3-13-1002/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1002 Haldusasi AS Iloprint kaebus keelata Maksuja Tolliametil kuni lahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-23215 nõuda pankrotimenetluses sisse AS Iloprint maksuvõlga Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. mai 2013. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – AS Iloprint, esindaja v.adv Enno Heringson Vastustaja – Maksuja Tolliamet Menetluse alus ringkonnakohtus AS Iloprint määruskaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Iloprint määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. mai 2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-1002 muutmata. 2. Jätta AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4; § 235 lg-d 1 ja 3; § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Iloprint esitas 10.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata Eesti Vabariigil Maksuja Tolliameti (MTA) kaudu kuni tsiviilasjas nr 2-11-23215 lahendi jõustumiseni sisse nõuda maksuvõlga, mis on kajastatud järgmistes maksuhalduri aktides: 17.04.2009 korraldus nr 13-11/2740, 01.10.2009 korraldus nr 13-11/2368, 10.11.2009 korraldus nr 13-11/15401, 04.01.2010 korraldus nr 13-11/36, 14.01.2010 korraldus nr 13- 11/688, 29.04.2010 intressinõue nr 13-11/14637, 04.05.2010 korraldus nr 13-11/12970.

Kaebuse kohaselt esitas maksuhaldur vaidlusalused korraldused ja intressinõude täitmiseks Tallinna kohtutäitur Mati Roodesele, kes alustas maksuhalduri avalduse alusel alljärgnevad

3-13-1002 2(9) täitemenetlused: täiteasi nr 026/2011/952 dokumendi nr 13-11/15401 alusel, täiteasi nr 026/2011/953 dokumendi nr 13-11/12970 alusel, täiteasi nr 026/2011/954 dokumendi nr 13- 11/2740 alusel, täiteasi nr 026/2011/955 dokumendi nr 13-11/2368 alusel, täiteasi nr 026/2011/956 dokumendi nr 13-11/688 alusel, täiteasi nr 026/2011/957 dokumendi nr 13- 11/36 alusel ning täiteasi nr 026/2011/958 dokumendi nr 13-11/14637 alusel.

AS Iloprint esitas tsiviilasjas nr 2-11-23215 maksuhalduri vastu hagi eelnimetatud täiteasjades sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohus rahuldas 22.06.2011 määrusega hagi tagamise taotluse ning peatas täitemenetluse täiteasjades nr 026/2011/952, nr 026/2011/953, nr 026/2011/954, nr 026/2011/955, nr 026/2011/956, nr 026/2011/957 ja nr 026/2011/958 kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni.

Eesti Vabariik MTA kaudu esitas AS Iloprint suhtes 15.05.2012 pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-12-19115), tuginedes sellele, et AS Iloprint maksuvõlg 09.05.2012 seisuga on kokku

1 592 690,22 eurot ning täitemenetluse raames ei ole õnnestunud võlgniku vastu esitatud nõudeid täita. Harju Maakohus nimetas 30.04.2013 määrusega AS-le Iloprint ajutise halduri ning Harju Maakohtu istung kaebaja pankroti väljakuulutamise otsustamiseks toimub 05.06.2013. Nii ajutisel halduril kui ka tsiviilkohtul puudub pädevus hinnata maksuhalduri tegevust maksuvõla sissenõudmisel ning otsustada maksuvõla olemasolu üle. Esineb reaalne oht, et Harju Maakohus kuulutab välja AS Iloprint pankroti, lähtuvalt asjaolust, et maksuhalduri andmebaasi väljatrükist nähtub käesoleval hetkel AS Iloprint oluline maksuvõlgnevus, mille üle on aga poolte vahel vaidlus. Maksuhaldur kasutab ära oma jõupositsiooni ning on pooltevahelisele vaidlusele vaatamata saavutamas seda, et üks oluline Eesti tööandja pankrotistub. Kaebajal puuduvad oma õiguste hilisemaks kaitsmiseks sisuliselt igasugused efektiivsed võimalused. Kaebuse rahuldamata jätmise korral kuulutatakse suure tõenäosusega välja AS Iloprint pankrot ning sellise tagajärje kõrvaldamine ei ole reeglina võimalik. Kaebuse eesmärk on keelata maksuhalduril väidetava võlgnevuse sissenõudmine kuni nõude olemasolu selgumiseni tsiviilasja nr 2-11-23215 menetluses. Maksuvõla sissenõudmine olukorras, kus nõude olemasolu / sissenõutavuse üle käib vaidlus, on õigusvastane ning vastuolus hea halduse ja üldiste maksuõiguslike printsiipidega (s.o maksukohustuse tekkimine seaduse alusel ja vaidluse puudumine sissenõutava maksusumma üle).

Koos kaebusega esitas AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlusaluste maksuhalduri korralduste ja intressinõude kehtivus, kuna käesolev kaebus ei jõua ilmselt jõustunud lahendini enne AS Iloprint pankroti väljakuulutamise otsustamiseks Harju Maakohtus 05.06.2013 toimuvat kohtuistungit. Pärast seda ei ole kaebajale võimalik tagada tema õiguste efektiivset kaitset maksuhalduri omavoli eest. Vaieldavate haldusaktide kehtivuse peatamine võtaks maksuhaldurilt võimaluse nendele tuginedes nõuda AS Iloprint pankroti väljakuulutamist. Kaebaja õigusi rikuks oluliselt see, kui esmalt kuulutatakse väidetava maksuvõla alusel välja tema pankrot ning alles seejärel asutakse analüüsima, kas maksuhalduri nõue oli üldse põhjendatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei riivaks oluliselt maksuhalduri õigusi ega avalikke huve, sest maksuhalduri nõue on tagatud kolmandale isikule (AS Ilo) kuuluva kinnistuga.

2. Maksuja Tolliamet palus kirjalikus seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Keelamiskaebuse alusel ei ole kohtul võimalik keelata maksuhalduril selliste haldusaktide andmist ja toimingute sooritamist, mis on antud ja sooritatud juba enne seda, kui kaebaja kaebusega kohtu poole pöördus. Kohus ei saa tulevikku suunatud keelamiskaebuse alusel keelata ka eelnevalt antud haldusaktide alusel sissenõutavate maksuvõlgade sissenõudmist. Maksuvõla sissenõudmine on maksuvõla

3-13-1002 3(9) tasumata jätmise paratamatu järelm, mistõttu tuleneb maksuvõla sissenõudmise õigusvastasus reeglina maksuvõlga kindlakstegeva haldusakti õigusvastasusest. Maksuvõla sissenõudmist ei ole võimalik suvaliselt lahutada maksuvõlga tekitanud toimingutest ja maksuvõlga tuvastanud maksuhalduri haldusaktidest. Maksuvõla sissenõudmise aluseks antud haldusaktid on õiguspärased ja kehtivad ning AS Iloprint ei ole neid eelnevalt halduskohtus vaidlustanud.

Käesoleva haldusasja menetlus tuleb lõpetada, kuivõrd kaebaja on halduskohtule juba varem esitanud kaebuse sama nõudega ja samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Haldusasjas nr 3-12-1851 taotles kaebaja keelata Eesti Vabariigil MTA kaudu sisse nõuda ning tugineda (sh saneerimis-, pankrotivõi mistahes muus menetluses ning avalikkusele info kuvamisel) AS Iloprint maksuvõlale, mis on tekkinud pärast 13.09.2009. Kaebaja viitas selles haldusasjas muu hulgas sissenõudmise aluseks olevatele haldusaktidele, millele on viidatud ka käesolevas menetluses (04.01.2010 korraldus nr 13-11/36; 14.01.2010 korraldus nr 13- 11/688; 29.04.2010 intressinõue nr 13-11/14637; 04.05.2010 korraldus nr 13-11/12970). Lisaks viitab kaebaja eelpool nimetatutega analoogsetele haldusaktidele (17.04.2009 korraldus nr 13-11/2740; 01.10.2009 korraldus nr 13-11/2368; 10.11.2009 korraldus nr 13- 11/15401), mida haldusasjas nr 3-12-1851 ei käsitletud. Nimetatud haldusaktid on antud enne, kui maksuhaldur tuvastas 02.06.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/10287-67, et 13.10.2009 on toimunud ettevõtte üleminek AS-st Iloprint OÜ-sse Ilotrükk. Nimetatud maksuotsuse üle käib vaidlus haldusasjas nr 3-11-1558, milles Tallinna Ringkonnakohus jättis 07.05.2013 otsusega (jõustumata) AS Iloprint apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maksuotsuse jõusse. Kuigi kaebaja ei ole eelviidatud haldusaktide alusel maksuvõla sissenõudmise keelamist taotlenud haldusasjas nr 3-12-1851, on Tallinna Halduskohus selles asjas tehtud 30.11.2012 otsuses muu hulgas tuvastanud, et maksuhaldur nõuab AS-lt Iloprint ja OÜ-lt Ilotrükk solidaarselt maksuotsusega määratud maksuvõlga, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ning AS-lt Iloprint ainult seda maksuvõlga, mis on tekkinud pärast ettevõtte üleminekut, tuginedes Iloprint AS enda esitatud maksudeklaratsioonidele. Halduskohus leidis, et AS-l Iloprint enne 13.10.2009 tekkinud maksuvõla sissenõudmine pärast 13.10.2009 antavate haldusaktide ja sooritatavate toimingutega ei saa rikkuda kaebaja õigusi ning vastava summa sissenõudmise ja sellele tuginemise keelamise menetlusõigusliku lubatavuse eeldused ei ole täidetud.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 17.05.2013 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse AS-le Iloprint (resolutsiooni p 1) ning jättis AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).

Kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, s.o takistada AS Iloprint pankroti väljakuulutamist tsiviilasjas nr 2-12-19115. Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata muu hulgas siis, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Harju Maakohtu 30.04.2013 määrusest nr 2-12- 19115 nähtub, et pankrotiavaldus põhineb maksuvõlal summas 1 592 690,22 eurot. Määruse kohaselt võlgnik seda nõuet enamuses ei tunnista ning on selle kohtus vaidlustanud, mistõttu luges kohus vaidlustatud osas nõude PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi ebaselgeks. Kuivõrd võlgnik on tunnistanud võlgnevust summas 238 654,33 eurot ning sellest 73 920,95 euro suurune võlg on pandiga tagamata, pidas kohus ajutise halduri määramist vajalikuks. Järelikult ei ole pankrotimenetluse algatamisel ja ajutise halduri määramisel võetud arvesse maksuvõlgnevust tsiviilasjas nr 2-11-23215 vaidlustatud osas ning ajutine haldur on määratud seoses vaidlustamata maksuvõlaga summas 73 920,95 eurot. Seega ei too maksuvõlgade sissenõudmise keelamine iseenesest kaasa pankroti väljakuulutamata jätmist ega võimalda saavutada käesolevas asjas esitatud kaebuse eesmärki. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja juhul, kui võlgnik on maksejõuetu ning võlgniku maksejõulisust hindab

3-13-1002 4(9) kohus eelkõige ajutise halduri hinnangu alusel. Maksejõuetuse hindamisel võetakse arvesse võlgniku vara ning eelkõige vaidlustamata kohustusi. Vaidlustatud nõuete osas on pankrotimenetluses ettenähtud nõuete kaitsmise ja tunnustamise regulatsioon. Kui võlgnik leiab, et pankroti väljakuulutamine ei ole õiguspärane, saab ta maakohtu vastava lahendi vaidlustada ringkonnakohtus. Pankroti väljakuulutamist ning sellega seotud asjaolusid on võimalik vaidlustada vaid tsiviilkohtus vastava tsiviilasja raames.

Kaebuses on esitatud nõue keelata kaebuses nimetatud korralduste ja intressinõude alusel maksuvõla sissenõudmine. Sellise eesmärgi saavutamine ei ole õiguslikult võimalik, sest maksuhaldur on juba alustanud haldusaktide sundtäitmist ning esitanud maksukohustuslase suhtes pankrotiavalduse. Keelamiskaebuse lubatavuse eeldused on sätestatud HKMS § 45 lg-s

1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg-s 1 (vt ka Riigikohtu 19.06.2012 otsus nr 3-3-1- 84-11, p 22) ning käesoleval juhul ei ole need täidetud, kuivõrd taotletav keeld ei oma tulevikku suunatud toimet. Maksuhalduri suhtes esitatav keelamiskaebus saab hõlmata vaid taotlust keelata selliste haldusaktide andmine (maksukorralduse seaduse (MKS) § 129) või maksuvõla sundkorras sissenõudmise toimingute sooritamine (MKS § 130), mida ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga antud ega sooritatud. Kaebaja selliseid taotlusi esitanud ei ole, mistõttu pole keelamiskaebuse eeldused täidetud.

Maksuvõla sissenõudmine toimub tsiviilõiguslikke võimalusi kasutades ning nendega seotud tegevusi saab vaidlustada üksnes tsiviilkorras. Maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole pöördumisega on MTA ammendanud MKS-st tulenevad maksuhalduri avalik-õiguslikud vahendid maksuvõla sissenõudmiseks ning maksuvõla sissenõudmine pärast MTA pöördumist kohtutäituri poole toimub täitemenetluse üldkorras, kus maksuhalduril ei ole eristaatust (vt Riigikohtu 03.11.2011 määrus nr 3-3-1-69-11, p 12). Kui maksuvõla sissenõudmist haldusmenetluses ei toimu ja sellise haldusmenetluse alustamine pole ka ettenähtav, ei saa halduskohus seda keelata. Kohus ei saa keelata ka maksuvõla sissenõudmist pankrotimenetluses. MKS § kohaselt võib maksuhaldur esitada avalduse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse esitamine on eraõiguslik vahend avalik-õigusliku kohustuse täitmata jätmisest tuleneva võla sissenõudmiseks ning pankrotiavaldus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses tsiviilasjana. Kuna MTA pankrotimenetluses toiminguid HKMS § 6 lg 2 mõttes ei soorita, ei saa halduskohus MTA tegutsemist pankrotimenetluse algatamise osas keelata.

Lisaks ei nähtu kaebusest ega selle lisadest maksuvõla sissenõudmise õigusvastasus. Maksuvõla aluseks olevaid korraldusi ei ole kaebaja vaidlustanud, mistõttu on maksuhalduril seadusest tulenev kohustus teostada maksuvõla sissenõudmiseks erinevaid toiminguid, sealhulgas alustada sundtäitmist ja esitada avaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Eraõiguslike toimingute vaidlustamiseks on seadus ette näinud võimaluse kaitsta oma õigusi tsiviilkohtus, sealhulgas esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, esitada vastuväiteid pankrotimenetluses ning vaidlustada pankrotimenetluses tehtavaid lahendeid. Kohtu hinnangul ei ole tsiviilkohtumenetluses võlgniku õiguskaitsevõimalused ammendunud, seda enam, et pankrotimenetluses ei ole kohus ajutise halduri määramisel maksuvõla vaidlustatud osaga arvestanud.

Kuna kohus tagastab HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse AS-le Iloprint, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata.

4. AS Iloprint esitas halduskohtu määruse peale 22.05.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 28.05.2013 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3-13-1002 5(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. AS Iloprint palub määruskaebuses (ja 28.05.2013 esitatud täiendavas seisukohas) Tallinna Halduskohtu 17.05.2013 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võtta AS Iloprint kaebus menetlusse. Samuti palub kaebaja rahuldada AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada maksuhalduri vaidlusaluste korralduste ja intressinõude kehtivus. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.

Kaebuse eesmärk on keelata maksuhalduril toimingute tegemine väidetava ja vaidluse all oleva maksuvõla sissenõudmiseks kuni ajani, mil selgub maksuhalduri nõude olemasolu või puudumine, mis tehakse kindlaks tsiviilasjas nr 2-11-23215. Vastasel korral võidakse kuulutada välja kaebaja pankrot, mis tähendaks tema jaoks pöördumatut tagajärge. Eesmärgi saavutamine on esitatud kaebusega võimalik, kaebus on õiguspärane ja lubatav, samuti äärmiselt vajalik kaebaja õiguste efektiivseks kaitseks. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et ajutise halduri määramisel on arvesse võetud üksnes vaidlustamata maksuvõlga summas

73 920,95 eurot ning seega ei takistaks ka kaebuse rahuldamine iseenesest kaebaja pankroti väljakuulutamist. Vastustaja püüab jätta muljet, justkui ei kajastaks maksuhaldur hetkel vaidluse all olevaid summasid oma pankrotimenetluses esitatud nõudes, ei tugineks vaidlustatud nõuetele ja ei nõua vastavaid summasid üldse hetkel sisse, kuna täitemenetlused on peatatud, kuid see on ebaõige. Tegelik summa, mille üle pooled ei vaidle, on üksnes 110,94 eurot. Seetõttu juhul, kui kohus keelaks vaieldavate maksuvõlgade sissenõudmise, saaks maksuhaldur kaebajalt nõuda vaid viimatinimetatud summat, mille alusel ei oleks AS Iloprint pankroti väljakuulutamine ilmselgelt võimalik. Ajutine haldur ja tsiviilkohus peavad lähtuma kehtivatest haldusaktidest, sõltumata võlgniku võimalikest sisulistest vastuväidetest nende õiguspärasusele. Haldusakti õiguspärasust saab hinnata vaid halduskohus. Kaebaja pankroti ebaõige väljakuulutamine halvaks tema majandustegevuse ja tootmisprotsessid ning mistahes hilisemate õiguskaitsevahendite kasutamine ei tagaks enam kaebaja õiguste tegelikku kaitset. Kaebaja ei tunnista AS Iloprint ettevõtte üleminekut OÜ-sse Ilotrükk, kuid on esitanud maksudeklaratsioonide parandused lähtuvalt maksuhalduri kehtivast haldusaktist, kus vastav ettevõtte üleminek väidetavalt tuvastati. OÜ Ilotrükk on nimetatud maksuotsuse vaidlustanud ja asjas puudub seni jõustunud kohtulahend. Seega on tegemist jätkuvalt vaidluse all oleva asjaoluga, mis ei ole käesoleval juhul ka asjassepuutuv.

