3-12-1454/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1454 Haldusasi Raino Oti kaebus Tartu Vangla 28. mai 2012. a käskkirjade nr 6-2/895, nr 6-2/896, nr 6-2/897, nr 6- 2/898 ning 1. juuni 2012. a käskkirjade nr 6-2/927 ja nr 6-2/928 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Raino Oti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Lihtmenetlus Menetlusosalised Kaebaja Raino Ott Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2013. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 17. juunini 2013.

1. Ringkonnakohus teeb asjas otsuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata. HKMS § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; ning kohus järgib neid põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS § 201 lg-le 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad.

2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Raino Ott soovib Tartu Vangla 28. mai 2012. a käskkirjade ja 1. juuni 2012. a käskkirjade tühistamist, millega kaebajat karistati vastavalt 20 ja 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna kaebaja eiras vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust näidata pärast ravimite manustamist suuõõnt. Halduskohtu otsuse põhjendustes (tl 61–62), Tartu Vangla vaideotsuses (tl 11–12), Tartu Vangla vastuses kaebusele (tl 38–39) ning vastuses apellatsioonkaebusele on ammendavalt selgitatud, miks selline nõue rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et korraldus avada pärast ravimi manustamist suu, oli õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on seadusliku korraldusega ning korralduse andmise hetkel lähtuti toona kehtinud Tartu Vangla kodukorra p-dest 7.2.14. ja 18.6., mille kohaselt ei võinud kinnipeetav jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimeid ja hoida neid enda kambris. Ravimi manustamise kontrollimise eesmärgil oli kinni peetav isik kohustatud peale ravimi manustamist vangla teenistuja nõudmisel suu avama. Kuna tegemist oli kehtiva regulatsiooniga, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli ravimeid andval valvuril õigus nõuda nimetatud korralduse täitmist. Erinevalt Euroopa Vanglareeglistikust ei ole Tartu Vangla kodukorra näol tegemist soovitusliku regulatsiooniga, vaid see on täitmiseks kohustuslik kõigile Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele. Ka Tartu Vangla hetkel kehtiva kodukorra p 7.1.9. kohaselt on ravimid keelatud esemete nimekirjas ning tulenevalt p-st 20.7. on ravimi manustamise kontrollimiseks kinnipeetav kohustatud oma suu avama.

Ringkonnakohus möönab, et tegu võib küll olla isiku füüsilise puutumatuse riivega, kuid tegemist ei ole absoluutse põhiõigusega. Ravimite väärtarvitamise ohu vältimiseks on igati õigustatud regulatsioon, mis võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad ikka manustavad neile määratud ravimeid või mitte. Lisaks ei ole tegemist niivõrd ulatusliku riivega kui näiteks kriminaalmenetluses isiku läbivaatust teostades, kus tegemist on tunduvalt ulatuslikuma isiku kehalisse puutumatusse sekkumisega kui antud juhul. Ringkonnakohus märgib, et vabadusekaotusliku karistuse kandmine toob paratamatult isiku jaoks kaasa ebameeldivusi, kuid see ei tähenda, et kõik vangistuse jooksul põhjustatud ebameeldivused peaksid päädima vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamisega.

3. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene