2-11-5900/16 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2013.a Tallinnas kell 15.00 kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-11-5900

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi NM vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1198,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248;

asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn)

Hageja volitatud esindaja: Birgit Juhanson (e-post:

birgit.juhanson@swedbank.ee )

Kostja: NM(isikukood XXX; elukoht: XXX)

Kostja esindaja: Ülo Kivi (OÜ PU&KO Iuridica OB;

asukoht: Gonsiori 21-612, 10147 Tallinn; e-post:

ylokivi@windowslive.com ).

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

12.03.2013 ja 16.04.2013 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue vara remonditeenuse eest summas 22,92 eurot

(kakskümmend kaks eurot ja 92 senti).

3. Välja mõista kostjalt NM hageja Swedbank Liising AS kasuks võlgnevus 1175,64

(üks tuhat ükssada seitsekümmend viis eurot ja 64 senti) eurot.

4. Välja mõista kostjalt NM hageja Swedbank Liising AS kasuks viivised

protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (14.02.2011) kuni põhinõude

(summalt 1145,36 eurot) täitmiseni määras (0,25% päevas).

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 98,1 % ulatuses kostja ning 1,9 % ulatuses hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

14.02.2011 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid

Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja NM 05.10.2005

käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt AHOÜ-

ga (pankrotis) liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Hageja avalduse alusel kuulutati 07.04.2010 välja liisinguvõtja pankrot. Käenduslepingu

kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte

rohkem kui 11 937,27 euro tasumise eest. Käendatava liisingulepingu esemeks oli sõiduauto

Chevrolet Lacetti 5D, ehitusaasta 2005. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes nõuetekohaselt

tasumata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 16.09.2008 teatise, milles

teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda.

Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste

punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 08.10.2008. Seoses

asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt

liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 andma hagejale üle liisingulepingu esemeks oleva vara

valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara

tagastamiseks IIA OÜ poole. Peale vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks

üle SAAS-le. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 4603,81 eurot (km-ta). IIA OÜ ja SAAS

esitasid hagejale osutatud teenuste eest arveid kokku summas 336,08 eurot (km-ta), mis on

hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadud summad ei katnud hageja liisingulepingust

tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja liisingulepingust tulenevast nõudest,

millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (km-ta). Võõrandamist ei saa käsitleda

pelgalt müügilepingu sõlmimisena hageja ja liisingueseme ostja vahel. Antud juhul soovis

liisingueseme soetanud isik kasutada hagejat liisingueseme omandamisel finantseerijana. Isik,

kellele vara müüdi, tasub nimetatud summa küll osade kaupa ja koguväärtuse hüvitamiseni jääb

liisinguese hageja omandisse. Seadus ei näe ette, et hageja peab oma hüvitisnõudest maha

lahutama ka tema omandisse jääva liisingueseme arvelt tulevikus teenitava tulu või muu kasu.

Müüki suunamise aktil on näidatud müüki suunamise alghind, millega hageja alustas

võõrandamisprotsessi. Tegemist ei ole hageja poolt vara turuväärtusele antud omapoolse

hinnanguga.

Hoolimata

müüki

suunamise

kõrgemast

hinnast

ja

professionaalse

müügiteenusega tegelenud ettevõtte SAAS-i kasutamisest müüjana, ei õnnestunud

liisinguesemele ostjat leida kõrgema hinnaga kui 4 603,81 eurot (km-ta).

Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 5802,37 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest

5284,13 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 151,88 eurot, viivisvõlgnevusest

summas 30,28 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest

336,08 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 4603,81 eurot (km-ta). Juhindudes eeltoodust on

kostjal kohustus hüvitada hagejale 1198,56 eurot.

Kostja vastuväited

30.03.2011 hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja

vastuväidete kohaselt vara müügiaktist nr XXX ilmneb, et tegemist ei ole vara võõrandamise

lepinguga. Seega on tegemist olukorraga, kus üks liisinguvõtja on asendunud teise

liisinguvõtjaga. Üldtingimused ei näe ette kahjude ja kulude hüvitamist ühe liisinguvõtja

asendumisel teisega, sest liisingulepinguga ei toimu võõrandamist. Hageja poolt tõendina

esitatud sõiduki müüki suunamise akti kohaselt suunati liisinguese müüki alghinnaga 95 000

krooni, seda hinda tuleb käsitleda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel. Kuna

liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 95 000 krooni (6071,61 eurot) ja

jääkväärtus 82 678,67 krooni (5284,13 eurot), siis ületab hagejale jäänud tagastatud

liisingueseme väärtus tunduvalt liisingueseme arvestusliku jääkväärtuse. Seega puudub hagejal

sisuliselt nõue liisinguvõtja vastu. Kostja on m.h esitanud vastuväited ka hageja nõudele vara

tagastamise ja realiseerimisega seonduvate kuludele summas 336,08 eurot.

Menetluse käik

12.03.2013 ja 16.04.2013 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas toimunud kohtuistungil jäid

hageja ja kostja eelnevalt kohtule kirjalikult esitatu juurde. Kohus teatas pooltele, et teeb otsuse

teatavaks 16.05.2013.a. kell 15.00 kantselei kaudu ja lahend on kättesaadav www.e-toimik.ee

kaudu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele

rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja AHOÜ (pankrotis) sõlmisid 05.10.2005 liisingulepingu nr XXX, mille

esemeks oli sõiduauto Chevrolet Lacetti 5D, 1,6, ehitusaasta: 2005 (tl 7-18);

2. 05.10.2005 sõlmisid hageja ja NM käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja

endale kohustuse tagada solidaarselt AHOÜ-ga (pankrotis) liisingulepingust nr XXX

tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab

kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem

kui 11 937,27 euro tasumise eest (tl 5-6);

3. liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata põhiosa- ja intressimaksed (tl 19-23);

4. hageja ütles liisingulepingu üles 08.10.2008 (tl 32-34);

5. hageja teatas kostjale liisingulepingust tekkinud võlgnevusest ning andis kostjale

võlgnevuse tasumiseks tähtaja 14 päeva (tl 35);

6. sõiduauto reaalne valdus taastati IIOÜ kaasabil 10.12.2008 (tl 52) ja anti üle

12.12.2008 (tl 50);

7. auto anti võõrandamiseks SAAS-le üle 09.01.2009 (tl 49);

8. vara realiseeriti 12.03.2009 hinnaga 85 000 krooni s.o 5432,49 eurot, sõlmiti uus

liisinguleping (km-ta, tl 24-25).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kas antud juhul on toimunud vara võõrandamine;

kas hagejal on vara realiseerimis- ja tagastamisteenuse kulude nõudeõigus; kas hageja on

õigesti määranud vara turuväärtuse.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja AHOÜ (pankrotis) sõlmisid

05.10.2005 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chevrolet Lacetti 5D, 1,6,

ehitusaasta: 2005 (tl 7-11) ning mille eest AHOÜ (pankrotis) kohustus tasuma osamaksetega

maksegraafiku alusel (tl 12). Liisingulepingule kohaldatakse üldtingimusi (tl 13-18).

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist

täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus selgitab kostjale, et

hageja on antud juhul VÕS § 65 lg 1 sätestatu kohaselt õigustatud valima millise

solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on liisinguvõtja

pankrot välja kuulutatud ning hageja on esitanud nõudeavalduse pankrotihaldur Ene Ahas´ele,

milles ühtlasi teatas oma nõuetest liisinguvõtja vastu (tl 113-117), esitatud on jaotusettepanek

(tl 118-121). Varasid ja laekumisi antud tsiviilasjas vaidlusaluse nõude katteks ei ole toimunud.

Kostja on nimetatud asjaolule esitanud vastuväite, samas ei ole kostja kohtule esitanud TsMS §

230 lg 1kohaselt tõendeid, millest nähtuks vastupidine. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited

tõendamata.

Kohus on tuvastanud, et 05.10.2005 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille

kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja

vahel 05.10.2005 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest

tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 11 937,27

eurot (186 777,63 krooni, tl 5-6).

Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara

eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule

(tl 13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja

rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed (tl 20).

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt

kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles

öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui

kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse

tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195

lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega,

kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu

kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui

ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni

(erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et

teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse

rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 196 lg 3

kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 16.09.2008 teatise, milles

teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja

palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 14 päeva teatise

kättesaamisest. Hageja teavitas liisinguvõtjat, et kui liisinguvõtja ei likvideeri võlgnevusi

tähtaja jooksul loeb hageja lepingu ülesöelduks ning liisinguvõtjal tuleb vara tagastada. Lisaks

teavitas hageja liisinguvõtjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist

võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja võlgnevusi

hageja ees, tuleb liisinguvõtjal hüvitada hagejale puudujääv summa (tl 32-33). Liisinguvõtja sai

teatise kätte 23.09.2008 (tl 34). Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja

tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles

öelduks 08.10.2008. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda

leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud liisingu

osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust

kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva (tl 17). Kohus asub seisukohale, et antud

juhul on täidetud nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise

materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja teatas kostjale liisingulepingust tekkinud võlgnevusest

ning andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 14 päeva (tl 35), kostja võlgnevust hagejale

ei tasunud. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja

hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega,

eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need

ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb

pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes

1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust

selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt juhul, kui

liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu

üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale

liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud

summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude

hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine,

liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine).

Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu on 5802,37 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest 5284,13 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 151,88 eurot,

viivisvõlgnevusest summas 30,28 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega

seotud kuludest 336,08 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 4603,81 eurot (km-ta), hageja

on kostja vastu esitanud nõude 1198,56 euro hüvitamiseks (tl 19).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudes tuginenud nii liisingulepingu

üldtingimuste p-le 3.7 kui ka VÕS § 367-lg 1 ja lg 3 sätestatule. Liisinguandja nõude

arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle

väärtus. Kostja vastuväidete kohaselt ilmneb vara müügiaktist nr XXX, et tegemist ei ole vara

võõrandamise lepinguga, vaid sõlmitud on uus liisinguleping AR(nr XXX maksumusega

85 000 krooni). Hageja on kohtule esitanud tõendina tagasimüügilepingu nr XXX (tl 122),

millest nähtuvalt Hansa Liising Eesti AS ja SAAS on vaidlusalusele liisinguvarale sõlminud

12.03.2009 tagasimüügilepingu (tl 119-120), mille kohaselt oli SAAS-il kohustus osta ja Hansa

Liising Eesti AS-l müüa liisinguesemeks olnud sõiduauto AR´iga sõlmitud liisingulepingu

lõppemisel 15.03.2013. VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled müügilepinguga või

hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping).

Kohus selgitab, et olenemata asjaolust, mille kohaselt on liisinguleping VÕS-is liigitatud

kasutuslepingute alla on liisingulepingu näol tegemist segatüübilise lepinguga, milles on

kasutus-, võõrandamis- ning käsunduslepingu elemente, oma funktsiooni poolest on

liisinguleping siiski eelkõige krediidileping. VÕS § 367 sätestatu mõttest tulenevalt ei peaks

liisinguvõtja vastutus liisingulepingu ülesütlemise korral oluliselt erinema sõltuvalt sellest, kas

liisingese võõrandatakse viisil, mille kohaselt isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse

liisingulepingu vahendusel.

Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse määramise üle.

Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka

Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei

määratud vara tagastamisel sõiduauto väärtust kindlaks.

Hageja on seisukohal, et vara turuväärtuseks on müügihind, sest liisingueseme turuväärtus

selgub alles reaalse müügi käigus. Kostja vastuväite kohaselt on vara turuhinnaks esialgne

müüki suunamise hind, kuna ei ole mõistlik arvata, et sõiduk suunati müüki hinnaga, mis oli

madalam keskmisest kohalikust turuhinnast.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi

tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata

võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda

selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast.

Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja

võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul

liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja

selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65

kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind

(turuhind).

Kohtule esitatud tõendite kohaselt suunati sõiduk 19.01.2008 müüki hinnaga 95 000 krooni s.o

6071,61 eurot (km-ga, tl 51) s.o 5145,43 km-ta ning müüdi 12.03.2009 maksumusega 85 000

krooni s.o 5432,49 eurot (km-ga, tl 24, tl 49) s.o 4603,81 eurot km-ta, hinnavahe on 10,50%.

Kohtu hinnangul on antud juhul hinnaerisus lubatav ja aktsepteeritav. Hageja on asja

võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik (ca kahe kuu

jooksul, tl 24), mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h

liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Lisaks märgib

kohus, et hageja on esitanud tõendid (tl 95-96), millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee

müüdud ajavahemikul 09.01.2009 kuni 12.03.2009 nelja Chevrolet Lacetti sõiduautot,

ehitusaastaga 2005, mootor 1,6 ning võimsus 80 kw. Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli

5093,75 eurot (km-ga), mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto

müügihinnaga TsÜS § 65 mõistes. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse

liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult

oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on

kostja oma vastuväidetes vara turuväärtuse kohta tuginenud Hansa Liising AS-le 10.12.2008

esitatud taotlusele (tl 112, tl 127). Kohtule ei nähtu esitatud tõendist antud juhul seos

vaidlusaluse varaga, kas tegemist oli reaalse sõiduauto liisingulepingu sõlmimise sooviga vms.

Kohus jätab esitatud tõendi TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Kohus juhib kostja

tähelepanu, et hageja on oma nõude arvutamisel lähtunud käibemaksuta müügihinnast summas

4 603,81 eurot. Kostja aga oma vastuväidetes käibemaksuga summadest – algne liisingueseme

müügi suunamise hind oli 95 000 krooni käibemaksuga, mitte käibemaksuta.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et hageja ei teatanud vastavalt

üldtingimuste p 7.5 liisingueseme tagastamise aja ja koha kohta, seega tuleb auto lugeda

viivitamatult tagastatuks. Vara vastuvõtmise aktis on märgitud, et pretensioone sõiduki

tehnilise seisukorra kohta ei ole, seega ei ole õigustatud hageja nõue müügiks ettevalmistamise

osas. Lisakulud kolmandatele isikutele (IIOÜ ja SAAS) ei ole õigustatud põhjusel, et vajadus

taoliste lepingute sõlmimiseks ei tulene kostja tegevusest. Kuna hageja tegevusalaks on m.h

transpordivahendite omandamine ja võõrandamine, siis võinuks ta kõnesoleva sõiduki

realiseerida ise ning vara tagastamise ja realiseerimisega seonduvate kulude nõue kostja vastu

summas 336,08 eurot on alusetu.

Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu

ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja

tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on

liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille

liisinguvõtja

on

tagastanud

liisingulepingu

ülesütlemise

tõttu.

Igasuguse

võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid

ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid

sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse

korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud

vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud summas 159,78 eurot

km-ta VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 28-29).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taastati sõiduauto reaalne valdus hagejale üle antud

12.12.2008 (tl 50) IIOÜ kaasabil 10.12.2008 (tl 52). Kohus ei nõustu kostjaga, et antud juhul

tuleb vara viivitamatult tagastatuks lugeda ning hageja nõue tagastusteenuse osas rahuldamata

jätta. Kostja vastuväited auto tagastusteenuse kulu väljamõistmisele seisnevad üksnes selles, et

kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas

rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu

ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto

tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole

pöörduda, seega loeb kohus põhjendatuks vara tagastamisteenuse kulu summas 127,82 eurot

km-ta (tl 26-27).

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole

VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt

arvestatakse

liisinguandja

nõude

suuruse

arvutamisel

liisingueseme

väärtust

selle

liisinguandjale

tagastamise

hetkel.

Kuivõrd

liisingueseme

remondivajadus

mõjutab

liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka

VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude

suuruse arvutamisel topelt. Seega asub kohus seisukohale, et hagi tuleb remondikulude (22,92

eurot km-ta) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata (tl 30-31). Samas on kohus seisukohal, et

vara realiseerimisel teostatud tehniline kontroll on põhjendatud kuluks, seega tuleb hageja nõue

25,55 eurot km-ta ulatuses rahuldada (tl 30-31).

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja põhinõude summas 1145,36 eurot.

Hageja palub välja mõista viivisevõlgnevuse summas 30,28 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti

p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et

põhivõlgnik rikkus maksekohustust. Kohus arvestades, et tegemist on tavapärase lepingu

rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja

viivisenõue on 30,28 euro osas põhjendatud (tl 21-23).

Hageja palub välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). TsMS §

367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist

nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Kohus juhib hageja tähelepanu VÕS § 113 lg-le 6, mille kohaselt ei

ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,25% põhivõlalt summas 1145,36 eurolt päevas alates

14.02.2011 kuni põhivõla tasumiseni.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud faktilised

asjaolud peavad olema kohtule esitatud tõenditega tõendatud ja kontrollitavad. Vastavalt TsMS

§ 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1

kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende

puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

väide on tõendatud või mitte.

Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks välja mõista

kostjalt võlgnevuse summas 1175,64 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (1175,64 eurot

-30,28 eurot= 1145,36 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu

punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas).

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 1198,56

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks

õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta

98,1 % ulatuses kostja ning 1,9 % ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik