2-13-504/15 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Lukiina Vismann

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2013, Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-504

Tsiviilasi

BIGBANK AS hagi XXX ja XXX vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

10 739,87 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

BIGBANK

AS

(registrikood

10183757,

asukoht Rüütli 23, Tartu 51006); lepinguline esindaja

Brit Raud

Kostja 1: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja 2: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Istungil osalenud isikud ja nende

esindajad

Kohtuistung 18.04.2013, edasi kirjalikus menetluses

Isungil osalesid hageja esindaja Brit Raud, kostja 1

esindajad Vladimir Kolga ja Svetlana Malkova

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada BIGBANK AS hagi.

2. Mõista seisuga 18.04.2013 kostjatelt XXX(isikukood XXX) ja XXX(isikukood

XXX) solidaarselt välja võlgnevus 9 640,33 eurot (üheksa tuhat kuussada

nelikümmend eurot ja 33 senti), millest 6 343,52 eurot on tagastamata

krediidisumma, 1418,05 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 127,80 eurot

võla sissenõudmisega seotud kulud, 48,72 eurot lepingu sõlmimise tasu ja

1 702,24 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, BIGBANK AS kasuks.

3. Mõista solidaarselt kostjatelt välja tagastamata krediidisummalt (6 343,52

eurolt) viivis 24,24% aastas alates 19.04.2013 kuni krediidisumma täieliku

tasumiseni BIGBANK AS kasuks.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda kanda.

5. Jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

Hageja ja kostja XXX sõlmisid 03.11.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX (edaspidi leping,

koopia lisatud), mille raames on hageja ja krediidisaaja sõlminud kaks kokkulepet

krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 2

suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 429,88 euro võrra. Pärast

täiendava krediidisumma üleandmist oli krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks

6495,91 eurot. Kokkuleppega nr 2 muudeti lepingus kokkulepitud intressimäära. Uueks

intressimääraks loeti alates 15.07.2011 24,24% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta.

Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr

S (edaspidi üldtingimused).

03.11.2006 sõlmisid hageja ja XXX (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Lepingu alusel oli

krediidisaaja kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates

22.08.2011, millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli

käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, st

krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed

maksed hagejale ise tasuma. Hoolimata sellekohastest meeldetuletustest makseid

nõuetekohaselt ei tasutud ning hageja oli sunnitud kohtueelse menetluse lõpetama ning oma

õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole.

Hageja hoiatas 01.03.2012 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui

kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus

hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata

eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus,

mis võimaldanuks koostöö jätkumist ning lepingujärgsete kohustuste täitmist varem

kokkulepitud

tingimustel.

Hageja

ütles

28.03.2012

krediidisaajale

saadetud

ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt

8014,19 euro tasumist, millest 6343,52 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1418,05

eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 127,80 eurot võla sissenõudmisega seotud

kulu, 48,72 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 76,10 eurot viivis.

Hageja nõuab kostjatelt lepingu, käenduslepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108

lg 1 ja § 113 lg 1, § 142 ja § 145 lg 1, 2 ning TsMS § 367 alusel solidaarselt lepinguliste

kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate

kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata

intress, võla sissenõudmisega seotud kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. Arvestades, et

pärast lepingu ülesütlemist ei ole krediidisumma katteks tasutud ühtegi makset, siis on

kostjate poolt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummaks 6 343,52 eurot, mis tuleb

üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja

mõista.

Kokkuleppe nr 2 alusel on krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 24,24%

krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna pärast lepingu ülesütlemist ei ole intressidena

võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasutud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja

6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu

ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1 418,05 eurot.

Üldtingimuste p 7.5 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla

sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla

sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjatele saadetud kirjade ja võla

menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Krediidisaajale,

käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud

teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.

Hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste

rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, need on hageja jaoks ettenägematud. Hageja

tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks

vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise

juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti

on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Seega ei ole võla

sissenõudmisega seotud kulud kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist

hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele pingutustele. Hageja rõhutab, et

võla sissenõudmisega seotud kulu tekkimine ei ole seotud laenulepingu eesmärgiga, vaid

vajadusega laenumaksete mittetasumisega seotud lepingu rikkumisest tingitud täiendavate

kulutuste hüvitamine, selleks et taastada olukord, milles oleks hageja juhul, kui kohustusi ei

oleks kostjate poolt rikutud. Hageja oli sunnitud nimetatud kulusid tegema oma nõudeõiguse

maksmapanekuks ning kulud on olnud vajalikud, mõistlikud ja põhjendatud. Kulutuste

tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning

need on seotud ainult antud konkreetsete kostjate lepingu rikkumisega. Seega saavad kostjad

selliste kulude tekkimist ette näha ning peavad lepingu rikkumisel nende tekkimise ning

hüvitamise kohustusega arvestama.

Kostjad on jätnud kokkuleppe nr 2 ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,80 eurot

kostjatele 27.09.2011, 28.10.2011 ja 11.01.2012 saadetud võla sissenõudmisega seotud

kirjade, 01.02.2012 ja 01.03.2012 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 28.03.2012

põhivõlgnikule saadetud lepingu ülesütlemisavalduse ning käendajale saadetud nõudekirja

eest. Seega palub hageja üldtingimuste p-de 7.5 ja 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel

kostjatelt solidaarselt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 127,80

eurot.

Lepingu ülesütlemisel 28.03.2012 oli kokkuleppe nr 2 alusel sissenõutavaks muutunud

tasumata viivis 76,10 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata

sissenõutavaks muutunud krediidisumma 6343,52 eurot, seega arvutab hageja viivist

krediidisumma tagastamisega viivitamiselt, määraga 24,24% võlgnetavalt summalt aastas.

04.01.2013 seisuga tuleb kokkuleppe nr 2, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt

solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1264,11 eurot ning TsMS § 367

alusel alates 05.01.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 24,24%

tagastamata krediidisummalt aastas.

Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus krediidisaaja tasuma hagejale 64,96 eurot lepingu sõlmimise

tasu. Kuna hagejale ei ole lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasutud, tuleb lepingu

üldtingimuste p 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista

tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 48,72 eurot (64,96 – 16,24).

Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja käendaja sõlminud käenduslepingu.

Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja krediidisaaja

vahelisest lepingust nr XXX ning võimalikest hageja ja krediidisaaja vahel tulevikus

sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike

ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse

rahaliseks maksimummääraks 23 979,48 eurot ning käenduse tähtajaks 01.12.2015.

Hageja seisukoht XXXvastuväidetele

Hageja jääb oma hagiavalduses toodud seisukohtade juurde. Hageja ei nõustu kostja 1

vastuväidetega ning põhjendab seda järgnevaga:

Põhivõlgnik väidab oma vastuses, et vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule ning

kokkulepetele sai ta krediiti summas 7 586,35 eurot. Samuti leiab kostja 1, et hageja on

„väidetavalt“ laenanud põhivõlgnikule 1 429,88 eurot, mida reaalselt põhivõlgniku

arvelduskontole

üle

kantud

pole.

Hageja

ja

põhivõlgnik

sõlmisid

03.11.2006

tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai põhivõlgnik 100 000 krooni (6 391,16 eurot)

krediiti. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma lepingu

sõlmimise tasu 1 000 krooni (63,91 eurot). Kuna põhivõlgnik on avaldanud soovi pidada

lepingu sõlmimise tasu kinni krediidisummast, siis oli hageja nõus nimetatud summa

tasaarvestama krediidisumma väljamaksmisel krediidisaajale, seega on alusetu põhivõlgniku

väide, nagu oleks ta tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel saanud krediiti 6 327,25 eurot.

Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13.08.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX raames kokkuleppe

nr 1, mille alusel sai põhivõlgnik täiendavalt krediiti 20 000 krooni (1 278,23 eurot).

