2-12-30833/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-30833

Tsiviilasi

BIGBANK AS hagi Natalja Valtoneni vastu võlgnevuse

9841,70 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 159,16 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. novembri 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BIGBANK AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – BIGBANK AS (rk: 10183757), esindaja

Artur Maljukov

Vastustaja (kostja) – Natalja Valtonen (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. novembri 2012 otsus ja

saata

tsiviilasi

esimese

astme

kohtule

uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada,

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. BIGBANK AS esitas 08.08.2012 maakohtule Natalja Valtoneni vastu hagi võlgnevuse

9841,70 eurot (sh 4776,87 eurot tagastamata krediidisumma, 3145,76 eurot sissenõutavaks

muutunud tasumata intress, 383,45 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 1484,92 eurot

viivis ja 50,70 eurot lepingute sõlmimise tasu) ning lisanduva viivise 27,58% tagastamata

krediidisummalt aastas alates 08.08.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0800072/49st,

mida on hiljem muudetud nelja kokkuleppega. Kokkuleppe nr 4 järgi on kostjale kokku üle

antud 4782,63 eurot ja kostja oli kohustatud maksma intressi 27,59% krediidisummast ühe

aasta kohta. Kostja kohustus tasuma hagejale regulaarseid makseid. Kostja ei täitnud lepingut

korrektselt ning hageja ütles 28.06.2011 lepingu üles.

2. Kostja väitel on ta püüdnud kohustust täita, kuid jäi 2009. a tööta, mistõttu tekkisid

tagasimaksetega raskused; võttis laenu juurde, et võlgnevust tasuda, ettepaneku võlgnevuse

tasumiseks laenu võtta tegi hageja. Kostja juurde laenatud raha endale ei saanud, vaid see läks

võlgnevuse tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 9. novembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagiesemeks tarbijakrediidilepingu nr 0800072/49st

kokkuleppest nr 4 tulenev kostja võlgnevus hageja ees. Vaidlust ei ole selle üle, et:

- pooled sõlmisid 14.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0800072/49st (TKL), millega kostja

laenas hagejalt 20 000 krooni ehk 1278,23 eurot. Tagasimakse tähtaeg oli 16.02.2009;

- 13.05.2008 sõlmiti TKL juurde kokkulepe nr 1 maksepäeva muutmise kohta;

- 09.07.2008 sõlmiti TKL juurde kokkulepe nr 2 krediidisumma suurendamise kohta,

seejuures krediidisaaja täitmata kohustused olid 17 600 krooni, sh krediidisumma

14 479,48 krooni ja intress 3120,50 krooni. Uue lepinguga intress 3120,50 krooni annulleeriti.

Kokku oli uueks krediidisummaks alates 09.07.2008. a 64 479,48 krooni ehk

4120,9899 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 15.06.2018, igakuiselt tuli tagastada

1996,71 krooni ehk 127,61 eurot;

- 20.03.2009 sõlmiti TKL juurde kokkulepe nr 3 krediidisumma suurendamise kohta, millega

krediidisummat suurendati 293,1825 euro võrra, millega kustutati kostja selleks ajaks

tekkinud võlgnevus hageja ees;

- 01.09.2009 sõlmiti TKL juurde kokkulepe nr 4 krediidisumma suurendamise kohta, millega

krediidisummat suurendati 408,6517 euro võrra, millega kustutati kostja selleks ajaks taas

tekkinud võlgnevus hageja ees. Krediidi brutosumma oli selleks ajaks kasvanud

17 419,2125 eurole ehk 272 551 kroonile. Igakuiselt tuli kostjal hagejale tasuda

2368,46 krooni, v.a viimane makse 15.03.2019, mis tuli tasuda summas 2370,23 krooni.

Vastavalt kokkuleppe nr 4 juurde kuuluvale maksegraafikule tuli makseid alustada

15.03.2010, seejuures oli selleks kuupäevaks intress kasvanud taas 15 872,68 kroonini.

Esmakordselt saatis hageja kostjale võlateatise 26.07.2010, kus nõuti võlgnevuse tasumist

summas 25 929,83 krooni, millest intressivõlgnevus oli 24 147,98 krooni. 27.08.2010

võlateatises nõuti 28 198,29 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 26 111,77 krooni.

22.09.2010 võlateatises nõuti 30 466,75 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli

28 072,38 krooni. 25.10.2010 võlateatises nõuti 33 235,21 krooni tasumist, millest

intressivõlgnevus oli 30 329,70 krooni. 24.11.2010 võlateatises nõuti 35 803,67 krooni

tasumist, millest intressivõlgnevus oli 32 583,64 krooni. 29.12.2010 võlateatises nõuti

38 372,13 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 34 834,09 krooni. Lepingu

ülesütlemise hoiatuse tegi hageja alles 30.09.2010 ja 02.06.2011. Hageja ütles lepingu üles

28.06.2011 teates, kus võlgnevus oli kasvanud 8350,69 euroni (130 659,91 kroonini).

Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kui kostjal tekkisid laenu tagasi maksmisega raskused,

tegi hageja ettepaneku võlgnevuse maksmiseks taas laenu võtta (suurendada krediidisummat)

ja nii käituti kahel korral (TKL kokkulepped nr 3 ja 4). Laenu suurendamisel nende

kokkulepete järgi kostja raha ei saanud, vaid täiendava laenuga tasaarvestati kostjal tekkinud

võlgnevus ja laenu suurendamisega seotud kulud (lepingu muutmise tasu). Hageja põhjendas

sellise ettepaneku tegemist kostjale vastutulekuga, et kostja ei peaks tekkinud suurt

võlgnevust korraga tasuma.

TKL kokkulepetest nähtub selgelt, et kostjal olid alates 2009. a makseraskused, kus ta ei

suutnud enam laenu igakuised makseid tasuda. Vaatamata sellele on hageja alates 20.03.2009

andnud kostjale täiendavat laenu 701,8342 eurot ehk 10 981,32 krooni.

Kohus oli seisukohal, et hageja pidi laenu andmisel lähtuma alates 01.01.2007 kehtivast

vastutustundliku laenamise põhimõttest, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS)

§ 83 lg-s 3. KAS § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja

jälgimisel

järgima

krediidiasutuste

sisemisi

krediteerimise

põhiprintsiipe,

häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid

kliendi

jaoks

mõistliku

laenukoormuse

arvutamiseks.

Seega

peab

krediidiasutus

vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust

hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Eeskätt peab

krediidiandja hindama krediidisaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste

võimaluste kohta enne laenuotsust. Lisaks on krediidiasutustel kohustus kooskõlas KAS § 89

lg-ga 3¹ enne lepingu sõlmimist sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses

pikaajalise laenu tagasimaksmisega, kusjuures lähtuda tuleb konkreetse kliendi laenu

teenindamise võimekust ohustavatest asjaoludest. Hageja pidi mõistma 2009. a, kui kostja oli

jätnud tasumata mitu laenumakset, et kostjal on makseraskused. Hageja on rikkunud vähemalt

TKL kokkulepete nr 3 ja 4 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hageja,

olles teadlik kostja makseraskustest, kuid kasutades ära oma jõupositsiooni, suunas kostja

uute kostja olukorda raskendavate kokkulepete sõlmimisele.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku

korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing heade

kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et

teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 järgi, kui vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis

eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Eelpool nimetatud

põhimõte kehtis ka TKL sõlmimise ajal.

Kohtul on tulenevalt TsMS §-st 2 õigus ise omal algatusel selgitada, kas tehing on kooskõlas

heade kommetega (TsÜS § 86). TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada,

et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

Tsiviilasja õige lahendamise all tuleb mõista, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja õiglane.

Kohus oli seisukohal, et TKL kokkulepped nr 3 ja 4 on eelpool toodud põhjustel heade

kommetega vastuolus (TsÜS § 86 lg-d 1–3) ja sellest tulenevalt tühised. TsÜS § 84 lg 1 järgi

ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu

tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. BIGBANK AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. novembri 2012

otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus menetlusõiguse norme (TsMS § 5 lg 2; § 436 lg 1, 2, 3, 4). Asjas ei esitatud

väiteid seoses KAS § 83; § 89 ja TsÜS § 86 kohaldamisega. Kohus hindas menetluses

esiletoodud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, kuid ei juhtinud sellisele võimalusele

eelnevalt poolte tähelepanu ning ei andnud võimalust avaldada oma seisukoht kohtu hinnangu

osas või nõuet vastavalt sellele muuta/täpsustada. Sellega rikkus kohus oluliselt õigusliku

ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 199 lg 1 p 5; § 656 lg 1 p 1). Samuti ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud (TsMS § 656 lg 1 p 5) ning kohus on kohaldanud

asjasse mittepuutuvaid sätteid. Kohus ei põhjendanud, millel põhineb KAS § 83 lg-s 3

sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttele sisu ja tähenduse andmine. Seadusandluses

ja õiguskirjanduses on nimetatud põhimõttele antud teistsugune tähendus. Kohus asus

seisukohale, et hageja rikkus kokkulepete nr 3 ja 4 sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuid ei põhjendanud, mille alusel oli hageja jõupositsioonil olukorras, kus

kokkulepete sõlmimiseks on vajalik kostja tahteavaldus, kuidas kahjustas kokkulepete

sõlmimine kostja olukorda võrreldes olukorraga, kui kokkuleppeid ei oleks sõlmitud, kuidas

kokkulepete võimalik tühisus mõjutab kogu lepingu tühisust ning miks kokkulepete nr 3 ja 4

tühisuse tuvastamisel ei saa lähtuda viimasest kehtivast kokkuleppest (nr 2). Ringkonnakohtul

ei ole võimalik tulenevalt TsMS § 652 lg-st 5 puudust apellatsioonimenetluses kõrvaldada

ning asi tuleb saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks;

2) järgis hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on kogunud ja säilitanud

andmeid kostja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutas

andmeid kostja jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Enne kokkuleppe nr 3

sõlmimist oli kostja täitnud kohustusi nõuetekohaselt enam kui 20 kuu jooksul. Kostja

esitatud andmete järgi ületas kostja sissetulek krediidilepingu järgset kuumakset vähemalt

kaheksa korda, ainuüksi kostja muud rahavood (ilma palgatuluta) ületasid kuumakset

vähemalt neli korda. Seega ka töökaotuse puhul oleks kostja olnud suuteline kohustusi täitma.

Hageja tegi päringud avalikesse registritesse: Ametlikes Teadaannetes puudusid andmed

kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal üks lõpetamata kohustus (sidevõlg),

kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info kohaselt kuulub

kostjale ka sõiduauto. Kostja pidi enne kokkulepe sõlmimist tasuma hagejale eeldusmakse,

tõestamaks, et ta on võimeline kohustusi täitma. Enne kokkuleppe nr 4 sõlmimist oli kostja

täitnud kohustusi nõuetekohaselt enam kui 20 kuu jooksul. Kostja esitatud andmete järgi

oleks kostja ka töökaotuse puhul suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Ametlikes

Teadaannetes puudusid andmed kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal kaks

lõpetamata kohustust, kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info

kohaselt kuulub kostjale ka sõiduauto. Kostja sooritas nii enne kokkuleppe nr 3 sõlmimist kui

ka kokkuleppe kehtivuse perioodil mitu makset laenukohustuste katteks, mis juba iseenesest

tõendab, et laenukoormus oli kokkuleppe sõlmimisel kostja jaoks jõukohane ja mõistlik.

Juhul kui hageja oleks keeldunud kokkuleppe nr 4 sõlmimisest, oleksid tagajärjed kostja jaoks

olnud tunduvalt keerulisemad (kogu nõue oleks tulnud täita viivitamatult ühekordse maksena

vähemalt 5000 eurot, lisandunud oleks viivis 27,27% aastas ning kohtu- ja täitemenetluse

kulud). Asjaolusid hinnates sai pigem eeldada, et kostja suudab pärast 6-kuulist

maksepuhkust, mil kuumakse oli 151 eurot, kohustust täita. Kostja oli varasemaid lepinguid

täitnud korrektselt ja sellega tõendanud, et tal on tahe kohustusi täita. Samuti lähtusid pooled

asjaolust, et kostja töötus on ajutise iseloomuga, kostjal on ka muid rahavoogusid ja talle

kuulub vara, mille realiseerimisel oleks kostjal olnud võimalik kohustusi täita. Viimases

tulude-kulude ülevaates tõi kostja ühe kuluartiklina välja transpordikulud (autokütus)

igakuiselt ca 130 eurot. Vastavate kulude kokkuhoidmisel oleks kostja olnud võimeline täitma

kokkulepet nr 4. Paar kuud pärast maksepuhkuse lõppemist sai hagejale teatavaks, et kostjal

on tekkinud sissetulek töötasu näol ja 2010. a lõpuks oli kostja sissetulek üle 600 euro kuus,

mis üheselt viitab asjaolule, et kostjal oli võimalik kohustusi täita. Juhindudes VÕS § 6 lg-st 1

ja § 7 lg-st 1 tuleb kostja käitumine hinnata hea usu põhimõtte vastaseks. Pahauskselt käituva

isiku kohustuste vähendamine annab signaali, et kohustusi ei ole vaja täita ning isik võib

lepingute sõlmimisel ja täitmisel käituda vastutustundetult.

Hageja ei mõjutanud kostjat uusi kokkuleppeid sõlmima. Hageja esitas mitu ettepanekut ja

selgitas iga lahenduse tagajärgi. Kostjal oli võimalik valida, kas ta: 1) täidab kokkulepet nr 3

edasi või 2) sõlmib kokkuleppe nr 4 või 3) eelistab nõude kohest sissenõutavaks muutumist.

Kostja otsustas lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt sõlmida kokkuleppe nr 4, olles teadlik

ka oma majanduslikust olukorrast. Kokkulepete nr 3 ja 4 puhul ei ole tegemist kostja olukorda

raskendavate kokkulepetega, kuna (makse)tingimusi oluliselt ei muudetud;

3) ei kuulu TsÜS § 86 asjas kohaldamisele. Kokkulepped nr 3 ja 4 on kooskõlas heade

kommetega ning kehtivad.

TsÜS § 86 kohtu poolt aluseks võetud redaktsioon kehtib alates 01.05.2009. Kokkulepe nr 3

sõlmiti 20.03.2009. Seega ei olnud hagejal võimalik vastavate nõuetega arvestada ja tal ei lasu

ka sellist kohustust, kuna TsÜS § 86 kohta ei ole rakendussätetes sätestatud, et see omaks

tagasiulatuvat jõudu (III-4/1-5/94; 3-2-1-51-02; 3-2-1-96-03; 3-2-1-79-05). Seega ei kuulu

TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 kokkulepe nr 3 osas kohaldamisele. Tehingu tühisuse alused, mis alates

01.05.2009 sisalduvad TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3, olid varem tehingu tühistamise alusteks.

Kohus ei saa omal algatusel hinnata enne 01.05.2009 sõlmitud lepingute tühisust TsÜS § 86

lg-te 2 ja 3 alustel, kuna selleks on vajalik kostja lepingu tühistamise avaldus. Kostja ei ole

avaldust esitanud. Kohus ületas kokkulepe nr 3 tühisuse tuvastamisel oma pädevuse piire.

Kokkuleppe nr 4 puhul ei ole täidetud TsÜS §-s 86 toodud eeldused. Tehingu tühisuse

tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust

tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning

seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Kokkuleppest nr 4 tulenevate

vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna kostja

poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 4 krediidi kulukuse määraks on 44,01%, Eesti

Panga poolt septembris 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr oli 28,27%. Samuti ei ole tehingud tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata iga üksiku

tehingu kehtivust eraldi;

4) ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86

alusel. Heade kommete vastasuse tuvastamine taandub sisuliselt väärtushinnangulise otsuse

tegemisele (3-2-1-80-02; 3-2-1-72-01). Kuna enne 01.07.2011 ei olnud krediidiandjal

eraõiguslikes suhetes kohustust vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (seda põhimõtet

ei tuntud ka Euroopa Ühenduse eraõiguse tasandil), siis ei saa käesoleval ajal vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkudes sõlmitud lepinguid pidada vastuolus olevaks ühiskonna

väärtushinnangutega ehk selline leping ei saa olla vastuolus heade kommetega. Apellant

viitab Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-2-1-123-11 (p 15) ning leiab, et Euroopas (näit

Suurbritannias ja Saksamaal) ei ole tunnustatud pankade üldist kohustust kliente nõustada ja

teavitada võimalikest prognoositavatest makseraskustest krediidilepingu täitmisel. Lepingu

tõlgendamisel tuleb lähtuda ka VÕS § 29 lg-st 8, mille kohaselt lepingutingimuse

tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv,

kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud põhimõtte kehtib ka lepingu kehtivusele tervikuna.

Eesti seadusandlus üldiselt ei näe ette mingit kindlat tagajärge vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise puhuks. Saksamaa õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus

krediidiandja rikub krediidivõimelisuse hindamise ja tarbija nõustamise kohustust

(vastutustundliku laenamise põhimõte), ei ole direktiivil 2008/48//EÜ tarbija individuaalsete

huvide ja õiguste kaitse-eesmärki (P. Wösthoff, Die Verbraucherkreditrichtlinie und deren

Umsetzung ins deutsche Recht, Dissertation Universität Wien, 2010, S. 91 ja C. Herresthal,

Die Verpflichtung zur Bewertung die Kreditwürdigkeit und zur angemessenen Erläuterung

nach der neuen Verbraucherkreditrichtlinie 2008/48/EG, Wertpapiermitteilungen – Zeitschrift

für Wirtschafts- und Bankrecht, 2009, Heft 25, S 1178).

Direktiivi 2008/48/EÜ artikkel 23 räägib karistustest ehk avalik-õiguslike iseloomuga

sanktsioonidest, mitte eraõiguslikest kaitsevahenditest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimata jätmine ei too kaasa tarbijakrediidilepingu tühisust vastuolu tõttu seaduses

sätestatud keelu või heade kommetega. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa terve tehingu

tühisust (Varul, P., Kull, I., Kõve; V., Käerdi, M. (2007) Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 441).

KAS § 83 lg-t 3 ega ühtki teist seadust tõlgendades ei saa jõuda järeldusele, et seadusandja

tahtis, et tarbijakrediidileping kaotaks kehtivuse, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet ei

ole järgitud. Vastasel juhul oleks seaduses sätestatud vastav sõnaselge keeld. Tühisuse

välistab regulatsiooni kaitse eesmärk. Kuna tehingu tühisuse korral kaotaks tarbija lepingust

tulenevad õigused, siis pööraks see regulatsiooni tarbijakaitselise-eesmärgi tarbija kahjuks.

Kuivõrd tarbija põhikohustus maksta tasu (intressi) krediidi kasutamise eest ei ole

vastastikune

krediidiandja

kõrvalkohustusega

rakendada

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet, siis ei ole tarbijal õigust keelduda lepingus kokku lepitud tasude maksmisest;

5) juhul, kui kokkulepped nr 3 ja 4 oleksid tühised, siis taastuks olukord, milles isik oleks

olnud, kui tühist tehingut ei oleks sõlmitud, ning lähtuma peaks viimasest poolte vahel

kehtivast kokkuleppest, s.o 09.07.2008 kokkuleppest nr 2. Seega tuleks kõik pärast

09.07.2008 tehtud maksed arvestada vastavalt kokkuleppe nr 2 tingimustele. Samuti tuleb

arvestada, et TKL nr 0800072/49st ütles hageja 28.06.2011 ülesütlemisavaldusega üles. Sel

juhul peaks kohus rahuldama hagi osaliselt ja mõistma kostjalt välja 8772,05 eurot, millest

4074,35 eurot on tagastamata krediidisumma, 3006,22 eurot sissenõutavaks muutunud

tasumata intress, 460,13 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud (sh 204,48 eurot kostjale

saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, ülesütlemishoiatuste ja ülesütlemisavalduse

eest ning 255,65 eurot inkassomenetluse kulud) ja 1231,35 eurot 07.08.2012 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis, ning alates 08.08.2012 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni viivise 27,17% tagastamata krediidisummalt aastas;

6) ei kohaldu KAS § 83 lg 3 lepingulistele eraõigussuhetele, kuna krediidiasutuste seadus on

haldusõiguse valdkonda kuuluv seadus ja eraõiguslikke suhteid ei saa reguleerida

haldusõiguse valdkonda kuuluva seadusandlusega. KAS § 83 lg 3 regulatsioon on vajalik

Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja

tegevuse kohta ning Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2006/49/EÜ

investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta Eesti riigisiseseks

rakendamiseks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise regulatsioon KAS §-s 83 tuleneb

nimetatud kapitalinõuete direktiividest ning nende direktiivide eesmärk ei ole mitte iga üksiku

laenuvõtja huvide ja õiguste kaitse eraõiguslikult, siis krediidiasutuste seaduse eesmärk ei ole

tarbija õiguste kaitse eraõiguslike lepingute pinnalt.

Juhindudes Riigikohtu seisukohast otsuses nr 3-2-1-123-11 (p 15) tuleks vaadata ka teiste

riikide praktikat, eriti Saksamaa õigust, millel Eesti seadusandlus põhineb. Saksamaa avalik-

õigusliku krediidiasutuste seaduse regulatsiooni kohaselt hindab krediidiasutus tarbija

majanduslikku olukorda ja tulevasi sissetulekuid vaid enda huvides ega täida seejuures

kohustust tarbija ees (K.P. Berger in Münchener Kommentar Bürgerliches Gezetsbuch, Band

3, Schuldrecht Besonderer Teil I, 5. Auflage München: Verlag C.H.Beck, 2007, Vor § 488, rn

70). KAS (saksakeelne lühend KWG) kaitseb vaid krediidiasutuse huve. Saksamaa

kohtupraktika on kinnitanud, et KWG § 18 ei toimi kaitsenormina pangakliendi suhtes

(H. Bock in K.-H. Boos, R. Fischer, H. Sculte-Mattler, Kreditwesengesetz, 3.Auflage,

München: Verlag C.H.Beck, 2008, KWG § 18, rn.3). BGB § 509 ja KWG § 18 sisaldavad

mõlemad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 8 regulatsiooni. Samas regulatsiooni tagajärjed on

sõltuvalt seadusest erinevad. KWG puhul tuleneb avalik-õiguslik regulatsioon, millel

üksikisiku huve kaitsev funktsioon puudub. KWG regulatsioon ei ole individuaalseid huvisid

kaitsva iseloomuga ning seega ei saa sellest tekkida pooltele tsiviilõiguslikke nõudeid

(C. Hoffmann, Die Pflicht zur Bewertung die Kreditwürdigkeit, Neue Juristische

Wochenschrift, 2010, rn. 1783).

Krediidiasutuste seaduse sätete mitte kohaldumist eraõigussuhetele toetavad ka 01.07.2011

jõustunud võlaõigusseaduse muudatused. Kui KAS regulatsioon kohalduks eraõigussuhetele,

siis VÕS muudatused oleksid ebavajalikud, kuna vastav regulatsioon on juba olemas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel

tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

6. Hagiavaldusest

nähtuvalt

sõlmisid

pooled

14.02.2008

tarbijakrediidilepingu

nr 0800072/49st. Pärast lepingu sõlmimist on pooled seda neljal korral muutnud.

Hagiavaldusest nähtub veel see, et hageja on lepingu üles öelnud ning hageja nõue kostja

vastu on 9841,70 eurot, millest 4776,87 eurot moodustab tagastamata krediidisumma,

3145,76 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 383,45 eurot võla sissenõudmisega seotud

kulud, 1484,92 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 50,70 eurot lepingu sõlmimise tasu.

Lisaks nõudis hageja kostjalt alates 08.08.2012 tagastamata krediidisummalt kuni selle

täieliku tasumiseni viivise 27,58% väljamõistmist.

Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ning põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega,

et hageja on laenu andmisel kostjale rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning lepingu muutmise kokkulepped nr 3 ja nr 4 on tühised vastuolu

tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg-te 1-3 järgi.

7. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on rikkunud õigusliku ärakuulamise

põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1) ega ole kohtuotsust seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), st tegemist on olulise menetlusõiguse normi

rikkumisega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja

millist õigusakti tuleb kohaldada.

TsMS § 436 sätestab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude. Sellest nõudest

tulenevalt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2);

võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja

asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada (TsMS § 436 lg 3); ei või

kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata

esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on

juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada

oma seisukoht (TsMS § 436 lg 4).

Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude täitmiseks näeb TsMS ette eelmenetluse

(TsMS 41. peatükk). TsMS § 392 lg 1 p-de 1-4 kohaselt peab kohus eelkõige välja selgitama

hageja nõude ja kostja seisukoha nõude suhtes; menetlusosaliste taotlused; menetlusosaliste

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised oma faktiliste väidete põhjendamiseks esitavad.

Kuivõrd antud asjas kostja hagile ei vastanud ning maakohtul ei olnud teda kostja seisukohta

hageja nõuete suhtes, pidi maakohus TsMS §-s 392 sätestatud kohustused täitma kohtuistungil

(TsMS § 348, § 351). TsMS § 199 lg 1 p 4 näeb ette, et menetlusosalisel on õigus anda

kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta.

Kohtuistungi protokollist (t.l 73-76) nähtuvalt on maakohus TsMS §-des 392, 348 ja 351

sätestatud kohustused jätnud täitmata ning sellega rikkunud oluliselt selgitamiskohustust, mis

on omakorda toonud kaasa selle, et kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata (TsMS

§ 442 lg 8).

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus selgitanud välja kostja seisukohta hageja

nõuete kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus nimetatud rikkumise kõrvaldama ning

esmalt välja selgitama, kas kostja vaidleb hagile vastu või mitte. Kuna hageja nõue koosneb

põhi- ja kõrvalnõuetest, tuleb kindlaks teha kostja seisukoht iga nõude kohta eraldi ning

vastuväidete korral nõuda selgitusi ja tõendeid vastuväidete põhjendamiseks. Kostja

selgitustest maakohtu istungil nähtub üksnes see, et makseraskused tekkisid tal seoses töötuks

jäämisega 2009. a ning ettepaneku 2009. a uuesti laenu võtta tegi hageja (lepingu muutmise

kokkulepped nr 3 ja nr 4). Eelnev kostja selgitus ei ole kindlasti piisav, et teha kindlaks kostja

seisukoht hageja nõuete suhtes.

Lisaks faktiliste asjaolude väljaselgitamisele peab maakohus arutama menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid õiguslikust küljest, kuivõrd nõude õiguslik kvalifitseerimine võib

kaasa tuua vajaduse esitada täiendavaid tõendeid. Antud juhul on maakohus kohaldanud KAS

§ 83 ja TsÜS § 86, kuid kohtuistungil ei ole nende õigusnormide võimalikust kohaldamisest

menetlusosalistega arutanud (vt Riigikohtu 05.01.2011 otsuse p 40).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus pooltega vaidlusaluste asjaolude õigusliku külje

läbiarutamisel arvestama muu hulgas sellega, et TsÜS § 86 kehtiv redaktsioon jõustus alates

01.05.2009. Kohus võib küll ise lepingu tühisuse tuvastada, ilma et menetlusosalised oleks

seda taotlenud, kuid eelnevalt tuleb kindlaks teha tühisuse aluse faktilised asjaolud. Samuti

märgib ringkonnakohus, et KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundetu laenamise põhimõtte

rikkumine ei too iseenesest kaasa lepingu tühisust (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsuse p 24-25).

Ühtlasi peab maakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha hageja apellatsioonkaebuses

nimetatud tõendite asja materjalide juurde võtmise kohta.

8. TsMS § 173 lg 3 järgi otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja