KMH aruande kokkuvõttes (lk 54) on muu hulgas toodud, et kaevandamisest tingitud tootmisprotsesside mõju (tolm, müra, vibratsioon) jääb põhiliselt mäeeraldise piiridesse. Mäeeraldise piirides ilmnevate mõjude vältimise/leevendamise meetmete väljatöötamine ei olnud läbi viidud KMH protsessi ülesandeks ega sisaldu seetõttu ka kaevandamise loa eritingimustes (vastav seisukoht kohaldub vaieldamatult ka Käskkirja nr 165 kohta, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamisel on vastustaja samuti tuginenud 2004. aastal läbiviidud KMH tulemustele). Seega esineb uue KMH läbiviimiseks ka sisuline vajadus. Vastustaja on jätnud uue kaevandamisloa menetluses õigusvastaselt uue KMH algatamata. 16. Uue KMH teostamata jätmise tõttu ei ole vastustaja saanud nõuetekohaselt hinnata kaevandamisega kaasnevaid mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, mille omanikud, kasutusvaldajad ja hoonestajad pole kaevandamiseks nõusolekut andnud. Tuginemine 2005. a KMH aruandele ei ole asjakohane, kuivõrd KMH aruandes toodud lahendused ei ole kohaldatavad Käskkirja nr 165 faktilise elluviimise puhul tekkiva olukorra jaoks (st, et kaevandamine toimub mosaiikselt). KMH läbiviimata jätmise tõttu on tekkinud ka olukord, kus Käskkirja nr 165 eritingimused ei näe ette mistahes nõudeid kinnistute kaitseks, mis välistaks kinnistute varisemise ning tagaks kinnistutel taimestiku säilimise. Käskkirja nr 165 eritingimustes esitatud hoonestatud kinnistute kaitseks kehtestatud nõuded on ilmselgelt ebapiisavad ja meelevaldsed. 17. Kaebuse esitaja on seisukohal, et uue KMH algatamata jätmisega on vastustaja rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis võis mõjutada (ja tegelikkuses ka mõjutas) asja sisulist otsustamist HMS § 58 mõttes. KMH läbiviimise kohustuse rikkumise tõttu on Käskkiri nr 165 formaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.

6 18. Lisaks on Käskkiri nr 165 ka materiaalselt õigusvastane. Käskkiri nr 165 ei sätesta kaebaja õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid. Käskkirja nr 165 eritingimustes ei ole sätestatud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate kinnistute kaitseks kaitsetsoone, mis välistaksid kinnistute varisemise. Samuti kaevandamine kinnistutele liiga lähedal kuivendab pinnase ja hävitab kinnistul kasvava taimestiku ning välistab võimaluse tegeleda metsakasvatusega. 19. Ei saa nõustuda vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei ole Põhja-Kiviõli II mäeeraldise aladele jäävate kinnistute kaitseks vajalik kaitsemeetmeid uues kaevandamisloas ette näha, kuivõrd vajalikud kaitsemeetmed saab igal konkreetsel juhul määratleda kaevandamise projektis. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel. MaaPS § 35 lg 2 punktist 8 tulenevalt märgitakse kaevandamisloale nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kaevandamisseaduse (edaspidi „KaevS“) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 koosmõjus on kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mille koostamisel lähtutakse kaevandamisloa tingimustest. Seega lähtub kaevandamise projekt kaevandamisloa tingimustest, mistõttu on põhjendatud ja nõutav, et kaevandamisloas oleks sätestatud karjäärialale jäävate kinnistute osas kaitsetingimused. Ilma Käskkirjas nr 165 sätestatud tingimusteta puudub kaebajal võimalus nõuda vastustajalt loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist. Kaevandamise projekti koostamise tagab vastavalt KaevS § 9 lg-le 2 kaevandamisloa omanik ning see ei allu kaevandamisloa andja järelevalvele. Samuti ei ole kaevandamise projekti koostamisel tegemist avatud menetlusega ning kinnistuomanikke ja kinnistute suhtes piiratud asjaõigusi omavaid isikuid sellesse protsessi ei kaasata. Kaevandamise projekt ei ole haldusakt ning seda ei saa kaebuse esitaja halduskohtumenetluses vaidlustada. Seega ei ole kaevandamise projekti koostamise käigus võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õiguste kaitset. See peab olema toimunud kaevandamisloa andmise menetluses. Ka OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse punktis 4 esitatud järelduste ja soovituste all on keskkonnaeksperdid asunud seisukohale, et kaevandamise projekti koostamise faasis on liiga hilja käsitleda mastaapsete ja oluliste keskkonnamõjude vältimise ning leevendamise küsimusi (arvamuse lk 5). Kaevandamise projekti eesmärk on aga eelkõige tehniliste ohutusnõuete seadmine. 20. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 väidetu, et Käskkirja nr 165 eritingimustes ei saa taotletud kaitsemeetmeid ette näha, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamise hetkel on teadmata, millised kinnistuomanikest reaalselt kaevandamiseks nõusoleku annavad. Samuti on vastustaja leidnud, et tingimuste ettenägemine kaevandamisloas pigem kahjustaks, kui kaitseks selliste kinnistute omanike õigusi. Esiteks jääb mõistetamatuks, kuidas saanuks Käskkirja nr 165 eritingimustes kinnistute kaitseks meetmete ettenägemine kahjustada kinnistute omanike õigusi. Teiseks, on juba alates 2008. aastast olnud selge, et kaebaja kinnistutega seoses KKT-le maakasutusõigust ei anta. Vastustaja pidanuks loamenetluses eeldama, et KKT kinnistute kasutusõigust ei saa ja lähtuma keskkonnatingimuste määramisel sellest eeldusest. Kolmandaks saab nõuded selliste kinnistute kaitseks kaevandamisloas määratleda üldiselt. Vastustaja oleks saanud Käskkirja nr 165 eritingimustes näha ette puhvertsoonid kinnistute, mille osas kaevandamisõigus puudub, ja kaevandatava ala vahele. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik eritingimustes sätestada, et nende kinnistute kaitseks, mille omanikud soovivad jätkata senist põllumajanduslikku maakasutust, tuleb ette näha täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Tegelikkuses selgub ka Käskkirja nr 165 eritingimustest, et kaevandamisloas on võimalik sätestada üldised nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes on piisava üldistustasemega ette nähtud nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara ja keskkonda Põhja- Kiviõli II mäeeraldisest väljaspool. Näiteks eritingimuste punkt 1 (käskkirja punkt 4.2.8.1) ja punkt 3 (käskkirja punkt 4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega õigustada vastustaja poolt Käskkirja nr 165 väljastamist tingimustel, mille puhul on Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud

7 kui nende isikute õigused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool mäeeraldist selle naabruses. Ei saa vaidlust olla asjaolus, et vahetult karjäärialal ning n-ö „saarekestena“ kaevandatavate alade vahel asuvate kinnistute osas omab kaevandamine oluliselt intensiivsemat mõju, kui karjäärialast väljapoole jäävatele kinnistutele. Seda kinnitab muu hulgas ka KMH aruanne, kus on märgitud, et „Mäetöödel on vahetu mõju nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil ning neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal. Ka vastustaja esindaja Rein Raudsep ning KKT ekspert Vello Kattai on halduskohtu istungitel möönnud, et sellistel „saarekestel“ elamine on kahtlemata väga raske ning piisavate puhvertsoonide järgimata jätmise korral võivad kinnistud sisse variseda (vt vastavalt Tallinna Halduskohtu 6. ja 9. novembri 2009 istungite protokolle). Seega saaks karjäärialal asuvate ning sellest väljapoole jäävate kinnistute kaitsetingimuste mõttes erinev kohtlemine olla loogiliselt õigustatud üksnes vahetult karjäärialal asuvatele kinnistutele soodsamas suunas, st kui kaevandamisloas oleks ette nähtud selliste kinnistute osas täiendavad kaitsemeetmed. 21. Kaebuse esitaja on eelmärgitu põhjal seisukohal, et Käskkiri nr 165 ei vasta MaaPS § 35 lg 2 punktis 8 sätestatule. Käskkirja nr 165 eritingimustes on jäetud määratlemata kaitsetsoonid karjäärialal asuvate kinnistute kaitseks, puuduvad mistahes nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks, õigusvastaselt on jäetud määratlemata meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused (vibratsiooni ja müra osas) on seevastu ilmselgelt ebapiisavad ning loamenetluses pole nõuetekohaselt hinnatudki, kas vastavad tingimused üldse saavad piisavalt tagada mäeeraldisel asuvate kinnistute elanike elu, vara ja tervise kaitse. Lähtudes ka HMS §- s 54 sätestatust, on Käskkiri nr 165 materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. 22. Kaevandamisloa erinõuded (keskkonnanõuded) määratakse kaalutlusõiguse alusel ning nõuete kehtestamise aluseks on seejuures KMH või muu keskkonnauuring. HMS § 4 lg-st 2 tulenevalt peab haldusorgan kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olukorras, kus vastustaja ei ole Käskkirja nr 165 eritingimuste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le, ei saa rääkida ka vastustaja poolt nõuetekohasest põhjendatud huvide kaalumisest ja oluliste asjaoludega arvestamisest. Kõigi kahjulike mõjude ning selliste mõjude vältimiseks või minimeerimiseks vajalike tingimuste väljaselgitamiseks oleks tulnud läbi viia uus KMH või vähemalt enne Käskkirja nr 165 väljaandmist täiendava keskkonnauuringuga välja selgitada, millised on need kahjulikud mõjud, mis võivad tekkida karjäärialale jäävatele kinnistutele, millel ei kaevandata, ja kuidas tuleks neid mõjusid vältida või vähendada, samuti, milline peaks olema keskkonnanõuete täitmise seire. Vastustaja kohustus kõigi asjakohaste asjaolude väljaselgitamiseks tuleneb HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist. 23. MaaPS § 34 lg 1 punkt 14 sätestab, et kaevandamisloa andmine on keelatud, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaevandamisloa väljastamine KKT-le võib kaasa tuua olulise ja pöördumatu kahju avalikele huvidele, kuna KKT rikub järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastavalt MaaPS § 1 lg-le 1 on MaaPS-i eesmärgiks tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik asutamine. 23.1 Olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuvate kinnistute osas maakasutusõigus, toob vastaval mäeeraldisel kaevandamine endaga kaasa maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, kuivõrd KKT-l on keelatud kaevandada kaebajale ja teistele kaebajatele kuuluvatel kinnistutel ning lisaks ka teede, veekogude ja elektriliinide kaitsevööndites. Kaevandamisloa elluviimisel kujunev faktiline olukord on vastuolus MaaPS § 62 lgga 1 ja lg-ga 3. 23.2 KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et kaevandamisloa väljastamine on vajalik viivitamatult, kuivõrd olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Argument pole tõsiseltvõetav, kuivõrd I kaevandamisloa tühistamise järgselt on KKT tegevus igati edukalt jätkunud ning puudub

8 alus asuda seisukohale, et KKT tegevusele võiks mistahes mõju omada ka Käskkirja nr 165 tühistamine. Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel (st olemasolevas karjääris) on KKT-l siiani kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid, mida tõendavad ka kaebusele lisatud fotod. Samuti on peaaegu täielikult kaevandamata KKT poolt 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus. Lisaks on KKT-l hetkel olemas hoidlates ca 1,5 miljonit tonni põlevkivi, mida ei kasutata ning mis seisab KKT hoidlates. Eksitav on KKT väide, et hoidlates seisev kolmanda järgu põlevkivi ei ole õlitootmises kasutatav. Tehnoloogiainsener K.Trofimenko on 19.10.2010 arvamusloos ajalehes Põhjarannik märkinud, on olemas tehnoloogia, mis lubab KKT kasutusel olevates seadmetes toota põlevkiviõli ka kolmanda sordi põlevkivist. Kolmanda sordi põlevkivivarude lõppemisel saab KKT soetada mõlema sordi põlevkivi Eesti Energia kaevandustest. Eelmärgitud tehnoloogia on patenteeritud Eesti Patendiameti otsusega nr 12/P200500001. On selge, et KKT poolt ca 1,5 miljoni tonni põlevkivi ladustamine ja kasutamata jätmine kujutab endast maavara raiskamist. Asjaolule, et KKT väited põlevkivivaru ammendumise kohta on eksitavad, viitab ka asjaolu, et KKT esitas 28.05.2010 vastustajale taotluse kaevandamisloa nr KMIN-045 laiendamiseks ja 18.10.2010 avaldusega loobus kaevandamisloa laiendamise taotlusest, tuues põhjenduseks, et põlevkivi on segunenud liivaga ning põlevkivi kihid ei ole eristatavad. On ebausutav, et aastatel 1935 – 2009 nimetatud alal läbiviidud uuringud, mis kõik kinnitasid põlevkivi olemasolu, olid valed. Kaebaja arvates on KKT laienduse taotlusest põhjendamatu loobumise põhjuseks esiteks KKT huvi mõjutada toimuvat sundvõõrandamise protsessi, mille tulemusena oleks KKT-l võimalik asuda suuremate pingutusteta ja kulutusteta sundvõõrandatud maadel põlevkivi kaevandama ja teiseks KKT soovimatus viia läbi KMH-d. 23.3 MaaPS § 48 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastama ning korrastamine toimub korrastamisprojekti alusel. KKT ei ole seadusest tulenevat korrastamiskohustust täitnud. Rekultiveerimistööde alustamata jätmist on KKT põhjendanud Sonda valla kooskõlastuse puudumisega. Eelnev ei saa aga olla vabanduseks, kuivõrd korrastamistööde teostamiseks vajalikud kooskõlastused sai KKT juba 2009. a aprillis, millele viitab ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.1. Eelmärgitud punktis viitab vastustaja ka asjaolule, et talle teadaolevalt on karjääri korrastamisega alustatud 2010. aasta kevadel ning istutamisperioodi jooksul on väidetavalt jõutud korrastada kaks maatükki karjääri keskosast, kokku 12,12 ha suurune ala. Kaebajale teadaolevalt ei ole KKT käesoleva kaebuse esitamise hetkeks rekultiveerimistöödega endiselt alustanud. MaaPS § 48 lg 3 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud esitama loa andjale kord aastas andmed maavaravaru kaevandamisega maa rikkumise ja maa korrastamise kohta. KKT poolt vastustajale ning Keskkonnaametile esitatud Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri 2010. aasta rikutud ja korrastatud maa aruande punktis 3 on aasta jooksul korrastatud maa lahter tühi. Analoogselt on vormistatud ka KKT 2009. aasta rikutud ja korrastatud maa aruanne (st korrastatud maa lahter on täitmata). Kuivõrd pole vaidlust, et 2009. aasta jooksul KKT korrastamiskohustust ei täitnud (millele viitab ka vastustaja käskkirja punktis 3.6.6.1), on selge, et 2010. aasta aruande analoogne vormistus viitab korrastamiskohustuse täitmata jätmisele ka 2010. aasta jooksul. Samuti ei leidnud kaevandamisest puudutatud isikud karjääriala korrastamisest jälge vaatluse tulemusel. Seega on põhjendatud kahtlus, et KKT on uue kaevandamisloa menetluse käigus esitanud avalikkusele ja riigiasutustele teadlikult eksitavat teavet rekultiveerimistööde alustamise ja läbiviimise kohta. Eelkäsitletud rikkumine annab alust põhjendatud kahtluseks, et KKT ei kavatse korrastamiskohustust täita ka Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel. 23.4 KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikud on korduvalt pööranud vastustaja tähelepanu põhjendatud kahtlusele, et KKT poolt mahakantud põlevkivivarud on tegelikkuses olnud kaevandatavad ning et KKT on enamiku mahakandmisele planeeritud varust ära kaevandanud. Eelmärgitud kahtlusi kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le, milles vastustaja juhib KKT tähelepanu, et KKT on esitanud mahakandmiseks põlevkivi, mis tegelikult on juba puistangutesse ammutatud ehk ära kaevandatud. Puudutatud isikud juhtisid eelkirjeldatud probleemile tähelepanu ka Käskkirja nr 165 eelnõu menetlemise käigus. Sisuliselt jättis vastustaja vastava väite tähelepanuta, selgitades vaid Käskkirja

9 nr 165 punktis 3.6.6.2 lakooniliselt, et suhtub varu täpsustamise taotlustesse äärmise tähelepanuga, mida kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le. 23.5 KKT ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkudes nii oluliselt keskkonnanõudeid. Läti Ülikooli geoloogiaprofessor Valdis Seglinši 26.10.2009 arvamusest koos päringu ja fotodega nähtub, et karjääri territooriumile on maetud mäetootmise jäätmed, tööstusja olmeprügi, seejuures osa tööstuslikke jäätmeid kuulub tõenäoliselt ohtlike jäätmete kategooriasse. 03.02.2010 V.Seglinši täiendavas arvamuses on kokkuvõtlikult asutud seisukohale, et arvamuse andmise aluseks olnud materjalidest nähtuvalt ei ole Põhja-Kiviõli karjääris tegemist kvaliteetse kaevandamistegevuse ega ratsionaalse suhtumisega loodusressurssidesse. Põhja-Kiviõli karjääris korraldatakse kaevandamistegevust jämedas vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega. 23.6 KKT-le väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-045 punkti 8 kohaselt on KKT kohustatud kaevandamisel turba koorima ning huumuskihi ladustama ja hiljem kasutama pinnase taastamisel. Samuti on KKT kohustatud vältima turba sattumist aluskivimitesse. Vaatamata eelmärgitud kohustustele jätkab KKT oma senist õigusvastast tegevust kattekivimite segamisel mullaga, jättes täitmata mulla koorimise ja selle ladustamise kohustuse korrastamistööde teostamise tarbeks. Eelnev on tõendatud V.Seglinši 26.10.2009 arvamusega ja selle aluseks olnud fotodega Mullakaitsenõuete rikkumist esimeses karjääris tunnistas ka vastustaja uue kaevandamisloa avalikul arutelul. 23.7 KKT-le 24.07.2008 väljastatud vee erikasutusloa punkti 4.7 kohaselt on maksimaalne lubatud ööpäevane veevõtu maht 6600m3. Kaebuse esitajale teadaolevalt on tegutsevast karjäärist vett väljapumpavate pumpade tootlikkus 210m3 tunnis ning pumpasid on viis. Seega on maksimaalne ööpäevane tootlikkus kokku 25 200m3, mis ületab ca neljakordselt vee erikasutusloaga lubatu. Kaebuse esitaja peab tõenäoliseks, et KKT suunab lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke või pumbatakse vesi vanasse Kiviõli kaevandusse. Nõuetekohaselt deklareerimata veekoguselt jäävad riigil maksud saamata. Ka V.Seglinši 26.10.2009 ja 03.02.2010 arvamustes on viidatud veekaitsenõuete rikkumisele. Viidatud keskkonnaalase rikkumise uurimiseks on algatatud ka väärteomenetlus, mis pole viinud KKT karistamiseni. 23.8 KKT rikub keskkonnakompleksloa nõudeid, samuti leiab KKT tehases aset keskkonnaloata tegevus. KKT põletab õlitehases fuusse, mis on ohtlikud jäätmed ja mille põletamiseks peab olema vastav keskkonnaluba. KKT keskkonnakompleksluba ei anna KKT-le õigust fuusside põletamiseks ja seega tegutseb KKT viidatud ohtlike jäätmete põletamisel ilma nõutava keskkonnaloata. Eelmärgitut on möönnud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4, viidates Keskkonnaameti 24.09.2010 kirjale, milles teavitati KKT-d tema tegevuse mittevastavusest seaduse nõuetele. Kuigi vastustaja on Käskkirjas nr 165 viidanud KKT lubadusele lõpetada fuusside põletamine, ei ole teada, kas KKT on käesolevaks hetkeks ka vastava lubaduse täitnud. Isegi juhul, kui KKT on fuusside põletamisest loobunud, ei mõjuta see kuidagi asjaolu, et KKT rikkus selles osas teadlikult seadusest tulenevaid nõudeid. 23.9 2010. aasta novembris määras Keskkonnainspektsioon väärteokorras KKT-le 20 000 krooni suuruse trahvi välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest, kuivõrd KKT ületas lubatud piirnorme raskemetallide osas, samuti näitasid 2010. aasta aprillis teostatud mõõtmised lubatust kõrgemat välisõhu saastatuse taset. KKT keskkonnaloata tegevus nähtub ka Keskkonnaameti 05.08.2010 kirjast Riigikogu liikmele A.Lotmanile, kus Keskkonnaamet viitab, et KKT-l puudub keskkonnaluba pae purustussõlme tööks ning loata on purustussõlme töö keelatud. Viidatud kirjast ilmneb ka, et KKT tegevuse mittevastavus keskkonnanõuetele on järelevalveasutustele ilmne, kuid tegevuse nõuetega kooskõlla viimist ei ole senini õnnestunud tagada. 23.10 Kaebuse esitaja viitab ka KKT tehase korstnast tuleva musta suitsu probleemile. KKT tehasest õhku paisatava suitsu osas on 2010. aasta jaanuaris tehtud mitmeid fotosid, mida on analüüsinud Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor Arvo Ots ja kelle 01.02.2010 ekspertarvamusest nähtub, et tegemist on ebanormaalse olukorraga ning korstnast paisatakse keskkonda heitmeid. MTÜ Saastevaba Kiviõli tõstatas alates 2010. aasta märtsist avalikkuse ees viidatud musta suitsu probleemi, mida KKT põhjendas uue seadme TSK-500 testimisega. Vastustaja

10 on Käskkirjas nr 165 märkinud, et KKT paigaldas uue filtri septembris 2010. Ometi võib perioodidel 06. – 19.10.2010 ja 06.11. kuni 25.02.2011 tehtud fotodelt näha, kuidas KKT tehase korstnast paiskub endiselt õhku süsimusta suitsu. Seega on ilmne, et KKT väidetav tegevus välisõhu saastamise probleemi lahendamisel ei ole tegelikkuses mingit tulemust andnud ning KKT saastab jätkuvalt Kiviõli, Sonda, Uljaste ja Varinurme elanike elukeskkonda, kahjustades sellega oluliselt elanike tervist. Välisõhu saastamine on vahetult seotud KKT tegevusega põlevkivi kaevandamisel. Nimelt kasutab KKT kaevandatud põlevkivi õlitootmises. Õlitootmise tulemusena KKT tehases saastab KKT aga õigusvastaselt ja lubatud piirnorme ületades keskkonda, rikkudes nii välisõhu kaitse nõudeid. Lisaks juba käsitletud rikkumistele võimaldab uue kaevandamisloa väljastamine KKT-l jätkata välisõhu kaitse nõuete rikkumist ja elanike elukeskkonna kahjustamist. 24. Kaebaja leiab, et kõik eeltoodu viitab KKT järjekindlale ja põhjendamatule eelistatud kohtlemisele, mis omakorda on viinud nii Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike ja piiratud asjaõiguste omajate õiguste rikkumiseni ning lõppastmes kahjustab oluliselt ka riiklikke huve.

Kaebaja 21.12.2011 täiendavad seisukohad (III kd tl 51-66) 25. Vastustaja rikkus HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ja HMS § 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Olenemata KeHJS § 11 lg 6 formaalsest kohaldamisest sätestas KeHJS § 11 lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses teatud üldise põhimõtte KMH aruande õigsuse eeldamiseks. Selle põhimõtte kohaselt ei ole, arvestades faktiliste ja õiguslike asjaolude objektiivset muutumist, KMH aruanne piisavalt ajakohane keskkonnamõju otsustamiseks, kui selle dokumendi koostamisest on möödunud neli aastat. Seda olenemata sellest, kas säte puudutas KMH aruande kasutamist sama või teise tegevusloa väljaandmise menetluses. Et antud juhul oli KMH aruande heakskiitmisest (05.03.2005) kuni Käskkirja nr 165 väljaandmiseni (27.01.2011) möödas ebamõistlikult palju aega, kinnitab mitte üksnes KeHJS § 11 lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses, vaid see tuleneb ka seaduse teiste sätete mõttest. Näiteks KeHJS § 22 lg 9, mille kohaselt keskkonnamõju hindamise järelevalvaja säilitab heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest arvates. Samuti KMH aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 19 lg 3 kohaselt, kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Neist sätetest järeldub, et KMH aruande õigsust hinnatakse teatud tähtaja piires, milleks kaebuse esitaja hinnangul on KeHAS § 19 lg 3 lähtuvalt kaks aastat pluss mõistlik aeg sellest lähtuva tegevusloa väljaandmiseks. 26. Uue KMH aruande koostamist ei välista KeHJS § 11 lg 71, mis kehtivas redaktsioonis sätestab: “Sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine.“ Antud juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõjude hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav keskkonnamõjude hindamine ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. 27. Uue KMH aruande nõudmise kohustus on otsustajal lähtuvalt KeHJS §-st 2 ja HMS §-dest 6 ja 4. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on KeHJS § 2 lg 1 kohaselt teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut, samuti anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. Keskkonnamõju hindamise tulemusi ja selles tehtud ettepanekuid peab otsustaja saama tegevusloa andmise menetluses arvestada. Seetõttu ainult keskkonnamõju õige, igakülgne ja ajakohane hindamine tagab seadusliku ja põhjendatud otsustuse tegemise. Seevastu ebapiisavad ja aegunud andmed tegevuse võimaliku keskkonnamõju kohta muudavad vääraks nii selles menetluses antava tegevusloa kui ka

11 võib tekitada pöördumatuid kahjustusi keskkonnale. Antud juhul tehti 2004 läbiviidud KMH aruande alusel ja ilma kaevandamisprojektita otsustus, mis mõjutab negatiivselt keskkonda vähemalt kuni aastani 2028. Uurimispõhimõttest tulenevalt oleks pidanud otsustaja kasutama kõiki seadusega lubatud võimalusi kavandatava tegevuse keskkonnamõju põhjalikuks uurimiseks, et selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, mitte arvestama üksnes taotleja huve tegevusloa kiireks väljastamiseks. Uue keskkonnamõju hindamise korral saab põhimõtteliselt täiendada olemasolevat KMH aruannet või koostada uue dokumendi, arvestades KeHJS § 20 sätestatut. Seejuures saab kaasata vajalikke eksperte ning välja selgitada ja täpsustada negatiivseid keskkonnamõjusid. 28.Vastustaja on ebaõigesti teostanud ka HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaalumist, eelistades põhjendamatult KKT ärihuvi ja väidetavat riigi kaudset huvi põlevkivi kaevandamise ja töökohtade säilitamise vastu olulisele avalikule huvile puhtama keskkonna suhtes. Viimatinimetatu ei hõlma üksnes looduskeskkonda, vaid elukeskkonda tervikuna. Kaevandamisest tulenevad võimalikud negatiivsed mõjutused võivad kahjustada nende inimeste tervist, kelle töökoha säilitamise eest KKT justkui võitleb. Piirkonna inimeste tervise halvenemine tähendab riigi olulisi kulutusi tervishoiule. Võimalike keskkonnakahjustuste kõrvaldamise kulud, kui neid on üldse võimalik kõrvaldada, on samuti oluliselt suuremad kui kulu uue ja põhjalikuma KMH läbiviimise kulud. 29. Seega olenemata sellest, kas KeHJS § 11 lg 6 on formaalselt kohaldatav või mitte, tuleneb KeHJS § 2 ja seaduse mõttest ning HMS §-st 6, et KMH aruande õigsust võib eeldada vaid teatud aja jooksul. Üle viie aasta möödumisel (KeHJS § 22 lg 9) on KMH aruanne ilmselt sisult aegunud. Kui kohus nõustub kaebuse esitajatega, et KeHJS § 11 muudatused, mis jõustusid 26.11.2010 (§ 11 lg 6 muutmine, lg 71 lisamine) ei välista uue KMH aruande nõudmist käesolevas menetluses, ei taotle kaebuse esitaja nende sätete põhiseadusevastasuse tuvastamist. 30. Kaebaja ei ole saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, kuna ta ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Hilisemalt, kui isikud menetluses said osaleda, oli see osalemine aga neist mittesõltuvatel põhjustel üksnes formaalne. Vastustaja on olnud pärast KMH aruande heakskiitmist ilmselgelt positsioonil, kus ta ka kaitseb ja õigustab oma tehtud otsustust ning omab nii KKT-st kui pikast menetlusest tulenevat survet kiiresti menetlusega lõpule jõuda. Seega ei olnud uue kaevandamisloa väljaandmisele eelnevas menetluses (2009-2010) tegelikult reaalne oodata, et vastustaja otsustavalt ja sisuliselt KMH aruannet kontrolliks või analüüsiks. See aga ei tähenda, et KMH aruanne oleks sisuliselt õige. Kaebuse esitaja hinnangul on KMH aruanne koostatud puudulikult ning see ei vasta nõudmistele, mis kehtisid Käskkirja nr 165 väljaandmise ajal ning osaliselt ka nõudmistele, mis kehtisid aruande koostamise hetkel. 31. KMH aruandes olid selle heakskiitmise hetkel järgmised puudused: 31.1 KMH aruandest ei nähtu, et selles oleks arvestatud Nõukogu Direktiiviga 27.06.1985 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EMÜ), (edaspidi Direktiiv) (Direktiivi on muudetud ja täiendatud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ). Eelkõige ei ole esitatud artikli 5 lõike 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebuse esitaja hinnangul on KKT kaevandamistegevus vastav direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud projekti tunnustele (lisa II, p 2 alapunktid e; h; j). 31.2 KeHAS § 14 lg 4 kohaselt peab (keskkonnamõju hindamist läbi viiv) ekspert keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav. Vaadeldava KMH aruande koostas töörühm Arvi Toomiku juhtimisel. A.Toomikul on olemas küll keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamise ja kaevise töötlemine, sh rikastamine, kuid kaebuse esitaja hinnangul ja KMH aruande sisu analüüsides tundub, et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud vaadeldava tegevuse hindamisel vajalike keskkonnaaspektide määratlemiseks piisav. Vastav kvalifikatsioon puudus ka teistel antud protsessi kaasatud spetsialistidel. 31.3. KHM aruande ptk-s 3.2 on käsitletud KMH aruande vastavust olemasolevatele planeeringutele ja arengukavadele. Ainsa planeeringuna, millega KMH aruande koostamisel on arvestatud, on märgitud Ida-Virumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad

12 keskkonnatingimused“ (väidetavalt vastuolu ei ole). Samas ei ole analüüsitud kooskõla 2001 kehtestatud Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumilise planeeringuga, Sonda valla üldplaneeringuga (kehtiv redaktsioon kehtestatud 07.02.2004), aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega (Sonda valla arengukava, Kiviõli linna arengukava, Ida-Viru maakonna arengukava 2004, maakonna arengukava 2004, maakonna prioriteedid alates aastast 1999, Regionaalarengu põhisuunad 2003. Planeeringud koostatakse selleks, et planeerida edaspidi selle järgi piirkonnale mõju omavaid tegevusi, mistõttu nende käsitlemine oleks olnud vajalik. 31.4 KMH aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada tehnoloogiline lahendus. Kaebuse esitaja arvates ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli piisavalt määratlemata. 31.5 KMH aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõjupiirkond naabermaadele, mistõttu ei ole ilmselt õigesti hinnatud ka pealmaakaevandamisest tulenevaid tegelikke keskkonnaalaseid mõjusid. Samuti on analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral, pärast rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse. Osa pinnasesse ja põhjavette jõudvatest ainetest on potentsiaalselt mürgised, mistõttu neile on paljudes riikides kindlaks määratud sihtarvud ja piirarvud. Eestis on keskkonnaministri 02.04.2004 määrusega nr.12 „Pinnases ja põhjavees ohtlike ainete sisalduse piirnormid“ määratud 20 elemendi (Hg, Cd, Pb, Zn, Ni, Cr, Cu, Co, Mo, Sn, Ba, Se, V, Sb, Tl, Be, U, F, As ja B) lubatud maksimaalsed kontsentratsioonid. 31.6 Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris ja selle lähialadel, samuti veega seonduv. Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb. Antud problemaatika vajab detailsemat analüüsi (veeolude muutus; muutuse mõju muldade struktuurile): kuidas paekiviste muldade viljakus muutub mäeeraldistel ja nende naabruses. Pole analüüsitud põhjavee reostamise ohtu maapinnalt lähtuva reostuse eest. Pole piisava detailsusega käsitletud Uljaste järve kaguosa põhjaallikate toitumisala ega kaevandamise võimalikku mõju antud põhjaallikatele. Nimetatud probleemi on KMH aruandes ainult mainitud. 31.7 Pole analüüsitud kaevanduspiirkonnas esinevat tektoonilist riket. Tektooniline rike omab olulist mõju pinnaja põhjaveerežiimile. Tektooniliste rikete esinemist põlevkivimaardlate territooriumitel on uurinud Eestis põhjalikumalt TTÜ mäeinstituudi geoloogia-mineraloogiateaduste doktor geotektoonika alal Ü. Sõstra, kes on tektooniliste rikete kohta avaldanud mitmeid artikleid. Seega oli KMH aruande koostamise ajal teada piirkonnas tektoonilise rikke tõenäosus ja uuringute vajadus, kuid neid ei ole KMH aruandes käsitletud. Samas on kaevandamine planeeritud vähemalt sügavuseni kuni 14m, kuna selline on KMH aruande kohaselt põlevkivikihtide lamami suurim sügavus (KMH aruanne ptk 4.2.2, lk 15). Kaebuse esitaja leiab, et isegi kui tektoonilise rikke mõju antud piirkonnas ei ole, oleks KMH aruandes pidanud vastavasisuline seisukoht kajastamist leidma. 31.8 KMH aruandest ei nähtu, et selle koostamisel oleks käsitletud isegi neid asjakohaseid Eesti Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne 2004.aastat. 32. Vastustaja on jätnud tähelepanuta KMH aruande objektiivse aegumise tulenevalt sellest, et pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on suur osa keskkonnaõigusalastest õigusaktidest sisuliselt asendatud või oluliselt muutunud. Ning on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded. KMH aruanne ei vasta pärast selle koostamist vastuvõetud õigusaktidele, sealhulgas 2005.aastal jõustunud KeHJS-s toodud nõuetele, ja selle seaduse §-le 20 lg-le 1. Samas ei saa loa andja lähtuda kaevandamisloa väljaandmisel põhimõtetest, normidest ja teabest, mis loa väljaandmisel enam ei kehti.

13 33. Vastustaja on Käskkirjas nr 165 punktis 3.7.2 põhjendanud keskkonnaseisundi muutumise ebatõenäosust. Toetudes ka Steigeri arvamusele leidis vastustaja, et keskkonnamõjud jäävad samadesse piiridesse, mis prognoositi 2004. aasta KMH aruandes. Kaebaja eeltooduga ei nõustu. Perioodil 2004-2011 on aset leidnud muudatused, mida põlevkivikarjääri keskkonnamõju adekvaatseks kindlakstegemiseks on oluline arvestada. Eelkõige tuleb käsitleda uut teavet ja keskkonnaalaseid muudatusi, mis on kajastatud asjassepuutuvates dokumentides ja uuringutes. 33.1 Eesti teadlased, eesotsas Ü.Sõstraga on uurinud muuhulgas Kirde-Eesti piirkonnas tektoonilisi rikkeid. Ü. Sõstra, R. Vaher artiklis „Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“ ja „Sonda tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ kirjeldatakse, kuidas 2005.a kevadel hakkasid Põhja- Kiviõli karjääris kaevetööde käigus avanema erinevad uue rikke osad. Artiklis on viidatud ka KKT tellimusel teostatud uurimistöödele 2005-2006, mis tähendab, et ka KKT oli teadlik sellise rikke olemasolust ja uurimisvajadusest. 33.2 Rootsis on arvatud karstilevilad ja tektooniliste rikete vööndid suure radooniohuga alade hulka, kuid Eestis ei ole sellist otsest seost seni kindlaks tehtud. Geoloogilistele andmetele tuginedes on aga kindel, et sügavale ulatuvad lõhed võivad osutuda radooni intensiivse migratsiooni teedeks. 33.3 Alles viimastel aastatel on hakatud põhjalikumalt uurima kivimite ja mineraalide mõju inimeste ja loomade tervisele. Elukeskkonna geokeemilisi iseärasusi tuleb uurida ja arvestada ning käsitleda, sest ümbritseva keskkonna geokeemiline tagapõhi on üks peamisi tervise tugisambaid. Ka seda teemat on käsitlenud Ü. Sõstra oma artiklis Geokeemia mõjust tervisele, 2008. 33.4 Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on valminud ka Eesti geoloogiline baaskaart, mille enamik osi on koostatud 2007-2010, sellest Kiviõli osa nr 6443 seletuskiri on koostatud 2007. Geoloogiline baaskaart on 1:50 000 mõõtkavas kaardikomplekt, mis annab informatsiooni maapõue ehitusest, maavarade ja põhjavee levikust, hulgast ning kvaliteedist ja geoloogilise keskkonna seisundist, võimaldamaks selle ratsionaalset kasutamist ning kaitset. Antud juhul ei ole KMH aruande koostamisel kasutatud ka baaskaardi koostamisel kasutatud materjale, mis olid kättesaadavad 2004. aastal KMH läbiviimise ajal. 33.5 2010 on koostatud kogu Eesti põlevkivimaardlat hõlmav hinnang põhjaveele, sealhulgas põhjavee mudel. Töö on pealkirjaga „Eesti põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja sellele on viidatud koos allikaga ka 27.01.2011 Käskkirja nr 165 punktis 3.3.3. Kuigi seoses sellega ei ole Keskkonnaministeerium pidanud konkreetse põhjaveemudeli koostamist põhjaveega seonduvate tingimuste sätestamiseks vajalikuks, on ilmne, et kooskõla 2010 väljatöötatud põhjaveemudeliga peaks keskkonnamõjude hindamisel käsitlema. Muuhulgas ei saa välistada, et heakskiidetud põhjaveemudelist tulenevalt oleks KMH aruandes põhjaveega seotud küsimusi Sonda kerge ja Satsu kerge piirkondades pidanud käsitlema teisiti. 33.6 01.04.2010 on Vabariigi Valitsus kinnitanud veemajanduskavad, sh Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava. Veeseaduse kohaselt planeeritakse vee kaitse ja kasutamise abinõud just veemajanduskavas. 33.7 Ka Uljaste järve seisundis on ilmselt toimunud 2004-2011 muudatusi. 2007. aastal saadi Geoloogilise baaskaardi koostamisega seoses teada, et allikaid avaneb ka Uljaste järve põhjas. Seetõttu tuleks Uljaste järvega seonduvat KMH aruandes põhjalikumalt analüüsida. Selleks on TTÜ Mäeinstituudi mäendustingimuste laboris kättesaadavad põhjavee dünaamika ja kvaliteedi modelleerimise tarkvarad Visual ModFlow ja AquaChem (Mäeinstituudi uudiskiri nr. 4 21.12.2007 sisukord ja ptk 8,. Lisa 7, Lk. 13/62), mida saab vajalike uuringute juures käesoleval ajal juba kasutada. Vastav võimalus 2004 ilmselt puudus. 33.8 2005. aastal on keskkonnaministri 13.01.2005 määrusega nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine“ võetud kaitse alla metsise (Tetrao urogallus) väljaspool kaitsealasid asuvad elupaigad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks. Määruse § 2 lg 2 p 9 ja 10 on metsise püsielupaikadena nimetatud Kuresoo, Sonda vallas Uljaste külas ja Kullikünka, Sonda vallas Nüri külas. Kuigi need alad ei piirne otseselt planeeritava kaevandamisalaga, on need sellele suhteliselt

14 lähedal ning ei saa välistada kaevandamise negatiivset kaudset mõju metsise kaitse alla võetud püsielupaikadele, st kaevandamise käigus tekkivate häiringute mõju metsise elupaikadele: pidev müra, põhjavee alandusega tekkivad niiskusrežiimide muutused püsielupaikades jne. KMH aruande punktis 4.2.5 on mainitud, et kaevandamisele planeeritud alal elavad tedred, kuid nemad ei ole riikliku kaitse all. Kaebuse esitaja lisab, et teder ja metsis on suhteliselt sarnased linnud ning neid aetakse tihti segi. Arvestades metsise elupaiku lähedal, ei saa välistada, et tegelikult ei ela kaevandamisalal ka mitte teder vaid metsis. Neid küsimusi tuleb keskkonnamõjude hindamisel analüüsida. 33.9 Ühe pideva muutujana ja mõjutajana tuleb silmas pidada ka kaevandamistegevust Põhja-Kiviõli olemasolevas põlevkivikarjääris (aastatel 2004-2011). Sellega seoses on mõjutatud pinnaja põhjaveerežiim, eelkõige lõhe ja karstitsoonides. 33.10 Seega, kuigi vastustaja ei ole tuvastanud muudatusi keskkonnas, on kaebuse esitaja arvates ülaltoodust lähtuvalt muudatused vähemalt piisavalt tõenäolised, et neid ja nende koosmõju hinnata. Olulised on ka kvalitatiivsed muudatused KHM aruannete koostamise praktikas – käesoleval ajal on ilmselt oluliselt rohkem informatsiooni ja edasiarendatud tehnoloogiad, mis võimaldavad vajalikku analüüsi teostada täiuslikumalt ja paremini. Kaebuse esitaja leiab, et kohus ei saa ega peagi teostama KMH aruandele põhjalikku sisulist analüüsi selleks, et tuvastada, et vaadeldav KMH aruanne ei vasta õigusaktide eeldustele ja nõuetele, mis on kehtestatud pärast aruande valmimist. Vastuolu on ilmselge ja objektiivne. 34. Ülaltoodud põgusast analüüsist selgub, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud aruanne ei saa kajastada kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja täielikult. Seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka üksikute täiendavate küsimuste esitamisega aruande koostajale, kuna keskkonnamõju tuleb hinnata kompleksselt ja arvestades kõiki seisukohti ja järeldusi koostoimes. 35. Kaevandamisluba peab olema seaduslik ja põhjendatud just selle välja andmise hetkel, mis tähendab ka seda, et otsustus tehakse sel ajahetkel kehtivaid nõudeid arvestades ja maksimaalset informatsiooni omades. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusõiguse teostamisel arvestama riske, mis kaasnevad kohaselt keskkonnamõju hindamata jätmisega elukeskkonnale ja inimeste heaolule tervikuna. Isegi kui vastustaja käsitles KMH aruande heakskiitmist eelhaldusaktina, oleks olnud see võimalik edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Selles menetluses varasemalt isegi õiguspäraselt antud eelhaldusaktid ei saa olla põhihaldusakti andmise aluseks, kui on teada, et see muudaks põhihaldusakti materiaalselt õigusvastaseks. See oleks vastuolus PS §-dega 3, 5, 53, aga ka teiste õigusaktidega, mida eelpool on käsitletud. 36. Vastustaja on jätnud arvestamata vaatlusaluse maa kehtiva sihtotstarbe. Kaevandamine ja Käskkiri nr 156 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa kinnistusraamatusse kantud sihtotstarbega „maatulundusmaa“. Seda sihtotstarvet ei ole vähemalt kaebuse esitaja kinnistute puhul muudetud, samuti ei ole teada, et sihtotstarvet oleks muudetud muu maa osas, mis jääb Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse. KMH aruande koostaja on lähtunud planeerimisdokumentidena Ida-Viru maakonna teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Samas ei ole analüüsitud kooskõla Sonda valla üldplaneeringuga, mis on vastu võetud 28.11.2000 otsusega nr 3 ja kehtis kuni Sonda Vallavolikogu poolt 07.02.2004 vastu võetud uue üldplaneeringuni. Kumbki viidatud üldplaneeringutest ei näinud ette maa sihtotstarbe muutmist. Alles pärast KMH aruande koostamist on Sonda Vallavolikogu 23.03.2005 aasta määrusega nr 27 kehtestatud Sonda valla teemaplaneering „Valla majanduslikku ja ruumilist arengut täpsustavad tingimused”, milles muuhulgas on ilma igasuguse analüüsita konstateeritud vajadust kaevandusealuse maa sihtotstarvet muuta (teemaplaneeringu seletuskiri Lisa 9, vt p 4.1.2). Mõistlike põhjenduste, analüüsi ja keskkonnaaspektide käsitluse puudumise tõttu ei ole seda dokumenti võimalik strateegilise planeerimisdokumendina käsitleda ega ka põhimõtteliste otsuste tegemiseks kasutada. Kuid ka seda planeeringudokumenti ei ole mingil põhjusel ellu viidud, mida on kinnitanud ka vallavalitsus AS-le Vestman Varahaldus.

15 37. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel arvestamata, et antud piirkonnas ei ole läbi viidud ka keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hindamist. Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte 2005.a teemaplaneeringule ei ole läbi viidud keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH), mistõttu puudus otsustajal KeHJS § 40 lg-s 4 nõutav informatsioon. KeHJS § 40 lg 4 sätestab nõuded KSH aruandele. Ka Keskkonnaministeeriumi koostatud keskkonnamõju hindamise juhises on rõhutatud, et peale teabe keskkonnaseisundi kohta, peaksid otsustaja laual olema üleriigilised, maakonna-, üldja detailplaneeringud ning omavalitsuse ja riiklikud arengukavad, mille lahutamatuteks osadeks peaks olema planeerimisseadusest tulenevalt ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanded. Keskkonnamõju hindamise juhises on tehtud ka viide Euroopa Komisjoni egiidi all välja antud kumulatiivse mõju ja mõjude koosmõju arvestamiseks juhendile, mis on ingliskeelsena kättesaadav aadressil: ttp://ec.europa.eu/environment/eia/eiastudies-and-reports/guidel.pdf. 38. Kuna vastav analüüs puudub ka KMH aruandes, ei ole antud juhul üldse hinnatud uue, lisanduva kaevandamisega kaasnevat kumulatiivset mõju ehk üksikute mõjutegurite kuhjuvat mõju keskkonnale. Eriti oluline on hinnata kumulatiivset mõju, mis antud juhul tekib näiteks pideval metsa raadamisel; põhjavee pideval väljapumpamisel koos sulfaatide kandega Soome lahte; põhjavee pideval reostumisel erinevatest saasteallikatest ja erinevate reoainetega (NH4+, NO3-, SO42- jne) jne. Kumuleerivate mõjude hindamise eesmärk on hoida ära keskkonna saastamist uute tegevustega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaevandamisloa andmine olukorras, kus KMH aruandes ei käsitleta kavandatava tegevuse kumulatiivset keskkonnamõju ning piirkonna kehtivate üldplaneeringute menetluses ei ole teostatud keskkonnamõju strateegilist hindamist, on tegemist põhimõttelise ja olulise menetlusnormide (HMS § 4, 6) rikkumisega. 39. Kavandatav tegevus võib omada lisaks Eestile ka piiriülest keskkonnamõju, mille tuvastamist reguleerib KeHJS § 30 ning ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (edaspidi - Espoo konventsioon). Espoo konventsiooni eesmärk on kohustada Konventsiooni osapooli viima läbi piiriülest keskkonnamõju hindamist, kui kavandatav tegevus võib põhjustada olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. Konventsiooni põhimõtted on saanud ka Euroopa Liidu (EL) õiguse osaks Direktiivi (85/337/EMÜ) kaudu. Sarnaselt Konventsiooniga taotleb ka Direktiiv keskkonnamõjude hindamise põhimõtete ühtlustamist, et tagada keskkonna kaitstus võrdsel tasemel üle Euroopa, sest eelduslikult võib mistahes keskkonnamõjutusel olla negatiivne piiriülene mõju. KeHJS § 30 lg 2 kohaselt, kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene, ja otsustaja algatab keskkonnamõju hindamise, peab ta viivitamata teatama sellest Keskkonnaministeeriumile. Antud juhul menetles tegevusluba Keskkonnaministeerium ise, mistõttu ta oleks pidanud ise kaevandamisega kaasnevat piiriülese mõju võimalikkust hindama. Menetluses koostatud dokumentidest ei nähtu, et Keskkonnaministeerium oleks tegevuse piiriülest mõju kunagi kaalunud, sest selline analüüs peaks nähtuma menetlust kokkuvõtvast dokumendist ehk Käskkirjast nr 165. Antud juhul on vastustaja üksnes konstateerinud, et piiriülest mõju ei ole tuvastatud. Kuidas selline mittetuvastamine toimus, ei ole kaebajale teada. Kaebaja arvates oleks kavandatava tegevuse piiriülese mõju mittetuvastamine pidanud põhinema analüüsil, mis on kirjalikul kujul fikseeritud. 40. Eesti Vabariik on kinnitanud KeHJS § 30 lg-s 1 üheselt oma kohustust, mille kohaselt Eesti Vabariigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamine korraldatakse rahvusvahelistes kokkulepetes, Espoo Konventsioonis ja KeHJS-s sätestatud korras. KeHJS § 30 lg 2 ja lg 3 sätestavad, et kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene ja algatatakse keskkonnamõju hindamine, peab sellest teavitama Keskkonnaministeeriumit, kes edastab esimesel võimalusel mõjutatavale riigile keskkonnamõju hindamise ja algatamise teate muuhulgas koos kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva piiriülese mõju kohta. Sarnaselt seab KeHJS § 46 lg 2 Keskkonnaministeeriumile kohustuse edastada teisele riigile teade, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamisel selgub, et planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneb eeldatavalt oluline mõju vastava riigi keskkonnale, niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui toimub programmi avalikustamine Eesti Vabariigis. Teavitamiskohustuse sätestab samuti Direktiivi artikkel 7 (1), mille kohaselt tuleb teisele riigile

16 esitada teade, kui esineb tõenäosus, et projektiga võivad kaasneda olulised keskkonnaalased mõjutused. Seega, kui on olemas vähimgi kahtlus, et tegevus võib mõjutada piiriüleselt teist riiki, tuleb riiki teavitada ja viia läbi laiendatud piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus. Ettevaatusprintsiibi mitterakendamise korral ülaltoodud sätete kaudu eksib liikmesriik lisaks siseriiklikele normidele ka Direktiivi ja Espoo konventsiooni vastu. Konventsiooni lisas I on toodud tegevused, mis võivad esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. KKT tegevusalad, mis kuuluvad nö “riskigruppi” Espoo konventsiooni lisa I mõttes, on eelkõige järgmised: i) punktis 6 toodud tegevus keemiakombinaadina; ii) punktis 10 a) toodud tegevus mürgiste ja ohtlike jäätmete jäätmekõrvaldusrajatisena; iii) punktis 14 toodud tegevus suure karjääri ja kaevandusena; iv) punktis 16 toodud tegevus suurema rajatisega nafta, naftakeemiaja keemiatoodete säilitajana; v) punktis 17 toodud tegevus metsa hävitajana suurtel aladel; ning vi) punktis 19 toodud tegevus heitveepuhastusseadmete kasutajana võimsusega üle 150.000 inimekvivalendi. Eeltoodud tegevuste korral tuleb Espoo konventsiooni mõttes kindlasti tagada: i) et mõjutatav pool oleks informeeritud, ii) et mõjutataval poolel oleks kaasarääkimise õigus ning iii) et mõjutatava poole seisukohtadega arvestatakse lõppotsuse (mis puudutab tegevuse lubatavust) tegemisel. Käesoleval juhul, kui täidetud ei ole ükski eeltoodud tingimus ja piiriülest keskkonnamõjude hindamist ei ole läbi viidud, on ilmne, et Eesti Vabariik on KKT-le kaevandamisloa väljastamisega rikkunud nii KeHJS-st, Direktiivist kui ka Espoo konventsioonist tulenevaid kohustusi. Vastavalt Konventsiooni artiklile 5 on päritolupoolel kohustus viivitamatult pärast keskkonnamõju hindamise dokumentatsiooni valmimist alustada mõjutatava poolega konsultatsioone, muuhulgas kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku piiriülese keskkonnamõju ja selle vähendamiseks või ärahoidmiseks võetavate meetmete osas. KKT osas on terves ulatuses jäetud läbi viimata kirjeldatud konsultatsiooni etapid, mis sisaldavad väga olulisi mõjutatava riigi kaitseks ette nähtud tegevusi. 41. Vastustaja on menetluses rikkunud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet. KKT tegevusest võib olla piiriülese keskkonnamõjutuse näol puudutatud kõige enam Soome Vabariik. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppega (vastu võetud 21.02.2002, edaspidi Kokkulepe) on Kokkuleppe pooled (edaspidi Pooled) võtnud teineteise suhtes selgelt määratletud kohustusi. Kokkuleppe artiklis 2 on sätestatud, et Kokkuleppe eesmärk on soodustada ja edasi arendada Konventsiooni ellurakendamist Poolte vahel. Kokkuleppe artiklis 4 on toodud Kokkuleppe kohaldamisala, millest tulenevalt, sarnaselt Konventsiooniga, tuleb Kokkulepet kohaldada kindlasti lisas I toodud tegevustele või ka muudele tegevustele, kui see eeldatavasti avaldab olulist kahjulikku piiriülest mõju. Artikli 4 ülesehitusest ja sisust nähtub, et Kokkuleppe lisas I toodud tegevuste korral on pädeval asutusel (Kokkuleppe artikli 3 mõttes) oluliselt vähem diskretsiooniõigust otsustada, kas viia läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus, kuna lisas I toodud tegevused on oma olemuselt keskmisest tegevusest oluliselt ohtlikumat laadi. Pooled on ratifitseerinud Espoo konventsiooni, võtnud üle Direktiivi oma seadusandlusesse ja sõlminud omavahel Kokkuleppe just selle eesmärgiga, et selliste keskkonnale keskmisest oluliselt ohtlikumate tegevusalade puhul nagu seda on KKT tegevusalad, viidaks läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus. Espoo konventsiooni ratifitseerimine ja Kokkuleppe sõlmimine on eeltoodud tahte ühene ja otsene väljendus. 42. Vastustaja on menetluses rikkunud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni. Eesti Vabariik on Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (edaspidi Läänemere kaitse konventsioon, vastu võetud 09.04.1992, ratifitseeritud 19.04.1995) osalisriik. Läänemere kaitse konventsiooni eesmärk, vastavalt konventsiooni preambulale, on tugevdada ja kaasajastada Läänemere merekeskkonna kaitse õiguslikku korda, mille kaudu kindlustada Läänemere ökoloogiline taastumine, tagada ja säilitada merekeskkonna isetaastumisvõime ja ökoloogiline tasakaal. Samuti on konventsiooni osapooled väljendanud selget arusaama, et Läänemere merekeskkonna kaitsmine ja seisundi parandamine on ülesanded, mida ei saa efektiivselt teostada ainuüksi riiklike jõupingutustega, vaid ainult tiheda regionaalse koostöö ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste meetmete abil.

17 42.1 KKT kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju ka Soome lahele, kuna KKT poolt põlevkivikaevandamisel tekkiv kaevandusvesi suunatakse Satsu ja Uuemõisa ojadesse ning Erra jõe kaudu suubub kaevandusvesi Soome lahte. Kaevandusveed sisaldavad heljumit, sulfaate, sulfiide, kloriide jmt. Kui sedavõrd suure kaevanduse kaevandusveed pumbatakse mitmete jõgede kaudu Soome lahte, võib sellel olla oluline kumulatiivne mõju Soome lahele ja Soome lahe idaosa rahvuspargile (Eastern Gulf of Finland National Park IUCN kategooria: II kategooria.) Seni oli spetsialistide sõnul Eestis levinud tõdemus, et siin merd ohustavate ainetega probleeme pole. Ent Helsingis avaldatud COHIBA projekti analüüsist selgub, et isegi töödeldud heitveega voolab Eestist Läänemerre aineid, mis avaldavad kogu mereelustikule väga tugevat mõju. Soome lahe rahvuspargi ala (FI 0408001) asub suures osas Kagu-Soome saarestiku välimises osas ning ka merel. Soome lahe idaosa rahvuspark on ka üheks sealse piirkonna olulisimaks Natura 2000 alaks. Tegemist on eelkõige linnuala ning Balti heeringa kudemisalaga (C. Harengus). COHIBA projekti analüüs viitab ka sellele, et käesoleval momendil on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest Läänemere lõhe (Salmon salar L.) looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud või püsivad kalakasvanduste toel, mille üheks põhjuseks on reostunud põlevkivikaevandusvete laskmine jõgede kaudu Läänemerre. Selle tulemusel on ohus Läänemere lõhe ja Balti heeringa populatsioon. 42.2 Käesolevas olukorras, kui on jäetud hindamata välja pumbatavate kaevandusvete mõju Läänemere ja Kirde-Eesti jõgede vee kvaliteedile, on eksitud Läänemere kaitse konventsiooni artiklis 3 toodud põhiprintsiipide vastu, sealhulgas: ei ole Eesti Vabariik võtnud tarvitusele kõiki seadusandlikke, administratiivseid või muid reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikke meetmeid, et saavutada Läänemere ökoloogilist taastumist ja selle ökoloogilise tasakaalu säilimist; ei ole Eesti Vabariik rakendanud ettevaatuspõhimõtet, s.t. võtnud tarvitusele ennetavaid meetmeid, kui on põhjust eeldada, et otseselt või kaudselt merekeskkonda viidud aine või energia võib ohustada inimese tervist, kahjustada mere elusressursse ja ökosüsteeme, kahandada heaolu ning takistada mere õiguspärast kasutamist, isegi kui puuduvad lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede põhjusliku seose kohta; ei ole Eesti Vabariik teinud jõupingutusi, et kohustada KKT-d ennetama ja vältima Läänemere reostamist parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamise kaudu; ei ole Eesti Vabariik teinud konventsiooni täitmisel oma parimat selleks, et takistada KKT põhjustatud reostuse levikut väljapoole Läänemere piirkonda. Arvestades eeltoodut on kaebuse esitajal põhjendatud kahtlus, et KKT tegevus toob kaasa kahjulikku mõju õhu kvaliteedile, atmosfäärile, veekogudele, põhjaveele ja pinnasele, suurendab jäätmete hulka, kahjulike jäätmete teket ja kasvatab riski inimese tervisele. 43. Käesoleval juhul, kui on jäetud teostamata piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus KKT tegevuse osas, on Eesti Vabariik rikkunud lisaks Direktiivile, Kokkuleppele ja Espoo Konventsioonile ka ÜRO konventsiooni keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (ratifitseeritud 06.06.2001, edaspidi Århusi konventsioon) artiklit 6 (2) e), 6 (4) ning 6 (8). Århusi konventsiooni artikkel 6 (2) e) kohaselt tuleb asjaolu, et hinnatakse tegevuse riigisisest või piiriülest keskkonnamõju, teha keskkonnasjade otsustajate poolt teatavaks asjast huvitatud üldsusele otsustamise varases etapis ja tõhusal viisil avalikult või isiklikult. Tulenevalt sellest, et KKT tegevus liigitub Espoo konventsiooni lisas 1 toodud tegevuste alla ning sellest, et eksiti kohustuse vastu viia läbi piiriülene keskkonnamõjude menetlus tulenevalt KeHJS, Direktiivis ja Espoo konventsioonis sätestatust ning et mõjutatud osapoole (Soome Vabariigi) näol on tegemist asjast huvitatud üldsusega Århusi konventsiooni artikkel 2 (5)5 mõttes, pidanuks KKT tegevuse keskkonnamõjude hindamise varajases etapis tõhusal viisil teavitama mõjutatavat osapoolt. Seetõttu ei ole saanud Soome Vabariik (ega näiteks Soome Vabariigi valitsusvälised organisatsioonid) anda oma seisukohta KKT tegevuse poolt põhjustatavate võimalike piiriüleste keskkonnamõjude kohta. Seega on piiriülese keskkonnamõjude hindamise läbiviimata jätmisel rikutud Århusi konventsiooni artiklit 6 (4), mille kohaselt üldsuse menetluses osalemise tõhususe tagamiseks tuleb konventsiooniosaline kaasata menetlusse algetapis, mis on omakorda eelduseks Århusi konventsiooni artikli 6 (8) täitmiseks, mille

18 kohaselt tuleb menetlusega tagada, et otsuseid tehes arvestataks asjakohaselt üldsuse seisukohti, mis on saadud üldsuse osalemise tulemusel. 44. Kaebuse esitaja on vaidlustanud Käskkirja nr 165 muu hulgas motiivil, et käskkirjas sätestatud kaitsemeetmed on ebapiisavad. Käskkirjas sätestatud eritingimused on ebaselged ega leevenda Põhja- Kiviõli II põlevkivikarjääris kaevandamisest tulenevaid negatiivseid keskkonnamõjusid. 44.1 Eritingimuste punktides 4.2.8.10; 4.2.8.11; 4.2.8.12; 4.2.8.13; 4.2.8.14 ja 4.2.8.15 on toodud veega seotud nõuded. Kaevandamisloas sätestatud eritingimused ei saa olla piisavad ja kohased juba üksnes seetõttu, et kaevandamise mõju pinnaja põhjaveele ei ole piisaval määral analüüsitud. Seetõttu ei olnud vastustajal piisavat eelinformatsiooni, et Käskkirjaga nr 165 kaevandamisloas eritingimusi määrata. 44.2 Kaevandamisega põlevkivikarjääris kaasneb oluline negatiivne mõju põhjaja pinnaveele, kuid selle seirega seotud küsimused on kaebuse esitaja hinnangul piisavalt keerulised otsustamiseks ilma antud valdkonna teadlasteta. Eesti teadlased on antud teemat käsitlenud ning pidanud vajalikuks pidevat automaatset jälgimist. Olemasolevate eritingimuste osas võib vaid rõhutada, et ühe kuni neljakordse veeproovide võtmisega aastas ei kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu adekvaatselt põhjavee keemilise koostise muutusi põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel. Eritingimustes põhjavee kvaliteedi näitajate loetelu ja sagedus on otstarbekas (pärast uue KMH aruande koostamist) kooskõlastada Eesti Vabariigi antud valdkonna teadlastega. Määratleda tuleks ka Erra ja Purtse jõgede valgaladelt toituvad salvkaevud, kuhu pumbatakse kraavide kaudu Põhja- Kiviõli II põlevkivikarjääris moodustuv liigvesi. Joogivee kvaliteedija kontrollinõuded on toodud Sotsiaalministri 31.07.2001 määrusega nr 82 „Joogivee kvaliteedija kontrollnõuded ning analüüsimeetodid. 44.3 Eritingimused 4.2.8.10 ja 4.2.8.11 vajaksid täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et antud seireprogrammi lülitada sisse ka antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid. 44.4 Eritingimustes 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 on kasutatud terminit „tolm”, mis ei ole adekvaatne ega konkreetse juriidilise sisuga mõiste. Vastavalt välisõhu kaitse seaduse § 15 lg 1 punktidele 3 ja 4 on esmatähtsateks saasteaineteks vastavalt peened PM10-osakesed ja eriti peened PM2,5-osakesed. Välisõhu saastatuse taseme piirja sihtväärtused, saasteaine sisalduse muud piirnormid ning nende saavutamise tähtajad on sätestatud Keskkonnaministri 08.07.2011 määrusega nr 43. Keskkonnaministeerium peaks eritingimuste esitamisel lähtuma õigusaktides sätestatud mõistetest ja nõuetest. Seetõttu jäävad eritingimuste punktides 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 toodud tegevused arusaamatuks. 44.5 Arusaamatuks jääb ka eritingimus punktis 4.2.8.6. Vastavalt sotsiaalministri 17.05.2002 määruse nr 78 „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“ § 1 lg 1 ei ole üldvibratsiooni piirväärtusi välisõhus kehtestatud. Kaebuse esitajale ei ole teada, et vastavaid piirväärtusi oleks kehtestatud ka muudes õigusaktides. 44.6 Samuti jääb arusaamatuks eritingimus punktis 4.2.8.7. Vastavalt sotsiaalministri 04.03.2002 määrusele nr 42 „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ on kehtestatud eraldi liiklusmüra ja tööstusettevõtete müra normtasemed. Karjääri töö sisaldab üheaegselt liiklusmüra ja tööstusettevõtte müra, seega ainult mõõtmise teel pole võimalik määratleda sotsiaalministri määrusest lähtuvaid müranormtasemeid elamute juures. 44.7 Arusaamatuks jääb eritingimus punktis 4.2.8.14, milles on nimetatud settebasseinist väljapumbatavas heitvees määratletavad reoained - miks sellest loetelust puudub pH? Samuti on ebaselge, kas tegemist on saastunud sademeveega või heitveega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 1 lg-e 2 tuleb heitvee juhtimisel veekogusse tagada veeökosüsteemide seisund. Selgusetuks jääb eritingimustes ka

19 karjäärist lähtuva vee reostuskoormuse määratlemine Keskkonnaministeeriumi poolt, et ei toimuks suubla reostumist. 2004. aastal läbi viidud KMH aruandes antud analüüs puudub. 44.8 Ebaselge on ka eritingimus punktis 4.2.8.16. Keskkonnaministeeriumi kodulehel http://www.envir.ee/1102125 märgitakse, et puurkaevu rajamisega seotud küsimustega on soovitatav pöörduda Keskkonnaameti poole ja puurkaevu rajamisega seotud rikkumistest on soovitatav teavitada nii Keskkonnaametit kui ka Keskkonnainspektsiooni. Punktis 4.2.8.16 ei käsitleta ebaseaduslike puurkaevude tamponeerimist või nende vastavusse viimist seadusandlusega. Seega jääb arusaamatuks, kas piirkonnas on ebaseaduslikke puurkaeve ning kui on, siis kas ja miks nõue neid puudutab. 44.9 Eritingimus punktis 4.2.8.21 jääb arusaamatuks, kuna pinnase saastamise regulatsioon on erinevates seadustes erinev (näiteks metsaseadus, jäätmeseadus jne). 44.10 Kaebuse esitaja ei saa nõustuda eritingimusega punktis 4.2.8.23. KMH aruandes kaevandamise tehnoloogiat detailselt ei käsitletud (keskkonnamõjude hindamise läbiviijate väitel pidi detaile käsitlema kaevandamisprojektis). Keskkonnaministeerium on väljastanud KKT-le kaevandamisloa. Hiljem on koostatud kaevandamise projekt. Arvestades antud dokumendis toodud eritingimuste ebaselgust, pole objektiivselt võimalik kahe nädala jooksul asjast puudutatud isikutel esitada oma pretensioone ning olla veendunud (ilma uut keskkonnamõjude hindamist läbiviimata), kas koostatud kaevandamisprojektiga kui olulise keskkonnamõjuga tegevusega projektis on kajastatud otsustaja (Keskkonnaministeeriumi) jaoks piisavalt ja asjakohaselt teavet. Kaevandamise projekt ei ole kaebuse esitajale vajalike kaitsemeetmete piisavaks tagatiseks. Tegemist ei ole avaliku dokumendi ega uue kaevandamisloa osaga ning kaebuse esitajal ei ole reaalset võimalust selle dokumendi sisu mõjutada. Nimetatud dokument ei ole käesoleva haldusasja objektiks, mistõttu kaebuse esitaja ei pea otstarbekaks selle dokumendi sisu pikemalt kommenteerida. 44.11 Eritingimus punktis 4.2.8.24 loomade matmispaiga osas tuleks kooskõlastada Veterinaarja Toiduametiga. 44.12 Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et Käskkirjas nr 165 esitatud eritingimused, mis peaksid tagama negatiivsete keskkonnamõjutuste minimiseerimise, on ebaselged ja ebapiisavad ümbritseva elukeskkonna, sh kaebuse esitaja tervise ja vara kaitseks. Eelkõige on puudused tingitud sellest, et keskkonnamõju hindamine on olnud puudulik. Alles keskkonnamõju põhjalikumal ja kehtivates õigusaktides ja juhistes sätestatud reeglite kohasel hindamisel on võimalik määratleda asjakohased ja piisavad keskkonna kaitsemeetmed.

Kaebaja 10.02.2012 seisukohad (III kd tl 184-188) 45. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas asjas läbi viidud haldusmenetlus on olnud vormiliselt kui sisuliselt puudulik, erapoolik ja pealiskaudne. Paljudes menetluses esitatud dokumentides olevad kuupäevad ja arvväärtused on valed või ebatäpsed. Mäeeraldise suuruse muutumine ja selle dokumenteerimine on kaebajale arusaamatu. Dokumentidest kumab läbi vastustaja selge tahe anda kindlasti välja KKT-le sobiv haldusakt Paljude eraldivõetuna väiksemate või suuremate puuduste ja eksimustega menetluse tulemusena ei saanud vastustaja anda sisuliselt ja menetluslikult õiget ja seaduslikku haldusakti. Haldusmenetluse toimikus on KKT 2004.aasta jaanuaris esitatud maavara kaevandamise loa taotluse kuupäev täpsustamata. Taotluse lisadena märgitud dokumendid, v.a KKT seletuskiri, toimikus puuduvad. KMH aruande lisadest puudub maavara kaevandamise taotlus. Kaebaja ja kohtu käsutuses olev KMH aruanne on kuupäevata ja allkirjastamata. KMH aruande lk 59 keskkonnamemorandum on allkirjastamata. KMH aruande lk 62 keskkonnamõju hindamiseks vajalikud andmed on samuti allkirjastamata. Haldusmenetluse toimikule lahtiselt lisatud KMH aruande (kiirköitja) puhul ei ole kontrollitav, kas just see dokument oli see, mis keskkonnaministri Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiideti ning kas Keskkonnaministeeriumil üldse oli KMH aruande originaalallkirjadega (lõplik) dokument. Kahtlust süvendab asjaolu, et KMH aruande heakskiitmist puudutav kiri on köidetud KMH aruande juurde, kuid KMH aruande

20 heakskiitmise/kinnitamise dokument ei saa olla sama aruande osa. Erinevates dokumentides on mäeeraldise pindala erinev: 739,20 ha, 743,21 ha, 743,21 ha, erinev on ka kinnistute pindalade kogusumma: 534,5 ha ja 901,33 ha. Keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirja nr 1701 kuupäevaks on 21.11.2008 asemel märgitud 21.11.2002. Haldusmenetluse toimikus puuduvad Keskkonnaministeeriumi 27.10.2010 kirja nr 12-9/8140 ja 08.11.2010 kirja nr 12-9/8140-2 adressaatide nimekirjad. 46. Vastustaja sai menetleda üksnes 2004. aastal KKT esitatud taotlust, mis Käskkirja nr 165 p 1.1 märgitu kohaselt on Keskkonnaministeeriumisse saabunud 13.01.2004. Nimetatud taotluse alusel on läbi viidud ka keskkonnamõjude hindamine ja koostatud KMH aruanne. Seega tuleb hinnata Käskkirja nr 165 kooskõla õigusaktidega ja KKT 2004.a taotluses toodud andmetega. Küsitavaks jääb üksnes see, millisest mäeeraldise pindalast ja millise dokumendi alusel sai vastustaja lähtuda – kas 534,5 ha, 739,2 ha, 733,60 ha või 743,21 ha. Hilisem, ilmselt 2008. aasta lõpus esitatud taotlus ei ole käsitletav dokumendina, mida saaks üldse menetleda, sest see ei vasta dokumendile esitatavatele nõuetele. HMS § 14 lg 3 p 3 kohaselt peab kirjalik taotlus sisaldama taotluse esitamise kuupäeva ja taotleja allkirja, kuid 2008.aasta taotlusel need puuduvad. Taotluse dateerimise ja allkirjastamise puuduste tähtsust menetluses ei ole võimalik alahinnata, sest taotluse esitamine on seotud õiguslike tagajärgedega (nt volituste kontrollimine, menetlusnormide määratlemine, vastutus võimalike valeandmete eest jne). Ebaselgust mäeeraldise piiride osas ei kõrvalda oluliselt ka Käskkirja punktis 3.6.2 esitatud selgitused. Isegi juhul, kui KKT esitatud varasemad mäeeraldise koordinaadid olid vigased ja andsid teistsuguse (väiksema) mäeeraldise territooriumi, on just nende andmete alusel kogu menetlus ilmselt kuni 21.11.2008 toimunud, sealhulgas on sellele territooriumile koostatud KMH aruanne. Õigeks tuleb lugeda vastustaja seisukohta, et sellises olukorras pidi KKT esitama täpsustatud taotluse, kuid haldusmenetluse toimikust ja Käskkirjast nr 165 selgelt ei nähtu, kas ja kuidas on seda tehtud (v.a 2008.a taotlus, mis ei ole menetluses kasutatav). Väär on Käskkirja nr 165 punktis 3.6.2 toodud väide, et on toimunud puuduse kõrvaldamine kolme koordinaadi ja pindala numbrilise suuruse parandamise näol HMS § 15 alusel, sest sisult on KKT 2004.a. ja 2008.a. taotlused ka muus osas erinevad. Näiteks on KMH aruande lk 16 oleval mäeeraldise plaanil mäeeraldise 27 piiripunkti koordinaadid, kuid mäeeraldise plaanil, mis on mäeeraldise pindala 743,21 ha kohta, kuid kannab kuupäeva 09.01.2004, on piiripunkte 22. Piiripunktide asukohad plaanidel ei kattu. Kaebaja ei tea, kas vastustaja on lähtunud Käskkirja nr 165 andmisel 09.01.2004 kuupäevaga plaanist või muust dokumendist. Kuid isegi juhul, kui tegemist oli kõrvaldatava puudusega, jättis KKT haldusmenetluse toimikust nähtuvalt selle kõrvaldamata ning tema taotlus tuli jätta HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna mäeeraldise teenindusmaa suurus vaidlustatava haldusakti p-s 1.2 on erinev KKT 2004.a taotluse punktis 4.2 toodust ning KMH aruanne samuti seda puuduvat osa ei kajasta (KMH aruanne on koostatud mäeeraldise suurusega 739,20 või 733,60 ha kohta), siis on maavara kaevandamise luba antud ebaselgele alale. 47. Keskkonnaminister V.Reiljani 04.03.2005 kirjas nr 13-3-3/10198-3 on aruande heakskiitmise pädevusena viidatud KeHAS § 12 lg-le 3, § 18 lg-le 1 ja 2 p-le 4, § 19 lg-le 2. Nimetatud õigusnormidest tulenevalt oli keskkonnaministeeriumil pädevus KMH aruanne heaks kiita üksnes juhul, kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene. Muudel juhtudel peab KMH aruande heaks kiitma keskkonnateenistus. KMH aruandes ei ole objekti mõjupiirkond määratletud. Keskkonnaministeerium on oma 12.01.2012 vastuses KKT tegevuse mõjupiirkonna osas viidanud KMH aruande punktile 6.2.2, mille kohaselt kuiva ja tuulise ilmaga võib levida gaasi ja tolmupilv 600-800m ning KMH aruande punktile 16.1.2, mille kohaselt võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4-3,2 km piires. Kui need andmed on õiged ja/või vastustaja nõustus KMH aruandes toodud andmetega, siis oli KMH aruande heakskiitmine vastavalt KeHAS § 18 lg-le 1 ja lg 2 p-le 4 keskkonnateenistuse pädevuses. Järelikult on KMH aruande heakskiitmise otsus HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine (pädevuse puudumine). 48. Isegi juhul, kui vastustaja 04.03.2005 otsustus ei olnud tühine pädevuse puudumise tõttu, oli see õigusvastane, kuna aruanne ei vastanud KeHAS-le. Lähtudes KEHAS § 2, 5, 13 lg 2 p 1, 2 on keskkonnamõju hindamise objekt tegevus, mis on formuleeritud vastava konkreetse tehnoloogilise

21 lahenduse kaudu. KMH aruande ptk 1 kohaselt oli aruande objektiks ruumilises tähenduses mäeeraldis, mis on käsitletav ligilähedaselt määratletava maa-alana. KMH aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (vt KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada tehnoloogiline lahendus. KMH aruande koostajad ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli määratlemata ehk puudus kohane keskkonnamõju hindamise objekt. KMH aruandes ei ole määratletud kavandatava tegevusega kaasneva otsese ja kaudse keskkonnamõju ulatust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD 49. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses ning leiab, et see on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. 50. Vastustaja on põhjalikult käsitlenud oma mittenõustumist kaebaja väitega, et vaidlusaluse kaevandamisloa väljastamisele pidi eelnema uus keskkonnamõju hindamine, ka vaidlustatud Käskkirjas nr 165 (eelkõige punktid 3.6.3 ja 3.6.4). 51. KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele. Viide KeHJS § 11 lõikele 6 on sõltumata sellest, kas jutt on kuni 26.11.2010 kehtinud või praegu kehtivast redaktsioonist, vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis asjakohatu. Viidatud säte kehtis kuni 26.11.2010 järgmises sõnastuses: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.“. Alates 26.11.2010 on sätte sõnastus järgmine: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“. Vastava seadusemuudatuse ja KeHJS §-i 11 lõike 71 lisamise põhjendused on selgelt toodud Riigikogu keskkonnakomisjoni seletuskirjas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (750 SE) teise lugemise jätkamise teksti juurde. Seletuskirjas on sõnaselgelt toodud, et muudatuste eesmärk on välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Seletuskirja kohaselt tulenes juba varem kehtinud § 11 erinevate lõigete koostoimest reegel, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Seega ei ole selles osas KeHJS § 11 lõike 71 näol tegemist sisuliselt uue regulatsiooniga, vaid õigusselguse huvides on nimetatud reegel lihtsalt expressis verbis seaduse teksti viidud. Seletuskirja kohaselt käsitlevad nii KeHJS § 11 lõike 6 kehtiv kui varem kehtinud redaktsioon juhtumeid, kus ühes haldusmenetluses läbitud KMH või KSH saab olla aluseks teise haldusmenetluse käigus antava tegevusloa puhul täiendava KMH tegemisest loobumiseks. Muudatus selles osas leidis aset vaid keskkonnalubade tegelikku kehtivusaega mittearvestava range ajalise piirangu (4 aastat) kaotamises. Seega reguleeris KeHJS § 11 lg 6 nii enne kui ka pärast 26.11.2010 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Vaidlustatud kaevandamisloa punktis 3.6.3 on seda konkreetse näite varal ka piisavalt põhjalikult selgitatud. Vaidlusalusele situatsioonile sarnast olukorda, s.o olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud, ei reguleerinud KeHJS § 11 lg 6 ei kuni 26.11.2010 kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis. Mingit nelja-aastase tähtaja reeglit ja seda, et ühe ja sama loa haldusmenetluse raames tuleks KMH viia läbi

22 rohkem kui üks kord, ei tulene ka ühestki muust KeHJS sättest ega ka ühestki muust õigusaktist. Sellistele sätetele ja õigusaktidele pole viidatud ka kaebuses. 52. Kaebaja väited selle kohta, nagu Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 otsuses kohtuasjas 3-08-2593 oleks väljendatud seisukohta, mille kohaselt KeHJS § 11 lg 6 kohaldub, on ekslikud. Nimetatud otsuse punktis 21 vastab kohus kaebajate väitele, et KMH-st on kaevandamisloa andmise hetkeks möödunud nii palju aega, et selle oleks pidanud uuesti läbi viima. Ei vastustaja ega ka kohus ei asu seisukohale, et vaidluses kohalduks KeHJS § 11 lg 6. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsuses kohtuasjas 3-08-2593 punktis 18 nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluses menetluses pole vaja uut keskkonnamõju hindamist läbi viia, halduskohtu poolt toodud põhjendustel, siis tuleb vastupidiselt kaebajate väitele asuda seisukohale, et ka Tallinna Ringkonnakohus nõustus KeHJS § 11 lg 6 mittekohaldumisega. Kaebaja on kaebuses väitnud, et vastustaja on ka ise tunnistanud KeHJS § 11 lg 6 kohaldumist käesoleval juhul. Vastustaja sellise väitega ei nõustu ning juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja väidete tõendamiseks esitatud väljavõtted vastustaja seisukohtadest on kontekstist välja võetud ja osalised. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruses haldusasjas 3-11-496 punktis 16 leiab kohus eeltoodud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste kontekstis, et: „Kaebaja viidatud kohtulahenditest ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH.“ Antud määruses toetab kohus seisukohta, et KeHJS § 11 lg 6 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, tuues välja et: „Ringkonnakohus peab kaebuse eduväljavaateid kesisteks. Kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel.“ 53. Kaebaja väited KeHJS § 11 lõigete 6 ja 71 vastuolu kohta põhiseadusega on alusetud ja meelevaldsed. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudus KeHJS § 11 lg 6 muutmisel ja lg 71 lisamisel legitiimne eesmärk ja nimetatud muudatused lähtusid vaid KKT huvidest. Vastustaja hinnangul on selline seisukoht alusetu ja meelevaldne. Esiteks jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on KeHJS § 11 lg 6 muudetud kujul ja lg 71 vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 11, 12, 13, 14 ja 53. Kaebaja on nimetatud põhiseaduse sätted vaid paljasõnaliselt välja toonud ega ole kuidagi põhjendanud, milles vastuolu nimetatud sätetega seisneb. Vastustaja hinnangul pole nimetatud seadusemuudatused ühegi põhiseaduse sättega vastuolus ning vastupidise väitmiseks puuduvad igasugused asjakohased põhjendused. Teiseks on vastustaja koguaeg olnud seisukohal, et vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu KeHJS § 11 lg 6 ei selle varem kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis. Seetõttu puudus igasugune vajadus muuta KeHJS-i vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis, kuivõrd uue KMH läbiviimise kohustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist. See tõendab vastustaja hinnangul ilmekalt, et nimetatud seadusemuudatused lähtusid just selle eelnõu seletuskirjas toodud eesmärkidest ega omanud muid (varjatud) eesmärke. Kolmandaks puuduvad igasugused asjakohased ja veenvad põhjendused väitmaks, et nimetatud seadusemuudatused olid ajendatud KKT huvide kaitse vajadusest. Kuivõrd nimetatud seadusemuudatused on vastu võetud ja menetletud Eesti Vabariigi õigusaktide kohaselt ning eelnõule on lisatud muudatuste vajadust põhjendav seletuskiri, puudub igasugune alus pidada vastavaid muudatusi legitiimset eesmärki mitteomavaks ja vaid erahuve teenivaks. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused on paljasõnalised ega tõenda kuidagi vastupidist. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas tõendab valikuline väljavõte sündmuste ajakavast KeHJS-i menetlemisel eeltoodud sätete vastuolu põhiseadusega või seotust KKT-ga. Samuti pole asjakohane viide asjaolule, et vastavad muudatusettepanekud lisati alles eelnõu menetlemise käigus. Vastupidi, menetlusökonoomia aspektist on just mõistlik vajalikud muudatused seadustesse viia ühe menetluse raames, mitte neid kunstlikult lahutada. Vastustaja hinnangul on asjakohatu ka kaebaja väide, nagu tõendaks eelnõu seletuskirjas pikema seletava teksti puudumine, et vastavad muudatused on ajendatud erahuvidest. Vastustaja hinnangul on seletuskiri piisavalt põhjendatud ja selge ning puudub igasugune vajadus veel põhjalikuma ja pikema selgituse järgi. Seega on vastustaja seisukohal, et ükski kaebuses toodud väide ei tõenda, et KeHJS § 11 lõigete 6 ja 71 muutmine on ajendatud KKT

23 või mis tahes muu isiku erahuvidest. Vastupidi, eelnõu seletuskirjast ilmnevad selged ja vastustaja hinnangul igati vajalikud põhjused vastavate seadusemuudatuste kehtestamiseks. 54. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus. Küsimus uue KMH läbiviimise vajadusest tulenevalt sellest, et osa mäeeraldisele jäävate kinnistute omanikke ei anna või ei pruugi anda oma kinnistutel kaevandamiseks nõusolekut, tõstatati teravalt juba Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 KKT-le väljastatud kaevandamisloa tühistamiseks peetud kohtuvaidluses (haldusasi nr 3-08-2593). Seetõttu ja arvestades, et samasisulised vastuväited esitati uuesti ka kaevandamisloa eelnõu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus, analüüsis vastustaja seda küsimust kaevandamisluba välja andes äärmiselt põhjalikult. Vastustaja seisukohad selles küsimuses on kajastatud vaidlustatud käskkirja punktides 3.6.3 ja 3.6.4, samuti punktis 3.7.2. Vastustaja on seisukohal, et ükski kaebuses toodud väidetest ei lükka vaidlustatud haldusakti ülalviidatud punktides esitatud seisukohti ümber. Sisuliselt on kaebaja kaebuses üksnes korranud haldusmenetluse käigus esitatud seisukohti ega ole selgitanud, miks ta kaevandamisloas esitatud vastuväidetega oma seisukohtadele ei nõustu. Muuhulgas ei nähtu kaebusest, miks ja millistel põhjustel oleks vastustaja pidanud mööda vaatama seisukohtadest, mida selles küsimuses avaldasid haldusasja nr 3-08-2593 raames nii halduskui ka ringkonnakohus (kaevandamisloa käskkirja punkt 3.6.4). Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet varasema KMH läbi viinud Steigeri sellekohastele selgitustele (käskkirja punkt 3.6.4). 55. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu poleks hinnatud kaevandamise mõju metsaja põllumaa kinnistute osas. Lisaks üldisemale hinnangule ja kaitsemeetmetele, mida oli käsitletud KMH aruandes, pöördus vastustaja veelkord KMH aruande koostanud Steigeri poole, paludes muuhulgas veelgi täpsemalt käsitleda mõjusid just metsaja põllumaa kinnistute osas. Nagu vastustaja on juba kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.4 välja toonud, tõendavad täiendavad seisukohad, et olulisest negatiivsest keskkonnamõjust metsaja põllumaa kinnistutele rääkida ei saa. 56. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tuleks lähtuda OÜ Hendrikson ja Ko arvamusest („Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise kasutamise tingimustes“) mitte Steigeri poolt koostatud KMH aruandest ja sellele esitatud täiendavast seisukohast ning läbi viia uus KMH. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele toetutakse. Teiseks on arvamus koostatud oktoobris 2009, so enam kui aasta enne kaevandamisloa koostamist ja kaevandamisprojekti koostamist. Vastustaja on seisukohal, et OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud seisukohti on piisavalt kaevandamisloas ja ka hilisemalt kaevandamisprojektis arvesse võetud, mistõttu neile toetumine käesolevas vaidluses pole asjakohane. 57. Kaebaja väited Steigeri mitteobjektiivsuse kohta on paljasõnalised ja spekulatiivsed. Oma seisukoha tõendamiseks on kaebaja välja toonud vaid väite, et KKT on ka varem teinud koostööd Steigeriga. Isegi kui KKT on tellinud Steigerilt ekspertiise või muid teenuseid, siis see ei tähenda veel, et nende raames esitatud seisukohad oleksid mitteobjektiivsed. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks ja mille alusel leiab kaebaja, et Steiger esindab otseselt KKT-d. Kuivõrd kaebuses pole esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks Steigeri pikaajalise kogemusega mäetööstuseja keskkonnaekspertide ilmset ebaobjektiivsust, palub vastustaja kohtul jätta sellekohased paljasõnalised ja spekulatiivsed väited tähelepanuta. 58. Vastustaja on kaebaja etteheiteid seoses kaevandamisloa eritingimustega põhjalikumalt käsitlenud kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.7. Vastustaja hinnangul on eritingimustes, mis jagunevad tervelt 25ks erinevaks tingimuseks ja nõudeks, sätestatud piisavad meetmed mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks. Täpsemaid ja konkreetsemaid eritingimusi poleks kaevandamisloas kehtestada saanud, arvestades, et tingimused peavad olema täidetavad, proportsionaalsed ja muus osas õiguspärased ka loa adressaadi suhtes. Kaebaja on kaebuses ka ise rõhutanud, et nõuded kinnistute kaitseks tuleb kaevandamisloas esitada üldiselt ning seda on ongi vastustaja hinnangul tehtud. Vastustaja nõustub ka kaebaja väitega, et mõju mäeeraldisel asuvatele kinnistutele võib olla suurem, kui selle piiridest välja jäävatele kinnistutele. Nõustuda ei saa aga kaebaja väitega, et

24 mäeeraldise piiresse jäävad kinnistud oleksid kaevandamisloaga oluliselt vähem kaitstud kui sellest väljapoole jäävad kinnistud. Kokku 25st eritingimusest ei puuduta mäeeraldisele jäävaid kinnistuid vaid üks – kaevandamisloa punkt 4.2.8.1. Kõik ülejäänud punktid reguleerivad mäeeraldisele jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid kas tervikuna või siis vähemalt osaliselt (punkt 4.2.8.3, millest mäeeraldisele jäävaid kinnistuid puudutab vaid punkti esimene osa). Veelgi enam, vastavad kaitsemeetmed, mida kaevandaja rakendab, on igal konkreetsel juhul täpsemalt paika pandud kaevandamisprojektis. 59. Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloa eritingimustega oluliselt täiendatud ja seda just mäeeraldisele jäävate kinnistute osas. Lisatud on nt punkt 4.2.8.2 mäeeraldisele jäävate kinnistute juurdepääsu säilitamise kohta, punkt 4.2.8.9 mäeeraldisele jäävate kinnistute varustamise kohta vee, elektri ja muude kommunikatsioonidega, punkt 4.2.8.22 pretensioonide lahendamise kohta ning punkt 4.2.8.23 kaevandamise projekti vastustajale esitamise kohta. Seejuures on enamus viidatud punktidest kaevandamisloasse lisatud nende etteheidete põhjal, mida kaebajad esitasid n.ö vana kaevandamiloa kohta haldusasjas nr 3-08- 2593. See, et kaebaja ei ole kaevandamisloa eritingimustega jätkuvalt rahul, näitab vastustaja arvates ainult seda, et kaebaja tegelik eesmärk on takistada kaevanduse rajamist, sõltumata tingimusest, mida vastustaja kaebaja huvide kaitseks kaevandamisloas on kehtestatud. 60. Arvestades mäeeraldisele jäävate kinnistute sihtja kasutusotstarvet, võiksid neid kaevandamistööde jätkumisel teoreetiliselt ohustada eeskätt pinnase võimaliku liigkuivuse ning varisemisega seotud probleemid. Vastustaja on seisukohal, et kaevandamisloa eritingimustega on mõlema probleemi ilmnemise võimalused praktikas viidud miinimumini. Veevarustuse kaitseks on ulatuslikud ja äärmiselt põhjalikud eritingimused sätestatud kaevandamisloa punktides 4.2.8.9 kuni 4.2.8.17. Muuhulgas on neis sätestatud, et kaevandamine ei tohi takistada mäeeraldisele jäävate maaüksuste veega varustamist (punkt 4.2.8.9) ning et karjääri veeärastussüsteem ei tohi kahjustada põlevkivi kihindi alust veepidet (punkt 4.2.8.17). Vastustaja hinnangul kaitsevad viidatud veevarustuse kaitseks sätestatud eritingimused kõiki mäeeraldisele jäävaid kinnistuid nii palju kui see kaevandamistööde teostamise piirkonnas üldse võimalik on. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et kaebuseski pole suudetud välja tuua ühtegi täiendavat meedet, mida vastustaja oleks võinud ja saanud veevarustuse kaitseks veel kehtestada. Seega ei ole vastustajale võimalik midagi ette heita. Kõik kaebaja vastavasisulised etteheited on põhimõtteliselt taandatavad väitele, et kaebajale ei meeldi, et tema kinnistute läheduses hakatakse kaevandama. See väide ei anna aga alust kaevandamisluba vaidlustada. 61. Seda, et kaebaja kinnistuid, millel ta väidetavalt tegeleb põllumajandusega, liigkuivuse probleem tõenäoliselt ei ähvarda, kinnitab ka Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi ja keskkonnaeksperdi Valter Peterselli 2009. aasta oktoobris koostatud hinnang. Nimetatud hinnang on koostatud vastuseks Nikolai Reismani esindaja teabenõudele selle kohta, kuidas kaevandamistööd mäeeraldisele jäävate kinnistute seisukorda mõjutavad. Hinnangus on ekspert selgesõnaliselt öelnud, et pinnasevee taseme alandamine (mis võib olla üheks kaevandamistööde teostamise tagajärjeks) avaldab üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju.. Selle põhjuseks on asjaolu, et Eestis ületavad sademed aurustumise. Lisaks on käesolevas asjas esitatud AS Maves poolt koostatud arvamuses „Eksperthinnang Põhja Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127)“ on leitud, et põlevkivi kaevadamisest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta või mõjutab pigem positiivselt. 62. Vastustaja hinnangul ei ohusta kaebaja kaevandamistööde lähedusse jäävaid kinnistuid ka võimalik varisemine. Kaevandaja peab kaevandamisel valima sellise kaevandamise tehnoloogia, mis välistab varisemise ning seeläbi naabritele kahju tekitamise. Vastav tehnoloogia ning varisemise vastased meetmed (nt barjäärtervikud) nähakse õigusaktidest tulenevalt konkreetsemalt ette kaevandamise projektis. Ei ole mingit alust eeldada, et kaevandaja vastavaid meetmeid ei rakenda või ei oska rakendada. KKT-l on olemas kaevandamist lubav registreering MTRis ning pädevustunnistustega vastutavad spetsialistid. Muuhulgas on vastavate kaevandaja kohustuste

25 täitmine tagatud seadusest tuleneva vastutusega (seda nii tsiviilvastutuse kui ka karistusõigusliku vastutuse tähenduses). Riiklikku järelevalvet kaevandamise üle teostavad Keskkonnainspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Amet. 63. Kaevandamistööde ja kinnistu vahele jäetava puhvertsooni laius ei ole kõigi kinnistute suhtes ühtemoodi kohaldatav konstantne suurus. Vastava puhvertsooni põhjendatud laius määratakse iga kinnistu põhiselt eraldi, kuna see sõltub looduslikes tingimustes esinevate kattekihtide omadustest ja materjali varikaldenurgast (kaljupinnasel ca 80 kraadi, kvaternaarisetetel ca 26 kraadi) ja see arvutatakse igal konkreetsel juhul matemaatilistele valemitele tuginedes. Konstantset suurust 40 m või 25 m nõlvade ohutuse tagamiseks ei ole, st ei saa väita, et kogu mäeeraldise perimeetri ulatuses on vajalik jätta puhvertsoon (barjäärtervik) laiusega 25 m või 40 m. Tuleb arvestada, et puhvrite jätmisel suurenevad maavara kaod (puhvri alale jäävat maavara ei saa kaevandada), mistõttu ei ole maavara säästliku kasutamise ( § 1 lg 1) seisukohalt võimalik anda puhvertsoone n.ö „igaks juhuks“ ja „suure varuga“. Sel põhjusel ei määratud kaevandamistööde ja mäeeraldisele jäävate kinnistute vaheliste puhvertsoonide vahelisi laiusi kaevandamisloas abstraktselt ja konstantse suurusena, vaid nende kindlaks määramine jäeti kaevandamise projekti küsimuseks (sõltuvalt konkreetse asukoha looduslikest tingimustest). Vastavalt kaevandamisloa punktile 4.2.8.23 tuli kaevandamise projekt esitada vastustajale enne kaevandamisega alustamist (see nõue on ka kaevandaja poolt täidetud). See tagas ja tagab vastustaja piisava järelevalve võimaluse kaevandamistööde teostamise tingimuste, sh puhvertsoonide laiuse põhjendatuse üle. 64. Kuivõrd kaebaja on kaebuses väitnud, et kaevandamisprojekti sisu pole kontrollitav, kuna talle pole kaevandamisprojektile juurdepääsu võimaldatud, esitas 20.04.2011 vastustaja KKT loal kohtule ja kaebaja advokaatidest esindajatele kaevandamisprojekti ja selle muudatused. Kuigi esitatud kaevandamisprojekt vastas tavapäraselt kaevandamisprojektile esitatavatele nõuetele ja mäendusalase eriharidusega spetsialistidele oli projekti sisu mõistetav, pöörati eriliselt tähelepanu neile aspektidele, mida oli kaebaja esile toonud. Sellest tulenevalt on Keskkonnaministeerium oma 04.04.2011 nr 12- 11/7768-14 kirjaga küsinud KKT-lt selgitusi kaevandamisprojektile, et täiendavalt tagada selgus kaebaja kinnistute kaitse osas. Vastuseks sellele on Keskkonnaministeeriumile esitatud kaevandamisprojekti muudatus (kaevandamisprojekti lisa 1), milles on esitatud kinnistute kaupa konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (Tabel 5.1). Kuivõrd nimetatud dokumendid on kaebajale esitatud, leiab vastustaja, et kaebuses toodud vastuväited kaevandamisprojekti kontrollitavuse ja sellega tutvumise võimatuse kohta on asjakohatud. 65. Kaebaja pole arvestanud, et kuivõrd mäeeraldisel asub suurem hulk erinevatele omanikele, erinevate kasutusotstarvetega, erineva suuruse ja kooslusega kinnistuid, siis pole kaevandamisloas ja selle eritingimustes võimalik kõiki kaitsemeetmeid viimaste detailideni lahti kirjutada. See poleks ka kinnistute omanike huvides, kuivõrd kinnistutega seotud asjaolud võivad kaevandamisloa kehtivuse perioodil muutuda. Samuti pole üldsegi selge, milliste kinnistute omanikud kaevandamiseks luba ei anna. Vastupidised kaebaja väited, mille kohaselt on juba 2008. aastast selge kinnistute maakasutusõiguse mitteandmine KKT-le, on vastustaja hinnangul spekulatiivsed ega oma käesoleva vaidluse raames tähtsust. See, kas ja millistel tingimustel täpselt lepib kaevandaja maaomanikega kokku kaevandamises, on igal konkreetsel juhul kaevandaja ja kinnistu omaniku vahel otsustada ning seega ei ole kaevandamisloa andmise aspektist olulised. Lisaks tõendab juba mitmete mäeeraldisel asuvate kinnistute omandi muutumine viimaste aastate jooksul, et mõistlik pole niivõrd täpselt sätestata kaitsemeetmeid kaevandamisloas, vaid võtta kaevandamisprojektis arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest. 66. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kõik kaitsemeetmed tuleks sätestada kaevandamisloas, kuivõrd see tähendaks kaevandamisprojektil puuduks üldse mis tahes mõte ning tegemist oleks vaid kaevandamisluba sõna-sõnalt ülekordava dokumendiga. Just kaevandamisprojektis on võimalik arvesse võtta kõiki konkreetsete kinnistuga seotud asjaolusid, et tagada olukord, kus kaevandamine neid võimalikult vähe mõjutab. Võrreldes kaevandamisloaga on kaevandamisprojekt oluliselt täpsem tehniline dokument, milles on võimalik nõuded täpsemalt välja

26 kirjutada ning mille järgi kaevandamine mäeeraldisel reaalselt toimuma hakkab. Õiged ei ole kaebaja väited järelevalve puudumisest. Kaevandamisloa punktis 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kaevandamisprojekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab vastavasisulist järelevalvet kaevandaja tegevuse üle vastavalt kaevandamisseaduses sätestatule Tehnilise Järelevalve Amet. 67. Kaebaja õiguste kaitse on tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel, sealhulgas maapõueseaduse, kaevandamisseaduse ja nende alamaktide (nt majandusja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 172 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise ohutusnõuded“) alusel. Näiteks KaevS § 4 sätestab kaevandamisele esitatavad ohutusnõuded. Nii tuleb kaevandajal rakendada meetmeid maapinna vajumise ja varisemise ärahoidmiseks või juhtimiseks (KaevS § 4 lg 2 p 5). Kaevandamisel tuleb rakendada tehnoloogiaid, mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne ( § 24 lg 1). Kaevandamise projekt tuleb koostada selliselt, et see sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete kohta (KaevS § 7 lg 1 p 4). Täpsemalt on kaevandamisprojekti eesmärk tagada kaevandamisel inimeste, vara ning keskkonna ohutus ning maavara ja maa-ainese optimaalne väljamine ja looduskeskkonna minimaalne mõjutamine (majandusja kommunikatsiooniministri 21.11.2003 määruse nr 248 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise projektile esitatavad nõuded“ § 2). Lisaks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 146 lg-ga 1 keelatud maatüki süvendamine selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe. Kaevandajale on kehtestatud ka kõrgendatud vastutus, mis nähtub sellest, et kaevandamisloa omanik peab hüvitama maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst ( § 56 lg 1). Õigusaktidest tulenevaid kohustusi peab kaevandaja täitma lisaks kaevandamisloa tingimustele. Vastustaja ei pea reguleerima kaevandamisloas neid küsimusi, mis on reguleeritud vahetult seadusega. Kaevandamisluba kui haldusakt saab seaduses sätestatut üksnes täpsustada ja täiendada. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses veenvalt põhistanud, kuidas on kaevandamisloas sätestatud eritingimuste ja eelnimetatud kaevandajale vahetult õigusaktidest tulenevate kohustuste taustal endiselt tema vara ohustatud. 68. Kuivõrd vastustaja on eritingimuste sätestamisel põhjalikult võtnud arvesse muuhulgas ka mäeeraldisele jäävate kinnistute omanike ja neil kinnistutel elavate isikute huve ja õigusi, pole asjakohased kaebaja väited kaalutlusõiguse teostamise nõuete rikkumise ega uurimisprintsiibist mittelähtumise kohta. 69. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus MaaPS §-ga 34 ning eelkõige lg 1 p-ga 14, mille kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaebaja hinnangul seisneb vastuolu riiklike huvidega asjaolus, et väidetavalt rikub KKT järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastustaja nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Sisulise vastuse kaebaja vastavatele väidetele on vastustaja andnud kaevandamisloa käskkirjas (punktid 3.6.5 ja 3.6.6). Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja sellised väited on otseses vastuolus maapõueseadusega, mis sellistel põhjendustel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise alust ei sätesta. MaaPS § 34 lg-s 1 on välja toodud loetelu kaevandamisloa andmisest keeldumise alustest. Ükski kaebaja poolt toodud põhjendustest ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Seetõttu pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja ka vastavad kaebuse lisad. 70. Lisaks asjaolule, et kaebuses toodud põhjendused kaevandamisloa väljastamisest keelduda ei ole otseselt MaaPS § 34 lg-s 1 loetletud, ei saa neid asjaolusid arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p-i 14 kontekstis. Kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 on vastustaja juba põhjendanud, et riiklikud huvid põlevkivi kaevandamisel on määratletud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008 – 2015 peatüki 3 punkti 1 alapunktis 1, mille kohaselt „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektrija soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonnaja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning

27 jätkusuutlik areng.“ Vastustaja on endiselt seisukohal, et riiklikke huve on kaevandamisloa andmisel igati järgitud. 71. Nagu vastustaja on kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 märkinud ja põhjendanud, on paratamatu ja tavaline, et suuremate mäeeraldiste puhul jääb teede, veekogude ja elektriliinide kaitsevööndites osa maavara kaevandamata. Seetõttu ei saa käesoleval juhul ka rääkida maavara mittesäästlikust ja ebaotstarbekast kasutamist. Samuti pole asjakohased väited maavara kaevandamise keelatusest eraisikutele kuuluvatel kinnistutel, kuivõrd sellistel kinnistutel kaevandamine sõltub kolmanda isiku ja vastava kinnistu omaniku kokkuleppest, mille sisu või sõlmimise võimalikkus pole kaevandamisloa väljastamise tingimuseks. Kehtiva MaaPS järgi ei saa kaevandamisloa väljastaja kasutusõigusesse puutuvatesse küsimustesse sekkuda, millest omakorda järeldub, et mäeeraldisele jäävate kinnistute kasutusõigus ei saa olla kaevandamisloa väljastamisest keeldumise põhjuseks. 72. Kaebaja viited KKT-l väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on nii asjatundmatud kui ka valed. Vastustaja on nendega mittenõustumist vaidlustatud käskkirja punktis 3.6.6.5 ka põhjalikult põhjendanud. Ainus käesoleval hetkel KKT poolt kaevandatav mäeeraldis on Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjäär. 31.12.2010 seisuga paiknes Põhja-Kiviõli I mäeeraldise piirides EV maavaravarude bilansi alusel 315,2 tuhat tonni põlevkivi aktiivset tarbevaru ja 497,5 tuhat tonni põlevkivi aktiivset reservvaru. 2011 esimese kvartali kaevandamismahu aruannete põhjal vähenes mäeeraldise piirides oleva aktiivse tarbevaru kogus 69 tuhande tonni võrra ja aktiivse reservvaru kogus 138,7 tuhande tonni võrra. Kuivõrd KKT käsutuses olevad põlevkivi varud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris on otsakorral, on mõistetav, et KKT-l on vaja enda jätkuvaks põlevkiviga varustamiseks alustada kaevetöid Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Samas, ka juhul, kui KKT-l oleks loa väljastamise hetkel olnud küllaldaselt põlevkivivaru, ei oleks see MaaPS § 34 välistanud talle kaevandamisloa andmist. 73. Vastustaja jääb ka kaevandamisloa punktis 3.6.6.5 toodud seisukoha juurde ning leiab jätkuvalt, et põlevkivi ei ole käesoleval ajal võimalik briketeerida. Eestis tehtud katsed põlevkivi briketeerida ei ole vastustajale teadaolevalt õnnestunud. Vastupidiseid tõendeid pole esitanud ka kaebaja. 74. Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et KKT töö seiskamisest tulenevad avalikku huvi kahjustavad tagajärjed võivad olla olulised ja ettearvamatud. On ilmne, et tagajärjed on igal juhul ulatuslikud ja mõjutavad väga suurt hulka inimesi, kusjuures töötajate kõrval ka nende ülalpeetavaid. Võimalikud tagajärjed oleksid eeldatavalt täiendavaks koormaks ka kohaliku omavalitsuste ja töötukassa eelarvetele ja ka riigieelarvele. Kiviõli linn on oma 04.10.2010 kirjas Keskkonnaministeeriumile märkinud, et KKT on linna suurim tööandja, kindlustades tööga ligi veerandi linna töövõimelisest elanikkonnast. See tähendab, et KKT tehase seiskumine suurendaks Kiviõli linna niigi suurt töötust (2010. aasta sügise seisuga oli see 27%) veelgi – kuni 35%ni. Arvestades, et Ida-Virumaa piirkonna töötuse tase on Eesti keskmisest kõrgem, tooks KKT tehase seiskumine tõenäoliselt endaga kaasa olulise ja pöördumatu kahju piirkonna sotsiaalsele olukorrale. 75. Õiged pole ka kaebaja viited maavara kasutamise majanduslikule väidetavale ebaotstarbekusele Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala on juba aastaid olnud uurituna maavarade registris arvel aktiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Maavaravaru loetakse „aktiivseks“, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik (MaaPS § 10 lg 6). Vastava ala näeb kaevandatava alana ette ka Sonda valla üldplaneering. Seega on antud ala puhul tegemist kohaga, kus põlevkivi leidub ning põhimõtteliselt on see ala, kus seda on keskkonnakaitseliselt otstarbekas kaevandada. Kaebaja vastupidised väited on spekulatiivsed, tõendamata ja alusetud. 76. Kaebaja väited selle kohta, et KKT on rikkunud korrastamiskohustust MaaPS § 48 lg 1 kohaselt, esitanud mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid, ladestanud tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkunud veekaitseja mullakaitsenõudeid ning rikkunud keskkonnakompleksloa nõuded ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust õiguslikku tähendust. Isegi, kui mõni eeltoodud

28 asjaoludest oleks esinenud, pole ükski nendest asjaoludest MaaPS alusel kaevandmisloa andmisest keeldumise aluseks. Ühtegi asjakohast õiguslikku alust pole ka kaebaja ise välja toonud. Vastustaja on nimetatud väiteid põhjalikult kommenteerinud vaidlustatud kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.6 ja selle alapunktides. Seetõttu ei pea vastustaja vajalikuks pikemalt nimetatud väiteid käesolevas vastuses kommenteerida. Vastustaja 12.01.2012 vastus kaebaja 21.12.2011 täiendavatele seisukohtadele ( III kd tl 163- 178). 77. Kuigi kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades on esitatud suur hulk väidetavaid rikkumisi seoses KMH menetluse läbiviimise ja kaevandamisloa andmise menetlusega, ei oma kaebuse esitaja (isegi väidete õigsust eeldades) puutumust valdava osaga väidetavatest puudustest. Nii näiteks ei saa kaebuse esitajal olla mis tahes puutumust ega seetõttu ka kaebeõigust seonduvalt rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate Soome Vabariigi õiguste väidetavate rikkumistega või kaevandamise tehnilise läbiviimise protsessiga (võimalikud tektoonilised rikked). HKMS § 44 lg 1 alusel võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega osas, milles kaebuse esitajal puudub spetsiifiline puutumus, ei saa ta olla kaebeõigust Käskkirja tühistamiseks. 78. KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele. KeHJS 11 lg 71 sätestab ühemõtteliselt, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks KMH. Seetõttu pole asjakohased kaebaja väited, mille kohaselt KMH aruanne pole ajakohane ja kasutatav nelja aasta möödudes selle koostamisest. Ekslik on kaebaja seisukoht, et antud sätte eesmärk on vaid piirata KMH uut algatamist, mitte täiendava KMH ja uue KMH aruande koostamist. Vastustaja on seisukohal, et KeHJS 11 lõike 71 eesmärk ei saa olla piirata vaid formaalselt uue KMH algatamist, kuid samas lubada sama sisulise tulemuseni jõudmist täiendava KMH ja uue KMH aruande koostamise teel. Selline tõlgendus muudaks antud sätte sisutühjaks ja ei täidaks selle eelnõu seletuskirjas sätestatud eesmärki: korrata üle ja sätestada ühemõtteliselt põhimõte, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut KMH-d Eeltoodud selgest ja ühemõttelisest regulatsioonist tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebuse esitaja kontekstist välja rebitud viited varem kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele, mis räägivad muudest KMH-ga seotud tähtaegadest ja mis ei oma käesoleva vaidlusega mingit puutumust. 79. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene KeHJS §-st 2. Vastustaja hinnangul on KeHJS § 2 lg 1 kontekstis oluline eelkõige tagada keskkonnamõju kohane ja igakülgselt õigusaktides sätestatud nõudeid järgiv läbiviimine, mis on põhjaliku menetluse tulemusena käesoleval juhul ka täidetud. KeHJS-i eesmärk ei saa olla iga väiksemagi detaili või elulise asjaolu muutumisel läbi viia uus KMH. Sellisel juhul muutuks KMH lõpuleviimine praktiliselt võimatuks, kuivõrd alati võib toimuda väikeseid muudatusi KMH objekti puhul. Sõnaselgelt kinnitab käesoleval ajal antud seisukohta eeltoodud KeHJS 11 lg 71. Lisaks tuleb arvestada, et keskkonnaaspektide kohta saab lisaks KMH aruandele täiendavat teavet koguda ka tavapäraste haldusmenetluse reeglite kohaselt. 80. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene HMS §-st 6 ega §-st 4. Käskkirja põhjalikkusest ja pikkusest nähtub, et kaevandamisloa andmisel ongi väga põhjalikult arvestatud kavandatava tegevuse keskkonnamõjuga seotud aspekte. Vastustaja ei ole seejuures kitsalt piirdunud KMH-st saadud teabega, vaid on arvestanud ka muud haldusmenetluses kogutud teavet, sealhulgas Steigeri ekspertide täiendavate selgitustega. Haldusmenetlusele kohalduvaid printsiipe ei saa käsitleda isoleeritult ja meelevaldselt. Paralleelselt uurimispõhimõttega peab haldusorgan muuhulgas lähtuma HMS § 3 lg 2 sätestatud proportsionaalsuse ja HMS 5 lg 2, sätestatud eesmärgipärasuse põhimõtetest. See tähendab, et haldusorgan peab igakordselt tegema kaalutletud otsuse erinevate isikute huvide ja õiguste osas. Kaevandamisloa menetlus on läbi viidud kõiki põhjendatud huve kaaludes Haldusorgan ei saa loa taotleja ja teiste loa andmisega seotud isikute õigust kiirele ja efektiivsele menetlusele eirata. Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse erinevaid haldusmenetlusele kohalduvaid põhimõtteid, on haldusorgan kaevandamisloa menetluse raames läbi viinud piisavalt põhjaliku menetluse, analüüsides kõiki olulisemaid probleeme.

29 81. KMH aruanne ei ole puudulik ega aegunud. Kaebuse esitaja on rõhutanud, et tema osalemist KMH menetluses on eelkõige takistanud asjaolu, et ta ei olnud menetluse ajal puudutatud kinnistute kasutaja. Vastustaja hinnangul ei ole selline kaebuse esitaja väide õiguslikult relevantne. Nimelt ei pea vastustaja võimalikuks ega asjakohaste õigusaktide kontekstis vajalikuks igakordselt kinnisasja omanike või kasutajate muutumise korral menetlust otsast peale alustada. Kindlasti ei saa sellega seoses rääkida kaebuse esitaja õiguste rikkumisest, kuivõrd KMH aruandes on arvestatud kinnistute omanike huve üldiselt, kusjuures kaebuse esitaja asus kasutama vastavaid kinnistuid juba selge teadmisega samas piirkonnas potentsiaalselt alustatavast kaevandamistegevusest ja selle mõjudest. Lisaks tuleb arvestada, et enne Käskkirja nr 165 andmist viidi veelkordselt haldusmenetluse raames läbi avatud menetluse protseduurid, mille raames oli kaebuse esitajale tagatud kõik menetluslikud õigused oma seisukohtade esitamiseks ning neid õigusi ta ka kasutas. Käskkirjast nr 165 nähtub, et esitatud seisukohti ei ole ignoreeritud, vaid nende suhtes on vastustaja kujundanud ka arvamuse. Võrreldes varasema kaevandamisloaga, sätestati menetluse tulemusena uues kaevandamisloas ka täiendavaid keskkonnanõudeid. 82. Kaebuse esitaja on täiendavate seisukohtade raames toonud välja puudused, mis tema hinnangul olid KMH aruandes juba selle heakskiitmise hetkel. Samas pole kaebuse esitaja kuidagi põhjendanud, kas ja kuidas tingivad sellised väidetavad puudused KMH aruande või Käskkirja nr 165 vastuolu õigusaktidega. Vastustaja hinnangul on väidetavad puudused otsitud, paljasõnalised ning õiguslikku tähendust mitteomavad. 83. Kaebuse esitaja on pidanud KMH aruannet vastuolus olevaks Direktiivi artikkel 5 lg-ga 1, kuid pole välja toonud milline informatsioon täpselt KMH aruandest puudub ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Tuleb rõhutada, et EL direktiivi kohaldamise küsimus tekib ikkagi üksnes siis, kui leiab tuvastamist, et mõni siseriiklik norm on direktiiviga vastuolus. Seda aga kaebuse esitaja ei väida. Lisaks märgib vastustaja, et Direktiivi artikkel 5 lg 1 kohaselt tuleb vastav teave esitada juhul kui liikmesriik leiab, et vastava teabe esitamine on asjakohane. Nii KeHAS-i eelnõu seletuskirja kui ka hiljem kehtima hakanud KeHJS-i eelnõu seletuskirja kohaselt on vastavad õigusaktid kooskõlas Direktiivi sätetega. KMH hindamise ajal kehtinud KeHAS § 13 lg 2 sätestas teabe, mille edastamine KMH aruandes on vajalik. Seega on Direktiivi artikkel 5 lg 1 üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2, mistõttu saab Direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest. Vastustaja on seisukohal, et KMH aruanne on täielikult kooskõlas KeHAS § 20 lg-ga 1 ning ka Direktiivi artikkel 5 lg-ga 1 ning vastupidiseid seisukohti ega mis tahes konkreetsemaid vastuolusid pole välja toonud ka kaebuse esitaja. 84. KMH aruande koostanud töörühma juhil Arvi Toomikul oli olemas keskkonnamõju hindamise litsents. A.Toomik on litsentsi saamisele eelnevalt läbinud piiriülest keskkonnamõju hindamist käsitlevad koolitused. 85. Vastustaja on seisukohal, et KMH aruandes on piisavalt põhjalikult uuritud kaevandamise mõju ümberkaudsetele aladele (vt nt KMH aruande peatükk 6), mõju pinna ja põhjaveele (vt KMH aruande punktid 6.1.1 ja 6.1.2), võimalikku pinnasereostuse ohtu (vt KMH aruande punkt 6.5) ning mullaga seonduvaid küsimusi (vt KMH aruande punkt 4.2.1 ja AS-i Maves ekspertarvamus). Samuti jääb selgusetuks, mis osas ja mistõttu hindab kaebuse esitaja KMH aruannet erinevate planeeringute ja arengukavadega vastuolus olevaks ning mis õiguslikul alusel tingib see KMH aruande või eriti Käskkirja nr 165 (mis on antud vaidluse põhiliseks esemeks) vastuolu õigusaktidega. Kaebuse esitaja on erinevate väidete kontekstis KMH aruandele ette heitnud mitte piisavalt detailset analüüsi, eelkõige seoses mulla struktuuri võimaliku ajalise muutumisega ning Uljaste järve konkreetsete üksikute allikatega. Võttes arvesse KMH aruande raames käsitletavate küsimuste mahtu ja keerukust, on vastustaja seisukohal, et kõiki olulisi ja keskkonda märkimisväärselt potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid on käsitletud ja hinnatud õigusaktidest tulenevalt piisava põhjalikkusega. 86.Kaebuse esitaja pole toonud välja otseseid põhjendusi selle kohta, mis eesmärki põhjalik tektooniliste rikete analüüs oleks pidanud täitma ning mis mõju avaldavad võimalikud tektoonilised rikked ja nende kohta põhjalikuma analüüsi puudumine kaebuse esitajale. Tektooniliste rikete

30 analüüs on oluline eelkõige maa-alusel kaevandamisviisil ohutuse tagamiseks. Kaevandamisloa alusel toimub vaid pealmaakaevandamine, mitte allmaakaevandamine, mille raames võiks tektooniliste rikete põhjalikum analüüs teatud olukordades asjakohane olla. Vastustaja on seisukohal, et võimalikud tektoonilised rikked ei saa kuidagi riivata kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 87. Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt ei pea KMH aruanne vastama pärast selle koostamist ja vastuvõtmist kehtima hakanud õigusaktidele. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. KMH menetlus on haldusmenetlus, millele kohaldub eeltoodud reegel. Seega ei saanud mis tahes KMH menetlust reguleerivate normide muudatused menetluse ajal või selle järgselt olla asjakohased ega kaasa tuua menetluse või KMH aruande õigusvastasust. Muudatused õigusaktides on aga seotud just menetluslike küsimustega, reguleerides seda, mida täpselt ja kuidas KMH aruandes kajastada tuleb. KeHJS § 11 lg 7¹ alusel algatatakse sama tegevusloa taotluse menetluses ainult üks KMH. 88. Ka tingituna faktilisest olustikust pole uue KMH algatamine vajalik. Nagu on märgitud Käskkirja punktis 3.7.2, on KMH-l osalenud Steiger esitanud vastustajale täiendava selgituse, mis analüüsib võimalikke keskkonnatingimuste muutusi, mis on toimunud KMH aruande heakskiitmisele järgnevalt. Selle kohaselt pole karjääriala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustes toimunud olulisi muutusi. Steigeri arvamuse ja muude kättesaadavate andmete kontekstis on ka vastustaja jätkuvalt seisukohal, et piirkonnas pole toimunud olulisi muudatusi, mistõttu pole vajalik ka uue KMH menetluse läbiviimine. 89. Kaebuse esitaja vastuväited seoses teda potentsiaalselt puudutava radooniohuga on alusetud. Radooniohuga seoses on kaebuse esitaja viidanud vaid Rootsi tektooniliste rikete vööndile kui eelduslikult suurema radooniohuga aladele, kuid isegi möönnud, et Eestis ei ole otsest seost kindlaks tehtud. Vastustaja rõhutab, et Rootsi kogemus pole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd geoloogilised tingimused Rootsis ja vaidlusalusel kaevandamisalal on väga erinevad. Keskkonnaministeeriumi kaevandamislubasid väljastavatel spetsialistidel on kõigil geoloogia või mäetehnika alane eriharidus ning piisavad teadmised ka Eesti maapõue geoloogiast ning radooni ohtudega seotud aspektidest. Eestis on piisav põlevkivi kaevandamise alane akadeemiline teave ning praktiline kogemus ning vastustajale teadaolevalt ei ole Eestis radooniohtu kunagi peetud põlevkivi kaevandamisel tõsiseltvõetavaks ohuks näiteks avakaevanduste naabritele. Radooniohu puudumist kinnitab ka KKT 09.01.2012 seisukoha lisas 3 toodud V.Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“. 90. Kaebuse esitaja on ilma täpsema põhjenduseta maininud eelnevalt käsitletud radooniohtu kaevandamise alal, kivimite ja mineraalide mõju inimeste ja loomade tervisele, muutuseid Uljaste järve allikates ning mõju metsistele ja tetredele. Vastustajale teadaolevalt ei anna Eesti põlevkivi ja lubjakivi uurimiste tulemused ega ka kaevadamise pikaajaline praktika mis tahes alust pidada kaevandatavas piirkonnas asuvat lubjakivi ja põlevkivi inimeste ja loomade tervisele kahjulikuks. Nimetatud kivimitest ei eraldu inimtervisele ohtlikke aineid ning neist ei lähtu näiteks tervisele ohtlikku kiirgust. Uljaste järvega seotud võimalike muutuste kontekstis on Käskkirja punktis 4.2.8.13 ette nähtud spetsiifilised kaitsemeetmed: kord kvartalis tuleb kontrollida järve veetaset, hinnata karjääri veekõrvalduse mõju sellele ning veetaseme alanedes karjääri töö peatada või rajada filtratsioonitõke. Vastustaja hinnangul on nimetatud tingimused Uljaste järve veevarustusega seonduvate probleemide ennetamiseks piisavad. Lisaks pole kaebuse esitaja põhjendanud, kuidas väidetavad muutused faktilises olustikus mõjutavad konkreetselt teda. Isik ei saa esitada kaebust järve või oja kaitseks ega muul taolisel avalikes huvides oleval looduskaitselisel põhjusel. Eeltoodud väidete kontekstis pole vastustaja hinnangul alust arvata, et tegemist oleks muutustega faktilises olustikus, mis oleks mõjutanud KMH aruande järeldusi ja selle heakskiitmist. 91. Vastustaja hinnangul ei ole faktiliste asjaolude potentsiaalse muutumise kontekstis otseselt asjakohased viited uutele, see tähendab pärast KMH läbiviimist, koostatud dokumentidele (eelkõige kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades viidatud Eesti geoloogiline baaskaart, dokument „Eesti

31 põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud veemajanduskavad). Ei ole alust arvata, et nimetatud dokumentide eraldi käsitlemine oleks mõjutanud KMH aruande järeldusi ja selle heakskiitmist ning vastupidist pole põhjendanud ka kaebuse esitaja. Käskkirja menetluses on KMH järgsete muutuste küsimusi käsitletud Steigeri selgituses ja kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis selles esitatu ümber lükkaks. Lisaks, nagu kaebuse esitaja on täiendavates seisukohtades viidanud, on dokumenti „Eesti põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ kaevandamisloa andmisel arvestatud. 92. Kaebuse esitaja pole suutnud tõendada olulisi muutusi faktilises olustikus ega ka põhjendatud kahtlust nende olemasolu suhtes ning isegi juhul kui faktilised asjaolud oleksid pärast KMH aruande heakskiitmist teatud ulatuses muutunud, puudub seaduslik alus läbi viia uus KMH. 93. Vastustajale teadaolevalt toimub kaevandamistegevus hetkel kinnistute piires, mille sihtotstarve on mäetööstusmaa. Kaebuse esitaja omandis oleva maa sihtotstarve ei oma aga käesoleval hetkel tähendust, kuna selle osas pole veel omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks, mistõttu kaevandamist seal ka hetkel ei toimu. 94. Seoses KSH-ga märgib vastustaja täiendavalt, et käesolevas asjas on läbitud põhjalik KMH menetlus, kus kõik huvitatud osapooled on saanud esitada ja on ka esitanud omapoolsed seisukohad, mida on KMH aruandes ja kaevandamisloa andmisel ka arvesse võetud. Seega on võimalikke keskkonnamõjusid põhjalikult uuritud. Vastustaja ülesandeks polnud teostada KSH-d ega strateegilist analüüsi kaevandatava ala määramise üle, vaid vastustaja pidi lähtuma asjaolust, et maavarad kaevandamisloaga ettenähtud alal olid juba määratud aktiivseks maavaravaruks ja läbi viima kaevandamisloa andmise menetluse õigusaktides sätestatud korras. Vastustaja hinnangul on seda tehtud. Kui kaebuse esitaja hinnangul on täiendavates seisukohtades viidatud planeeringud vastuolus õigusaktidega, oleks ta pidanud vastavad planeeringud õigusaktides sätestatud korras vaidlustama. Kaebuse esitaja seda aga teinud ei ole. Kaebaja poolt viidatud planeeringud on HMS § 61 lg 2 alusel kehtivad (ja mh riigiasutustele kohustuslikud) haldusaktid, kuivõrd neid pole kehtetuks tunnistatud. 95. Espoo konventsioon, Läänemere kaitse konventsioon, Århusi konventsioon, Kokkulepe ega ka Direktiiv pole sellised õigusaktid, mille kaebuse esitaja poolt väidetud rikkumisele laieneks kaebuse esitaja kaebeõigus käesolevas asjas, kuivõrd need pole kaebuse esitaja väidete kontekstis siseriiklikus õiguses otsekohalduvad. Kaebaja ei ole näidanud, et nimetatud õigusdokumentidest tuleneks talle mingi subjektiivne õigus Eesti riigi vastu. Lisaks rõhutatakse kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades eelkõige võimalikku Soome Vabariigi õiguste rikkumist. Soome Vabariigi kui rahvusvahelise õiguse subjekti huvide kaitsmiseks ei saa kaebuse esitaja pöörduda Eesti siseriiklikku kohtusse. Seega puudub kaebuse esitajal kaebeõigus Espoo konventsiooni, Läänemere kaitse konventsiooni, Århusi konventsiooni, Kokkuleppe ja Direktiivi alusel ning kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades toodud sellekohased etteheited tuleb jätta tähelepanuta. Täiendavalt märgib vastustaja, et KMH aruande punktis 6.2.2 on öeldud, et kuiva ja tuulise ilmaga võib levida gaasi ja tolmupilv 600-800 m ning KMH aruande punkti 6.1.2 kohaselt võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 - 3,2 km piires. Eeltoodut arvestades pole vastustaja hinnangul kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades esitatud väidete kontekstis alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine. 96. Seoses kaebaja täiendavate vastuväidetega seonduvalt eritingimustega Käskkirjas nr 165 märgib vastustaja veega seotud nõuete osas, et 25st eritingimusest tervelt 9 (kaevandamisloa punktid 4.2.8.9- 4.2.8.17) käsitlevad otseselt veega (sh veevarustusega) seotud nõudeid. Kaevandamisloa andmise menetluse käigus on huvitatud isikute ettepanekul nimetatud nõudeid oluliselt täpsustatud. Seega on vastustaja hinnangul alusetud kaebuse esitaja väited selle kohta, et veega seotud eritingimusi pole piisaval määral analüüsitud. Kaebuse esitaja väide veega seotud valdkonna teadlaste mittekaasamisest on paljasõnaline ja asjakohatu. Kaevandamisloaga lubatud kaevandamistegevus ei ole Eestis esmakordne, vaid selliste kaevanduste opereerimisel ja selleks lubade väljaandmisel on olemas piisav kogemus. Kaebuse esitaja poolt välja toodud informatsioon võimalikust mõjust

32 veerežiimile on vastustajale teada ning sellega seotud probleemide vältimiseks on kaevandamisloas ette nähtud konkreetsed eritingimused. Vastustaja hinnangul saab kaebuse esitaja kaebeõigus laieneda veega seonduvalt eelkõige tema kasutuses olevate kinnistute piisava veevarustuse ja selle õigusaktidega ettenähtud kvaliteedi tagamisele. Selleks on kaevandamisloa eritingimuste punktides 4.2.8.9- 4.2.8.12 ette nähtud konkreetsed nõuded. Nimelt ei tohi kaevandamine takistada mäeeraldisele ja sellest väljapoole jäävate maaüksuste varustamist veega (p 4.2.8.9), kusjuures perioodiliselt tuleb läbi viia veetaseme ja kvaliteedi seiret (p-d 4.2.8.10-4.2.8.12). Seejuures toimub seire pigem tavapärasest tihedama intervalliga, mitte ebamõistlikult pika aja tagant nagu on väitnud kaebuse esitaja. Vastustaja on seega seisukohal, et osas, milles kaebuse esitajal saab üldse olla puutumus veega seotud nõuete kontekstis, on kaebuse esitaja huvid kaevandamisloas piisavalt tagatud. Seevastu vastava piirkonna üldise veerežiimi (sh jõgede ja järvede veevarustusega seonduvad küsimused) osas puudub kaebuse esitajal eriline puutumus ja seetõttu ka kaebeõigus, kuigi ka selles osas on vastustaja hinnangul läbi viidud kohane analüüs ja võetud kasutusele kaitsemeetmed looduskeskkonna kaitseks. 97. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja hinnanguga, et vee seire nõuded kaevandamisloas on ebapiisavad. Põhjalikud veeseire nõuded on kehtestatud nii põhjaveele (vt kaevandamisloa p-d 4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (vt kaevandamisloa p 4.2.8.13), Erra jõkke suubuvale veele (vt kaevandamisloa p-d 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Rohkem koormavate ja veel laiapõhjalisemate seirenõuete sätestamine kaevandamisloas oleks vastustaja hinnangul olnud antud kontekstis loa taotleja suhtes ebamõistlikult koormav ja mittevajalik. Nimelt toimub vastavalt keskkonnaseire seadusele keskkonnaseire (sh veeseire) kolmel tasandil: riiklik (§ 3), kohaliku omavalitsuse (§ 4) ja ettevõtja tasand (§ 5). Seega kogu piirkonna veeseire ühe projekti raamesse suunamine ei oleks kaevandamisloa taotleja suhtes mõistlik ega kooskõlas keskkonnaseire seaduse mõttega. Sellest tulenevalt peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et üldisemalt veeseire kaevandamistegevuse piirkonnas ja selle poolt potentsiaalselt mõjutatud aladel ei piirdu vaid kaevandamisloa eritingimustes ettenähtuga, vaid see on oluliselt laiapõhjalisem (mh kogutakse andmeid ka riikliku seire raames). 98. Kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades toodud üldsõnaline väide selle kohta, et teatud eritingimused jäävad konkreetsete isikute jaoks arusaamatuks, ei saa iseenesest olla haldusakti tühistamise aluseks. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitaja pole täpsemalt põhjendanud, kuidas vastavad eritingimused ja nende võimalik üldine sõnastus kaebajat üldse mõjutab. Siiski selgitab vastustaja, et eritingimuste sõnastuse üldine iseloom on tingitud just vajadusest tagada vastavate meetmete võimalikult efektiivne toimimine ja seega ka kaebuse esitaja huvide parem kaitsmine. Nii näiteks on eritingimustes spetsiaalselt kasutatud sõna „tolm“. Selle põhjuseks on vajadus kasutada üldist ja laiemat terminit, et vastavates eritingimustes mitte piirata nõuete kehtivust vaid konkreetsetele füüsilistele ja keemilistele nõuetele, vaid laiemalt igasugusele tolmule, mis võib avaldada kahjulikku mõju ümberkaudsetele majapidamistele. Samamoodi on vibratsiooni, müra, reovee ja pinnase saastamisega seoses viidatud üldiselt kehtivatele normidele, et mitte piirata kaevandamisloa adressaadi kohustusi võimalike tulevaste õigusaktide muudatuste kontekstis. Seega tagab üldisem sõnastus just kaebuse esitaja huvide parema kaitstuse ja keskkonnanõuete parema täitmise. Samuti tuleb arvestada, et KMH aruandes on rõhutatud, et kuna mäetööd mõjutavad põhjaja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik loasaajal vastavalt konkreetse tegevuse iseloomule taotleda Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris lisaks maavara kaevandamise loale ka teisi keskkonnalubasid (nende hulka võib kuuluda välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba, vt KMH aruande punkt 6.8). Vastustaja 22.02.2012 seisukohad (III kd tl 197-200) 99. Vastustaja. leiab, et haldusmenetluse toimik kajastab adekvaatselt ja piisava detailsusega (lähtudes siiski mõistlikkuse põhimõttest, et absoluutselt kõike seonduvat informatsiooni sisaldavat toimikut ei saa ega ole mõistlik koostada) Käskkirja andmisele eelnenud pikka ja põhjalikku menetlust. Teiseks on vastustaja seisukohal, et ükski kaebaja 10.02.2012 seisukohtades välja toodud etteheidetest ei mõjuta kaebaja õigusi. Kaebaja on teinud vaid väljavõtte haldusmenetluse toimikus esinevatest dokumentidest, tuues välja eelkõige vaid need dokumendid, mille kontekstis kaebaja näeb

33 väidetavat rikkumist. Kaebuse esitaja on välja toonud, et haldusmenetluse toimikus puuduvad osadel dokumentidel allkirjad ja kuupäevad. Eelkõige on viidatud korrigeeritud maavara kaevandmisloa taotlusele. Korrigeeritud maavara kaevandamisloaga seoses märgib vastustaja, et tegemist on vaid vastustajale elektrooniliselt edastatud tööversiooniga (mistõttu puuduvad ka allkiri ja kuupäev), mida polegi eraldiseisva dokumendina menetletud. Menetleti siiski algset 2004. a loa taotlust ja mainitud tööversioonis parandati sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevandamisala pindalaga seonduvalt. Vastustaja leiab, et haldusmenetluse käigus mäeeraldise pindala ja ka sellele jäävate katastriüksuste andmete täpsustamiseks ei ole vajalik eraldiseisva taotluse esitamine. Kui haldusorganil on endal õiged andmed olemas (nagu antud juhul õige pindala andmed ja katastriüksuste andmed), ei olnud vajalik uue taotluse esitamine. Taotleja tahteavaldus konkreetse maavaravaru suhtes oli vastustajale piisavalt selge juba 2004 taotlusest, mida kinnitati üle loa eelnõu kooskõlastamise käigus. 100. Vastustaja veebilehel on üleval KMH aruande elektrooniline versioon, mis on vastustajale teadaolevalt identne ka köidetud KMH aruande originaaliga (nn allkirjadega versioon). Seetõttu tegi vastustaja dokumentide kopeerimise tehnilise lihtsuse huvides menetlusosalistele koopiad just sellest elektrooniliselt säilitatavast KMH aruande versioonist. Vastustaja esitab originaaldokumendid kohtule. Kuigi KMH aruandesse on köidetud arendaja allkirjata keskkonnamemorandumi A-osa koos keskkonnamõju hindamiseks vajalike andmetega, on vastustajale esitatud ka allkirjaga versioon, mis samuti esitatakse kohtule. 101. Vastustaja selgitab mäeeraldise pindala kohta järgmist. Mäeeraldise pindala on 743,21 ha, nagu on üheselt välja toodud Käskkirjas nr 165. Nagu vastustaja on juba Käskkirja nr 165 punktis 3.6.2 põhjalikult selgitanud, ei ole õige pindala 739,2 ha. Nimelt selgus koostöös Maa-ameti spetsialistidega haldusmenetluse käigus KKT taotluse pindala vastavuse kontrollimisel mäeeraldise ja selle teenindusmaa nurgapunktide koordinaatide alusel, et nurgapunktide koordinaatide alusel saadav mäeeraldise pindala on mõne hektari ulatuses suurem ning et mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide alusel saadud ruumikuju erines lääne osas plaanil olevast mäeeraldise ruumikujust. Erinevuse põhjuseks oli asjaolu, et kolm plaanile märgitud nurgapunkti olid vigased. Nurgapunktide parandamisel ühtisid koordinaatide alusel saadav ja plaanil olev mäeeraldise ruumikuju. Seega on taotluse menetlemise jooksul mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud sama ja ei ole muutunud, parandatud on vaid tehniline eksimus. See tähendab, et vastava vea korrigeerimine (739,2 ha asemel 743,21 ha) ei mõjutanud mis tahes viisil kaevandamisloa andmist või sellele eelnevat keskkonnamõju hindamist. Seda eriti olukorras, kus eeltoodud tehnilise eksimuse parandamine ei puuduta otseselt kaebuse esitaja kinnisasja. Vastustaja rõhutab, et vastava geoloogilise varu pindala 743,21 ha ei tulene mitte esmakordselt vastustaja poolt väljastatud maavara kaevandamise lubadest (ka mitte 2008.aastal välja antud ja tühistatud loast), vaid Maa-ameti poolt peetavasse maavarade registrisse kantud geoloogilise maavaravaru plokkide pindalast, mis tuleneb varasematest geoloogilistest uuringutest ning piiriandmete täpsustamisest. Seejuures on täiesti asjakohatud kaebuse esitaja viited pindala arvutustele, mis toetuvad taotluses märgitud kinnistute pindalade summale. Kaebuse esitaja poolt viidatud sellisel viisil saadud pindala – 534,5 ha – ei ole asjakohane, kuna see ei hõlmanud reformimata riigimaad mäeeraldise piires. Korrigeeritud taotluse kontekstis on kaebaja viidanud ka pindalale 901,33 ha. Selline arvutus tugineb kõigi mäeeraldise piiresse kas või osaliselt jäävate kinnistute pindalade liitmisele, mis pole aga käesoleval juhul asjakohane, kuna kõik kinnistud ei jää terviklikult mäeeraldise piiresse. Kaebuse esitaja on viidanud ka pindalale 733,6 ha, mis tuleneb KMH aruandele lisatud joonisest 4.3. Vastustaja märgib, et antud joonis on KMH aruandes esitatud vaid põlevkivikihindi käitumise ja muutumise kujutamiseks ning sinna ekslikult kantud pindala suurus ei oma käesoleval juhul tähtsust, arvestades, et seletuskirja tekstis ja muudel joonistel on teine pindala. Ilmselt ei pannud KMH aruande koostaja erinevust pindalas tähele ja kasutas KMH aruande kausta komplekteerimisel olemas olnud varasemat joonist. Käesolevaks ajaks on taoliste jooniste juurdetrükkimine olulisest lihtsustunud, kuid KMH aruande koostamisel ajal olid trükitehnilised võimalused tihti viletsamad ja püüti suureformaadiliste jooniste uuesti trükkimist igati vältida. Seda nägi vastustaja oma selle aja

34 praktikas igapäevaselt. KMH aruande tekstist nähtub üheselt, et mõjude hindamisel on silmas peetud kogu seda geoloogilist maavaravaru, millele maavara kaevandamisluba ka antud juhul väljastati. Eeltoodu kontekstis märgib vastustaja, et mäeeraldise pindala numbrilise suuruse parandamine ja kohatine ekslik varieerumine joonistel ei ole sisuliselt kuidagi mõjutanud Käskkirja nr 165 andmist. Seejuures pole ka kaebuse esitaja välja toonud ühtki konkreetsemat põhjendust selle kohta, kuidas eelmainitud tehnilised ebatäpsused riivasid just tema õigusi haldusmenetluse raames. Vastustaja hinnangul on kaebaja õiguste riivamine antud kontekstis välistatud, mistõttu pole sellekohased kaebuse esitaja väited asjakohased. 102. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et üksikud kirjavead ja mitteolulised tehnilised eksimused muudavad Käskkirja nr 165 andmisele eelnenud haldusmenetluse puudulikuks, erapoolikuks ja pealiskaudseks. Tegemist on küll kahetsusväärsete, kuid nii mahuka ja kauakestnud menetluse käigus paratamatute mittesisuliste ebatäpsustega, mis ei mõjuta kuidagi haldusmenetluse tulemust sisuliselt. Täiesti põhjendamata ja väär on kaebuse esitaja järeldus, et see viitab vastustaja erapoolikusele. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et maavara kaevandamise luba on antud ebaselgele alale, kuivõrd aruande koostamise aluseks on koguaeg olnud ruumiliselt sama ala, nagu eelnevalt toodud. 103. Vastustaja kinnitab, et haldusmenetluse toimikule lisatud KMH aruanne on sama dokument, mis Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiideti. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et KMH aruande heakskiitmine on haldusaktina tühine. KMH aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 18 lg 1 kohaselt teostas keskkonnaminister järelevalvet keskkonnamõju hindamise üle KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaoludel ja keskkonnateenistus muudel juhtudel, kusjuures järelevalve hõlmas KeHAS § 18 lg 2 p-i 4 alusel KMH aruande heakskiitmist. KeHAS § 12 lg 3 nägi ette, et kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene, suunab keskkonnateenistus keskkonnamõju hindamise programmi koos oma seisukohaga kahe nädala jooksul edasi Keskkonnaministeeriumile ja informeerib sellest arendajat. Kuna järelevalve teostaja üle tuli otsustada juba menetluse algetapis, siis lähtuti ettevaatusprintsiibist, kuna mis tahes mõju naabermaakondadele või merele selles etapis veel välistada ei saanud. Hilisema menetluse käigus sellise mõju tuvastamine või selle mittetuvastamine ei välistanud aga KeHAS-i kohaselt keskkonnaministri pädevust KMH aruanne heaks kiita. 104. Kaevandamise tehnoloogilise lahenduse kontekstis märgib vastustaja, et tehnoloogilised lahendused põlevkivi kaevandamisel on teada tänu pikaajalisele kogemusele teistes analoogilistes tingimustes töötavatele karjääridele nagu on ka välja toodud KMH aruande peatükis 5. Kaevandamise tehnoloogilised detailid ja lõplikud kaevandamise tingimused selguvad siiski enamasti alles kaevandamise käigus, mistõttu KMH aruandes saabki reeglina vaid piirduda alternatiivsete võimaluste ja nende kirjelduse väljatoomisega nagu on piisavalt põhjalikult tehtud KMH aruande 5. peatükis.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD 105. KKT poolse maavara kaevandamise loa menetluse imperatiivseks eelduseks on KeHJS § 11 lg 3 kohaselt KMH läbiviimine. KeHJS § 11 lg 6 sätestatud aeg – 4 aastat ei kohaldu juhtudele, kus KMH läbiviimine on imperatiivne, s.o KeHJS § 11 lg 3 sätestatule. Ka Ringkonnakohtu määrustes on leitud et kaebuse esitaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel. Seega on kaebuses toodud väited uue KMH läbiviimise vajalikkuse osas põhjendamatud ning ei ole kooskõlas vastavate õigusnormidega. Eeltoodut arvestades jääb arusaamatuks ka kaebuses toodud seisukoht selles osas, et just uue kaevandamisloa menetluse tõttu algatas vastustaja KeHJS § 11 lg 6 kehtetuks tunnistamise ning KeHJS § 11 täiendamise lg-ga 7¹, teenides sellega KKT erahuvisid. Eelnevat arvestades on põhjendamatu ka kaebuse esitaja alternatiivselt esitatud taotlus tunnistada KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusega vastuolus olevaks.

35 106. Kolmas isik ei nõustu kaebuses toodud seisukohtadega, et uue KMH läbiviimine on vajalik, kuivõrd uues kaevandamisloas puuduvad mistahes tingimused kaebuse esitaja kinnistute kaitseks ning et KMH läbiviimisel ei ole hinnatud osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muuhulgas mõju karjäärialale jäävatele metsaja põllumaa kinnistutele, samuti on hindamata kaevandamise mõju loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele. KMH aruande punktis 6 on käsitletud põlevkivi kaevandamisest ja sellega kaasnevatest tegevustest (sh alternatiivsetest) tulenevaid võimalikke keskkonnamõjusid – kaevandamise mõju põhjaja pinnaveetasemele (sh piirkonna kaevudele ja Uljaste järvele) ja kvaliteedile (p 6.1). Punktis 6.2 on käsitletud tootmisprotsessidest (sh alternatiivsetest) ja transpordist põhjustatud müra, vibratsiooni ja tolmu emissiooni, selle vastavust normidele (näiteks looduslikud tõkked, rajatavad tõkked, niisutamine, tolmuärastusseadmete kasutamine), muuhulgas tuleneb, et „kui karjääri lõunapiiril, kus katend on paksem ja kivimid tugevamad, ei saa kasutada mehaanilist kobestamist ja lõhketööde mõju ei saa tehniliselt vähendada lubatavatesse piiridesse lähedalasuvate elamute suhtes, siis tuleb kaaluda selle ala kaevandamata jätmist“. Punktis 6.3 on analüüsitud võimalikke jäätmeid seoses põlevkivi kaevandamisega, nende kogust ja iseloomu ning sellest tulenevat mõju. Punktis 6.4 on, käsitletud loodusressursside otstarbekat kasutamist – „avakaevandamisega on põlevkivi kaod kõige väiksemad. Seega võib eeldada selle kaevise minimaalset raiskamist. Siiski võib vaadeldaval mäeeraldisel tekkida olukord, kus kaevandaja ei saa kokkuleppele maaomanikuga. Karjääriväljale võivad tekkida nn „kaevandamata saared“, mille väiksed mõõdud ei ajenda nende kaevandamist ka kauges tulevikus. Seega oleks tegu kadudega. Sellise olukorra tekkimine mäeeraldisel on ebasoovitav“. Samas ei saa asuda seisukohale, et ebasoovitav tähendab vaieldamatult loodusressursside raiskamist. KMH aruandes leitakse küll, et mäeeraldisel asuvad majapidamised tuleks likvideerida ja kompenseerida (lk 29, lk 36, lk 43), kuid seda kaevise säästlikuma kasutamise eesmärgil ja põhjusel, et „majapidamise alla jäävad tervikud peaksid kaitsma mitte üksnes elumaja, vaid ka abihooneid, aiamaad ja rajatisi“. Aruandes on märgitud, et mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil. Neil elanikel tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal (lk 40). KMH aruandest – võrdlustabel 7.4 (lk 47) nähtub, et mäetööde mõju pinnaja põhjaveele, müra ja tolmu emissioon ning põhjalik maastiku ja maapinna muudatus toimuvad kõikide tegevuste puhul, sh nn põhitegevuste alternatiivide puhul. Teatud eelis on mäetööde liikumisel idast läände, arvestades veekõrvalduse mõju Uljaste järvele. Lähtudes ettevaatusprintsiibist, jõuab tööde käigus läbi seire selgusele selle mõju tegelikus suuruses ja võimalikes leevendusmeetmetes. Ka Käskkirja nr 165 punktist 3.4.9 tuleneb selgelt „loa eritingimuste kehtestamisel ongi muuhulgas lähtutud ka ettevaatusprintsiibist ning sätestatud on ulatuslikud seiremeetmed. Kui seire tulemusena selgub vajadus kehtestada täiendavaid nõudeid, on võimalik kaevandamisluba muuta ja kehtestada täiendavaid tingimusi“. KMH aruande punkt 8 sätestab keskkonnaseisundi jälgimise vajalikkuse ja suunad, sh veeproovide võtmise, mürataseme kontrollimise, sageduse, õhus tolmu sisalduse vastavuse kontrollimise välisõhu saastetaseme piirväärtusele, selle sageduse, vastavate andmete säilitamise kohustuse. 107. Kolmas isik selgitab täiendavalt, et kuigi Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri KMH aruande koostamisel lähtuti olukorrast, kus eeldati kogu mäeeraldise hõivamist, s.t et mäeeraldisele jäävad hooned likvideeritakse, viitab KMH aruanne asjaolule, et kui mäeeraldisele jäävad elamud alles, tuleb kaevandamise projektis leida nendele lahendus (köide I, ptk 6.7, lk 40). Kaevandamisprojekti koostamise hetkel oli selge, et kaevandamistööde alguseks ei ole maaküsimused lahendatud ning tuleb leida erilahendused. Seda ka kaevandamisprojektis tehti (müratõke, teede niisutamine jne). Kuna selliste objektide puhul eeldatakse kaevandamistööde pikkuseks kümneid aastaid, mille jooksul võib (kuigi ei peaks enam) olukord mäeeraldisel ja selle lähiümbruses muutuda, siis detailsemalt käsitletakse iga-aastaseid planeeringuid ja probleeme mäetööde arengukavas. Ka kõnealuse mäeeraldise puhul koostatakse mäetööde arengukava iga aasta kohta, millises määratakse aastane kaevetööde ulatus ja sellega tekkida võivad probleemid ja lahendused. Vajadusel tehakse eriprojektid. Seda omakorda arvestab seirekava, mis teeb vastavad korrektuurid konkreetseid objekte ja hetke situatsiooni arvestades. Arvestades kaevandamistööde eripära, on tavapärane, et reaalne

36 olukord selgub kaevandamistööde käigus, mil alustatakse kohe ka vastava seirega, olgu see siis müra, tolmu, maavõngete või muu füüsikalise teguri mõõtmine. Vastavalt saadud tulemusele täiendatakse vajadusel leevendusmeetmeid, leitakse kompromiss, näiteks ümberkolimine või kompensatsioon või peatatakse mõjualas kaevandamine. Lisaks sisalduvad KMH aruandes mitmed kaardimaterjalid/joonised, millistest tulenevad samuti oodatavad, kaevandamise järgsed mõjud ümbritsevatele kinnistutele, sh soovitatavad kaitsemeetmed. Lisaks on KMH aruande II köites keskkonnamõju hindamise läbiviinud Steigeri vastused erinevate isikute poolt tõstatatud probleemidele, küsimustele seonduvalt keskkonnamõju hindamisega, mille punkti 1.3 kohaselt ei ole otstarbekas selle töö raames hinnata otseselt mõjusid iga majapidamise suhtes eraldi, kuna ei ole teada, kellega neist jõuab arendaja maakasutusõiguse osas kokkuleppele ja kellega mitte. Aruandele lisatud joonistel on näidatud erinevate kaevandamisega kaasnevate mõjude raadiused. Sellest lähtudes saab projekteerida mäetöid iga konkreetse majapidamise või kinnistu piirkonnas eraldi. On ilmselge, et arendaja peab tagama kogu karjääri töötamise ajal nii selle naabrusesse kui karjääriväljale jäävatele elanikele vastuvõetavad tingimused. Enne uue kaevandamisloa väljaandmist pöördus vastustaja täiendavalt KMH aruande koostanud Steigeri poole ning palus selgitada mõjusid kaevandamisalaga piirnevatele kinnistutele, vastavaid selgitusi on kajastatud Käskkirjas nr 165. 108. Täiendavalt KMH aruandes sätestatule on uue kaevandamisloa punktis 9 sätestanud 25 täiendavat kohustuslikku tingimust, tagamaks kaevandamisega mittenõustunud mäeeraldisel asuvate kinnisasjade omanike huvide kaitset (mh teede rajamise, metsa langetamise, müra ja tolmu leviku tõkestamise kohta, eritingimused ja –toimingud lõhketöödeks, müraja veetaseme mõõtmiseks, veevarustuse kaitseks, rikutud ala korrastamiseks) (samad eritingimused sisalduvad Käskkirja nr 165 p-des 4.2.8.1 kuni 4.2.8.25). Steigeri poolt kaevandamise projektist tulenevad lisaks kaevandamisloas (p-des 9 kuni 25) toodud meetmetele täiendavad meetmed võimalike kahjulike mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra leviku leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevandamise projektist meetmete kirjeldus, milliseid rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiilsuse tagamiseks (barjäärtervikud). 109. Kolmanda isiku esitatud Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori, professor I.Valgma 24.03.2011 arvamusest tuleneb, et kui mäeeraldisel asuvate kinnistute piiri äärde jäetakse kaevandamise projektis ettenähtud barjäärtervikud, on mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus tagatud. Samuti tuleneb kolmanda isiku esitatud AS Maves 27.12.2010. eksperthinnangust Põhja- Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127) (koostatud hüdrogeoloogide I.Tamme ning M.Metsuri poolt) üheselt, et vaadeldaval alal (mäeeraldisel) tervikuna on tõenäoline põllumajandusmaa keskmiste kasutusomaduste jäämine samaks või mõningane paranemine tulenevalt põlevkivi kaevandamise kuivendavast toimest. Aastatel 2011-2012 kaevandatava Põhja- Kiviõli II põlevkivikarjääri kuivenduse mõju metsa praeguseid kasvutingimusi ei halvenda, tõenäoline on metsamaa kasutusomaduste mõningane paranemine johtuvalt karjääri kuivendavast toimest liigniisketel aladel. 110. Kolmandal isikul on põhjendatud kahtlus selles, kas kaebuse esitaja reaalselt kinnistuid kasutab. Kinnistute reaalne kasutamine kaebaja poolt ei ole tõendamist leidnud. Isegi kui lähtuda kaebuse esitaja väidetest, et ta kasutab kinnistuid põllumaadena, on metsaja põllumaadele avalduva mõju osas piisavad uuringud (näiteks AS Maves poolt) läbiviidud, millistest nähtub, et kaevandamisega ei kaasne negatiivset mõju maaharimisele, metsakasvatamisele, pigem vastupidi. Lisaks on kaevandamise projektis sedastatud detailselt, millised peavad olema barjäärtervikud varisemisohu vältimiseks. 111. Kaebuse esitaja pole esitanud muid tõendeid kui OÜ Hendrikson & Ko 2009 arvamuse, millises üldsõnaliselt ja järelduse kujunemise käiku näitamata tõdetakse, et kaevandamistööde käigus veetaseme alandamine võib mõjutada põlluja metsamaa kinnistuid. Vastav arvamus on antud 23.10.2009 s.o enam kui aasta enne uue kaevandamisloa väljastamist ning kaevandamise projekti

37 koostamist. Arvamusele on alla kirjutanud Heiki Kalle, kellel puudub geoloogia-alane pädevus. Avamuse punkti 1 kohaselt on arvamus antud esitamiseks Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3- 08-2593, millist haldusasja käesoleval ajal enam kohtumenetluses ei ole, puuduvad viited sellele, et OÜ Hendrikson & Ko peaks enda poolt peaaegu kaks aastat tagasi koostatud arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades muuhulgas oluliselt täiendatud kaevandamisluba, täiendavalt selgitatud asjaolusid, esitatud tõendeid. Nii KKT kui ka Kekskonnaministeerium on esitanud vastupidised tõendid, millised on koostatud hiljuti ning vastava ala ekspertide poolt (AS Maves arvamus, väljavõtted kaevandamise projektist, Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori, professor I.Valgma 24.03.2011 arvamus). Keskkonnaministeerium on esitanud keskkonnaeksperdi, juhtivgeoloogi V. Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse juhatuse liikme A.Pajupuu arvamuse, mis ei kirjelda kahjulikke tagajärgi, milliseid on esile toonud kaebuse esitaja. 112. Eeltoodust johtuvalt saab asuda seisukohale, et kaebuses esitatud väited KMH vajalikkuse osas on paljasõnalised ja tõendamata, samuti õigusnormiga mitte kooskõlas olevad. Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-86-06 tuleneb, et olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest, kui menetlus on läbi viidud ettenähtud korras, saab eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust. Käesoleval juhul on läbiviidud menetlus olnud pikk ja põhjalik, kõiki kaebuse esitaja vastuväiteid kaevandamisele on Uues Kaevandamisloas käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Eeltoodust johtuvalt on põhjendamatud ja tõendamata kaebuse esitaja väited seonduvalt KMH ning KMH aruandega. 113. Kaebuse esitaja leiab, et KKT raiskab maavara, kuivõrd KKT-l ei ole võimalik kaevandada kogu mäeeraldise ulatuses. Kuna kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks vastavat väidet tõendada, tuleb see jätta tähelepanuta. 114. Kolmas isik leiab, et temale uue kaevandusloa väljaandmisel ei esinenud ühtegi MaaPS §-s 34 lg 1 sätestatud kaevandmisloa andmisest keeldumise alust, sh ei ole mäeeraldisel kaevandamine vastuolus riiklike huvidega (p 14). Riigikogus 21.10.2008 kinnitatud Põlevkivi kasutamise riiklikust arengukavast 2008-2015 tuleneb, et „23. detsembril 2004 Riigikogus vastu võetud maapõueseadus jõustus 1. aprillil 2005. Ainult sellest seadusest lähtudes ei ole võimalik efektiivselt põlevkivi kasutamist riiklikult suunata, kuigi seaduse § 34 lõike 1 punkt 14 sätestab kaevandamisloa andmisest keeldumise, kui „kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega“. Riigi huvi ei olnud seni kindlalt määratletud. Põlevkivi arengukavas on määratletud riigi huvi põlevkiviressursi kasutamisel, mis vajab seadusandja heakskiitu. Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektrija soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikse negatiivse keskkonnaja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng“. Vastavale dokumendile on tehtud viide ka Käskkirja p 3.6.5. Eeltoodust tuleneb, et KKT-le Uue Kaevandamisloa väljastamine ning selle alusel mäeeraldisel kaevandamine ei ole vastuolus riigi huvidega. 115. Ebaõige ning eksitav on ka kaebuse esitaja väide selle kohta, et uue kaevandusloa väljaandmisel on rikutud MaaPS § 35 lg 2 p 8, s.o kaevandamisloas puuduvad nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kolmas isik on juba eelnevalt märkinud, et uut kaevandusluba välja andes arvestas vastustaja puudustega, millistele osundati eelnevas kohtumenetluses seoses Kaevandusloaga I, samuti analüüsiti läbi kõik avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekud ja seisukohad ning kajastati koos ministeeriumipoolsete seisukohtadega ka uues kaevandamisloas. 116. Kaebuse esitaja arvates on KKT-l Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid, millist väidet soovib kaebuse esitaja fotodega tõendada. On ilmne, et fotod ei saa tõendada kaevandamata põlevkivi jääki. Kaebusest tuleneb, et KKT-l on olemas ca 1,5 miljonit tonni põlevkivi, millist kaebuse esitaja seisukoha kohaselt on võimalik kasutada õlitootmises. Kaebuse

38 esitaja tugineb oma vastavasisulises väites tehnoloogiainsener K.Trofimenko 19.10.2010 arvamusloole ajalehes Põhjarannik. Kolmas isik on seisukohal, et vastav ajalehe väljatrükk ei tõenda kaebuse esitaja poolt väidetut – tegemist on ühe isiku subjektiivse arvamuslooga meediaväljaandes. Lisaks on 02.11.2010 ajalehes Põhjarannik avaldatud Viru Keemia Grupp AS arendusdirektor Jaanus Purga (vastu-)arvamus, millise kohaselt „Erinevalt 19. oktoobri Põhjarannikus Konstantin Trofimenko kirjutatust julgeb allakirjutanu oma teadmiste põhjal väita, et ei Venemaal, Prantsusmaal, Ukrainas ega Saksamaal ei ole ühtegi tehast, kus põlevkivi briketeeritakse./.../Igal juhul pole ettevõtjate juhmus ja pahatahtlikkus peamiseks põhjuseks, miks Eestis põlevkivi praegu ei briketeerita, nagu võib järeldada sellest artiklist. Nimelt sisaldab Austraalia põlevkivi mineraalosa – erinevalt Eesti ja näiteks Colorado põlevkivist – piisavas koguses savimineraale, mis kompakteeruvad pressimisel ka orgaaniliste sideaineteta hästi ning moodustavad struktuuri, mis termilise töötlemise käigus õlitootmisel ei lagune. Lihtsamalt öeldes ei pudene retordis peenikeseks puruks laiali. Eesti põlevkiviga on nii Tallinna tehnikaülikoolis kui mujal läbi viidud hulgaliselt katseid, kuid praeguseks head lahendust veel ei ole./.../“. Keemiateaduste kandidaadi Phd Oleg Jefimovi ja majandusteaduste kandidaadi, vanemteadur Phd Nikolai Kutašovi poolt antud arvamuse kohaselt on briketi valmistamine edaspidiseks ümbertöötlemiseks tükkpõlevkivi töötlemiseks mõeldud gaasigeneraatoriteks, millised on kasutusel KKT-s, OÜ-s, VKG Oil AS-s, ZAP-s „SPZ Slantsõ“ (Venemaa) märksa keerulisem kui briketi valmistamise töötlemiseks tunnelahjudes, kuivõrd gaasigeneraatorites kasutataval briketil peavad olema kindlate näitajatega omadused (paindetugevus, surutugevus loomuliku niiskuse juures, purunemiskindlus kukkumisel). Arvamuse kohaselt „põlevkivibriketi valmistajate põhieesmärgiks on briketi mehaaniline tugevus ja kuumakindlus ning samas brikett peab olema poorne, et võimaldada väljapääs süsivesinike aurudele. Käesoleval ajal peenpõlevkivi – kukersiidi briketeerimisega tegelevad OAO „Leningradslanets“ (Venemaa), Maschienfabrik Köppern GmbH (Sakasamaa), Altan Makina (Türgi), Euragglo S.A.S ja Sahut Coureur S.A (Prantsusmaa), ZAO „Spaidermaš“ (Venemaa) ja Lefthander OÜ (Eesti) spetsialistid. Suuremat edu briketeerimise küsimustes on saavutanud OAO „Lenigradslanets“ (Venemaa). Sellel ettevõttel õnnestus saada vajalike parameetritega brikett vibratsioonipressimise teel, kuid vaatamata headele näitajatele, protsessi rakendamine tootmisesse on edasi lükatud majanduslikel põhjustel: äärmiselt madal tööviljakus, mis on tingitud seadme madala tootlikkusega ja käsitsitöö suure osaga briketi tootmisel; suured energiakulud; suured laoruumide pinnad, kus valmistoodang peab rohkem kui 10 ööpäeva läbima nn valmimise protsessi. Eesti ettevõte Lefthander OÜ valmistas põlevkivibriketti oma patenteeritud tehnoloogia järgi. Kuid antud tehnoloogia alusel saadud briketti ei saa kasutada termilisel töötlemisel gaasigeneraatorites, kuna kuumenemisel üle 250°C selline brikett laguneb tuhaks, kuid pürolüüsi normaalse protsessi kulgemiseks brikett peab säilitama oma geomeetrilised mõõdud temperatuuril kuni 500°C. ZAO-l Spaidermaš, Venemaa suurimal pressimise ja briketeerimise tehnoloogia arendajal, ei õnnestunud välja töötada põlevkivi briketeerimise tehnoloogiat, kuna nende poolt väljatöötatud seadmel on väga suur metalli kulumine, mida põhjustab kvartsi ja korundi olemasolu põlevkivi mineraalosas. Mõningat edu briketeerimise tehnoloogia väljatöötamisel on saavutanud ka türgi ettevõte Altan Makina, saksa Maschinenfabrik Köppern GmbH ning prantsuse ettevõtted Euragglo S.A.S ja Sahut Conreur S.A. Nimetatud ettevõtete tehnoloogiate kasutuselevõtmine ei ole võimalik järgmistel põhjustel: suured tootmiskulutused; kallis tooraine: brikettide tootmiseks kasutatavad sideained nagu sünteetilised vaigud, vedelklaas jne mahus kuni 20% kaalust. Sellest tulenevalt põlevkivibriketi hind ületab mitmekordselt tehnoloogilise põlevkivi hinda, mis teeb ebaotstarbekaks briketi termilise töötlemise gaasigeneraatorites põlevkiviõli saamiseks. Niisiis, käesolevaks hetkeks ei ole veel väljatöötatud tehnoloogiat põlevkivibriketi tootmiseks, mida saaks rakendada tootmisesse.“ Eeltoodust johtuvalt on ilmne, et kaebuses toodud väited selle kohta, et KKT ei kasuta kolmanda sordi põlevkivi selle kasutamisvõimalustest lähtuvalt ning raiskab seeläbi maavara, on ainetud ning asjatundmatud. KKT selgitab, et ettevõttel nagu ka teistel Eestis põlevkivi töötlemisega tegelevatel ettevõtetel, puuduvad tehnilised võimalused töödelda kolmanda sordi põlevkivi ümber teise sordi põlevkiviks ning seeläbi toota põlevkiviõli ka kolmanda sordi põlevkivist. Vaatamata raskustele, on KKT teadus-uurimisrühm koos teiste teadlaste ning inseneridega hakanud otsima põlevkivi briketeerimiseks rentaablit tehnoloogiat. 2009.a on KKT sõlminud lepingu peenpõlevkivi aglomeratsiooniga seotud

39 rakenduslike katse-eksperimentaaluurimistööde teostamiseks, positiivset tulemust veel saavutatud ei ole, kuid KKT jätkab vastuvõetava tehnoloogia otsimist koostöös prantsuse ning vene teadlastega, samuti tehakse koostööd TTÜ Virumaa Kolledži laboriga. Vajalike positiivsete tulemuste saavutamise aega on käesoleval hetkel raske prognoosida. Vastavat teemat on käsitletud ka Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.5, millise kohaselt „Seni läbiviidud katsed põlevkivi brikettimiseks Eestis on olnud edutud ja põlevkivi töötlejad (sh KKT) tegelevad endiselt lahenduste otsimisega“. 117. Keskkonnaministeerium on pidanud tõepärasteks KKT väiteid, et viimase käsutuses olevad põlevkivivarud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris on ammendumas või juba peaaegu ammendunud. Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris, kus KKT siiani kaevandas, oli jääkvaru suurus 2009.aasta lõpuks Eesti Vabariigi maavaravarude koondbilansi andmetel 1287,4 tuhat tonni. 2010.aasta Eesti Vabariigi maavaravarude koondbilansi andmetel on vastava tarbevaru suuruseks 2010.aasta lõpus 315,2 tuhat tonni. Vastavalt 2010.a aasta koondbilansi seletuskirjale (lk 10) kaevandas KKT Ida-Virumaal Põhja- Kiviõli uuringuväljal Põhja-Kiviõli põlevkivikarjäärist 885,0 tuhat tonni põlevkivi, kaod moodustasid 69,5 tuhat tonni (7,9 %). Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandmisluba tühistati ja Põhja-Kiviõli põlevkivikarjäär laienes reservvarule. Lisaks täpsustati varasemate uuringuaruannete alusel arvutatud varu kogust, sh tarbevaru kogus vähenes Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri piires varu ümberhindamise tulemusena ning reservvaru kogus vähenes väljaspool mäeeraldisi seoses 2009.aasta bilansikande parandamisega. Seisuga 31.07.2011 on Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääri bilansiline jääkvaru 202 tuhat tonni, millest reaalselt kaevandatavat varu on ca 19 tuhat tonni – erinevus bilansilise ja reaalselt kaevandatava jääkvaru kogustes on tingitud sellest, et valdav osa varust asub rikke aladel, ca 145 tuhat tonni. Käesoleval ajal ei ole veel rikete aladel paiknevat varu ümber hinnatud kasutamiskõlbmatuks varuks. Ülejäänud 42 tuhat tonni varu on mäeeraldise piirialadel nõlvatervikutes, et tagada külgnevate kinnistute stabiilsus. 118. Kaebuse esitaja viitab oma väidetes KKT poolt eksitava teabe andmise osas KKT tegevusele seoses kaevandamisloa KMIN-045 laiendamise taotlusega, millisest KKT 18.10.2010 avaldusega loobus. Nimetatud väidet kajastab vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.5. Kolmas isik selgitab, et tegemist oli põhjendatud ja õiguspärase loobumisega. 06.10.2010 Kiviõlis toimunud Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri mäeeraldise ülevaatuse ja põlevkivi jääkvaru hinnangu protokollist tuleneb seonduvalt kaevandamise loaga KMIN-045, et põlevkivivaru ei ole kaevandamisväärne. 119. MaaPS § 48 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik on kohustatud maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastama korrastamisprojekti alusel ning lõike 8 kohaselt tuleb maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastada enne kaevandamisloa kehtivuse lõppemist. Käesoleval juhul lõpeb kaevandamisluba KMIN-045 18.07.2028 mistõttu on äärmiselt ennatlik ning põhjendamatu väita, et KKT rikub maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastamise kohustust. Samas täidab KKT MaaPS-st tulenevat kohustust esitada maavaravaru kaevandamisega maa rikkumise ja korrastamise kohta iga-aastaselt aruannet (MaaPS § 48 lg 3), lubatud on esitada ka nn 0-aruanne. KKT-le ei ole tehtud ühtegi ettekirjutust korrastamiskohustusega seonduvalt, samuti ei ole kohaldatud sunnivahendeid MaaPS alusel, mistõttu on kaebuse esitaja väited KKT väidetavate rikkumiste kohta rikutud maa korrastamisel, pahatahtlikud ning paljasõnalised. Vastavasisulist kaebuse esitaja väidet on analüüsinud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.1. 120. Kaebuse esitaja leiab, et KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid, esitades mahakandmiseks põlevkivi, mis on juba puistangutesse ammutatud, samuti tegelikult kaevandatav. Vastavasisulist väidet on analüüsitud Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.2. Keskkonnainspektsiooni 23.03.2010 objekti kontrollimise protokolli nr 1003304 kohaselt on läbi viidud KKT maavara kaevandamisloa KMIN-045 plaaniline kontroll ning kontrollimisel on arvestatud kaebuse esitaja esindaja 17.02.2010 Riigikontrollile esitatud avaldusega, millise väidetel ei ole KKT kajastanud õigesti põlevkivivarujääki Põhja-Kiviõli karjääris. Vastava kontrolli tulemusel ei tuvastatud eelviidatud rikkumist põlevkivivarujääkide deklareerimisel Keskkonnainspektsiooni Ida regiooni 02.09.2010 objekti kontrollimise protokollist nr 1007909, milline kontroll viidi läbi seonduvalt N.Reismani esindaja vandeadvokaat E.Kergandbergi 04.06.2010 avaldusega seonduvalt KKT poolt põlevkivi mahakandmisega Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääris tuleneb, et avalduses toodud

40 väited, et proovivõtukohtades on varu varasemalt põhjendamatult mahakantud, ei leidnud kinnitust. Kolmas isik leiab, et olukorras, millises KKT suhtes ei ole vastavate, väidetavate avalduste/pöördumiste alusel alustatud seaduses sätestatud järelevalvemenetlusi, on pädevad riigiasutused järelikult veendunud, et vastavaid rikkumisi kolmanda isiku tegevuses ei esine ning kaebuse esitaja vastupidised väited on ainetud ning kantud ilmselgest soovist näidata KKT-d kohtumenetluses võimalikult halvas valguses. 121. Kaebuse kohaselt ladestab KKT tegutseva karjääri alal jäätmeid ning rikub veekaitseja mullakaitsenõudeid, millise väite kohta on kaebuse esitaja esitanud Läti Ülikooli geoloogiaprofessor V.Seglinši arvamused (26.10.2009 ning 03.02.2010), millistes leitakse, et kaevandamistegevus on vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega. Vastavad arvamused on antud poolteist aastat kuni kaks aastat tagasi ning kaebuse esitaja esindaja poolt olid arvamuse andmiseks esitatud järgmised algmaterjalid – fotod (puudub teave, kelle poolt, millal, kus tehtud), eelnevad kaeveload, kinnistute paiknemise plaan karjäärialal. KKT-le teadaolevalt ei ole professor V.Seglinš Põhja-Kiviõli kaevandamisaladel viibinud, temale ei ole esitatud KMH aruannet, kaevandamisprojekti, uut kaevandusluba, samuti on tegemist Läti Vabariigi, mitte Eesti Vabariigi teadlasega, kes ei ole ja ei saagi olla kursis kohalike oludega. 122. Kaebuses märgitud alustatud väärteomenetluse osas selgitab kolmas isik, et Keskkonnainspektsiooni Ida Regiooni poolt 11.05.2011 koostatud väärteomenetluse lõpetamise määruse (väärteomenetlus taaskord alustatud kaebuse esitajat esindava advokaadibüroo avalduse põhjal) kohaselt ei saa KKT-le jäätmeseaduse § 120 lg 2 kvalifitseeritavat tegu (juriidilise isiku poolt jäätmete tekke vältimise või jäätmehoolduse nõuete rikkumine või jäätmete ladestamine väljaspool jäätmekäitluskohta) ette heita, kuivõrd KKT tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Kaebuse kohaselt määras Keskkonnainspektsioon 2010.a novembris väärteokorras KKT-le trahvi välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest. Viru Maakohtu 11.03.2011 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-10-4210 tühistati Keskkonnainspektsiooni poolt KKT osas 04.11.2010 tehtud väärteootsus nr 03020910 ning lõpetati väärteomenetlus väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohtuotsuse kohaselt ei ole KKT rikkunud välisõhu kaitse nõudeid. Samuti nähtub Karistusregistri teatisest, et KKT-l puuduvad mistahes väärteokaristused. Täiendavalt esitab KKT ka Tehnilise Järelevalve Ameti poolt 29.11.2010 koostatud järelevalveakti nr 6-1/10/0127-034, millisest tuleneb, et kontrolli käigus, millisel kontrolliti KKT poolt koostatud kohustuslikku dokumentatsiooni, karjääri ning seal teostavate tööde vastavust õigusaktidele, puudusi ei avastatud. 123. Kolmas isik on täitnud kohalikele elanikele antud lubadused rajada kaevud (Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel). Kolmas isik on tellinud puurkaevu K-6-10 projekti (26.08.2009) asukohaga Ida-Viru maakond, Sonda vald, Allika maaüksus ja rajanud oma kulul kõnealuse projekti alusel 2010.aastal Allika maaüksusele puurkaevu, millist saab kasutada 10 majapidamist. KKT rajas ka Ida-Virumaa Sonda vald, Satsu küla, Pendi ja Sonda-Satsu T13201-II kinnistute vahelisele alale puurkaevu oma kulul, ehitas välja trassi, seda puurkaevu kasutab 4 majapidamist. 124. Kaebuse esitaja leiab, et probleemne on ka KKT tehase korstnast tuleneva must suits. Kaebuse esitaja on lisanud kõnealusest suitsust tehtud fotod ning 01.02.2010 Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professori A.Otsa arvamuse, milline on antud enam kui poolteist aastat tagasi. Vastav arvamus on antud üksnes kaebuse esitaja lepingulise esindaja poolt saadetud 11 foto visuaalse vaatluse põhjal. Puudub teave, millal on fotod tehtud, fotode tegemise tingimused, samuti eksisteerib võimalus, et fotodega on manipuleeritud. Ka professor A.Ots ise möönab 01.02.2010 antud arvamuses, et vajalik oleks mõõtmiste läbiviimine, tehnoloogiliste skeemidega tutvumine, heitmete koosseisu tuvastamine. Vastused on antud tõenäolises vormis, midagi kindlat professor A.Ots oma arvamuses ei väida. Vastupidiselt kaebuses väidetule, ei ole tegemist ekspertarvamusega. Vastustaja on Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4 vastavat kaebuse esitaja poolt tõstatatud probleemi analüüsinud ning teinud seejuures viite KKT poolt Keskkonnaametile 01.11.2010 esitatud kompleksloa muutmistaotlusele, millises KKT teavitab, et ettevõte on võtnud vastu otsuse loobuda fuusside põletamisest. Lisaks tuleneb eelviidatud käskkirja punktist, et tahke soojuskandja seadmele on paigaldatud filter 2010.a septembris, samuti tegeleb KKT soojuselektrijaama katelde

41 väljavahetamisega, remondiga, seadmete uuendamisega (vastav asjaolu on tuvastatud ka Keskkonnaameti 19.11.2010 kontrolli käigus), milline aitab vähendada tahkete osakeste ning tahma heitkogust. 125. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaanilt nähtub, et kaeveala asub Eesti Vabariigile kuuluval 141,92 ha suurusel Rahe kinnistul (75101:002:0109). Kaevealaga piirneb viidatud perioodil ka Eesti Vabariigile kuuluv Viirpuu kinnistu (75101:002:0083), milline on 2005.aastal koormatud 15-aastase tähtajaga kasutusvaldusega K.T.i kasuks – Viirpuu kinnistust piirneb kaevealaga vastavalt Plaanile ca 120 m. Kuid ka K.T.i kinnistu piiri eraldab kaevealast vähemalt 5 m laiune ala, millisel asub vähemalt 1 m kõrgune muldvall ja see vall ei asu mitte kaebuse esitaja maal, vaid asub riigile kuuluval maal või isiku maal, kes on lubanud kaevandamist. Lisaks on oluline rõhutada, et kaevandamise üle teostavad riiklikku järelevalvet nii Keskkonnainspektsioon kui ka Tehnilise Järelevalve Amet, samuti on maaomanike võimalike kahjunõuete esitamise kord õigusaktides reguleeritud. 126. Kolmas isik rõhutab, et kaebaja on tema väidetavas kasutuses olevaid kinnistuid kasutama asunud teadmises, et kinnistud asuvad mäeeraldisel. Kaebaja kasuks on 01.02.2006 seatud 15- aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Eesti Vabariigi omandis olevale Neljaristi kinnistule (katastritunnus 75101:002:0082) ning 07.11.2005 on seatud 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Eesti Vabariigi omandis olevale Viirpuu kinnistule (katastritunnus 75101:002:0083).Kaebaja tõenditest, millega ta soovib tõendada tegelemist nendel kinnistutel põllumajandusliku tegevusega, on viimane koostatud seisuga 19.05.2009, mis ei tõenda, et kaebaja tegeleb nimetatud kinnistutel käesoleva ajani põllumajandusega. Kolmas isik rõhutab, et isegi, kui eeldada, et vastavatel kinnistutel tõepoolest tegeletakse põllumajandusega, ei muuda kaevandamistegevus mäeeraldisel seda võimatuks, AS Maves poolt antud arvamuse kohaselt põlluja metsamaade tingimused kaevandamise tulemusel ei halvene, võimalik on nende tingimuste paranemine. Kolmanda isiku 09.01.2012 seisukohad (III kd tl 144-152) 127. 21.12.2011 esitasid kaebuse esitaja lepingulised esindajad 34-lehekülje pikkuse menetlusdokumendi pealkirjastatud kui „kaebuse esitajate täiendavad seisukohad“, milline sisaldas esmakordseid väiteid võrreldes 08.03.2011 kaebustega, samuti oli kõnealusele menetlusdokumendile lisatud 22 erinevat lisa. Jääb arusaamatuks, millisel põhjusel on kaebuse esitaja soovinud sedavõrd olulises osas esitatud kaebust täiendada. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja rikkus HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ning HMS §-s 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Kehtiv KeHJS ega kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ei sätesta/sätestanud keskkonnamõju hindamise uuendamist, mistõttu on kaebuse esitaja vastavasisuline väide õiguslikult põhjendamatu. Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1), millist õigust on vastustaja kaeveloa menetluses teostanud – kaeveloa menetluses on vastustaja viinud läbi kõik vajalikud ning vastava haldusmenetluse alguses kehtinud õigusaktidega nõutud menetlustoimingud (sh KMH) ning andnud nende alusel Käskkirja nr 165. 128. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Käesoleval juhul viidi KMH läbi 01.01.2001 jõustunud KeHAS alusel, milline on kehtetu alates 03.04.2005. Eeltoodust tulenevalt kehtis keskkonnamõju hindamise algatamise ajal (12.02.2004) KeHAS. KeHAS § 1 lg 2 sätestas, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Riigikohus on lahendis kohtuasjades nr 3-3-1-15-06 ja nr 3-3-1- 30-00 sedastanud isiku õigust menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. KKT-l oli õiguspärane ootus, et kaevandamisloa menetluses läbiviidud KMH jääb kehtima, arvestades, et KMH oli läbiviidud vastavat valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel, samuti arvestades, et seadus ei näe ette võimalust KMH uuendamiseks, ning ükski puudutatud isik ei esitanud KMH menetluse ajal sellele vastuväiteid ega vaidlustanud seda. Samuti tuleneb Riigikohtu

42 lahendist kohtuasjas nr 3-3-1-86-06, et olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Seega on ainetud kaebuse esitaja väited, milliste kohaselt on uue KMH aruande nõudmise kohustus otsustajal lähtuvalt KeHJS §-st 2 (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk). 129. Ebaõige ning eksitav on kaebuse esitaja seisukoht, et ta ei ole saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, kuna ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3- 08-2593 on tuvastatud, et KKT esitatud 13.01.2004 kaevandamisloa taotluse menetlusest pidi kaebaja teadlik olema. Kõnealusel perioodil (2004.a, 2005.a) oli kaebaja Sonda vallavolikogu liige ja oli seeläbi kursis kaeveloa menetlemisega, sh KMH-ga. Eeltoodust tulenevalt on ilmne ning tõendatud, et kaebuse esitajal oli võimalik osaleda kaeveloa menetluses, sh esitada neid vastuväiteid ja arvamusi KMH osas, milliseid on avaldatud 21.12.2011 menetlusdokumendis. Kolmandale isikule teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja pöördunud KMH menetluse kestel ega kuni 21.12.2011 menetlusdokumendi saatmiseni selles toodud väidetega seonduvalt KMH puuduste kohta vastustaja poole. Ka 2009.aasta lõpus/2010.aaasta alguses toimunud halduskohtumenetluses kohtuasjas nr 3- 08-2593 ei tõstatanud kaebuse esitaja, kes oli vastava kohtumenetluse pooleks, KMH-sse puutuvalt probleeme, millistele on osundatud 21.12.2011 menetlusdokumendis. Vastupidi, viidatud kohtumenetluses kaebuse esitaja möönis, et ta olid kaasatud keskkonnamõju hindamise menetlusse. 130. Kaebuse esitaja ei ole suutnud välja tuua, milline on tema arvates Direktiivist tulenev teave, millist KMH ei sisalda ning milline tagajärg sellel on. Üldjuhul tuleb kaebuse esitamisel tugineda siseriiklikule õigusele ning direktiividele tuginemine on lubatud vaid juhul, kui direktiivi ei ole siseriiklikusse õigusesse tähtaegselt sisse viidud või on sisse viidud puudustega. Kaebuse esitaja ei ole märkinud, milline direktiiv on nende arvates tähtaegselt ühtlustamata või millises osas on siseriiklik õigus EL õigusega vastuolus. Kui kaebuse esitaja vastavaid asjaolusid välja ei too, on direktiivile tuginemine lubamatu. Kõnealusest artiklist 5 ei tulene kohustust nõuda arendajalt Direktiivi lisas III sätestatud täpsustatud teavet, vaid see on siseriikliku pädeva organi diskretsioon. Seega ei saa käesoleval juhul rääkida vastuolust Direktiiviga. Kolmas isik märgib, et KMH sisaldab juba Direktiivi lisas III sätestatud täpsustavat teavet ning sellise teabe täiendav nõudmine oleks igal juhul põhjendamatu ning ebavajalik. 131. KeHAS § 13 lg 1 sätestas, et keskkonnamõju hindab ekspert, kellel on käesoleva seadusega kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents ning vaidlust ei ole selles, et A. Toomik omas (ja omab ka hetkel) keskkonnamõju hindamise tegevuslitsentsi. 132. Asjaolu, et kaebuse esitaja loetleb erinevaid planeerimisdokumente, millistele ei ole tehtud viiteid KMH aruandes, ei tähenda, et KMH aruanne oleks seetõttu puudulik. Kaebaja ei ole põhjendanud, mis on seetõttu KMH aruandes mittenõuetekohane, samuti, millist nõuet on sellega eiratud. Menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti (HKMS § 59 lg 1). 133. Kaebuse esitaja leiab, et KMH aruande koostajale ei olnud teada tehnoloogiline lahendus, kuivõrd KMH aruande koostaja kasutuses ei olnud kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti. KMH aruandest nähtub, et käsitletud on nii kavandatavaid kui ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi. Näiteks KMH aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive (avamine piki idapiiri või piki põhjapiiri; karjääriväljal transportvõi lihtkaevandamisviisi kasutamine; mehaaniline või lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid), samas tuleneb vastava peatüki sissejuhatusest, et „Keskkonnamõjude hindamise hetkeks puudub Põhja- Kiviõli II põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui ka eelprojekt. Võimalikud tehnoloogilised lahendused, sh alternatiivsed, antud mäeeraldisel valitakse lähtuvalt geoloogilistest ja hüdrogeoloogilistest tingimustest, Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri projektist ja teiste analoogilistes tingimustes töötavate karjääride kogemustest“. Lisaks nähtub vastavast peatükist (lk 23), et „Kaevandamise võimalikud tehnoloogilised variandid (alternatiivid) tulenevad sellest, kuidas

43 kobestatakse ja eemaldatakse kattekivimid, kas puur-lõhketööde abil või mehaaniliste kobestamisvahenditega./.../“, samas on mõlemate variantide puhul rakendatavad tegevused lahti kirjutatud. 134. Olukorras, millises pädev, litsentseeritud KMH aruande koostaja asus KMH aluseks olevaid uuringuid, materjale, näitajaid analüüsides seisukohale, et kavandatava tegevusega ei kaasne piiriülest keskkonnamõju, ei olnud ega saanudki olla vajadust seda KMH aruandes käsitleda ning ka vastustajal puudus alus teistsugusele seisukohale asuda. KMH aruanne on koostatud KeHAS §-s 13 lg 2 sätestatut järgides. 135. Kolmas isik selgitab, et võimalikke reostusohte, tootmisjääke ning keskkonnaavariid käsitleb KMH aruande p 5.6 (lk 25), millisest tuleneb, et kaevandamise käigus ei teki ohtlikke jääke, tekkivad jäätmed (aheraine) on keemiliselt inertsed ning paigutatakse puistangusse. Võimalikke pinnasereostusi (p 6.5, lk 37) võivad põhjustada kütte-määrdeainete, emulsioonide leke pinnasesse, mistõttu tuleks mobiilsete karjäärimasinate remontja hooldustöid teostada selleks ettevalmistatud hooldusplatsidel, väheliikuvate suuremate masinate hooldusel tuleb jälgida seisuplatsi puhtust. Kütuseja määrdeainete laod peavad olema projekteeritud selliselt, et võimaliku lekke korral oleks õlide, määrdeainete ja kütuse sattumine pinnasesse välistatud – selleks paigaldatakse teenindusplatsidele piirded ja tehakse betoonist alused. Karjääris tekkiv olmevesi tuleb enne looduslikku ringlusesse laskmist eelnevalt puhastada. Kolmas isik selgitab, et vastavaid teenindusplatse karjääri rajatud ei ole, kuivõrd karjääritehnika remonttööd toimuvad ettevõtte transpordiosakonna remonditöökojas, kus on tagatud vajalikud tingimused, karjääritehnika pisiremonti teostavad sellele spetsialiseerunud ettevõtted, jälgides keskkonnanõudeid. Tankimiseks kasutatakse mobiilset spetsiaalset tankimismasinat. Ettevaatusabinõudena, olukorraks, millises peaks toimuma võimalik vedelike leke pinnasesse, on olemas õlivannid ning spetsiaalsed imavad absorbentmatid. Eelkirjeldatu osas on KKT esitanud ülevaate ka Keskkonnainspektsioonile, millisele vastuväiteid ei olnud. KMH aruande punkt 6.4 (lk 36) käsitleb loodusressursside otstarbekat kasutamist – vastavast osast tuleneb, et „Ühe loodusressursi, põlevkivi, kaevandamisel tuleb paratamatult häirida või rikkuda teisi loodusressursse. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris on nendeks põlevkivi katendis olevad lubjakivid, kvaternaarisetete liiv ja moreen ning seal asuvad rändrahnud, kasvupinnas (muld), kasvav mets ja põhjavesi. Katendis olev lubjakivi, liiv, moreen ja kasvupinnas kasutatakse ära rekultiveerimise käigus uue, tehismaastiku rajamisel./.../Pinnases ette tulevad rändrahnud on otstarbekas ladustada rekultiveeritud territooriumil, et edaspidi kasutada kas maastiku kujundamisel või näiteks killustiku tootmisel. Avakaevandamisega on põlevkivi kaod ka kõige väiksemad. Seega võib eeldada selle kaevise minimaalset raiskamist./.../Kaevandamise käigus on karjäär sunnitud rajama veekõrvaldussüsteemi, mis alandab ka põhjavee taset. Karjääri töötamise perioodil (ligikaudu 25 aastat) väljapumbatav põhjavesi läheb kadudesse, mida ei ole võimalik tehniliselt vältida. Peale karjääri veekõrvalduse sulgemist veetase taastub 1-3 aastaga/.../“. KMH aruande punktis 4.2.3 on käsitletud pinnaja põhjavee seisundit veekomplekside ning –kihtide kaupa, samuti elanikkonna veevarustust (lk 18). KMH aruande punkt 4.2.4 käsitleb Uljaste järve seisundit. KMH aruande punkt 6.1 käsitleb kaevandamise mõju pinnaja põhjavee tasemele (sh piirkonna kaevudele ja Uljaste järvele) ning kvaliteedile. Põhjalikult on analüüsitud kaevandamise mõjusid pinnaveerežiimile. Satsu oja ja Ilmaste peakraavi osas on märgitud, et need säilivad taastatud kujul kaevandatud territooriumil, eelduslikult nende vooluhulgad karjääri töötamise ajal suurenevad tänu karjäärist väljapumbatavale veele, kuid peale karjääri sulgemist taastub endine, looduslik veerežiim. KMH aruande kohaselt mäetööd ei avalda otsest mõju Uljaste järvele, kuid analüüsitud on võimalikku kaudset mõju läbi põhjavee Keila-Kukruse veekihi, mistõttu võib karjääri viimastel tööaastatel põhjavee tase järve idaosas alaneda umbes meetri võrra. Kuigi tegemist on hüpoteetilise võimalusega, saab KMH aruannet analüüsides asuda seisukohale, et vastavat võimalust on siiski kaalutud, samuti kirjeldatud kaasnevaid tagajärgi. Samuti tuleneb puutuvalt veega seonduvast, et oodatav on mõningal määral Satsu ojja ja Ilmaste peakraavi suunatavas vees sulfaatide hulga suurenemine, eeldatavalt on karjääri vesi kare, sulfatiseerunud ja sisaldab hõljumit, kuid settetiigist väljumisel langeb hõljumi sisaldus loodusliku fooni tasemeni. Samuti näeb KMH aruanne ette, et olukorras, millises mäetööd liiguvad idast lääne suunas ja lähenevad tööde järjekorraga Ilmaste

44 kraavini ja Satsu ojani, tuleb nende vooluveekogude jaoks rekultiveeritud alas ette valmistada uued voolusängid, mis kindlustavad vee äravoolu Erra jõkke. Lisaks nähtub KMH aruande 8. ptk põhjaja pinnavee seisundi jälgimise soovitused – veetaseme kontrollmõõtmiste sagedus, veeproovide võtmise sagedus, samuti, milliseid aineid, omadusi veeproovides määrata, veeproovide võtmise kohad. Sarnased juhised on antud ka müra ja vibratsioonitaseme, samuti välisõhu seisundi jälgimise osas (p 8.3, 8.4). Lisaks juhib KKT tähelepanu kaebuse esitaja 21.12.2011 menetlusdokumendi lisaks 20 olevale Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostatud materjalidele saasteainete edasiliikumise seire tulemuste kohta, millisest tuleneb, et vastava projekti raames teostatakse põhjaveekihtide seiret ka KKT piirkonnas. Seire tulemuste kohaselt on põhjaveekihi vesi hea kvaliteediga, puurkaevudes mõõdetud komponentide sisaldus on väiksem kui määramise piirid, mis on tunduvalt väiksem pinnases ja põhjavees ohtlike ainete lubatud sisalduse piirnormidest. 136. Ü.Sõstra artiklid tektooniliste rikete olemusest ei tõenda, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel oleks avastatud tektoonilisi rikkeid, samuti nende mõju konkreetsest kaevandamisalast lähtuvalt. Tegemist on 2007-2008 avaldatud teadusartiklitega, mis ei anna mingisugust teavet konkreetse piirkonna keskkonnamõjude kohta, millised lähtuvad KKT kaevandamistegevusest, samuti ei saa vastavad artiklid tähendust omada käesoleva kohtumenetluse seisukohast. 137. Kaebuse esitaja leiab, et KMH aruanne on ka objektiivselt aegunud, kuivõrd pärast selle koostamist ja heakskiitmist on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded ja keskkonnaalased õigusaktid. Kolmas isik viitab veelkord HMS §-le 5 lg 5. 138. Kaebuse esitaja leiab, et KeHJS sätestab oluliselt detailsemad nõuded reaalsete alternatiivide hindamisele, mistõttu ei vasta KMH aruanne KeHJS §-s 20 toodud nõuetele – konkreetsed etteheited on seotud sellega, et KMH aruandes ei ole esitatud kavandatava tegevuse ning selle reaalsete alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju prognoosimeetodi kirjeldust; puudub erinevate tegevusliikide koosja vastastikuse mõju analüüs ning puudub ka kavandatava tegevuse ning alternatiivsete võimaluste ala kaart ja skeem. Kolmas isik osundab, et kõnealuses KMH aruandes on käsitletud nii kavandatavaid kui ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi – KMH aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive (avamine piki idapiiri või piki põhjapiiri; karjääriväljal transportvõi lihtkaevandamisviisi kasutamine; mehaaniline või lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid), KMH aruande 6. ptk käsitleb põlevkivi kaevandamisest ja sellega kaasnevate tegevuste (sh alternatiivsete) võimalike keskkonnamõjude hindamist. KMH aruande punkt 6.2. sätestab tootmisprotsessidest (sh alternatiivsetest) (s.o mehaaniline kobestamine vs lõhketööd), ja transpordist põhjustatud müra, vibratsiooni ja tolmu emissiooni, selle vastavuse normidele (lk 29-32). KMH aruande 7. ptk käsitleb keskkonda mõjutavaid võtmetegureid, nende olulisust, alternatiivide võrdlemist. Lehekülgedel 41-42 on välja toodud tabel võimalike alternatiivsete tegevuste ning nende oodatava keskkonnamõju kohta. Samas saab asuda vastavat tabelit analüüsides seisukohale, et ei kavandatava ega ka alternatiivsete tegevuste puhul ei esine negatiivseid asjaolusid, milliseid on esile toonud kaebuse esitaja. Lehekülgedel 44-45 on toodud tabel keskkonnamõju, kaevandusmeetmete ja seirevajaduste hindamise kohta kavandatavas karjääris – välja on toodud erinevate tegurite (mõju pinna-, põhjaveele, müra, maavõnked, tolmu levikpinnareostus, loodusressursside kasutus, mõju maastikule, loomastikule, elanikkonnale) toimeala, leevendusmeetmed ning hinnang enne ja peale leevendusmeetmete rakendamist, samuti seire vajadus. Tabelis 7.4 (lk 46-47) on toodud alternatiivsete tegevuste keskkonnamõju võrdlus erinevate mõjutegurite kaupa. Kuivõrd kaebuse esitaja teeb viiteid ka nullalternatiivi kaalumisele, viitab KKT, et KMH aruande II köitest (p 1.6.2, lk 8), tuleneb „Nullalternatiiv ainult kaevandamise seisukohast, nagu antud KMH ei sisalda infot: kaevandab – on mõju, ei kaevanda – ei ole mõju, on sisuliselt mõttetus. Oluline mõte tekib siis, kui me sellist alternatiivi vaataksime hinnates kogu põlevkivienergiat tervikuna, kuid see ei ole selle töö ülesanne. Kuid püüdes siiski tõstatatud probleemile vastata, võib öelda, et laienduse töösse minekul ei lisandu uusi keskkonnamõjusid, küll aga kestavad olemasolevad mõjud kauem. Laienduse mitte käiku laskmisel e 0-variandi korral kaovad töötava karjääri keskkonnamõjud, kuna töötav karjäär ammendub, kuid jäävad teised seni seda piirkonda mõjutavad keskkonnamõjud, nagu näiteks raudtee

45 ja maantee liiklus, mille müraja tolmufoon on võrreldav töötava karjääri fooniga arvestades kaugusega elamutest. Samas arvestades, et jätkub nõudlus põlevkiviõli kui sellise järele, jääb kestma ka vajadus toorme saamiseks. Selle kohaselt väljastaks vajaminev põlevkivi teistest töötavatest ettevõtetest piirkonnas nagu näiteks Aidu karjäär või rajatav Ojamaa kaevandus, kus reaalne kaevandamisega kaasnev keskkonnamõju 1 tonni kaubapõlevkivi tootmiseks on oluliselt suurem kui Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel. Üldiselt kehtib lähtudes kaevandamiskoha geoloogilistest ja mäetehnilistest tingimustest reegel, et mida sügavamal kasulik kiht lasub seda suuremad on kulutused ja ka keskkonnamõjud selle kaevandamisel. Seega on põlevkivienergeetika kui terviku seisukohast keskkonnasäästlikum kaevandada madalamal lasuvaid maardla osi nagu seda on vaadeldav piirkond“. Eeltoodut arvestades jääb arusaamatuks, milliseid alternatiivide käsitlusi, kaardimaterjale sooviks kaebuse esitaja täiendavalt KMH aruandes näha. KKT leiab, et võrreldes KeHAS § 13 ning KeHJS § 20 omavahel, on ilmne, et valdavas osas keskkonnamõju hindamise aruandele sätestatud nõuded kattuvad, vaatamata asjaolule, et õigusaktide vastavate normide sõnastus on muutunud (KeHAS puudusid analoogsed sätted vaid võrreldes KeHJS §-ga 20 lg 1 p 5, 7¹). Lisaks KMH aruande koostamise ajal kehtis ka Keskkonnaministri 31.01.2001 määrus nr 4 „Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“ (kehtetu alates 03.04.2005), milline sätestas samuti kohustuse kirjeldada kavandatavat tegevust ja selle alternatiive (§ 5); kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevat keskkonnamõju (§ 6) ning samuti kohustust võrrelda alternatiive (§ 7). Vastava õigusaktiga on KMH aruande koostamisel arvestatud. 139. KMH aruande punkt 6.7 (lk 40) käsitleb kaevandamise mõju elanikkonnale. Arvestades, et eelnevalt on KMH aruandes detailselt kirjeldatud võimalikke kaevandamisest tulenevaid mõjutegureid inimestele (nt veetaseme alanemine, tolmu, müra, vibratsiooni levik), siis on põhjendatud kõnealuses punktis sedastatu „Mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil (vt joonised 6.2, 6.3). Neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piir peal. Kui karjääri alale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse./.../Mäeeraldise vahetus naabruses olevate majapidamiste elanikud on samuti täiendava keskkonnamõju koormuse all, kuid talutavas, normatiivide piires. Valdavaks häirivaks mõjuteguriks on müra, mis võib olla tuntav päeva teisel poolel, kui karjääris töötab teine vahetus. Sääraseid keskkonna mõjutegurite liike ja/või nende suurusi pole oodata, mis võiksid põhjustada elanikele tervisehäireid“. KMH aruande koostajad ei saanud ega pidanudki analüüsima, miks ei ole selliseid mõjutegureid, millised võiksid põhjustada tervisehäireid. Tervisehäirete vältimise garantiiks on kehtestatud keskkonnanormatiivid (nt müra, tolmu jms suhtes), millised on kehtestatud inimeste tervisest lähtuvalt ning millised kehtivad sarnasel põhimõttel kõigis arenenud riikides. Kui tegevusel, millisega kaasneb keskkonnamõju, vastavatest normatiividest kinni peetakse, ei kaasne inimeste tervisele riske. On ilmne, et kui oleksid olemas tõendatud seosed kaevandamise ning konkreetsete tervisehäirete vahel, siis vastavaid uuringuid ka arvestataks. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, uuringule, millisest nähtuks, et Põhja- Kiviõli II mäeeraldisel teostatavad kaevandamistööd avaldaksid mõju sealse elanikkonna, sh kaebuse esitaja, tervisele. 140. Kaebuse esitaja osundab tektoonilistele riketele, avaldades kahtlust, et Põhja-Kiviõli karjääris avaldunud Sonda tektooniline rike ulatub ka selle kõrval asetsevasse Põhja-Kiviõli II karjääri. Arvestades, et kaebuse esitajal puuduvad geoloogia-alased teadmised, on ilmne, et pelgalt kaebuse esitaja kahtlused ei saa olla aluseks järelduste tegemisele tektooniliste rikete olemasolu, nende võimaliku mõju kohta. Juhtivgeoloogi, litsentseeritud keskkonnaekspert V.Peterselli ekspertarvamusest Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires nähtub, et „/.../Tulenevalt Eestis kehtivatest (EVS 840:2009) Euroopa Liidu soovitustest loetakse Rn sisaldust tervist kahjustavaks, kui selle aastakeskmine sisaldus elukeskkonna õhus ületab 200 Bq/m³ piiri. Eesti tingimustes võib maapinnalähedases õhus vaikse ilmaga tuulte eest varjatud aladel selline Rn sisaldus kujuneda vaid erandjuhul, ja sedagi ajutiselt aladel, kus pinnases U sisaldus ületab 50 g/t piiri. Selliste alade kujunemine Põhja Kiviõli I ja II põlevkivikarjääri piires on välistatud.“

46 141. Kolmanda isiku arvates ei anna mitte ükski kaebuse esitaja poolt 21.12.2011 menetlusdokumendis esile toodud asjaolu alust Käskkirja nr 165 või ka KMH aruande kehtetuks tunnistamiseks HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Sel alusel on võimalik haldusakti kehtetuks tunnistada üksnes asjaolude muutumise hetkest alates ja seda üksnes tingimusel, et isik, kelle kahjuks haldusakt kehtetuks tunnistatakse, jättis süüliselt täitmata kohustuse teatada nende asjaolude olulisest muutumisest (HMS § 66 lg 4). Pelgalt asjaolu, et kaebuse esitajal on mingisugude kahtlused, oletused faktiliste asjaolude muutumise suhtes, ei saa olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisele tagasiulatuvalt. Kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud, tõendanud, milline on see avalik huvi, milline kaalub üles KKT usalduse selles, et õiguspärane haldusakt jääb kehtima. Seejuures tuleb rõhutada, et KMH aruandesse puutuvaid etteheiteid oli kaebuse esitajal võimalik esitada KMH menetluse käigus, millist õigust ei kasutatud. Kaebaja ei vaidlustanud ka KMH aruande heakskiitmist vastustaja poolt 04.05.2005, seega tekkis KKT-l kui isikul, kelle õigusi ning huve vastav haldusakt puudutab, ootus haldusakti kehtima jäämise osas. Seega on tegemist vaidlustamatu haldusaktiga, milline on omandanud juba nn õigusjõu. 142. Kaebuse esitaja leiab, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa on kantud kinnistusraamatusse sihtotstarbega maatulundusmaa. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaani kohaselt asub kaeveala kuni 2012. aasta 2. kvartali lõpuni Eesti Vabariigile kuuluval 141,92 ha suurusel Rahe kinnistul (75101:002:0109) ning juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081). Plaani kohaselt kuni 2012. aasta 2. kvartali lõpuni piirneb kaevealaga Eesti Vabariigile kuuluv Viirpuu kinnistu (75101:002:0083), milline on 2005.a koormatud 15-aastase tähtajaga kasutusvaldusega K.T.i kasuks – Viirpuu kinnistust piirneb kaevealaga vastavalt plaanile ca 120 m. Kinnistusraamatu andmete kohaselt on Eesti Vabariigi omandis oleva Rahe kinnistu (registriosa nr 4675508), Pihlaka kinnistu (registriosa nr 4722808), samuti Eesti Vabariigi omandis oleva Raju kinnistu (registriosa nr 4681108), milline jääb samuti kaevandamisalasse, sihtotstarve 100 % ulatuses mäetööstusmaa. Seega on ebaõige kaebuse esitaja väide, et kaevandamistegevus toimub selleks mitteettenähtud sihtotstarbega maa-aladel. Asjaolul, milline on kaebuse esitaja kasutuses oleva maa sihtotstarve, ei ole käesoleval ajal tähendust, kuivõrd nimetatud aladel, kokkuleppe puudumise tõttu omanikuga, kaevandamist ei toimu ega saagi toimuda. 143. Kaebuse esitaja heidab vastustajale ette, et viimane ei ole arvestanud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel, et kõnealuses piirkonnas ei ole läbi viidud keskkonnamõjude strateegilist (KSH) ja kumulatiivset hindamist, nimelt ei ole Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega 2005.aasta teemaplaneeringule läbi viidud KSH-d. Kaebuse esitaja leiab, et seeläbi puudus otsustajal KeHJS §-s 40 lg 4 nõutav informatsioon. Sonda valla üldplaneering on vastu võetud Sonda vallavolikogu 07.02.2004 otsusega ning kõnealune teemaplaneering on kehtestatud Sonda vallavolikogu 23.03.2005 määrusega nr 27. KeHJS jõustus 03.04.2005 seega pärast viidatud planeeringute vastuvõtmist. KeHJS § 56 lg 4 sätestab, et käesolevat seadust kohaldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist. Enne KeHJS jõustumist reguleeris strateegilist keskkonnamõju hindamist KeHAS § 22, millise lg 1 sätestas, et strateegilise keskkonnamõju hindamine on riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamine. Arvestades, et Sonda valla üldplaneeringu ega teemaplaneeringu puhul ei ole tegemist riikliku arengukava, programmiga, puudus alus rakendada vastavate planeerimisdokumentide suhtes KeHAS-järgset keskkonnamõju strateegilist hindamist, ning kaebuse esitaja vastupidised väited tuleb tähelepanuta jätta. 144. 21.12.2011 menetlusdokumendis leiab kaebaja, et KMH aruandes on jäetud põhjendamatult arvestamata piiriülene mõju keskkonnale. Tegemist on populaarkaebusele omaste seisukohavõttudega. KKT kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud KeHAS § 23 lg 1 sätestas, et kui keskkonnamõju võib avalduda teise riigi territooriumil, informeerib keskkonnaminister seda riiki samaaegselt keskkonnamõju avalikustamisega Eestis. Arvestades eeltoodut ning HMS § 5 lg 5, siis ei puutu piirülese keskkonnamõju osas asjasse KeHJS vastavasisulised sätted, millistele on viidanud kaebuse esitaja. Kõnealuses KMH aruandes ei ole

47 käsitletud piiriülest keskkonnamõju lähtuvalt kaevandamistegevusest Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, kuivõrd vastav keskkonnamõju puudub. Keskkonnahindamisel on tavapärane praktika, et vastavates aruannetes nimetatud teemat eraldi ei käsitleta, v.a juhtudel, kui piiriülene mõju esineb. Kaebuse esitaja 21.12.2011 menetlusdokumendi lisaks 12 on Keskkonnaministeeriumi 20.10.2011 vastus kaebuse esitaja esindaja teabenõudele, millisest tuleneb samuti, et Keskkonnaministeerium ei ole geoloogilise uuringu loa taotluse ja kaevandamise loa taotluste menetlemisel tuvastanud erinevate saasteallikate piiriülest mõju. Näiteks tuleneb KMH aruandest (lk 34), et kuiva ja tuulise ilmaga võib levida gaasi ja tolmupilv (lõhketööde korral) 600-800 m. Mõju ei ulatu üle mäeeraldise piiride. Samas on käesoleval ajal teada, et kaevandamistegevusel ei kasutata lõhkamistöid. KMH aruandest (lk 27) tulenevalt võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 kuni 3,2 km kaugusele. Olukorras, millises vastavat mõju ei tuvastatud, ei pidanud vastustaja korraldama piirülese keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Seejuures tuleb rõhutada, et KMH aruande koostamise ning selle avalike arutelude ajal ei ole ka mitte ükski asjassepuutuvatest asutustest, isikutest osundanud, et on võimalik piiriülene keskkonnamõju ning sellest johtuvalt tuleks seda analüüsida. Kuivõrd puudus alus piiriülese keskkonnamõju hindamiseks, siis ei saa mingil määral asuda seisukohale, et vastustaja on Käskkirja nr 165 andes rikkunud mistahes rahvusvahelisi õigusakte. 145. Puutuvalt kaebuse esitaja väidetesse, et vastustaja on kaevandamisloa menetluses rikkunud ka Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet, märgib kolmas isik, et olukorras, millises valdkond on EL õigusega reguleeritud, siis reeglina rahvusvahelisele lepingule tuginemine pole lubatud v.a juhul, kui EL õigus on rahvusvahelise lepinguga vastuolus (millist olukorda käesoleval juhul ei ole), kuid ka siis peaksid rahvusvahelise lepingu sätted otsekohaldumiseks olema piisavalt selged ja konkreetsed ning peab esinema konkreetne rahvusvahelise lepingu säte, millist on rikutud. Käesoleval juhul pole kaebuse esitaja mitte ühelegi konkreetsele sättele viidanud, millist vastustaja oleks kõnealuse kaeveloa menetluses rikkunud. Sama on ka kaebuse esitaja väidetega, millised puudutavad asjaolu, et vastustaja on rikkunud Århusi konventsiooni, Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni. Eesti Vabariik on konventsioonides sätestatud kohustused siseriiklikusse õigusesse üle võtnud, mistõttu jääb arusaamatuks, milliseid konkreetseid sätteid, puutuvalt viidetega rahvusvahelisele õigusele, on vastustaja kõnealuses menetluses eiranud, arvestades seejuures menetluse alguses kehtinud õigusnorme. KKT-le teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja keskkonnaalaseid teadmisi omav isik, mistõttu on tema kahtlused selle kohta, et KKT kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju Soome lahele, Soome lahe idaosa rahvuspargile ning seeläbi selle elukeskkonnale, täiesti paljasõnalised ning oletuslikud. Kolmas isik leiab, et käesoleval juhul ei ole kaevandamisloa alusel toimuva tegevuse mõjud sellised, milliseid ei ole võimalik tõendada ning milliseid kaebuse esitaja põhistab seetõttu üksnes oma asjatundmatute oletuste ja kahtluste abil. 146. Puutuvalt väitesse, et KKT kaevanduse kaevandusvesi võib avaldada kumulatiivset mõju Soome lahele, esitab KKT tõendi, millisest nähtub, et selles kirjeldatud keemilise koostisega kaevandusvesi on põhilise keemilise osa komponentide poolest vaesem kui merevesi, millisest järeldub, et kaevandusvesi magestab merevett ning selle maht, isegi kui võtta kokku kõik Eesti põlevkivimaardla kaevandused ja karjäärid, ei avalda märgatavat mõju merevee keemilise koostise muutustele, sh tuleb märkida, et KKT kaevandusvee osa koguveeheitest ulatub 2,5 %-ni. 147. Kaebuse esitaja on olulise tähenduse omistanud AS Narva Elektrijaamad energiakompleksi arendusprojekti osas koostatud KMH aruandele, mis on koostatud 2007.a, s.o ajal, mil kehtis KeHJS, samuti tuleb märkida, et viidatud AS Narva Elektrijaamad KMH aruande lk 13 ei sisalda endas „analüüsi“, vaid samuti konstateeringut, et piiriülene mõju on minimaalne. Piiriülest mõju prognoositakse aasta keskmiste saastetasemete pinnalt mudelarvutustega. Samuti tuleb arvestada et ettevõtteid KKT ning AS Narva Elektrijaamad, nende tegevust ei saa omavahel võrrelda, näiteks kasutab AS Narva Elektrijaamad aastas põlevkivi elektrienergia tootmiseks mahus 15000000 tonni, samas KKT 250000 tonni. AS Narva Elektrijaamad aastas toodetud elektrienergia kogus on 9000000 MWh, KKT-l 45000 MWh.

48 148. Puudutavalt kaebaja vastuväiteid Käskkirjas nr 165 sätestatud eritingimuste osas, siis kaebaja 21.12.2011 menetlusdokumendile lisatud erinevate artiklite väljatrükid ei tõenda mingil viisil konkreetselt KKT-poolse kaevandamistegevuse mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldiselt. KKT on esitanud käesolevas kohtumenetluses AS Maves hüdrogeoloogide I.Tamme ning M. Metsuri poolt 27.12.2010 koostatud Eksperthinnangu Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127). 149. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, millele tugineb kaebaja väide, et ühe kuni neljakordse veeproovide võtmisega aastas ei kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu adekvaatselt põhjavee keemilise koostise muutusi põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel. KMH aruande 8. ptk tulenevad põhjaja pinnavee seisundi jälgimise soovitused – veetaseme kontrollmõõtmiste sagedus, veeproovide võtmise sagedus, samuti, milliseid aineid, omadusi veeproovides määrata, veeproovide võtmise kohad – on piisavad ning määratletud eriala spetsialistide poolt. Käskkirja punkt 4.2.8.10 määratleb, millistest kaevudest veeproove võtta ning milliste ainete sisaldust nendes määrata ning punkt 4.2.8.11 määrab kohustuse vastavate kaevude veetaseme mõõtmiseks. Kaebuse esitaja leib, et vastavad tingimused vajaksid täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et seireprogrammi sisse lülitada ka „antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid“. KKT-le teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja vastavasisulist ettepanekut teinud kaeveloa menetlemise käigus, millist oleks olnud võimalik arutada, samuti jääb arusaamatuks, milliste ainete täiendavat analüüsimist kaebuse esitaja vajalikuks peab. Lisaks rõhutab KKT, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks ise lasknud võtta veeproove ning määrata nendes aineid, millised annaksid aluse asuda seisukohale, et Käskkirjaga nr 165 ettenähtud eritingimused veenäitajate osas on ebapiisavad. 150. Ootamatult on muutunud kaebuse esitajale arusaamatuks Käskkirja eritingimuste punktid 4.2.8.4, 4.2.8.18, 4.2.8.19 ning 4.2.8.20 kasutatud mõiste „tolm“. Tegemist on üllatusliku väitega, arvestades, et varasemalt ei ole kaebuse esitajal vastavast mõistest arusaamisega raskusi olnud, vastupidi, kaebuse esitaja on varasemates menetlusdokumentides (nt kaebuses) ka ise seda mõistet kasutanud. Seejuures viitab kolmas isik asjaolule, et ka KMH aruanne, millisest arusaamisega ei ole kaebuse esitajal probleeme olnud, kasutab läbivalt mõistet „tolm“. Kolmas isik märgib, et mõistet „tolm“ kasutatakse ka järgmistes õigusaktides – Keskkonnaministri 22.09.2004 määrus nr 120 „Välisõhu saastuse taseme määramise kord“; Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määrus nr 223 „Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“; jäätmeseaduse § 18; saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse § 20 lg 2 p 6. Lisaks viitab KKT Ökoloogialeksikonile (koostaja V. Masing, 1992, Eesti Entsüklopeediakirjastus), millise kohaselt on tolm väikesed õhus heljuvad tahke aine osakesed. Seega on kaebuse esitaja väited tegevuste arusaamatustest, millised seonduvad tolmuga, ilmselgelt põhjendamatud. 151. Üllatuslikult on alates 21.12.2011 kaebuse esitajale arusaamatud ka Käskkirja nr 165 eritingimuste punkt 4.2.8.6, milline reguleerib vibratsioonitaseme mõõtmist ning hindamist, samuti punkt 4.2.8.7 mürataseme mõõtmise kohta. Põhjendamatu on omistada tähendust sõnadele „elamute juures“ (Käskkirja eritingimus p 4.2.8.6) vs „elamutes“ (Sotsiaalministri 17.05.2002 määrus nr 78 „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“), kaebuse esitaja jaoks peaks olema esmatähtis, et toimub vibratsioonitaseme mõõtmine. Kolmas isik rõhutab, et kaevandamistegevuses ei kasutata lõhkamistöid, lõhkelaenguid. Puutuvalt müratasemetesse, siis osundab KKT, et KMH aruande punktid 6.2.1, 6.2.3, 8.3 käsitlevad nii transpordimasinatest tulenevat müra kui ka tootmisprotsessist (tööstusettevõtete) tulenevat müra, millistest ilmselgelt mõlemad müraliigid on hõlmatud Käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.7. sätestatud „karjääri tööst lähtuva müratasemega“. 152. Kaebuse esitajale arusaamatuks jääva Käskkirja nr 165 eritingimuste punkti 4.2.8.14 osas on tegemist kaevandamisveega, milline moodustub sademete veest, lumesula veest ning põhjaveest ning millise koostis võrreldes looduslikuga on teistsugune. pH määramine vastavast veest ei ole põhjendatud, kuivõrd kaevandusvetes ei ole pH-ga probleeme – need veed ei puutu kokku keemiliste

49 ainetega, mis võiksid seda mõjutada, üksnes nende samade kivimitega, millistes põhjavesi nii ehk teisti ringleb. 153. KKT-le jääb ebaselgeks, mis konkreetselt riivab kaebuse esitaja õigusi seonduvalt Käskkirja nr 165 eritingimuste punktiga 4.2.8.16, milline käsitleb kaevandamise tagajärjel salvvõi puurkaevude kuivaksjäämisel kaevandaja kohustust tagada elanikele viivitamatu veega varustamine. Arusaamatu on ka kaebuse esitaja mõttekäik seonduvalt ebaseaduslike puurkaevudega kõnealuse eritingimuse kontekstis. 154. KKT-le on mõistmatu kaebuse esitaja järjekordne arusaamatus Käskkirja nr 165 eritingimuste punktiga 4.2.8.21 seonduvalt, kuivõrd vastavas punktis on piisava detailsusega loetletud, kuidas toimub erinevatest karjäärimasinatest tuleneva võimaliku pinnase reostumise vältimine. 155. Kolmas isik rõhutab, et KMH aruandes on mitmes kohas viidatud sellele, et kuivõrd mäetööd mõjutavad põhjaja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l taotleda lisaks kaevandamise loale ka välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba (nt p 6.8.). Kõik vastavad load on KKT-l käesoleval ajal olemas, millisest on ilmselgelt teadlik ka kaebuse esitaja, arvestades tema esindaja poolt tehtud erinevaid päringuid asjaomastele ametiasutustele, samuti ajakirjanduses väljendatut. Kõik eelnimetatud eriload ning nendes sisalduvad tingimused (sh keskkonnakaitselised) tagavad, et kaevandustegevusest lähtuvad mõjud jäävad normide piiresse, samuti selle, et vastavate näitajate osas toimub pidev seire. Vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et Käskkirja nr 165 andmisel on arvestatud/analüüsitud muuhulgas kaebuse esitaja seisukohti kaevandusloa väljaandmisele (Käskkirja p 3.6. jj). Täiendavalt esitas Käskkirja nr 165 andmisele eelnevalt (s.o 28.12.2010) vastustajale selgituse KMH aruande koostanud Steiger (viide ja käsitlus Käskkirja nr 165 p 3.6.4).

KOHTU PÕHJENDUSED

156. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised:

157. HKMS § 7 lg 1 kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonis sätestas, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

157.1 Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kasuks on seatud 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II mäeeraldisele jäävatele Eesti Vabariigi omandis olevatele Neljaristi kinnistule (katastritunnus 75101:002:0082) (leping sõlmitud 07.11.2005 –I kd tl 51-52) ja Viirpuu kinnistule (katastritunnus 75101:002:0083) (leping sõlmitud 02.08.2005- I kd tl 57-58). Neljaristi kinnistu kasutusvaldus on kantud kinnistusraamtusse 01.02.2006 ja Viirpuu kinnistu kasutusvaldus on kantud kinnistusraamatusse 07.11.2005 (I kd tl 49, 62). Kaebus on esitatud kinnistu kasutusvaldaja õiguste kaitseks. Seega on kaebajal kaebeõigus olenemata sellest, kas ta kasutusvalduse seadmise ajal teadis või pidi teadma kavandatavast kaevandamistegevusest.

157.2 Käesoleval juhul on kaebaja pöördunud kohtusse oma subjektiivsete õiguse kaitseks. Kaebaja leiab, et kaitstav on kaebaja huvi kasutada kasutusvaldusega koormatud Neljaristi ja Viirpuu kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks vastavalt kasutusvalduse lepingutele. Riigikohtu halduskolleegium on 19.03.2012 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-87-11 ( p 28) leidnud, et kui kaebus keskkonnakaitse küsimustes esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja

50 subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.

157.3 Eeltoodud HKMS sätetest tulenevalt ja Riigikohtu lahendit arvestades jäävad käesolevas haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebaja põhjendused, mis on seonduvalt väidetava piiriülese keskkonnamõjuga esitatud Soome Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste ja huvide kaitseks, Soome lahe ja Soome lahe idaosa rahvuspargi kaitseks, Läänemere merekeskkonna, s.h Läänemere lõhe ja Balti heeringa populatsiooni, kaitseks ning mille kohaselt on rikutud Direktiivi, Espoo konventsiooni, Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet, Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ja Århusi konventsiooni üldsuse menetlusse kaasamist käsitlevaid artikleid, kuna need ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega kasutada kasutusvaldusega koormatud Neljaristi ja Viirpuu kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks vastavalt kasutusvalduse lepingutele. Seega on kaebuse eeltoodud põhjendused asjakohatud ja kohus neid ei käsitle. Eeltoodust tulenevalt on asjassepuutumatu ka kaebaja esitatud AS Narva Elektrijaamad KMH aruanne (III kd tl 107-111). Kohus märgib vaid, et KKT poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava põlevkivi kaevandamisega kaasneva KMH aruande punktis 6.2.2 (aruande lk 34, IV kd) on kindlaks tehtud, et kuiva ja tuulise ilmaga võib levida gaasi ja tolmupilv 600-800 m ning KMH aruande punkti 6.1.2 (aruande lk 27, IV kd) kohaselt võib prognooside kohaselt karjäär mõjutada põhjavee taset maksimaalselt 2,4 - 3,2 km piires. Samuti on keskkonnaekspert V.Peterselli ekspertarvamuses „Kiviõli Keemiatööstuse OÜ Põhja-Kiviõli karjäärivee mõjust Soome lahe vee kvaliteedile“ jõutud järeldusele et kaevandusvesi magestab merevett ning selle maht, isegi kui võtta kokku kõik Eesti põlevkivimaardla kaevandustest ja karjääridest merre suunatav vesi, ei avalda märgatavat mõju merevee keemilise koostisele. Põhja- Kiviõli karjäärivee osa koguveeheitest maardlas ulatub vaid 2-2,5 %-ni (III kd tl 159). Kohus nõustub vastustajaga, et pole alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine.

157.4 Samuti jäävad käesolevas haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebaja väited, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega, samuti seoses metsise püsielupaikade kaitsega, kuna kaebaja ei saa kaevandamisluba vaidlustades esitada kaebust avaliku või riikliku huvi kaitseks. Ja käesoleval juhul on kaebus esitatud kaebaja subjektiivsete õiguse kaitseks.

157.5 Kuigi kaebaja ei saa kohtusse pöörduda riigi huvide kaitseks märgib kohus siiski, et kaevandamisloa andmisest keeldumise alused on sätestatud MaaPS § 34 lg 1 punktides 1-21. Kaebuses toodud KKT poolt väidetavalt toime pandud rikkumised: keskkonnanõuete rikkumine, maavara raiskamine, riigiorganitele valeandmete esitamine põlevkivivarude osas ja mahakantava põlevkivi deklareerimisel, tegutseva karjääri alal korrastamiskohustuse rikkumine ja jäätmete ladustamine, tõenäoliselt lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke suunamine või vanasse Kiviõli kaevandusse pumpamine, neist ükski ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Eeltoodust tulenevalt pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja asjassepuutuvad kaebaja esitatud sellekohased tõendid (fotod Põhja-Kiviõli I ja II mäeeraldisese maa-aladest ja korstnast tulevast mustast suitsust, infopäringud Läti Ülikooli geoloogiaprofessorile Valdis Seglinšile ja Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professorile A.Otsale ning Läti Ülikooli geoloogiaprofessori Valdis Seglinši 26.10.2009 ja 03.02.2010 arvamused, Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor A.Otsa vastus infopäringule, Keskkonnaameti 05.08.2010 kiri nr 6-8/30830-2 A.Lotmanile, rikutud ja korrastatud maa 2009 ja 2010.aasta aruanded, Kiviõli linna, Sonda valla ja Maidla valla elanike 26.02.2010 pöördumine Riigikogu keskkonnakomisjoni, õiguskantsleri, keskkonnaministri ning majandus-ja kommunikatsiooniministri poole, Keskkonnaameti 24.09.2010 kiri KKT-le, artikkel „Kiviõli elanikud:Kiviõli Keemiatööstuse õhusaaste on suurenenud“ (II kd tl 112-116, 140-145, 159-160, 171- 213, V köide). Samuti ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise

51 aluseks KKT-l väidetavalt märkimisväärse põlevkivivaru olemasolu 3. sordi põlevkivi näol. Neid asjaolusid ei saa arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p-i 14 kontekstis, mis sätestab, et kaevandamisloa andmisest keeldutakse, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Eeltoodust tulenevalt pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja asjassepuutuvad ka vastavad kaebuse lisad, sh K.Trofimenko 19.10.2010 arvamuslugu ja Patendiameti otsus nr 12/P200500001 (II kd tl 146-147).

Kaebuse väiteid, puudutavalt kaevandusloa omaniku eelnevaid rikkumisi, on käsitletud Käskkirja nr 165 punktides 3.6.5 ja 3.6.6. Käskkirja punktis 3.6.5 on viitega Riigikogu poolt 21.10.2008 vastu võetud otsusega kinnitud põlevkivi kasutamise riiklikule arengukavale 2008 – 2015 põhjendatud, et riiklikud huvid põlevkivi kaevandamisel on määratletud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008 – 2015 peatüki 3 punkti 1 alapunktis 1, mille kohaselt „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektrija soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonnaja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng.“ Kohus on võtnud käesoleva haldusasja materjalide juurde TsMS § 251 lg 2 alusel haldusasjast nr 3-11-496 (N.Reismani jt kaebus käesolevas haldusasjas vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja tühistamiseks) 08.06.2012 kohtuistungi protokolli. Kohtuistungil andis vande all ütlusi tunnistaja, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor, Enno Reinsalu, kelle ütluste (VII kd tl 12-16) kohaselt on ta kursis vaidlusaluse kaeveloaga ja mäeeraldisega. Põhja-Kiviõli II mäeeraldise kaevandamine on kooskõlas riiklike huvidega kaevandada ja kasutada põlevkivi säästlikult. Teab seda, kuna tegeles põlevkivi arengukava alusuuringutega. KKT kaevandamistegevus on kooskõlas säästliku kaevandamise põhimõttega. Põhja- Kiviõli karjääris on parim võimalik tehnoloogia. On kõige väiksem põlevkivivaru kadu ja on säästlik. Välja arvatud hoidetervikud, mis on kasutamata põlevkivivaru.

157.6 HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. 01.04.2005 jõustunud MaaPS rakendussätete § 75 lg 2 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ning maavara ja maa-ainese kaevandamisloa taotlustele, maavara kasutuslubade ja maavara ajutiste kasutuslubade ümbervormistamise taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Käesoleval juhul avaldas vastustaja teate KKT kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise kohta 18.02.2004 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (II kd tl 2) ja KMH algatamise kohta avaldas vastustaja teate väljaandes Ametlikud Teadaanded 12.02.2004 (II kd tl 1), seega kuulub KMH läbiviimisel kohaldamisele 01.01.2001 jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kõik kaebuse väited KMH aruandele esitatavate nõuete muutumisest pärast KMH läbiviimist toimunud õigusaktide muutumisest tulenevalt, s.h 2005.aastal jõustunud KeHJS nõuetele mittevastavuse osas. HMS § 5 lg 5 tulenevalt ei peagi KMH aruanne vastama pärast selle koostamist ja heakskiitmist kehtima hakanud õigusaktidele.

157.7 Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ning HMS §-s 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Kaebaja arvates ei välista KeHJS § 11 lg 71 uue KMH aruande koostamist, sest antud juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõju hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav KMH ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. Kohus kaebajaga ei nõustu. Esiteks ei sätesta kehtiv KeHJS ega sätestanud ka kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS keskkonnamõju hindamise uuendamist. Kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS § 2 lg 3 sätestas küll KMH täiendava hindamise, aga seda ikka läbi KMH algatamise (§ 11). Ei kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ega kehtiv KeHJS näe ette võimalust KMH läbiviimiseks ilma selle algatamise otsuseta. Alates 26.11.2010 sätestab aga KeHJS § 11 lg 71, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Käesoleval juhul on KKT

52 13.01.2004 taotluse menetlemise käigus KMH läbi viidud, selle käigus on Steiger koostanud 2004. aastal KMH aruande „Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava põlevkivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“ töö nr 04/0012 (IV kd lk 1- 57) ja KMH aruanne on keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiidetud (VII tl 47 lisade kaust lisa 3). Seega välistab KeHJS § 11 lg 71 käesoleval juhul uue või täiendava KMH läbiviimise ja uue KMH aruande koostamise. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebaja põhjendused vastustaja poolt HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi ning HMS §-s 4 sätestatud kaalumise kohustuse rikkumisest keskkonnamõju hindamise uuendamata jätmisega õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel.

157.8 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et uue KMH läbiviimise kohustus tuleneb kuni 26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11 lg-st 6, mis kaebaja arvates kohustas läbi viima uue KMH, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat. KeHJS § 11 lg 6 kehtis kuni 26.11.2010 järgmises sõnastuses: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.“ Nagu vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.3 on õigesti selgitanud, annab viidatud normi grammatiline tõlgendamine kaks juhtu, mil kaasneva keskkonnamõju võib jätta hindamata: a) kui keskkonnamõju on hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus (näiteks on kaevandamisega kaasnevat keskkonnamõju hinnatud detailvõi üldplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus); b) kui keskkonnamõju on hinnatud kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus (näiteks on kaevandamise keskkonnamõju hinnatud kaevandamiseks vajaliku vee erikasutusloa väljastamisel). Viidatud lõige 6 nägi ette, et kui esines üks eespool nimetatud kahest alusest, võis keskkonnamõju jätta hindamata eeldusel, et KMH aruande heakskiitmisest polnud möödunud rohkem kui neli aastat. Seega reguleeris KeHJS § 11 lg 6 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Ka Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas 28.06.2011 kohtumäärustes (I kd tl 247-252) leidnud, et kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja viidatud kohtulahenditest haldusasjas nr 3-08-2593 (IV kd tl 190-244) ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH, kohus ei ole tõlgendanud KeHJS § 11 lg 6 viisil, nagu kaebaja kaebuses esile toob.

Alates 26.11.2010 kehtiv KeHJS § 11 lg 6 sätestab: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“ Seega reguleerib KeHJS § 11 lõige 6 ka pärast 26.11.2010 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Seega, kuna KeHJS § 11 lg 6 ei reguleerinud ei enne ega pärast 26.11.2010 olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud, siis KeHJS § 11 lg 6 vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu. Seega ei ole KeHJS § 11 lg 6 asjassepuutuv norm, mistõttu puudub vajadus hinnata selle normi põhiseaduspärasust.

157.9 Samuti on eeltoodust tulenevalt asjakohatud kaebaja põhjendused MaaPS ja KeHJS-i muutmisest vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis eesmärgiga eelistada KKT ärihuvisid ja

53 vabastada KKT uue KMH läbiviimise kohustusest, kuivõrd uue KMH läbiviimise kohustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist. Seega ei ole selles osas KeHJS § 11 lg 71 näol tegemist sisuliselt uue regulatsiooniga. Kohtul puudub eeltoodust tulenevalt alus kahelda KeHJS muudatuse seaduseelnõu (750 SE) seletuskirja põhjenduses KeHJS § 11 lg 6 muutmiseks ja § 11 lg 71 lisamiseks põhjendusega, et tagada KeHJS §-i 11 üheseltmõistetavus ja vältida võimalik mittemõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Arvestades, et kaebaja on mõistnud kuni 26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11 lg-t 6 erinevalt vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.3 toodud tõlgendusest ja vastustaja ning kolmanda isiku kohtule esitatud vastustes esitatud tõlgendusest ja ka kohtu tõlgendusest, siis ei saa asjakohaseks pidada kaebaja väidet, et KeHJS enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei saanud mitmetimõistmist tekkida. Tulenevalt eeltoodust puudub alus pidada vastavaid muudatusi legitiimset eesmärki mitteomavaks ja vaid erahuve teenivaks. Eelnevat arvestades on põhjendamatu kaebaja taotlus alates 26.11.2010 kehtiva KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ning kohus kaebaja taotlust ei rahulda.

158. Vaidlustatud Käskkirjaga nr 165 anti KKT-le maavara kaevandamise luba mäeeraldisele. Vastavalt kuni 01.04.2005 kehtinud MaaPS § 25 lg-le 1 ja kehtiva MaaPS § 2 punktile 11 on mäeeraldis kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa. Vaidlustatud Käskkirja nr 165 punktist 3.6.2 nähtuvalt oli mäeeraldise pindala suurenemine taotluses algselt märgitud 739,20 ha-lt 743,21 ha-ni tingitud mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud mäeeraldise nurgapunktide alusel saadud pindala kontrollimisest. Kuigi taotlus oli ka algselt koostatud põlevkivi varuploki piire järgides, ei olnud selle esitamise ajal ministeeriumi tehniliste vahendite tõttu võimalik kontrollida mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud mäeeraldise nurgapunktide alusel saadud pindala vastavust taotlusele märgitud pindalale. Taotlusi hakati kontrollima alates 22.06.2006, kui keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejaks määrati Maa-amet. Taotluse kontrollimisel selgus, et mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide koordinaatide alusel saadav mäeeraldise pindala on 742,53 ha. Lisaks selgus kontrolli tulemusel, et mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanile märgitud nurgapunktide alusel saadud ruumikuju erines lääne osas plaanil olevast mäeeraldise ruumikujust. Erinevuse põhjuseks oli asjaolu, et kolm plaanile märgitud nurgapunkti, mille alusel saadi mäeeraldise pindalaks 742,53 ha, olid vigased. Nurgapunktide parandamisel ühtisid koordinaatide alusel saadav ja plaanil olev mäeeraldise ruumikuju. Parandatud koordinaatide alusel saadud mäeeraldise pindala on 743,21 ha. Taotluse menetlemise jooksul on mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud sama ja ei ole muutunud. Lähtudes eeltoodust ei olnud ka kooskõlastuste andmise ja KMH aluseks olev objekt (mäeeraldis) erinev antud käskkirjaga kaevandamiseks antavast objektist. Eeltoodust nähtuvalt on mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju olnud kogu menetluse kestel sama ega ole muutunud ning faktiliselt looduses ei ole mäeeraldise piire suurendatud. Kaebaja ei ole vastupidist ka tõendanud. Seega ei saa väita, et kaevandamisluba on antud ebaselgele alale. Eeltoodust tulenevalt ei saanud andmete täpsustamine ka KMH-d mõjutada.

159. KMH aruanne on heaks kiidetud keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3(VII tl 47 lisade kaust lisa 3). Käskkirja õiguslikuks aluseks on märgitud KeHAS § 12 lg-le 3, § 18 lg 1 ja lg 2 p 4 ning § 19 lg 2. Vastavalt KeHAS § 12 lg-le 3 kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene, suunab keskkonnateenistus keskkonnamõju hindamise programmi koos oma seisukohaga kahe nädala jooksul edasi Keskkonnaministeeriumile ja informeerib sellest arendajat. KeHAS § 18 lg 2 kohaselt teostab keskkonnaminister järelevalvet keskkonnamõju hindamise üle KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaoludel ning sama paragrahvi lõike 2 punkti 4 kohaselt kuulub keskkonnaministri pädevusse järelevalve teostajana keskkonnamõju hindamise aruande programmile vastavuse hindamine, aruande heakskiitmine ja selle alusel keskkonnanõuete esitamine. Eeltoodud sätetest tulenevalt piisab keskkonnaministri järelevalve teostamiseks KeHAS § 12 lg-s 3 sätestatud kahtlusest.

54 KeHAS § 10 lg 1 kohaselt tuleb tegevusloa taotlusele lisada keskkonnamemorandum, mis sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab sisaldama tegevuse kirjeldust, sealhulgas punkti 1 kohaselt tegevuse ulatust, asukohta ja eesmärki. KMH aruande lisas 2 on KeHAS § 10 lg 1 alusel esitatud keskkonnamemorandum, mille B-osast (KMH aruanne lk 68 ) nähtuvalt hinnati KMH algatamisel, et tegemist on „olulise keskkonnamõjuga tegevusega vastavalt KeHAS § 6 lõigetele 1 ja 2, mille mõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele“ (IV kd tl 7, 68). Selline tegevus vastab KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatule. Seega oli keskkonnaminister pädev teostama KMH üle järelevalvet, sealhulgas heaks kiitma KMH aruannet (KeHAS § 18 lg 2 p 4). Kuna käesoleval juhul teostas KMH üle järelevalvet keskkonnaminister, siis tuli keskkonnaministril teha ka otsus KMH aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise kohta ning ei saa nõustuda kaebajaga, et kui KMH aruandega tutvumise järel selgus, et KeHAS § 12 lõikes 3 nimetatud asjaolusid ei esine, siis puudus keskkonnaministri pädevus KMH aruannet heaks kiita.

160. KeHAS § 18 lg 2 punkti 3 kohaselt kuulub keskkonnamõju hindamise üle järelevalve teostaja pädevusse muu hulgas keskkonnamõju hindamise läbiviimise nõuetekohasuse kontrollimine. Käesoleval juhul on keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 KMH aruanne heaks kiidetud, järelikult on järelevalve teostaja leidnud, et KMH on nõuetekohaselt läbi viidud ja vastustaja sai sellega kaevandamisloa menetluses arvestada.

161. Arvestades, et KMH aruanne on heaks kiidetud 04.03.2005, siis on asjakohatud ka kaebaja viited pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist Keskkonnaministeeriumi poolt 2007.aastal välja antud juhistele keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks, samuti Ü.Sõstra 2007.aasta artiklitele „Põlevkivimaa tektoonilised rikked“, „Sonda tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ ja „Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“, 2008.aasta artiklitele „Geokeemia mõjust tervisele“, Eesti Looduses 2011.a avaldatud artiklile „Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases“ ja Mäeinstituudi 21.12.2007 uudiskirjale nr 4, samuti pärast KMH aruande heakskiitmist Eesti geoloogilisele baaskaardile, mille enamik osi on koostatud 2007-2010; 2010. aastal väljatöötatud põhjaveemudelile; 01.04.2010 Vabariigi Valitsuse kinnitatud veemajanduskavadele, ja võimalikele Uljaste järve seisundis muutustele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja esitatud eeltoodud artiklid (III kd tl 72-87) käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad. Lisaks ei ole kaebuses ka põhjendatud, et kaebajal oleks mingi puutumus ca 2,4 km mäeeraldise lääneservast lääne suunas asuva Uljaste järvega ning kuidas võimalikud muutused Uljaste järves mõjutavad kaebaja subjektiivseid õigusi kinnistute kasutamisel.

162. Kuna KeHJS § 11 lg 71 välistab sama tegevusloa taotluse menetluses uue keskkonnamõju hindamise, siis on asjakohatu kaebaja uue KMH vajaduse argument, et kaebaja ei saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, ta ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Lisaks märgib kohus, et KKT 13.01.2004 maavara kaevandamise taotluse menetluses läbi viidud KMH osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohus 09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-2593 leidnud järgmist: „Samuti järeldas halduskohus põhjendatult, et R. R. ja K.T.i ning N. R., M. L., N. J. ja AS Vestman Varahaldus kinnistute endised omanikud pidid olema kätte saanud vastustaja 17.02.2004 kirja keskkonnamõju hindamise algatamise kohta ning neid saab lugeda teavitatuks kaevandamisloa taotlemise menetlusest. Kirja sisu võimaldas ka ringkonnakohtu hinnangul kirja saajatel mõista, et kaevandusloa taotlus hõlmab nendele kuuluvaid kinnistuid.“ Halduskohtu seisukoht kinnistu võõrandaja teavitamiskohustusest on kooskõlas VÕS § 14 lg-ga 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muu lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Selliseks oluliseks asjaoluks, mille teatamist teine pool sai mõistlikult oodata, tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada kaevandamisloa taotluse menetluse käigus keskkonnamõju hindamise läbiviimist maa-alal, millel tehingu objektiks olev kinnistu asub.“

163. Vastavalt KeHAS § 13 lg-le 1 keskkonnamõju hindab ekspert, kellel on käesoleva seadusega kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents. KeHAS § 14 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab

55 keskkonnamõju hindamise tegevuslitsentsi keskkonnaminister ja tegevuslitsents annab õiguse hinnata keskkonnamõju. KMH aruandest nähtuvalt on KMH aruande koostanud töörühma juhtinud Arvi Toomik, tehnikakandidaat, kes omas kehtivat litsentsi KMH0023. Käesolevas haldusasjas ei ole selle üle ka vaidlust. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja arvamus, et olenemata sellest, et A.Toomikul on olemas keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamine ja kaevise töötlemine, sh rikastamine, siis kaebajale tundub, et A.Toomiku kvalifikatsioon ei olnud piisav, asjakohatu.

164. Kaebaja leiab, et KMH aruande koostamise ajal lähtuti eeldusest, et kaevandamine saab toimuma kogu mäeeraldisel ja KMH aruandes ei ole käsitletud ega hinnatud sellist kaevandamistegevust, mille puhul jääb osa mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks, KMH aruanne ei kajasta kaevandamise mõju karjäärialale jäävate metsaja põllumaa kinnistute osas ega nende mõjutuste vältimise võimalusi. Samuti ei hinnatud looduse säästliku kasutamise põhimõttest lähtuvalt olukorda, kus kaevandamata jäävad üksikud „saarekesed“. Kohus kaebajaga ei nõustu. KMH aruande punktis 4.1 (aruande lk 11) on kirjeldatud, et mäeeraldise maa-alal paiknevad RMK Sonda metskonna metsamaad ja eraomanike maad, millel kasvab põhiliselt mets, kuid on ka põllumajanduslikke maid, mida enamasti ei kasutata (sööti jäetud). Mäeeraldise territoorium on asustatud majapidamistega. Territooriumi põhjaja keskosa on asustatud hõredalt, lõunaosas on asustus tihedam. Kinnistute paigutus mäeeraldisel on toodud joonisel 4.2 (aruande lk 13). Aruande punktis 4.2.5 (aruande lk 19) on märgitud, et mäeeraldise territoorium ja selle vahetu ümbrus on kaetud segametsaga, mäeeraldise keskosas, Sonda-Satsu tee ääres on rohumaid ja võsastunud alasid. Punktis 6.1.2 (aruande lk 29) märgitud seoses mõjudega põhjaveele ja kohalikule veevarustusele, et vahetult mäeeraldisel asuvad majapidamised koos kaevudega kuuluvad tõenäoliselt likvideerimisele. Punktis 6.4 (aruande lk 36) on märgitud, et mäeeraldisel võib tekkida olukord, kus kaevandaja ei saa kokkuleppele maaomanikuga ja karjäärialale võivad tekkida nn „kaevandamata saared“, mille väikesed mõõdud ei ajenda nende kaevandamist ka kauges tulevikus. Seega oleks tegu kadudega. Punktis 6.7 (aruande lk 40) märgitakse, et mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil. Neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjusid normatiivide maksimaalse piiri peal. Kui karjäärialale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse. Praegusel hetkel on karjäärialal hooned 16 kinnistul. Alalises kasutuses on 5 majapidamist. Kui mitme kinnistuomanikuga arendajad kokkuleppele jõuavad, ei ole teada. Punktis 7.1 (aruande lk 43) on märgitud, et kaevise säästlikuma kasutamise eesmärgil tuleks majapidamised mäeeraldisel likvideerida ja kompenseerida põhjusel, et majapidamise alla jäävad tervikud peaksid kaitsma mitte üksnes elumaja, vaid ka abihooneid, aiamaad ja rajatisi, see tähendab suuri maavara kadusid. Punktis 10.1 on märgitud, et mäeeraldise territooriumil hajali asuvate majapidamiste säilitamine, likvideerimine või kompenseerimine tuleb vaadata läbi igal üksikjuhul eraldi. Seega on KMH aruandes hinnatud olukorda seoses mäeeraldisele jäävate kinnistutega, s.h metsaja põllumaa kinnistutega, mille omanikud ei nõustu kaevandamisega.

Lisaks on vastustaja pöördunud täiendavate selgituste saamiseks KMH aruande koostanud Steigeri poole. Vaidlustatud käskkirja punktis 3.6.4 on viidatud Steigeri täiendavale seisukohale KMH tulemusele (VI kd tl 2-4), millest ilmneb, et KMH aruanne ei välista vajadusel ja kokkuleppel üksikute objektide alal kaevandamata alade säilitamist mäetöödest puutumatutena, mis ei oleks vastuolus maavarade säästva kaevandamise põhimõttele. Kui tekib vajadus mõne karjäärisisese objekti kaitsmiseks mäetööde mõjudest, siis lähtutakse nendest samadest kriteeriumidest, mis on toodud KMH aruandes. Steigeri täiendavas arvamuses on märgitud: „Põhjaveetaseme mõju kohta metsandusele ja põllundusele karjääri lähinaabruses on Eesti põlevkivimaardlas hulk praktilise kogemusega teavet. On tehtud ka uuringuid, näiteks E. Soovik (TLÜ Ökoloogia Instituudi kogumik 2005. aastast). Taotletava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise alal ja ümbruses on põhiliselt metsalad, kohati tegeletakse ka põllunduse ja aiandusega. Tarbemetsa kasvatamiseks on sobiv, kui põhjavee tase on vähemalt 0,6 m allpool juurestikku, et vältida metsa hukkumist liigniiskusest. Põllumaad on traditsiooniliselt kõrgematel aladel, kus kõrgvesi ei ohusta taimekasvatust. Nii mets kui

56 ka põld toituvad Eesti kliimatingimustes sadevetest (600 – 800 mm/a, millest ~50 % aurustub). Sadevete hulgast piisab täielikult, kui aladel on piisava paksusega niiskust akumuleerivat pinnast. Taotletaval mäeeraldisel ja selle vahetus ümbruses on Kvaternaarisetete keskmine paksus 1,0 m, millest kasvukihi moodustab keskmiselt 0,26 m. Nimetatud väärtused tagavad piisava pinnase niiskusesisalduse kuivemaks perioodiks. Isegi tagasihoidliku niiskusega akumuleerimisvõimega aladel Ida-Virumaal, Käva,Kukruse ja Tammiku kaeveväljadel, kus üle poole sajandi oli põhjavesi kadunud, ei avaldanud see negatiivset mõju ei põllundusele ega metsakasvatusele.“ Kolmanda isiku esitatud AS Maves 27.12.2010 eksperthinnangust Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127) (I kd tl 114- 120) nähtub, et vaadeldaval alal (mäeeraldisel) tervikuna on tõenäoline põllumajandusmaa keskmiste kasutusomaduste jäämine samaks või mõningane paranemine tulenevalt põlevkivi kaevandamise kuivendavast toimest. Aastatel 2011-2012 kaevandatava Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kuivenduse mõju metsa praeguseid kasvutingimusi ei halvenda, tõenäoline on metsamaa kasutusomaduste mõningane paranemine johtuvalt karjääri kuivendavast toimest liigniisketel aladel. Samuti nähtub vastustaja esitatud keskkonnaeksperdi, juhtivgeoloogi V.Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse juhatuse liikme A.Pajupuu arvamusest (I kd tl 150-151), mis on esitatud vastuseks kaebajat kaebuse esitamisel esindanud advokaadi infopäringule, et pinnasevee taseme alandamine avaldab üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju.

165. Kaebaja on kaebustes väitnud, et Steigeri arvamus ei ole objektiivne, kuna Steiger on KKT pikaajaline koostööpartner. Kohus leiab, et asjaolust, et KKT on tellinud Steigerilt ekspertiise või muid teenuseid, ei saa automaatselt teha järeldust Steigeri ebaobjektiivsusest. Kaebaja ei ole Steigeri ebaobjektiivsust kuidagi tõendanud, seega on kaebaja väide paljasõnaline. Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Enno Reinsalu ütluste (VII kd tl 12-16) kohaselt on Steiger Eesti kõige kompetentsem mäebüroo, Eestis ei ole võrreldavaid mahu ja kompetentsi poolest.

166. Kaebaja arvates ei nähtu KMH aruandest, et selles oleks arvestatud Direktiiviga (85/337/EMÜ), eelkõige ei ole esitatud artikli 5 lg 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebaja ei ole samas kaebuses märkinud, milline konkreetne teave on esitamata ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Direktiivi artikli 5 lg 1 kohaselt tööde puhul, mille keskkonnamõju tuleb artikli 4 alusel hinnata artiklite 5-10 kohaselt, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, tagamaks, et töö kavandaja esitab sobivas vormis IV lisas piiritletud teabe, kui: a) liikmesriigid leiavad, et see teave on loaandmismenetluse teatavas järgus ning teatava töö või teatavat liiki töö ja tõenäoliselt mõjutatavate keskkonnategurite erijooni silmas pidades asjakohane; b) liikmesriigid leiavad, et on asjakohane nõuda töö kavandajalt sellise teabe koostamist, võttes muu hulgas arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamisviise. Direktiivi IV lisa kohaselt on artikli 5 lg-s 1 osutatud teabeks töö kirjeldus, mis sisaldab eelkõige: kogu töö füüsiliste omaduste ning ehitamise ja kasutamisega seotud maakasutusvajaduste kirjeldust; tootmismenetluste põhiomaduste, näiteks kasutatavate ainete laadi ja koguse kirjeldust; väljapakutud töö tulemuste kasutamisel eeldatavasti tekkivaid jääke ja heitmeid (vee-, õhuja pinnasereostus, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus jne) käsitlevat hinnangut liikide ja koguste kaupa. Samuti lühikirjeldus muudest peamistest lahendusvõimalustest, mida töö kavandaja on uurinud, ja sellise valiku peamised põhjused, võttes arvesse keskkonnamõju; kirjeldus, mis käsitleb keskkonna neid tegureid, mida väljapakutud töö tõenäoliselt oluliselt mõjutab, sealhulgas eelkõige elanikkonda, loomastikku, taimestikku, pinnast, vett, õhku, ilmastikku, ainelist vara, sealhulgas ehituskunstija muinaspärandit, maastikku, ja eespool nimetatud tegurite omavahelist mõju; Kirjeldus (1) väljapakutud töö tõenäolisest olulisest keskkonnamõjust, mis tuleneb: tööst endast, loodusvarade kasutamisest, saasteainete heitmetest, häiringute tekitamisest ja jäätmete kõrvaldamisest ja töö kavandaja koostatud kirjeldus keskkonnamõju eelhindamiseks kasutatud võtetest. Oluliste keskkonnakahjustuste vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral kõrvaldamiseks ettenähtud meetmete kirjeldus. Üldarusaadav kokkuvõte eespool olevates punktides sätestatud teabest. Kirjeldus võimalikest raskustest (tehnilised puudused või oskusteabe puudumine), mis töö kavandajal tekkisid nõutava teabe koostamisel.

57 Riigikohtu halduskolleegium on 16.06.2010 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-36-10 leidnud ( p 21) , et Euroopa Liidu direktiiv on otsekohaldatav, kui täidetud on järgmised tingimused: 1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist; 3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud. KeHAS eelnõu seletuskirjast nähtuvalt oli eelnõu väljatöötamise aluseks võetud Direktiiv (85/337/EMÜ) ja seda täiendav direktiiv 97/11/EÜ (kättesaadav Riigikogu veebilehelt). Seega saab asuda seisukohale, et direktiiv on KeHAS-sse üle võetud ja KeHAS on kooskõlas Direktiivi sätetega. Kaebaja pole vastupidist väitnud. KMH hindamise ajal kehtinud KeHAS § 13 lg 2 sätestas teabe, mille edastamine KMH aruandes on vajalik. Vastavalt KeHAS § 13 lg-le 2 ekspert koostab keskkonnamõju hindamise aruande, mis:1) kirjeldab tegevust, selle eesmärki, ulatust, asukohta ning tegevuskoha keskkonnaseisundit ja tegevusega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi, nagu vee-, pinnaseja õhusaastatus, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus; 2) kirjeldab alternatiivseid asukohti ja projektlahendusi ning põhjendab nende vahel tehtud valikut lähtuvalt eeldatavast keskkonnamõjust; 3) määratleb eeldatava keskkonnamõju ulatuse keskkonnaseisundile, inimese tervisele ja varale, taimedele, loomadele, pinnasele, maastikule, kliimale, kaitstavale loodusobjektile ja muinsuskaitseobjektile; 4) hindab tegevusega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju toimet ning kirjeldab ohu vältimiseks või leevendamiseks kavandatud abinõusid; 5) hindab loodusressursside kasutamise otstarbekust; 6) teeb ettepaneku keskkonnaseire ja keskkonnaauditeerimise korraldamiseks; 7) sisaldab keskkonnamõju hindamise programmi; 8) sisaldab kolmandate isikute ettepanekuid ja nende arvestamise või mittearvestamise põhjuseid; 9) sisaldab hindamistulemuste lühikokkuvõtet. Seega on Direktiivi artikkel 5 lg 1 üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2, mistõttu saab Direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest.

167. Kaebaja on leidnud, et KMH aruanne ei vasta KeHJS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuetele. KeHJS ega selle § 20 aga ei kuulu käesolevas haldusasjas kohaldamisele. Seega ei ole KeHJS-le tuginemine asjakohane.

168. KMH aruande vastavuse osas KeHAS-le on kaebaja leidnud, et KMH aruanne ei vasta KeHAS § -dele 2, 5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2, kuna tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli piisavalt määratlemata. KMH aruande koostaja kasutuses ei olnud kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti, mistõttu ei olnud aruande koostajale teada tehnoloogiline lahendus. Tehnoloogilist lahendust teadmata ei saanud hinnata ka kaasnevat keskkonnamõju.

168.1 Vastavalt KeHAS §-le 2 on keskkonnamõju hindamise eesmärgiks selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks. KeHAS § 5 kohaselt on keskkonnamõju tegevusega kaasnev keskkonnaseisundi muutumine või selle kaudu avalduv vahetu või kaudne mõju inimese tervisele või varale. KeHAS § 13 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt eksperdi koostatud KMH aruanne kirjeldab tegevust, selle eesmärki, ulatust, asukohta ning tegevuskoha keskkonnaseisundit ja tegevusega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi, nagu vee-, pinnaseja õhusaastatus, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus; kirjeldab alternatiivseid asukohti ja projektlahendusi ning põhjendab nende vahel tehtud valikut lähtuvalt eeldatavast keskkonnamõjust.

KMH aruande (IV kd) 1 ptk „Sisu kokkuvõte“ (aruande lk 6) on küll märgitud, et KMH objektiks oli Põhja–Kiviõli II mäeeraldis Sonda valla territooriumil Ida-Virumaal. Samas on ka märgitud, et kavandatava põlevkivi karjääri rajamise eesmärgiks on varustada KKT põlevkiviga peale Põhja- Kiviõli karjäärivälja ammendumist. Põhja-Kiviõli II karjääriväljal on võimalik kaevandada põlevkivi ja hoida keskkonnamõjud normatiivide piires, kui rakendada alternatiivseid tehnoloogilisi võtteid ja kasutada senises tootmispraktikas juba kontrollitud leevendusvõtteid (rekultiveerimine, süvakaevud, hüdroisolatsioon). Seega on KMH aruandest nähtuvalt tegevus piisavalt määratletudtegevuseks on Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kaevandamine ja viidatud on ka alternatiivsetele tehnoloogilistele võtetele.

168.2 KMH aruande 5. ptk käsitleb tootmisprotsesse karjääris ning võimalikke alternatiive (avamine piki idapiiri või piki põhjapiiri; karjääriväljal transportvõi lihtkaevandamisviisi kasutamine; mehaaniline või lõhketöödega kobestamine; veekõrvaldussüsteemi alternatiivid. KMH aruande 5. ptk sissejuhatuses on märgitud, et „Keskkonnamõjude hindamise hetkeks puudub Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui ka eelprojekt. Võimalikud tehnoloogilised lahendused, sh alternatiivsed, antud mäeeraldisel valitakse lähtuvalt geoloogilistest ja hüdrogeoloogilistest tingimustest, Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri projektist ja teiste analoogilistes tingimustes töötavate karjääride kogemustest“. Samas peatükis (lk 23) on märgitud, et „Kaevandamise võimalikud tehnoloogilised variandid (alternatiivid) tulenevad sellest, kuidas kobestatakse ja eemaldatakse kattekivimid, kas puur-lõhketööde abil või mehaaniliste kobestamisvahenditega. Mõlemate variantide puhul rakendatavad tegevused on peatükis ka lahti kirjutatud. KMH aruande 6. ptk käsitleb põlevkivi kaevandamisest ja sellega kaasnevate tegevuste (sh alternatiivsete) võimalike keskkonnamõjude hindamist. KMH aruande 7. ptk käsitleb keskkonda mõjutavaid võtmetegureid, nende olulisust, alternatiivide võrdlemist. Lehekülgedel 41-42 on välja toodud tabel võimalike alternatiivsete tegevuste ning nende oodatava keskkonnamõju kohta. Lehekülgedel 44-45 on toodud tabel keskkonnamõju, kaevandusmeetmete ja seirevajaduste hindamise kohta kavandatavas karjääris – välja on toodud erinevate tegurite (mõju pinna-, põhjaveele, müra, maavõnked, tolmu levikpinnareostus, loodusressursside kasutus, mõju maastikule, loomastikule, elanikkonnale) toimeala, leevendusmeetmed ning hinnang enne ja peale leevendusmeetmete rakendamist, samuti seire vajadus. Tabelis 7.4 (lk 46-47) on toodud alternatiivsete tegevuste keskkonnamõju võrdlus erinevate mõjutegurite kaupa ning leitud, et võrdlustabelist 7.4 nähtub, et mäetööde mõju pinnaja põhjaveele, müra ja tolmu emissioon ning põhjalik maapinna ja maastiku muudatus toimuvad kõikide tegevuste puhul, s.h nn. põhitegevuste alternatiivide puhul. Teatud eelis on mäetööde liikumissuunal idast läände veekõrvalduse mõju Uljaste järvele arvestades. Lähtudes ettevaatusprintsiibist, jõuab tööde käigus läbi seire selgusele selle mõju tegelikus suuruses ja võimalikes leevendusmeetmetes.

168.3 Arvestades, et maavara asub konkreetses kohas, ei saa kaevandamise kontekstis rääkida kaevanduse alternatiivsetest asukohtadest. Nullalternatiivi kohta on öeldud KMH aruande II köite punktis 1.6.2 ( lk 8), et: „Nullalternatiiv ainult kaevandamise seisukohast, nagu antud KMH ei sisalda infot: kaevandab – on mõju, ei kaevanda – ei ole mõju, on sisuliselt mõttetus. Oluline mõte tekib siis, kui me sellist alternatiivi vaataksime hinnates kogu põlevkivienergiat tervikuna, kuid see ei ole selle töö ülesanne. Kuid püüdes siiski tõstatatud probleemile vastata, võib öelda, et laienduse töösse minekul ei lisandu uusi keskkonnamõjusid, küll aga kestavad olemasolevad mõjud kauem. Laienduse mitte käiku laskmisel e 0-variandi korral kaovad töötava karjääri keskkonnamõjud, kuna töötav karjäär ammendub, kuid jäävad teised seni seda piirkonda mõjutavad keskkonnamõjud, nagu näiteks raudtee ja maantee liiklus, mille müraja tolmufoon on võrreldav töötava karjääri fooniga arvestades kaugusega elamutest. Samas arvestades, et jätkub nõudlus põlevkiviõli kui sellise järele, jääb kestma ka vajadus toorme saamiseks. Selle kohaselt väljataks vajaminev põlevkivi teistest töötavatest ettevõtetest piirkonnas nagu näiteks Aidu karjäär või rajatav Ojamaa kaevandus, kus reaalne kaevandamisega kaasnev keskkonnamõju 1 tonni kaubapõlevkivi tootmiseks on oluliselt suurem kui Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel. Üldiselt kehtib lähtudes kaevandamiskoha geoloogilistest ja mäetehnilistest tingimustest reegel, et mida sügavamal kasulik kiht lasub seda suuremad on kulutused ja ka keskkonnamõjud selle kaevandamisel. Seega on põlevkivienergeetika kui terviku seisukohast keskkonnasäästlikum kaevandada madalamal lasuvaid maardla osi nagu seda on vaadeldav piirkond.“

168.4 Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et KMH aruanne ei vasta KeHAS § -dele 2, 5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2.

169. Planeerimisseaduse (PlanS) § 7 lg 3 p 9 kohaselt on maardlate ja maavaravaru kaevandamisest mõjutatud alade kasutustingimuste määratlemine üks maakonnaplaneeringu eesmärke. KMH aruande punktis 3.2 on leitud, et puudub vastuolu Ida-Virumaa maakonna teemaplaneeringuga „Asustust ja

59 maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Kaebaja arvates on KMH aruande üheks puuduseks asjaolu, et KMH aruandes oleks olnud vajalik käsitleda ka teisi planeeringuid, nagu 2001 kehtestatud Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumiline planeering, Sonda valla üldplaneering ja ka erinevaid Ida-Viru maakonna arengukavasid. Kaebusest ei selgu, millisest õigusnormist tulenevalt pidi KMH aruandes lisaks käsitletud maakonnaplaneeringule käsitlema ka kaebuses märgitud planeeringuid ja arengukavasid. KeHAS § 13 lg-st 2 sellist nõuet tuletada ei saa. Seega ei saa KMH aruanne ega vaidlustatud Käskkiri olla kaebuses märgitud põhjusel õigusvastane.

170. Kaebuses toodud asjaolu, et Sonda vallas ja lähivaldades ei ole planeerimismenetluses teostatud KSH-d, ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks. Seadusandja ei ole seadnud keskkonnamõju kaasa toova tegevusloa väljastamise eelduseks strateegiliste planeerimisdokumentide kehtestamist ja nende koostamise käigus koostatud KSH aruande hindamist nt kaevandamisloa väljastamisel. Selline eeldus takistaks kaevandamisloa väljastamist või muudaks selle võimatuks, sest strateegiliste planeerimisdokumentide kehtestamine ei ole kaevandamisloa väljastaja pädevuses.

171. Kaebaja leiab, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud KMH aruanne on koostatud puudulikult ja ei kajasta kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja täielikult. Kaebaja arvates ei ole KMH aruandes piisava detailsusega käsitletud mulla struktuuriga ja viljakusega, veega, põhjavee reostusega, Uljaste järvega seonduvat ja käsitlemata on tektoonilise rikke mõju ja kumulatiivne mõju. Kaebaja ei nõustu ka Käskkirja nr 165 punktiga 3.7.2 ja Steigeri arvamusega, et keskkonnamõjud jäävad samadesse piiridesse, mis prognoositi KMH aruandes. Kaebaja leiab viidetega Eesti teadlaste töödele ja Rootsis tehtud uuringutele radooniohuga seonduvalt ning pärast KMH aruande heakskiitmist 04.03.2005 välja antud ja ilmunud artiklitele ja töödele, et pärast 2004. aastat on toimunud keskkonnas muudatused ja on uut teavet mida on oluline arvestada põlevkivikarjääri keskkonnamõju adekvaatseks kindlakstegemiseks. Kohus märgib, et nii kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS § 13 lg 1 kui kehtiva KeHJS § 14 järgi keskkonnamõju hindab keskkonnamõju hindamise litsentsi omav füüsiline isik (ekspert). Käesoleval juhul ongi KMH aruande koostanud töörühma juhtinud keskkonnamõju hindamise litsentsi omav ekspert A.Toomik. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et KMH aruande saaks sisuliselt kahtluse alla seada vaid keskkonnamõju hindamise litsentsi omav või tõendatult keskkonnaküsimustes eriteadmisi omav isik. Kaebaja ei ole väitnud, et ta omab keskkonnamõju hindamise litsentsi või on keskkonnaküsimustes eriteadmisi omav isik, ega esitanud kohtule ka vastavaid litsentse või eriteadmisi kinnitavaid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja väited KMH aruande väidetava puudulikkuse kohta lugeda kaebaja oletusteks.

172. Steiger on 22.12.2010 andnud arvamuse KMH aruande väidetava aegumise kohta arvestades praegusi keskkonnatingimusi (VI kd tl 2-4), mille on koostanud KMH ekspert A.Toomik (litsents nr 0023, 09.04.2011). Arvamusest nähtuvalt looduslikus keskkonnas iseenesest ega inimeste sekkumisel ei ole toimunud selliseid muutusi, mida saaks lugeda olulisteks. Muutused on toimunud kaevandatava karjääri territooriumil paiknevate eramaade omanike nimistus, muutunud on maaomanike huvid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ei ole kavas muuta tehnoloogiat ega ka kasutatavate masinate tüüpe, mis muudaksid tehnoloogilistest protsessidest tulenevat keskkonnamõju suurust. Kuna ei ole toimunud olulisi looduslikke keskkonnamuutusi taotletaval Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ja lähiümbruses ja ei ole muudetud ka kavandatavat tegevust planeeritavas karjääris, siis kokkuvõtteks olulised keskkonnamõju tegurid jäävad nendesse piiridesse, mis prognoositi 2004. aastal KMH aruandes.

173. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Arvestades, et KMH läbiviimisel ja KMH aruande koostamisel rakendatakse keskkonnaalaseid eriteadmisi, seega mitteõiguslikke eriteadmisi, siis saab konkreetse KMH aruande sisulist ebapiisavust tõendada vaid vastavas valdkonnas eriteadmisi omava eksperdi või

60 spetsialisti arvamusega sama tegevuse kohta samas asukohas ja ulatuses. Ka kaebaja on oma kokkuvõtlikes seisukohtades leidnud, et põlevkivi kaevandamisega ja KMH-ga seoses saavad keskkonnaaspektide ja -riskide analüüsi teha vaid eksperdid. Kaebaja pole oma väidete kinnitamiseks esitanud peale OÜ Hendrikson ja Ko 2009 arvamuse („Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise kasutamise tingimustes“) (II kd tl 108-110) ühtegi eksperdi arvamust. OÜ Hendrikson ja Ko 2009 avamuse punkti 1 kohaselt on see antud esitamiseks Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-2593, millist haldusasja käesoleval ajal enam kohtumenetluses ei ole. Arvamuse kohaselt on arvamuse eesmärgiks hinnata KKT poolt Põhja Kiviõli II mäeeraldisel KMH tulemuste ning kaevandamisloa tingimuste paikapidavust tingimustes, kui KKT ei saavuta kokkulepet mäeeraldisega hõlmataval maa-alal paiknevate eraomandis olevate kinnistute omanikega, mille tulemusena jätkub seal senine maakasutus. Arvamuse eesmärgiks on hinnangu andmine keskkonnamõjudele ja kaevandamise loa eritingimuste paikapidavusele väljakujunenud olukorras. Seega on arvamus antud seonduvalt haldusasjas nr 3-08-2593 vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008 (ekslikult märgitud 2002.a) käskkirjaga nr 1701 väljastatud kaevandamisloaga (VI kd tl 245-253). Kaebaja ei ole tõendanud, et OÜ Hendrikson & Ko peaks seda arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades, et on toimunud uus avatud menetlus, kogutud täiendavalt tõendeid ning on 27.01.2011 Käskkirjaga nr 165 välja antud uus kaevandamisluba, milles on oluliselt eritingimusi täiendatud, võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloaga. Kohus nõustub ka vastustaja ja kolmanda isikuga, et OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele toetutakse. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (I kd tl 247-252). Seega ei tõenda OÜ Hendrikson ja Ko 2009 arvamus 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud KMH aruande ebapiisavust. Samuti ei saa see arvamus tõendada käesolevas haldusasjas vaidlustatud kaevandamisloa eritingimuste ebapiisavust, kuna arvamus neid ei käsitle.

174. Lisaks märgib kohus, et radooniohu puudumist Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires kinnitab juhtivgeoloogi, keskkonnaeksperdi Valter Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“ (III kd tl 158), milles ta märgib et radoonioht Põhja- Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires on välistatud.

175. Kaebaja leidis 10.02.2012 seisukohtades (III kd tl 184-188), et vastustaja ei saanud anda sisuliselt ja menetluslikult õiget ja seaduslikku haldusakti, kuna paljudes menetluses esitatud dokumentides olevad kuupäevad ja arvväärtused on valed või ebatäpsed ja osadel dokumentidel puuduvad allkirjad. Käesoleval juhul on vastustaja esitanud kohtule allkirjastatud KMH aruande ja allkirjastatud keskkonnamemorandumi (IV kd lk 2, 68,146) samuti on vastustaja esitanud kohtule ka KKT 2004.aasta jaanuaris esitatud maavara kaevandamise loa taotluse koos lisadega ja Keskkonnaministeeriumi 27.10.2010 kirja nr 12-9/8140 ja 08.11.2010 kirja nr 12-9/8140-2 adressaatide nimekirjad (IV kd lk 147-149, 163-164). Mäeeraldise pindala osas on kohus võtnud seisukoha käesoleva kohtuotsuse punktis 158. Eeltoodust tulenevalt ei muuda haldusmenetluse toimikus mõne allkirjata või kuupäevata dokumendi sisaldumine või mõne dokumendi toimikust puudumine Käskkirja nr 165 õigusvastaseks.

176. Kaebaja leiab, et Käskkiri nr 165 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa kinnistusraamatusse kantud sihtotstarbega maatulundusmaa. Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaanilt (I kd tl 143) nähtub, et kaeveala asub Eesti Vabariigile kuuluval Rahe kinnistul (75101:002:0109) ning juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081) (III kd tl 161-162). Nii Rahe kinnistu kui Pihlaka kinnistu sihtotstarve on kinnistusraamatu kohaselt 100% mäetööstusmaa (III kd tl 161 pöördel-162). Kaebuse esitaja kasutuses oleva maa sihtotstarve ei omanud Käskkirja nr 165 andmisel tähendust, kuna selle osas polnud omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks.

61 177. Vaidlustatud Käskkirja nr 165 punktist 3.6.7 nähtuvalt on kaebaja leidnud, et kaevandamisloas tuleb ette näha vähemalt 50 m kaitsetsoon kinnistute piiride ümber, mille osas kaevandajal maakasutusõigus puudub, mäeeraldistele jäävate elamute ümber tuleb jätta kaitsetsoon vähemalt 1 km. Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 on vastustaja asunud seisukohale, et kaevandamisloa eritingimustega on mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks nähtud ette piisavad meetmed. Kaitsetsooni paiknemine ja laius tuleb jätta kaevandamise projekti reguleerida, sest kaevandamisloa andmise menetluses pole veel teada, milliste kinnistute omanikud kaevandajaga kokkulepet ei saavuta, mistõttu kaitsetsooni osas saaks kehtestada üksnes väga üldised nõuded. Paindlikumat arvestamist iga mäeeraldisele jääva kinnisasja omaniku huvide ja kinnisasja eripäradega võimaldab vastavalt kaevandamisseaduse (KaevS) §-s 7 sätestatud kaevandamise projekt, mis sama seaduse § 13 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kaevandaja kohustusliku dokumentatsiooni hulka. Selleks, et mäeeraldisele jäävate kinnistute omanike huvid oleksid võimalikult suures ulatuses kaitstud, on loa eritingimustes punktis 4.2.8.23 sätestatud, et loa omanik peab esitama kaevandamise projekti vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist Keskkonnaministeeriumile. Kaebaja leiab ka kohtule esitatud kaebuses, et kaevandamisloa eritingimustes oleks pidanud sätestama mäeeraldise alale jäävate kinnistute, mille suhtes puudub KKT-l vajalik maakasutusõigus, varisemise vältimiseks kaitsetsoonid.

177.1 KaevS § 1 lg 1 p 1 kohaselt sätestab KaevS inimese, vara ja keskkonna ohutuse ning maardlate säästliku kasutamise tagamiseks nõuded kaevandamisel. Sama seaduse § 7 lg 1 kohaselt on kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb muu hulgas seletuskirjast, milles sisaldub kirjeldus inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete ja kaevandamise puhul kaevandatud alade rekultiveerimise ning mäendustingimuste ja kasutatava tehnoloogia kohta.

Kaevandamisprojekti (Töö nr 11/0655) (VII kd) lisas 1 (Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise projekti muudatus) on esitatud kinnistute kaupa konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (Tabel 5.1 – lk 9-10 ). Projekti lisa 1 punktis 5.2 on märgitud, et tuleb tagada piirnevate kinnistute maapõue tugi. Selleks tuleb piirnevate kinnistute kaitseks ette näha barjäärtervikud, mille laius oleneb kattekihtide tüsedusest ja nende püsikaldenurgast. Projektis on välja toodud katendi püsikaldenurk ja Kvaternaarisetete püsikaldenurk, barjäärterviku laius määratakse karjääris vastavalt reaalsetele geoloogilistele tingimustele karjääri vastutava spetsialisti poolt kaevandamistööde käigus. Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituudi direktori, professor I.Valgma 24.03.2011 arvamuses (I kd tl 213) on märgitud, et kui mäeeraldisel asuvate kinnistute piiri äärde jäetakse kaevandamisprojektis ettenähtud barjäärtarvikud, on mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus tagatud. Seega on tõenditest nähtuvalt kaevandamisprojektis (Töö nr 11/0655) ettenähtud barjäärtarvikute rajamisega mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutus tagatud. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et kaevandamisprojektis ette nähtud barjäärtervikud ei ole mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutuse tagamiseks piisavad. Arvestades, et kaevandamisloast tulenevalt ja nähtuvalt Steigeri poolt koostatud mäeeraldise plaanilt (I kd tl 143) omas kuni 2012. aasta 2. kvartali lõpuni kaevandamisega puutumust kaebuse esitaja kasutusvalduses olev Viirpuu kinnistu, siis ei ole kaebaja väitnud, et kaevandamise tõttu sai Viirpuu kinnistu kannatada ega ole esitanud kohtule ka sellekohaseid tõendeid. Eeltoodu kinnitab, et kaitse maapinna varisemise vastu on võimalik tagada ka ilma kaevandamisloas konkreetseid kaitsetsoone sätestamata.

177.2 Nähtuvalt kaevandamisprojekti lisas 1 tabelist 5.1 on saadud erinevate kinnistute kaitseks ettenähtud barjäärtervikute laiused erinevad: 7,1 meetrist kuni 13,6 meetrini. Kaevandamisprojekti lisas 1 on märgitud, et kinnistutele barjäärterviku laiuse määramisel on lähtutud maksimaalsest ettevaatuse printsiibist ehk arvestatud on kaevandamisega piirnevate kinnistute lõikudes teadaolevalt maksimaalseid pinnasekihtide paksuseid. Kaebaja on soovinud kaevandamisloas kinnistuste piiride ümber ette näha vähemalt 50 m ja elamute ümber vähemalt 1 km suuruse kaitsetsooni. Tunnistaja E.Reinsalu ütluste kohaselt on hoidetervik kasutamata põlevkivi varu, mis jäetakse hoonete, kõlvikute, teede ja kõrgepingeliinide alla. Määratakse inseneriarvutuste alusel lähtuvalt kivimi füüsikalis-

62 keemilistest omadustest. Seda on võimalik loa taotlemise käigus arvutada. Saarekestega on mäetöösturi asi kaevandamise käigus otsustada, kuidas hoidetervik jätta. Sõltuvalt sellest, kas saab maaomanikuga kokkuleppele ja kas saab mingil muul moel väljata varusid nt puurimisega. Mäeeraldisel asuva iga kinnistu ümber 50 m ohutsooni jätmise kohta ütles tunnistaja, et sellist soovitust ei pea ta mõistlikuks, ohud, mida mäetööstur väljamisel põhjustab naaberkruntidele on tühised ja 50 m varu maha jätta on liiga suur kahju majandusele (VII kd tl 12-16).

177.3 Lisaks on kaebaja õiguste kaitse tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel, sealhulgas maapõueseaduse, kaevandamisseaduse ja nende alamaktide alusel. Vastavalt KaevS § 4 lg 2 punktile 5 peab kaevandaja rakendama meetmed maapinna vajumise ja varisemise ärahoidmiseks kaevandamisele esitatavad ohutusnõuded. MaaPS § 24 lg 1 kohaselt tuleb kaevandamisel rakendada tehnoloogiaid, mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. Kaevandamise projekt tuleb koostada selliselt, et see sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete kohta (KaevS § 7 lg 1 punkt 4). Lisaks on AÕS § 146 lgga 1 keelatud maatüki süvendamine selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe. Vastavalt MaaPS § 56 lg-le 1 peab kaevandamisloa omanik hüvitama maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst, seega on kaevandajale kehtestatud ka kõrgendatud vastutus. Lisaks teostab vastavalt KaevS 7.peatükile kaevandaja tegevuse üle riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet.

177.4 Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et kaevandamisloa väljastaja ülesandeks ei ole kontrollida, milliste kinnistute omanikud kaevandamiseks luba ei anna ning see on igal konkreetsel juhul kaevandaja ja kinnistu omaniku vahel otsustada, leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, otsustades kaevandamisloa väljastamisel jätta kaitsetsooni paiknemise ja laiuse kaevandamise projekti reguleerida ja võtta kaevandamise projektis arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest.

178. Kaebaja leiab, et Käskkirjas nr 165 pole seatud tingimusi hoonestamata kinnistute kaitseks ja eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused on tolmu, müra, vibratsiooni osas ebapiisavad. Määratlemata on jäetud meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja saastuse vältimiseks. Kohus märgib esiteks, et vastavalt MaaPS § 35 lg 2 punktile 8 märgitakse kaevandamisloale nõuded kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. MaaPS § 35 lg 2 punktist 8 ei tulene nõuet tagada kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vältimine. Ja nagu kohus on käesolevas kohtuotsuses juba märkinud, siis kinnitab AS Maves 27.12.2010 eksperthinnang (I kd tl 114-120) ja A.Pajupuu ja V.Peterselli hinnang (I kd tl 150-151), et põlevkivi kaevadamisest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta või mõjutab pigem positiivselt. Seega puudus vajadus nende kinnistute kuivamise vastu meetmete määramiseks. Vaidlustatud Käskkirjas nr 165 on mäeeraldisel asuvate kinnistute kaitseks seatud 25 eritingimust, millest kõik peale punkti 4.2.8.1 reguleerivad mäeeraldisele jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid, mis peaksid kaevandamise mõjutusi vähendama. Nii tuleb eritingimuste punkti 4.2.8.5 kohaselt enne lõhkamistööde alustamist loa omanikul korraldada ohutsooni jäävate elamute ja hoonete ehitusliku seisundi hindamine, enne puur-lõhketööde tegemist tuleb mõõta lähemate elamute juures vibratsioonitaset ( p 4.2.8.6), samuti tuleb kaks korda aastas mõõta karjääri tööst lähtuvat mürataset ja hinnata selle vastavust kehtestatud normidele (p 4.2.8.7). Müra leviku vähendamiseks tuleb rajada kinnistute äärde müratõke (p 4.2.8.8). Käskkirja punktid 4.2.8.18-4.2.8.20 näevad ette tolmu vähendamiseks transporditeede ja laadimisplatside veega kastmise. Kaebaja pole tõendanud, et seatud eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju.

179. Kaebaja leiab, et kaevandamisloas on veega seonduvad eritingimused ebapiisavad. Veevarustuse kaitseks on Käskkirjas nr 165 sätestatud eritingimused punktides 4.2.8.9 kuni 4.2.8.17. Nii näeb punkt 4.2.8.9 ette, et kaevandamine ei tohi takistada mäeeraldisele jäävate maaüksuste veega varustamist ning punkt 4.2.8.17 sätestab, et karjääri veeärastussüsteem ei tohi kahjustada põlevkivi kihindi alust veepidet. Käskkirja punkt 4.2.8.10 määratleb, millistest kaevudest veeproove

63 võtta ning milliste ainete sisaldust nendes määrata ning punkt 4.2.8.11 määrab kohustuse vastavate kaevude veetaseme mõõtmiseks. Käskkirja punkti 4.2.8.16 järgi tuleb kaevude kuivaksjäämisel kaevandajal viivitamata tagada elanike veega varustamine, seega ei või kaevandamine jätta mäeeraldisel elavaid elanikke veevarustuseta. Samuti on kehtestatud veeseire nõuded põhjaveele (punktid 4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (punkt 4.2.8.13), Erra jõkke suubuvale veele ( punktid 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Kaebaja leiab Eesti teadlaste käsitlustele viidates, et veega seonduvates eritingimustes sätestatud ühe kuni neljakordse veeproovide võtmisega aastas ei kajastata põhjavee kvaliteedi näitajate kaudu adekvaatselt põhjavee keemilise koostise muutusi põhjavee erinevatel tasemetel ja temperatuuridel. Kaebaja on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule 21.12.2011 menetlusdokumendile lisatud artikli „Põhjavee seisund põlevkivipiirkonnas“ ja Norra finantsmehhanismi projekti 52/2006=EE0010 töö materjalid (III kd tl 115-125), mis ei tõenda konkreetselt KKT poolse kaevandamistegevuse mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldiselt, mistõttu on need käesolevas haldusasjas asjassepuutumatud. Kaebaja ei ole seega tõendanud, et veevarustuse kaitseks seatud eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju. Vastustaja on käesolevas haldusasjas rõhutanud, et kaevandamisloaga lubatud kaevandamistegevus ei ole Eestis esmakordne, vaid selliste kaevanduste opereerimisel ja selleks lubade väljaandmisel on olemas piisav kogemus. Kaebuse esitaja poolt välja toodud informatsioon võimalikust mõjust veerežiimile on vastustajale teada ning sellega seotud probleemide vältimiseks on kaevandamisloas ette nähtud konkreetsed eritingimused.

Kaebuse esitaja leib samuti, et veevarustuse kaitseks vajaksid Käskkirja punkti 4.2.8.10 tingimused täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et seireprogrammi sisse lülitada ka „antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid“. Kaebaja ei ole tõendanud selliste elementide esinemist mäeeraldisel. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited Käskkirjaga nr 165 veevarustuse kaitseks ettenähtud eritingimuste ebapiisavuse osas paljasõnalised.

180. Kohus leiab, et asjaolust, et kaebajale on jäänud arusaamatuks eritingimuste punktides 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 kasutatud termin „tolm”, ja eritingimuste punktid 4.2.8.6; 4.2.8.7; 4.2.8.14; 4.2.8.16 ja 4.2.8.21 ei saa teha järeldust, et käskkirjas sätestatud kaitsemeetmed on ebapiisavad.

181.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et Käskkirjaga nr 165 on täidetud MaaPS § 35 lg 2 punkti 8 nõue ja seatud nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kohus nõustub ka vastustajaga, et vastavalt keskkonnaseire seadusele toimub keskkonnaseire (sh veeseire) kolmel tasandil: riiklik (§ 3), kohaliku omavalitsuse (§ 4) ja ettevõtja tasand (§ 5) ning ei oleks keskkonnaseire seaduse mõttega kooskõlas kogu piirkonna veeseire ühe projekti raamesse suunamine. Lisaks on KMH aruandes punktis 6.8 märgitud, et kuna mäetööd mõjutavad põhjaja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l taotleda lisaks kaevandamise loale ka välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba. Nimetatud eriload ning nendes sisalduvad tingimused tagavad vastavate näitajate pideva seire ning kaevandustegevusest lähtuvate mõjude normide piiresse jäämise.

182. Riigikohtu 28.02.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-86-06 (p 24) on leitud, et olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest, kui menetlus on läbi viidud ettenähtud korras, saab eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust. Käesoleval juhul on seaduses ettenähtud korras läbi viidud kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise avalik menetlus ja keskkonnamõju hindamise avatud menetlus. Käskkirjas nr 165 on kõiki kaebaja vastuväiteid kaevandamisele käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Kaebuse esitaja ei ole läbiviidud haldusmenetluse osas toonud esile selliseid arvestatavaid puudusi, mis võiksid tingida menetluse tulemusena antud Käskkirja nr 165 õigusvastasuse. Seega saab eeldada, et Käskkiri nr 165 on õiguspärane.

64 183. 01.01.2012 kehtima hakanud HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Sama sätestasid kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja lg 7.Käesolev kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, seega on otsus kolmanda isiku KKT jaoks soodus, kaebaja jaoks aga mitte, mistõttu asuvad nad kohtuasja vastaspooltel. Seega on vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulude kandjaks kaebaja.

Vastustaja kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ei taotle. Kolmas isik taotleb kaebajalt menetluskulude 2100,00 euro väljamõistmist. Kolmas isik on kohtule enne kohtuvaidlusi esitanud menetluskulude 1125,00 euro nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavad kuludokumendid (VII kd tl 52-54). Samuti on kolmas isik esitanud asja arutamist lõpetaval kohtuistungil 24.05.2013 osalemisega seonduvate menetluskulude 975,00 euro kuludokumendid 27.05.2013 (VII kd tl 62-66), seega tähtaegselt. Kohus peab haldusasja mahukaks (8 köidet) ja keeruliseks. Arvestades samas, et käesoleva haldusasjaga analoogses haldusasjas nr 3-11-496 (AS-i Vestman Varahaldus, N.R., R.D., R.A., Z.B., S.B., M.L., K.l-J.K., R.R., G.K., N.J., T.T. L., A. K. J.L., N. M., A.L. ja K.K. kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks) olid kaebuste põhjendused sarnased K.T.i kaebuse põhjendustega ja põhilises osas kuulusid hindamisele samad tõendid ning kolmandat isikut esindasid samad advokaadid ja kohus mõistis kaebajatelt N.R., R.D., R.A., Z.B., S.B., M.L., K.l-J.K., R.R., G.K., N.J., T.T. L., A. K., J.L., N. M., A.L. ja K.K. igaühelt kolmanda isiku KKT kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot, ei pea kohus põhjendatuks ka K.T.ilt kolmanda isiku menetluskulusid suuremas summas välja mõista. Seega tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõista kaebajalt 1761,70 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik

3-11-594/86 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text