Kokkuleppe nr 1 kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma lepingu sõlmimise tasu 300 krooni

(19,17 eurot). Poolte kokkuleppel tasaarvestati nimetatud kohustus krediidisumma

väljamaksmisel. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli põhivõlgniku kasutuses

olevaks krediidisummaks 117 223,34 krooni (7 491,94 eurot).

Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13.08.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX raames kokkuleppe

nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 2

suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 429,88 euro võrra, mis

tasaarvestati lepingust nr XXX tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustustega krediidiandja

ees, millest 1 298,63 eurot moodustas intress, 48,20 eurot viivis ning 83,05 eurot võla

sissenõudmise kulud. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli põhivõlgniku kasutuses

olevaks krediidisummaks 6 495,91 eurot. Kokkuleppe nr 2 kohaselt kohustus põhivõlgnik

tasuma lepingu sõlmimise tasu 64,96 eurot. Kokkuleppega nr 2 lepiti kokku, et lepingu

sõlmimise tasu tasutakse krediidisaaja poolt vastavalt kokkuleppe maksegraafikule.

13.08.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkulepe nr 2 on

võlgnevuse ümberkujundamise leping, mistõttu selle alusel reaalset laenusaajale raha

ülekandmist ei pidanudki toimuma. Hageja märgib, et alates võlaõigusseaduse jõustumisest

on tarbijakrediidileping konsensuaalne leping, st leping jõustub alates kokkuleppele

jõudmisest, mitte vara üleandmisest. Lisaks märgib hageja, et põhivõlgnik on eelpool

nimetatud nõudeid kokkuleppe nr 2 allkirjastamisega tunnistanud. Uues krediidilepingu

kokkuleppes nr 2 lepiti kokku, et kõik erinevat liiki põhivõlgniku rahalised kohustused

kujundatakse ümber nn uueks krediidisummaks. Antud juhul olid pooled kokkuleppe nr 2

eritingimustes sõnaselgelt kokku leppinud, et nö uueks laenuks ümbervormistamise

tulemusena loetakse põhivõlgniku varasemad kohustused tasaarvelduse tulemusena täidetuks.

Seega on alusetu põhivõlgniku väide, nagu oleks ta poolte vahel sõlmitud lepingu ning

kokkulepete alusel saanud krediiti 7 586,35 eurot. Põhivõlgnik on vastavalt poolte vahel

sõlmitud lepingule nr XXX ning kokkulepetele 1 ja 2 saanud krediiti summas 9 099,27 eurot

(6 391,16 + 1 278,23 + 1 429,88). Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et

põhivõlgnik on saanud krediiti summas 9 099,27 eurot ning kokkuleppest nr 1 tulenevate

kohustuste tasaarvestus vastab kostja tahtele ning on kooskõlas seadusega.

Hageja rõhutab, et põhivõlgniku poolt välja toodud põhisumma tagasimaksete kogusummaga

2 603 eurot on ekslik. Laekumiste väljavõttest nähtuvalt on selleks 2 755,76 eurot.

Põhivõlgnikul oli lepingu ning selle maksegraafiku järgi kohustus tagastada põhisumma aga

lisaks tasuda laenu kasutamise eest ka intressi. Tasumisele kuulunud tagasimaksed tulenevad

poolte vahel sõlmitud lepingust, kokkulepetest ja vastavatest maksegraafikutest. Hageja on

kostjatele selgitanud nende poolt allkirjastavatest lepingutest tulenevaid kohustusi.

Tarbijakrediidilepingut nr XXX ning selle kokkuleppeid allkirjastades on põhivõlgnik

nõustunud nimetatud lepingu ja kokkulepete tingimustega ning ühtlasi väljendanud enda

arusaamist lepingutingimustest. Hageja jääb hagis esitatud nõuete juurde. Samuti märgib

hageja, et intressinõue tuleneb poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX

kokkuleppest nr 2, mille kohaselt on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi

24,24% krediidisummast ühe aasta kohta. Pooled on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt

kokku leppinud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 24,24% krediidisummast

aastas. Seega on intressi maksmise kokkulepe kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Seega asub

hageja seisukohale, et lisaks krediidisummale tuli põhivõlgnikul tasuda krediidi kasutamise

eest intressi vastavalt kokkulepitule ning intressi maksmise kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja

põhjendatud. Seega asub hageja seisukohale, et lisaks krediidisummale tuli põhivõlgnikul

tasuda krediidi kasutamise eest lisaks intressi vastavalt kokkulepitule ning intressi maksmise

kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja põhjendatud.

Põhivõlgnik väidab oma vastuses, et hageja poolt esitatud väljavõtte kohaselt on põhisumma

katteks tasutud 2 603 eurot ning arvestades väljastatud krediidisummasid ning tagasimakseid,

on põhivõlgniku meelest tagastamata krediidisummaks 4 983,35 eurot (7 586,35 – 2 603).

Hageja ei nõustu põhivõlgniku poolt välja toodud põhisumma tagasimaksete kogusummaga.

Laekumiste väljavõttest nähtuvalt on selleks 2 755,76 eurot. Teiseks, nagu hageja ka punktis 1

rõhutas, on põhivõlgniku väide selle kohta, nagu oleks ta hagejalt saanud krediiti summas

7 586,35 eurot, väär ning põhjendamata. Hageja ja põhivõlgniku vahel 13.08.2007 sõlmitud

kokkuleppe nr 2 alusel oli põhivõlgniku kasutuses olevaks krediidisummaks 6 495,91 eurot.

Laekumiste väljavõttest on näha, et kokkuleppe nr 2 tagastamata krediidisumma katteks on

tasutud kokku 152,39 eurot, seega on kokkuleppe nr 2 järgne tagastamata krediidisumma

6 343,52 eurot (6 495,91 – 152,39).Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et

kokkuleppe nr 2 järgne tagastamata krediidisumma on kokku 6 343,52 eurot. Põhivõlgnik ei

ole kuidagi põhjendanud ega tõendanud, et tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppes nr 2

märgitud krediidisumma 6 495,91 eurot ei vasta tõele. Samuti ei ole põhivõlgnik tõendanud,

et tal ei ole 15.07.2011.a. seisuga olnud täitamata rahalisi kohustusi hageja ees summas 6

495,91 eurot. Tulenevalt ülaltoodust ning muu hulgas võlatunnistuse olemusest lähtuvalt ei

vaja nimetatud faktiline asjaolu hageja poolt eraldi tõendamist, kuna sellise kohustuse

olemasolu tõendiks on ülalnimetatud kokkulepetes sisalduv võlatunnistuse andmise fakt.

Tulenevalt ülalöeldust ja lähtuvalt kokkuleppes nr 2 sisalduvast võlatunnistusest ja selle

olemusest ning kokkuleppe sisust, asub hageja seisukohale, et kokkuleppe nr 2 alusel on

põhivõlgnik saanud krediiti summas 6 495,91 eurot. Kuna peale kokkuleppe nr 2 sõlmimist

on krediidisumma katteks tasutud vaid 152,39 eurot, siis käesolevaks hetkeks on kostjate

poolt hagejale tagastamata krediidisummaks 6 343,52 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks igal juhul välja mõista.

Hageja on pakkunud põhivõlgnikule neid lahendusvariante, mida hagejal oli võimalik

pakkuda. Kuna põhivõlgnikul tekkisid maksete tasumisega raskused, siis pakkus hageja

põhivõlgnikule

võimalust

tasuda

senisest

maksegraafikus

kokkulepitud

maksetest

madalamaid kuumakseid. Kui lepingu maksegraafiku alusel kohustus kostja tasuma igakuiselt

253,46 eurot (3965,69 krooni), siis poolte vahel 14.01.2011 sõlmitud võla tasumise

kokkuleppe alusel sai põhivõlgnik tasuda väiksemaid maksed summas 127,82 eurot kuus.

Lepingu katteks laekus alates jaanuarikuust 2011 kuni veebruarikuuni 2011 igakuiselt 127,82

eurot, järgmine makse laekus 11.04.2011 summas 128 eurot. 22.06.2011 toimunud

telefonivestluse käigus soovis põhivõlgnik, et hageja jaotaks lepingust tekkinud võlgnevuse

uude maksegraafikusse väites, et maksegraafiku pikkus võiks olla kuni 30 kuud, kuna siis

saab võlgnevuse kiiremini tasutud. Põhivõlgnikule sai selgitatud ka sellise graafikupikkusega

kaasnevat suuremat kuumakset, millega põhivõlgnik nõustus. Põhivõlgnik on hageja suhtes

käitunud pahatahtlikult ning venitanud läbirääkimiste protsessi, andes pidevalt tühje lubadusi.

Hageja on korduvalt põhivõlgnikule vastu tulnud ning andnud täiendavaid tähtaegu maksete

tasumiseks, samuti vähendanud tasumisele kuuluva kuumakse suurust põhivõlgnikule

jõukohasemaks. Põhivõlgnik pole kordagi ise üles näidanud initsiatiivi olukorra

lahendamiseks. Seega asub hageja seisukohale, et hageja on teinud kõik endast oleneva, et

jõuda põhivõlgnikuga võla tasumise osas kokkuleppele. Põhivõlgnik ei ole ise üles näidanud

initsiatiivi olukorra lahendamiseks kohtuväliselt.

Hagejale jääb arusaamatuks, mida mõtleb põhivõlgnik „täpse tasumiste kirjeldamise viisi“ all.

Hageja on põhivõlgnikule esitanud 11.03.2013 lepingute laekumiste üksikasjaliku väljavõtte

(mille põhivõlgnik ka oma vastusele lisanud on), millest on täpselt näha, mis summad on

hageja arvestanud põhisumma, intressi ning muude nõuete katteks. Koopiad krediidi

ülekandmist tõendavatest maksekorraldustest on vastusele lisatud.

Põhivõlgniku väited käenduslepingu kehtivuse ja tingimuste osas tuleb jätta tähelepanuta,

kuna põhivõlgnik ei ole käenduslepingu pooleks. Isik ei saa vaidlustada sellise lepingu

kehtivust ega tingimusi, mille pooleks ta ei ole. Ühtlasi märgib hageja järgnevat.

Krediidilepingust nr XXX tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis

krediidiandja 03.11.2006 käenduslepingu käendaja XXX. Käenduslepinguga võttis käendaja

XXX endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja põhivõlgniku vahelisest

krediidilepingutest ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus

sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike

ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt oli XXXvastutuse

rahaliseks maksimummääraks 23 979,48 eurot (375 197 kr) ning käenduslepingu kohaselt oli

käenduse tähtajaks 01.12.2015. Seega tuleneb 03.11.2006 sõlmitud käenduslepingust, et

lisaks tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest vastutuse

võtmisega võttis käendaja vastutuse ka põhivõlgniku ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest

krediidlepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Käendaja ei käendanud

03.11.2006 sõlmitud käenduslepinguga üksnes tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevaid

põhivõlgniku kohustusi, vaid tagatud olid muu hulgas ka põhivõlgniku ja hageja vahel

tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded, s.h ka

13.08.2007 sõlmitud kokkuleppest nr 1 ning 15.07.2011 sõlmitud kokkuleppest nr 2

tulenevad nõuded. Krediidiandja ja käendaja võivad käenduslepingus kokku leppida, et

käendus laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad krediidiandja ja krediidisaaja vaheliste

kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatud nõuet. Otsustamaks, kas

käendaja vastutab käenduslepingu alusel tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud

kokkuleppest nr 1 ning kokkuleppest nr 2 tulenevate kohustuste täitmise eest, tuleb eelkõige

kindlaks teha, kas käenduslepingus kokkulepitud kohustus, mille järgi käendaja vastutab muu

hulgas ka põhivõlgniku ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende

lisadest tulenevate nõuete täitmise eest, on piisavalt määratletav. Piisav on määratlus juhul,

kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Piisav

määratletus tulevaste nõuete puhul tähendab eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise

hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja

käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Hageja on seisukohal, et antud juhul on

tarbijakrediidileping nr XXX hõlmatud käendaja käendustahtega käenduslepingu sõlmimise

hetkel. XXXkui tarbijast käendaja huvid on antud juhul piisavalt tagatud käendaja vastutuse

rahalise maksimumsumma kokkuleppimisega. Hageja on seisukohal, et ka käendaja vastutuse

maksimaalne määr ning käenduse tähtaeg annavad käendajale lisaandmeid võimalike

tulevikus sõlmitavate kohustuste iseloomustamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et

poolte vahel sõlmitud käendusleping on tulevikus tekkivaid kohustusi määratlenud piisavalt

ning on seega sõlmitud tagamaks lisaks lepingus nimetatud kohustustele ka tulevikus

krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavaid kokkuleppeid.

Hageja palub kohtul hagiavalduse esitamise seisuga 04.01.2013 mõista kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 9 202,20 eurot, millest 6 343,52 eurot on tagastamata krediidisumma,

1418,05 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 127,80 eurot võla sissenõudmisega

seotud kulud, 48,72 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 1 264,11 eurot sissenõutavaks muutunud

viivis; mõista kostjatelt solidaarselt alates 05.01.2013 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni välja viivis 24,24% tagastamata krediidisummalt aastas; jätta hageja

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda; jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda.

Hageja vastus XXX täiendavale vastusele

Hageja jääb oma hagiavalduses ning 11.04.2013 esitatud kirjalikus vastuses toodud

seisukohtade juurde. Põhivõlgniku väite osas, et kokkulepe nr 2 on heade kommetega

vastuolus ja tuleb seetõttu tühistada, ei ole hageja hinnangul tõendatud. Tõendamata on milles

seisnes põhivõlgniku erakoraline vajadus, sõltuvussuhe või muu asjaolu, millest tulenevalt

võiks jõuda järeldusele, et tehingud sõlmiti põhivõlgnikule äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel. Lepingu heade kommetega vastuolus olevaks saab lugeda juhul, kui tarbija poolt

tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 29,71%. Ja kolmekordne määr seega

89,13%. XXXsõlmitud tarbijakrediidilepingu raames sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse

määr on 51,02% ehk üle poolteise korra väiksem kolmekordsest keskmisest määrast.

Kostja XXXvastuväited ja nende põhjendused

XXX(nimetatud ka kostja 1) esitatud haginõuet täies ulatuses ei tunnista. Kostja1 selgituse

kohaselt võttis ta novembris 2006 laenu summas 6391,16 eurot, millest 63,91 eurot oli

lepingutasu. Kostja 1 arvelduskontole kanti 6327, 25 eurot.

Augustis 2007 võttis kostja 1 lisalaenu summas 1278,23 eurot, millest 19,18 eurot oli

lepingutasu. Kostja 1 kontole laekus 1259,10 eurot. Kokku on kostja 1 arvelduskontole

laekunud krediidi summa 7586,35 eurot.

Hageja väljavõtte alusel on kostjale 1 tasutud kokku 11 922,41 eurot, millest väidetavalt on

väljastatud laenusumma katteks tasutud vaid 2603 eurot. Lisaks väidab hageja, et on kostjale

1 laenanud veel 1429,88 eurot, mida kostja 1 ei saanud oma arvelduskontole. Eelmainitud

laenusummade ning makseväljavõtete alusel on kostja 1 tagastamata krediidisumma 4983,35

eurot, mis on ebamõistlikult suur summa, kui arvestada palju on kostja 1 kokku tasunud

hageja arvelduskontole. Hagiavalduse alusel on põhisumma vähenenud vaid 1243,83 euro

võrra. Kostja 1 peab vajalikuks märkida, et tasumise osas tekkisid tal probleemid, kui ta

kaotas töö ning hageja ei võtnud seda asjaolu arvesse ega pakkunud mõistlikku lahendust

tasumiseks.

Kostja 1 palub hagejalt välja nõuda laenu üleandmist tõendavad dokumendid ning täpne

tasumiste kirjendamise viis. Käendaja kui tarbija kohustus tagada tulevikus võetavaid laene

on tühine. Kostjalt 1 väljamõistetava osa suhtes taotleb ta kostja 1 maksegraafikut, mille

osamakse suurus sõltub väljamõistetava summa suurusest. Graafiku algus alates kohtuotsuse

jõustumisest 1 kuu jooksul.

Kostja XXXtäiendav seisukoht

Kostja ei vaidle vastu, et 03.11.2006 XXXja hageja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping nr

XXX summas 100 000 EEK ehk 6391,16 eurot ning selle lepingu käendajaks on XXX.

Ajavahemikul 03.11.2006-13.08.2007 on kostja 1 hagejale tasunud põhisumma tagastamisel

241,37 eurot ning intressitasuks 1718,31 eurot.

Kostja ei vaidle vastu, et ca 8 kuud hiljem on kostja 1 võtnud lisalaenu summas 20 000 EEK

ehk 1278,23 eurot ning hageja ja kostja 1 on sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX

lisakokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta.

Kokkulepe sõlmiti kuueks aastaks, s.o 13.08.2007-07.10.2013. Ajavahemikul 13.08.2007-

15.07.2011 on kostja 1 lisakokkuleppe nr 1 kohaselt tasunud hagejale põhisumma

tagastamisel 2445,97 eurot ning intressitasuks 7728,76 eurot.

Kostja 1 hinnangul on tema võlgnevus 15.07.2011 seisuga hageja ees kokku 6495,91 eurot,

millest krediidisumma võlgnevus 5066,03 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 1298,63

eurot, viivis 48,20 eurot, võla sissenõudmise kulud 85,05 eurot.

Tarbijakrediidilepingu nr XXX lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada kostjale 1 täiendava summa

1429,88 euro üleandmise osas, kuna on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasobivatel

tingimustel. On ilmne hageja soov alusetult rikastuda kostja 1 arvelt, seega hageja käitumine

kostja 1 suhtes ei vasta TsÜS § 86 lg 2 p 1 sätetele, mille kohaselt tehing on heade

kommetega vastuolus muu hulgas, kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada 1429,88 euro üleandmise osas.

Kostja 1 esitab vastuses ka võlgnevuse arvestamise käigu ja graafiku võlgnevuse tasumise

kohta.

Kostja XXXvastuväited

Kostja XXXvastuväiteid ei esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lähtuvalt tarbijakrediidilepingust nr XXX ja selle

raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 ja nr 2 tulenevate kohustuste mittetäitmisest.

Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu nr

XXX ning nimetatud lepingu raames kokkuleppe nr 1 ja nr 2.

Kohus jätab kostja 1 vastuväited tähelepanuta selle kohta, et tarbijakrediidileping nr XXX

lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada, kuna on sõlmitud kostja 1 jaoks äärmiselt ebasobivatel

tingimustel.

Tehingute tühistamise materiaalseks eelduseks on seadusest tulenevate tehingu tühisuse

eelduste täitmine, st tühistamise aluse esinemine ning tühistamise formaalseks eelduseks on

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 sätestatud õigeaegse tühistamisavalduse

tegemine. Nimetatud eeldused täidetud ei ole ja kohus jätab kostja vastuväite lisakokkuleppe

nr

tühistamise

nõude

kohta

tähelepanuta.

Kostja

on

eelpool

nimetatud

tarbijakrediidilepingule ja lisakokkulepetele nr 1 ja 2 alla kirjutanud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. Poolte vahel

03.11.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel sai XXXhagejalt 100 000 krooni

(6391,16 eurot) krediiti. Lisakokkuleppega nr 1 suurendati krediidisummat 1278,23 euro

võrra. Lisakokkuleppega nr 2 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat veel

1429,88 euro võrra, kokku oli krediidisummaks 9099,27 eurot.

VÕS § 396 lg1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus ja

lisakokkulepetes 1 ning 2. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS

§ 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuste rikkumise korral muu hulgas

kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda viivist.

Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja XXXsõlminud käenduslepingu, millega

käendaja võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja XXXvahelisest tarbijakrediidilepingust

ja võimalikest tulevikus sõlmitud lepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest.

VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja krediidisaaja võlausaldaja ees solidaarselt ning

sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies

ulatuses, sealhulgas kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju

hüvitamise, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamise eest. Hageja nõue ei ületa käenduslepinguga määratud maksimumsummat,

mistõttu hageja on õigustatud nõudma kohustuse täitmist käendatava summa ulatuses ka

käendajalt.

Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et XXXrikkus lepingut, jättes täitmata lepingus

sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt maksegraafikule.

VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu

üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 6.1.1 alusel võib krediidiandja

osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles

öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase

täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja

jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja

hoiatas 01.03.2012 kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase

tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada

läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks.

Kuivõrd kostja lepingust tulenevat kohustust ei täitnud, ütles hageja 28.03.2012 lepingu üles

ning nõudis kostjatelt tagastamata krediidisumma 6343,52 euro tagastamist. VÕS § 397 lg 1

kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on kokkuleppes nr

2 muutnud lepingus kokkulepitud intressimäära. Alates 15.07.2011 on tagastamata

krediidisummalt intressimäär 24,24% ühe aasta kohta. Intresse on arvestatud kuni lepingu

ülesütlemiseni ja kuna selle ajani ei ole kostjad intresse tasunud, tuleb üldtingimuste (punktid

2.1 ja 6.3) ning VÕS-i alusel kostjalt intress mõista summas 1418,05 eurot.

VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et,

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 lause 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui aga lepinguga

on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks

lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 24,24% võlgnetavalt summalt aastas.

Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on

laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad

ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium märgib täiendavalt, et välistatud ei

ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8

ja § 162 kohaselt. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda

selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel, kui tasumisele

kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit.

Kohus on seisukohal, et pooled on kokkuleppega nr 2 kokku leppinud intressimääras 24,24%

aastas ning eeltoodust tulenevalt kohaldub nimetatud viivise määr. TsMS § 367 kohaselt võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Pooled on tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktis 7.5 leppinud kokku, et kostja hüvitab

hagejale võla sisse nõudmisega seotud kulud summas 127,80 eurot.

Kohus ei nõustu kostja 1 seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe nr 2 tuleb tühistada

kostjale 1 täiendava krediidisumma 1429,88 euro üleandmise osas, kuna kokkulepe sõlmiti

kostjale 1 ebasobivatel tingimustel, s.o ajal, mil kostja 1 oli sattunud raskesse majanduslikku

olukorda. Kostja 1 ei ole oma sellekohast väidet piisavalt põhjendanud ega tõendanud, millele

tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt tarbijakrediidilepingute

puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse

määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe

nr 2 sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määr 29,71% ning kolmekordne määr seega 89,13%. Kostjaga 1 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu raames sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse määr on 51,02% ehk üle

poolteise korra väiksem kolmekordsest keskmisest määrast. Seega on kokkulepe 2 kooskõlas

heade kommetega ning puudub alus tehingu tühistamiseks.

Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kohtule esitanud põhjendatud hagi

ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 6343,52 eurot tagastamata krediidisumma,

1418,05 eurot tasumata intressi, 127,80 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude osas, 48,72

eurot lepingu sõlmimise tasu ja 1702,24 eurot sissenõutavaks muutunud viivise osas. Kokku

tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 9640,33 eurot. TsMS § 67 kohaselt kuulub

kostjatelt väljamõistmisele viivis 24,24% aastas põhinõudelt 6343,52 eurot kuni põhinõude

täitmiseni.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1

tuleb hagimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lukiina Vismann

kohtunik