HKMS § 37 lg 2 p-s 3 ja § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse lubatavuse eeldused on käesoleval juhul täidetud. Maksuvõlgade sissenõudmine (MKS § 10 lg 2 p 3) on haldusorgani (maksuhalduri) tegevus, mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes ning järelikult vastab see haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg-s 1 ja HKMS § 6 lg-s 2 sätestatud toimingu määratlustele. Maksukorralduse seadus annab maksuhaldurile maksuvõlgade sissenõudmiseks ka olemuselt tsiviilõiguslikke võimalusi, näiteks pöördumine kohtutäituri poole (MKS § 130 lg 2) või maksuvõlgade sissenõudmine likvideerimis-, pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja kohtumenetluses (MKS § 133), mida maksuhaldur on asunud kasutama ka käesoleval juhul. Kuivõrd maksuvõla sissenõudmine on toiming, siis saab puudutatud isik esitada selle osas ka keelamiskaebuse, nõudes haldusorgani tegevuse keelamist maksuvõla edasisel sissenõudmisel. AS Iloprint keelamiskaebus on suunatud tulevikku, kuna selle eesmärk on hoida ära või lõpetada maksuhalduri õigusvastane käitumine ning kaebaja õiguste edasine riive olukorras, kus muid vahendeid kaebajal sisuliselt enam ei ole (tsiviilõiguslikud vahendid on ammendunud ning haldusakte pole enam võimalik vaidlustada, kuna vaidluse all ei ole haldusakti enda õiguspärasus, vaid selle täitmise küsimus). Kõik Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-84-11 (p 22) märgitud eeldused on täidetud: maksuhalduri poolt maksuvõlgnevuse

3-13-1002 6(9) edasine sissenõudmine pankroti väljakuulutamise kaudu riivab oluliselt kaebaja õigusi; õiguste rikkumist poleks hiljem võimalik kohase kaebusega ära hoida (tsiviilmenetluses ei hinnata avalik-õiguslikust suhtest tulenevaid nõudeid); hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (antud juhul sisuliselt võimatu); on põhjust arvata, et toiming sooritatakse (Harju Maakohtus toimub 05.06.2013 istung kaebaja pankroti väljakuulutamiseks). Halduskohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-69-11 (p 12) ei ole asjakohane, sest kaebaja on kogu menetluse jooksul läbivalt rõhutanud, et maksude sissenõudmine on siiski haldustoiming ja selle keelamise õigus on igal juhul halduskohtul. AS Iloprint ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada maksuhalduri nõuete sisu, sest tegemist on avalik-õiguslike nõuetega. Halduskohtu lähenemise tõttu jäävad kaebaja õigused kaitseta põhjusel, et maksuhaldur on tema survestamiseks kasutanud eraõiguslikku vahendit, kuigi haldusorgani lõppeesmärk on avalik-õigusliku funktsiooni täitmine. Kui kohtud asuvad seisukohale, et esitatud keelamiskaebus ei ole lubatav, tekib õiguslik vaakum, kus kaebaja ei saa oma (põhi)õigustele kaitset haldusega ka tsiviilkohtust.

Esialgne õiguskaitse on vajalik seetõttu, et Harju Maakohtu istung tsiviilasjas nr 2-12-19115 kaebaja pankroti väljakuulutamise otsustamiseks toimub 05.06.2013 ning esialgse õiguskaitseta on AS Iloprint pankroti väljakuulutamine tõenäoline ja käesoleva menetluse jätkamine muutub mõttetuks. Sel juhul ei oleks tagatud AS Iloprint õiguste efektiivne ja lünkadeta kaitse maksuhalduri omavoli eest. Kaebaja õiguste esialgseks kaitseks piisab vaidlusaluste korralduste ja intressinõude kehtivuse peatamisest, sest AS Iloprint pankroti väljakuulutamine ei ole võimalik, kui tema vastu ei eksisteeri sissenõutavaid nõudeid. MKS §

128 lg 2 p 5 kohaselt on maksuvõla sundtäitmine lubatud vaid juhul, kui haldusakti täitmist ei ole peatatud. Maksuvõla sissenõudmine on tsiviilasjas nr 2-11-23215 vaidlustatud väitega, et maksuvõlg on tasutud ning Harju Maakohus on 22.06.2011 määruses pidanud hageja põhistust niivõrd veenvaks, et peatas täitemenetlused maksuvõla sissenõudmiseks, kuid see ei peatanud siiski haldusaktide kehtivust. Kaebaja õigusi rikuks jämedalt olukord, kui tema pankrot kuulutatakse väidetava maksuvõla alusel välja ning alles seejärel asutakse analüüsima, kas maksuhalduri nõue oli üldse põhjendatud. Maksuhalduri õigusi ega avalikke huve esialgse õiguskaitse kohaldamine oluliselt ei piira, kuna maksuhalduri nõue on tagatud kolmandale isikule (AS Ilo) kuuluva kinnistuga.

6. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele ja esialgse õiguskaitse taotlusele vastu ning palub need jätta rahuldamata.

Halduskohus on vaidlusaluse maksuvõla suurust analüüsinud ning tuvastanud selleks

238 654,33 eurot. Määruses on õigesti märgitud, et tsiviilasjas nr 2-11-23215 vaidlustatud summasid ei ole pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12-19115) arvesse võetud. Kaebaja väide, et pooled ei vaidle üksnes 110,94 euro üle, on tendentslik ja tõendamata. Igal juhul ei ole kaebajal võimalik saavutada oma kaebuse eesmärki ehk keelata maksuvõla sissenõudmine, mistõttu tagastas halduskohus kaebuse põhjendatult. Pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12- 19115) on maakohus lugenud tsiviilasjas nr 2-11-23215 vaidlustatud nõuded PankrS § 15 lg 1 p 1 järgi ebaselgeteks ja ei ole neile tuginenud. Maksuhaldur on tuvastanud AS Iloprint 13.10.2009 toimunud ülemineku OÜ-sse Ilotrükk, mida on sisuliselt tunnistanud ka AS Iloprint ise, esitades maksudeklaratsioonide parandused. Seega on asjakohatu väide, et pankroti väljakuulutamine halvaks AS Iloprint majandustegevuse ja tootmisprotsessid, kuivõrd ettevõtte ülemineku tõttu saaks sellise väite esitada vaid ülevõtja.

Kaebaja on keelamiskaebuse lubatavust püüdnud põhjendada asjaoluga, et maksuvõlgade sissenõudmine on tervikuna käsitatav haldusorgani üheainsa toiminguna HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 tähenduses, olenemata sellest, kas sissenõudmist viib läbi maksuhaldur või

3-13-1002 7(9) kohtutäitur. Vastustaja leiab, et kaebaja tõlgendab haldusorgani toimingut põhjendamatult laiendavalt. HKMS § 45 lg 1 esemena saaks praegusel juhul mõista vaid maksuvõla sissenõudmise kui pikemaajalise faktilise tegevuse jooksul rakendatavaid konkreetseid meetmeid, mida on võimalik tulevikku suunatult keelata. Kogu maksuvõla sundtäitmise menetlust, mis hõlmab maksuvõla tasumiseks antud maksuhalduri korraldusi (MKS § 129), maksuhalduri täitetoiminguid (MKS § 130), kohtutäituri tegevust jms, ei saa meelevaldselt käsitada ühe toiminguna. Kohtul ei ole võimalik keelata kohtuotsuse tegemise ajaks juba läbiviidud toimingute sooritamist. Praegusel juhul on kõik vaieldavad toimingud sooritatud juba enne kaebuse esitamist (s.o kohtutäitur on algatanud täitemenetlused ja maakohus on algatanud pankrotimenetluse). Seega ei ole keelamiskaebuse eeldused täidetud, maksuvõla sissenõudmine toimub tsiviilõiguslikke võimalusi kasutades ning nendega seotud tegevusi saab vaidlustada üksnes tsiviilkorras. Maksuvõla sissenõudmiseks sooritatavad toimingud on eraldiseisvalt vaidlustatavad. Kaebaja ei saa endale tagantjärele kunstlikult tekitada õiguskaitsevahendeid, mida seadusandja ei ole ette näinud. Seetõttu on ainetu väide, et kaebajal ei ole võimalik saada oma õigustele piisavat kaitset ei haldusega tsiviilkohtust.

Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on soovinud tsiviilasjas nr 2-11- 23215 vaidluse all olevate maksuvõla tasumise korralduste ja intressinõude kehtivuse peatamist. Nimetatud haldusakte käesolevas haldusasjas vaidlustatud ei ole, mistõttu ei saa halduskohus ka nende kehtivust peatada. Samuti on kaebus ilmselgelt perspektiivitu, kuivõrd esitatud keelamiskaebus ei ole seaduse järgi lubatav. Maksuvõla sissenõudmiseks antud haldusaktid on õiguspärased ja kehtivad ning kaebaja ei ole neid eelnevalt halduskohtus vaidlustanud. Maksuvõlgade edasine sissenõudmine (hetkel peatatud) toimub täitemenetluse üldkorras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. AS Iloprint on käesolevas asjas esitanud halduskohtule HKMS § 37 lg 2 p-s 3 sätestatud keelamiskaebuse, soovides maksuhalduril keelata kaebaja maksuvõla sissenõudmine kui toimingu sooritamine HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 tähenduses. Kaebaja hinnangul on HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse lubatavuse eeldused antud juhul täidetud. Kuivõrd advokaadi vahendusel esitatud kaebuse nõue on selge ja üheselt mõistetav, analüüsib ringkonnakohus kaebuse lubatavust üksnes selles märgitud ulatuses.

8. HKMS § 37 lg 2 p 3 kohaselt võib kaebusega muu hulgas nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist (keelamiskaebus). HKMS § 45 lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. HKMS § 5 lg 1 p-st 3 ja lg-st 3 tulenevalt on asjakohane ka RVastS § 5 lg 1, mis näeb ette, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Riigikohus on 19.06.2012 otsuses nr 3-3-1-84-11 (p 22) keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad üheaegselt esinema, määratlenud järgmiselt: 1) antav haldusakt või sooritatav toiming peab olema isiku õigusi riivav; 2) õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; 3) on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse.

3-13-1002 8(9) Samas lahendis (p 39) on kõrgem kohus lisaks rõhutanud, et HKMS § 46 lg 3 järgi võib keelamiskaebuse küll esitada tähtajatult, kuid see säte ei anna alust rahuldada keelamiskaebust, kui samadel asjaoludel esitatud tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus HMS § 60 lg-s 2 sätestatud haldusakti siduvuse põhimõttest. Haldusakti siduvust selles tuvastatud asjaolude piires on võimalik murda tühistamiskaebusega.

Asjakohane on ka halduskohtu viide Riigikohtu 03.11.2011 määrusele nr 3-3-1-69-11 (p 12), milles kõrgem kohus märkis, et kui maksuhaldur on MKS § 130 lg 2 alusel pöördunud maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole, siis selle toimingu tegemisega on MTA ammendanud MKS-st tulenevad maksuhalduri avalik-õiguslikud vahendid maksuvõla sissenõudmisel ning maksuvõla sissenõudmine kohtutäituri poolt toimub täitemenetluse üldkorras ja maksuhalduril ei ole täitemenetluses eristaatust.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma antud juhul mingit tähtsust, milliste maksuvõlgade sissenõudmine on vaidluse all tsiviilasjas nr 2-11-23215 (ja mille osas on täitemenetlused peatatud), millistele maksuvõlgadele on maksuhaldur tuginenud AS Iloprint pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 3-12-19115) ning millises summas maksuvõlgade üle pooled ei vaidle. Nimetatud asjaolud saaksid tähtsust omada vaid olukorras, kus kõik muud menetluslikud eeldused keelamiskaebuse esitamiseks on täidetud. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

Vastustaja ja halduskohus on õigesti juhtinud kaebaja tähelepanu tingimusele, et keelamiskaebuse esitamine on võimalik vaid selliste haldusaktide või toimingute suhtes, mida pole seni antud või tehtud. Tegemist on seaduses ettenähtud tingimuste esinemise korral erandlikult lubatava ennetava õiguskaitsevahendiga. Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega MKS § 10 lg 2 p-s 3 sätestatud maksuvõla sissenõudmise ülesandest kui ühtse tervikuna käsitatavast toimingust HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 tähenduses. Iseenesest on õige, et MKS § 10 lg 2 p 3 ja MKS 13. peatükk (§-d 128–1361) panevad maksuhaldurile avalikõigusliku kohustuse nõuda sisse maksuvõlad. Sellest ei saa aga järeldada, et maksuvõlgade sissenõudmiseks saab maksuhaldur kasutada üksnes avalik-õiguslikke vahendeid või oleksid ka maksuhalduri poolt rakendatavad tsiviilõiguslikud vahendid vaidlustatavad halduskohtus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määrus nr 3-12-1851, p 9). Maksuvõla sissenõudmine kui abstraktselt määratletud üldine ülesanne ei ole iseseisev toiming, vaid maksuvõla sissenõudmise toiminguteks saavad olla üksnes maksuhalduri poolt MKS 13. peatükis sätestatud konkreetsete volituste rakendamine, mille eesmärk on nõuda sisse maksuvõlad või tagada nende hilisema sissenõudmise võimalikkus. Seejuures tuleb näiteks MKS § 129 alusel maksuvõla tasumise korraldus anda hoopis haldusakti vormis.

10. AS Iloprint ei ole oma kaebuses taotlenud maksuhalduri ühegi konkreetse ja veel sooritamata toimingu tegemise keelamist. Kõigi vaidlusaluste korralduste ja intressinõude alusel on täitemenetlused algatatud juba 2011. aastal (MTA esitas täitmisavaldused 26.01.2011 ja kohtutäitur on võlgnikule täitmisteated koostanud 11.02.2011) ning maksuhaldur esitas AS Iloprint suhtes pankrotiavalduse 15.05.2012. Seega on maksuhaldur kasutanud ära kõik avalik-õiguslikud vahendid maksuvõla sissenõudmiseks, rakendanud juba ka tsiviilõiguslikke vahendeid ning kogu edasine sissenõudmine toimub tsiviilkorras. Kaebaja ei ole esitanud mingeid väiteid ega andmeid selle kohta, et maksuhalduril oleks kavas veel mingite avalik-õiguslike toimingute tegemine AS Iloprint maksuvõla sissenõudmiseks, mida halduskohtul oleks üldse võimalik keelata. Vastustaja kinnitusel on kõik maksuhalduri poolsed maksuvõla sissenõudmise toimingud ammu tehtud ning ka ringkonnakohtule ei ole

3-13-1002 9(9) ettenähtav, et maksuhaldur saaks veel rakendada mingeid täiendavaid avalik-õiguslikke abinõusid AS-lt Iloprint maksuvõla sissenõudmiseks, mille eest võiks kaebaja vajada õiguskaitset. AS Iloprint pankroti väljakuulutamise üle ei otsusta mitte maksuhaldur, vaid maakohus ning viimase tegevuse keelamiseks ei ole halduskohtusse pöördumine võimalik. Seega puudub antud juhul juba keelamiskaebuse esitamise esmane eeldus ehk haldusorgani kavandatav toiming, mille suhtes saaks üldse keelamisnõude esitada, ning sellest tulenevalt ei ole AS Iloprint keelamiskaebus ilmselgelt lubatav. Keelamiskaebusega ei saa nõuda maksuhalduri kohustamist tunnistada varasemad haldusaktid kehtetuks või juba tehtud toimingud tagasi täita (sh nõuda varasemate toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks mingite uute toimingute tegemist).

11. Käesolevas asjas on AS Iloprint soovinud esitada keelamiskaebust sisuliselt samadel asjaoludel, mis ta oleks saanud esitada maksuvõla tasumise korralduste ja intressinõude peale esitatavas tühistamiskaebuses. Sellisel alusel keelamiskaebust esitada ei saa. Kaebaja on küll rõhutanud, et vaidluse all ei ole haldusaktide endi õiguspärasus, vaid üksnes nende täitmise küsimus, kuid tegelikkuses on ta siiski esitanud vastuväited just kõnealustes haldusaktides märgitud maksuvõlgadele sisuliselt ehk seadnud kahtluse alla nimelt korralduste ja intressinõude õiguspärasuse (rõhutades, et tal ei ole tsiviilkohtumenetluses võimalik vaidlustada maksuhalduri nõuete sisu), mille vaidlustamiseks ettenähtud tõhusad võimalused on ta jätnud ise varasemalt kasutamata. Vastustaja märgib seetõttu põhjendatult, et kaebaja väited muude efektiivsete õiguskaitsevahendite puudumise kohta on ainetud.

12. Eelnevat arvestades tagastas halduskohus AS Iloprint kaebuse õiguspäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks asjaoludest tulenevalt HKMS § 121 lg 2 p 2 (kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki) asemel kohasemaks tagastamisaluseks küll HKMS § 121 lg 2 p 1 (kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud), kuid see ei mõjuta kuidagi järeldust, et AS Iloprint kaebus kuulus selle esitajale läbivaatamatult tagastamisele.

13. Kuna halduskohus tagastas AS Iloprint kaebuse põhjendatult ning ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata, siis tuleb AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata, kuivõrd kaebajal ei saa esineda esialgse õiguskaitse vajadust (HKMS § 249 lg 3 teine lause). Samas märgib ringkonnakohus täiendavalt, et maksuhaldur on juhtinud õigesti tähelepanu, et AS Iloprint esialgse õiguskaitse taotlus väljub ilmselgelt ka tema kaebuse taotluse piiridest. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlustatud maksuhalduri korraldusi maksuvõla tasumiseks ega intressinõuet, siis ei oleks kohtul võimalik HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel ka nende kehtivust peatada (st peatada saab üksnes „vaidlustatava“ haldusakti kehtivust või täitmist).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets