2-11-3785/35 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mai 2013.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-3785

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi R.P. vastu 15 544,52 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

15 544,22 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. juuni 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank

Liising

AS

apellatsioonkaebus

ja

R.P.

apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (RK:

10434248), volitatud esindaja Kadri Kõressaar

Apellant/vastustaja (kostja): R.P. (IK: XXXX), lepinguline

esindaja Kerli Kaasik

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 4. juuni 2012.a otsuse

lõppjäreldused. Muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi

menetluskulude jaotamise osas.

2. Jätta

Swedbank

Liising

AS

ja

R.P.

’i

apellatsioonkaebused rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta maakohtus kantud menetluskulud 64 % ulatuses

R.P. ’i kanda ja 36 % ulatuses Swedbank Liising AS’i

kanda.

Ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

jätta

menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS (hageja) esitas kohtusse hagi R.P. (kostja) vastu viivisevõlgnevuse

väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Agritrading Company OÜ

(finantseeringusaaja) (hilisem ärinimi Agrokaup OÜ; pankrotimenetlus rauges ning ühing

äriregistrist kustutatud) 29. augustil 2008 laofinantseerimise lepingu nr 28245 (edaspidi

leping), mille alusel finantseeris hageja finantseeritava kauba ostmist vastavalt lepingu

punktile 1.9 ning finantseeringusaaja kohustus teostama tagasimakseid. Finantseeringusaaja ei

täitnud oma kohustust kohaselt, mistõttu tekkis finantseeringusaajal viivis hageja ees.

Finantseeringusaaja viiviste võlgnevus hageja ees on kokku 19 131,65 eurot.

Hageja ja R.P. sõlmisid lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 29. augustil 2008

käenduslepingu nr 28245K, mille punkti 1 kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada

lepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate finantseeringusaaja kohustuste kohase täitmise

eest hageja ees solidaarselt finantseeringusaajaga kuni summas 19 131,65 eurot.

16. juulil 2010 saatis hageja kostjale nõude käenduslepingust, milles hageja teavitas kostjat

viidatud laofinantseerimise lepingust tulenevast võlgnevusest ning palus kostjal tasuda

võlgnevus käenduslepingus sätestatud ulatuses hiljemalt 14 päeva jooksul arvates teatise

kättesaamisest. Kostja ei ole oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma asunud.

15. mail 2012 esitas hageja avalduse nõude vähendamiseks, milles palub vähendada nõuet

summani 15 544.52 eurot (vastavalt kostja poolt 23. aprillil 2012 viivisearvestuses näidatud

summani).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Nõue on

esitatud käendajast vastu viiviste väljamõistmiseks. Arvete tasumise kuupäev oli vahemikus

14. aprillist 2009 kuni 29. aprillini 2009. Laofinantseerimise lepingu nr 28245 üldtingimuste

punkti 7.1 kohaselt kui klient pole kohaselt tasunud ükskõik millist lepingust tulenevat

hagejale tasumiseks kuuluvat summat, on hagejal õigus alustada viiviste arvestamist puudu

jäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast alates. Juhul kui nimetatud

viivitus arvete tasumisel oli Agrokaup OÜ-l tekkinud, siis laofinantseerimise lepingu

nr 28245 üldtingimuste p-i 5.2 kohaselt pidi hageja lugema esimesena tasutuks viivise. Hageja

ei ole seda teinud. Hageja luges tasutuks põhivõlgnevuse, millest võis järeldada, et hageja

loobus oma viivisenõudest. Seega on hageja nõude maksmapanek välistatud hea usu printsiibi

rikkumise tõttu. Arvestades hageja käitumist, tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada, et hageja on

kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ning kõrvalnõudeid ei ole. Juhul

kui hageja ei nõudnud põhivõlgnikult viiviseid, siis ei ole võimalik käesoleval hetkel nõuda

viiviseid ka kostjalt kui käendajalt. Hageja poolt on täielikult tõendamata, et ta on esitanud

põhivõlgnikule viivisenõudeid. Samuti ei ole hageja viivisenõuet kostjale enne hagiavalduse

esitamist esitanud.

Kui kohus leiab, et hageja nõue on viivise nõudmiseks põhjendatud, palub kostja viivise

alandamist vähima võimaliku summani. Hagejal ei ole reaalselt tekkinud nii suurt kahju, kui

hageja viivise summana nõuab. Põhjendatud viivise nõue oleks nt seadusjärgne määr 8%

aastas. Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et kostja puhul on tegemist

eraisikuga, kellel puuduvad rahalised vahendid sellises summas viivise tasumiseks ning

viivise nõue on esitatud pahas usus.

3. Hageja ei nõustunud kostja esitatud vastuväidetega. Hageja täiendavate seisukohtade

kohaselt oli finantseeringusaajal kohustus tasuda hagejale kauba eest vastavalt üldtingimuste

p-le 5.1, st hiljemalt koondloetelus finantseeringusaaja enda poolt näidatud „Summa

tagastamise lõpptähtpäev“ kuupäeval. Lepingujärgselt ei olnud finantseeringusaajal kohustust

tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, kuna kauba eest tasumise tähtajad olid

vastavalt 14. aprillil 2009, 15. aprillil 2009 ja 29. aprillil 2009, viivisarvete tasumise tähtajad

aga 31. mail 2009 ja 30. juunil 2009. 2. juunil 2009 ja 11. juunil 2009 laekunud summade

arvelt vähendati põhivõlga (mitte ei tasutud viiviseid) vastavalt üldtingimuste 5.2 viimasele

lausele. Seega hageja on tegutsenud vastavalt lepingule ning kostja viited, justkui oleks hageja

pidanud arvestama viivised tasutuks enne põhivõlgnevust, on asjakohatud.

Hageja on esitanud viivisarved finantseeringusaajale postiga 31. mail 2009 ja 30. juunil 2009.

Lisaks olid viivisarved kliendile nähtavad läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net

vastavalt üldtingimuste punktile 10.1. Hageja on saatnud kostjale käenduslepingust tuleneva

nõude tähitud kirjana aadressil, mille oli kostja avaldanud hagejale lepinguliste suhete

jooksul.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 4. juuni 2012 otsusega rahuldas kohus Swedbank Liising AS hagi R.P.

vastu 15 544.52 euro väljamõistmiseks osaliselt ning mõistis R.P. ilt viivistena välja 10 000

eurot. Menetluskulud jäid 64% ulatuses R.P. i kanda ja 36% ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda.

Otsuse põhjendustes märkis kohus, et käendaja vastutus võlausaldaja ees tekib VÕS § 142

lg 1 ja 145 lg 2 alusel. Lähtudes asjaolust, et kostja esitas omapoolse viivisearvestuse hageja

poolt esitatud alusdokumentide alusel ning hageja korrigeeris oma nõuet lähtuvalt kostja

arvutustest, siis poolte vahel vaidlust viivisearvestuse üle ei ole.

Lepingu üldtingimuste p-i 5.2 kohaselt arvestatakse makstuks esimeses järjekorras viivis

alates varasemast võlgnevusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et viivisearvestusest

nähtuvalt oli põhivõlgnikul kohustus tasuda kauba eest 14. aprillil 2009, 15. aprillil 2009 ja

29. aprillil 2009. Samas vastavalt põhivõlgnikule esitatud viivisearvetele nr 2009050004 ja

nr 2009060005 oli viivise maksetähtajad vastavalt 31. mai 2009 ja 30. juuni 2009. Seega ei

olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid. Arvestades

lepingu üldtingimuste punkti 5.2. viimast lauset, on hageja õigustatud viivist nõudma alates

viivise arve sissenõutavaks muutumisest ja seega ei tulnud põhivõlgniku poolt tasutut

arvestada esmajärjekorras viiviste katteks.

Hageja ei ole oma käitumisega näidanud, et ta on loobunud viivise nõudest, kuna on mõistliku

aja jooksul esitanud finantseeringusaajale ja käendajale oma viivisenõude. Kuna põhiarvete

tasumise tähtaeg oli aprillis, siis viivisearvete esitamine vastavalt mais ja juunis, tuleb lugeda

mõistlikuks ajaks, ning ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Kohus luges hageja

viivisenõude kostjale kui käendajale edastatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg 2 alusel. Postiteatise kohaselt on 12. augustil 2010 jäetud kostjale aadressil Jakobi 43-10,

Tartu postkasti hageja poolt saadetud 16. juuli 2010 nõue käenduslepingust. Menetluses on

kostja oma elukoha aadressiks avaldanud Jakobi 43-10, Tartu. Samuti nähtub toimiku

materjalidest, et hageja poolt on kostjale 6. jaanuaril 2010 ja 18. jaanuaril 2010 edastatud

e-posti aadressil rainer@agritradingcompany.com 31. mai 2009 ja 30. juuni 2009

viivisearved. Seega on hageja poolt kostjale viivise nõue edastatud enne kohtusse hagi

esitamist.

Hageja nõudeks on kostjalt kui käendajalt välja mõista viivis, mille kohta on hageja esitanud

31. mai 2009 ja 30. juuni 2009 viivisearved. Laofinantseerimise lepingus nr 28245 on

lepingupoolte vahel kokkulepitud viivise määr 0,15% päevas. Kohus leidis, et kohtule esitatud

laofinantseerimise leping nr 28245 on tüüpleping ja selles sätestatud viivise määr on

tüüptingimus. Tüüptingimuste regulatsioon ei ole üksnes tarbijakaitseõigus. Põhimõtteliselt

kehtivad tüüptingimuste kõik kontrollivormid ka majandus- või kutsetegevuses osalejate

sõlmitud lepingutes kasutatud tüüptingimuste suhtes. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus

tühine. Kohus leidis, et laofinantseerimise lepingus punktis 1.4. sätestatud viivise määr 0,15%

päevas, ei ole ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel oma

majandustegevuses. Sellise viivise määra kasutamine lähtuvalt lepingu olemusest ja sisust

ning arvestades lepingupoolte huvisid, ei kahjusta kohustatud lepingupoolt ebamõistlikult ja

sellega ei ole rikutud lepingupoolte kohustuste ja õiguste tasakaalu lähtuvalt lepingu sisust.

Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja §-s 162 järgi on kohtu diskretsiooniõigus. Praegu

nõuab hageja viivist käendajast kostjalt, kes on füüsiline isik, ning viivitus ei tekkinud otseselt

kostja kohustuste mittekohasest täitmisest. Seetõttu on põhjendatud hageja viivise nõuet

vähendada. Kuna viivise nõue on tekkinud lepingu mittekohasest täitmisest, ei ole

põhjendatud viivist vähendada kostja poolt arvutatud seadusjärgse viivisemäärani. Kostja ei

ole oma majandusliku olukorra iseloomustamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit, mida

kohus saaks arvestada kostja nõude osas viiviste vähendamiseks. Hageja on kohtuistungil

nõude vähendamise avalduses teinud ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000

eurot. Kohus leiab, et lähtudes asjaolust, et hageja esialgne nõue oli 19 131.65 eurot ja

kompromissi ettepanekuga nõudis hageja kostjalt 10 000 eurot, siis kohus vähendab kostjalt

väljamõistmisele kuuluvaid viiviseid summani 10 000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank Liising AS esitas Tartu Maakohtu 4. juuni 2012 otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas.

Apellant taotleb selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud vastustaja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tulnuks kohaldada TsMS § 163 lg-t 2 ning jätta menetluskulud

tervikuna kostja kanda. Hageja tegi kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas

10 000 eurot, kuid kostja sellega ei nõustunud.

5. R P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa nõustuda hageja käsitlusega menetluskulude jaotamise kohta. Kohtuotsus on

sisuliselt ebaõige ning kostja on selles osas esitanud omapoolse apellatsioonkaebuse;

2) ei ole alust jätta menetluskulud terves ulatuses kostja kanda. TsMS § 162 lg 2 annab

kohtule diskretsiooniotsuse, mitte ei kohusta kohut jätma menetluskulusid poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Kohus on nagunii jätnud menetluskulud suuremas osas (64%

ulatuses) kostja kanda;

3) on hageja apellatsioonkaebuses esitanud mittetäielikke andmeid kompromissläbirääkimiste

kohta. Hageja jättis mainimata, et kostja on hagejale 13. veebruaril 2012 teinud

kompromissettepaneku summas 1 000 EUR, millest hageja keeldus. Ka kohtuistungitel on

pooled korduvalt kompromissi sõlmimist arutanud.

6. R.P. esitas samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. R.P. palus maakohtu otsus

tühistada täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt saata asi tagasi arutamiseks esimesse kohtuastmesse. Kõik menetluskulud palus

R.P. jätta Swedbank liising AS-i kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole maakohus järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta

leiab, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest võlgnikule, mitte alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist;

2) ei ole kohus tõendina arvestanud kostja poolt esitatud hageja 2010.a majandusaasta

aruannet ega analüüsinud tegelikku kahju tekkimist hagejale. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-60-

05 p 23 tulenevalt võib viivise alandamise põhjuseks olla ka see, et võlausaldajal ei saanud

viivitusest ilmselgelt kahju tekkida. Hageja väidetav kahju võib seisneda selles, et ta ei saanud

viivituses olevat rahasummat intressi teenimise eesmärgil välja laenata. Kui arvestada, et

hageja poolt pakutavad intressimäärad olenevalt laenutoodetest võivad jääda vahemikku 3-8%

aastas, siis ei saanud hageja kahjusumma sellest suurem olla. Hageja nõuab kostjalt ligi 10-

kordset summat tegelikust võimalikust kahjust ning hageja viivisenõue sellises ulatuses ei ole

põhjendatud.;

3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta on viiviste nõude rahuldamisel leidnud, et see peaks

olema võrdne hageja poolt pakutud kompromissi summaga 10 000 eurot, mitte kostja poolt

pakutud

viimase

kompromissi

summaga

või

nende

arvestusliku

keskmisega.

Diskretsiooniotsuse tegemisel oleks kohus pidanud muuhulgas arvesse võtma asjaolu, et

finantseeringusaaja poolt oli tasutud põhivõlgnevus ning hageja nõudis viiviste tasumist

kostjalt kui käendajalt. Käendaja puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes oma nõuet

finantseeringusaaja vastu maksma ei saa panna, kuna äriühing on kustutatud;

4) on maakohus hagiavalduse osalise rahuldamisega ebaõigesti jaganud menetluskulud

5) on kohus ebaõigesti leidnud, et viivisnõue muutus sissenõutavaks vastavasisulise viivisarve

esitamisega. Lepingu p-dest 5.2, 7.1 ja 10.1 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt algas viivise arvestus

kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega algab viivise arvestus sõltumata tegelikust

nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus;

6) pidi hageja lepingu üldtingimuste p 10.1 järgi juba aprillis 2009 edastama kliendile läbi

elektroonilise panganduse kanali telehansa.net aruande, mis sisaldab möödunud kuu kohta

järgmist informatsiooni: kliendi poolt hagejale esitatud koondloeteludel olevat informatsiooni,

hagejapoolt kinni peetud intressid, komisjonitasud, viivised. Hageja seda ei teinud;

7) pidi hageja üldtingimuste punkti 5.2 kohaselt lugema esimesena tasutuks viivise. Kui

hageja luges esmajärjekorras tasutuks põhivõlgnevuse, on hageja lugenud kohustuse kohaselt

täidetuks ning järelikult ka viivisnõudest loobunud. Hageja poolt hilisemad viivisnõuete

esitamised on vastuolulised ja eksitavad ning vastuolus hea usu põhimõttega;

8) märgib kohus ekslikult otsuse leheküljel 5, et “Kostja ei ole hageja viivisearvestusele

vastuväiteid esitanud ning hageja on oma nõude aluseks võtnud kostja poolt korrigeeritud

viivisearvestuse.”. Apellant märgib, et kostja on tegelikkuses korduvalt esitanud oma

vastuväited viivistele ning viivisearvestusele, millest tulenevalt on hageja ka kohtule esitanud

omapoolse viivisarvestuse, kuna hageja oli viiviseid arvutanud kogu arvete summalt, mitte

hageja poolt finantseerimisele kuuluvate arvete pealt.

7. AS Swedbank Liising vaidles R.P. i apellatsioonkaebusele vastu.

Vastustaja vastuväidete kohaselt:

1) ei ole summade lugemine põhivõla katteks võlgniku kahjustav tegevus – vastupidi, seeläbi

väheneb võlgnevuse summa, millelt on võimalik viivist arvestada ning võlgnikul tuleb

kokkuvõttes tasuda võlausaldajale vähem viivist;

2) on õige kohtu seisukoht, et laofinantseerimise lepingu p-s 1.4. sätestatud viivise määr

0,15% päevas, ei ole ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel oma

majandustegevuses. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et kostja ei ole oma majandusliku

olukorra iseloomustamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samuti on kohus niigi

vähendanud hageja viivise nõuet.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kumbki apellatsioonkaebus ei anna alust muuta maakohtu otsuse

lõppjäreldusi hagi rahuldamise ega ka menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus

täiendab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi selles osas, mis puudutab menetluskulude

proportsionaalset jaotamist. Mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

9. Hageja nõue on esitatud viivisevõlgnevuse väljamõistmiseks kostjalt kui põhivõlgniku

(finantseeringusaaja Agritrading Company OÜ, hilisema ärinimega Agrokaup OÜ) käendaja

vastu. Apellant (kostja) on menetluses tuginenud sellele, et põhivõlgniku (Agrokaup OÜ)

poolt tasutud maksed tuli arvestada esmajärjekorras viiviste katteks ning seega puudub

hagejal alus viiviste täiendavaks nõudmiseks. Maakohus kostja seisukohaga ei nõustunud.

10. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu oleks maakohus jätnud

põhjendamata oma seisukoha, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest

võlgnikule, mitte alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud (kohtuotsuse lk 4), analüüsides nii

asjaomase laofinantseerimise lepingu üldtingimuste punktis 5.2 sätestatut, samuti kaubaarvete

ja viivisearvete maksetähtaegade ning sissenõutavaks muutumisega seonduvat.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud põhivõlgnikul

kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, ega pea vajalikuks neid TsMS § 654

lg 5 alusel korrata. Maakohus asus õigesti seisukohale, et nii kauba eest tasumise nõuded kui

ka viivisenõuded muutusid sissenõutavaks vastavate arvete tasumise tähtaegadel. See

seisukoht on kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 7, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Samuti tuleneb VÕS § 82 lg-st 1, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. Maakohus asus õigesti seisukohale, et lepingu üldtingimuste p 5.2 tähenduses ei

olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, kuna vastavatel

arvetel näidatud kohustused muutusid sissenõutavaks erinevatel tähtaegadel ning lepingu järgi

tuli kõik loetletud maksed arvestada tasutuks alates varasemast võlgnevusest.

12. Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium põhjendatuks ka apellandi väiteid selle kohta, et

viivisenõuded muutusid sissenõutavaks sõltumata tegelikust nõude (arve) esitamisest.

Viivisearvete esitamisega määrati võlasuhte poolte vahel kindlaks kohustuse täitmise tähtpäev

ning seega tuli lugeda viivisenõude sissenõutavaks muutumise ajaks vastava arve tasumise

tähtaega.

Samuti on maakohus andnud põhjendatud hinnangu kostja väidetele selle kohta, nagu oleks

hageja avaldanud viivisenõudest loobumise tahet sellega, et luges esmajärjekorras

põhivõlgniku poolt tasutuks põhivõlgnevuse. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

hageja ei ole oma käitumisega väljendanud loobumist viivise nõudest, kuna on esitanud

viivisenõude mõistliku aja jooksul nii finantseeringusaajale kui ka käendajale. Alust ei ole

pidada hageja käitumist vastuoluliseks, eksitavaks ega hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

13. Viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks ei ole väide, et hageja jättis aprillis 2009 läbi

elektroonilise panganduse kanali telehansa.net kliendile edastamata aruande, mis sisaldanuks

möödunud kuu kohta lepingu üldtingimuste p-s 10.1 ettenähtud infot. Maakohus on

viivisenõude (viivisearvete) põhivõlgnikule ja ka kostjale kui käendajale edastamist

põhjalikult käsitlenud otsuse lk-del 4 ja 5 ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et viivise

nõue oli kostjale hageja poolt edastatud enne kohtusse hagi esitamist.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega ka selles, nagu pidanuks

kohus viivise väljamõistmisel hindama hagejal seoses lepingu rikkumisega tegelikkuses

tekkinud kahju suurust. Selline seisukoht ei ole vastavuses VÕS §-s 113 sätestatud viivise kui

võlausaldaja õiguskaitsevahendi olemusega. Viivist on võlausaldajal õigus nõuda

kokkulepitud suuruses ilma, et tal tuleks seejuures tõendada, kas viivise suurus on vastavuses

tegeliku kahjuga. Seetõttu ei tulnud maakohtul hinnata Swedbank Liising AS-i 2010.a

majandusaasta aruannet ega analüüsida, missuguses ulatuses võis hagejal tekkida kahju seoses

sellega, et ta ei saanud viivistena võlgnetavat rahasummat oma majandustegevuses kasutada,

mh laenata seda intressi teenimise eesmärgil kolmandatele isikutele välja.

15. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus

jätnud põhjendamata väljamõistetava viivistesumma suuruse (10 000 eurot). Maakohus on

otsustuse tegemisel järginud diskretsiooni teostamise piire ning ringkonnakohtul puudub alus

sellesse sekkuda. Vastavad põhjendused nähtuvad maakohtu otsuse lk-lt 6. Kohus on

diskretsiooniõiguse teostamisel arvestanud muuhulgas seda, et hageja nõuab viivist kostjalt

kui füüsilisest isikust käendajalt ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja enda poolsest

kohustuste rikkumisest. Hageja taotles viiviste väljamõistmist summas 15 533,52 € ning

maakohus vähendas viiviseid veidi enam kui 1/3 võrra, mida saab pidada hageja nõude

oluliseks vähendamiseks. Samas on maakohus viivise vähendamisel nõuetekohaselt

arvestanud ka võlausaldaja huve leides, et põhjendatud ei ole vähendada viivist kostja poolt

arvutatud seadusjärgse viivisemäärani. Käendaja vastutus hõlmab muuhulgas ka riski, et

tagasinõude esitamine põhivõlgniku vastu võib osutuda raskendatuks või võimatuks.

16. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka apellandi seisukoht, et ta on esitanud

menetluses korduvalt vastuväiteid hageja poolsele viivisearvestusele. Esialgselt kohtule

esitatud hagis taotles hageja viiviste väljamõistmist summas 19 131,65 eurot ning hiljem

esitas hageja korrigeeritud viivisearvestuse vastavalt kostja poolt 23.04.2012.a esitatud

seisukohtadele. Maakohus luges viivisearvestuse pärast hageja poolset 15.03.2012.a nõude

vähendamist mittevaieldavaks, kuna hageja võttis nõude vähendamisel aluseks kostja poolt

esitatud arvestused.

Kuna maakohus rahuldas hagi õigesti, siis ei ole maakohus eksinud kostja kahjuks ka

menetluskulude jaotamisel.

17. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt

võib kohus hagi osalise rahuldamise korral sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole

kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamine hagi

osalisel rahuldamise korral on kohtu diskretsiooniotsus. Iseenesest ei ole TsMS § 163

kohaselt ka hagi osalise rahuldamise korral kompromissiettepanekuga sarnases ulatuses

välistatud menetluskulude proportsionaalne jaotamine, kuid kohtul tuleb tehtavat valikut

põhjendada. Käesoleval juhul ei ole maakohus seda teinud, rikkudes sellega menetlusnormi.

Ringkonnakohus peab võimalikuks rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Ringkonnakohus leiab, et TsMs § 163 lg 2 näol on tegemist erisättega sama paragrahvi lõike 1

suhtes. Seega tuleb olukorras, kus hagi on rahuldatud osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu

on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, TsMS § 163 lõikes 2 sätestatud

menetluskulude jaotust vähemalt kaaluda.

18. Maakohtu 15.05.2012.a istungi protokollist nähtuvalt tegi hageja kostjale ettepaneku

kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot, kuid kostja poolseks pakkumiseks oli 2500

eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 64% ulatuses, vähendades hageja poolt nõutava

viivise summat 10 000 euroni.

Ehkki maakohus viitas menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõikele 1, võimaldab ka TsMS

§ 163 lg 2 jõuda samale tulemusele. TsMS § 163 lg 2 ei näe imperatiivselt ette

menetluskulude jätmist tervikuna kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid seadus

võimaldab jätta kulud selle poole kanda ka osaliselt, s.o suuremas osas.

Käesoleval juhul ongi maakohus jätnud menetluskulud kostja kanda suuremas osas, s.o 64 %

ulatuses. Seega on jäetud menetluskulud kostja kanda ligikaudu 2/3 ulatuses. Ringkonnakohus

leiab, et niisugune menetluskulude jaotus on vaidluse asjaolusid silmas pidades õiglane ja

põhjendatud. Kolleegium lähtub maakohtu otsuse põhjendustest viivise vähendamisel, mille

kohaselt hageja nõudis viivist kostjalt kui füüsiliselt isikult, ning viivitus ei tekkinud otseselt

kostja kohustuste mittekohasest täitmisest. Samadel asjaoludel ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist.

19. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad kummagi menetlusosalisel poolt apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud tema enda kanda, kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad

rahuldamata.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/