2-13-13538/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maie Seppo

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2013 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-13538

Tsiviilasi

LL hagi RLvastu võlgnevuse nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja LL (isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline

esindaja Alla Buldakova (e-post info@buldakov.ee)

Kostja RL(isikukood XXX, elukoht XXX; e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13.05.2013

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista RL(isikukood XXX) võlgnevus 4 023,37 (neli tuhat kakskümmend

kolm eurot ja 37 senti) LL (isikukood XXX) kasuks.

3. RL poolt 03.05.2013 võlgnevuse katteks, selgitusega Osamakse Abieluvaralepingu

p 2.5, tasutud 30 eurot kuulub väljamõistetud võlgnevuse summaga 4 023,37

eurot tasaarvestamisele.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse kohaselt poolte abielu lahutati 15.11.2010. 11.10.2010 sõlmisid pooled

notariaalse abieluvaralepingu, kokkuleppe varasuhete valimise kohta ja avalduse kande

tegemiseks abieluvararegistrisse. Muu hulgas tunnistasid pooled abikaasade ühisvaraks

sõiduauto Toyota Avensis, riikliku registreerimisnumbriga XXX. Pooled leppisid kokku, et

sõiduauto jääb kostja ainuomandisse. Kostja kasutab autot seniajani. Lepingu sõlmimise

hetkel hinnati sõiduauto väärtuseks 120 000 eesti krooni ehk 7 669,40 eurot. Vastavalt

lepingu punktile 2.5 kohustus kostja maksma hagejale poole sõiduauto maksumusest, s.t 60

000 krooni ehk 3 834,70 eurot hiljemalt 12.10.2012. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele

ei ole kostja kuni hagi esitamiseni nimetatud summat ära maksnud. Hageja palub kostjalt välja

mõista võlgnevus 3 834,70 eurot ja lepingu p 2.6 alusel perioodi 13.10.2012 kuni 25.03.2013

eest viivist summas 188,67 eurot, kokku 4 023,37 eurot.

Hageja ei ole 13.05.2013 toimunud kohtuistungil nõus võla tasumisega maksegraafiku alusel.

Kostja seisukoht

Kostja võttis 12.04.2013 kohtule esitatud kirjalikus vastuses hagi õigeks aga soovib asja

lahendamist kohtuistungil. Abieluavaralepingu p-de 1.2.2 ja 2.1.2 kohaselt jäi JL 01.03.2007

võlatunnistusest tulenev nõue abikaasade lahusvaraks selliselt, et kummagi abikaasa

ainuomandisse jäi ½ suurune mõtteline osa nõudest. Hagejale on tsiviilasjas nr 2-10-59936

tehtud jõustunud otsusega see summa välja mõistetud. Kostja taotleb sama pooleliolevas

tsiviilasjas nr 2-10-64941, milles lahend puudub. Tsiviilasja nr 2-10-64941 nõudeks on ½

mõtteline osa JL 01.03.2007 võlatunnistuse alusel saadavast rahast ning tsiviilasja nr 2-10-

64941 lahendist sõltub ka see, kui ruttu on kostjal võimalik kohustus hageja ees täita. 2013.

aasta märtsi lõpus pakkus kostja alustada ositi võla tagasimaksmist. Hageja esindaja jäi

nõusse ja pakkus võimaluse sõlmida uus võlakiri. Kostja tegi esmase 30 euro makse

05.04.2013, jäädes ootama hageja võlakirja projekti.

Kohtuistungil soovib kostja lisada tõendi, et maksab hagejale võla tagasi.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja

tuleb rahuldada.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad

menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende

asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

Pooled ei vaidle selle üle, et 11.10.2010 sõlmisid pooled notariaalse abieluvaralepingu,

kokkuleppe varasuhete valimise kohta ja avalduse kande tegemiseks abieluvararegistrisse,

millega pooled tunnistasid abikaasade ühisvaraks sõiduauto Toyota Avensis ning leppisid

kokku, et sõiduauto jääb kostja ainuomandisse. Samuti puudub vaidlus selles, et lepingu

punkti 2.5 kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja kohustub tasuma hagejale seoses ühisvara

jagamisega kompensatsiooni 60 000 krooni, tasudes nimetatud summa hageja kontole

hiljemalt 12.10.2012. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kompensatsiooni tasumise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel 11.10.2012 sõlmitud lepingus.

VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva

seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas.

Kohtule esitatud tõenditega ja kostja poolt hagi õigeks võtmisega on tõendatud, et kostja on

jätnud lepingust tuleneva kohustuse, maksta hagejale seoses ühisvara jagamisega

kompensatsiooni 60 000 krooni hiljemalt 12.10.2012, käesoleva ajani täitmata. Seega ei ole

kostja vaidlustanud hageja väidet, et kostja ei ole nimetatud summat hagejale tasunud.

Võlgnevuse tunnistamist tõendab ka kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldus, mille

kohaselt tasus kostja hagejale 03.05.2013 30 eurot, selgitusega Osamakse Abieluvaralepingu

p 2.5. Kostja väide, et tema kohustuse täitmine hageja ees sõltub tsiviilasjast nr 2-10-64941,

on käesoleval juhul asjakohatu. Hageja ei soovi võla tasumist graafiku alusel ning soovib

kogusumma välja mõistmist.

Samuti on põhjendatud viiviste nõue perioodi eest 13.10.2012 kuni 25.03.2013 summas

188,67 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled on 11.10.2010 lepingu punktiga 2.6 kokku

leppinud, et tasumisega viivitamisel on LL õigus nõuda RL viivist 0,03% tähtajaks tasumata

summalt iga viivitatud päeva eest. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis summas 188,67

eurot.

Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kohtule esitanud põhjendatud hagi

ning see tuleb kostja suhtes rahuldada täies ulatuses põhivõla 3 834,70 euro ja viivise 188,67

euro nõudes. Kostja poolt 03.05.2013 võlgnevuse katteks, selgitusega Osamakse

Abieluvaralepingu p 2.5 tasutud 30 eurot, kuulub väljamõistetud võlgnevuse summaga

tasaarvestamisele.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt

hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maie Seppo

kohtunik