3-12-2321/63 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-2321 Otsuse kuupäev 31. mai 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi

Menetlusosalised Aivar Viitkini kaebus Tartu Vangla kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja 26. aprilli 2012 taotlus täitmiskohtunikule esildise tegemiseks

Kaebaja- Aivar Viitkin, esindaja advokaat Janar Kuus Vastustaja- Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistungid 12. märts 2013, 9. aprill 2013, 7. mai 2013, edasi kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Rahuldada Aivar Viitkini kaebus haldusasjas nr 3-12-2321. 2. Kohustada Tartu Vanglat vaatama uuesti läbi 26. aprillil 2013 Tartu Vanglas registreeritud Aivar Viitkini taotlus täitmiskohtunikule esildise tegemiseks, vabastada ta ennetähtaegselt karistuse kandmisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 1. juulini 2013. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla kinnipeetav Aivar Viitkin esitas 24.04.2012 Tartu Vanglale taotluse (registreeriti vanglas 26.04.2012), et vangla direktor koostaks esildise täitmiskohtunikule karistuse kandmisest vabastamiseks seoses parandamatult raske haigusega (tlk 37).

Tartu Vangla jättis taotluse 06.07.2012 kirjaga nr 2-3/1203-1 rahuldamata, keeldudes taotletud toimingu tegemisest (tlk 6).

A. Viitkin esitas 18.08.2012 Tartu Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks.

2

Justiitsministeeriumi 03.10.2012 vaideotsusega nr 11-7/1661 jäeti vaie rahuldamata (tlk 107-108).

2. 05.11.2013 esitas A. Viitkin kaebuse Tartu Halduskohtule, et tuvastaks Tartu Vangla direktori 06.07.2012 vastuse õigusvastasus. Seoses kaebuse käiguta jätmisega esitatud kaebuse täienduses taotleb A. Viitkin kohustada Tartu Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja poolt esitatud taotlus täitmiskohtunikule esildise tegemiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 425 lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel karistusseadustiku § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta. Ilma vastava esildise tegemiseta ei ole objektiivse õiguse kohaselt kaebajal võimalik karistuse kandmisest tervislikel põhjustel vabaneda, mistõttu riivab vaidlusalune vastustaja vastus kaebaja põhiõigust äärmiselt intensiivselt.

4. Kuigi vaidlusaluse vastuse puhul on tegemist diskretsiooniotsusega, ei ole vastustaja selle tegemisel lähtunud haldusmenetluse seaduses (HMS) § 4 lg 2 sätestatud nõuetest. Vastustaja on kaebaja tervisesse suhtutud ilmselgelt äärmiselt pealiskaudselt. Üksnes taotlusele pealiskaudselt vastamist ei saa pidada täitmiskohtunikule esildise tegemise küsimuse lahendamisel sobivaks tegevuseks, sest sellega pole arvestatud isegi mitte kõige vähesemal määral taotleja huviga kaitsta oma tervist.

5. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 10. jaanuari 2012. a lahendis Arutyunyan vs Venemaa käsitlenud vangistuses viibiva isiku vanglast vabastamist haiguse tõttu laiemas tähenduses kui seda on sätestatud KrMS § 425 lg 1. Nimelt leiab kohus, et artikkel 3 regulatsiooni alla läheb ka kinnipeetavate vabastamine, kes on tõsiselt haiged või puudega. Otsustamaks, kas isik tuleks kinnipidamisasutusest vabastada tema tervisliku seisundi tõttu, tuleb analüüsida järgmiseid küsimusi: a) isiku tervislik seisund; b) kinnipidamisasutuses tagatava ravi kvaliteet; c) kas isiku jätkuv kinnipidamine on mõistlik. Nimetatud lahendist ei tulene, et vangistuses viibiva isiku võib karistuse kandmisest vabastada üksnes siis, kui ta on parandamatult raskesti haigestunud karistuse kandmise ajal.

6. Vastustaja pole arvestanud asja lahendamisel kõikide oluliste asjaoludega. Esimese astme kohtuotsuse tegemise hetkest on möödunud juba üle kahe aasta ja selles kohtuasjas ei käsitletud esildise tegemisega seonduvat. Selline haldusorgani suhtumine isiku tervisesse ei ole kindlasti kooskõlas hea halduse tavaga, sest nii haldusaktide vastuvõtmisel kui ka toimingute sooritamisel tuleb aluseks võtta kõige nn värskemad andmed kinnipeetava tervisliku seisundi tuvastamiseks, saadud andmeid tuleb ka võrrelda ja piisavalt põhjendada. Lisaks tehti kaebaja tervisliku seisundi osas ekspertiis üksnes dokumentide põhjal, mistõttu puudus kaebajal võimalus esitada asjassepuutuvates küsimustes arvamusi ning selgitusi.

Vastustaja pole toimingut sooritades lähtunud uurimispõhimõttest, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.

3

7. Kaebaja taotlust lahendades pole vastustaja andnud mingit hinnangut kaebaja väitele, et kogu vangistuse ajal pole talle vajaminevat ravi osutatud. Rehabilitatsiooniplaani järgimise kohustuslikkust on rõhutanud eraldi ka Euroopa Inimõiguste kohus oma 21. detsembri 2010. a lahendis Gladkiy vs Venemaa. Nimelt leidis kohus, et riikidel on kohustus tagada haigetele raviplaani koostamine ja selle elluviimine. Kaebaja taotlusele vastates pole haldusorgan aga põhjendanud seda, et millistele dokumentaalsetele tõenditele tuginedes ta leiab, et kaebaja puhul on järgitud näiteks kuni 5. novembrini 2010 kehtinud rehabilitatsiooniplaani. On ilmselge, et riigi kohustus on tagada vangistuses viibivale puudega isikule arstide poolt soovitatud ravi. Vastasel korral muutuks rehabilitatsiooniplaani koostamine mõttetuks. Samuti tuleks raviplaani elluviimisel seada eesmärgiks tervise halvenemise vältimine.

Vastustaja vastuväited

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viide EIK 10.01.2012 otsusele Arutynyan vs Venemaa ei ole asjakohane. EIK on jõudnud järeldusele, et kuigi konventsiooni artikkel 3 iseenesest ei loo alust vangistuses viibivate isikute vabastamiseks haiguse tõttu, võib äärmuslikul juhul olla artikli 3 vältimiseks vajalik isiku vabastamine. Sellised võimalused on sätestatud ka Eesti õiguses. KrMS § 425 lõige 1 sätestab võimaluse karistuse kandmise ajal parandamatult haigestunud isiku vabastamiseks esildise tegemiseks täitmiskohtunikule ning KarS § 79 näeb ette võimaluse vabastada isik karistuse kandmisest juba kohtuotsuse tegemisel. KrMS § 425 lg 1 näeb ette konkreetse eelduse, millal selline esildis täitmiskohtunikule esitatakse ning olemasoleva regulatsiooni laiendamine ei ole võimalik. Tartu Maakohus on oma 19.04.2010 otsuses kriminaalasjas nr 1-09-4010 läbiviidud ekspertiisile tuginedes leidnud, et kaebaja puhul ei ole tuvastatud takistusi karistuse kandmiseks.

Tuginedes 06.07.2012 arstliku komisjoni otsusele põeb kaebaja kroonilisi haigusi, mis ei takista vanglakaristuse kandmist ning karistuse kandmise ajal ei ole lisandunud uusi haigusi, mis takistaksid karistuse kandmist. Seetõttu ei ole täidetud ka KrMS § 425 lõikes 1 sätestatud eeltingimus ning vastustajal puudus alus esildise tegemiseks. Viidatud EIK otsuse kohaldamine ei ole võimalik ka analoogia korras, kuna viidatud kohtuasjas erinevad nõude aluseks olevad asjaolud käesoleva kaebuse asjaoludest. Viidatud kohtuasjas on peale karistuse kandmist tuvastatud kinnipeetaval erinevaid terviserikkeid, mida varem ei olnud tuvastatud.

9. Kaebaja on taotlenud vanglalt täitmiskohtunikule esildise tegemist tema karistusest vabastamiseks seoses raske parandamatu haigusega. Vastustaja ei ole taotluse lahendamisel kaldunud kõrvale selles toodud andmetest, kuna taotluse aluseks on kaebaja tervislik seisund. Taotluse lahendamisel ei ole vastustaja tuginenud ühelegi teisele asjaolule, mille kohta oleks kaebajal vajadus avaldada oma seisukohta. Otsus on tehtud oma ala asjatundjate arvamusele ning kaebaja kõige värskematele meditsiiniandmetele tuginedes. Kaebaja subjektiivne hinnang oma tervislikule seisundile ei oleks muutnud vastava eriala spetsialistide hinnangut, kuna kaebaja meditsiinialased eriteadmised puuduvad. Seetõttu ei ole rikutud ka kaebaja suhtes ärakuulamiskohustust.

