2-12-32459/24 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29.05.2013 kell 14:00, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-12-32459

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi Andrei Jefremovi vastu 25 000 euro

ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

27 007,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank AS (rk 10060701, asukoht Liivalaia 8

Tallinn 15039)

Hageja

volitatud

esindaja:

Külli

Reinfeld,

Kulli.Reinfeld@swedbank.ee

Kostja: Andrei Jefremov (isikukood 38105262737, elukoht

XXX)

Kostja

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaat

Urmas

Veinberg (Advokaadibüroo Legest, Lastekodu 6-15,

Tallinn 10113; urmas.veinberg@legest.ee)

Menetlus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista Andrei Jefremovilt AS-i Swedbank kasuks:

-

põhivõlgnevus 25 000 eurot ning

-

viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 22.08.2012

kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Jätta menetluskulud Andrei Jefremovi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK (tk 2-4)

1. AS Swedbank ja Andrei Jefremov sõlmisid 7.12.2006 laenulepingu nr 06-231535-EV,

mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 134 940 eurot. 19.11.2007 sõlmisid

hageja ja kostja laenulepingu nr 06-231535-EV LISA. Lepingu punkti 4.3 kohaselt oli

laenusaaja kohustatud laenusumma tagasi maksma lepingus toodud tingimustel ning

tasuma hagejale intressi laenulepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel.

Vastavalt lepingu tingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete

tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev ning intressi määraks 6 kuu Euribor + 6.000% aastas.

Kostja pidi põhisumma tagastama ühekordse maksena l 10.01.2008. Tulenevalt lepingu

tingimuste tüüppunktist 7.1. oli hagejal õigus nõuda kostjalt varaliste kohustuste (v.a

intressi) täitmisega viivitamisel viivist (tl 2).

2. Lepingutest tulenevate kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena

hüpoteek kinnistutele XXX külas Ülenurme vallas Tartumaal; Tooma kinnistule Kolkja

alevikus Peipsiääre vallas Tartumaal ja Pikamäe tee 2 kinnistule Ignase külas Haaslava

vallas Tartumaal. Lepingu tähtaeg saabus 10.01.2008 (tl 3). Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus.

3. Kohtutäitur Reet Rosenthali vahendusel toimus enampakkumine kinnistule asukohaga

XXX küla, Ülenurme vald, Tartumaa. Vara müüdi hinnaga 47 933,74 eurot. Nimetatud

vara müügist läksid maha kohtutäituri tasud. Vara müügist saadud summast laekus

laenulepingust nr 06-231535-EV tuleneva võlgnevuse katteks 43 023,06 eurot.

Lepingust nr 06-231535-EV tulenevad kohustused on täitmata kokku summas 143

848,98 eurot, millest põhiosa 91 916,94 eurot, intressid 3175,47 eurot, lepingutasu

319,56 eurot, menetlustasu 31,96 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 48 275,28 eurot,

lepingutasu võlgnevuselt arvestatud viivis 129,77 eurot. Hageja palub kosjalt välja

mõista põhivõlana 25 000 eurot ning viivis seaduses sätestatud määras alates hagi

esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni (tl 3-4).

4. Kostja leiab, et nõue on aegunud. Kõigi hageja esitatud nõuete tasumise tähtaeg oli

10.01.2008. Kuna hageja on esitanud hagiavalduse kohtule rohkem kui kolme aasta

möödumisel nõude tekkimisest, siis on hageja nõuded aegunud ning kostja palub kohtul

kohaldada aegumist hageja nõuete suhtes. Kostja taotles vaheotsuse tegemist (tl 56-57).

5. Hageja selgitas 31.10.2012 vastuses, et laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku

leppinud, et lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Kui leping

lõppes tähtaja saabumisega 10.01.2008, siis oli hagejal õigus esitada hagi kuni

10.01.2013. Hageja esitas hagi 22.08.2012. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu

aegunud (tl 62-63).

6. Kostja esitas 12.11.2012 sisulised vastuväited hagile (tl 68-72). Laenulepingu ja selle

lisa puhul on näha, et need on hageja poolt koostatud ning trükitud hageja blankettidel,

mis viitab üheselt sellele, et need tingimused on panga poolt määratud ning nendes

eraldi läbi räägitud ei ole. Seega on tegemist tüüptingimustega. Aegumistähtaja

pikendamine halvendab võlgniku olukorda, kes peab kolme aasta asemel ootama viis

aastat võlausaldaja poolt nõude esitamist. Kui võlausaldaja ei anna võlgnikule

aegumistähtaja pikendamise eest muid soodustusi, siis ainuüksi aegumistähtaja

pikendamine rikub poolt õiguste ja kohustuste tasakaalu. Pikema aegumistähtaja puhul

võib võlausaldaja pikemalt oodata enne kohtu poole pöördumist, mistõttu suurenevad

viivised oluliselt. Lisaks jääb kostjale arusaamatuks, miks on hagejal, kes on üks Eesti

suuremaid panku, vaja aegumistähtaja pikendamist. See viitab kostja hinnangul hageja

suutmatusele oma tööd korraldada (tl 69-70).

7. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja on kostjale laenu andes ilmselgelt võtnud

ülemääraseid riske. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 134 940 eurot,

mille kostja kohustus tagastama ühe maksena 10.11.2007. 134 940 euro tagastamine

vähem kui aasta jooksul oleks võimalik juhul, kui laenusaaja sissetulek oleks vähemalt

15 000 eurot kuus või kui laenusaaja varaline olukord võimaldaks sellist summat ühe

korraga tagasi maksta. Kostja ei ole sellist sissetulekut olnud ning tal ei ole olnud ka

sellist vara, mille võõrandamine võimaldaks kogu laenusumma ühe maksena tagastada

hagejale. Hageja võetud riski suurust näitab ka see, et hageja andis kostjale laenu 134

940 eurot kinnistu asukohaga XXX küla, Ülenurme vald, Tartumaa, ostuks ja ehituse

lõpetamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüdi nimetatud kinnistu hinnaga 47 933,74 eurot

ehk peaaegu kolm korda väiksema summa eest, kui hageja oli kostjale laenu andud.

Seega on hageja kostjale laenu andes jätnud kontrollimata kinnistu väärtuse, mille

ostmiseks ja ehituse lõpetamiseks laenu anti, mis on jällegi hageja enda äririsk, mis

tuleb jätta hageja enda kanda. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata

(tl 70). Kostja palus kohtu abi kohtutäiturilt täitetoimiku väljanõudmiseks, sest kostja

hinnangul on nimetatud kinnistu müüdud oluliselt alla selle väärtuse ning kostjale ei ole

kinnistu müügi kohta ühtegi dokumenti esitatud (tl 71).

8. Hageja esitas omapoolse vastuse kostja seisukoha kohta aegumistähtaega puudutavas

osas 27.11.2012. Lepingu punktis 14.10 kinnitas kostja, et on lepingu läbi lugenud ja

saanud üksikasjalikku teavet lepingu ja lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta

ning on lepingust täielikult aru saanud ja selle tingimustega nõus. Järelikult oli kostja

teadlik ja nõus ka laenulepingu punktis 14.2 kokku lepituga, s.t aegumistähtaja

pikendamisega viie aastani (tl 76).

9. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, kuidas aegumistähtaega puudutav kokkulepe teda

ebamõistlikult kahjustab. Kuna aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe õigus tuleneb

seadusest, siis ei ole sellise kokkuleppe sõlmimise näol tegemist seaduse olulisest

põhimõttest kõrvalekaldumisega ja seetõttu ei saa ka ebamõistlikku kahjustamist

eeldada. Viieaastane kokkulepe laieneb ka kostjale, kellel on õigus selle aja jooksul

esitada hageja nõuete osas vastuväiteid kui need peaksid tekkima. Seega on ebaõige

kostja väide, et kostja ei ole mingeid soodustusi saanud. Lisaks on kostjale kogu aeg

olnud teada, et tal on hageja ees täitamata kohustused, kuid ei ole sellest hoolimata oma

kohustusi vabatahtlikult täitnud ega ole olnud ka koostööaldis. Kui kostja oleks

omapoolsed kohustused täitnud vabatahtlikult, ei oleks hageja pidanud üldse hagi

esitama. Asjakohatu on ka kostja väide viiviste suurenemise kohta. Käesoleval juhul

nõuab hageja kostjalt vaid osa põhivõlast ning viivist alates hagi esitamisest. Juba

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist ei ole hageja taotlenud (tl 77). Kostja

väide selle kohta, et aegumistähtaja pikendamist ei ole poolte vahel läbi räägitud, on

paljasõnaline ja tõendamata (tl 77).

10. Kostja esitas vastuse hageja seisukoha osas 3.01.2013. Kostja märkis, et hageja kohustus

on tõendada, kas aegumistähtaja pikendamine on poolte vahel läbi räägitud või mitte.

Kostja jäi varasema seisukoha juurde, mille kohaselt aegumistähtaja pikendamine

iseenesest halvendab võlgniku olukorda, sest võlgnik peab pikemalt arvestama

võlausaldaja poolt nõude esitamist. Hageja väide, et ta ei nõua praegu üldse viiviseid, on

eksitav. Hageja ei ole ka loobunud viiviste nõudest, seega on hagejal igal ajal õigus

esitada viiviste nõue kohtusse ning esitades selle viis aastat pärast nõude tekkimist.

Kostja ei ole tasunud võlga lihtsalt selle pärast, et tal ei ole selleks vahendeid. Laenu

võtmisel hindas kostja ilmselt oma võimeid üle. Hageja on andnud kostjale suure laenu

äärmiselt lühikese tagasimakse tähtajaga. Hageja ei ole ilmselgelt hinnanud kostja

võimet laenu tagasi maksta, samuti ei ole hageja õigesti hinnanud tagatisvara väärtust,

kuna see müüdi umbes kolm korda väiksema summa eest, kui kostja võlgnes hagejale.

Seega on hageja võtnud endale äärmiselt suure äririski ning peab seda ise kandma. Muus

osas jäi kostja varasemate seisukohtade ja taotluste juurde (tl 82-83).

11. 7.02.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et kostja jääb kõigi esitatud

vastuväidete ja taotluste juurde. Vaidlust raha saamise üle ei ole. Teise lepingu

allkirjastamist kostja ei mäleta. Seetõttu palub kostja lepingu originaal välja nõuda

hagejalt. Hagejal oli majale ostja olemas, sellega oleks võlgnevuse jäägiks jäänud

200 000 krooni, kuid hageja keeldus kostja ettepanekust. Aegumise vastuväite osas

märkis kostja esindaja, et eraldi vaheotsuse tegemist ei pea kostja vajalikuks. Kostjal

puuduvad vahendid võlgnevuse tasumiseks. Hageja krediidiasutusena ei ole kontrollinud

kostja maksevõimet. Kohus jättis kostja taotluse kohtutäiturilt täiteasja toimiku ning

pangast originaallepingu väljanõudmiseks rahuldamata ning selgitas, et kostjal on

võimalik ise dokumendiga tutvuma minna. Kohus lükkas asja arutamise edasi (tl 90).

12. 11.03.2013 toimunud kohtuistungil märkis hageja, et jääb esitatud hagiavalduse juurde.

Kostja selgitas, et on 28.02.2013 esitanud kirjaliku dokumendi, milles tugineb kahju

tekitamisele hageja poolt. Pooled palusid anda täiendavate seisukohtade esitamiseks

aega. Pooled nõustusid asja arutamise jätkamisega kirjalikus menetluses (tl 93).

13. Kohus kohaldas asja kirjalikku menetlust 11.03.2013 määrusega (tl 94) ning andis

hagejale aega seisukohtade esitamiseks kuni 15.04.2013, kostjale kuni 29.04.2013 ja

määras asjas tehtava kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 29.05.2013 kell

14:00.

14. Kostja 28.02.2013 (kohtule esitatud 11.03.2013) kirjalikus dokumendis märgib kostja, et

tutvus hageja juures laenulepingute originaalidega ning ilmselt on tegu kostja

allkirjadega. Kuigi kostja ei mäleta, et ta oleks hilisemale lepingule alla kirjutanud või

seda isegi näinud, ei soovi kostja neile dokumendile teha käekirja ekspertiisi (tl 97).

15. Riigikohus on otsuse 3-2-1-136-12 punktis 24 öelnud, et professionaalsel krediidiandjal

on sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust kohustus viia

läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs. Krediidiandja on kohustatud koguma

andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi

raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Riigikohtu arvates tuleneb selline

kohustus alates 1.01.2007 kehtivast krediidiasutuste seaduse (KraS) § 83 lõikest 3 ning

see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Ka peab

krediidiandja kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja

krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest krediidivõtjat teavitama. Hageja

andis kostjale laenu summas 134 940 eurot tähtajaga 11 kuud. Järelikult oleks kostja

pidanud igas kuus tagastama 12 267,27 eurot. Kostjal ei ole kunagi olnud sissetulekuid,

mis võimaldaks sellist laenu tagastada, mis viitab üheselt sellele, et hageja ei ole täitnud

oma kohustust hinnata erapooletult kostja võimet talle antud laenu tagastada. Hageja

peab esitama tõendid selle kohta, et kostja laenu tagastamise võimet on kontrollitud ning

kostja oli võimeline saadud laenu 11 kuu jooksul tagastama.

16. Lisaks eelnevale on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis 25 öelnud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel

võib krediidisaaja muu hulgas nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu

otsuse kohaselt on tegemist lepingueelse kohustuse rikkumisega ning seega on kahju

hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui

ta ei oleks lepingut sõlminud. See tähendab kõigi krediidist tekkinud negatiivsete

tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju

hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. ahju

suuruse määramiseks tuleb võrrelda kostja olukorda enne laenu võtmist ning käesoleval

hetkel. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ei olnud kostja ei kinnistut ega mingeid

kohustusi hageja ees. Hagi esitamise seisuga võlgnes kostja hagejale 143 848,98 eurot,

millest laenu põhiosa 91 916,94 eurot, intresside võlgnevus 3175,47 eurot, lepingutasu

319,56 eurot, menetlustasu 31,96 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 48 275,28 eurot ja

lepingutasu võlgnevuselt arvestatud viivis 129,77 eurot. Kostjale kuulunud kinnistu oli

juba hagi esitamise hetkeks täitemenetluse käigus müüdud. Lisaks eelnevale on kostja

tasunud hagejale lepingutasu 1342,45 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja vara

vähenenud võrreldes lepingueelsete läbirääkimistega 145 191,43 eurot (143 848,98

eurot + 1342,45 eurot). Seda ei oleks juhtunud, kui hageja oleks laenu andes

kontrollinud kostja võimet laenu tagasi maksta. Kostja tasaarvestab temale tekkinud

kahju summas 145 191,43 eurot hageja nõudega. Kuna hageja nõue on oluliselt väiksem

kui kostjale hageja tegevusetuse tagajärjel tekkinud kahju, siis tasaarvestuse tagajärjel ei

ole hagejal enam nõuet kostja vastu ning hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata (tl 98-99).

17. Hageja esitas 15.04.2013 vastuse kostja seisukohale. Hageja on seisukohal, et kostja

vastuväited on pahatahtlikud ning otsitud. Hageja hinnangul on tegemist kostja

püüdlusega vältida endale võetud kohustuste täitmist ning menetlust venitada. Seejuures

ei ole kostja kuidagi põhjendanud ega tõendanud, milles tema väidetav kahju seisneb

ning miks ei esitanud kostja väidetava kahju tekkimise vastuväiteid hagile koheselt, vaid

alles pärast viidatud Riigikohtu lahendi tegemist (tl 104). Kostja ei ole kahju hüvitamise

nõude eelduseks olevate asjaolude esinemist tõendanud (tl 105).

18. Kostja väidab, et hageja on tekitanud talle kahju, kuid ei ole avaldanud, milles kahju

seisneb ning kuidas väidetav kahju tekkis. Kostja ei ole esitanud tõendeid ega ka

asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja on vastutustundliku laenamise kohustust

rikkunud ning et kostjal on kahju tekkinud. Hageja juhib tähelepanu eelviidatud

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-12 p 25, kus kolleegium märgib, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja

mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju saab nõuda üksnes siis kui see

reaalselt ka tekkinud on ning kahju nõuet tuleb põhjendada ja tõendada. Ainuüksi

Riigikohtu lahendile viitamine ei näita ega tõenda kostja väidet, et talle on kahju

tekkinud. Siinkohal rõhutab hageja, et ilmselgelt ei saa krediidisaaja kahjuks kuidagi

olla laenulepingu alusel väljastatud laen, st põhiosa võlgnevus. Laenulepingu sõlmimisel

väljastatud laenusumma on raha, mida kostjal enne laenulepingu sõlmimist ei olnud,

kuid mille ta pärast lepingu sõlmimist endale sai. Kostja sai selle raha hagejalt ning see

tuleb hagejale ka tagastada. Kuigi hageja tegelik nõue kostja vastu on oluliselt suurem,

nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas 25 000 eurot (tegelik

põhiosa võlgnevuse summa on 91 916,94 eurot) (tl 105).

19. Hageja selgitab, et käesoleval juhul on tegemist hüpoteeklaenuga, mis sõlmiti äri

tegemise otstarbel, mitte ei olnud mõeldud eluaseme ostmiseks kodulaen. Tegemist oli

nn bulletlaenuga, st et igakuiselt tuli tasuda intressimakseid ning laenusumma tuli

tagastada ühekordse maksena laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval. Nimetatud

asjaolud olid kostjale väga hästi teada, kuna laenu taotlemise eesmärk ning lepingu

sõlmimise mõte seisnes selles, et kostja võtab laenu, ehitab valmis elamu, müüb selle

maha ja seejärel tagastab hagejale laenusumma. Seda kinnitab ilmekalt ka

eksperthinnang (tl 109-126). Asjaolu eest, et kostjal ei õnnestunud pika aja jooksul

sobiva hinnaga ostjat leida ning vara ei õnnestunud müüa eksperthinnangus märgitud

hinnaga, ei vastuta hageja. See ei vabasta kostjat lepinguliste kohustuste täitmisest.

Kostja esitas hagejale palgatõendi (tl 127), mille kohaselt oli kostja igati võimeline

intressimakseid tasuma ning seda kinnitab ka asjaolu, et intressi tasumise kohustust

täitis kostja kuni 2007. aasta novembrini, s.o terve aasta jooksul (tl 36). Kostja

maksevõimet kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et kostja tasus hagejale lepingutasu 21 000

krooni (tl 36). Järelikult on hageja täitnud enda kohustuse hinnata laenulepingu

sõlmimisel kostja maksevõimet ega ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet

(tl 105-106). Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et kostjal puudub igasugune kahju,

mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada. Kogu hageja nõue on põhjendatud ja

tõendatud.

20. Kostja esitas 29.04.2013 lõplikud seisukohad hagiavalduse osas. Kostja selgitas, et jääb

kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kostjale jääb arusaamatuks hageja

väide, et kostja vastuväited on otsitud, kuna need on esitatud peale kostja viidatud

Riigikohtu lahendi avalikustamist. Kostja on esitanud oma vastuväited hagile

tähtaegselt, muu ei oma tähtsust (tl 131).

21. Kostjale on tekkinud kahju, kui kostja vara väärtus käesoleval hetkel võrreldes

lepingueelsete läbirääkimiste aja seisuga on vähenenud ning selle on põhjustanud hageja

seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Kostjal ei ole võimalik tõendada ajaolu,

et hageja ei ole piisavalt hinnanud kostja krediidivõimekust või ei ole kostjat

lepingueelsete läbirääkimiste käigus informeerinud laenuvõtmisega seotud riskidest,

tegemist on sisuliselt negatiivse asjaolu tõendamisega, mida on praktiliselt võimatu teha.

Kostja viitas oma täiendavas vastuses hagile hageja seadusest tulenevale kohustusele

hinnata lepingueelsete läbirääkimiste käigus laenuvõtja krediidivõimekust ning teavitada

laenuvõtjat laenuvõtmisega seotud riskidest. Seega oleks pidanud hageja kohtule

esitama tõendid, et ta on neid seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja esitas

kohtule kostja palgatõendi, millest selgub, et kostja brutosissetulek enne laenuvõtmist

2006. aasta viimastel kuudel oli 23 387 krooni ehk 1494,70 eurot. Seega kostja

netosissetulek oli umbes 1200 eurot. Hageja väidab, see oli piisav laenu 134 940 eurot

tagastamiseks vähem kui aasta jooksul, mis on absurdne väide. 1200 euro suuruse

netopalgaga ei ole võimalik vähema kui aasta jooksul tagasi maksta 134 940 euro

suurust laenu, mis tõendab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (tl 131-132).

22. Hageja väitel ei ole kostjale antud laenu puhul tegemist kodulaenuga ning hageja arvates

tõendab seda laenutaotlus, kuhu kostja on laenu kasutamise eesmärgiks kirjutanud

kinnistu ost. Kostja on seisukohal, et sõna „kinnistu“ kasutamine laenutaotlusel ei

tõenda hageja väidet, et tegemist ei olnud kodulaenuga. Seega on hageja väide, et laen

anti kostjale kinnistu ostuks ning seal oleva elamu remontimiseks ning kostja pidi selle

siis maha müüma ning saadud rahaga laenu tagastama, paljasõnaline ning tõendamata.

Paljasõnaline ja tõendamata on ka hageja väide, et kodulaenuga on tegemist ainult siis,

kui laenu taotletakse korteriomandi või maja ostuks, kuid mitte juhul, kui laenu

taotletakse kinnistu ostuks ning elamu ehitamise lõpetamiseks. Seega on tõendamata

hageja väide, et tegemist ei ole kodulaenuga (tl 132). Isegi kui nõustuda hageja väitega,

et kostja taotles laenu äri tegemiseks ning hageja oli laenu taotlemise hetkel sellest

teadlik ning nõustus sellega, siis võttis hageja kostjale ärilaenu andes endale äririski, et

laenu tagatiseks antud kinnistu väärtus langeb ning kogu väljastatud krediiti ei pruugi

tagasi saada. Seega ei ole hageja kostjale laenu andes piisavalt kontrollinud kostja

krediidivõimet ega informeerinud kostjat krediidiga seotud riskidest, mis on ilmselge

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (tl 133).

23. Kostja vara väärtus on muutunud negatiivseks. Kui hageja oleks kostja

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnanud ja järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei oleks kostja vara väärtus vähenenud. Seega on tõendatud ka põhjuslik

seoses hageja tegevuse (tegevusetuse) ja kostjale tekkinud kahju vahel (tl 133).

24. Kuna kostja esitab käesolevaga tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestab temale

tekkinud kahju summas 145 191,43 eurot hageja nõudega, siis tuleb hageja nõue täies

ulatuses jätta rahuldamata (tl 134).

KOHTU SEISUKOHT

25. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 7.12.2006 laenulepingu nr 06-231535-

EV ning 19.11.2007 laenulepingu nr 06-231535-EV LISA. Ka puudub asjas vaidlus

selle üle, et laenulepingu ebakorrektse teenindamise tõttu tekkis kostjal hageja ees

võlgnevus. Kostja ise on tunnistanud, et laen on tagastamata seetõttu, et kostjal

puuduvad selleks vahendid (tl 82).

26. Vaidlusi on tekitanud see, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud või mitte.

Laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku leppinud, et lepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg on viis aastat. Kui leping lõppes tähtaja saabumisega 10.01.2008, siis

oli hagejal õigus esitada hagi kuni 10.01.2013. Hageja esitas hagi 22.08.2012. Seega ei

ole hageja nõue aegunud. Laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku leppinud, et

lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Kostja väite osas, mille

kohaselt näitab viieaastase aegumistähtaja kohaldamine hageja suutmatust oma tööd

korraldada, märgib kohus, et see ei ole asjakohane. TsÜS § 145 lg 2 sätestab, et poolte

kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid

mitte enam kui kümne aastani. TsÜS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt olid pooled ise

vabad valima, kellega ning millistel tingimustel leping sõlmida. Seega on kohus

seisukohal, et käesoleval juhul kohaldatud aegumistähtaeg viis aastat on õiguspärane.

Kuivõrd hageja on esitanud hagi enne aegumistähtaja möödumist, ei ole hageja nõue

aegunud.

27. Kostja viide sellele, et aegumistähtaja pikendamine on kostjat kahjustav, on alusetu.

Kostja on üksnes viidanud sellele, et kolme aasta asemel peab kostja viis aastat ootama,

kas hageja esitab nõude või mitte. Lepingute sõlmimisel tuleb lähtuda eeldusest, et

mõlemad lepingupooled on orienteeritud lepingu täitmisele. Asjaolu, et laenuandja peab

laenusumma tagsisaamiseks esitama hagi kohtule, on otseselt tingitud kostja käitumisest

(lepingu mittekohasest täitmisest). Seega oli kostjal ise võimalus vältida hagiavalduse

esitamist. Eeltoodu tõttu ei pea kohus asjakohasteks kostja väiteid kahjustava

lepingutingimuse osas.

28. Lisaks on vaidlusi tekitanud see, mis tüüpi lepingu pooled sõlmisid ja kas hageja on

täitnud seadusest tulenevat kohustust kostja maksevõime hindamisel piisavalt ning kas

kostjale on kahju tekkinud või mitte.

29. Kohus peab vajalikuks märkida, et iseenesest ei ole oluline, mis eesmärgil laenuleping

sõlmitud on. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks

isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja

(laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama

liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega ei ole asjas tähtsust sellel, mis otstarbel

laenuleping sõlmiti. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus igal juhul täita vastavalt

lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine.

30. Kostja väitega, mille kohaselt ei ole hageja piisavalt hinnanud kostja maksevõimet ning

on seetõttu rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kohus ei nõustu. KraS § 83

lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima

krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet.

Vastutustundliku

laenamise

põhimõtte

rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid

andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kostja on hagejale

laenutaotluse esitamisel esitanud ka palgatõendi (tl 127), millelt nähtub, et perioodil

august 2006 – detsember 2006 oli kostja sissetuleku suuruseks 23 387 krooni kuus

(bruto). Arvestades asjaolu, et kostja pidi lepingu järgi tasuma esialgu vaid

intressimakseid ning laenusumma tagastama ühekordse maksena laenusumma

tagastamise lõpptähtpäeval 10.01.2008, oli kostjal palgatõendi kohaselt piisavalt

vahendeid intressimaksete tegemiseks ja seega laenu teenindamiseks. Kostja väide selles

osas, et palgatõendil näidatud sissetulekute juures ei oleks kostja ilmselgelt saanud

laenu põhiosa tagastada, on iseenesest õige, kuid ei ole käesoleval juhul eeltoodus

põhjendusel asjakohane. Lisaks kuulus kostjale kinnistu, millele seati laenulepingu

tagamiseks hüpoteek. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

peab krediidiasutus hindama, kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute

arvelt (võttes arvesse kliendi sissetulekute suurust), kas krediidiasutusele laenuandmise

otsuse kaalumise perioodil teada olevate asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi

maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik ja kas kliendi võime laenu tagasi

maksta on olemas vaatamata tema olemasolevate finantskohustustele. Kohus on

seisukohal, et hageja on kostja maksevõimelisust kontrollinud ega ole rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda, et laenusumma tagastamise tähtpäeval on

kostja võimeline laenusumma tagastama, sai hageja eeldada arvestades talle

teadaolevaid asjaolusid, seal hulgas kostja töötasu suurust ning seda, et kostjal ei olnud

seni olnud võlgnevusi krediidiasutuse ees. Arvestades laenusumma suurust ja

lepingutingimusi, ei pea kohus tõenäoliseks, et hagejale väljastatud laen oli kodulaen

selle klassikalises mõttes. Küll aga märgib kohus, et mõistlikult võttes ei oleks isikule,

kelle krediidivõimelisus on kaheldav, sedavõrd suur laenusummat väljastatud. Seetõttu

võib olla õige hageja seisukoht lepingu eesmärgi osas. Menetluse käigus avaldatud

asjaoludest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et kostjale antava laenu näol oli tegemist

nn bulletlaenuga. Seoses majanduslangusega ei õnnestunud aga kostjal soetatud kinnistu

võõrandamine ning seetõttu tekkis võlgnevus. Kuivõrd aga pooled ei ole tõendanud oma

seisukohti laenu olemuse osas, jätab kohus poolte seisukohad selles osas tähelepanuta.

31. Kostjale kahju tekkimise osas märgib kohus järgmist. Väide, et kostjale on tekkinud

kahju, kuna laenu tagatiseks olnud kinnistu müüdi eksperthinnangus kinnistu väärtuseks

märgitud hinnast madalama hinnaga, ei ole asjakohane. Kostja viidatud eksperthinnang

on koostatud 5.12.2006 erialateadmistega isiku poolt krediidiasutusele esitamiseks.

Kohtul ei ole alust kahelda eksperthinnangus märgitud kinnistu väärtuse tõepärasuses.

Seetõttu peab kohus kostja etteheiteid kinnistu väärtuse mittekontrollimisele

asjakohatuteks. Kinnistu müüdi 2011. aastal, seega eksperthinnangu andmisest oluliselt

hiljem ning ajal, mil kinnisvaraturul valitses madalseis. Lisaks müüdi kinnistu

enampakkumisel, kus kinnistute hinnad ongi tavapärasest madalamad. Kohus nõustub

hagejaga, et asjaolu eest, et kostjal ei õnnestunud pika aja jooksul sobiva hinnaga ostjat

leida ning vara ei õnnestunud müüa eksperthinnangus märgitud hinnaga, ei vastuta

hageja ning see ei vabasta kostjat lepinguliste kohustuste täitmisest.

32. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval

juhul ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid kahju tekkimise kohta. Kohus möönab, et

kostjal kahju tekkimine ei ole välistatud, kuid antud juhul on kostja väited kahju

tekkimise

kohta

paljasõnalised.

Seetõttu

jätab

kohus

rahuldamata

kostja

tasaarvestusavalduse.

33. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukoha, et AS-i Swedbank hagi tuleb rahuldada ning

Andrei Jefremovilt tuleb AS-i Swedbank kasuks välja mõista põhivõlgnevus 25 000

eurot ning viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 22.08.2012

kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

34. TsMS §-i 162, § 173 lg-id 1, 4 ning hagi rahuldamist arvestades tuleb kõik

menetluskulud jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze

Kohtunik