3-11-1656/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Madis Ernits ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

21. mai 2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1656 Haldusasi Enn Tuuma kaebus Lõuna Prefektuuri ja Lääne Prefektuuri poolt aastail 2009-2010 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 55 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.01.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Enn Tuuma apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 06.03.2013 Menetlusosalised Kaebaja Enn Tuum Vastustaja Politseija Piirivalveamet (Lõuna Prefektuuri ja Lääne Prefektuuri õigusjärglane alates 01.01.2012) RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.01.2012. a otsus osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata nõuete osas, mis puudutasid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist vastustajalt seoses Valga arestimaja kambri nõuetele mittevastavusega perioodil 07.10.2009-24.11.2009 ja Valga ning Viljandi arestimajades kaebajale üks tund päevas värskes õhus viibimise võimaluse tagamata või korraldamata jätmist perioodidel 07.10.2009-24.11.2009, 05.01.2010-05.04.2010.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politseija Piirivalveametilt Enn Tuuma kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot ja 40 eurosenti.

4. Ülejäänud osas jätta Enn Tuuma kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enn Tuum viibis Lõuna Prefektuuri Valga arestimajas perioodidel 07.10.2009-24.11.2009 ja 05.01.2010-14.01.2010 (59 päeva), Lõuna Prefektuuri Viljandi arestimajas perioodil 14.01.2010-06.04.2010 (83 päeva) ning Lääne Prefektuuri Paide arestimajas perioodidel 02.12.2009-23.12.2009, 07.04.2010-14.04.2010 ja 24.11.2010-08.12.2010 (45 päeva).

2. E. Tuum esitas 03.07.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Valga, Viljandi ja Paide arestimajade ning Tartu Vangla tingimustega tekitatud kahju hüvitamist summas

70 000 eurot. Kaebuse täpsustuses loobus kaebaja hüvitusnõudest Tartu Vangla vastu ning taotles Valga, Viljandi ja Paide arestimajade kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist summas 55 000 eurot. Kaebuse ja selle täienduste kohaselt põhjustati kaebajale kahju järgmiselt:

a) Valga arestimajas ei osutatud arstiabi, ei võimaldatud jalutuskäike, kambris puudus aken ja valgustus oli ebapiisav, kaebajale ei antud hügieenitarbeid (seep, hambahari, hambapasta, WC paber), kamber oli külm ja külm betoonpõrand põhjustas kaebajale liigesevalusid, kinnipidamisest arestimajas ei teavitatud kaebaja lähedasi ning arestimajja vastuvõtmisel ei teostatud tervisekontrolli;

b) Viljandi arestimajas ei osutatud arstiabi ja ei teostatud arestimajja saabumisel tervisekontrolli, jalutamisvõimalus oli puudulik ning kaebaja lähedasi ei teavitatud tema viibimisest selles arestimajas;

c) Paide arestimajas ei osutatud arstiabi ja ei teostatud arestimajja saabumisel tervisekontrolli ning kaebaja lähedasi ei teavitatud tema viibimisest selles arestimajas.

Kaebaja leidis, et tervisekontrolli teostamata jätmisega ning arstiabi mitteosutamisega kahjustati tema tervist ja põhjustati talle suuri kannatusi, ülejäänud õigusvastaste toimingutega alandati aga tema inimväärikust.

3. Tartu Halduskohtu 12.01.2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendamist leidnud vaidlustatud toimingute õigusvastasus ning tõendamata on, et kaebajal oleks arestimajades viibimise tagajärjel esinenud selline tervise kahjustumine ja sellised kannatused, mille rahaline hüvitamine oleks põhjendatud. Valga arestimajas puudus jalutusboks, kuid jalutuskäike soovinud kinni peetud isikud viidi vastustaja väitel sellisesse arestimajja, kus oli jalutamise võimalus. Kaebaja viidi 14.01.2010 Viljandi arestimajja. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks päevadel, kui ta Viljandi arestimajas vabas õhus viibida ei saanud, vastavat soovi avaldanud ning sel juhul ei ole jalutuskäigu mittevõimaldamine õigusvastane. Valga, Viljandi ja Paide arestimajades on võimaldatud kaebajale vajalikku meditsiinilist abi. Valga arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtted tõendavad, et kinni peetavatele isikutele võimaldati vajadusel arstiabi selliselt, et kutsuti arestimajja kiirabi. Puudub alus arvata, et kaebajat koheldi erinevalt võrreldes teiste isikutega. Puuduvad tõendid, et kaebaja esitas Valga või Viljandi arestimajas avaldusi arstiabi või ravimite saamiseks ja need avaldused jäeti põhjendamatult rahuldamata. Viljandi arestimajas viibides on kaebajal käinud kiirabi 20.02.2010 ja 21.02.2010, kuid meditsiinitöötajad ei tuvastanud kaebajal selliseid näidustusi, mis oleksid vajanud kohest haiglaravi, täiendavaid uuringuid või kohest suunamist eriarsti juurde. Paide arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtete kohaselt ei esitanud kaebaja perioodil 02.12.2009-23.12.2009 arestimajas olles avaldusi arstiabi või ravimite saamiseks. 12.04.2010 on kaebaja esitanud Paide arestimajale kirjaliku avalduse arstliku läbivaatuse saamiseks, kuid 13.04.2010 on kaebaja kirjalikult keeldunud vastustaja pakutud võimalusest kutsuda kiirabi kaebaja esmaseks arstlikuks läbivaatuseks. Perioodil 24.11.2010-08.12.2010

3

ei ole kaebaja esitanud avaldusi seoses tervisega Paide arestimajale, vaid Pärnu Maakohtule. Ka kaebaja käitumine enda tervise parandamisel ja võimaldatud ravi teostamisel ei ole tema tervisekaardi andmetest nähtuvalt olnud järjepidev ja endast hooliv, kuna kaebaja on korduvalt keeldunud eriarsti ravist ja ei ole viinud lõpuni määratud uuringuid. Valga arestimaja kambris puudus aken, kuid elutegevuseks vajaliku valguse hulk oli vastustaja väitel tagatud kunstliku valgusallika abil. Kaebaja ei ole selgitanud, miks elektripirn ei võimaldanud lugeda. Arestimaja ei ole kohustatud varustama kinni peetavat hügieenitarvetega. Lähedastega suheldes oli kaebajal võimalik saada vajalikke hügieenitarbeid ja Paide arestimajas olles on ta seda võimalust ka kasutanud. Arestimajja saabuvate isikute, sh kaebaja, tervisekontrolli teostamata jätmine oli küll õigusvastane, kuid asja materjalidest ei nähtu, et see oleks kaebajale tekitanud tervisevõi muud kahju, mida peaks rahas hüvitama. Kaebaja vahistamisest teavitamise kohustus oli eeluurimiskohtunikul või kohtul, mitte arestimajal. Arestimaja kambri või vee temperatuuri ei ole tagantjärele võimalik tuvastada, kuid arestimajas viibimise ajal ei ole kaebaja sellistest puudustest arestimaja teavitanud ega nõudnud puuduste kõrvaldamist. Kaebaja on hüppeliigese valu tõttu pöördunud Tartu Vangla arsti poole alles mais 2010, kuid Valga arestimajast lahkus kaebaja 14.01.2010, viibides seejärel Viljandi arestimajas, kus kaebaja ei ole esitanud pöördumisi seoses liigesevaludega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK RINGKONNAKOHTUS

4. E. Tuuma apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus arvestanud kaebaja väiteid, arestimajades toimunud seaduserikkumisi ning asjaolu, et kaebaja oli juba vabaduses haige, kuid arestimajades ei osutatud talle arstiabi. Arestimajade kinnipidamistingimustega on alandatud kaebaja inimväärikust. Asjassepuutumatu on väide, et Valga arestimajas anti teistele isikutele arstiabi. Kaebaja suulistele avaldustele arstiabi saamiseks ei vastatud ja kaebaja poolt 2009. a oktoobris Valga arestimajale esitatud kirjalikku avaldust varjatakse. Kaebajal oli juba vabaduses aastaid esinenud peavalud ja diagnoositud kolmiknärvi neuralgia. Kaebaja tegi 24.11.2009 Tartu Vanglasse saabudes teatavaks, et Valga arestimaja betoonpõranda ja külma kambri tõttu on tema tervis halvenenud, peavalud suurenenud ning tekkinud liigestevalu. Väide, et kaebaja viidi Valgast Viljandisse jalutusvõimaluse tagamiseks on otsitud, kuna on eluliselt mitteusutav, et kaebaja asemel Viljandist Valga arestimajja üle viidud isik loobus vabatahtlikult värskes õhus jalutamise võimalusest. Kaebajal ei olnud võimalik saada Valga arestimajja hügieenitarbeid lähedastelt, kuna nad ei teadnud, kus kaebaja asub ja puudus võimalus nende teavitamiseks. Kohus on ebaõigesti märkinud, et kaebaja ei ole valgustusega seoses pöördunud arestimaja poole. Kaebaja esitas 2009. a oktoobri lõpus Valga arestimaja ülemale kirjaliku pöördumise, milles selgitas, et ei näe lugeda usukirjandust ja see piirab tema usuvabadust. Valgustus oli ebapiisav perioodil 07.10.2009-24.11.2009 kuid pärast remonti, alates 05.01.2010 oli Valga arestimajas tagatud piisav kunstlik valgusallikas.

Paide arestimaja arvestusžurnaali ei saa tõendina arvestada. Vastustaja on ebaõigesti märkinud, et kaebaja esitas avalduse kohtule, mitte Paide arestimajale. Kaebaja tegi 12.04.2010 avalduse nii kohtule kui ka Paide arestimajale. Maakohtule esitatud avalduses

4

teatas kaebaja ütluste andmisest loobumisest seoses haigusega ning halduskohus on põhjendamatult järeldanud, et kaebaja soovis kohtus tervisele viidates lihtsalt ütluste andmisest pääseda. Kaebaja loobus 13.04.2010 kiirabi kutsumisest, kuna kiirabi kutsumine ei anna tulemusi. Tegemist oli haigusega, mitte õnnetusjuhtumiga.

Viljandi arestimajas ei teostatud samuti kaebaja sinna saabumisel tervisekontrolli. Kaebaja taotles samuti nii suuliselt kui kirjalikult arsti vastuvõtule pääsemist. 20.02.2010 ja 21.02.2010 käis küll kiirabi, aga kiirabi ei määra ravi. Jalutamisvõimalus oli puudulik, kuna osadel päevadel ei võimaldatud üldse jalutada ja osadel päevadel sai jalutada vähem kui tund aega.

5. Politseija Piirivalveamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Lääne Prefektuuri vastuse kohaselt on kaebaja väited jätkuvalt tõendamata ja vastuolulised. Mitte igasugune ebamugavustunne ja normidele mittevastavates tingimustes viibimine ei ole veel käsitletav isiku väärikuse alandamisena. Kaebaja ei ole iga Paide arestimajas viibimise perioodil esitanud taotlusi rikkumise kõrvaldamiseks või väidetava kahju vähendamiseks, ta keeldus võimaldatud meditsiinilisest abist, tema ravi ei ole olnud järjepidev ning pöördumised ei ole olnud adresseeritud vastustajale. Kaebaja väited arestimaja arvestusžurnaali kannete mittearvestamiseks ei ole asjakohased. Lõuna Prefektuur märgib, et kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses uusi väiteid – Viljandi arestimajja viimise asjaoludest läbirääkimiste või ähvardustega ning arstiabi andmise väidetavast segamisest Viljandi arestimaja ametnike poolt. Lisaks sellele, et selliseid väiteid ei ole esitatud esimese astme kohtus, on need ka põhjendamata ja tõendamata.

6. 06.03.2013 toimunud ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised varasemalt väljendatud seisukohtade juurde.

7. 26.03.2013. a määrusega uuendas ringkonnakohus haldusasja menetluse ja kohustas Tartu Vanglat edastama kohtule kirjalik vastus sama määruse p-des 5.1 – 5.8 toodud küsimustele, mis puudutasid kaebaja isiklikus toimikus kannete olemasolu tema lähedaste teavitamise kohta ja arestimajades kaebajale tervisekontrolli teostamise kohta ning E. Tuuma osas tervisekontrolli teostamist Tartu Vangla poolt ajal, kui kaebaja ei viibinud arestimajades, vaid Tartu Vanglas ja E. Tuuma tervislikku seisundit ajal, mil ta kandis 2009-2010. a eelvangistust Tartu Vanglas.

8. Tartu Vangla vastuse kohaselt: 1. Puuduvad kinnipeetava E. Tuuma isiklikus toimikus dokumendid, millest nähtuks, et eeluurimiskohtunik või kohus oleks teavitanud E. Tuuma lähedasi sellest, millisesse arestimajja E. Tuum paigutati.

2. Puuduvad E. Tuuma isiklikus toimikus andmed selle kohta, kas perioodil 07.10.2009-24.11.2009 Valga arestimajas viibides on E. Tuum ise või Valga arestimaja teavitanud E. Tuuma lähedasi tema viibimisest Valga arestimajas.

3. Puuduvad E. Tuuma isiklikus toimikus dokumendid, milles nähtuks, et E. Tuum või arestimajad oleksid teavitanud E. Tuuma lähedasi tema viibimisest teistes arestimajades.

4. Puuduvad E. Tuuma isiklikus toimikus dokumendid, millest nähtuks, et E. Tuuma vastuvõtmisel Valga arestimajja teostati E. Tuumale tervisekontroll või küsitleti teda tema terviseseisundi kohta.

5

5. Puuduvad E. Tuuma isiklikus toimikus andmed, millest nähtuks, et tema suhtes oleks Paide, Valga või Viljandi arestimajja saabumisel tervishoiutöötaja või arestimaja töötaja poolt tervisekontrolli teostatud.

6. Tartu Vanglas teostati E. Tuuma esmane tervisekontroll 24.11.2009. E. Tuuma tervisenäitajad oli korras. E. Tuum kurtis peavalu ning enda sõnade kohaselt oli viibinud vabaduses unehäirete tõttu psühhiaatri vastuvõtul. Ravi E. Tuum ei vajanud.

7. E. Tuuma terviseseisundis ei avastatud vanglas ühtegi sellist kõrvalekallet, mis vajas pidevat jälgimist või ravi vanglas või arestimajas viibides. Kuna E. Tuuma terviseseisundis ei avastatud ühtegi kõrvalekallet, mis vajas pidevat jälgimist või ravi, siis puudus vanglal vajadus ka arestimajasid E. Tuuma terviseseisundist eraldi või täiendavalt teavitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et E. Tuuma apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata nõuete osas, mis puudutasid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist vastustajalt seoses Valga arestimaja kambri nõuetele mittevastavusega perioodil 07.10.2009-24.11.2009 (akna puudumine, ebapiisav kunstlik valgustus), Valga arestimajas perioodil 07.10.2009-24.11.2009 ning perioodil 05.01.2010-13.01.2010 kaebajale üks tund päevas värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmisega ja Viljandi arestimajas ajavahemikus 14.01.2010-05.04.2010 kaebajale kord päevas värskes õhus viibimise korraldamata jätmisega 34 päeva jooksul. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Politseija Piirivalveametilt Enn Tuuma kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 168,40 eurot. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõendatud ei ole arestimajade õigusvastane käitumine kaebaja kinnipidamisest tema lähedasele teatamisel ja sellest tulenevalt ka eelnevaga seonduv mittevaralise kahju tekkimine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) 2009-2010 kehtinud redaktsioonide § 5 lg 3 sätestas, et arestimaja ametnik kontrollib, kas kinnipeetule on võimaldatud tema kinnipidamisest teatamine ühele tema poolt nimetatud lähedasele ning selle mitterealiseerumisel tagab teatamise, välja arvatud juhul kui seaduses on sätestatud teisiti. Andmed (lähedase nimi, telefoni number ja teatamise kellaaeg) lisatakse kinnipeetu isiklikku toimikusse. Tartu Vangla 09.04.2013. a vastuse kohaselt puuduvad E. Tuuma isiklikus toimikus märked või andmed selle kohta, et E. Tuum ise või arestimajade ametnikud oleksid teavitanud

E. Tuuma lähedasi tema kinnipidamisest Valga arestimajas ning tema viimisest Paide ning Viljandi arestimajadesse. Samas ei tähenda eeltoodu veel, et E. Tuuma lähedased ei olnud ka tegelikult teadlikud tema kinnipidamisest ja viibimisest Valga arestimajas ning hiljem Paide ja Viljandi arestimajades. Apellatsioonkaebuses ja ka ringkonnakohtu 06.03.2013 istungil kinnitas E. Tuum, et tema vahistamisest (kinnipidamisest) 07.10.2009 teavitas eeluurimiskohtunik tema lähedasi. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et Valga arestimajas ei tehtud perioodil 07.10.2009-24.11.2009 ühtegi toimingut, mille abil oleks kaebaja lähedasi teavitatud tema arestimajas viibimisest või oleks kaebaja saanud seda ise teha. Samas nähtub kaebaja poolt 07.10.2011 halduskohtule esitatud avaldusest (kd I, lk 79) ja ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusest, et kaebaja teatas 16.11.2009 ise oma emale kirja teel sellest, et ta on Valga arestimajas. Mis puudutab tema lähedaste teavitamist

6

sellest, et kaebaja viibis Paide ja Viljandi arestimajades, siis lähedastel vastava informatsiooni olemasolu tõendavad Paide ja Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatute väljavõtted ja andmed. Nende kohaselt on E. Tuum kohtunud Paide arestimajas lähedastega ja saanud Paide arestimajas olles nii 2009 kui ka 2010. a lähedastelt pakke (kd I, lk-d 33, 44,56), samuti on ta saanud lähedastelt paki Viljandi arestimajas viibimise ajal (kd II, Lisa, lk 230).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles osas, et ASkE ei sätestanud 2009. a arestimajadele ja konkreetselt seega ka Valga arestimajale kohustust anda arestimajja paigutatud kinni peetavale isikule oma kulul hügieenitarbeid – hambaharja ja hambapastat, ning et kinni peetud isikutel oli vastavalt ASkE §-le 48 võimalik esmaseid hügieenitarbeid saada väljastpoolt arestimaja pakiga. Toimiku materjalidest nähtuvalt sai kaebaja hügieenitarbeid pakiga 10.12.2009 (kd I, lk 33). Eluliselt usutav ei ole E. Tuuma väide, et perioodil 07.10.2009-24.11.2009 ei saanud ta kasutada ka seepi ja tualettpaberit, sest seda Valga arestimaja kambrites pooleteise kuu jooksul üldse ei olnud. 06.03.2013 toimunud ringkonnakohtu istungil kinnitas vastustaja esindaja, et Valga arestimajas oli sel perioodil kindlasti tagatud vähemalt seebi ja tualettpaberi olemasolu kambrites ning juhul, kui need otsa said, siis oli võimalik neid arestimaja töötajatelt juurde küsida. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda selles, et Valga arestimaja kambrites olid eelnimetatud perioodil olemas vähemalt seep ja tualettpaber, sest samal ajavahemikul, täpsemalt 15.10.2009 tegid õiguskantsleri nõunikud etteteatamata kontrollkäigu Valga arestimajja, ning kontrollkäigu kokkuvõttes (kättesaadav õiguskantsleri kodulehel) ei ole välja toodud kambrites elementaarsete hügieenivahendite puudumist, kuigi kokkuvõtte kohaselt kontrolliti arestimaja kambreid ning vesteldi ka neis viibinud kinnipeetutega.

12. Halduskohus on asunud põhjendatult seisukohale, et ASkE § 7 lg-es 2 sätestatud arestimajja vastuvõetava kinnipeetava esmase tervisekontrolli teostamata jätmine tervishoiutöötaja poolt tulenevalt Valga, Paide ja Viljandi arestimajades tervishoiutöötaja puudumisest ei ole asja materjalidest nähtuvalt tekitanud kaebajale tema poolt väidetavat tervisekahju või muud RVastS § 9 lg-es 1 nimetatud kahju. Samuti on õige halduskohtu järeldus, et viidatud arestimajades ei ole kaebajale jäetud arstiabi osutamata ning seetõttu ei ole E. Tuumale ka nimetatud alusel tekitatud tervisekahju või muud RVastS § 9 lg-es 1 nimetatud kahju. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 12.01.2012. a otsuses toodud sellekohaste põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata, kuid märgib vastuseks apellatsioonkaebusele siiski eeltooduga seonduvas osas järgmist. ASkE § 7 lg-te 2 ja 3 järgi teostab tervishoiutöötaja arestimajja vastuvõetava kinnipeetu tervisekontrolli ja küsitleb kinnipeetut tema terviseseisundi kohta. Tervisekontrolli ning vestlust kinnipeetu tervisliku seisundi kohta viiakse läbi eraldi ruumis, milles samal ajal ei viibi teisi isikuid. Tervishoiukontrolli tulemused lisatakse isiklikku toimikusse. Vajadusel kutsutakse kinnipeetule kiirabi. Kinnipeetu haiglasse toimetamise korral informeerib arestimaja ametnik viivitamatult politseiasutuse juhtimiskeskust, kes korraldab valve haiglas. Arstiabi arestimajas reguleerib ASkE § 29 ja selle lõigete 1 ning 4 kohaselt tagatakse kinnipeetu haigestumise korral talle ravi, vajadusel kutsutakse kiirabi. Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Ravimit, mida kinnipeetule on vaja manustada regulaarselt, hoitakse arestimaja juhi poolt määratud ametniku valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt. Õiguskantsleri kodulehelt nähtub, et 2009. a viidi läbi etteteatamata kontrollkäik Valga arestimajja, 2010. a juunis Paide ja Viljandi kambritesse ning 2011. a märtsis uuesti Valga

7

kambrisse ja kontrollkäikude kokkuvõtete kohaselt ei olnud neil aastail üheski kolmest arestimajast (kambrist) olemas tervishoiutöötajat, kes asuks kogu aeg kohapeal ja osutaks kinnipeetutele tervishoiuteenuseid, sh dokumenteeriks kinnipeetute terviseseisundit kinnipidamiskohta saabumisel. Samas tuvastas õiguskantsler, et neis arestimajades on arstiabi saamine siiski tagatud, kuna vajadusel kutsutakse kinnipeetava juurde kiirabi. Seega ei ole õiguskantsler asunud seisukohale, et tulenevalt kohapealse tervishoiutöötaja puudumisest oleksid nende arestimajade kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad või kinnipeetavate isikute tervist kahjustavad ning et arstiabi puuduks üldse. Valga arestimajas viibimisega seonduvalt on kaebaja väitnud, et Valga arestimajas ei antud talle arstiabi, kuigi ta seda korduvalt taotles, sest tal olid peavalud ja juba vabaduses diagnoositud kolmiknärvi põletik. Samuti väitis E. Tuum oma kaebuses, et tal tekkisid Valga arestimajas viibides liigesevalud, kuna kambris oli betoonpõrand. Arestimaja töö arvestuse raamatus on ka jaotis (p 7), kuhu arestimaja töötajad märgivad iga ööpäeva kohta juhtumid, kui keegi on arestimajas arstiabi vajanud ning ka abi osutaja ja osutatud abi sisu, abi andmise kellaaja ning diagnoosi. Valga arestimaja töö arvestuse raamatust (kd II, Lisa, lk-d 2-117) ei nähtu, et E. Tuum oleks Valga arestimajas viibimise perioodil vajanud arstiabi, samuti ei nähtu töö arvestuse raamatust, et E. Tuum oleks arestimajas olles esitanud mingeid kaebusi või taotlusi. Kuna Valga arestimaja töö arvestuse raamatus on teiste arestimajas viibinud isikutega seonduvalt vastavaid kandeid kas arstiabi vajamise või kaebuste/avalduste (nii suuliste kui kirjalike) esitamise kohta tehtud (kd II, Lisa, lk-d 27, 34, 42, 68, 72, 78), siis peab ringkonnakohus töö arvestuse raamatust nähtuvat tõepäraseks ja leiab, et juhul, kui

E. Tuumaga seonduvalt vastavad kanded puuduvad, siis ei ole kaebaja Valga arestimajas viibides arstiabi vajanud ega esitanud ka vastavaid avaldusi arstiabi saamiseks või kaebusi selle kohta, et talle arstiabi ei võimaldatud. E. Tuum ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et ta esitas Valga arestimajas viibides kirjalikud taotlused meditsiiniabi saamiseks 31.10.2009 ja 11.01.2010 otse arestimaja ülemale. Vastustaja on oma 11.10.2012. a kirjalikus vastuses kohtu päringule selgitanud, et vastavalt ASkE § 54 lg-le 6 registreeritakse kinnipeetu kiri ja vaie vastavuses politseiasutuste dokumendihalduskorraga, kuid PPA dokumendihaldussüsteemis nimetatud kirju registreeritud ei ole ja selliseid kirju ei ole vastustaja valduses ka füüsiliselt olemas (kd I, lk 192). Samuti nähtub E. Tuuma tervisekaardi andmetest ja 14.09.2010. a ekspertiisiaktist (kd I, lk-d 180-181, 187p), et 2009. a jaanuaris oli tal diagnoositud küll muu peavalusündroom, kuid kolmiknärvi neuralgia e. närvivalu diagnoositi kaebajal alles 30.06.2010, so viis kuud pärast teistkordset Valga arestimajas viibimist, mistõttu ei saa selle haigusseisundi tekkimist seostada kaebaja viibimisega Valga arestimajas 2009. a oktoobris ja novembris ning 2010. a jaanuaris. 24.11.2009 on kaebaja Tartu Vanglas kurtnud küll ka liigesevalu ning edaspidi 2010. a mais ja septembris viidanud sellele, et tal valutavad hüppeliigesed ja parem põlveliiges, kuna ta olevat pidanud arestimajas betoonpõrandal magama (kd I, lk-d 185, 188), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline väide eluliselt usutav. Eelnevalt juba viidatud õiguskantsleri 15.10.2009. a kontrollkäigu kokkuvõttes on arestimaja tingimuste kohta küll märgitud, et osaliselt puudub ASkE-s ettenähtud mööbel (konkreetselt on välja toodud laudu ja toole), kuid tuvastatud ei ole, et kinnipidamiskambrites oleksid puudunud ka voodid ja et kinnipeetavad pidid Valga arestimajas betoonpõrandal magama. Eeltoodu tõttu ja ka seetõttu, et mõistliku isiku arusaama kohaselt mõjutaks külmal betoonpõrandal magamine pigem isiku seljaga ja ehk ka puusaliigestega seonduvat, ei saa kaebajal 2010. a mais tekkinud hüppeliigeseja põlveliigese valusid ringkonnakohtu hinnagul samuti otseselt seostada Valga arestimaja kinnipidamistingimustega.

8

Mis puudutab kaebaja viibimist Paide ja Viljandi arestimajades, siis toimiku materjalidest nähtuvalt (kd I, lk-d 29-32, 36-57, kd II, Lisa, lk-d 182, 191-194, 196, 200,208, 222, 228, 230, 260, 262, 266, 274, 276) ei ole E. Tuum perioodil 02.12.2009–23.12.2009 esitanud taotlusi või kaebusi seonduvalt arstile suunamata või ravi kohaldamata jätmisega. Paide arestimajas viibimise ajal on arstiabiga seonduvalt tehtud pöördumine esmakordselt perioodil 07.04.2010–14.04.2010 ja kaebaja vastava avalduse lahendamise käik on ka kirjalikult fikseeritud. Sellest selgub, et E. Tuum keeldus talle pakutud arstiabist, s. o kiirabi väljakutsumisest, kuna leidis, et arestimaja käsiapteegis leidub samu ravimeid. Kuna E. Tuum keeldus abist, mida arestimaja talle oleks võimaldanud, siis ei saa arstiabi andmata jätmist vastustajale süüks panna. Perioodil 24.11.2010-08.12.2010 on E. Tuum teinud arstiabi andmisega avalduse kohtule, mitte Paide arestimajale. Viljandi arestimajas käis kaebuse esitaja juures 20.02.2010 ja 21.02.2010 kiirabi ning väljakutse põhjuseks on olnud kaebaja emotsionaalse seisundiga seotud sümptomid ning kohal käinud kiirabiarst ei ole teinud otsust, et kaebaja vajaks oma terviseseisundist tulenevalt uuringuid või ravi. Arestimaja töö arvestuse raamatu sellekohastest kannetest nähtuvalt ei ole

E. Tuumal seega esinenud ka sellist terviseseisundit või ravivajadust, mis tinginuks tema ravile saatmise eriarstiabi osutaja juurde või haiglasse Samas on perioodil jaanuar-aprill 2010 Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatusse tehtud teiste sealsamas viibinud kinnipeetavate arstiabi vajaduse osas kandeid, kus kiirabiarst on tuvastanud isikul sellise tervisehäire, mis vajas uuringuid ja ravi Vanglate Keskhaiglas. Seega on Viljandi arestimajas isikutele vajaduse tekkimisel arstiabi osutatud ning ei ole põhjust arvata, et kaebaja oleks vaatamata tema terviseseisundile ja palvetele arstiabist ilma jäetud, või et kaebajale võimaldatud arstiabi ei oleks olnud piisav. E. Tuum ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et ta esitas Viljandi arestimajas viibides kirjalikud taotlused meditsiiniabi saamiseks 04.02.2010, 22.02.2010 ja 23.02.2010 otse arestimaja ülemale, ning, et neile taotlustele ei reageeritud. Vastustaja on oma 11.10.2012. a kirjalikus vastuses kohtu päringule selgitanud, et vastavalt ASkE § 54 lg-le

6 registreeritakse kinnipeetu kiri ja vaie vastavuses politseiasutuste dokumendihalduskorraga, kuid PPA dokumendihaldussüsteemis nimetatud kirju registreeritud ei ole ja selliseid kirju ei ole vastustaja valduses ka füüsiliselt olemas (kd I, lk 192). Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatust nähtuvalt on 22.02.2010 fikseeritud E. Tuuma suuline taotlus saada peavalutablette ning samast nähtuvalt anti sellekohane teave edasi U.K. , kes pidi taotlusega tegelema. Viidatud 11.10.2012. a vastuses selgitas vastustaja, et juhul, kui kinnipeetav Viljandi arestimajas peavalutabletti küsib, siis see talle ka antakse, kuid tableti andmise kirjalikult fikseerimise kohustus PPA-l puudub, mistõttu tableti andmist pigem ei fikseerita. Asjaolu, et kaebaja on ka arestimajades olles peavalu puhul vajadusel vastavaid peavalutablette või valuvaigisteid saanud ja tarvitanud nähtub ka asja juurde võetud Pärnu Maakohtu 12.04.2010. a istungiprotokollist (kd III, lk 9). Ringkonnakohtul puudub seega alus arvata, et

E. Tuuma 22.02.2010 taotlust peavalutableti saamiseks ei oleks Viljandi arestimajas rahuldatud. Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatus on fikseeritud ka kinnipeetava isiku suuline avaldus talle arstiabi võimaldamiseks. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus töö arvestuse raamatust nähtuvat tõepäraseks ja leiab, et juhul, kui E. Tuumaga seonduvalt vastavad kanded suuliste või kirjalike avalduste kohta meditsiiniabi saamiseks 04.02.2010 ja 23.02.2010 puuduvad, siis ei ole kaebaja neil päevadel arestimajas viibides arstiabi vajanud ega esitanud ka vastavaid avaldusi arestimaja töötajatele või arestimaja ülemale arstiabi saamiseks või kaebusi selle kohta, et talle arstiabi ei võimaldatud.

13. Lähtudes eeltoodust ja tulenevalt E. Tuuma tervisekaardi andmetest (kd I, lk-d 185-181) leiab ringkonnakohus, et Valga, Paide ega ka Viljandi arestimajas ei ole perioodidel, kui

E. Tuum neis arestimajades viibis, jäetud kaebajat õigusvastaselt vajalikust arstiabist või ravimitest ilma ning E. Tuumale ei ole nimetatud arestimajades viibimise tagajärjel tekkinud

9

ka tervisekahju, mis tingiks kaebaja tervisega seonduvalt rahalise hüvitise väljamõistmise vastustajalt. Seda arvamust kinnitab ringkonnakohtu hinnangul Tartu Vangla 09.04.2013. a vastuses toodu, mille kohaselt ei avastatud kaebaja terviseseisundis ka siis, kui ta arestimajas viibimiste vahepeal Tartu Vanglas paiknes, ühtegi sellist kõrvalekallet, mis vajanuks pidevat jälgimist või ravi vanglas ning edaspidi arestimajades viibides. Seisukohta, et E. Tuuma tervislik seisund oli arestimajades viibimise perioodil selline, mis tegelikult eriarstiabi, haiglaravi või koheseid uuringuid ei vajanud, toetab ka kaebajale Jõgeva Maakohtu menetluses olnud kriminaalasja raames tehtud kohuarstlik ekspertiis ja selle kohta 2010. a koostatud ekspertiisiakt nr 77 (kd I, lk 179-181), mille järelduse kohaselt võimaldab

E. Tuuma tervislik seisund tegelikult võtta tal osa kriminaalasja kohtulikust menetlusest ja osaleda ka kohtuistungil. Nimelt oli E. Tuum keeldunud korduvalt perioodil, kui ta viibis Paide arestimajas ja vahepeal ka Tartu Vanglas, osalemast kriminaalasjades toimunud kohtuistungitel põhjendusega, et tema tervislik seisund pidevate peavalude tõttu seda ei võimalda, ja et selline seisund on tingitud sellest, et ta ei ole arestimajades saanud arstiabi, eriti eriarstiabi ja talle ei ole võimaldatud vajalikke uuringuid (kd I, lk-d 14-15, 29, 31-32).

14. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei anna mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks kaebajale alust see, et Valga arestimaja kambris puudus perioodil, kui E. Tuum seal viibis, aken ja perioodil 07.10.2009-24.11.2009 ei olnud ka kambri kunstlik valgustus piisav, ega ka see, et E. Tuum ei saanud Valga arestimajas olles ühelgi päeval jalutama, sest puudus jalutushoov. Poolte vahel puudub iseenesest vaidlus selles, et Valga arestimaja kambris, kus kaebaja viibis, puudus aken (kd I, lk 60). Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 on kolmelauseline: „Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri.“ „Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.“ „Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas.“ Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud nii: „Kolleegium märgib, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse

26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse 1. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistikuga.“ Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel […]“ (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8). Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et inimese kinnihoidmine aknata ruumis on vastuolus VangS § 90 lg-ga 4 koosmõjus § 45 lg-ga

1. Kaebaja sõnul ei olnud ka kambri kunstlik valgustatus piisav ja kambris oli nii pime, et selles ei olnud võimalik lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kaebaja sellekohane väide usutav, sest juba varasemalt viidatud õiguskantsleri 15.10.2009. a kontrollkäigu kokkuvõttes on samuti tuvastatud, et Valga arestimaja on nii kinnipidamistingimuste kui ametnike tööruumide osas võrdlemisi amortiseerunud ning puudulikud olmetingimused piirasid osasid

10

õigusaktides kinnipeetule ettenähtud õigusi. Konkreetselt Valga arestimaja olukorra kohta on veel märgitud, et kambrid on umbsed, puuduvad aknad ning kinnipeetutele ei tagata jalutusvõimalust, sest puudub jalutushoov. 01.03.2011 on õiguskantsleri nõunikud viinud läbi uue kontrollkäigu Valga kambrisse ja leidnud, et võrreldes eelmise kontrollkäiguga on Valga kambri olmetingimused paranenud – paigaldatud on uued aknad, uksed, ventilatsioon ja valgustus. Ka E. Tuum on oma kaebuses ja selle täiendustes selgitanud, et Valga arestimaja kambris puudus aken, kuid kunstlik valgustus oli seal ebapiisav üksnes sel perioodil, kui ta seal 2009. a viibis, sest 2010. a jaanuarikuu seisuga oli kambrites tehtud remonti ja paigaldatud ka uus kunstlik valgustus, mis tagas võimaluse kambris näiteks ka lugeda. Samuti nähtub esitatud kaebusest ja selle täiendustest, et E. Tuum ei ole akna ja piisava kunstliku valgustusega seonduvalt viidanud sellele, et eeltooduga oleks kahjustatud tema tervist, vaid sellele, et taolised arestikambri tingimused olid inimväärikust alandavad. Seega ei ole asjakohane ka halduskohtu väide, et kahjuhüvitise väljamõistmiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleks kambri ebapiisavast valgustatusest tekkinud terviseprobleemid, näiteks seoses nägemisega. Poolte vahel ei ole samuti vaieldav, et kaebaja ei saanud kordagi Valga arestimajas veedetud ajal viibida värskes õhus, kuna arestimajas ei olnud olemas jalutushoovi. Halduskohus märkis nii Valga kui ka Viljandi arestimaja osas sellega seonduvalt, et jalutusvõimaluse puudumise või selle korraldamata jätmise eest ei ole alust hüvitist välja mõista, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et ta neis arestimajades olles üldse avaldas soovi jalutama minna. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja vabas õhus viibimiseks suuliselt ega kirjalikult soovi ei avaldanud, mis on aga vastava õiguse realiseerimise eelduseks ja ei esitanud arestimajas viibimise perioodil ka kaebusi selle kohta, et ta jalutada ei saa, siis puudub alus vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus osutab VangS § 156 lg-le 3, mis sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse vangistusseaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Ka ASkE v.r § 31 p 4 kohaselt oli kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Asja materjalide juures on olemas Valga arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõte perioodide kohta, mil kaebaja Valga arestimajas viibis, kuid selles puuduvad kanded kinnipeetud isikute jalutussoovide kohta. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Kui Valga arestimaja töö arvestuse raamatus puudub märge, et E. Tuum ei soovinud Valga arestimajas viibimise perioodil jalutada, siis loeb kohus tõendatuks kaebaja väite, et ta soovis oma õigust kasutada. Tõenduseks esitatud Valga arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtted ei tõenda seega, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest töö arvestuse raamatus ei ole fikseeritud ühegi samal ajal Valga arestimajas kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saamise kohta ega tehtud märget selle rahuldamise või mitterahuldamise kohta.

11

Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et keegi kinnipeetuist ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida vabas õhus. Ka kaebaja on kogu aeg väitnud, et ta avaldas Valga arestimajja saabudes soovi, et ta saaks iga päev jalutama minna, kuid talle öeldi kohe ära, et seda võimalust ei ole, kuna arestimajas jalutushoov puudub. Kaebaja sõnul ei selgitatud talle Valga arestimajja saabumisel, et juhul, kui ta jalutamisvõimalust siiski kasutada soovib, viiakse ta üle Tartu või Viljandi arestimajja, kus jalutushoov oli olemas.

Seisukohale, et VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE v.r § 31 p-st 4 tuleneva õiguse kasutamiseks ei pea kinnipeetav isik esitama vanglale või arestimajale kirjalikku avaldust, on asunud ka Riigikohtu Halduskolleegium oma 04.05.2011. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-11. 18.04.2012. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-90-11 märkis Riigikohus sisuliselt ka seda, et juhul, kui vastustaja väidab, et kinnipeetav ei esitanud ka suulist taotlust jalutuskäigule saamiseks, siis tuleb seda tõendada ning ainuüksi arestimaja töö arvestuse raamatus sellekohaste taotluste kohta sissekannete puudumine ei tõenda, et kinnipeetav isik ei soovinud oma õigust, viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus, kasutada. Riigikohus märkis samas lahendis veel, et kinnipeetavate isikute suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleks edaspidi protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle ja teha seda haldusmenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Valga arestimajas viibitud ajal tema VangS § 93 lg-st 5 ning ASkE § 31 p-st 4 tulenevat õigust.

Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11).

Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus õigusvastaseks kaebajale igapäevase, vähemalt ühetunnise jalutuskäigu mittevõimaldamise Valga arestimajas ajavahemikel 07.10.2009-24.11.2009 (49 päeva) ja 05.01.2010-14.01.2010 (10 päeva) ja kaebaja hoidmise Valga arestimaja kambris inimväärikust alandavates tingimustes (seonduvalt akna puudumisega ja ebapiisava kunstliku valgustusega) perioodil 07.10.2009-24.11.2009. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada, et kaebaja viibis Valga arestimajas kõige pikema perioodi jooksul 2009. a järjest 49 päeva, st rohkem kui ühe kuu ja tema arestikamber ei vastanud sel perioodil samuti kehtivatele nõuetele. Jalutushoovi puudumise tõttu kaebajale värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmine oli samuti õigusvastane. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Tartu Ringkonnakohtu poolt varasemalt tehtud analoogsetes lahendites on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa jäänud 1,6 ja 2,2 euro vahele iga sellistes tingimustes arestimaja kambris viibitud päeva eest (vt Tartu Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584, 3-10-2676). Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista Politseija Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks Valga arestimajas viibimisega seonduvalt välja mittevaralise kahju hüvitis perioodi eest 07.10.2009-24.11.2009 summas 98 eurot, s. o 2 eurot iga päeva eest (49x2=98), arvestades seda, et nimetatud perioodil ei vastanud arestimaja kambri tingimused nõuetele ja

12

kaebajal puudus ka võimalus viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus. Perioodi eest 05.01.2010-14.01.2010, kus rikuti üksnes kaebaja õigust saada iga päev vähemalt üks tund värskes õhus jalutada, mõistab ringkonnakohus kaebajale mittevaralise kahju hüvitisena välja

16 eurot, s. o 1,6 eurot iga päeva eest.

15.Viljandi arestimajas oli jalutamisvõimalus olemas, kuid Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu (kd II, Lisa, lk-d 118-212) kannete ja kaebaja poolt sellest tehtud väljakirjutuse kohaselt (kd I, lk 83) ei saanud ta ka Viljandi arestimajas viibitud perioodi (14.01.2010- 06.04.2010) jooksul mõnedel päevadel üldse jalutama ja mõnedel päevadel sai ta jalutada vähem, kui tund. Kaebaja on menetluse käigus ja ka ringkonnakohtu istungil (kd III, lk 11) märkinud, et temale seda ei selgitatud, miks ta Viljandi arestimajas mõnedel päevadel üldse jalutama ei saanud ja mõnedel päevadel sai jalutada vähem kui tund aega. Juba viidatud väljakirjutuses on kaebaja muuhulgas väitnud, et: „/…/laupäev ja pühapäev jäävad üldse kõrvale, siis on koridoris ainult üks korrapidaja ja üksi ei oma õigust uksi lahti teha.“ Apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et tema ja ta kambrikaaslane avaldasid Viljandi arestimajas olles soovi, et nad saaksid jalutama tööpäevadel (kd I, lk 109p). Vastustaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et mõnedel päevadel Viljandi arestimajas jalutamise võimaldamine kestusega alla ühe tunni võis olla tingitud ka sellest, et talvisel perioodil ja kui väljas on külm, ei soovi kinnipeetavad sageli ise oma õigust tund aega jalutada, realiseerida (kd III, lk 12). Õiguskantsleri kodulehel on kättesaadav ka 28.06.2010 Viljandi kambrisse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte ja selles on märgitud, et Viljandi kambri olemtingimused on head ja kinnipeetavad saavad kasutada ka jalutushoovi, kuid probleemiks on kambrite teenindamine ning ka päevasel ajal seab ametnike vähesus piirid teatud kinnipeetute õiguste realiseerumisele (nt jalutamine).

Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebaja soovis ka Viljandi arestimajas vähemalt tööpäevadel üheks tunniks välja jalutama minna ja sellise võimaluse puudumine võis olla tingitud personalinappusest, mis siiski ei õigusta ASkE §-st 31 tulenenud kinnipeetava isiku õiguse tagamata jätmist. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks Viljandi arestimajas viibimisega ja perioodi 14.01.2010-06.04.2010) sisse jäävatel tööpäevadel (34 tööpäeva) üheks tunniks jalutama mitteviimisega seonduvalt välja mittevaralise kahju hüvitise summas 54,40 eurot, s. o 1,6 eurot iga päeva eest (34x1,6=54,40). Ringkonnakohus jätab tööpäevade arvestusest välja 06.04.2010, sest sel päeval etapeeriti kaebaja Viljandi arestimajast juba Tartu Vanglasse. Kuna kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta avaldas soovi minna jalutama tööpäevadel, siis ei mõista ringkonnakohus kaebajale hüvitist välja nende nädalavahetuse päevade eest, mil teda samuti jalutama ei viidud.

Ringkonnakohus ei mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitist ka nende perioodi 14.01.2010-06.04.2010 sisse jäävate tööpäevade eest, kui kaebaja viidi jalutama, kuid ta sai jalutada vähem, kui üks tund päevas ja seda põhjusel, et ei ole selge ning tagantjärele ei ole ka tõsikindlalt võimalik tuvastada, kas jalutamas käimine lühema aja jooksul kui ette nähtud, oli tingitud Viljandi arestimaja töökorraldusest või kaebaja enda soovist jalutada neil päevadel vähem, kui tund aega päevas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka viimane variant välistatud, arvestades seda, et 2010. a talv oli pikk ja külm.

13

16. Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks seega väljamõistmisele 168,40 eurot (98+16+54,40=168,40). Ülejäänud osas jääb kaebaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Einar Vene Madis Ernits Maili Lokk