10. Kuna kaebaja ei too selgesõnaliselt välja, milliste asjaolud on vastustaja jätnud välja selgitamata ning milliste asjaoludega ei ole arvestanud, ei ole võimalik vastustajal üldsõnaliselt esitatud vastuväitele sisulist vastust anda.

4

11. Kaebaja etteheited rehabilitatsiooniplaani järgimata jätmisele on asjakohatud. Kaebaja nõuded tuginevad lehekülgedele, mis vastustaja hinnangul ei ole rehabilitatsiooniplaani osad.

12. Arstlik komisjon, kes annab hinnangu kinnipeetava tervislikule seisundile ning sellest tulenevalt esildise esitamise vajalikkusele, kutsutakse kokku vajaduspõhiselt, mitte kindla regulaarsusega. Vajadus on tingitud kas kinnipeetaval diagnoositud haigusest või kinnipeetava poolt vastava taotluse esitamisest. Arstlikku komisjoni kutsub kokku meditsiiniosakonna juhataja lähtuvalt tekkinud vajadusest ning ühe liikmena kuulub komisjoni meditsiiniosakonna juhataja. Teised komisjoni liikmed (arstid) kaasatakse vastavalt töögraafikule ja arvestades töökoormust. Kuna Tartu Vangla koosseisu kuuluvad arstid töötavad graafiku alusel ning komisjoni kokkukutsumise vajadus ei ole ette prognoositav, kaasatakse komisjoni tööl viibivad arstid. Komisjoni otsused võetakse vastu ühehäälselt ning Tartu Vangla praktikas ei ole olnud juhtumeid, kus komisjoni kuuluvad arstid oleksid jäänud eriarvamustele.

Tartu Vangla 06.07.2012 kiri nr 2-3/1203-1 on koostatud meditsiiniosakonna juhataja Piret Kooli poolt, mis nähtub ka kirjalt. P. Kool ei ole nimetatud dokumenti elektroonilisel kujul säilitanud.

Kuivõrd Tartu Vangla 06.07.2012 vastuses nr 2-3/1203-1 on märgitud järgmist: „Karistuse kandmise ajal ei ole meditsiiniosakonna hinnangul lisandunud parandamatuid kroonilisi haigusi, mis takistaks karistust kanda.“ Nimetatud lauses on viidatud meditsiiniosakonna hinnangule ning karistuse kandmist takistavate parandamatute krooniliste haiguste puudumisele, mis nähtuvad ka arstliku komisjoni 06.07.2012 otsusest. Kuna arstliku komisjoni otsust enne 06.07.2012 sellisel kujul ei olnud olemas, saigi vangla direktor tugineda sellise seisukoha avaldamisel üksnes 06.07.2012 otsusele ja ilma arstliku komisjoni otsuseta ei oleks vangla direktor saanud asuda vastuses märgitud seisukohale.

13. Kaebaja tervisliku seisundi hindamise aluseks on olnud erialased uuringud – magnetresonantstomograafia uuring (MRT), elektroneuromüograafiline uuring (ENMG, lihaste ja närvide funktsiooni hindamine), sonograafia, vereanalüüsid.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vanglal puudub üldse alus keelduda esildise tegemisest. Kui kinnipeetaval on subjektiivne õigus taotleda vanglalt esildise tegemist karistuse kandmisest vabastamiseks ning subjektiivne õigus taotluse menetlemisele ning vanglal puudub alus keelduda esildise tegemisest, viib kaebaja selline seisukoht ebamõistliku olukorrani. Sellisel juhul esitatakse täitmiskohtunikule esildised kinnipeetava subjektiivsete tunnetuste põhjal, mitte aga objektiivselt terviseandmetest lähtudes. Kui vanglal puudub alus keelduda esildise tegemisest, puudub vanglal ka õigus hinnata, kas kinnipeetav on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud ning esildised tuleb teha ka võimalike luumurdude, krooniliste või külmetushaiguste korral kui kinnipeetav seda ainult soovib. KrMS §-st 425 ei tulene aga asjaolu, et esildise tegemine täitmiskohtunikule on seotud kinnipeetava sooviga. Esildise tegemine on seatud sõltuvusse vangistuse jooksul parandamatult haigestumisega.

Asjaolu, et kaebaja tervislik seisund on ajas muutunud ning käesolevaks ajaks on kaebajal tuvastatud töövõime kaotus 100 %, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kuivõrd kaebajal ei olnud 2012.a juulis tuvastatud töövõimekaotuse suurenemist, ei saanud vangla ka sellise

5 asjaoluga arvestada ja see ei muuda 06.07.2012 keeldumist õigusvastaseks. Ajaliselt hiljem ilmnenud asjaolud võivad tingida uue menetluse alustamise, kuid ei saa muuta varasemat otsustust õigusvastaseks.

14. Vastustaja on seisukohal, et käesolev kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Olemuslikult on tegemist kohtuotsuse täitmise küsimustega KrMS § 431 mõttes ning Riigikohtu otsuses 3-3-1-52-12 väljendatud seisukohtadest tulenevalt ei kuulu selline vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse.

Kaebaja täiendavad seisukohad

15. Kaebaja arvates on ekslik vastustaja seisukoht, justkui ei kuulu käesolev vaidlus läbivaatamisele halduskohtus, vaid hoopis üldkohtus. Vastustaja on viidatud Riigikohtu lahendist valesti aru saanud, sest käesoleval juhul ei ole tegemist vaidlusega selle üle, kuidas saada aru kohtulahendist, mille alusel kaebaja kannab Tartu Vanglas karistust, s.t puuduvad kahtlused ja ebaselgused kohtulahendi osas, millega kaebaja mõisteti süüdi. Viidatud Riigikohtu lahend puudutas aga juhtumit, kus vaieldi selle üle, mis hetkest tekib kinnipeetaval võimalus taotleda enda tingimisi enne tähtaega vabastamist. Selles konkreetses juhtumis soovis kinnipeetav seda, et talle võimaldataks elektroonilist valvet. Seega oli tegemist situatsiooniga, kus isikul puudusid takistused karistuse kandmiseks. Sel juhul võib tõepoolest väita, et tegemist ei ole isiku subjektiivse õigusega. Käesoleval juhul on aga kaebaja tervislik seisund põhjuseks karistusest kandmisest vabastamiseks. Isiku tervisega seonduv on aga ilmselgelt isiku subjektiivne õigus ja see õigus on kaitstav halduskohtus.

16. Kohtul on õigus kontrollida, kas haldusorgan on toimingut sooritades realiseerinud oma diskretsiooniõigust õiguspäraselt. Isegi siis, kui pidada esildise tegemist vangla direktori diskretsiooniõiguseks, siis tuli tal nimetatud HMS § 5 lg 2 sätestatud põhimõtetest lähtuda. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on konkreetse seadusest tuleneva nõudega, kus vastustaja saab täitmiskohtunikule esildist tehes esitada üksnes oma ettepanekud, mitte aga kaaluda seda, kas esitada esildist või mitte. Järelikult puudub vastustajal igasugune õiguslik alus keelduda täitmiskohtunikule esildise tegemisest.

17. Sotsiaalkindlustusamet diagnoosis kaebajal 4.04.2013. a raske puude ja 100% töövõimetuse. Järelikult on kaebaja töövõimetus suurenenud võrreldes eelmise otsusega 20%. Seega on sotsiaalkindlustusamet tuvastanud, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, sest vastasel korral ei oleks kaebaja töövõimetust suurendatud 80 %-lt 100%- le.

18. Tartu Vangla meditsiiniosakonna põhimääruse § 3 lg 2 p 3 kohaselt korraldab meditsiiniosakond vanglasse esmakordselt saabuva või etapeeritava kinnipeetava ja/või vahistatu meditsiinilise läbivaatuse. Seega oleks pidanud arstlik komisjon võrdlema kaebaja tervislikku seisundit vanglasse tuleku aja ja taotluse esitamise aja seisuga. Selleks oleks tulnud vastustajal kaebaja ka nn üle vaadata ja tema kaebused tervise kohta välja selgitada. Vastustaja aga ei ole isegi kaebaja soovile vaatamata esitanud tõendeid selle kohta, et millised haigused põhjalikul ülevaatusel tuvastati ja kuidas on seis hetkel. Vastustaja väidab hoopis, et neil ei ole dokumenteeritud kujul võrdlust kaebaja tervislikust seisundist ja seetõttu ei ole võimalik neil vastavat dokumenti esitada. Ei saa pidada

6 objektiivseks komisjoni otsuseks seda, kui isikut isegi ei vaadata üle ja ei küsita tema arvamust. Selle asemel piirdutakse üksnes haigusloo refereerimisega. Hetkel ei ole Tartu Vangla direktor isegi oma 6. juuli 2012. a keeldumises viidatud arstliku komisjoni 6. juuli 2012. a seisukohale, vaid viidatud on mingisugusele meditsiiniosakonna hinnangule. Vastustaja ei suutnud või ei soovinud kohtule esitada ka ühtegi tõendit selle kohta, et enne Tartu Vangla direktori 6. juuli 2012. a keelduvat otsust oli tõepoolest olemas ka arstliku komisjoni otsus ja see komisjon on kellegi poolt moodustatud ja pädev vastu võtma kaebaja jaoks äärmiselt tähtsaid otsuseid. Samas puuduvad ka arstliku komisjoni otsuses asjakohased kaalutlused selle kohta, kas kaebajal esinevad haigused takistavad karistuse kandmist ja kas vangla suudab tagada piisava ravi.

19. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 3.12.2010 kaebaja epikriisist nähtub, et patsiendi psühhogeenne situatsioon on selline, et ei välista ka võimalikku fibromüalgiat. Tegemist on ilmselgelt sellise haigusega, mis vajab tõsist ravi. EIK on 17. juuli 2012. a kohtuotsuses nr Scoppolo vs Itaalia rõhutanud, et raske vaimse häirega isiku või halvatud isiku vangistus on vastuolus artikliga 3. Hindamaks haige isiku kinnipidamise lubatavust tuleb lähtuda kolmest kriteeriumist: esiteks, kinnipeetava tervislik seisund; teiseks, kinnipidamisasutuses võimaldatava ravi iseloom; kolmandaks, jätkuva kinnipidamise põhjendatus tulenevalt isiku seisundist. Selliseid kaalutlusi me aga mitte ühestki vastustaja poolt koostatud dokumendist, sh vaideotsusest ei leia. Tegelikult nähtub vastustaja enda poolt Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuselt tellitud tööst nr 11-760 (töö lk 3), et viimase kahe aasta jooksul on tervislik seisund oluliselt halvenenud, kuna on puudunud võimalus saada ravi tervisliku seisundi säilitamiseks/parandamiseks. Ka nimetatud töö lisas 1 olev Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liikme Heldur Otsa hinnangust on näha, et kaebaja tervislik seisund on oluliselt halvenenud ja kaebaja tervislik seisund vajab enamat kui valuvaigistavaid süste ja tablette. Tegelikult nähtub vastustaja käitumisest, et diagnoose küll pannakse, kuid asjakohast ravi pole osutatud, antakse üksnes valuvaigisteid. Oma 21.03.2013. a vastuses nr 2-5/474 kaebaja teabenõudele on selgelt näha, et kogu ravi seisneb tablettide dooside suurendamises. Annuseid on tõstetud 5 korral: 12.12.2009; 15.05.2010; 08.08.2010; 17.08.2011 ja 15.07.2012. Valuvaigistite andmist ei saa aga kuidagi pidada asjakohaseks raviks, vaid see on saamata jäänud ravi tulemus. Alates viimasest vangistusest (17. veebruar 2011. a) on kaebajal diagnoositud ärritav kontaktdermatiit ehk nahapõletik.

20. EIK on selgitanud, et haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud (26. oktoobri 2000. a otsus Kudla vs. Poola, p-d 92–94; 17. septembri 2009. a otsus Enea vs. Itaalia, p-d 57–59; 10. veebruari 2004. a otsus Naoumenko vs. Ukraina, p 112, ja teised nimetatud otsustes viidatud lahendid). EIK rõhutab, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit. Kuigi kaebajale on rehabilitatsiooniplaaniga ette nähtud füsioterapeudi teenuse vajadus, on ta seda saanud üksnes viiel korral ja seda tehakse Tartu Vangla laopõrandal. Vastav koht, kus oleks võimalik normaalsetes tingimustes füsioterapeudi teenuse osutamine, vastustajal puudub. EIK on 29. jaanuari 2013. a kohtuotsuses Cirillo vs Itaalia rõhutanud, et kaebajale määrati intensiivne ravi, sh pidevad füsioteraapia seansid. Viimaseid viidi läbi ebaregulaarselt kord kuus. EIK ei pidanud sellist ravi piisavaks. Kuigi vangistuses on keeruline tagada kinnipeetavale intensiivset ja spetsiifilist ravi, ei vabasta sellised kaalutlused riiki kohustusest tagada kinnipeetavale inimväärne kohtlemine kooskõlas artikli 3 nõuetega.

7 21. EIK on leidnud 12. veebruari 2013. a lahendis asjas D.G vs Poola, et juhul kui kinnipeetud isik sõltub teistest kinnipeetavatest tualeti kasutamisel, riietumisel ja pesemisel on tegemist alandava kohtlemisega EIÕK artikli 3 tähenduses. Ka kaebaja sõltub hetkel teistest kinnipeetavatest. Seda tõendab ka asjaolu, et vastustaja poolt on kaebajale määratud hooldaja, kes elab kaebajaga ühes kambris. Järelikult ei ole vastustaja loonud kaebajale Tartu Vanglas selliseid tingimusi, kus ta ei peaks kasutama kellegi teise abi. Sellist seisu on EIK aga tauninud, mistõttu oleks vastustaja pidanud esildise tegemisel kaaluma ka seda, kas ta suudab tagada selliseid tingimusi kaebaja jaoks, mis pole alandavad.

Kohtu seisukoht

22. Halduskohus alustab vaidluse lahendamist vastustaja väitest, et halduskohus menetleb vaidlust, mis ei kuulu tema pädevusse.

23. Halduskohus ei saa nõustuda vastustajaga, et Riigikohtu 21.11.2012 otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-52-12 tuleneks, et käesoleva vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Vastupidiselt vastustajale leiab halduskohus, et nimetatud kohtuasja p-dest 17 ja 18 tulenevalt ei ole tegemist sarnaste vaidlustega.

24. Vastustaja seisukohtade ekslikkus tuleneb halduskohtu arvates järgnevast. Vaidluse eseme määravad kaebuse nõue ja kaebuse alus (HKMS § 41 lg 1). Kaebaja nõudeks on vastustaja kohustamine kaebaja taotluse õiguspäraseks lahendamiseks. HKMS § 41 lg 2 järgi on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Kaebaja on halduskohtu arusaamist mööda nõude esitanud seetõttu, et vastustaja 06.07.2012 vastus (tlk 6) kaebaja 24.04.2012 taotlusele piirab kaebaja õigust pöörduda maakohtusse, et täitmiskohtunik saaks otsustada, kas esineb alus kaebaja kui süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks tema haiguse tõttu.

25. Riigikohtu 21.11.2012 otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-52-12 nähtuvalt tegi vangla direktor selles vaidluses nõusoleku edastamisest keeldumisel otsustuse küsimustes, mille lahendamiseks on vastaval kriminaalõiguslikul alusel pädev ainult kohus, sest seadusandja on vastava volituse andnud kohtule mitte aga nõusoleku andjast vangla direktorile.

Käesolevas asjas on vastustaja aga teostanud haldusõigusliku toimingu, mille üle tekkinud vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-06-78 p 5). Halduskohus nõustub põhimõtteliselt kaebaja käsitlusega, et vangla direktori nõusolek ja esildis ei ole samaväärse tähendusega.

Käesoleval juhul võtaks vastustaja seisukohaga nõustumine kaebajalt õiguse kohtulikule kaitsele kui põhiõigusele, sest ilma direktori esildiseta puudub tal menetlusõigusest tulenev eeldus maakohtusse pöördumiseks ja õiguse tõhusale õiguskaitsele realiseerumiseks.

Kuna ka vastustaja käsitlusest ei nähtu, kuidas kaebaja saaks vastustaja seisukohaga kohtualluvuse osas nõustumisel oma õigusi üldse kohtus kaitsta, siis jääb halduskohus vaidluse eseme määratlemisel eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde, et tegemist on kohustamiskaebusega, mille lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

26. Halduskohus peab vaidlust sisuliselt lahendama asudes vastuseks vastustajale vajalikuks osundada, et halduskohus ei hakka mingil juhul otsustama arstliku komisjoni ja

8 laiemalt meedikute pädevusse kuuluvaid küsimusi, mistõttu on vastustaja vastav kartus alusetu. Legaliteedi üldisest maksiimist lähtudes juhindub halduskohus käesoleva vaidluse lahendamisel rangelt HKMS § 158 lg-test 1-3, mille kohaselt:

(1) Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

(2) Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

(3) Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates, on halduskohus seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kohus hindamata vastustaja kaalutlusotsuse otstarbekust, on seisukohal, et vastustaja 06.07.2012 vastuses (tlk 6) väljendatud kaalutlused ei veena halduskohut, et otsustus on kooskõlas kaalutlusõiguse piiride, eesmärgi ja muude kaalutlusreeglitega. Halduskohus ei nõustu vastustajaga, et olemasoleva menetlusõigusliku regulatsiooni laiendav tõlgendamine keelelise tõlgendamise kõrval ei oleks võimalik, kuna see tuleneb asjakohasest karistusõiguse valdkonda kuuluvast materiaalõigusest.

27. Nõustuda tuleb kaebajaga, et vaidlusalune vastus ei sisalda kõiki neid kaalutlusi, millele vastustaja on hilisemalt tuginenud haldus- ja halduskohtumenetluses. Kuna vastustaja on piirdunud KrMS § 425 lg 1 keelelise tõlgendamisega ja viitega kaebaja isiklikule toimikule, mitte arstliku komisjoni otsusele, siis on õigustatud kaebaja kahtlus, kas vastuse koostamise ajaks oli vastustaja üldse pidanud vajalikuks arstliku komisjoni seisukohta (tlk 40 p-41) välja selgitada, kuna nii vangla direktori vastuse koostajaks kui arstliku komisjoni eesistujaks on olnud vangla meditsiiniosakonna juhataja (dr Piret Kool).

Samas ei kummuta ükski tõend ka vastustaja väidet, et vastav otsus oli direktori vastuse koostamise ajal siiski olemas, vaatamata sellele, et vastuse kaalutlustes arstliku komisjoni otsusele ei tugineta ega viidata. Samas tugineb vastustaja kaebaja isiklikule toimikule, mille kohaselt on karistuse määramisel kaebaja tervisliku seisukorraga arvestatud, aga samuti meditsiiniosakonna hinnangule kaebaja tervislikule olukorrale. Kas, meditsiiniosakond ja arstlik komisjon on Tartu Vangla käsituses sama sisu- ja tähenduslikud institutsioonid, vastustaja esindaja kohtumenetluses vastata ei oska.

28. Arstliku komisjoni otsuse olemasolu või puudumine ei ole halduskohtu hinnangul aga vaidluse lahendamisel määravaks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on tegemist parandamatult raskelt haigestunud isikuga. SKA Tartu büroo 04.04.2013 otsusega ja ekspertiisi peaspetsialisti otsusega (tlk 156 ja 156 p) on tõendatud, et kaebaja on täielikult töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 100%, põhjus üldhaigestumine, kuna lülisambakahjustuse tõttu on kaebajal võimalik liikuda vaid ratastoolis ja lisaks esinevad sagedased auraga migreenihood. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et varasemalt ja/või

9 karistuse kandmisele asumise ajal oli kaebaja töövõime kaotuse protsent 80%. Seega on kaebaja tervislik seisund karistuse kandmise ajal halvenenud, mida tõendavad ka teised asjas kogutud kaebaja tervislikku olukorda kajastavad tõendid.

29. Kohus ei kahtle, et vähemalt vangla arstliku komisjoni esimees ja ilmselt ka komisjoni teised kaks liiget olid meditsiinilisest aspektist veendunud, et 06.07.2012 seisuga puudus alus kaebaja ennetähtaegseks karistuse kandmisest vabastamiseks, sest nad ei olnud tuvastanud kaebaja parandamatut somaatilisse haigusse haigestumist karistuse kandmise ajal. Samuti ei kahtle kohus selles, et meedikutena on nad veendunud, et kaebaja saab vangla tingimustes parimat võimalikku ravi. Vaieldamatult lasub selles osas aga tõendamiskoormus vastustajal, kuna kaebaja on vastustaja kaalutluste ammendatuse seadnud põhjendatud kahtluse alla eelkõige sellega, et vastustaja ei ole käsitlenud kõiki neid meditsiinilisi tõendeid, mille ta on ise kaebaja tervisliku seisukorra kindlakstegemiseks tellinud. Halduskohus ei saa vastustaja asemel otsustada, millises ulatuses tuleks asjakohaseid tõendeid hinnata arstlikul komisjonil ja millises vastustajal endal tema poolt tehtavas esildises või vastuses kinnipeetava taotlusele, kuna eelpool osundatud õiguslikul alusel ei tohi kohus asuda diskretsiooni teostama vastustaja asemel. Samuti ei saa vaidlust olla selles, et vastustaja on kaebajale määranud isikliku hooldaja, mis viitab otseselt kaebaja raskele haigusele ja tõstatab küsimuse kaebaja alandavast kohtlemisest vanglatingimustes EIÕK artikkel 3 valguses. Kaebaja rõhutab õigustatult, et seda olulist asjaolu ei ole vastustaja üldse kaalunud.

30. Vaidlust ei saa olla ka selles, et vastustaja poolt kaebaja taotluse rahuldamata jätmine puudutab kaebaja õigusi. Nagu juba osundatud on kaebus seetõttu ka lubatav. Kaebus tuleb lugeda ka põhjendatuks, kuna hiljemalt kohtuotsuse tegemise aja seisuga on tõendatud, et kaebajal on õigus nõuda tema poolt 24.04.2012 taotletud toimingu tegemist, sest tema tervislik seisund on karistuse kandmise ajal halvenenud.

Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul tuleb muuhulgas lahendada küsimus, kas kohustamiskaebuse saab rahuldada olukorras, kus vastustaja poolt langetatud keeldumisotsust saab mööndustega pidada õiguspäraseks, kuid kohtuotsuse ajaks on isikul tekkinud õigus nõuda vaidlusalust toimingut. Vastustaja on õigesti osundanud, et kaebust rahuldades teeks halduskohus otsuse situatsioonis, mille kohta keeldumisotsuse tegemise ajal ei saanud vastustaja seisukohta kujundada. Vastuseks vastustajale osundab kohus, et vastustaja positsiooni toetamise vastu räägib see, et see tooks kaasa täiendava vaidluse, kusjuures arvestades kaebaja tervislikku olukorda, on tõenäoline, et asjaolud muutuvad veelgi, kuna SKA ei ole kaebaja tervislikku olukorra tõsidust arvestades pidanud vajalikuks enne viit aastat üldse kordusekspertiisi teha. Seadus sätestab sarnaste vaidluste lahendamiseks aga kohustusliku kohtueelse menetluse, mis käesoleva asja valguses tähendab vähemalt üht aastat menetlust. Kohus on seetõttu seisukohal, et tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2 koostoimes RVastS § 6 lg-ga 1, ei takista isegi vastustaja toimingu õiguspärasus käesoleva kohustamiskaebuse rahuldamist, sest vastustaja on kohtumenetluses omaks võtnud, et vahepeal muutunud asjaoludel oleks vastustaja pidanud kaebaja taotletud toimingu sooritama ja praeguseks tõendamist leidnud asjaoludega arvestama.

31. Vastustaja ei ole osundanud maakohtute praktikale, mille kohaselt on KrMS § 425 lg-t 1 tõlgendatud nii kitsalt, nagu seda käesolevas asjas on teinud vastustaja. Samuti ei ole osundatud üldkohtute praktikale, milles oleks karistust täitvate asutuste juhtidele tehtud õiguslikke etteheiteid kergekäeliselt vastavat menetluskorda eirates esildiste tegemisega

10 olukordades, mis sarnanevad käesolevas asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele või vastavate esildiste läbivaatamatult vanglatele tagastamist. Selles valguses ei saa tähtsusetuks pidada fakti, et vastustaja on kaebaja vaide lahendanud sisuliselt, seades samas halduskohtu vastava pädevuse kahtluse alla. Haldus- ja halduskohtumenetlus ei tohiks oma pädevustes vaidlusaluses küsimuses aga erineda, kuna karistusõigusest ei tulene halduskohtule teadaolevalt, et vastustaja poolt kinnipeetava taotluse suhtes langetatud negatiivse otsustuse kohtulik kontroll oleks allutatud üldkohtutele.

32. Halduskohus peab vajalikuks vastustajale osundada, et KrMS § 425 lg 1 sätestab ainult menetlusõigusliku aluse materiaalõiguses ette nähtud karistuse kandmisest vabastamise rakendamiseks. Kuna käesoleval juhul ei veena vastustaja kaalutlused halduskohut, et täitmiskohtunik ei tõlgenda KrMS § 425 lg-s 1 sätestatut koostoimes KarS §-ga 79 erinevalt vastustajast, kes on lähtunud ainult normi keelelisest tõlgendusest, siis on vastustaja toimingu puhul tegemist diskretsiooniveaga toiminguga. Halduskohus osundab ainult, et KarS § 79 lg 1 sätestatud karistuse kandmisest vabastamise alused on oluliselt laiemad KrMS § 425 lg 1 sätestatud menetluskorrast, mille tõttu rikub vastustaja toiming kaebaja õigusi ja kaebus kuulub rahuldamisele.

33. Asjas kogutud tõenditega ei ole niisiis võimalik kummutada kahtlust, et direktori otsustuse aluseks ei olnud arstliku komisjoni otsus, kuna vastustaja ei ole otsust elektrooniliselt väidetavalt säilitanud. Kaebaja somaatiline haigus on vanglatingimustes oluliselt süvenenud, kaebajat saab pidada parandamatult raskesti haigestunuks.

Vastustajat Tartu Vanglat tuleb neil asjaoludel kohustada vaatama uuesti läbi Tartu Vanglas 26.04.2013 registreeritud Aivar Viitkini taotlus täitmiskohtunikule esildise tegemiseks tema karistuse kandmisest vabastamiseks, kaaludes muuhulgas ka käeolevas kohtuotsuses toodud asjaolusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik