2-11-64411/45 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-64411

Tsiviilasi

OÜ ProInkasso hagi Eha Tamme vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

14 879,30 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2012 otsus (vaheotsus)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ProInkasso apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – OÜ ProInkasso (rk: 11078689), esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

Vastustaja (kostja) – Eha Tamm (ik: XXXX), esindaja

advokaat Epp Landberg

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 4. detsembri 2012 otsus ja

saata

tsiviilasi

esimese

astme

kohtule

menetluse

jätkamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ ProInkasso esitas 30.12.2011 maakohtusse Eha Tamme vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja regressnõudena 12 782,28 eurot, kulutuste hüvitamise nõudena

2097,02 eurot, viivise 3140,92 eurot kuni 28.12.2011 ja alates 29.12.2011 viivise

regressnõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud määras kuni regressnõude

täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Svea Urvak 04.11.2002 laenulepingu, mille alusel

andis S. Urvak kostjale laenu 150 000 krooni, intressiga 7% kuus, tagasimaksmise tähtajaga

04.05.2003. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid S. Urvak ja Erkki Kokk 11.11.2002

hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega E. Kokk seadis talle kuuluvale Jõgevamaal

Palamuse vallas Kaarepere külas asuvale Metsaääre kinnistule (registriosa nr XXX) S.

Urvaku kasuks hüpoteegi summas 200 000 krooni. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust

tulenevaid kohustusi, algatas kohtutäitur S. Urvaku avalduse alusel täitemenetluse E. Kokale

kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks. E. Kokk sõlmis 13.10.2008 selleks, et

ära hoida kinnistu sundmüüki täitemenetluses, AS-ga SEB Pank laenulepingu, millega pank

andis E. Kokale kostja kohustuste täitmiseks laenu 14 709 eurot. 13.10.2008 sõlmisid

E. Kokk, S. Urvak ja AS SEB Pank hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe, hüpoteegi seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt tasus AS SEB Pank laenusummast 12 782,28 eurot

S. Urvaku arveldusarvele ning S. Urvak luges nimetatud summa laekumisel hüpoteegiga

tagatud nõude täidetuks. 30.12.2008 andis kostja E. Kokale võlatunnistuse, milles kinnitas, et

võlgneb E. Kokale viimase poolt S. Urvakule kostja laenu katteks tasutud 200 000 krooni

(12 782,28 eurot) ning lisaks intressid E. Koka poolt kostja võla maksmiseks võetud laenult ja

kostja võlgnevusega seotud kulud vastavalt kuludokumentidele.

E. Koka regressnõude suuruseks kostja vastu oli 12 782,28 eurot (200 000 krooni) ja kulutuste

hüvitamise nõude suuruseks 235,99 eurot (sh notaritasu arve nr 8780 – 223 krooni

(14,25 eurot), notaritasu arve nr 9810 – 1751,90 krooni (111,97 eurot), 11.11.2002 hüpoteegi

seadmise lepingu notaritasu 967,60 krooni (61,84 eurot), 11.11.2002 hüpoteegi seadmise

lepingu riigilõiv 750 krooni (47,93 eurot)). Laenusummast 14 700 eurot kasutati hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamiseks 12 782,28 eurot, mis moodustab 86,95% laenust. Seega

vastavalt võlatunnistusele tuleb kostjal tasuda 86,95% AS-le SEB Pank tasutud intressidest,

mis 28.12.2011 seisuga moodustavad 1861,03 eurot.

19.09.2011 loovutas E. Kokk nõude hagejale.

Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, kuna kostja loobus 30.12.2008 antud võlatunnistusega

04.11.2002 laenulepingust tulenevale nõudele aegumise vastuväite esitamisest. Juhul, kui

kohus leiab, et kostja ei ole aegumise vastuväitest loobunud, tuleb jätta aegumine VÕS § 6

lg 2 alusel kohaldamata, kuna olukorras, kus kolmandast isikust pantija on seadusest

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1) tulenevalt kohustatud täitma võlgniku

aegunud kohustuse ega või aegumise vastuväitele tugineda, on võlgniku poolt pantija

tagasinõudele aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usu põhimõttega.

2. Kostja leidis, et esitatud nõue on aegunud ja taotles TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse

tegemist aegumise kohaldamise taotluse osas, jättes hagi rahuldamata. Kuna kostja oli

laenulepingu järgi kohustatud laenu tasuma hiljemalt 04.05.2003, aegus laenulepingust

tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel 04.05.2006. Aegunud on ka hageja nõue, mis tuleneb

13.10.2008

hüpoteegi

lõpetamise

kokkuleppest,

hüpoteegi

seadmise

lepingust

ja

asjaõiguslepingust, kuna E. Kokk omandas nimetatud lepingu alusel nõude kostja vastu

13.10.2008. Hageja esitatud dokumendile pealkirjaga „Kinnitus“ ei ole kostja alla kirjutanud.

Kostja taotles eeltoodu tõendamiseks asjas käekirjaekspertiisi määramist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2012 vaheotsusega kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks ja lõpetas tsiviilasjas menetluse ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid S. Urvak ja kostja 04.11.2002 laenulepingu

150 000 krooni laenamiseks, mida käendas E. Kokk S. Urvakuga 11.11.2002 sõlmitud

hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Kuna laenusaaja oma kohustusi ei

täitnud, tegi seda käendaja, võttes AS-st SEB Pank 13.10.2008 laenulepingu alusel laenu

kostja sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Seega on E. Kokal tagasinõudeõigus kostja suhtes

VÕS § 152 lg 1 alusel. VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi kohaldatakse käendaja

tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut.

Kostja kohustus S. Urvakuga 04.11.2002 sõlmitud laenulepingu p 2 kohaselt tagasi maksma

laenusumma koos intressidega hiljemalt 04.05.2003. Seega TsÜS § 147 lg 1 järgi muutus

laenulepingust tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks 05.05.2003. TsÜS § 146 lg 1

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 järgi algas

laenulepingust tuleneva kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg 2003. a lõpust,

s.o 01.01.2004 kell 00.00, ja lõppes 31.12.2006 kell 24.00. E. Kokk sõlmis AS-ga SEB Pank

laenulepingu 13.10.2008. Laenulepingu sõlmimisega loeti täidetuks kostja ja S. Urvaku vahel

sõlmitud laenuleping, mille käendajaks oli E. Kokk. Kuna S. Urvaku laenulepingust tulenev

nõue kostja vastu aegus 31.12.2006 kell 24.00, tasus E. Kokk AS-ga SEB Pank laenulepingu

sõlmimisel 13.10.2008 aegunud nõude. Eeltoodust tulenevalt aegus E. Koka kui käendaja

tagasinõudeõigus kostja kui laenusaaja suhtes VÕS § 70 lg 1 alusel esialgse võlausaldaja

nõude aegumisega võlgniku vastu, s.o 31.12.2006 kell 24.00. Kui solidaarvõlgnik (käendaja)

rahuldas juba aegunud nõude, esitamata aegumise vastuväidet, mida ta teadis või pidi teadma,

ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet põhivõlgniku kui solidaarvõlgniku vastu.

Hagiavaldusele lisatud kinnituse (tl 27) kohaselt on kostja 30.12.2008 kinnitanud, et võlgneb

E. Kokale tema poolt S. Urvakule tasutud tema laenu katteks seatud hüpoteegiga seonduvalt

200 000 krooni, lisaks intressid ja võlgnevusega seotud kulud. Riigikohus on märkinud

(3-2-1-122-02), et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks

aegunud. Kuna E. Koka tagasinõue kostja vastu oli kinnituse koostamise ajaks aegunud, ei saa

olla tegemist nõude aegumistähtaja katkemisega TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Kuigi nõude

tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud

aegumist, võib nõude tunnustamine olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või

konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas

kohtule dokumendi, millega kostja kinnitab oma võlgnevust E. Koka ees. Kostja väitis, et ei

ole dokumendile alla kirjutanud. Kostja peab tõendama, et dokumendil ei ole tema allkiri.

Selle tõendamiseks määras kohus käekirjaekspertiisi, kuid ekspertidel ei olnud võimalik

ekspertiisi teostada, kuna allkiri kinnitusel oli halvasti nähtav. Seega ei ole tõendatud, et

kinnitus ei ole kostja poolt allkirjastatud, ning tuleb eeldada, et dokument on kehtiv.

Kostja seadis kahtluse alla ka kinnituse koostamise aja, kuna dokumendi päises on märgitud

kuupäevaks 31.12.2008, kuid sisus on antud tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks hiljemalt

07.01.2008. Kostja leidis, et dokument võib olla koostatud 31.12.2007, millisel juhul oleks ka

nn võlatunnistusest tulenev nõue aegunud. Kohus leidis, et dokument, millega kostja

väidetavalt kinnitas võlgnevust E. Kokale tema poolt S. Urvakule tasutud kostja laenuga

seonduvalt, ei saa olla koostatud enne laenulepingu sõlmimist, s.o enne 13.10.2008. Seega

võib eeldada, et dokumendi päises toodud kuupäev 31.12.2008 on õige.

Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-21-06 (p-d 13, 15) ning samuti

Riigikohtu seisukohale, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses

peab

tõendama

võlausaldaja

(3-2-1-69-06;

3-2-1-21-06;

3-2-1-149-11).

Kuivõrd

hagiavalduses toodud asjaoludest võib järeldada, et hageja peab nõudena silmas seadusest

tulenevat käendaja tagasinõuet põhivõlgniku vastu, on võlatunnistuse näol tegemist

olemasoleva nõude tunnustamisega ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Samuti tuleb eeldada,

et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna hageja ei ole tõendanud poolte tahet

leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses.

Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas

või mitte (3-2-1-22-09). Kuna käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006 kell

24.00, siis võlatunnistuse andmise ajal, 30.12.2008, tunnustas kostja nõuet, mis oli aegunud.

Kohustus käituda heas usus tähendab lähtuda eelkõige nendest reeglitest, mis on seaduses

sätestatud ja mille alusel saab poolte käitumisele hinnangut anda. Õiguste kaotamiseks hea

usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja

möödumine õiguste teostamise võimaluste tekkimisest – käendajal tekkis põhivõlgniku vastu

tagasinõue võlgnevuse tasumisega, s.o laenu võtmisega AS-st SEB Pank 13.10.2008, seega

oli E. Kokal piisavalt aega õiguste teostamiseks; 2) õigustatud isikul oli võimalus õigust selle

aja jooksul teostada – ei ole tõendatud, et E. Kokal poleks seda võimalust olnud; 3) võttes

arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata

ka tulevikus – kuivõrd käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu oli käendaja laenu võtmise

ajaks aegunud, sh oli aegunud esialgse võlausaldaja nõue kostja vastu, võis kohustatud isik

eeldada, et kui nõue ka esitatakse, on see aegunud. Kohus leidis, et käesolevas tsiviilasjas

aegumisele tuginemine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus VÕS § 6 lg 2 järgi. E. Kokal oli

piisavalt pikk aeg oma nõude maksma panemiseks kostja vastu. Seaduses on sätestatud

aegumistähtajad, mis ajal tehingust tulenevad nõuded aeguvad. Seega E. Kokk teadis või pidi

teadma, millised on tema võimalused nõude esitamiseks, sh millal nõue aegub. Hea usu

põhimõttega vastuoluliseks võiks pidada seda, kui kohus jätab aegumise antud tsiviilasjas

kohaldamata ainuüksi seetõttu, et õigustatud isik oma õiguste teostamisega viivitas.

Eeltoodust tulenevalt, kuna dokument pealkirjaga „Kinnitus“ on olemuselt deklaratiivne

võlatunnistus, millega kostja tunnistas seadusest tuleneva regressnõude olemasolu, kuid mis

kinnituse andmise ajaks oli aegunud, ning aegumise kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega

vastuolus, rahuldas kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja lõpetas menetluse

tsiviilasjas seoses nõude aegumisega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ ProInkasso esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 4. detsembri 2012

vaheotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega OÜ ProInkasso hagi rahuldada.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole hageja nõue aegunud. Kohus leidis ebaõigesti, et S. Urvaku ja E. Koka vahel

