3-12-2464/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu Kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-12-2464

Määruse kuupäev

17. mai 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

I.T. kaebus Tartu linna vastu erastamise korraldamata

jätmisega tekitatud 30 000 euro kahju hüvitamiseks.

Resolutsioon

1. Lugeda kaebus esitatuks tähtaja rikkumisega.

2. Jätta

rahuldamata

I.T.

taotlus

kaebetähtaja

ennistamiseks.

3. Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-12-2464.

4. Määruse ärakiri saata menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

on

õigus

esitada

määruskaebus

Tartu

Ringkonnakohtusse Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul,

arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 23. novembril 2012 esitas I.T. Tartu Halduskohtule enda ja A.T. nimel kaebuse, milles taotles, et

Tartu Linnavalitsus annaks kaebajate kasutusse eluruumi Ropka-Variku-Karlova piirkonnas, tingimusel,

et kaebajatel ei tule tasuda üüri eluruumi kasutamise eest ning neil on õigus omandada eluruum

soodustingimustel.

Koos kaebusega esitas I.T. taotluse riigilõivust vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks kaebajate

esindamiseks halduskohtumenetluses.

2. Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2012 määrusega rahuldati kaebajate taotlus riigi õigusabi saamiseks

ja võimaldati riigi õigusabi kaebajate esindamiseks haldusasjas nr 3-12-2464, kohustuseta hüvitada

õigusabitasu ja –kulud.

Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta. Kohus osutas kaebuse puudustele seoses kohustamisnõude eelduste

täitmise selgitamise ning kaebetähtaja alguse kindlakstegemise vajadusega.

3. 4. veebruaril 2013 esitas I.T. ja A.T. esindaja Tartu Halduskohtule kaebusena pealkirjastatud

dokumendi. Dokumendist nähtuvalt on kaebuse nõudeks 30 000 euro kahjuhüvitise saamine Tartu

linnalt. Kaebuse kohaselt on kaebajaks I.T., kellele on vastustaja kahju tekitanud erastamise

korraldamata jätmisega, mistõttu on I.T. ilma jäänud omandiõigusest kahetoalise korteri suhtes.

Kaebaja esindaja väitel on kaebus esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 sätestatud tähtaega

järgides, kuna kaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda 26. maist 2010. aastal. Nimetatud päeval teavitas

Tartu Linnavalitsus kaebajat sellest, et kaebajaga eluruumi Rahu xxx kasutamiseks sõlmitud üürileping

lõpeb 29. septembril 2010.

4. Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2013 määrusega jäeti kaebus teistkordselt käiguta. Kohus palus

kaebajal

teatada,

kas

A.T.

on

kaebusest

loobunud

ning

milliste

nõuete

läbivaatamist

halduskohtumenetluses taotletakse.

Kuna kohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohtadega kaebetähtaja alguse kohta, tegi kohus

kaebajale ettepaneku kaaluda vajadust kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

5. Tartu Halduskohtusse saabus 12. märtsil 2013 kaebuse täiendus, mille kohaselt I.T. loobub A.T.

nimel esitatud kaebusest. Kaebaja taotleb üksnes kahju hüvitamist.

Kaebaja hinnangul tuleb kaebuse esitamise tähtaega lugeda 26. maist 2010, sest sellest momendist sai

kaebaja teada tema kui endise sundüürniku õiguste rikkumisest. Antud vaidluses tuleb kaebetähtaega

lugeda mitte sellest momendist, kui vastustaja vaikivalt muutis kaebaja kasutuses oleva eluruumi

režiimi, vaid momendist, mil selgus, et vastustaja ei kavatse astuda samme eluruumi erastamise

võimaldamiseks, sest tal puuduvad eluruumid, mida saaks kaebajale anda eesmärgiga neid hiljem

erastada.

Kui vastustaja oleks täitnud PS § st 14, ORAS § 121 lg-st 5, ES § 33 lg-test 3 ja 5 tulenevaid kohustusi,

siis oleks käesoleval momendil kaebaja kindlustatud eluruumiga, mida keegi ei saaks talt ära võtta või

teda sellest välja tõsta.

Kui asuda seisukohale, et kaebaja pidi 2009. a alguses (Õiguskantsleri Kantselei direktori 03.03.2009

kirjast) teada saama oma õiguste rikkumisest, siis on selline eksimus kaebetähtaja suhtes on mõistetav.

Kaebaja püüdis alates 2000. aastast välja selgitada ja lahendada eluruumi erastamisega seotud

probleeme. Tema ja vastustaja kirjavahetusest võib moodustada mitu toimikut, kuid mitte ühest

vastustaja koostatud dokumendist ei nähtu, et ta oleks HMS § 57 lg 1 nõudest tulenevalt viidanud

kaebaja õigusele esitada halduskohtule kaebus vastustaja toimingu peale ning asunud kõrvaldada

tekitatud ebaõiglust. Seega tuleb vastustaja tegevust kirjeldatud probleemi lahendamisel lugeda

formaalseks ja eesmärgiga venitada asja senikaua, kuni kaebajal kaoks ettekujutus probleemi

lahendamise olukorrast.

Kaebaja oli veendunud, et kui õiguskantsler selgesõnaliselt selgitas vastustajale vajadust kõrvaldada

tekitatud ebaõiglus, siis tuli vastustajalt oodata õiguspärast toimingud. Õiguskantsleri 22. detsembri

2010 vastusest nähtub, et õiguskantsleri päringule vastas vastustaja, et ta „...püüab suurendada

munitsipaaleluruumide arvu ja seisukorda ning seeläbi suurendada ka tagastatud eluruumide üürnike

võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks“ (vastuse koopia lisatud). Seega esineb antud

vaidluses kaebetähtaja möödalaskmiseks objektiivne põhjus: kaebaja uskumine vastustaja eksitavatesse

lubadustesse (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-75-08 ja 3-3-1-58-00).

Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja esindaja kordab, et kui lugeda, et

kaebetähtaeg algas Õiguskantsleri Kantselei direktori 3. märtsi 2009 kirjast, millega kaebajale selgitati

tekkinud olukorda, siis palub kaebaja lugeda, tuginedes HKMS § 71 lg-le 1, et vastustaja eksitav

käitumine kaebaja suhtes on tähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks.

6. 10. aprilli 2013 määrusega otsustas Tartu Halduskohus võtta kaebuse menetlusse.

7. 29. aprillil 2013 saabus kohtusse Tartu Linnavalitsuse seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja

ennistamise taotluse põhjendatuse kohta.

Tartu Linnavalitsus leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning puuduvad alused kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks.

Vastustaja selgitas, et Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 8 kohaselt ei kuulu erastamisele

kohaliku omavalitsuse volikogu poolt sotsiaalkorteriteks tunnistatud eluruumid ja sama seaduse lg 8

kohaselt võib linnavolikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise,

rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 8 alusel otsustas Tartu Linnavolikogu 17. veebruari 1994. a

otsusega nr 63 tunnistada Rahu 8 elamu erastamisele mittekuuluvaks ja jätta munitsipaalomandisse

sotsiaalabi vajavate isikute ning lammutatavatest majadest väljakolivate isikute tarbeks. Tartu

Linnavolikogu 1. detsembri 1994. a otsusega nr 151 tunnistati sama seaduse alusel erastamisele

mittekuuluvaks Rahu 8 I-IV korruse eluruumid seoses sotsiaalabi vajavate elanike ajutise majutamisega.

Tartu Linnavolikogu 29. juuni 1999. a otsusega nr 351 tunnistati Rahu 8 sotsiaalelamuks. Tartu

Linnavolikogu 21. detsembri 2000. a otsusega nr 251, 6. septembri 2001. a otsusega nr 414, 20.

detsembri 2001. a otsusega nr 483, 7. märtsi 2002. a otsusega nr 524 tunnistati Rahu 8 eluruumid

sotsiaaleluruumideks vajadusega osutada eluasemeteenust isikutele, kes ei ole suutelised ja võimelised

endale või oma perekonnale eluruumi tagama.

Tartu Linnavolikogu 29. juuni 1999. a otsus nr 351 ja Tartu Linnavolikogu 21. detsembri 2000. a otsus

nr 251 avalikustati vastavalt Tartu linna põhimäärusele Tartu Linnakantseleis ning Tartu Linnavolikogu

ja Tartu Linnavalitsuse infopunktis. Täiendavalt olid volikogu õigusaktid kättesaadavad Oskar Lutsu

nimelises Tartu Linna Keskraamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogus ning Tartu linna veebilehel.

Seega olid nimetatud haldusaktid kättesaadavad ja kaebajal oli võimalik nendega tutvuda.

Eluruumi Rahu xxx kasutamiseks sõlmis I.T. sotsiaalüürilepingu 1. oktoobril 2002. a tähtajaga 30.

september 2007. a. 14. veebruaril 2005. a esitas I.T. avalduse Tartu Linnavalitsuse linnavarade

osakonnale, et linn eraldaks temale erastatava korteri. Linnavarade osakond vastas I.T.le 7. märtsil 2005.

a, et erastatavat korterit pole võimalik eraldada. Seega oli kaebaja vaieldamatult teadlik alates 1.

oktoobrist 2002. a asjaolust, et Rahu xxx on sotsiaaleluruum ja selle erastamine ei ole võimalik ning

linnal pole võimalik eraldada temale erastatavat eluruumi.

Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna eluruumide andmebaasi kohaselt ei ole I.T. Rahu xxx

eluruumi erastamiseks avaldust esitanud ja elamus Rahu 8 ei ole erastatud ühtegi eluruumi.

Käesolevas asjas puuduvad objektiivsed asjaolud, mis takistasid I.T. kahjunõuet Tartu linna vastu

õigeaegselt esitama. Samuti ei ole kaebaja välja toonud mõjuvaid põhjuseid ja neid põhistanud, mis

takistasid tal esitada kaebust avalik-õiguslikus suhtes halduskohtule seaduses sätestatud tähtaegu

järgides.

Kohtu seisukoht

8. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt

andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). Kohus

mõistabki, et kaebusega taotletakse Tartu Linnavalitsuse tegevusetusega põhjustatud kahju hüvitamist.

Seega ei pea kaebaja endale kahju tekitavaks Tartu Linnavolikogu 26. septembri 1999. a otsust nr 351,

millega kaebaja kasutuses olev eluruum tunnistati sotsiaaleluruumiks ja millega kaebaja kaotas

võimaluse nimetatud eluruumi erastamiseks. Kaebusest saab järeldada, et kahju tekitavaks peetakse

vastustaja tegevusetust üldisemalt, s.t erastamismenetluse korraldamata jätmist, mille tõttu I.T. ei ole

võimalik erastamise teel eluruumi omanikuks saada. Kaebuse kohaselt, sai I.T. teada oma õiguste

rikkumisest Tartu Linnavalitsuse 26. mai 2010 kirjast, millega linnavalitsus teatas kaebajaga sõlmitud

sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamisest. Üürilepingu lõpetamise kohta teate saamisest tuleb

arvestada ka kaebetähtaega. Vastustaja hinnangul on kaebetähtaja alguseks hiljemalt 1. oktoober 2002,

s.o päev mil kaebaja sõlmis sotsiaaleluruumi üürilepingu ning pidi seega aru saama, et on minetanud

erastamise teel eluruumi omandamise võimaluse.

9. Kohtu hinnangul ei saa sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimisest 1. oktoobril 2002 teha järeldust, et

kaebaja oli selleks ajaks teadlik erastamisvõimaluse puudumisest. Kaebusest nähtuvalt oli

sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimine põhjustatud sellest, et kaebajal puudus muu eluruum ning

vastustaja nõudis sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimist. Kaebaja kavatsust mitte loobuda oma õiguse

realiseerimisest kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on hiljem esitanud vastustajale taotluse sellise eluruumi

saamiseks, mida oleks võimalik eluruumide erastamise seaduses alusel erastamise teel omandada.

Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks lugeda käesolevas asjas kaebetähtaja alguseks 1. oktoobrit 2002.

10. Kaebaja täiendavatele selgitustele vaatamata ei nõustu kohus ka kaebaja seisukohtadega

kaebetähtaja alguse kohta.

Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates. Seega, kui nõustuda kaebajaga, et kahju tekitas talle Tartu Linnavalituse tegevusetus

erastamismenetluse korraldamisel, mitte kaebaja kasutuses olnud eluruumi määratlemine erastamisele

mittekuuluvana Tartu Linnavolikogu 2000. aasta otsusega, siis pidi kaebaja kaebuse esitama 3 aasta

jooksul kahjust teadasaamisest arvates.

Kuna vastustajale ei olnud kehtestatud erastamise korraldamiseks kindalt tähtaega, siis ei ole

väidetavalt vastustaja tegevusetusega kahju põhjustamine kaebajale, kahjust teadasaamine ega vastavalt

kaebetähtaja algus seostatav konkreetse tähtpäeva saabumisega. Seetõttu tuleb kaebuse tähtaegsuse

hindamiseks selgitada, millal kaebaja jaoks lõplikult selgus, et tal ei ole võimalik eluruumi erastada.

11. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas lugeda kaebetähtaja alguseks, s.o kahjust teadasaamise

ajaks, 26. maid 2010, mil I.T.le teatati sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamisest (tl 150). Üürilepingu

lõpetamise tõttu kaotas I.T. õiguse eluruumi kasutamiseks. Samas ei toonud kasutusõiguse lõppemine

kaasa eluruumi erastamise õiguse lõppemist, sest I.T. kasutuses olev eluruum ei kuulu erastamisele.

Sotsiaaleluruumi üürileping ei loonud kaebajale õigust tema kasutuses oleva eluruumi ega muu

eluruumi erastamiseks ega saanud selles osas tekitada kaebajale õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole

sotsiaaleluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu lõpetamisest teadasaamine seostatav väidetavalt

erastamise korraldamata jätmisega kahju tekitamisest teadasaamisega.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on erastamistaotluse ja Rahu 8 asuva eluruumi kasutamisega

seoses korduvalt pöördunud Tartu Linnavalitsuse poole.

Tartu Linnavalitsuse seisukoha lisana esitatud dokumentidest nähtub, et 14. veebruaril 2005 on I.T.

esitanud vastustajale avalduse, milles taotleb, et Tartu linn eraldaks kaebajale erastamiseks korteri. 7.

märtsil 2005 saadetud vastuskirjas nr 5.2-1.2/2932 märkis vastustaja, et vastuse koostamise ajaks on

eluruumide erastamine lõppenud ning Tartu linnal ei ole sellist elamufondi, mida saaks jätkuvalt

erastada. Seega keeldus vastustaja selgesõnaliselt kaebajale eluruumi erastamise võimaluse loomisest.

Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja kasutuses olev eluruum on eluruumide erastamise

seaduse § 3 lg 5 p-st 8 tulenevalt Tartu Linnavolikogu 29. juuni 1999 otsuse nr 351, Tartu

Linnavolikogu 21. detsembri 2000 otsuse nr 251, 6. septembri 2001 otsuse nr 414, 20. detsembri 2001

otsuse nr 483 ja 7. märtsi 2002 otsuse nr 524 alusel määratletud erastamisele mittekuuluva eluruumina,

selgus kaebajale Tartu Linnavalitsuse 7. märtsil 2005 saadetud vastuskirjast nr 5.2-1.2/2932 üheselt, et

korteri omandamine soodustingimustel omandireformi käigus ei ole võimalik. Kaebaja ja vastustaja

kirjavahetus ei jäta kahtlust ka selles, et kaebaja teadis, et erastamise korraldajaks on vastustaja.

2005. aastal kehtis riigivastutuse seaduse § 17 samas redaktsioonis nagu käesoleval ajal. Seega tuli I. T.

hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks pöörduda kohtusse hiljemalt kolme aasta jooksul Tartu

Linnavalitsuse 7. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 kättesaamisest arvates. Vastustaja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks nimetatud kirja kätte saanud. Kirja kättesaamist

ega kättesaamise aega ei ole kaebaja kinnitanud ka kaebuses või kaebuse täiendustes. Seetõttu ei saa

kohus käesolevas asjas kaebetähtaja algust tuvastada kirja kättesaamise aja kaudu.

12. Vastavalt HKMS § 46 lg-le 7 kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid

ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis-

või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Samasugune põhimõte tulenes

korralduse andmise ajal kehtinud halduskohtmenetluse seadustiku § 9 lg-st 9.

Riigikohus on leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse

rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu

ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti

rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19).

Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas. Kui Tartu Linnavalitsuse 7.

märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 ei toimetatud kaebajale kätte, pidi kaebaja ise

mõistliku aja jooksul astuma samme, et saada teavet kuidas on lahendatud tema 14. veebruari 2005

taotlus. Selliselt toimides oleks kaebajale selgunud, et tal puudub võimalus eluruumi omandamiseks

erastamise teel ning, et erastamise korraldamata jätmisega on talle kahju tekkinud.

Arvestades, et kaebus käesolevas asjas esitati 23. novembril 2012, s.o enam kui seitse aastat ja üheksa

kuud pärast erastatava korteri eraldamise taotluse esitamist, on kohus seisukohal, et kaebetähtaeg

hüvitamiskaebuse esitamiseks on möödunud.

13. Kohtu hinnangul on kaebetähtaeg möödunud ka juhul, kui lugeda, et Tartu Linnavalitsuse 7. märtsil

2005 saadetud vastuskirjast nr 5.2-1.2/2932 ei selgunud lõplikult erastamisvõimaluse minetamine.

Selliseks seisukohaks võiks alust anda õiguskantsleri 6. märtsil 2008 Tartu Linnavalitsusele tehtud

ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks ning soovitus õiguspärase ja hea halduse tava järgimiseks (tl 26-

43). Võib väita, et õiguskantsleri ettepanek tõi kaebajale ootuse, et vastustaja siiski loob kaebajale

võimaluse eluruumi omandamiseks erastamise teel. Kohus nimetatud seisukohta ei jaga, kuid kahtluse

kõrvaldamiseks analüüsib ka seda olukorda. Kohus jääb 14. veebruari 2013 määruse punktis 8 toodud

põhjenduste juurde neid siinkohal kordamata.

Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et õiguskantsler tegi Tartu Linnavalitsusele muu hulgas

ettepaneku vabandada endiste tagastatud eluruumide üürnike, kelle huvid on Tartu Linnavalitsuse

tegevuse läbi saanud kahjustada, ees; ning leida õiged ja õiglased meetmed sotsiaaleluruumist lahkunud

endiste tagastatud eluruumide üürnike, kui ka nende isikute, kellele Tartu Linnavalitsus on esitanud

sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise teate, huvide kaitseks (tl 42).

12. detsembril 2008 saatis vastustaja I.T.le vabanduskirja (tl 56), milles mööndakse, et sotsiaaleluruumi

üürilepingu sõlmimise asjaolud ja tagajärjed võisid jääda kaebajale ebaselgeks ja vabandatakse

tekkinud olukorra pärast. Samas pakutakse kaebajale võimalust muuta Rahu xxx korteri kasutamiseks

sõlmitud sotsiaaleluruumi üürileping ümber nn tavaüürilepinguks tähtajaga 5 aastat.

11. jaanuaril 2009 on kaebaja koos teiste Rahu 8 elamus eluruumi kasutavate isikutega saatnud Tartu

Linnavalitsusele ja Tartu Linnavolikogule vastuse vabanduskirjale (tl 57-59). Kirjas taotleb kaebaja

meetmete võtmist, et tal oleks võimalik omandada korter soodustingimustel (300 krooni ruutmeeter).

Sellise võimaluse äralangemisel taotleb kaebaja õiglast kompensatsiooni tema kasutuses oleva korteri

vabastamisel.

9. veebruari 2009 kirjaga nr 10-1.1/26758 (tl 154-156) andis Tartu Linnavalitsus vastuse Rahu 8 elamu

probleemide kohta, milles kordab juba 7. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932

väljendatut, et Tartu linnal puuduvad eluruumid, mida Rahu xxx korteri asemel kaebaja kasutusse anda

või mida kaebajal oleks võimalik eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras erastamise teel

omandada. Samuti ei pea vastustaja põhjendatuks Rahu 8 mõne korteri otsustuskorras

soodustingimustel võõrandamist ega kaebajale kompensatsiooni maksmist.

Tartu Linnavalitsuse vastuse kättesaamist kinnitab asjaolu, et nimetatud dokumendi on kohtule

esitanud kaebaja ning, et kaebaja on juba 16. veebruaril 2009 pöördunud uue kirjaga vastustaja poole ja

vastustaja on sellele vastanud 12. märtsil 2009 kirjaga nr 10-1.1/26758. Kirjavahetust, muu hulgas

Tartu Linnavalitsuse 12. märtsi 2009 kirja saamist kinnitab kaebaja ka kaebuse täienduses (tl 147).

Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et ka juhul, kui möönda, et kahju tekkimine ei selgunud kaebajale

juba 2005. aastal, siis hiljemalt 16. veebruariks 2009 oli kaebajale väljaspool kahtlust teada, et Tartu

Linnavalitsus ei võta samme eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras kaebajale eluruumi

erastamise võimaluse loomiseks. Sel juhul tulnuks kaebus erastamise korraldamata jätmisega kaebajale

tekitatud kahju hüvitamiseks esitada hiljemalt 16. veebruaril 2012. Kaebus käesolevas asjas esitati 23.

novembril 2012, s.o ca 8 kuud pärast kaebetähtaja möödumist.

14. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et sõltumata 2005. kuni 2008. aastal vastustaja, õiguskantsleri

ja kaebaja tegevusele antavast hinnangust on kaebus erastamise korraldamata jätmisega kaebajale

tekkinud kahju hüvitamiseks esitatud tähtaja rikkumisega.

15. Kaebaja on taotlenud juhuks, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist,

taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja möödalaskmist põhjendab kaebaja vastustaja

eksitava tegevusega ning õiguskantsleri 22. detsembri 2010 vastusega (157-160), milles õiguskantsler

viitab vastustaja lubadusele püüda suurendada munitsipaaleluruumide arvu ning seeläbi ka tagastatud

eluruumide üürnike võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks.

16. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida

mõjuval põhjusel.

Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks loetakse olulised ja kestvad takistused kaebuse

esitamisel. Eelkõige saavad sellised takistused olla objektiivsed, näiteks kaebaja haigus. Subjektiivsed

asjaolusid saab kaebetähtaja järgimata jätmise mõjuvaks põhjuseks pidada üksnes erandlikel juhtudel.

Kaebetähtaja ennistamise aluseks võib

olla küll õiguslikult kogenematu isiku eksimus

menetlustoimingute tegemisel, kuid mitte juhul, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas vaidluse

algatamise korra ja tähtaja väljaselgitamisel.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja esile toonud objektiivseid takistusi kaebetähtaja järgimisel, vaid viitab

enda õiguslikule kogenematusele ja vastustaja eksitavale käitumisele.

17. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega õigusliku kogenematuse ja vastustaja eksitava käitumise kohta.

Käesoleva määruse punktides 11. kuni 14 viidatud tõenditest nähtub, et hiljemalt 2005. aastast on Tartu

Linnavalitsus olnud järjepidevalt seisukohal, et linnal puudub võimalus kaebajale eluruumi

võõrandamiseks soodustingimustel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastustaja lubadus

kaebajale soodsa lahenduse leidmiseks, mis oleks käsitatavad kaebaja eksitamisena. Samuti ei ole

vastustaja andnud soovitusi kaebaja eesmärgi saavutamiseks või õiguskaitsevahendite valikuks, mis

võisid kallutada kaebajat hoiduma kaebuse tähtaegsest esitamisest.

Kaebaja ei ole nimetanud muid asjaolusid, mis oleks takistanud teda kaebust esitamast. Kohus möönab,

et õiguskantsleri 6. märtsil 2008 ettepanek Tartu Linnavalitsusele võib olla käsitatav mõjuva põhjusena

kaebetähtaja möödalaskmisel, sest see andis kaebajale ootuse, et vastustaja võtab samme kaebaja

õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Eelnevalt on kohus leidnud, et kaebetähtaja alguseks tuleb pidada

Tartu Linnavalitsuse 7. märtsil 2005 saadetud vastuskirja nr 5.2-1.2/2932 kättesaamise aega. Sõltumata

vastuskirja kaebajale kättetoimetamise ajast ei olnud õiguskantsleri ettepaneku tegemise ajaks

kolmeaastane kaebetähtaeg veel möödunud. Õiguskantsleri 6. märtsi 2008 ettepaneku, kui kaebuse

esitamist takistanud asjaolu, mõju langes ära hiljemalt 2009. aasta alguses, kui Tartu Linnavalitsuse 9.

veebruari 2009 kirjaga nr 10-1.1/26758 selgus kaebaja jaoks, et ootus soodustingimustel eluruumi

omandamiseks ei realiseeru. Kaebetähtaja järgimiseks tulnuks kaebus esitada mõistliku aja jooksul

vastustaja 9. veebruari 2009 kirja nr 10-1.1/26758 saamisest. Kaebaja seda ei teinud. Ka ei ole kaebaja

selgitanud, mis takistas kaebuse esitamist 2009. või 2010. aastal. Tartu Linnavalitsuses 26. juulil 2010

registreeritud kaebaja kirjast (tl 62) nähtub, et kaebaja oli selleks ajaks teadvustanud nii kahju

tekkimise fakti, kui ka kohase vahendi, s.o kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumise, oma

rikutud õiguse kaitseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et puudub mõjuv põhjus kaebuse esitamiseks

alles 2012. aasta lõpus ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.

18. Kohtu hinnangul ei esine kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuvat põhjust ka juhul, kui määruse

punkti 13 põhjenduste kohaselt lugeda kaebetähtaja alguseks 16. veebruari 2009.

Kohus jääb seisukohale, et vastustaja ei ole oma tegevusega eksitanud kaebajat sellisel viisil, et see

oleks käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja möödalaskmisel määruse punktis 17. esitatud

põhjendusi siinjuures kordamata.

Kaebaja väitel lõi õiguskantsleri 22. detsembri 2010 vastus kaebaja pöördumisele kaebajale ootuse, et

vastustaja võtab samme kaebajale soodustingimustel eluruumi võõrandamiseks. Kohus kaebajaga ei

nõustu. Õiguskantsleri vastusest (tl 157) nähtub, et kaebaja pöördus õiguskantsleri poole 12. oktoobril

2009 seetõttu, et ta ei olnud rahul, et sotsiaaleluruumi üürilepingu ümbervormistamisel nn

tavaüürilepinguks tuleb kaebajal hakata tasuma üüri ning kaebaja soovis saada nõu, kas sellisel juhul

on põhjendatud pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Vastuses on õiguskantsler viidanud, et Tartu

Linnavalitsuse kinnitusel püüab viimane suurendada munitsipaaleluruumide arvu.

Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja toodud viitest järeldada, et vastustaja kavatseb võimaldada kaebajal

omandada eluruumi soodustingimustel. Kaebaja pöördumisest ja vastuse kontekstist ilmneb, et

munitsipaaleluruumide arvu suurenemine võib tähtsust omada kaebaja kasutuses oleva eluruumis teise

üüripinna vastu vahetamises võimaluse loomiseks. Kaebaja seisukoha lükkab ümber kaebaja enda

väide kaebetähtaja alguse kohta. Nimelt kinnitab kaebaja kaebuse täienduses (tl 145 pöördel), et just

õiguskantsleri 22. detsembri 2010 kirjast sai ta teada temale tekkinud kahjust ja kahju tekitanud isikust.

Seega tegelikkuses ei tekitanud õiguskantsleri vastus kaebajale ootust, et vastustaja võtab meetmeid

kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks, vaid kinnitas kaebaja seisukohta, et vastustaja võib olla

kaebajale kahju tekitanud.

19. Teisalt on kaebaja kaebuse lisas (tl 147 pöördel) leidnud, et kaebetähtaja alguseks tuleb lugeda 26.

maid 2010, s.o sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise teate (tl 150) esitamise päeva. Kui

sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise fakt kinnitas kaebaja teadmist kahju tekkimisest, siis kohtu

hinnangul ei saanud õiguskantsleri 22. detsembri 2012 vastus luua kaebajale arusaama, et kahju ei ole

tekkinud. Õiguskantsler on kaebajale üksnes selgitanud tema õigusi ning märkinud, et õiguskantsleril

puuduvad sunnivahendid kohustamaks Tartu Linnavalitsust leidma õiged ja õiglased meetmed kaebaja

eluasemeprobleemide lahendamiseks. Samuti on õiguskantsler osutanud, et kohtusse pöördumise

vajalikkuse, võimalikkuse ja otstarbekuse üle tuleb igal isikul endal otsustada (tl 160). Seega nähtub

õiguskantsleri vastusest üheselt, et oma õiguste kohtuliku kaitse küsimustes on vastutus eelkõige

kaebajal endal, s.t kaebajal tuleb välja selgitada oma õiguste kohtuliku kaitse võimalik meede ja ka

kaebetähtaeg.

Isegi kui nõustuda kaebajaga, et õiguskantsleri 22. detsembri 2010 vastus kaebaja pöördumisele lõi

kaebajale ootuse, et oma õiguste kaitseks ei ole vaja kohtusse pöörduda, oleks kaebaja pidanud

mõistliku aja jooksul võtma samme selgitamaks, kas vastustaja on asunud realiseerima õiguskantslerile

antud lubadust munitsipaaleluruumide arvu suurendamiseks ning milline mõju on sellel kaebaja

õigustele. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud.

Kui kaebetähtaja alguseks pidada 16. veebruari 2009, siis jäi kaebajale ka pärast õiguskantsleri 22.

detsembri 2010 vastuse saamist piisavalt aega asjaolude selgitamiseks ning kaebuse tähtaegseks

esitamiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, mis takistas kaebuse esitamist 2011. aastal

või 2012. aastal enne 23. novembrit. Kohus osutab, et näiteks 10. augusti 2011 kirjaga nr 5.1-2/20055

(tl 149) on vastustaja edastanud kaebajale 26. mai 2010 sotsiaaleluruumi üürilepingu ülesütlemise

teatega sarnase sisuga teate. Kohtu hinnangul pidi nimetatud teade kaebajale meenutama tema õiguste

rikkumist ja vajadust selgitada oma õiguste kaitse kohaseid viise.

Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui pidada kaebetähtaja kulgemise alguseks 16. veebruari

2009, puudus kaebajal mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks ning kaebetähtaja ennistamise

taotlus tuleb jätta rahuldamata.

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et I.T. kaebus Tartu linna vastu erastamise korraldamata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega ja puudub mõjuv põhjus

kaebetähtaja ennistamiseks. Menetlus haldusasjas nr 3-12-2464 tuleb lõpetada vastavalt HKMS § 124

lg-le 2.

21. HKMS § 108 lg 4 järgi kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse

lõpetamise korral, kui HKMS §-s 108 ei sätestata teisiti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS

§ 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud

jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik