3-11-1893/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.05.2013 Tartu Haldusasja number 3-11-1893 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 19.04.2011 otsuse nr 6-20.1/6307-6 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

1. Rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta R. Kalda kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.06.2013 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.02.2009 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse nr 6-20.1/6307 (tl 43-44) talle kuuluvate sülearvuti Acer Aspire 1450, TV-kaardi, mälupulga, printeri Canon, CD-raadiomaki Philips ja kõrvaklappide JVC kasutamiseks kambris. Taotluse kohaselt aitab sülearvuti kaebajal sisustada vaba aega ning väidetavalt on sülearvutis religioosne muusika, filmid ja kirjandus.

2. 11.03.2009. a teatisega (tl 56) teavitas Viru Vangla kaebajat, et seoses vajadusega kontrollida kaebaja poolt kambrisse taotletud sülearvutit ja mälupulka pikendab vangla taotlusele vastamise tähtaega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 6 kohaselt. Ühtlasi palus vastustaja teatises kaebajalt luba kontrollida tema sülearvutit ACER ja mälupulka.

3. 29.04.2009. a otsusega nr 6-20.1/6307-4 (tl 62-63) keeldus Viru Vangla kaebajale sülearvuti, TV-kaardi, mälupulga ja printeri lubamisest kambrisse. Otsuse kohaselt ei tulene taotluses märgitud tõenditest, et kambrisse taotletud sülearvuti, TV-kaardi ja mälupulga puhul ei ole tegemist vanglas keelatud esemetega, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta ning vanglal puudus seetõttu veendumus, et taotletud esemete kasutamine kambris ei lähe vastuollu õiguskorra kaitsmise huvidega. Samuti märgib vastustaja otsuses, et vanglal puudus võimalus kontrollida kaebaja arvutit ja mälupulka, s.o kontrollida, kas nimetatud esemete puhul ei ole tegemist justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p-s 10 sätestatud esemetega, mille kaudu on võimalik infot edastada või vastu võtta.

4. Kaebaja vaidlustas Viru Vangla 29.04.2009. a otsuse nr 6-20.1/6307-4 (haldusasi nr 3- 09-2389). Tartu Ringkonnakohus tühistas 11.02.2011. a otsusega (tl 43-45) Viru Vangla 29.04.2009. a otsuse nr 6-20.1/6307-4 ja kohustas vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

5. 19.04.2011. a otsusega nr 6-20.1/6307-6 (tl 46-47) jättis Viru Vangla kaebaja taotluse uuesti rahuldamata, kuna leidis, et julgeolekukaalutlustel ei ole taotletud esemeid võimalik siiski kaebajale väljastada. Kaebajale ei saa kambrisse lubada sülearvutit, kuna kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada internetti. Kuna vanglale teadaolevalt on konkreetsele kaebaja poolt taotletavale sülearvutile Acer Aspire 1450 sisseehitatud WiFi kaart, mis võimaldab arvutit ühendada internetivõrku nii traadita kui ilma. Isegi kui konkreetsel arvutil ei ole WiFi kaarti, siis ei saa kindel olla, et WiFi kaarti või muid riistvaralisi elemente sinna hiljem ei lisata. Mälupulga, printeri ja TV-kaardi keelamisel tugineb Viru Vangla seisukohale, et need on sihtotstarbeliselt kasutatavad ainult koos arvutiga, ning Viru Vangla direktori 05.03.2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 punktides 1.7 ja 1.9 kehtestatule, mille kohaselt on mälupulgad ja kontoritehnika Viru Vangla kinnipeetavatele keelatud.

6. 19.05.2011 esitas kaebaja vaide nr 6-12/238 (tl 50-53), milles taotles Viru Vangla 19.04.2011. a otsuse nr 6-20.1/6307-6 kehtetuks tunnistamist, ettekirjutuse tegemist taotluse uueks lahendamiseks ja Viru Vangla direktori 05.03.2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 osaliselt kehtetuks tunnistamist osas, milles see ei luba mälupulka, printerit ja TV-kaarti.

7. Viru Vangla tagastas 20.06.2011. a vaideotsusega nr 6-12/238-1 (tl 54-55) kaebaja vaide osas, milles ta soovis vaidlustada Viru Vangla direktori käskkirja nr 1.1-1/51 ning jättis vaide muus osas rahuldamata.

8. 28.07.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-19) milles palub Viru Vangla 19.04.2011. a otsuse nr 6-20-1/6307-6 täielikult tühistada ning teha ettekirjutus tema 11.02.2009. a taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja saanud kasutada vangla vahendusel soetatud arvutit, printerit, mälupulka ja TV-kaarti erinevates vanglates nii kambris kui õppeklassis, ja neid on korduvalt kontrollitud. Kaebaja leiab, et tal tekkis õiguspärane ootus, et pelgalt vangla vahetusega ei keelata tal õppimiseks, enesearenguks ja hobidega tegelemiseks vajalike seadmete kasutamist, kui ta ise ei kuritarvita usaldust ega õiguskorda. Kaebaja väitel on vangla tuginenud kõikvõimalikele oletustele ja temaga mitteseotud asjaoludele, kuid pole ka käesolevas asjas sisuliselt kindlaks teinud arvuti vastavust või mittevastavust VSkE § 641 p 10 nõuetele, on jätnud ta uude menetlusse kaasamata, ärakuulamisõiguse tagamata, tõendid ja faktilised asjaolud kontrollimata ja arvestamata ning on lähtunud sobimatutest kaalutlustest. 02.11.2011 kohtule edastatud täienduses (tl 76-79) asus kaebaja seisukohale, et vangla tõlgendab vääralt VSkE § 641 p-i 10, ning kirjeldas tõendeid, mis kinnitavad, et tema sülearvutiga ei ole võimalik infot edastada ja vastu võtta. Muuhulgas juhtis kaebaja kohtu tähelepanu sellele, et nimetatud asjaolu on tuvastatud mitmete jõustunud kohtuotsustega, kus samuti oli arutluse all kaebajale sülearvuti kambrisse lubamine (haldusasi nr 3-06-607 Murru Vangla keeldumise osas, haldusasjad nr 3-07-701 ja nr 3-08-1219 Tartu Vangla keeldumise osas, haldusasi nr 3-07-2377 Tallinna Vangla keeldumise osas).

9. Tartu Halduskohus rahuldas 19.01.2012. a otsusega kaebuse, tühistas Viru Vangla 19.04.2011. a otsuse nr 6-20.1/6307-6, kohustas Viru Vanglat kaebaja poolt 11.02.2009 sülearvuti, TV-kaardi, mälupulga ja printeri kambrisse lubamiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaatama, mõistis Viru Vanglalt riigituludesse kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 15,97 eurot ning jättis kaebuse koopia saamiseks makstud riigilõivu selle tasunud isiku kanda. Halduskohus märgib otsuses, et kaebaja soovitud sülearvutist, TV-kaardist, mälupulgast ja printerist (tl 43) on VSkE § 641 p 10 kohaselt keelatud esemena ära nimetatud ainult personaalarvuti, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Seega ei ole arvuti iseenesest kinnipeetavale keelatud ning vastav piirang kehtib üksnes siis, kui konkreetse arvutiga on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Ka Viru Vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestava direktori 05.03.2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 punktist 1.6 tuleneb, et keelatud on üksnes niisugused seadmed ja tarvikud, mis võimaldavad internetiühendust. Viru Vangla otsusest ega muudest kohtule vangla poolt edastatud dokumentidest (tl 43-71 ja 120- 133) ei nähtu, et Viru Vangla oleks üldse üritanud midagi täiendavalt tuvastada ning kõik keeldumise juurde esitatud põhjendused lähtuvad vaid VSkE § 641 p-s 10 ja Viru Vangla direktori 05.03.2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 punktiga 1.6 vastuolus olevast seisukohast, et isiklik arvuti on kinnipeetavale igal juhul keelatud, sest mistahes arvutiga on vastavaid lisaseadmeid kasutades võimalik nii reaalselt kui potentsiaalselt saada ligipääs internetile. Halduskohus leiab, et Viru Vangla vaidlustatud otsust pole võimalik käsitleda selle punktis

1.2 viidatud vangla direktori kaalutlusõiguse kohaldamisena, sest antud juhul on vaidlustatud üksuse juhi ülesandeid täitnud vanglaametniku üksikakt. VSkE § 11 kohaselt saab aga ainult vangla direktor otsustada vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 4 alusel selle üle, kas lisaks justiitsministri poolt kehtestatule vastab veel mingi konkreetne ese kinnipeetavale keelatud aine või eseme tunnustele ning kehtestada vastavat keeldu sisaldava üldkorralduse. Tegemist ei ole ka VangS § 31 lg 2 tuleneva keelduva otsusega. Kuivõrd arvuti kasutamiseks loa andmisest keeldumise õigusvastasuse tõttu tuleb Viru Vanglal kaebaja taotlus igal juhul uuesti läbi vaadata ning kaebaja on Viru Vangla direktori 05.03.2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 punktid 1.7 ja 1.9 vaidlustanud haldusasjana nr 3-10-2528 registreeritud kaebuses, mille kohta puudub otsuse tegemise ajal jõustunud kohtulahend, ei pidanud halduskohus vajalikuks vaidlusaluse otsuse mälupulka, printerit ja TV-kaarti puudutavat osa eraldi hinnata. Halduskohus mõistis menetluskuludena Viru Vanglalt riigi tuludesse välja riigilõivu kaebuse esitamisel, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud menetlusabi korras. Kaebuse koopia saamiseks kaebaja eest tasutud 5,89 euro suurune riigilõivu (tl 36-37) jättis halduskohus aga selle tasunud isiku kanda, põhjendades seda sellega, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-des 101, 102 ja 103 sätestatu ei võimalda järeldada, et menetluskulude hulka saab arvata ka kaebuse koopia saamiseks vaja minevat riigilõivu. Kaebaja on oma kaebuse esitanud ühes eksemplaris (tl 1-19) ja halduskohtu hinnangul ei ole mõeldav, et vastustajalt mõistetakse välja ka need kulud, mis on tehtud selleks, et kaebaja saaks endale koopia iseenda kaebusest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. 13.02.2012 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 164-165), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsuse osas, millega halduskohus jättis Viru Vanglalt välja mõistmata kaebuse koopia saamiseks makstud riigilõivu, ning teha menetluskulude osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt välja 5,89 eurot ning kohustada see kandma L.K. arveldusarvele. Kaebaja leiab, et kohus on ebaõigesti leidnud, et menetluskulu hulka ei saa arvestada koopiate eest tasutud riigilõivu. Tulenevalt HKMS § 101 ja § 103 on koopiate eest tasutud riigilõiv menetluskulu, mis kuulub HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja mõistmisele. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele asjades nr 3-3-1-94-10 ja 3-3-1-51-11, kus vastustajalt on välja mõistetud koopiate eest tasutud riigilõivud.

11. Vastustaja märgib kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 185), et nõustuks kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et talle pidanuks välja mõistetama ka riigilõiv koopiate tegemise eest, kui Tartu Halduskohtu otsus oleks õiguspärane. Kuna aga vastustaja hinnangul on halduskohtu vaidlustatud otsuse näol tegemist õigusvastase otsusega, siis puudub ka alus mõista välja koopiate tegemiseks kulutatud summad.

12. 20.02.2012 esitas vastustaja apellatsioonkaebuse (tl 169-173), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et VSkE § 641 p-i 10 tuleb eelkõige tõlgendada kooskõlas VangS §-ga 311. Regulatsiooni kehtestamisel on olnud eesmärgiks see, et kinnipeetavatel ei oleks juurdepääsu internetile. VSkE § 641 p 10, mis sätestab, et kinnipeetavale on vanglas keelatud pihuja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta pärineb aastast 2007. 2007. aastal võiski piisata eesmärgi täitmiseks sellest, et teha arvutile ekspertiis ning tuvastada, kas arvutiga on võimalik pääseda internetti või mitte ja säte kaitses sellisel kujul ühiskonda.

Vastustaja hinnangul ei piisa aga sellisest lähenemisest tänapäeval sätte eesmärgi saavutamiseks. Tänapäeval peab selleks, et täita nii VSkE § 641 p 10 kui ka VangS § 311 eesmärk, subsumeerima iga arvuti VSkE § 641 p 10 alla, kuna iga arvuti on potentsiaalne oht õiguskorrale ja ükskõik millise arvuti lubamine läheks vastuollu VSkE § 641 p 10 ja VangS § 311 taotletud eesmärgiga. Vastustaja hinnangul ei ole antud juhul välistatud, et kaebaja sülearvutiga on võimalik pääseda internetti. Esmalt on üheks sülearvutiga internetti saamise viisiks traadita interneti ehk WiFi ühenduse loomine.

WiFi ühenduse loomiseks on vajalik kas WiFi kaart või WiFi pulk. Samuti selgitab vastustaja, et WiFi kaardi paigaldamiseks ei ole vajalik arvutit avada, vaid see paigaldatakse välisesse MINI PC pesasse. Kuigi WiFi kaardi või WiFi pulgaga interneti kasutamiseks peab kasutaja asuma WiFi levialas, ei saa täielikult välistada olukorda, et isik võib WiFi levialasse sattuda. Samuti on võimalik sülearvutiga internetti saada, kui luua mobiilne internetiühendus USB kaudu. Selleks on vaja SIM kaarti ja USB modemit (nt netipulka) ning pärast nende seadistamist on internetti võimalik kasutada kõikjal, kus on mobiililevi, sh Viru Vangla territooriumil.

Lisaks on kaebaja sülearvutisse sisse ehitatud „Bluetooth“, mis võimaldab arvutil luua ühenduse väga erinevate seadmetega (sh mobiiltelefon) ning seeläbi saavutada internetiühendus. Vastustaja hinnangul ei ole välistatud, et kinnipeetavad kasutavad ebaseaduslikke viise selleks, et nendeni jõuaks riistvara (nt USB-netipulk), mida nad seejärel arvutiga ühendada saavad. WiFi pulkade näol on tegemist väikesemõõtmeliste esemetega, mida on ametnikel väga keeruline avastada, ja tõenäosus, et need kinnipeetavateni jõuavad, on väga suur.

VSkE § 641 p-ga 10 ja VangS §-ga 311 taotletavaid eesmärke ning ühiskonna kaitset ei ole vastustaja hinnangul võimalik saavutada ka siis, kui teha arvutitele eelnevalt ekspertiis. Isegi, kui esmase kontrolli tulemusena tuvastatakse, et kaebaja arvutis ei ole WiFi kaarti, siis ei saa kindel olla, et WiFi kaarti või muid riistvaralisi elemente sinna hiljem juurde ei lisata. Oluline on apellatsioonkaebuse kohaselt ka see, et ekspertiisi peaks läbi viima selleks infotehnoloogia erialalist pädevust omavad isikud, keda vanglates ei ole. Seega kui kõik kinnipeetavad taotleksid endale sülearvuteid kambrisse, siis kaasneks pidevate ekspertiiside tegemisega vanglale ebamõistlikult suur kulu. Vastustaja leiab, et arvuti puhul on tegemist analoogse olukorraga mobiiltelefonide kambrisse lubamisega ning märgib, et ka kaebaja on kasutanud vanglas mobiiltelefoni, mida tal tegelikkuses olla ei oleks tohtinud. Seega on vastustaja seisukohal, et kuna tegemist on olulise julgeolekuküsimusega, tuleb lähtuda sellest, et kui esineb põhjendatud risk, siis on põhjendatud ka selle eseme tõlgendamine VSkE § 641 p 10 alla kuuluvaks esemeks ning seda kinnipeetavale mitte lubada. Vastustaja leiab, et isegi kui seda eset mitte pidada VSkE § 641 p 10 alla kuuluvaks esemeks, on asjassepuutuvaks sätteks ka VangS § 31 lg 2, mille kohaselt on jäetud vangla direktorile kaalutlusõigus, mida sülearvutite puhul tuleb tõlgendada kooskõlas VangS §-ga 311. Kuna sülearvuti näol on tegemist keelatud esemega VSkE § 641 p 10 mõistes, siis ei olnud võimalik kinnipeetavale taotletud luba anda ja vangla ei pidanudki asuma kaaluma VangS § 31 lg-s 2 sätestatut, mis aga ei tähenda, et tegemist ei olnud elektriseadme loa andmise menetlusega VangS § 31 lg 2 mõttes.

13. 16.05.2012 esitas vastustaja kohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks, mille Tartu Ringkonnakohus 21.08.2012. a määrusega rahuldas ning tagastas Viru Vangla poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.

14. Kaebaja palub 15.08.2012 vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 187-193) vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata jätta. Kaebaja on seisukohal, et VSkE § 641 p 10 alusel ei saa olla keelatud kõik arvutid, vaid arvuti lubamisel tuleb vanglal eelnevalt kindlaks teha, kas kinnipeetava arvutiga saab infot edastada või vastu võtta. Kuna vastustaja ei ole kaebaja taotluse lahendamiseks vajalikku asjaolu tuvastanud, on Viru Vangla keeldumine arvuti jt seadmete kasutamiseks loa andmisest õigusvastane. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on sisuliselt jätnud järgimata kohtute poolt tehtud ettekirjutused ega ole teostanud diskretsiooni, millega on rikkunud kaebaja põhiõigusi õiguskindlusele, õiguspärasele ootusele ja heale haldusele. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei saa täitevvõim kõrvaldada jõustunud kohtuotsuse toimet. Kaebaja leiab, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud viited keelatud seadmetele (nt WiFi pulkadele), ei ole kuidagi seotud temaga ega tema sülearvutiga. Kaebaja sõnul ei ole ta kunagi kasutanud või üritanud proovida kasutada ebaseaduslikke viise selleks, et temani jõuaks riistvara, mida saaks arvutiga ühendada, ning need väited on vastustaja poolt tõendamata. Kaebaja hinnangul on väär vastustaja käsitlus, et justkui VSkE § 641 p 10 kohaselt on keelatud telefonid, mille kaudu on võimalik infot edastada või vastu võtta. Esiteks on kaebaja hinnangul VangS § 28 lg-ga 1 ja VSkE § 641 p-ga 10 mobiiltelefonid imperatiivselt keelatud, teiseks ei ole kohane võrrelda mobiiltelefone ja sülearvuteid. Antud juhul ei ole asjakohane vastustaja väide selle kohta, et kaebaja on varem omanud kambris mobiiltelefoni, kuna sellist kaalutlust ei ole välja toodud vaidlustatud haldusaktis. Samuti on kohtud konkreetses asjas tuvastanud, et kaebaja tegevus ei olnud konkreetsel juhul süüline.

15. 10.05.2013 edastas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule avalduse, milles palub kohtul arvestada sellega, et Viru Vangla kodukorraga (23.01.2013 nr 1-1/19, jõustunud 04.02.2013)

keelati printer, TV-kaart ja CD-plaadid / mälupulk (p 7.1.19) ja sülearvutid (p 7.1.31). Samuti teavitab kaebaja kohut, et on 01.03.2013 esitanud Justiitsministeeriumile vaide eeltoodud keeldude peale ning see on hetkel Justiitsministeeriumi poolt läbivaatamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

17. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt vastustaja apellatsioonkaebusega seonduvat (I), seejärel võtab seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse osas (II) ning käsitleb kõige lõpuks menetluskulude küsimust ja toimikus oleva halduskohtu väljatrükiga seonduvat (III).

I

18. Viru Vangla palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Vaidlus käib selle üle, kas sülearvuti Acer Aspire 1450 täidab VSkE § 641 p 10 koosseisu. Nimetatud norm sätestab, et kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihuja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et VSkE § 641 p-i 10 tuleb tõlgendada selliselt, et kui esineb risk, et mingi seadme kaudu, kas siis vahetult (seadme algkonfiguratsioonis) või vahendlikult (seadet modifitseerides), on võimalik infot edastada ja vastu võtta, siis on tegemist selle sätte alusel keelatud esemega. Piisavaks tuleb lugeda, kui seadet on võimalik väikese vaevaga modifitseerides muuta see infovahetuse jaoks kõlbulikuks. Ringkonnakohus lisab, et nimetatud tingimuse täitmisel puudub haldusorganil kaalumisruum ning faktiliste asjaolude tuvastamise järel tuleb imperatiivselt keelduda seadme väljastamisest. Tegemist ei ole haldusorganile kaalutlusõigust jätva normiga.

19. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selles osas, et VSkE § 641 p-i 10 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka VangS §-i 311, mille kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vangla poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vangla järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamine on info edastamise ja vastuvõtmise erivorm. Sellest tuleneb, et keelu põhjendamiseks tuleb piisavaks lugeda mitte täiesti ebatõenäolist asjaolude kulgu, et seadmega on võimalik pääseda Internetti.

20. Põhiküsimus on niisiis selles, kas sülearvuti Acer Aspire 1450 on personaalarvuti, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta ehk teisisõnu, kas sülearvutiga Acer Aspire 1450 on võimalik pääseda Internetti. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastustaja pikk ja põhjalik WiFi ehk raadiokohtvõrgu ehk traadita arvutivõrguühenduse käsitlus oleks asjassepuutuv üksnes siis, kui Viru Vangla asuks mõne Internetiga ühenduses oleva WiFi pääsupunkti levialas. WiFi ei ole traadita Internet, nagu vastustaja on ekslikult väitnud, vaid võimaldab üksnes traadita sidet kahe WiFi seadme vahel. On täiesti mõeldav tekitada kahe Internetiga mitte ühenduses oleva WiFi seadme vahele raadiokohtvõrk. Vastustaja on ka ise möönnud, et WiFi kaardi või WiFi pulgaga Interneti kasutamiseks peab kasutaja asuma WiFi levialas, kuid väitnud samas, et ei saa täielikult välistada olukorda, et isik võib WiFi levialasse sattuda. Ringkonnakohus leiab, et see vastustaja väide on liialt üldsõnaline ning et seda ei saa eraldi võetuna pidada piisavaks, et lugeda VSkE § 641 p 10 koosseis täidetuks.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja saaks Internetiga ühenduses oleva pääsupunkti levialasse sattuda üksnes siis, kui selline pääsupunkt asuks Viru Vangla territooriumil, või siis, kui mõni väga võimas pääsupunkt asuks Viru Vangla territooriumi vahetus läheduses. Samas märgib ringkonnakohus, et VSkE § 641 p-s 10 sätestatud tingimuste täitmiseks võib piisata veel vähemalt ühe potentsiaalselt WiFi võimelise seadme olemasolust kaebaja asukoha lähiümbruses, et võimaldada info edastamist ja vastuvõtmist kahe WiFi seadme vahel. Kuid ka seda ei ole vastustaja väitnud ega tõendanud.

21. Ringkonnakohus leiab, et sellegipoolest on käesoleval juhul olemas alus sülearvuti väljastamisest keeldumiseks. Kohtule teadaolevalt võimaldavad kõik enam-vähem kaasaegsed personaalarvutid, vähemasti sellised, mida käitab Windows XP või mõni hilisem operatsioonisüsteem, sh Acer Aspire 1450, infot vähemalt lisaseadmete abil edastada ja vastu võtta, kasutades selleks vastavat SIM-kaarti ja 3G-, 3,5G- või 4G-modemit ehk netipulka. Nimetatud lisaseadmed võimaldavad ligipääsu Internetile kõikjal mobiilside levialas, on väikesemõõdulised ja meenutavad väliselt mälupulka. Nimetatud seadmed on seetõttu hõlpsasti peidetavad ja raskesti avastatavad. Lisaks on kaebaja sülearvutisse sisse ehitatud bluetooth ehk sinihammas, mis kujutab endast liidest, mille abil saavad erinevad seadmed nagu mobiiltelefonid, arvutid või perifeeriaseadmed omavahel suhelda. Kohtule teadaolevalt on sinihamba abil tehniliselt võimalik luua ühendus sülearvuti ja mobiiltelefoni vahel ning seeläbi saavutada internetiühendus. On eluliselt usutav, et selline tehniline lahendus on võimalik ka kaebaja sülearvuti puhul.

22. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vastustaja 19.04.2011. a otsus nr 6-20.1/6307-6 on piisavalt põhjendatud ja vastab HMS § 56 nõuetele. Isegi kui põhjendus on põhiosas üles ehitatud võimalikule WiFi kaardi lisamisele, on selles mainitud ka muid riistvaralisi elemente, iseäranis SIM kaarti ja USB modemit ning „Bluetooth“-i. Ringkonnakohus leiab, et see on asjaolusid arvestades piisav ja mõistlik.

23. Ringkonnakohus nõustub mälupulga, printeri ja TV-kaardi keelu osas vastustajaga, et need on sihtotstarbeliselt kasutatavad ainult koos arvutiga. Tegemist on arvuti, mis on keelatud, perfieeriaseadmetega, mis ei oma ilma arvutita mõistlikku funktsiooni. Seetõttu sõltub nende kaebajale väljastamise küsimus otsusest, kas kaebajale tohib väljastada sülearvuti. Kuna sülearvuti väljastamine kaebajale on VSkE § 641 p 10 alusel keelatud, on keelatud ka arvuti perifeeriaseadmete väljastamine.

24. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

II

25. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsuse osas, millega halduskohus jättis Viru Vanglalt välja mõistmata kaebuse koopia saamiseks makstud riigilõivu, ning teha menetluskulude osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt välja 5,89 eurot ning kohustada see kandma L.K. arveldusarvele. Halduskohus jättis selles osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna leidis, et ei ole mõeldav, et vastustajalt mõistetakse välja ka need kulud, mis on tehtud selleks, et kaebaja saaks endale koopia iseenda kaebusest. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et menetluskulude hulka ei tule arvata kaebuse koopia eest tasutud riigilõivu. Kaebusest tehtud koopia on iseenesest hüvitamisele kuuluv menetluskulu HKMS §-de 101, 102 ja 103 mõttes.

26. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb aga sellegipoolest rahuldamata, kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

III

27. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab kaebaja tema poolt tasutud menetluskulud ise.

28. Ringkonnakohus osutab sellele, et toimikus oleva Tartu Halduskohtu 19.01.2012. a otsuse viimane lehekülg (tl 152) ei kuulu selle otsuse juurde. Ringkonnakohus kontrollis Kohtuinfosüsteemis (KIS-is) olevat otsuse teksti ja leidis, et sinna on kantud õige otsuse tekst. Mõlema teksti võrdluse tulemusel tegi ringkonnakohus kindlaks, et toimikusse lisatud otsuse puuduv lk 4 sisaldab ainult nelja rida, mis käsitlevad menetluskulude küsimust, ega muuda midagi kaebuse põhinõude põhjenduste osas. Ringkonnakohus lisab käesolevaga õige teksti toimikusse ja leiab, et sellest tulenevalt ei ole tegemist sedavõrd olulise menetlusliku rikkumisega, mis annaks aluse asja tagasisaatmiseks esimesse astmesse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse sisulistel põhjustel ja teeb menetlusökonoomiast tulenevalt uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Einar Vene Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/