11.11.2002 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping on käsitletav VÕS § 142 lg 1 järgi

käenduslepinguna. Hüpoteek kui asjaõiguslik tagatis ja käendus kui võlaõiguslik tagatis on

erinevad kohustuse täitmise tagamise vahendid, millest esimest reguleerib asjaõigusseadus

ning teist võlaõigusseadus. Kuigi hüpoteegi puhul kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel

(AÕS § 349 lg 3; § 351 lg 3) käenduse kohta käivaid sätteid, ei ole hüpoteegi seadmise ja

asjaõigusleping käsitletav käenduslepinguna. E. Kokk ei olnud käendaja, vaid andis kolmanda

isikuna asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) S. Urvaku ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu

täitmise tagamiseks. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, tasus

E. Kokk S. Urvakule kostja võla selleks, et vältida sundtäitmist talle kuuluva kinnisasja

suhtes. Kuna E. Kokk ei olnud käendaja, ei tekkinud tal kostja suhtes tagasinõudeõigus VÕS

§ 152 lg 1 alusel, vaid AÕS § 349 lg 3 alusel. Kuna E. Kokk ei olnud käendaja, leidis kohus

ebaõigesti, et VÕS § 70 lg 1 alusel aegus E. Koka kui käendaja tagasinõudeõigus kostja kui

laenusaaja suhtes 31.12.2006 kell 24.00. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et kuna E. Kokk

rahuldas käendajana juba aegunud nõude, esitamata aegumise vastuväidet, mida ta teadis või

pidi teadma, ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet põhivõlgniku kui solidaarvõlgniku

vastu. Kuna E. Kokk oli kolmandast isikust pantija, kuulub asjas kohaldamisele TsÜS § 1451

lg 1, mille kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla

nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega, kuigi 04.11.2002 sõlmitud laenulepingust

tuleneva S. Urvaku nõude aegumistähtaeg lõppes 31.12.2006 kell 24.00, ei võtnud see

S. Urvakult kui hüpoteegipidajalt õigust laenulepingust tuleneva põhivõla nõude

rahuldamisele E. Kokale kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning E. Kokal ei

olnud võimalik täitemenetluses S. Urvaku nõudele aegumise vastuväidet esitada;

2) ei saa nõustuda seisukohaga, et deklaratiivse võlatunnistusega ei ole võimalik tunnustada

nõuet, mis oli võlatunnistuse andmise ajal aegunud. Aegunud nõude tunnustamisega loobus

kostja nõudele aegumise vastuväite esitamisest. Aegumise vastuväitest loobumine on

tahteavaldus, mida on TsÜS § 72 järgi võimalik tagasi võtta üksnes juhul, kui tahteavaldust

tagasivõttev tahteavaldus jõuab tahteavalduse saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal.

Kuna kostja ei ole aegumise vastuväitest loobumise tahteavaldust tagasi võtnud, on

30.12.2008 võlatunnistus kehtiv. Võlatunnistuse järgi muutus hageja nõue sissenõutavaks

07.01.2009. Kuna hageja esitas hagi kohtusse 30.12.2011, ei ole nõue aegunud;

3) ei lõppenud 04.11.2002 laenulepingust tulenev laenuandja nõue aegumisega. Aegumine ei

lõpeta nõuet, vaid annab TsÜS § 142 lg 1 järgi kohustatud isikule õiguse oma kohustuse

täitmisest keelduda. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ

aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja ei tuginenud võlatunnistuse

andmisel aegumisele, vaid tunnustas kinnitusega võlga E. Koka ees, ei olnud E. Koka nõue

võlatunnistuse andmise ajaks lõppenud ning antud deklaratiivne võlatunnistus ei ole tühine;

4) on kostja poolne aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS

§ 6 lg 2), kuna E. Kokk oli kohustatud kostja kohustuse laenuandjale täitma ja tal puudus

TsÜS § 1451 lg 1 järgi võimalus esitada hüpoteegipidaja vastu aegumise vastuväidet.

Olukorras, kus kolmandast isikust pantija on seadusest tulenevalt kohustatud täitma võlgniku

aegunud kohustuse ega või aegumise vastuväitele tugineda, on võlgniku poolt kolmandast

isikust pantija tagasinõudele aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usus põhimõttega.

Olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääb võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust

pantija kanda, ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas.

5. E. Tamm vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) vastavalt AÕS § 349 lg-le 3, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul

kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Kuna AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kohaldamisele

kuuluvad käenduslepingu kohta käivad sätted, on ebaõige apellandi seisukoht, et kuna

E. Kokk ei olnud käendaja, ei tekkinud tal tagasinõudeõigus VÕS § 152 lg 1 alusel, vaid AÕS

§ 349 lg 3 alusel;

2) ei võta TsÜS § 1451 õigust aegumise vastuväite esitamiseks, millest E. Kokk loobus,

mistõttu kooskõlas VÕS § 149 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada kõiki vastuväiteid. TsÜS

§ 1451 näeb ette õiguse nõuda põhivõlga, samas on hageja esitanud kostja vastu nõude nii

põhivõla kui ka viivise saamiseks. Vastavalt laenulepingule sai kostja laenu 150 000 krooni,

E. Kokk tasus S. Urvakule 200 000 krooni. Pärast seda, kui E. Kokk tasus S. Urvakule

200 000 krooni, omandas ta nõude kostja vastu juba uue õigussuhte alusel ehk

käenduslepingu alusel. Seega ei kuulu enam kohaldamisele need sätted, mis on seotud

pandiga tagamisega. Sellest tulenevalt esitas kostja ka aegumise vastuväite;

3) leidis kohus, et tuleb eeldada, et 30.12.2008 kinnitus on kehtiv, kuid ei võtnud selles osas

kindlat seisukohta. Olukorras, kus ekspertiisi ei olnud võimalik teostada, ei saa kohus kindlalt

väita, et tegemist on kehtiva dokumendiga, st et kostja on dokumendile alla kirjutanud.

Otsusest nähtuvalt ei ole kindel ka aeg, millal võlatunnistus koostati, ka selles küsimuses jäi

kohus kahtlevale seisukohale. Tõendatud kahtluse korral, et kohustatud isik ei ole kohustusele

alla kirjutanud ja nimetatud asjaolu ei kinnita ka ekspertiis, tuleb tõlgendada see kohustatud

isiku kasuks, sest puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et allkiri on tema kirjutatud;

4) ei ole kostja 30.12.2008 võlatunnistust andnud ja ei ole seega loobunud aegumise

vastuväite esitamisest. Vastustaja nõustub ka maakohtu seisukohaga, et tulenevalt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-22-09 tuleb deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu

hindamisel kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Kuna nõue oli 30.12.2008, aegunud,

ei saanud kostja seda ka tunnistada;

5) ei ole aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna E. Kokal oli piisavalt

aega oma nõude maksma panemiseks. Aegumisele tuginemine ei saa olla vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna nõuete aegumine sätestabki teatud tähtajad, mille jooksul saab oma nõude

maksma panna. Aegumise eesmärk on kaitsta võlgnikku, kellel võib aja möödudes olla

raskem esitada nõudele vastuväiteid, kuna tõendid ei ole enam kättesaadavad. Lisaks tagab

aegumine võlgniku käsutusvabaduse, kuna ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimaliku

kohustuse täitmiseks. Nii väljendab aegumine ka hea usu põhimõtet (Tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 439)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel

tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada.

7. Maakohus kohaldas kostja taotlusel aegumist ja lõpetas asjas menetluse. Ringkonnakohus

maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu.

Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid kostja ja S. Urvak laenulepingu ning laenulepingu

täitmise tagamiseks sõlmisid S. Urvak ja E. Kokk hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu,

millega E. Kokk seadis talle kuuluvale kinnistule S. Urvaku kasuks hüpoteegi. Kuna kostja ei

täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, algatas kohtutäitur S. Urvaku avalduse alusel

täitemenetluse E. Kokale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Kinnistu

sundmüügi realiseerimise vältimiseks võttis E. Kokk AS-st SEB Pank laenu ja täitis

13.10.2008 hüpoteegiga tagatud kohustuse.

Vastavalt AÕS § 349 lg-le 3 kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik,

kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse

käenduse kohta käivaid sätteid.

Maakohus on siinjuures ekslikult leidnud, et S. Urvaku ja E. Koka vahel sõlmitud hüpoteegi

seadmise ja asjaõigusleping on käsitletav käenduslepinguna. Hüpoteegi puhul on tegemist

asjaõigusliku tagatisena ning ainuüksi asjaolu, et hagejal on tagasinõudeõigus põhivõlgniku

vastu käenduse sätete (VÕS § 152) alusel, ei anna alust samastada hüpoteeki käenduse kui

võlaõigusliku tagatisega.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 152 lg 1 järgi kohaldatakse käendaja

tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut ning VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse

täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue

solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

Maakohus on jätnud aga tähelepanuta TsÜS §-s 1451 ja VÕS § 152 lg-s 2 sätestatu.

TsÜS § 1451 lg 1 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust

põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.

VÕS § 152 lg 2 kohaselt kui käendaja ei esita võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis

põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei lähe võlausaldaja nõue

käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest tulenevalt

vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki teadma.

TsÜS § 1451 lg-st 1 tuleneb see, et kolmandast isikust pantija ei saa põhinõude osas aegumise

vastuväitele tugineda. Kuivõrd laenuandja nõue realiseeriti pandi arvel ajal, mil

laenulepingust tulenev nõue oli aegunud ning hagejal puudus seadusest tulenev võimalus

aegumise vastuväitele tugineda (analoogne olukord VÕS § 152 lg-s 2 sätestatuga, kus ei

arvestata vastuväiteid, mida käendaja ei teadnud ega pidanudki teadma), on õiglane anda

hagejale tagasinõudeõigus ning mitte arvestada VÕS § 70 lg-s 1 sätestatut. Vastasel juhul

puuduks hagejal võimalus oma nõue põhivõlgniku vastu maksma panna ning tekiks

ebaõiglane olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääks võlgnikuks mitteoleva

kolmandast isikust pantija kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on antud juhul VÕS

§ 152 lg-t 1 ja § 70 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud ja põhjendamatult leidnud, et hageja

tagasinõudeõigus aegus 31.12.2006 kell 24.00. Maakohtu viide VÕS § 67 lg-le 3 ei ole samuti

põhjendatud, kuna TsÜS § 1451 lg 1 kohaldatakse sõltumata pantija vastuväidetest.

Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostja poolt 30.12.2008 antud kinnituse puhul, milles

kostja tunnustas võlgnevust E. Kokka ees, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Veel

leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistust ei ole tema allkirjastanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega.

Samas leidis maakohus, et kuna hageja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006, siis

võlatunnistusega tunnustas kostja aegunud nõuet. Maakohtu nimetatud seisukohast võib

järeldada, et kostja antud võlatunnistusel ei ole tagajärgi. Ringkonnakohus maakohtu sellise

järeldusega ei nõustu.

Ringkonnakohus leiab, et aegunud nõude tunnustamine on hinnatav aegumise vastuväitest

loobumisena ning käsitletav kostja tahteavaldusena. Võlatunnistuse kohaselt muutus hageja

nõue sissenõutavaks 07.01.2009 ning kuna hagi on esitatud maakohtusse 30.12.2011, siis ei

ole hageja nõue aegunud. Seetõttu puudus maakohtul alus aegumise kohaldamiseks.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja viivitas oma õiguste teostamisega ning seetõttu ei

ole kostja poolne aegumisele tuginemine hea usu põhimõttega vastuolus, on ebaõige.

Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes leidnud, et E. Koka nõue kostja vastu aegus

seoses esialgse võlausaldaja nõude aegumisega 31.12.2006 ning hageja rahuldas pärast

täitemenetluse alustamist 13.10.2008 aegunud nõude. Kuna TsÜS § 1451 lg-st tulenevalt ei

olnud E. Kokal võimalik hüpoteegiga tagatud nõude aegumise vastuväitele tugineda, siis

puudus tal enne täitemenetluse alustamist ka nõue, mida esitada ning põhjendamatu on väita,

et hageja viivitas oma õiguste teostamisega.

8. TsMS § 449 lg 3 teisel lause järgi aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta

vaheotsuse ja jätkab menetlust. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks. Apellatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohus peaks maakohtu

vaheotsuse tühistamisel ise asja sisuliselt lahendama ja hagi rahuldama.

9. TsMS § 173 lg 3 järgi otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja